Tere hommikust, põllumehed. Tere hommikust. Tere hommikust. Tere hommikust, Me Põllumeeste, proovime. Kuulama memm. Et portaal siiret kriitikat ja kommentaare lõikumale väikseid naljanumbreid Mäede kuulava välja saade. Täna kavas, õigem oleks vist siiski öelda, et täna on meil kirev kava, millele sobiks pealkirjaks igaühele midagi. Eelkõige kehtiks see muusika kohta, sest võtsime kavasse pillilugusid ja laule nii vana kui ka noore jaoks. Sõnalises osas aga naljakilde luuletusi ja sekka mõned sõnad loodusest. Otsisime välja Tšaikovski aastaajad. Seitsmenda osa pealkirjaks on juuli, heinaniitja laul. Niisiis kujutas Tšaikovski heinakuud helides. Tegelikult algas ju juulikuu suurte sadude ja uputusega siis nädalapäevad päikest ja lõpuks sai heinatöögi õige hoo sisse. Nädala pärast on aga juba esimene august ja kahe kuu pärast, täpsemalt 23. septembril algab juba sügis. Kui jälgida aastaaegade vahetusest sõltuvaid hooajalisi muudatusi orgaanilises looduses siis teaduse haru, mis sellega otseselt tegeleb fenoloogia ütleb meile juuli kohta järgmist. Õitseb pärn, kartul, suveviljad loovad pead. Kanarbik valmistub õisi avama. Esimesed küpsed marjad, punased ja mustad sõstrad, karusmarjad, mustikad Teele asuvad esimesed rändlinnud, suur ja väikekoovitaja ja mõned teisedki. Kuldnokkadel toimub vaheränne ja nii edasi ja nii edasi. Alles see oli, kui esimene kuldnokk kuulutas kevade saabumist. Varsti aga kogunevad kuldnokad parvedesse ja teevad hoopis teistsugust häält. Kuid kuldnoka kohta on ka teistsuguseid arvamusi, vaatamata sellele, et me tunneme teda kui head laululindu lindu ja kahjulike putukate hävitajat. Nimelt kohe, kui valmivad aias marjad ja õrnemad puuviljad, on jaol ka kuldnokk. Nüüd on ta nagu ümber vahetatud ja teeb suurt pahandust. Muidugi ei ole õige meie kevadist sõpra hävitama hakata vaid tuleks leida teisi viise, et teda marjaaiast eemale peletada. Mõneks ajaks aitavad päris lihtsad tõrjevahendid, värvilised riideribad, kullimakett kassitopis, puu otsas või nööri otsa riputatud plekiriba, peeglikillud ja nii edasi. Soovitatakse puudele riputada isegi soolaheeringaid. Tavaliselt on lihtsamad tõrjevahendid efektiivsed vaid mõne päeva. Kui neid siis ei asendata uute kuldnokale võõraste peletusvahenditega siis harjuvad nad nendega ja näevad nende ohutust. Tõrjega tuleb aga alustada õigel ajal, see tähendab enne seda, kui on oodata kuldnokkade huvi ärkamist tänavuse saagi vastu. Nii palju siis kuldnokast. Nüüd aga muusikapala viiulisõpradele. Orkestris, mida kohe esinemas kuulete, mängib üle 60 viiuli. See on Mantovani orkester. Äkilised hoovihmad, mis heinalistele palju muret valmistavad, meelitavad välja esimesed seened. Otsekui märgina, et kusagilt kaugelt õite ja leherohelise tagant on lähenemas sügisokkapuru ja sambla alt pistavad kukeseened välja oma kuldsed ninad juba juuli keskel. Hea õnne korral võib esimene juhuslik teeline neid juba paar tubli peotäit koju viia. Ka punapuraviku pruunikaspunased kübarad võivad esimestele seenelistele saagiks langeda. Männikutes aga hakkavad kasvama tuhmkollased, pilvikud ja rohtunud metsaservadel ning võsastunud heinamaadel karvased roosad kaseriisikad. Kui pikk ja soe suvi lõpeb tugevate vihmadega, siis on seentel eriti soodsad tingimused kasvamiseks ning neid leidub kõikjal rohkesti. Vahepeal on aga sobiks siin kuulata Arne Oiti ja Eva Seppingu seenekorjamise laulu. Et seal ja ta rohked päevad ma uudis kätte See ene karri. Miinale veega. Velopood. Kodu jäi selja taha, pilgud pöörati, nüüd ma. Jõutud oli see neeemmets suurde epaksuku, see. Mängu Väike-riisikindel, uss, tee aga siis. Mängisin seegis. Leemets, jäisel ja päike heitis vaari jõudma. Seenekorvid see need med sagi. Asi pole nõnda hull jõudes siia värske kartul, seenepraad, hapukurgiga ja veel marinaadis riisikad. Kupatatud kukeseen vähe, ennegiin hapukoorega, kivipuravik kas küünla, sibulat ja pipart peale? Valge viinaga on hea. Esineb Imbi Valgemäe vahemuusikat kandlel Mati Pakela esituses. Imbi Valgemäe esitab järgmised palad. Liigsööja leerilapse vastus, miilits. Ülaütles külla, sööma, külla, sööma, külla, jooma, küllap mina ise külla teadsin külla, teadsin palju mõis. Härja söömas ära sõin, vaadiõlut joomas, jõin mis sest härjast ära süüa. Luu on all ja nahk on peal liha kahe vahepeal. Mis sest vaadist õllest juua, pärm on all ja vaht on peal. Õlu kahe vahepeal. Kui leeris käidi, siis tahtis õpetaja meile selgeks teha, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis jumala suust tuleb. Korrutanud seda juba küllalt kaua, küsis paks ja laisk õpetaja Turva Tõnnilt. Armas Tõnn, millest elab siis inimene peale leiva? Tõnn venitas end püsti, vaatas suu lahti õpetaja otsa ja küsis. Mise. Õpetaja hakkas uuesti seletama ja küsis jälle, mida on siis inimesel peale leiva veel vaja. Tõnn mõtles kaua, kaua aega ja vastas siis vaikselt. Liha. Aga samal hetkel astus miilits tuppa. Tema punapõsine nägu oli tõsine, mütsi juurde, tõstis tervituseks käe, ütles selles majas korda, ma ei näe. Hirmu südamesse, hiilis ehk mu nutmist. Aga miilits ütles vanemale nii. Ütelge, kus elab majahoidja? Siin hoov on pühkimata must, ma ei salli lohakust ega korralagedust protokolli, teen talle selle eest. Pärast mõtlesin hüpitades palli. Hea, et korralagedust, miilitsad ei salli vanaema, kallis jonni, äkki miilits võib teha selle eestki protokolli. Hugo Laur loeb teile Hašeki Kumareski uppuja päästmisest. Juba pikemat aega oli minu kõige suuremaks unistuseks päästa mõne inimese elu. Mõte inimelu päästmisest soojendas mind eriti neil juhtudel, kui ma istusin kütmata toas. Peale selle oli mul kaasasündinud kasuahnus minu ema poolt, vanaisa oli umbes 15 korda karistatud liigkasuvõtmise pärast. Ma olin tihti lugenud ajalehtedest, et tasuks uppuja päästmise eest makstakse linnavalitsuselt 50 krooni. Ja siis veel meeldiv tunne lugeda oma nime ajalehest. Tõsi küll, minu nime mainiti ajalehes ja kaunis tihti. Kuid kahjuks ei valmistanud see rõõmu minu äiale ega minu abikaasale Jarmillale. Kord kirjutati minust seoses ebameeldiva juhtumiga, kus politseinik oli sattunud õnnetute asjaolude kokkusattumise tõttu minu kepi alla. Teinekord ilmus minust ajalehes sõnum pealkirja all kakles sõduritega. Nagu mulle meenub, algas sõnum kaunis paljutõotavalt. Eile külastas õllepoodi Kaloniir. Mulle tuli meelde üks sõnum, teise järel peatas auriku välja visatud Turnovis noris tüli politseinikega ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Rasked mälestused, parem on neist vaikida. Seepärast ärge imestage, et mul tekkis tugev soov sattuda ajalehtedesse õilsa ja hea inimesena. Ma tahtsin kirglikult rehabiliteerida oma minevikku. Kujutlesin juba selgesti sellist pealkirja. Mehine päästja. Ma isegi nägin oma vaimusilmis, kuidas on harvendatult trükitud mehine päästja. Läbi kaalunud kõik asjaolud, jalutasin ma iga päev jõe kaldal, pidades teraselt silmas enesetapjate eelistatuimad kohti. Esijoones Karlovi silda, millelt hüppavad vette peamiselt kokkuhoidlikud enesetapjad, et vältida silla ületamise eest võetavat kahe hellerilist tasu. Kuid selgus, et mul on palju konkurente. Silla all. Jõevoolus sõitis päev läbi oma paadis edasi-tagasi keegi mees, kes elatas end eranditult uppujate päästmisest. Tema toas ripub klaasi all juba üle 60 tänu ja aukirja. Nagu kärbseid valitsev ämblik oli ta peidus silla all. Viimasel ajal oli ta isegi vette heitnud võrgu enesetapjate püüdmiseks. Ühesõnaga, Karlovi silla läheduses polnud mul midagi peale hakata. Siis hakkasin ma ringi luusima Eeliskini tänava naabruses asuva silla juures ja seal avaneski mul ühel päeval õnnelik juus. Just minu silme all hüppas vette keegi isand, visanud enne seda kaldale järgmise sisuga kirja. Kallis Vošeke, olen sulle 100 korda rääkinud, et sai raputaks seamaksale enne praeahju hauduma panemist nii ohtralt soola. Nii muutub ta kõvaks nagu tallanahk ja selle tõttu ma olen haigestunud ravimatusse, maokatarri. Lisaks sellele sain ma teada sinu intiimsest vahekorrast oma kontoriametnikuga, kes on varastanud minu tagant 16000 krooni. Nüüd oleme pankrotis. Ela hästi, sinu Joosep. Enne, kui ma jõudsin kirja läbi lugeda, tõmmati enesetapja veest välja. Selgus, et ta ujus nagu kala veel pisut ja ta oleks purustanud Ungari ujuja Kakuni nimel oleva maailmarekordi. Nii et sildade läheduses mul ei vedanud. Ma hakkasin käima Karlinis. Seal raudtee silla läheduses on jõgi, eriti kaunis Karlini tapatallist ja naabruses asuvatest vabrikutest. Pest kanduvad ninna kõikvõimalikud aroomid. Jõgi voolab mustana ja mõtlikuna nagu rauk ülevedaja roganski saare läheduses. Kajakad häälitsevad jõe kohal ja peksavad tiibadega vastu siledat veepinda. Nahkhiir tiirleb vilistades jõe kohal. Tegelikult ma ei tea, kas nahkhiired vilistavad, kuid see pole oluline. Õhtu eel kujutab see linnaosa niivõrd nukrust tekitavat pilti et täiesti võimatu on seda taluda pudeli konjakita. Lisaks kõigele teevad siin harjutusi sapöörid ja kalda ääres seisavad alati nende pontoonsillad. See linnaosa vastas täpselt minu lootustele. Peaaegu kuu aega luusisin ma ringi neis kohtades, olles tühjendanud selle aja jooksul umbes kaheksa pudelit konjakit. Viimaks ühel nukrust tekitaval õhtul, kui puude oksad kaeblesid, et sügis on neilt rebinud kõik lehed ning nad ei saa enam inspireerida luuletajaid ilmus jõe kaldale noormees. Ma jalutasin temast paaril korral mööda ja märkasin, et ta võib olla umbes 16 aastane. Jääd vabasurma, läheb ta pealtnäha vastu tahtmist. Ta jõlkus siin juba ligemale paar tundi. Ohkas nuuskas, nina nuttis, vaatas taevasse, seejärel vette, võttis siis taskust välja mingi ülesvõti, suudles seda, rebis tükkideks, pühkis taskurätikuga tolmu oma kingadelt ja hüppas viimaks jõkke. Ta tegi seda väikeste paatide läheduses, mis kuulusid sõjaväe sõiduvahendite parki. Ma haarasin kiiresti maast kivi, jooksin paatide juurde, lõhkusin luku, millega üks neist oli kinnitatud vaia külge. Võtsin pihku aerud ja sõudsin sinna, kus vees rabeledes nooruk ja hüüdis appi, appi. Ma haarasin noorukil kraest kinni, andsin talle paar võmmu kuklasse, tõmbasin ta veest välja, panin paadipingile istuma ja hakkasin kaldale sõudma. Kui me paadis olime, suudles ta minu saapaid. Ent vaevalt olime me kaldale jõudnud, kui ta päkkadele valu andis. Asjatult püüdsin ma talle järele jõuda. Väsimusest mürkides tormasin ma sisse esimese politseijaoskonna uksest. Range politseijaoskonna ülem silmitses mind kahtlustavalt ja küsis. Mis teil tarvis läheb? Lõhkusin luku, pahvatasin ma mõtlematult. Hüüdis jaoskonna ülem, otsige ta läbi ja pange kartserisse. Kuid lubage ma seletan lõuad. Kuid lubage asi oli nii, et ma pidin lahti saama. Luku. Enam ma rääkida ei saanud. Koolis, kui avas võtmega kartseri ukse, tõukas mind sisse ja lukustas minu järel ukse uuesti. Õudusega kuulsin ma politseijaoskonna ülema valju häält. Kaaleczkaa telefoneerige politseivalitsusse, et me nabisime kinni mehe, kes lõhub lukke. Pisut aega hiljem kuulsin ma tema häält uuesti. Nii et teile juba vastati. Homme saadame ta kohtu ette. Ma hakkasin rusikatega vastu ust taguma ja vastuseks sellele kuulsin uuesti ülemuse häält. Koledžkaa, tõmmake talle hullusärk selga. Hommikul vara saadeti mind kohtusse, kus minult küsiti. Kes teid õpetas, lukkusid lõhkuma. Õppisin seda omal algatusel, vastasin ma aralt, kuna hullusärk oli mind öö jooksul muutnud taltsaks nagu lamba. Mind üle kuulanud kohtunik osutus heaks inimeseks. Mul õnnestus talle lõppude lõpuks selgeks teha, milleks ma lukku lõhkusin. Sellest hoolimata jäin ma endiselt vahi alla, kuna lõhkudes luku, sooritasin ma kuritöö riigi varanduse vastu. Nüüd istun ma naril skeptilises meeleolus ning mind lohutab üksnes mõte, et minu nimi satub uuesti ajalehtedesse. Kohtusaalist. Jätkame puhkuse temaatilise lauluga Leo Normeti puhkuse veedame kõik Viljandis. Paul Ruubel loeb, rahvanaljandi, ei ole midagi deta. Eino ega sellel elul midagi viga ei ole, paljalt, et obene varastati ära, tollest on ka ju loomakene, jah, oli sealt eest põdra karva hall, aga Takantoliike peris hääd Ruuna. Ja äkki muudkui härra, röössoleb midagi ette. Mineva nädal mina ärkan ju hommikul vara üles ja mõtlete viia ruunale veidi uut, see kaaru. Liina reis oli paravusi enne. Heakene küll saa mina Kaara matiga talli manu ja näe, uss valla lautu ja paadikene lännu. Härra Säre hääleb midagi delt. Hüppase siis küll ratsal obesega vanamäärale salgad säält või tääl veel jälgi kaeda. Aga. Mineva pulba, mina oli liin alla kahe ostse soola ja pastlana ka ja äkki tohusi, et ole nagu raasikute Ovi ärati peale peatama jäänu mina ka EU viia. Näe, laarseebuv küll lõõr kõvaldi minu enda Aabeli lördee väävliteele. Küljeluu ja pealt ära anna Jõhvi Äregistu Jalak katele poole. Kuuk rulluisu, uisu kuv väädu iluga Räädia Tiid, veene. Rääduvus loovatiova WADA Terre v LL alevi täägide elule veel et lüüdobabele käele. Aga selle asjal oli jälle oma konks. Minu obene, nagu ma nüüd joba ütli oli Ruuna. Aga see saadan oli mära essale midagi ette. Ja nüüd midagi puhkpillimuusikasõpradele. Anname sõna Jüri Järvetile ja Voldemar Pansole, palun. Ahaa, teid, ma otsisingi otsisite mind, tere, tere. Tere. Tere. Ja mul on teile üks suur palve. Palve jah, tahab vist raha laenata. Saage aru, ma annaksin meeleldi, aga ma tahaksin teie käest paluda, et te annaksite mulle, kas ma ei öelnud? Kuulge, saage aru, kulla mees, ma panin teise ülikonnas selga, mis sellel siis ülikonnaga tegemist on? Unustasin nimelt taskust võtta veel taskutega, tegemist on. Ma tahan, et te mulle nõu annaksite. No mida te siis kohe nunnu nõu annan ma meeleldi, võtke istet, palun. Te ju. Teate, et teie jaoks ei ole mul ühestki nõuandest kahju, palun väga, olen valmis oma viimase nõuande teile ära andma, isegi siis, mis teid erutab? Teate isegi, et meil on homme koosolek, jajajaja, väga tähtis, tootmis, nõupidamine. Vot ei tea, kas ma peaksin sellel koosolekul sõna võtma või ei pea. Nimi tähendab teed ja kas võtta koosolekul sõna või mitte ja hea küll, jah, ma võin teile kõige õigemat nõu anda. Võtke sõna, te peate tingimata sõna. Aga mis mõte on sõna võtta, kui ma tean juba ette, et ma midagi ei saavuta ka õige pea, me räägime iga kord üht ja sedasama, aga ilma mingi tulemuseta. Mis mõte on mul siis sõnavõtt? Õige Teil on täiesti õigus ja teate mis? Ärge võtke sõna, ma soovitan teile kategooriliselt, ärge võtke sõna, tähendab kõik need küsimused surnuks vaikida kas nii või kunagi peab ju ometi surnud punktist edasi jõudma. Peab lõppude lõpuks täiel häälel. Nüüd peame, peab, peab, peab, ilmtingimata peab. Jah, teate mis. Te küsisite minu käest nõu ja mina annangi teile nõu. Võtke sõna sõnavõtt ja võtke sõna, aga mis sellest kasu on? Ma ei saavuta ju midagi, valmistan enesele ainult ebamees õlga, selge, ja minust räägitakse juba niigi, et ma olevat skandaalitseja. Räägitakse jah, aga mis ma pean tegema, andke mulle ometi lõundatimis. Olge printsipiaalne, ärge võtke sõna, et meie töökaaslased ütleksid. Ma kardan mingit bürokraate. Kas nii või, kas see oleks siis õige? See on õige, et see ei ole õige. Terimis, võtke sõna. Võtke tingimata sõna. Teate, mul on juba niigi kõrge vererõhk. Kui ma sõna võtaksin, siis ma eru erutuksin ka ei ole tarvis, ärge erutuge. Kuidas ma saaksin mitte eru erutuda, ärge võtke sõna, siis te ei erutu. Kui ma võtke sõna kindlasti, võtke sõna vasakule, ärge võtke sõna, kuidas siis, võtke sõna, võtke tingimata. Aga ärge võtke sõna siis pärast, teate mis, kulla mees, võtke siiski sõna, aga kui pärast ärge siis võtke. Kuulge, võtke sõna ette, ei võta sõna. Edasi mõned laulud kuulajate soovide põhjal. Kõigepealt Kari Haava Jeka armas sõber On armas saabumist on, on hakin pukk ka veel. Liim raga siis täbar jossa koigul ist sul kantas Ellowin Losti Hillalgu 100 kielen suu veile on n loll soi, ega ta siis õhta soita. Ei väga sissepääs, üksidentuuriko, ehitestalehku tekkimine. Turi talvel sulima tal jää segi on Meghan. Kallimaga siis Randy puu otsa, olgu poiss veidi eresidendi all seent. Seintersoila instruktor on jaganud. Jossa ta siis läbi Läti meil aurinko koita poisit logivad. Milleri laulu Tšatanuga rong esitab Ray Charles. Kuulsite kirevat kava igaühele midagi, esitasime laule ja pillilugusid naljakilde ja luuletusi. Sõnalises osas esinesid Jüri Järvet, Voldemar Panso, Imbi Valgemäe, Hugo Laur ja Paul Ruubel. Teksti luges Endel Sõerd. Helirežissöör oli Eero Sepling, helioperaator Mai Sepling. Jälle kuulmiseni tuleval pühapäeval. Me ei näe, soovime jõudu.