Tere läinud nädalavahetusel toimusid Põltsamaal, Kaarlimõisas Gruusia Olustveres Eesti Aleksandrikooli asutamise 100. aastapäeva pidustused. Riikliku agrotööstuskomitee riiklik hariduskomitee, Olustvere sovhoostehnikum ja Pöögelmanni nimeline kutsekeskkool korraldasid sel puhul teaduslikku konverentsi. Eesti Aleksandrikooli ja põllumajanduslik haridus. Juubelipidustustele sõitis üle Eestimaa hulk asjahuvilisi külalisi ja eelkõige vilistlasi igas eas. Tooniandjateks olid muidugi Pöögelmanni-nimelise kutsekeskkooli praegused õpilased kes oma õpetajat juubeli organiseerimiskomitee juhendamisel ürituse korraldasid. Kes olid uhked selle üle. Nii mulle vähemalt tundus, et õpivad nii kuulsate traditsioonidega koolis. Terve laupäevase päeva käikus väikeses Kaarlimõisas, puhkpillimuusika ja koorilaul lauldi vanu laule. Need, kes ei mahtunud koolimaja saali konverentsist osa võtma võisid ettekandeid kuulata valju hääldite kaudu. Väljas oli ju ilus hill. Ja tänases põllumeeste tunnis annamegi ülevaate. Kui raskelt käis rohkem kui 100 aastat tagasi Eesti Aleksandrikooli rajamine ja ka sellest, et mitte kergemini pole jõutud tänasesse. Niisiis, 19. sajandi teisel poolel toimus eesti rahva elus ulg suuri muudatusi. Kaotati pärisorjus, alguse sai eestikeelne ajakirjandus. Asutati esimesed põllumeeste seltsid, korraldati esimene üldlaulupidu. Eriti tähtsaks aega kujunes peaaegu kogu elanikkonda haarav Eesti Aleksandrikooli asutamise üritus. Kooli asutamise mõte tekkis ja levis kõigepealt Viljandimaal Paistu ja Tarvastu kihelkonnas. Mõtte algatajaks olid Holstre Pulleritsu koolmeister Jaan Adamson. Tarvastu kooli õpetaja Hans vööner. 29. oktoobril 1862. aastal tuli kokku Tarvastu nõupidamine. Sellest võttis osa peale eelnimetatu VEEL Aidu koolmeister Mats vares. Millest on jäänud otsus? Selles öeldakse, et eelnimetatud isikud on endid kokku heitnud ja oma jõuda mööda raha kokku pannud. Et Eesti ja Läti talurahva pärisorjusest vabastamise mälestuseks Suure keisri Alexandre esimesele üks ausammas saaks ehitud ja eesti rahvale üks prii kool asutud, kus eesti rahval lapsed ilma maksuta saavad, koolid? Kaheksandal jaanuaril 1863 saadetakse Liivimaa kubernerile 177 allkirjaga palvekiri milles ei piiritletud veel koolitüüpi ega surutud peale eestikeelse kooli mõtet. Vaid diplomaatiliselt soovitatakse, et ka eesti keel mitte ei peaks kõrvale heidetud saama. Carl Robert Jakobson kirjutas Eesti Postimehes 1863, number 23. Nagu asjad praegu seisavad ei või sellepärast meie põlluharimise kord enne paremaks minna kuni meil oma põllumeeste kooli ei ole või otsekohe välja öeldud, kuni meie Aleksandrikoolielusse ei ole tõstnud. Sellel koolil peab oma tükk maad olema, kus kõige paremad riistad ära proovitakse ja kõige mõnusamad viisid teadvuse põhja peale üles ehitatakse. Sealtki, viiksid neid siis õpilased ruttu igale poole laiali ja kaua aega ei saaks mööda minema, kus eestlased oma põlluharimise korras tõesti muudest Euroopa rahvastest enam sugugi taga ei seisaks. 14. augustil 1869 andis keiser loakogu riigi piirides korjata raha Eesti Aleksandrikooli asutamiseks. Järgmisel aastal moodustati Tarvastus Eesti Aleksandrikooli peakomitee. Asi on seda väärt, et selle koosseis nüüd ette lugeda. President Jakob Hurt gümnaasiumi õpetaja Tartus, liikmed Karl Robert Jakobson gümnaasiumi õpetaja Tallinnas, Johann Voldemar Jannsen, Eesti Postimehe toimetaja, Johann Köler, akadeemik Peterburis, Friedrich Reinhold Kreutzwald auliige, arst Võrus Jaan Adamson külakooli õpetaja Holstres Hans Füüner kihelkonnakooli õpetaja Tarvastus, Jüri Rosenberg elementaarkooli õpetaja Tallinnas Joosep Kapp kihelkonnakooli õpetaja Suure-Jaanis Hain Henno vallavanem ja talunik, Holstres J. Hüüner talu peremees Viljandimaal Wilhelm Eisen, Schmidt, Peetri koguduse õpetaja Tartus Jaan Tammann kaupmees Pärnumaal. Raha kogumiseks Eesti Aleksandrikoolile korraldati pidusid, näitemänge, kontserte ja näitusmüüke. Sakala kirjutab, et Aleksandrikooli õnnele külvati villija linaaedvilja ning Pärnu kandi kalamehed heitsid noota merre Aleksandrikooli õnnele. 1885. aasta lõpuks laekus niiviisi Aleksandrikooli asutamise peakomiteele 95218 kuldrubla ja 22 ja pool kopikat. Kooli pidulik avamine toimus 20. augustil 1888. aastal. Aktus algas vaimuliku talitusega vene õigeusu kombe järgi. Pikema kõnega esines eesti keeles kooli inspektoranson, esinesid Holstre Põltsamaa pasunakoorid ning segakoor Põltsamaalt. Õppetöö algas Eesti Aleksandrikoolis 25. augustil 1888 ja vene keeles. Koolis õpetati ka eesti keelt. Kooli lõputunnistusele märgiti. Peale selle on õppinud ka põllu- ja aiatööd, nii et endiselt jäi ikkagi päevakorda Kaarlimõisas avatud Eesti Aleksandri linna kooli muutmine põllutöökooliks või vähemalt vastav osakond Ki avada. Põllumajanduskandidaat Meinhard Karelson kirjutab, et 1905. aasta revolutsioonilised meeleolud jõudsid Põltsamaa Eesti põllumeeste seltsis peetud koosolekute kaudu ka Eesti Aleksandri linna kooli õpilaskond ta. Ühel hommikul leiti, et keisri pilt kooli saalis oli noaga läbi torgitud ja vene õigeusu jumalakujude viidud õpilaste väljakäigu kohta. Järgnesid vangistamised, põgenemised ja rahva kogutud rahadega. Kool suleti 1906. aasta jaanuaris. Kool oli vastu võtnud 1075, kasvandiku lõputunnistuse oli saanud 284 õpilast. Ja nüüd tuleme tänapäeva Kaarlimõisas kuuendal augustil 1988 Aleksandrikooli vana hoone ees. Rahvatarkus meid teretab aegade tagant ja ütles, me olla uus ja ütles me olla elus Me päeva dollaveelee ja seda tarkust kuuldes. Melile oli ilmad v. Haridus on valgud, mis näitab meie rahvale teed maailma kultuuri. Ka igapäevane töö on üks osa kultuurid. Põllumehe haridusharidusest sõltub, kas hakkame majandama oma maad maailmatasemel ja kindlustame toidulaual külluse. Aleksandrikooli algu päevist peale on olnud tema lõpetaja eeskujulik töötaja. Täna, Aleksandrikooli 100. aastapäeval on süüdatud siin kooli juubelituli mis süttib nagu meie tänaseid ja tulevasi õpilasi omandama väsimatult teadmisi hoidma kõrge Eesti põllumehe au. Mälestustahvli avab kooli au ver vilistlane Samuel Narusk. 100 aastat tagasi avati siin Aleksandri kool. Jäägu edasi kestva hariduse saamise aeg Kaarlile kooli. Saagojeegimasiipa edaspidi tublisid keeri. Nimi on Aleksander lee kooli astunud aastal 1920. Jah, jah, vanem oli kakkuma, kas ta oli kaks minu meelest, see oli niivõrd segane, nii palju aega tagasi hakkas pihta seal puumajas ja esiteks sai ainult puutöö osakond. Aga mis selles kivimajas sees olid, kivimaja oli täitsa tühi, peale selle ja meie isi pidime remondi tegema ära ja siis järgmisel aastal me saime siia, siis tuli juba liivajuhatajaks, enne oli Hendrikson, esimesel aastal kasside, mäletate, ja siis tuli Mart liiva ja siis sai robotiosakond loodud. Siis tegime ise silla ja hakkasime kõik seda asja niimoodi ajama, siis üks õpilane Wolt oli meil siis see hakkas selle katlamajaga tegelema, siis saime juba ise oma elektrit ja ja kõik niuksed asjad sellest jõest saime siis Tamm ette pandud, siis sai tehnilised rikked, elektrijaam tehtud, siis saime seda niimoodi. See lugu on nii pikk, et, et ma lihtsalt. Rääkida, kuidas see asi käis? Mina õppisin puude osakonnast tisleritöö, seda väga peenelt ära ehitustöös maalritööd ja, ja siis peale selle tulite kaheaastase üleriigilised ainulaadset ehitustehnilist kursused kus sai, ütleme insenerikutse. Ja sinna sain mina sisse ja said gümnaasiumi omad ja meil teisi poisse ei tulnudki sinna kursust, siis olid insenerjomm, oli, siis oli Rein Baum arhitektidest ja Kuusmann need kolm niux, kõvad õppejõud olid ja siis sai niimoodi kaheaastast lõpetatud ja ma sain siis juba vastava töökoha amet kogu eluks. Amet täiendasin seda sisu ütelda, ma olen peaarhitekti valitsuses kogu aeg Bruteeria olnud eelarvesektori juhataja Tartu riiklikus ülikoolis kapitaalehituse osakonna juhataja ja ma ütlen maha nii suure tänuga praegu just selle selle koolile, et ma sai alguse siit ja ma sain siis edasi pidaja ja omale niisuguse niisugused kaks kõrged haridust ja nüüd ta ühte või teist ja siis kõik need ehitusalad nii-ütelda, väga mitmekesised, kõik mul on, siin, nüüd enam ei ole, nüüd on juba 82 aastat turjal Hamud peaagu maalid. Saamuel Narusk lõpetas selle kooli 1926. aastal. Mäletate. Päike peale jaanipäev oli. Siin tehti puhttööstuskool. Ma tahtsin rabade osakonda, Karauade osakonda veel ei olnud. Tegin üks aasta puutööd ja siis tehti rabade osakond siin keskel kalidel kahe poole veel puudu osade laevade osakond ja need rauad osakonna masinad toodi kõik uued Saksamaalt footoni vabrikutesse, treipingid ja freespingid ja höövelpingid ja Burvasin fiktorid, uued masinad. Ja siis madin kolmandast rauatööd ja sai kohe amet selgeks ka. Umbes nii, et väga palju küsiti ära, kas tahavad ametit õppida või tahad raha teenida. Ja siis meister nägi ära ka, et kesiga tahtis ametit, leppis istekohtadest teistmoodi. Ja meil on meister nii täpselt meistrit, näiteks maailmakuulus püsivaba. Tol ajal Tallinnas oli seal äri ja ja siis too nõudis nii täpset tööd, nii et ei oska rääkida. Tõsistest naelakasti juhatas ja reisisin siis, kui ta vaatas seda tööd nii terava pilguga, kui pilt oli, siis hakkas tal vunts liikuma ja siis kargas juurde seda kohta veel kiusama. Jah, jah, Taksjalis ja ta oli nii tegeled. Ja siis sai täpselt tehtud ka, siis tulin mina koolist väljaõppinud töölise, paberit taskus ohkega aga tollal tuli maailma kriisiaeg, pole tööd, siis vabrikut hakkas mulle õpilase kohta pakkuma 15 senti tund olla kas ainult leivaraha. Ja siis tollal hakati piima tõesti ehitama kai töösse, meie reisid ja siis hakkasin võides modeeriva uusi sisse panema, kus kohal oli Lõuna-Eestis ja meie nägid, teenis ja raha oli mul vaja, raha ei olnud ja öeldes tule mulle, meierei poisis ja läksin meiereisse ja siis 56 aastat olen ma nüüd piima piinanud. Viimati vist oli mäekülasmäega, lõpetasin, aga 1938 on maailma või lõistlusid Berliinist hoid. Vaat siis sai seal ära käidud ja kui pole, siis tegi Põhja-Inglismaale Manchesteri võid. Vot sealt hakkas mulle preemiat jooksul selle Eesti või Eesti või tuli või. Ja 98 protsenti hoolt ja kaks protsenti Piiva siis tuli. Aga mis seal või väärtus oli võrreldes praegusega? Talu, või mis see on? Mis praegused seal on kolm, neli protsenti vett. Seal on veepiisk, Avniived, peenikes löödud, et sedasi vett kine seal või siis aga seal on udustatud sära ja dollareid protsenti vett üle, seal ei ole siis need orgusel ekspordi läinud. Mis tundeid on teil täna, kui te siin olete? Oma vanas koolimajas? Elasin neli aastat siis, kui ma praegu ei näe, siis, Aleksei katma lõpetas siis 1934. aastal puudeosakonna ja hiljem söökesin ümber elektrikuks. Mõtlesime elektrijaamas olemina, hallo terves ei loe. Isegi praegu ta väikselt käibki, kütab vahelt oma tuba, sind huvitas kõige rohkem elektrotehnikaga mind. Ja sellepärast ma siia tulingi ka, ma tulin keskkoolist üle. Jah, seal oli, elektriõpetust oli vähe ja, ja ma teadsin, et poisid teevad siin juba raadiot ja ja õige peenike töö ei tee mehaanikat, niuksed peenike tööd ja mind see väga huvitav elektri asi huvitas, mind eriti. Tulingi siia hakkasin elektrit nii palju kui siin õppida, sai seal 32. kommunikkonnadamal nii kaua siin ja, ja siis kõige suurem ehitud, mis sel ajal minu kooliajal siin tehti, oli see hüdroelektrijaam siia Kaarlimõisa, mis teid köidab selle juures nii palju, noh, väga niisugune salapärane ja nägemata jõud ja ja teine asi see ka, et tuleb niukse momente välja, kus, kus tõesti sina oled nagu ainult head ja, ja, ja asja nagu asjaga kursis, aga teised ei saa sellega hakkama, et näed, mina sain kooli ajal meie teadnud, räägiti küll, et see on Aleksandrikooli endine maja ja siin toimus isegi vanade Alekson ristide kokku tulete minu kooliajal korra ma tean, et vanad vanad mehed ja millal see oli, kas 33. 32. aastal nii kolivad liiva, rääkis ikka, et Janice Aleksandrit pool ja ja, ja see oli meil ilmselt alati teada. Et see on aga muidugi koolil endale Aleksandri nime ei olnud, Aleksander nimi oli ära läinud koos sellega. Aleksei katmann on üht-teist oma mälestustest ka kirja pannud. Koolitee ääres Põltsamaalt Kaarli mõisa kasvasid mõlemal pool suured kased. Tee ise oli rööblike tolmune. Sügisel ja varakevadel sageli savine porimülgas tee kaldad samuti, aga käia tuli. Peaukse kaudu suurde majja sisenenud avanes läbi maja, too suur kandiline saal. Sellest vasakul oli rauatöö ja paremal puidutööruumid. Veel mahtus allkorrusele meister Kuusmanni korter, mis asus maja kagupoolses otsas. Maja ülakorrusel oli samuti kande sammastega, saal aga veel suurem kui alumine. See ülikooli internaatvoodid igaüks vooditükki 50 olid enamasti kodunt koos. Voodivarustusega kaasa toodud. Seinad olid ääristatud umbes kahe meetri kõrguste kappide reaga. Need olid kapitaalselt ehitatud seinakapid, kahe uksega tabalukk ees. Igale õpilasele oli oma kapp. Köögis oli suur pliit, kus õpilased ise said toitu valmistada, liha ja kartuleid praadida, kooki teha. Supi võis saada eritellimise peale kokalt ökonoomilt ehk köögi katalt, kelle tegelik nimi oli Marta. Piima saadi osta naabrusest müüri minna või meister Kongas eemand käest. 10 sentiliiter sahvriruumis olid õpilaste isiklikud kastid toidu taga. Paradega neelas igaüks oma käe peal. Ainult suur söögilaud võis olla ühine. Naljakaid sündmusi oli koolis. Ükskord oli keegi poistest jätnud piimanõu, milleks oli tavaline kilu, Mannerg terveks suveks koos piimaga internaati kapi otsa. Sügisel kooli tulles avastati, et nõu oli suuri valgeid ja Rammuseid usse täis. Ega nad sealt üle ääre välja saanud, sest kaane rant oli ees ilmselt suuremad ussid, seid väiksemaid ja kasvasid ise järjest suuremaks. Aga nali oli see küll. Ükskord jälle rändkinomehed reiali Tõnu ja üks teine autojuht tulid koolipoistele näitama filmi Rummu Jürist. Puutöökojas oli vaba sein ekraani jaoks ja aparaat pandi saali üles, kust läbi lahtise ukse pidi hakatama pilti näitama. Aparaadil oli vänt küljes. Kui pilt igavaks läks, ajati vänta kiiresti põneval kohal, aegamisi aga väga aeglasel käigul hakkasid pildid oma valgustas tavaliselt karbiidilatern, koolis oli elekter ja siis oli kasutusele võetud süütega kaarlamp. Nonii, kõik oli korras. Aga oh hädajõu ja me ei jõudnud vedada, kõik olid pabinas ka meistrid. Ei, sellist võimsust nagu kino vajab, ei suudeta anda, mootor sureb välja ja lõpp. Aga siis üks poistest sosistas meistrile kõrva, et kaarlambi pinge peab olema 35 volti, aga mitte sadakümme. Kohe lasti reostaadiga generaatori pinge alla ja kinonäitamine ning vaatamine läks suurepäraselt. Õpetajatest kõige populaarsemad juhataja liiva ja meister Jüri Kuusmann. Muidugi poiste teada Kuusmanni Jüri, kes õpetas metallitööd treimist freesimist. Tema iseärasus, eks oli see, et ta kunagi ei läinud ägedaks ega hakanud poistega pragama nende üleannetuste puhul. Tema kogus sel juhul kõik kättesaadavad poisid oma töölaua juurde ja kukkus jutustama küll ilmast ja maast kiitusega laitusega, sidudes seda oma elukogemustega endisaegadest, kus ta töötanud Peterburi vabrikutes. Ta olla näinud isegi keisrihärrat otse tänaval. Tema jutud olid kõigile väga huvitavad kuulata hinge kinni pidades. Lõpuks oli süüdlane jutu sees pilkamisi osaliseks saanud ja nii ka karistatud, kõik olid rahul. Sellel pedagoogilisel võttel oli väga suur kasvatuslik mõju. Jürit austatakse selle eest tagantjärele veel praegugi. Läbi aastasaja on Kaarli mõisakoolil olnud väga erineva variatsioonidega nimetusi. Viimased 40 aastat koolitatakse Kaarlimõisas nüüd juba siis Pöögelmanni-nimelises kutsekeskkoolis number 28 traktariste ja nüüd saavad seal õppida tütarlapsed ka aedviljakasvatajaks või siis kokaks ning omandada keskharidus. Kooli kokanduse eriala õpilaste teeneks oli ka nendel juubelipäevadel toitude valmistamine ja juubelilõuna serveerimine. Pärast seda, kui valge linaga kaetud laua taga oli kolmekäiguline lõuna söödud küsisin kokanduse eriala õpilaselt Diana Kallelt tema arvamust uuest erialast vanas koolis. Ütlesin, et lähen nüüd teise nagu meil on siin hea, me saame siin sööklas oma õpilased, kõik töötavad ja siit saab ka ikka tugeva praktika. Ühel kursusel on 30, nüüd sel aastal võeti juba rohkem konkurss alalõpmata suureneb, tahtjaid on palju ja teine kursus, siis võetakse juba praed. Maria on tugevam ja kolmas siis on juba niimoodi, et sa teiselt oled juba kõik saanud, et kolmandal nagu üldistus veel üle ja siis tööle ja igaüks muretseb nagu ise omale, kus ta tahab näiteks elama minna ja sealt majandust muretseb omale suunamise. Ja siis sinna käib tööle iga suvi, praktikaperioodid. Mina lähen Adavere talle, teie olete varsti ühtne koht. Sinnapoole raekojasupiga, vastik. Olete nende päevade sees mõtlenud kordagi selle peale, et kunagi siin 100 aastat tagasi õppisid ka teiesugused noored inimesed. Ja seal see on ikka imelik mõelda, kui need eriti näiteks 100 aastat edasi mõelda, et mis siis saab siin kõik ja 100 aastat tagasi eriti ei kujuta küll ette, mis kõik oli selline, mida nood inimesed 100 aastat tagasi võisid süüa. Ja kindlasti ei olnud saali laudlinadega saali. Ise oma leivakaasajal muretses endaga õues. Ja need olid head õliga. Eesti Aleksandrikooli 100. aasta juubeliüritused jätkusid teadusliku konverentsiga Olustveres teel, sinna aga peatuti Kõos Ko endises mõisahoones, et hetkeks meenutada neid aegu, kui siin töötas Eesti Aleksandrikooli kõrgemajärguline alampõllutöökool. Võhma kolhoosi esimees Einar piilmann, kelle isa Karl piilman lõpetas 1920. aastal kõu kooli rääkis sissejuhatuseks oma kogutud materjalidest kõu kooli kohta ja rõhutas. Kui alguses eestikeelset kõrgemat tüüpi Aleksandrikooli, kus õpetatakse põllumajanduslike õppeained ei õnnestunud rajada, siis nüüd taotleti seda siin koos kõigi vahenditega. Edasi rääkis sellel laupäevasel pärastlõunal pikemalt Eesti põllumajandusakadeemia professor Jüri kuum. Meie saate jaoks aga mõned momendid tolle aja külaelu eestvedajatest. Ikka mõis on küllalt suure põllumajanduskultuuriloolise väärtusega koht. Nimelt võib-olla me peame natuke Kaarli mõisasse tagasi minema. Kaarlimõisas Eesti Aleksandri kool, mis 100 aastat tagasikäiku läks, ei olnud ikka Eesti rahva meelepärane, juba seal oli vene keel põllumajandust, oleks pidanud natuke ka rohkem õpetama. Ja käis siis selle kohta niisugune vaidlus ja arupidamine isegi pandi sinnapaika uus kooli direktor, agronoomilise haridusega Jaan Raamot, kes siis pidi selle kooli seadma põllumajandussuunalisemaks. Aga no siis tuli 1905. aasta revolutsioon. Raamut mõisteti karistussalga poolt surma ja tänu tema abikaasa Mari Raamuti aktiivsele tegutsemisele, muide, mari raamat oli Aino Tamme õde. Aino Tamm oli väga tuntud ja siis abikaasat päästis, jaan Raamuti ära. No pidi kohe Ko mõisas plaadi minema. Põllutöökool see võttis aga aega, siis hakati seal kursusi tegema, põllumajanduslikke kursusi ja kool Läks hiljem lahti, aga Jaan raamati kohta veel nii palju, et tema on ka üks Eesti ühispiimatalituse rajajatest nimel. 1908. aastal Imaveresse rajati esimene Eesti Ühispiimatalitus ja selle initsiaator oligi Jaan raamat. Praegu nüüd käib seal piimanduse muuseumi tegemine ja võib-olla aasta-paari pärast piimandusmuuseum, taks. Aga Ko mõisas siis, 1914. aastal algas alampõllutöökooli tegevus ja üsna hästi selle kooli direktoriks kutsuti ruudul Falmann, kes oli ka Moskva Petrov ka põllumajandusakadeemia lõpetanud. Ja seal olid mitmed tugevad õppejõud veel kas või Ants Johani kes oli väga tubli maaparanduse ja taimekasvatuse alal tuli hiljem koolijuhataja taia. Siis Peeter Aavik, Peeter Kõpp, kes oli pärastine Tartu Ülikooli ökonoomia ikka professor ja nii edasi, nii et tegutses 1919. aastani alampõllude koolina, aga siis muudeti põllutöö keskkooliks ja 1920. aastal toodi juba Olustverre, kus tema järglane on praegune Olustvere sovhoostehnikum aastal 1914, kui koliti Gioosse üle, aga 1911 oli Tartu lähedal ka sahka pool ja vaata, ma juba rääkisin, et see jaan, Raamuti abikaasa mari raamat oli veelgi aktiivsem kui Jaan raamat. Ja et Gioosse kooli rajamine aega võttis siis mari Raamut asutas no muidugi koos Jaan Rammutiga Tartu lähedale sahka poole 1911. aastal kaheaastase põllutöökooli tütarlastele, nii et tütarlaste põllude kolm, kolm aastat varem meil Eestis ellu kutsutud, võrreldes nüüd poiste põldude kooliga. Ja see sahkapuukool oli ka eestikeelne ja see oli üks kultuurikolle tol ajal. Pärast hallibaise professori pöördumist kokkutulnute poole lauldi üks ühislaul. Annan selle kuulata originaalis, nii nagu ta kõigi suust tuli ilma eelneva harjutamiseta. Kopoistest räägib Olustvere sovhoostehnikumi endine õpetaja Ilmar Jõesoo. Mina tulin jah Olustveresse 1960. aastal ajalooõpetajaks ja töötasin 25 aastat ja mind hakkas huvitama põllumajanduse kutseharidus. Kuna Tartu ülikooli lõpetamisel diplomitöö oli ka Tartu Eesti põllumeeste selts ja siis sellega koos käis kas kutseharidusküsimus ja Ko põllutöökool on esimenesti põllumajanduslik õppeasutus postele siis selle kooli tegevus on eriti huvitav, sest nende meeste lõpetamise järel praktiliselt rakendada tööle 20. aastal meie põllumajandusse. Ja need edusammud, mis hiljem saavutati meie põllumajandus, on tänu nende meeste aktiivsusele tegevusele instruktorina konsulent, neid enam maamõõtja maa hindajatena, meie põllumajanduse edasiarendamisel ja siis suveti koos õppinud ja hiljem alustada põllude keskkooli esimeses lennus lõpetanud Gustav Visutame poolt. Igal suvel tegime umbes 1000 kilomeetrised matkad ja külastasin kõiki koos veel elavaid koolipoisse 60. 70. aastal. Need külaskäigud ja vestlused nende auväärsete, eakate, meie teenekate põllumeestega on jätnud siiamaani väga suure elamuse. Ko nagu see sõna see tunnetab. Mulle tuletab meelde väga ilusat, naga meeldivad toredad ja siis need muhedad, toredad Eesti põllumehed sellest perioodist kestnud oli tutvustav, need olid terve rida, kes on õppinud kogu põllutöökoolis aastal 1914 20. No kõigepealt tuleks märkida meie suurt põllumajanduse. Loomakasvatuse edasi arendas põllumajandusteaduste doktorid professorid Julius tehteri, kes on õppinud ka põllude koolis siis Viljandimaal nagu Julius Martinson, kes põhiselt Viljandis korranud põllumajandusnäitused, konsulent töötasid. Vaata see Põhja-Eesti metsad, sood, rabad on läbi käinud, mõõdistatumiste kaardistanud ja siis peale selle tema huviala eesti taimestikku suurer, paar kogu, mille andis Olustveres üle siis Richard Tomson, hiljem töötas ta kultuuriala, olid Tartu Riikliku Üliarhiivraamatukogu juhatajana. Ei siis fold. Martin töötas Antslas, põllumajanduskonsulent instruktorid on praktiliselt kõik mehed, kaaned oma kodutalud viisid nad ees kujulikusse korda, põllumajandust tegevusega, samuti ka väliskodukultuuriga. Ja lisaks siia juurde veel, kui palju on praegu meie majandites tööl neid mehi, kes kõik on Olustveres õppinud. Näiteks äsja läks pensionile Viljandi tuntud põllumees Villo saar siis Heino Parik, Anatoli Kristmann, Valter Udam manalamees Toomas Sooaluste, viimased neli on kõik sotsialistliku töö kangelased. Sis teaduste doktorid, kes on Olustverest sirgunud. Julius defelist juba oli juttu, käis alampõllutöökoolis siis ülikuum ja Valio Masso, kõik tõelised eesti mehed. Laitse lähedal elab praegu Jüri Liivak, mees, kes on lõpetanud Eesti Aleksandri Olustvere põllumajanduskeskkooli 1934. aastal. Tol ajal õpiti ainult agronoomiat, aga sinna kuulus siis ka kõik, kõik muu, millega talus tuli tegeleda, mesi, killus, karjakasvatus, veterinaariat, kuigi palju ka sepatööd. Puutööd, plekksepatööd, kas aeg liiga lühikeseks jäänud kõige nende õppeainete selgeks tegemiseks? Eks ta kippus lühikeseks jääma, pinge oli väga suur ja meie teoreetilisi tundis, oli. Harilikult viis, kuus tundi klassis peale teoreetilisi tunde oli ikka neli, viis tundi oli praktikate nii karjalaudas kui ka töökodades ikka üle 10 tunni oli tööpäeva pikkus peale selle siis tuli järgmiseks päevaks ette valmistada. Nii et paljud ei pidanud vastu. Meie lennus lõpetas 20 ja vastu võeti 26, kui ma ei eksi, koolist läksite tallu otse kontserdi, otse tööle. Ma küll üritasin õppimist jätkata nii talutöö kõrval Tartu Ülikoolis, aga sellest ei tulnud midagi välja. Näiteks esimesel aastal ostsin kaks tööhobust, oli ennem talus, ostsin veel juurde kaks tööhobust, eakasin kahe paariga tööle ühe paariga, töötasin neli tundi, panin need sööma, siis panin teise paari ette, niimoodi siis teist tundi. Siis juba taluvõimsus kasvas. Ja see tänu maksis nii palju kätega äärte Isteid hästi kaugele 41. aastal. 40. aastal natsionaliseeriti kogu talu kõigile anti 30 hektari talupidajatest alustaga, minule ei antud mitte ühte hektari. Aga siis isale määrati minu talus kui uusmaa saajale 30 hektari, nii et sisuliselt ma sain selle manöövriga päästa taluinventari ja. No seda nii kauaks, kui mind vangistati 40. aastal peale valimisi, siis uuesti vangistati 41. aastal, kuuendal jaanuaril. Aga isa pidas talu edasi niikaua, kui tehti isa kulakuks. Aga isa oli niivõrd tark mees, et ta teadis, mis tuleb teha. Ta ostis kiiresti Tallinna Kose-Lükati lle ühe krundi ja maja tütre nimele ja kolis sinna, jättis talu, andis üle täitevkomiteel. Nii et ta pääses nendest küüditamisest. Selle tõttu teda kohal ei olnud. Mina olin 15 aastat. 10 aastat olin matkalaagris metsatöödel ja viis aastat Garagandaaž söekaevandustes. Olustverevaimust on kirjutanud EPA professor Jüri kuum. Kõiki Kaarli mõisa Ko ja Olustverekoolide õpilasi, õpetajaid ja lõpetajaid on ühendanud ja saatnud niinimetatud Aleksandrikooli vaim mis on pikkamisi kasvanud üle Olustverevaimuks. See tunne mõjutab kõiki õppijaid, õpetajaid ja lõpetanuid. Sisendab kõikidesse püüet aidata kaasa kodumaa põllumajanduse ning sotsiaalsele ja kultuurilisele arengule. See on suur nõudlikkus enda ja teiste vastu on üldine arusaamade kogum, mis peegeldab siinset maad, loodust ja Eesti ühiskonda ning Olustverekooliga seotud inimeste kohta nendes. See vaimsus on kujunenud põhiliselt siinses kollektiivis salvestanud teadmiste ja väärtusnormidest ihilise või teadliku omaksvõtmise läbi. Selle mõjul tunnevad kõik sõnadeta, et siinsete koolimajade seinte vahel peab sirguma kasvama ja arenema omalaadne. Eestimaad ja Eesti rahvast armastav eesti tamm, Grercus eestikus. Selle vaimu on põhiliselt loonud siinsed õpetajad, kuid selle tekkelugu on siiski palju laialdasem ja keerukam. See on sisuliselt ka üks meie põllumajanduskultuuri arenguloost. Selle vaimu teket on mõjustanud omaaegne rahvuslik ärkamisaeg, parimad haridusasutused, põllumeeste seltsid, meie põllumeeste esimene juht ja president Carl Robert Jakobson oma ideedega siinsed õpetajad. See kõik on eriliselt seotud Sakala maaga. Põllumeeste rahvusliku liikumise juured Viljandimaal ulatuvad kaugesse minevikku. Selle liikumise möödanik on nii võimas ja kangelaslik, et juubelipäevadel võime soovida, olgu tulevik ja olevik minevikku vääriline. Niisuguste tunnetega me täna lõpetame, saate seadsid kuuldele vilja, kalme Aino Lauri ja Kaljo Jaagura.