Tere hommikust, käes on jälle märts, käes on kevadkuu. Kevad on tänavu kuidagi eriline, tunduks, et enneolematu, igas mõttes. See nädalavahetus tõmbuskil veidi külmemaks, hea seegi. Kuid lõppkokkuvõttes oli ja on see kevad selle sajandi kõige soojem, kui võtta aasta alguse esimesi, kuid kuubis tähendusrikkamad, Nad on värsked ja tormilised tuuled ka meie ühiskondlik-poliitilises elus ja maamehe elus. Põllumees on otsustanud. Tänavu enne külvi jälle maid jagada. Tehakse seda igas ühismajandis igas riigimajandis. Ei tea täpselt, missugune oli maade jagamisel Eestimaamõisates õhkkond 70 aastat tagasi. Seda võib ainult aimata. Kuid nüüd, sellel nädalal Kehra riigimajandis toimunust on mul kasutada täiesti dokumentaalne helisalvestus. Veenbow kauri on 40 hektarit põllumaad ja metsamaad veel eraldi loodud. Suur. Soov oli kahel pool aia alku Teedava aga kuna antud juurde Siia Kehra klubisse võttis majandi juhtkond kokku töökollektiivi koosoleku ja need 15 maade tagasisaajad, kellel on selleks õigus. Seega endised talupidajad, Nende järglased esimesest ja teisest ringist. Ja siis kõne alla tulevad ka need, kes hankinud enesele paberi et järglased loobuvad õigusest nõuda talu tagasi. Väike saal on rahvast peaaegu täis, istutakse ümmarguste laudade taga ja kuulatakse tähelepanelikult, millest räägitakse. Maade tagasiandmist juhib on see direktor Arvo Prits. Saali ette on riputatud suur suur kõlvikutega kaart kuhu majandi peaagronoom ja maakorraldaja on juba õrnalt peale märkinud avalduste põhjal tagasi antavate talumaade kontuurid. Mõne mehega on jutt lühikene, teisega läheb aega. Ja selle vastu ei saa olla. Ma ei kasvatanud. Selle talle elu ei ole ja üle 100 aasta jooksul lahendada või elektrimüüjatega on, see langeb kindlasti selleks kevadeks ära. Riho, mängi hulka selle osaga, mis raportile veerpalu, ma arvan, et see on tema pärija. Jah nii see siin ostele ennem siis Lauri paIju, see, see kutsun jah, minul oletada päri ja kelle talu tegelikult viga. Kaubi Grünbaume ei saanud seekord tervet talu tagasi, soov oli saada 45 hektarit. Põhjus pole pärija nendelt maadelt. Kõne alla tuleb vaid see osa maadest, mis on lõuna poole Anija teed ja ka siis sügisel, kui eliitseemnepõllud on koristatud. Mõlemad pooled maadeandjad kui maadevõtjad mõistavad vastaspoole seisukohti, sest looduses tegelikult pole endisest piirimärkidest, rääkimata Cupitsatest mitte midagi säilinud. Kus enne olid põllud, on nüüd rohumaad, kus enne olid madalamad heinamaad ja lahtised kraavid on nüüd mets. Teisel on need jälle kuivendatud ja suured lagedad põllumassiivid, kus tuur uitab lõputult ringi aga osa vaid on hoopis kadunud. Räägitakse üle Eestimaa üks miljon hektarit. Majanduskandidaat Johannes Kaubi, kuidas see sai üldse selle 50 aasta jooksul võimalikuks? Tõepoolest, 40. aastal oli arvel meil põllumajandusmaad 2,6 miljonit hektarit ja praegu on ligemale 1,5 miljonit. 1,1 miljonit hektarit on nagu kadunud. Kuid siiski kogu põllumajandusmaa kujutas endast haritavat maad, mida on praegu ja oli ka siis umbes üks miljon hektarit. Järelikult see vahe oli looduslikud, heina ja karjamaad. Need andsid oma 500 kuni 700 söötühikut, kasutati karjatamiseks, käidi vikatiga üle, et heina saada ja sellisel kujul ei oleks nad ka praeguseni säilunud, nad pidid kuhugi üle minema. Nad oleksid võinud üle minna haritavaks maaks. Ja võiks tõepoolest väita, et haritav maa võinuks meil olla praegu 1,5 miljonit hektarit. Ja see töö on meil vast tegemata, aga teine osa olekski pidanud minema korraliku metsa alla, nii nagu ta tervikuna on läinud. Ütleme niimoodi, kui oleks olnud üksiktalupidamine siis oleksid need looduslikud heina ja karjamaad võib-olla olnud kasutusel. Aga suur majapidamiselt lihtsalt ei saanud seda enam kasutada, jäeti lihtsalt nii nagu nad on ja kasvasid võssa metsa alla. No nii ta on ja tuleb meelde tuletada ka muud. Nimelt meil arvestati ju liha ja piima 100 hektari põllumajandusliku maa kohta. Vastavalt sellele anti ettevõtetele plaanid ja seetõttu on täiesti mõistetav, et need maad nagu kanti niisuguse maa arvele, millele ei saanud plaani peale panna, nii et tegelikult ta kuskile kadunud ei ole, kui me edaspidi peame vajalikuks. Me oleme suutelised selle maa üles harima. Teisest küljest ega me muidugi ei saa ütelda, et maad oleks ratsionaalselt kasutatud seesama põllumaa 900000 hektari ringis, selle kvaliteet on halvenenud. Seal sees on teinud toimunut arvestatavad muud muutused. Suur osa, ütleme, väikesed põllulapid, mis suurmajandis ei olnud kasutatavat, kanti maha, nende asemele hariti uut maad üles kuid sageli ka kruusakünkaid ja suviseid alasid. Peale seal rajati headele põldudele suurfarme, nende ümber rajati karjamaid ja mitu põlluga kasutamist võiks pidada ebaratsionaalseks. Ja kultuurrohumaid on siiski liiga vähe juurde haritud, neid oli 40. aastal 60 70000 hektari ringis, praegu on 150 160000 hektarit. Ja rohusöötasid kasvatatakse peamiselt põllul. Ja see niinimetatud haritud Ta on maa või kultuurpind, see on jäänudki ühe või 1,1 miljoni hektari piiridesse. Tähendab see pind oleks pidanud suurenema, võimalik oleks olnud tõstada kuni poolteise miljoni hektarini. Talumaade tagasiandmisel Kehra riigimajandis on neid oma avaldusega ees. Alviine Nahkur. No mina saan sealt Tartu ajaloo arhiivis päris selle nagu vanasti temise emal Siberis rahakotis kaasas olid, selle vastu ei ole. Tervelt näete, siin on see paradiisi ja neelama selle ka võtaksin, see ei lähe, see minu enda süü on selle sündmustele. Aga see On toogu aiaga, tuleb jälle kooskõlastus, peab olema selle. Soodla need veehoidla. Kes seda projekti enam sinna vesi peale ei tuletõkestus, et on pandud jõkke sisse? Ma ei pea seda, uurisin kogu ajakas heinamaa, lähen suurtüki peale, tahate veel eraldi? Ei, see on kõik terved? Ei, seda küll. Ja, ja aga seal on 80 Sammelanned ja taks Tammelane ja Lülma hakkavad siis. Ma ei anda, aga teil on nüüd siin peol veel terve rida talusi. Plats on tühi, seal absoluut, tööloa saaja põlvkond, siin kalm, puud on seal maja ees ja nii et see on ära lagastatud. Kus mina elan ise praegu linnas linnas kuskil pean ma ju enam ei, no selge see, aga kui te need talu pidama hakata kus te siis elate, eks siis tuleb hakata vaeva nägema, esiteks teha osa lauta koos karja aga kevadeks teil ei ole veel mitte midagi vaadeks ei võtagi ma, millal, kui kaua majandile rendile veel annate? Kui majand seal metsa enam maha ei võta ja kruusa ka enam ära ei vea siis ta võib ju sellel aastal kindlasti ja võib-olla siis tuleva kevadel võiksime kokkuleppe teel teha. Selge, sest kui teil on kultuurid peal ja karjakasvatuse plaan on teil tehtud, siis teil on ju see vajalik, need kultuurid ära lõigatud. Aga talu läheb tervelt? Ei no selge see on. Kui põlistalun. Talupidajate ja talutahtjate mured on praegu üle Eesti vaated ühesuguse, teemegi kõrvalepõike Uhtna maile. Siin on juba üks mees nimegaoto kivisalu saanud omale mõningase maa kätte, elab seal, aga temal on omad mured. Vana laut vajab kapitaalremonti. Aga et kapitaalremondi peale mitte aega ja vahendeid raisata, siis otsustasin ehitan uue laudakompleksi parasjagu niisuguse arvu loomade jaoks, mida üks 20 hektarini talukoht üleval peab. Majandi esimees härra Jürna ja peaagronoom härra Niilup olid nõus ja igati toetasid algatust taotleda tagasi endised endised isakodumaad. Kõik oleneb muidugi sellest, kuidas pannakse paika maaseadus ja maksu seadus ja muud niisugused asjad, varustamine tehnikaga ja seemnetega ja võimalus vähema vaevaga osta ja müüa. Need kõik niisugused probleemid on nüüd suure hunnikuna õlgade peal. Lääne-Virumaavolikogu kinnitas oma määrusega talu eraldamise minule maakasutusakt, selle saab muidugi hiljem kätte siis kui maad on välja mõõdetud. Aga noh, sinnamaani on veel natukene natukene aega, sest kevad küll läheb veel nii, nagu ta läheb majandi seemnetega majandimaadel majandi maade nimekirjas. Sest ei ole ju veel millega põllule minna. Külvata ja alustada külvi Pole kanna midagi vedama, pole midagi seal selle vedaja taha panna, eks ole. Vot nii see asi on, oleks noh, oleks, on jälle niisugune ilus ja armas sõnad, oleks oleks üks kümmekond aastat tagasi teadnud, milleni asi läheb. Siis oleks saanud terve talutehnika vajaliku tehnika kokku korjata, kasvõi prügimäelt, ütleme hobu tehnikagi, eks ole, siis seda siis tollal vedeles veel natukene putitada, eks saab korda. Olen niisuguse pisikese nimekirja kokku ajanud, mida normaalne talu oma tehnikast kaks omama, need on kuskil 30 nimetuse ringis võib-olla raskemad ja suuremad ja kallimad. Seadmed on kasulik osta, ütleme kolme-nelja-viie inimese peale. Nii nagu, nii, nagu seda vanasti külaski teht. Aga noh, siiski ikkagi jääb. 25 nimetust jääb niisugust, mis peab olema. Aga kust seda võtta? Sest infot kui niisugust praegu konkreetselt ei ole, jah, teadonetics EPT teeb üht ja teine, teist, kolmandat, neljandat, viiendat. Aga vot neid võrdlevaid andmeid ja millised nad välja näevad ja nende töökindlus ja, ja tööjõuga suudlus. Seda paraku ei ole jaganud meie tuntud ajakiri maakodu. Vahest on midagi avaldanud, aga need on nii küllaltki küllaltki napid ja udupiltide tasemel, et sealt ei loe välja, mis tal nagu rohkem vaja informatsiooni. Kas juba tehtava või tegema hakata tehnika suhtes. Palju ta maksab, mis ta on, tema töökindlus, eks ole, kust teda saab, kuidas teda saab? Ise kohale sõitma ja seal rääkima ja siis tont teab veel, millised formaalsed ajama, kas selle avalduse kirjutama ja siis veel teist korda tagasi sõitma ja see võtab kõik aega ja kulukas. Lihtsam oleks muidugi, kui on telefon laua peal, telefoniraamat helistab seal kõik needeebeedeed läbi, ütleme suurema vaevaga. Vahest liinid ei funktsi ja kuuldavus on halb ja aga ikkagi lihtsam oleks, kui oleks infot rohkem põhjalikumalt, detailsemalt. Siia juurde haakub kõik, kui hakati juba lehma pidama, siis kust saada korralikku maasikat, kasvatati sealt lehm välja. Esialgu tuleb võib-olla mõni rabalam lehti muretseda, lihtsalt piima saada majja. Vanad talupidajad pidasid omal loomi ikkagi selle mõttega, et loom peab, katab ise oma ülalpidamiskulud ja toidab ära pere. Oma toodanguga doosel tulu ka tallu ja saab ju kergemalt oma noh, ütleme seda igapäevast igapäevast leiba, aga kas kas sageli vaat selle igapäevase leiva saamine kergemalt ka niisugust rahuldust annab, nagu seda annab ütleme, see igapäevane raske ja sageli ka võib-olla. Tüdimuseni viiv talu töö. Kui sa ei näe midagi, mis oma kätega valmis teed, eks ole, ja, ja kokku paned niimoodi neid üle 50 aasta, mees, vana, need rakendati kõvasti järeltulijatele poegadele. Seda küll. Neid on mul kaks põlvkonda, pojad ja, ja pojapojad. Töötan Eesti tööstusprojektis maketimeistrina. Aga bensiini on jäänud kolm ja pool aastat. Kui niimoodi tahaks, tahaks minna juba, ütleme, oma talu peremehena. Seega kokku leppida küll, aga mina pean minema sinna vaatama ja võtab jälle, ma ei ole temaga olla ja tulebki suure tee ja ei, me käisime ju ennem Piibe maanteel seisvat seal seal seinataguseid paradiisi, Ani heinama, praegu siin peal, teil on siin põleti, siin ei ole. Täitsa meie, ei ole, see ei ole meie maal on, kas see olid ära läinud? Ei see on ära läinud, represseeritud, talutav pliiats ja need pidid olema direktorite valluku. See meie maa pillad. Seal Aegviidu metsamajandi metsa see on kõik meie maa seal on jah, aga teiselt poolt teistpoolt ja Aino, mis sellega? Palun, aga selle, seda, ega temal ei olegi siit äsja püsib praegu teise kohta. Pesin selle kohta, aga mind huvitab krossiäärne ja läikiväärne maa, suur osa Teile vot ei kuulu, ei kuulunud, aga. Olla turja rauda, otsese saelidel need sealsamas otse sõnaga. Ja ema on teil siin servas, on küll, meie. Tunne, mina tahaksin selleni, aga, aga nüüd see nii, et oleksid küll samades, noh, see jääb ju täiesti, ma ei saa aru, kas see on lihtsalt lodu poolt. Ototot ja siia jääks niuke kahe ütleme koledasti sõrmeotsa heinamaa juures. Mina ei tea, kas te tahate neid juurde anda või ära võtta, sama palju on ta täpselt nii, et noh, võib-olla seda piiri mõne poole nimetame. Anname sellele selle lisaks veel teie piirituse ja põllu peale jääb üks pooleteisthektariline põld seal oli vanasti põllumehel on kuidas me seda muidugi põhja alla Kaspar oli mul pisike veel seljas, kui ma seal käisin, siis oli see kõikidele äri peal. Kuivõrd segamini on need viimased 50 aastat pööranud inimeste elud, saatused? Maadel looduses pole enam neid märkigi järel. Inimene, kes on selle majandi kaardi juures, tahab oma endiseid ja ei saa maid tagasi saada. Ta ei tunne seda kohta äragi. Teiste sõnadega, info info on esimene, mida ta selle kaardi juurde saab? Mäletate, Uhtna mees rääkis sellest, et ei tea, kust üldse saab masinaid osta, mida saab osta, missuguse raha eest. Ma küsingi nüüd põllumajandusministri asetäitja Ants Laansalu käest kuidas üldse on selle info saamine talupidajatele korraldatud. Siiani kogu info liikus rajooni agro agrotööstuskoondiste kaudu sellel tööl vastavad spetsialistid, kes kontakteerus siis vastavate kirjastustega ja ka komitee juhtkonnaga ja regulaarselt korraldati. Kuus ükskord korraldati ka nõupidamisi vastavatele spetsialistidele. Aga siis, kui leiti all, et see institutsioon on üleliigne, parasiitlik ja käepikendus ja muud veel, mis siis laste inimesed lihtsalt ametist lahti. Ja terve rida funktsioone, mida nad täitsid, jäid tegemata ja praegu formeeritakse maakondades. Riikliku poolt, mõnel pool on tekkinud ka tootjate liidud ja on tekkinud ka Talupidajate liidud. Kuid need kahjuks ainult valitud esimehed tasemel. Need spetsialistide kui sellist rajoonis ikkagi ei ole. Soomes on teatavasti probleem lahendatud nii, et talupidaja teenindab Talupidajad tähendab põllumajanduskeskuste liit kus on tööl 70 inimest ja rajooni põllumajanduskeskustes, mis on talupidaja endi valitud ja volitatud inimesed ja osaliselt riigi poolt kinni makstud. Ühtekokku on neid ligi 1000 inimest. Ja nende peal ongi ühiste huvide kaitse ühine ühist tegevus ja nõuanne tähendab kolm üks tähtsat funktsiooni mida tuleks ka arvestada meie Talupidajate keskliidule. Me oleme soovitanud korduvalt võtta tööle usaldatavaid ja nendele meeldivaid inimesi ja oleme pakkunud, et katame ka osaliselt ja võib-olla esialgu oletada, tarvis katab täielikult nende ülalpidamiskulud riigi poolt. Aga tööle peavad ikkagi võtma nemad ise, keda nad vajalikuks peavad, keda nad õigeks peavad ja keda usaldavad. Meie omalt poolt oleme selle eest hoolitsenud, et informatsioon oleks kättesaadav Eesti agrovarustuse kaudu. Selline riiklik varustussüsteem meile jääb. Ja praegu on ettevalmistamisel brošüür fotodega. Tahame korraldada näituse suvel taolise näituse Napoli Aravete kolhoosis koos künnivõistlustega. Ja tahame sisse seada ka analoogselt Soome kogemusega, käisin möödunud aasta lõpus seda vaatamas. Nendel on tehnoloogiainstituut, kes katsetab masinad ja hoogus, andmepank on neil arvutis tehniliste näitajatega sobivustega Soome oludesse ja soovitustega. Neid andmeid kasutavad sedasama Talupidajate eneseorganisatsioon, firmad reklaamiks ja ka riiklik pool, kuidas soovib, nii et see andmepank on avatud? Me oleme ka oma instituudiga Sakus sedasama plaani pidanud, et et niisugune andmepank peaks seal olema. Aga peavad olema inimesed ka, kes seda andmepanka vajavad ja peab olema vastav teenistus. Nii et probleem on täiesti olemas. Me toodame üsna palju Peebeedeedes, kuid kahjuks ei ole ka meil tagasisidet. Ja ma lisaks veel, et riikliku poole peale on jäetud alapeal üks poliitikategija, see peaks siis andma hinnangu, kas osta Minskist Soomest, Vladivostokist me suudame ainult noh, niisugust kvalitatiivset hinnangut anda asjadele, kuid mitte mingil juhul enam kedagi teenindada. Need riigi poole pealt on täielikult olemas toetus rajada info ja nõuandeteenistus siis Talupidajate Keskliidu juurde samuti ka selleks on raha olemas siis ja, ja kui tähendab möödunud aastal nad ei kasutanud kogu raha ära ja kui küsimus on nüüd selles näiteks maaparanduse poole pealt on 5,6 miljonit eraldatud selleks aastaks ja juhul kui seda summat kõike rai kasutada maha. Ma arvan, et siin on täiesti meie sõna öelda, et ka selle arvelt võiks teha info ei liigu millegipärast. Millest see tuleb? Tähendab, info ei liigu sellepärast et riigi keskne nägemine on meil, et keegi kusagil üleval peab asjad ära lahendama. Vaat nüüd protsess algabki täiesti loomulikult huviga altpoolt. Ja kui on tekkinud huvi altpoolt, ma usun, et see on nüüd küsimus millal siis tõesti ikkagi pannakse pead kokku ja käed kokku, et, et arendada ühistegevust. Aga ma küsin siis niimoodi see talupidajaid ja võib-olla teine, kolmas, neljas ka ei tea. Ütleme, et pooled ei tea. Keskliidus täitsa vastust. Minu arvates, kui need mehed ei suuda ümber orienteeruda ja kui nad ei suuda täita oma Talupidajate ootusi, siis Talupidajad peaksid kokku tulema ja valima ikka väärikad mehed, kes suudavad nende eest seista, nende huve kaitsta ja ühistegevust arendada. Ettepanek on siis selline, et taotlus piirides rahuldada. Kuna omanik uus omanik ei saa koheselt alustada töid seal põllumajandust ja kõik, siis ta on nõus seda maad anda, anda sovhoosi, kasutada veel siin paari aasta jooksul. Võib-olla ta osa tahate järgmine aasta kasutada osa liinseri, esimene teiseks piirid poolte omavahelisel kokkuleppel korrigeeritakse, eks jätan järske nurki, ega siis kaheksa. Piirid korrigeeritakse täpsepteekivadentsites vahekordades. Nõus sellega. Metsa neli hektarit lageraiet, selle maade teatud otsustatakse töö käigus ära. Jääd ära või selle hakata ettepanekul praegu? Ei mina tahaksin, et mets on raha ja seal ei ole midagi peale, see võtab ikkagi. Kui on võimalik, võiks olla. Ei ole nagu teised ei. Saa jagada teiega ja sellega ma olen nõus, laane, meie edaspidiseid, kabeli toode, küsimus selles kahju. Loodame, et see eraldus viltonaat, tehti sadula põliseks. Peaks olema lilled ja väiksed orkestrid, kee. Suurem hulk inimesi sai jälle maaeralduse. Ma tahaks lihtsalt õnne soovida. Tugevat tervist ja kõva vett selle töö juures, sest nii kurb kui see ei ole tihtipeale kujutage ette, millist tööd teha. Vaat saak oleks ilus loomad, ilusti kasvaksid selleks head kõigile. Talupidaja Nahkuses, mis teie kavatsete hakata sealt siis tegema, kui te saate need maad kätte? Kõigepealt esimene aasta kasutab sovhoos õieti riigimajand, kelle maade valdusesse praegune talu kuni siiamaani kuulus kavatsen hakata tegema seal nuumveiseid, algul piimakarja. Hiljem kui on need maad selge pilt, mis nendest pärast kuivendamist saanud on võib-olla suur lambavorm. Neli hektarit metsa seal peal. See on minul üldse, praegu jäi segaseks, seal öeldi, et kruusakarjääri tagametsseal oli endine raba ja rabas. Me võtsime loomadele turvas, kas nüüd on sinna võimas metsis peale kasvanud. Aga kui on mets, siis metsa saab alati kasutada ehituseks või kui on võimalus, kas Melija saada raha ja selle eest hoonetele panna nii-öelda aluspõhi, kuna seal ei ole ju mitte midagi järgi. See oli vanavanaisa pool 85 tiinu. Abilised tulevad teise ringi pärijad, paljudel on siis kolm. Noored mehed, no teil on noormees, kes tema triljon. Timon, minu õepoeg. Toidud homme vanade praegu olete 18, praegu olen kursustel doltristi kursustel ja siis hiljem talupidamist õppima. Kuhu kohta? Täpselt ei tea, mis traktori peale Nende hakata siis põhimõtteliselt ratastraktori paberit saate kätte, millal? Aprilli algul samal traktorit, millega nüüd hakata peale praegu veel ei ole, aga tuleb, tuleb soetada taktiline tehnik, köik. See tuleb ju hakata kohe asja ajama, saada traktorit. Ma soovin teile edu. Sovhoosi direktor Ilmar Pohlak ja direktori asetäitja Arvo Prits kes sedasama kollektiivi koosolekut juhatas. Kas te võite nüüd kahe peale ütelda, palju siis Kehra sovhoosist maad järele jäi? Ära jagama, jaganud olema, võib-olla teda oleks 500 hektari ringis, praegu. Eelnevalt oli meil olemas juba 15 maaeraldust, niimoodi umbes 150 200 hektariga ja täna läks siis üks 300 hektarit veel. Jah, ega rahvast oli mitmesugust ja kõige tõsisem probleem meie tänases töös oligi see, et tõesti eraldatud maa saaks tõsise põllumehed, et mees, kes täna ikka tuli kollektiivi nõukogu koosolekule, tuli suure lootusega, ta saab oma küsimuse lahendatud. Kahjuks me pidime siin kolmandiku avaldajaid tagasi saatma, kuna on ebaselged ikka vahekorrad Nende maade kunagiste tegelike valdajate ja praeguse maa taotleja vahel. Teiseks tihtipeale taotletav maa on ju sovhoosi tootmises sees ja meil ei olnud võimalik lihtsalt kevadest seda maad elada, tuli maakasutuse lahendamine lükata edasi sügise peale, näiteks. No ma arvan, et koosolek siiski oma otstarve täitis. Selline ühine avalik arutelu, arvamuste vahetamine. Annab nii ühele kui teisele poole mingisuguse rahulduse ja kindlusega kindlasti. Et need ei ole siiski küsivad, mida siin salaja põranda all või nurga taga arutada, seal ikka rahva avalikult ausalt öelda, ega meie. Valitsus praegu selle küsimuse EL tasandil ei tegele. Et ära lahendada küsimus, kuidas nüüd seda üleminekut korraldada, ega see talus, jäädes üksinda midagi ja mitte midagi, sest ühel ilusal hetkel jagame ajad ja kõik välja, aga tootmine ei tule kohe igal talumehel ei ole ju kohustus, mingi tootja lapsed, vot see ongi üks põhiprobleem, et et direktoritest siin ilusti järk-järgult toimuma, akord peab otsas olema, et ei tekiks vahet, et siin ühel ilusal päeval on veelgi tühjem ja et see seltsimees nälgidele oma osa nõu ja, ja vot see ongi. Kas see oli sel kevadel viimane traumade elamine Kehra sovhoosis, vajan veel ette näha. Ma usun, et on veel ette näha nendest, kes on, võib-olla siin neid maid on saanud osalusel, võib-olla see asi edenema ei hakka, võib-olla tuleb need maad maid hakata muid muud moodi kasutama ja eks neid tuleb juurde neid, kes võib-olla on võimelised ka talu pidama. Artise olete rehkendanud ka sedamoodi, et kui palju üldse võib, seda maad jäävad ära minna eelkõige esimese ringi pärijad Nende kaudu. Võib arvata, et pool läheb veel juurde, niisama palju, kui oleme välja jaganud, nii palve läheb veel juurde. No siis me muidugi peame oma sovhoosi tootmiska koomale tõmbama, sest et enam niimoodi niisuguse loomakarjapidamine juba hakkab siis niukse maa bilansi juures üle jõu käima, kui ta päris pisikeseks jääb, mis siis edasi saab. Ja selle peale on saanud muidugi palju mõtteid mõlgutada. Arvatavasti siis jah, niisugune suurmajand vaevalt ta siis püsima jääb, kas tulevad siis ühistute moodi midagi või, või midagi, väiksemad üksused ja kõik tahaksime seda, et ta läheks nii et niipalju kui anname siit surmandi maid ära niipalju, siis arenes ka tootmine just nende talumaade pealt. Et meie toidulaudikke kaetud oleks. Kuuldu põhjal võib jääda mulje, et kui kergelt suurmajandid loobuvad oma maavaldustest arvan, et siiski pole see nii. Aga ometi on kõik läbi kaalutud põhjalikult ja need inimesed, kes tulevad, nendele antakse, kui nähakse, et need inimesed tõesti tahavad harida maad ja harida paremini kui seni. Suurmajand suutis oma elu küpsemad aastad töötas. Mees on praegu 77 ja noorusaeg möödus ka põllumajandusega tegelemises. Olite talupidaja Ki, mis tunne teil on praegu kui vanema põlvkonna majandijuht, kui maid jälle antakse jagu maid, võetakse? No põllumajandusega ongi terve see pikk eluaeg tegeletud. 34. aastal sügisel läksin Saaremaale Sandla mõisa abivalitsejaks. Säält viidi mind üle Jõgevale Jõgeva, Eesti seemnevilja ühisuse, need olid mõlemad Eesti seemnevilja ühisuse seemne kasvandused. Jõgevale viidi üle, edutati vanemaks, abi valitsejaks. Siis ma olin seal 36.-st 38. kaheksanda aasta ka veel ja siis läks juba elu niivõrd keeruliseks, et läksin tagasi oma isatallu adise valda Kõmmaste külla, äärmalli tallu. Säält siis mobiliseeriti mind kuulsasse punaarmeesse. Tegin ka selle kaasa. Ja pääle pääle seda sõda on oldud põhiliselt Kehras kuni tänapäevani. Elu on niisugune, et on alati tõusud ja mõõnad. Ja kui lagunemine on tõsine, nii nagu praegu jutt on, siis hakatakse jälle tõsiselt ette võtma ja asi peab edasi minema. Mees võttis 40 hektarit, saab sügisel kätte, silm ka ei pilgu, ainult põllu Vaarik. See on muidugi teretulnud lugu, et neid mehi leidub ainult proovida, et neil meestel neil meestel oleks ikka visadust, julgust, sest see põllupidamine on kõige toredam asi sellel pinnal, teisiti ei saagi edasi minna, kui ainult talupidamisega ainult peaks veel kuskilt tulema vaimu juure, et need mehed püsivalt oma ettevõtmiste edasi viiks. Ma tahtsingi minna jõe äärde vaatama, kas täna on seis mul keldrisse lükkabee Sause voi kuranud, nüüd vesi keldris juba ja taan tõusnud siig tavalisest umbes meetri. Kevadel, kui lööb vahel jäätõkked ette, kui on järsk minek, siis on vesi nii kõrge. Niisugune asi on erakordne. Ülaalu laiali ei. Adu põlve vaala. Vedela ela, ela. Oo ei, ma, Ei. Ela ela Eela. Lapsed sündisid, sirgusid suureks. Teada päevitides puruks õlised juurevoorus, silla kuusid. Rätaaži Reidungi kaeluksidki tungi paate. Ta. Et haava Ei vaata. Nii räägime siis sellest tormilistest kevadest Tiit Randla. Palun kevad on tõesti tormiline, ei tea, ei mäleta ja võib-olla see inimpõlgi ei saa rohkem näha. Niisugust vastlapäeva Meil õitsevad sinililled. Sinililled õitsevad Hiiumaal, Saaremaal, Lääne-Eestis ja jõed, need on juba talvest saadik üle kallaste. Ja nüüd viimaste vihmade sulade ja suurte soojadega on kõrgvesi lausa oma haripunktis. Kõik see tormiline kevad on kuidagi sümboolne ja ta on sümboolne just sellepärast, et pall on kevadet ka ühiskonnaelus ja palju on arengut, mis tõotab väga tormilist kiiret edasiminekut. Kuid loodusteadlasena head sooloogina ma pean siiski oma elutarkusest ühtteist hoiatuseks tooma. Nimelt, ega Eestimaal alati niisugune varajane kevad ei ole toonud õnnelikku kevadet. Seda enam, et praegu tähendab soe, haruldaselt soe kevade algus välja esimesed rändlinnud ja paljud meie paiga lennud nagu rongad, kaljukotkad, kakud, kassiga hakkavad pesitsema. No need on suured tugevad linnud, nendele ei tee talve tagasitulek midagi, aga palju hullemini võib see mõjuda väikestele lindudele, paljudele loomadele, noh, näiteks jäneste pesakonna esimesed pesakonna jäävad see aasta kindlasti ellu, kui kui niimoodi edasi läheb, aga edasi juba paljudel teistel lindudel-loomadel võib pesitsemine ebaõnnestuda ja, ja mis kõige hullem muidugi kui soe meelitab puudel mahlad jooksma, siis ka järsud külmad võivad väga halvasti mõjuda meie viljapuuaedadele. Ta ei tohiks praegult olla eufooriasse, peaks olema küllalt tasakaalukas ja arvestama sellega. Kuid üldkokkuvõttes kipun ma ikka selle poole, et kevad on haruldane. Kevad on väga analoogiline muide möödunud aasta kevadega. Ja see varajane kevade tähendab seda paljudel meie loomadele metsloomadel on sigimisedukus tunduvalt kõrgem kui varasematel aastatel ja ma arvan, et elama jäävad paljud metskitsetalled põdravasikat, mis sünnivad mets ja põrsad, mis sünnivad praegusel ajal. Nii et see paisutab veelgi nende uluksõralistele arvu. Jahimeestel on kindlasti veel rohkem tegemist nende arvu normi piires hoida, sest kui meie majandusformeerub põllumajanduses ringi ja läheb üle talude süsteemile lähiaastatel tasapisi või tormilised ükskõik mispidi igatpidi on see hoopis midagi muud, kui oli neli, 50 60 aastat tagasi. Sellepärast, et sel ajal oli ikkagi põder haruldane metskits, noh, tavaline metssiga, päris tumm loom. Noh, see oleks nüüd niisugune niisugune tagasivaade suurtele loomadele aga näiteks on ka niisuguste noh, kuidagi väga palju segadust tekkinud, võtavad näiteks juba teist aastat järjest kindlasti ebaõnnestub hüljest sigimine Läänemeres ja nagu me viimase tormi ajal kuulsime, oli hülgeste poegi näha Pärnu ja Haapsalu kandirannik kull ja need on juhukkumisele määranud määratud, sest nad nado on omapõhistest lesimis paikadest ja sigimispaikadest välja tõrjutud tormiga. Ja kuna jääd praktiliselt meil see aastal ei olnudki Läänemeres oli ainult mõnes üksikus lahesopis selle purustas torm lõplikud, siis hüljeste sigimine ebaõnnestub ja seal uueks löögiks Läänemere hüljeste asurkonna-le. Ja kindlasti avaldab mõju pikki aastaid. Kuid praegust seisu silmas pidades nüüd juba märtsikuu algust võib öelda, et ega see, et esimesed lõokesed on kohal, et esimesed kiivitajad on kohal, hallhaned on, on saabunud ja et üha rohkem ja rohkem tuleb meie rannikumerre rambirändavaid luiki, laulu- ja väikeluiki. Ega see veel ei too seda tõelist kevadet, ma mõtlen pajud õitsemist ja kõike seda, mis sünnib aprillis. Kevad tuleb lihtsalt aeglasem, pikaldase tagasilöökidega. Aga põhiline, miks me peame praegu nagu pöialt peos hoidma ja kõike pingutama soovimaks sõda, et mitte mingil juhul ei tuleks enam suuri pakaseid suuri lume tuiske sest see oleks meie loodusele siis täielik tragöödia. Niisugune oli siis meie esimene põllumeeste tund sel kevadkuudel. Saate seadsid Aino Lauri ja Kaljo Jaagura. Järgmine kord on meil Põllumeeste kavas juba üheksandal märtsil niiskena pühapäeva jätku teile kõigile ja kuulmiseni.