Sel ajal olid talurahvale peale pandud küllalt suured normid vilja ja piima ja liha ja munade ja kartulinormid. Aga maks oli esialgu väike. 1947. aasta 30. augustil anti määrus, mis nägi ette kaks asja. Esiteks selle, et põllumajandusmaks tõuseb kõigil talupoegadel tunduvalt suuremaks varasemaga võrreldes ja teiseks, et tuleb personaalselt kindlaks määrata kulaklike talumajandit, kusjuures määruses oli näidatud ka, missugused talu majandid kulaklikuks tuleb tunnistada ja nendeks kulakuks kuulutatud maksud pidid omakorda veel tavalistest talupoegade maksudest ka tunduvalt suuremad olema. Järgnes asi niimoodi, et 48. aastal tõsteti jälle kõikidel talupoegadel maksu ja kulakutel, eriti Pangalt tõsteti ja vahepeal oli nüüd rahareform ka 47. aasta lõpul toimunud, nii et kui, kui puhtrahalises väljenduses maks oli kõrgem, siis nende reformi tagajärjel põllumajandussaaduste hinnad langesid, nii et päris kindlalt võib öelda, kulakuks kuulutatud majandite maksukoormus 48. aastal oli viis korda suurem kui 47. aastal. Rahalistel taludel. Seda ma konkreetselt ei oska ütelda, kui palju just oli 48. suurem oli tunduvalt suurem ja 48. aasta lõpuks tegelikult kulakuks kuulutatud majandid olid põllumajandusmaksuga sisuliselt laostatud, sest 48. aasta sügisel hakati neid makse kohtu kaudu sisse nõudma väga paljude vara kirjutati ülesse, müüdi müüdi sunduslikult maha ja nii, et kui nüüd märtsikuus need kulakud minema küüditati, siis enamus neist olid vaesed inimesed selles mõttes, et nende talu valu oli juba täiesti vaeseks muutunud. Muidugi isikliku vara võis ühel ja teisel veel olla seal kapi põhjas ja nii edasi ka sisuliselt ikkagi oli tegemist juba juba lahustatud inimeste äraküüditamisega, põllumajandusmaksu tõstmine ja surus juba enne massilist kollektiviseerimist nisukesi osa kesktalupoegi, osa rikkamaid talupoegi kolhoosides, sest maksu võtmine oli sedamoodi üles ehitatud, et mida jõukamal järjel keegi oli seda suurem ja seda välja kandma. Vaatamatum oli see maks ja selle tõttu ei tule imestada, et need kolhoosid, mis ennem neid märtsiküüditamist Eestis juba olemas olid, nendesse kolhoosidesse oli põhiliselt ühinenud kesk rahvas, kehvikuid oli seal üpris vähe, sellepärast et kehvikute maksud olid väikesed ja nemad siis ei kiirustanud kolhoosidesse astuma. Massiline küüditamine, mis leidis aset 25. märtsil, tekitas Eesti talurahvas väga suure hirmu, šoki ja selle hirmu soki mõjul. Muidugi väga paljud ise kirjutasid kolhoosi astumise avaldused valmis, et näidata sellega oma lojaalsust riigivõimule. Sel ajal saadeti maale ka väga palju agitaatoreilt ja siis volinike kolhoose organiseerima ja kui need tulid mõnele ühele või teisele talupojale tegema ettepanekut, et, et ta võiks kolhoosi astuda ega siis vastu Puidelda ei julgetud ja, ja läks kohe pärast suurt küüditamist märtsikuu viimasel nädalal lahti massiliseks kolhooside astumiseks ja kolhooside organiseerimiseks ning see oli väga intensiivne aprillikuu kahel esimesel nädalal, siis üles ja kolhoosi iga päev moodustati Eesti territooriumil ja kuskil kolm pool kuni 4000 talumeest astus kolhoosidesse. Aprilli keskpaigast peale. See tohutu kolhoosidesse astumise hoog hakkas veidikene vaibuma ja tegelikult siis massilist kollektiiviseerimist Eestis 49. aasta kevadel võimegi mõõta. Märtsikuu viimase nädala ja terve aprillikuuga esimeseks maiks oli kaks kolmandikku kolhoosidesse läinud ja me võime täiesti kindlalt öelda kaks kolmandikku Eesti talurahvast saadi siis küüditamis hirmuga kolhoosidesse. See kolmandik talurahvast, kes selle küüditamise hirmu suurt suuremat ei tundnud ja veel väljakule kolhoose jäi. See kolmandik talurahvast tõmmati kolhoosidesse hiljem põllumajandusmaksu suurendamise ja igasuguste normi soodustuste vähendamisega. Tegelikult enamik sellest ühest kolmandikust olidki osalt väiksemad talud, kus normid ja maksud olid väiksemalt osalt vanade inimeste majandid, kes olid maksudest normidest puhastatud ja näiteks on väga huvitav see, et kui 44. aastal Petserimaa likvideeriti ja Petserimaa suures osas läks Vene NFSV koosseisu ning neli Setumaa valda liider Eestiga. Ja vaat need neli Setumaa valda 49. aastal praktiliselt üldse kolhoosidesse suurt ei astunud, kõigest 15 protsenti oli setude kollektiviseerimine protsent ainult nii, et nemad, nende kartus oli ka üldiselt väiksem ja setud aeti kolhoosidesse mõnevõrra, aga hiljem. Nüüd tahaks rõhutada seda, et kui Eesti talurahvas oli kolhoosi tõmmatud, ega see talurahvas koheselt talle nii halvasti töötama ja laisaks ei läinudki. Tegelikult nendesse esimestesse väikestesse kolhoosidesse, mis 49. aastal moodustati, tuldi siiski ikkagi päris kindla tööharjumuse ja teatud talupoeglik organiseerimisvõimega. Kuigi tookordne väikeste kolhooside kaader ei olnud ei teadmis haritudega ega, ja noh, niimoodi kõrge kvalifikatsiooniga olid põhiliselt talumehed ise, üldiselt 49. aasta majandamistulemused jäid veel võrdlemisi headeks arvestama ka seda teks. Sügiskülv oli talude ajal juba tehtud ja kevadkülvi tehti nendele maadele, mis olid sügiskünniga ja talude ajal juba ettevalmistatud. Samuti oldi tõesti istutud tööd tegema ja suvel võeti sellest aktiivselt osa ja ega esimese aasta tulemused ka töötasu osas kõige hullemad ei olnud. 49. aasta sügisel saadi veel päris head tasu. Pealegi tuleb siin arvestada veel seda, et kui Nikolai Karotamm, kes omal ajal ja teised EKP juhid olid algselt, nagu me teame nüüd ajaloost püüdnud kollektiviseerimisele vastu seista ja seda edasi lükata, kui see edasilükkamine neil ei õnnestunud, siis nad ikkagi püüdsid olukorda veel, aga kolhoosikorra raamides päästa sellega, et andsid soovituse, et inimesed kolhoosides töötaksid väikeste gruppidena ja individuaalselt oleks tükid, nii et alati oleks tööde ja tööriistade eest kindel vastutaja ja muu sellesarnane. Ja see asjaoluna püügi 49. aastal mõjuska soodsalt ning alles 50. aastal hakkas asi minema hoopis hullemaks. Kõigepealt hakati need väikese kolhoose suuremaks ühendama. Kus on siin selles, et eesti kolhoosid sattusid sellesse Üleliidulisse kolhooside ühendamise kampaaniasse, mis algas terve suure riigina 50. aastal ja sedamööda, kuidas aina rohkem lülitabki ühtsesse üleliidulisse süsteemi, sedamööda kuidas lülid kolhoosides ära kaotati ja kolhoosid suuremaks ühendati ja eriti kuidas töötasu langes, seda möödase tööind ja peremehe tunne jäi järjest lühemaks ja võõrandumine järjest süvenes ja algas nisukene, tõesti äge allakäik, 51 52 kuni 53.-ks aastaks olid noored eesti kolhoosid sisuliselt täiesti põhjas, 53. aastal Eesti põllumajanduse tootmistase oli nõrgem kui 44. aastal saksa okupatsiooni ajast vabanedes. Ja noh, pööre oli nüüd 53. aasta septembri pleenum, kus Rushovi põllumajanduspoliitika hakkas asja paremasse järjele viima ja tegelikult Eesti põllumajandussaavutas enam-vähem niisuguse sõjaeelse taseme 60.-ks aastaks ja võta nüüd praegust aega, siis ega meil ka midagi siin paremat kiita ei ole, ehkki eesti kolhoosid ei ole ju liidu tasemelt vaadates mitte halval järjel, meil on võib-olla kõige parem kolhoosi majandus üldse terves Nõukogude liidus. Tegi meie naabermaade talumajandusega me mitte kuidagi ei konkureeri, niiet kvalitatiivselt jääme siin selgelt alla, perekonna talumajandus on kahtlemata viljakam ja tootlikum ja see on see tõde, mis tuleks ükskord neid selge sõnaga ja ausalt välja nii-öelda sellepärast et eriti Engels kaks omal ajal olid sügavalt veendunud, et just individuaalne väiketalupidamine määratud väljasuremisele juba kapitalistlikus ühiskonnas, et juba kapitalistlikus ühiskonnas läheb areng varsti-varsti nii kaugele, et vastamisi on ainult suur maapidajad, kes ise isegi kohapeal ei ole, vaid oma kubjast ja Opmanite kaudu asja juhivad ja teiselt poolt siis põllumajanduslik pole tariaat, tähendab, nemad eeldasid, et külas kõik läheb täpselt sama rada nagu linnas tööstuses, et lõppkokkuvõttes jäävad teineteisega vastakuti ainult suuromanikud ja proletariaadi. Aga vaat niisugust üldist ülaproletariseerumist tänapäevases maailmas pole toimunud ja ükskord ometigi tuleks asi teoreetikutele ka ausalt välja öelda, et seda pole olnud ja seda ilmselt vähemasti lähema 100 aasta jooksul ette näha tulemas ka ei ole. Võistlus oli väga äkiline algus jah, algus oli ka kahe survevahendiga, tähendab massiline küüditamine pluss põllumajandusmaks ja muude muude normide tõstmine, nii et ikkagi väga selgelt ja üheselt nii-öelda talurahvas suruti väevõimuga kolhoosidesse sisse.