Täna on 20. detsember, et on esmaspäev, siis algamas järjekordne ajaloo tund Tartu liinil, härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust. Täna tuleb siis juttu Eesti poeedist Johannes Šveitsist eestistatud nimega Johan Sütist kelle 100. sünniaastapäev on 28. detsembril käesoleval aastal. Vaatasin järele teadmikest. Aastavahetus ja uue aasta algus on millegipärast eriti rikas eesti luuletajate sünniaegade poolest, nii et hakka uskuma astroloogia, nad on mingi õnneliku tähtkuju all sündinud, otsustage ise. Henrik Visnapuu sündis teisel jaanuaril 1890 tähendab, Tal tuleb 110. tähtpäev. Richard Janno, kes polnud küll poeet, aga kirjamees küll. 10. jaanuar 1900, samuti nakkus Sütistel 100 aastat sünnist. Pärn, arst ja hilisem Tallinna riigimees Johannes Vares-Barbarus, 12. jaanuar 1890 110, järgmisel päeval muide sündinud Jüri Uluots ka 110. Ja kui ei ole nii ümmargusi sünnitähtpäevi, siis nimetaksin viies jaanuar sündinud Romulus Tiitus, seitsmendal Oskar Luts üheksandal August Gailit, 10. Aadu Hint, kaheksa Üheteistkümnendal Albert Kivikas, nii et tõeline kohort eesti kirjamehi aga juhivad sõda poeedid. Ja neid tähtpäevi on meeles pidanud ka Eesti kirjandusmuuseum kes homme ja ülehomme peab oma traditsioonilisi, Kreutzwaldi päevi 40 kolmandad juba teadusliku konverentsiga. Homme kell 11 kirjandusmuuseumis antakse kõigepealt ülevaade kirjandusmuuseumi tegevusest mööduval aastal eestlast ste identiteedist 20. sajandi maailmas, räägib ülikooli professor Kaido Jaanson ja kultuurist aastatuhande pöördel Mark Soosaar. Siis tuleb kolm ettekannet naisest Eesti meedias, eesti kirjanduses ja õhtusel istung kell kell 17. Oskar Kruus. Tuntud Sütiste uurija räägib, kuidas tehti Juhan Sütistest punane luuletaja ja Peeter Olesk tuletab meelde Nigol Andresseni, sajandat tähtpäevaelutöö ja pärand. Kolmapäeval on folkloristide käes esinemiskord Ülo Tedre räägib eesti folkloristika hiilgusest ja viletsusest. Astrid Tuisk näiteks tatarlased ja kirgiisid Siberi eestlaste kujutlustes. Siis tulevad kõne alla regilaulud, need tihe tihedat kaks tööpäeva. See ongi nagu Tartu kultuurielus Asta lõpule traditsiooniline. Vanasti seda sai tähistada jõulupühade eel. Just Kreutzwald oli sel ajal sündinud. Aga veel üks tähtpäev läks mööda, mida tahaks ajaloo tunnis mainida? Eesti raadio sai ju 73 aastaseks, eks suurem pidu tuleb siis, kui ta saab 75, aga sinna on veel kaks aastat aega. Aga südame tegi soojaks, kui kuulsin, et Artur raadiomees ja Eesti raadio Realo. Teenekas uurija Vello Lään sai autasuks kuldmikrofoni. Allan Roosilehest ka mööda vaadatud. Allan Roosilehele anti raadio kahe auhind või preemia. Nad küll öeldud, milles see seisneb, ja kanti need igatahes neile meestele minu poolt ja ma usun ka paljude raadiokuulajate poolt siiras õnnesov. Aga see oleks sissejuhatuseks kõikneid. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Juhan Sütiste 36. aastani, siis Johannes Šveits on sündinud Tartu lähedal. Ja enamik oma elust veetnud. Juhtus nii, et võimetada lugeda. Tartu poeediks aga sündis Tähtvere vallas kuremetsavahi talu sauna. Kambris oli perekonna neljas laps. Isa oli rändav puusse, peaehitustööline viibis harva kodus. Mõnikord kadus aastateks perekonna silmapiirilt. Ema Heleene Šveits pidi hooldama ja toitma perelt. Suviti oli ümbrus kontsetes, taludes põllutööl. 1908. aastal Schwitzide pere kolis Tartu agulisse. Aga Johannes Käis karrihased teenida talveks moona. Viis suve oli karjapoiss Tartus ajalehepoiss ajalehe müüja. Jaga väikestel juhutöödel. Õppis nõndanimetatud harja laste koolis, mis sügisel alustas hiljem, kui kari oli juba laudas, kevadel varem kui karri lasti välja. Ja 1913. aastal läks kellassepa juurde õppi poisiks ja umbes 10 aastat andis amet talle leiba. Vaat nii kirjutab Oskar Kruus Sütiste noorusest, aga Sütist on selle poolest huvitav, põhjetetan ise värsivormis oma eluloo, tõsi, erinevates luuletustes kenasti kirja pannud. Kuulake nüüd seda, kirjutab oma varasema nooruse kohta. Ja räägib mus saamisest ema suu. 28. lehekülje, kui pööras läinud sajandi viimane kuu sauna ilmuskisendav võõras poeg, teine uus kodanik ilma. Kolm nädalat olin pagan ning pime kõigi ristiusukommete järgi. Siis laenas ema ristimissärgi, algas operett. Küürit, kambri kogus isi emi koolmeistri Eeenn võttel ürgaskoraal vintsutati käsil, vähe riputati vett ja kõige finaal oli sööming ja Johannes, mu nimi. Ja edasiratastel logiseden Rummuuni kevadveen, laenad vankril Me käisime. Aasta kungi oli asu taas läksime teed, kun, metsad, meile plaksutasid Urbunud Kasi. Teised lapsed, teine naer lõi rinda. Olime rõõmsad, kuigi alati pidime jagama leiba. Ja kui väsinud silmad ema, kord tõsti süles ta enese ees nägi linn. Ajalehed, kaenlan algas leiva järel maraton. Emast sageli nuttis isa hulkus ja jõi. Mu elav leksikon oli tänav, poiste isekeskis sõim ning vaesusest süttinud perekondade tüli ja tänavasuma. Suvel oli meil kergem, oli soe ja emal oli tööd, kuid raskemad tulid valged talved, iga suutäis laual. Siis oli loet päevad ja ööd. Meie kõik olime valvel, kui uksele koputas Sto, kelle nimi oli nälg. Ent meie rõõm, naeris ta välja. Siis ütleb esimest kohtumist, neid teadlikult ei. Saaga. Kevadel 1911 andsin esimese laulude õhtu aguli õlle, poen seal esmakord, mõtlesime isaga teineteist, ma nutsin. Vaskrahad kuumad olid peol. Sest ajast mu rõõm ja valud said laulu teoks. 1936. aastal oma poeemis, mis paraku on jäänud lõpetamata. Põim oli kahe sõja vahel ja see peatükk, millest ma katkeid loen, on pealkirjastatud Tartu ja Tallinn. Ta kirjutab Tartu kohta. Siit torust ikka läbi, puhus erk nelja ilmakaare tuul ja mul jääb tänada vaid juhust, mis tõi mu siia, Jüri kool. Siin voolas julge trots ja uljus, siin mitmed pärimud ning eodsaid ristamisi. Ühisteoksin elu kõlises, kui koljus siin joobnuks muudab noore pääse uhke kevadjõe kaldal, kui mörinaga surub alla end vete paisul, murdub jää. Siin suvel laias luhas mängis leht pilli unelmate paan ning talvel lendas jõesängis kelk kiunu Vuisk jätraavli saan kõik, mida nooruk, veri haljas 300 aastat kokku toonud, kõik, mis on sirgunud tões ja naljas, siin ergutandan elusoont, must Kaukasuse mantel, pühkis kord Tartu tolmunud tänavaid ja maha murtud 1000 Visla mailt noor pani võsu käia, riskis kehv Valgastuudioosus lõicinest Est riste, õppis nälgis ja sõnkowskordsin luulet jälgis ja kurbuses end maha jäi. Sind töötas, keda sääl ei talunud must, Tarmo ega vägivald ja see, kes iialgi palunud, vaid võitles võõra võimu all ja nüüd läheb Sütiste enda biograafia juurde. Sain koha keldri 12 tundi, tol korral kestis päeva, töö jäi enda jaoks veel terve öö, mil polnud turjal leivasundi statisti ärkvel, Koit uut nägin tõusvat üle linna kui viimne hetk mul oli minna, kus ootas pink pindset ja luup sel ajastul bensiin ja õli, mu käed halliks, rasva tass ning kella ratta täpne kõlin. Proleedi vaimu kasvatas. Ma nägin viletsust, sõdu siin kehvikute linnajaos. Ma nägin, batavad kõduja vaesust igas seinapraos. Ma kuulsin, kuidas uste taga käis järjest koputamas nälg ning kroonu raudse saapajälg. Siin keisri ainuõigust jagas kuis müüdi viimne tool ja kapp, kuis leiba nutsid laste silmad kui Surjale teises ilmas kuldparadiisi tõotas. Mu rändav isa viinasõõmu siin oma viha hajutas tööorjus ema elurõõmu. Päev-päevalt mureks vajutas. Ja vaat nii jõuab kätte vabadussõda, milles Sütiste õppursõdurina võtab kaasa. Aga sellest pärast muusikalist pausi. Sa sa Palamets, palun. Napilt kaheksast pärast. Vabadussõda luulatas Johannes Šveits enese eest. Hommikusse tõmbus punane joon. Ei olnud sõnu miski viis keele veri helises, kõrv on kõiks, elav on. Nurga alt rebiti käsud SPF teleseis. Otsemarss. Kamandas Preisima, tulen karastat, sõdur. Bellevjees Ridanesid vanad õpilased, noorukesed üles, kelkas noor. Hüüdis vana Karjus, põdur. Laskunud telefoniposti, inimmesilaste pere. Küünitleti üle pääde põnev meeli. Uus päevakäsk, oma keeli kuumaks lõivere. Teisal põnevamask telegramm Petserist 10 kilomeetrit Narvast, kolm. Tartu palavasse verre viskus eetrit, helises telefon, langemann võru kroon, lenna, ristlejad lõikavad merd, aga Aegna ja Naissaare. Meid piirab varsti relvade Võrru ei aita enam ykski haare rummust lahti, lõi kahtluse Berd. Suleti koolid 100, Ridanes mõõgatult õppuria, Õppar ei olnud vormi. Kel oli sing, Niinatsessid algaja nokamütsil kõrvad kinni, seod rätiga. Läksid enesesse algajad püssiga revolvriga läksid palja kätega alla Narva ja Võrru Enese eest võõras oli sapine mar. Ja lõpetab selle pikema luuletuse järgmiste sõnadega. Heitlusen enese ees, tule ning surmaga oleme jäänud. Oleme valinud oma tee. Ja kui kunagi kirjutab käsi aasta 2019 ning keegi neist, kelle algusmess asi ja puusade mahl sõidab sünget Peipsi ning Soome laht teadku et kartseda maad vahel Valga ja tallima oleme mõistnud meieni, teadku, et saarelise maa eest vahel järve ja mere pojad Julgemad andsid kallima oma elu ja vere. No ta on kirjutanud hiljem terve poeemi, noored partisanid, aga paraku see põim on jäänud suures osas nii vemmal värssilise luuletuse tasemele, nii et teda ei loeta Sütiste loomingu paremiku hulka kuuluvaks. Vabadussõja eelda õppis õhtustel joonistuskursustel. Nii et joonistamine ja maalimine kujunesid Johannes šveitsi Sütiste üheks hobiks. 1919. aastal oli siis Tartu kooliõpilaste pataljonis lühemat aega viibiska Pihkva rindel, mis samuti kajastub tema luuletustes. Pärast sõda jätkas õpinguid Tartu õhtuks rajal gümnaasiumis. Ja siin hakkas innukalt sportima, paistes eriti silma hea odaviskaja ja kettaheite Diana. Ja samas koolis algasid Sütiste kirjanduslikud katsed tused. 1922. aastal lõpetas gümnaasiumi. Ja järgmisel aastal sai temast Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna üliõpilane. Ta kasutas seda võimalust, et õppursõdurid olid vabastatud õppemaksust. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Me pärisime ülikooli Rabe, siis sünge mars ja kohe mõnel õppetoolil sai filosoofiks loomarst. Meilt kõrvadeni kasvas uhkus ja kriitikata enda usk. Ent varsti saabus meelde tusk. Kõik pahupidi käis, luhtus see kõrgeisse Mumbais esikülg ka mulla alul näis, kui Meka liturgiaks sai ka eksam, siis kehvus järsku ütles küll. Peab jätma lootused, kui tarkust võib paluda vaid raha eest. Mul soojalt soovitati Harkud, kui kant või heegel liiga teeb. Jah, kahju. Jõudsin tõe manu, et õiglus meil on ainult müüt. Jäi minu mängu ainus panus, mu elurõõm ja 10 kütt Sütiste värsid. Els Pet Barrett, Sütiste Ülikooli kaaslanna Lagle Pareki ema muid meenutab järgmist. Kindel koht minu üliõpilaspõlvemälestustes on Johannes Šveitsile. Tol kaugel ajal kohtasin teda Gustav Suitsu loenguid ja akadeemilise kirjandusühingu üritustel, aga mäletan teda ka ajateenijana sõdurimundris. 1924. aasta seda lõpul mängisime koos akadeemilise kirjandusühingu draamasektsioonis August Trent Bärgi näidendit kamar raadid mis kanti ette EVSi saalis. Suts mängis keskealise härrasmehe rolli aplombiga ja diktsiooniga mille suhtes teda oleks võinud kadestada mõnigi kutseline näitleja. Tal olid kõik eeldused lava jaoks, hääl, hoiak, kohanemisvõime, aga see oli ainult üks tahk tema andekusest. Püüan meenutada, milline oli tolleaegne noor suits. Temasugust on raske sõnalisse kirjeldusse sulgeda ja siis tema elavuse liikuvuse tõttu lühidalt. Ilus elav andekas tundub nagu ülepakutuna, aga ei ole. Tema hälli juures pidi küll hea haldjas seisma. Et need säravad annid tasakaalustavad väga raske lapsepõlvega ja vaesusega, mis jäi veel aastateks tema truuks kaaslaseks ei saanud ta rahulikult leiba teenida. Õpitud kellasseppatööga pääsenud ülikooli ei mahutanud oma huve eksamite nõutavate tööde raamidesse. Uhkelt nagu lippu kandis Šveits oma vaesust ja vaimset vabadust. Aga välimuselt oli ta alati korralik. Ainus ülikond puhas ja pressitud. Naljasõnu pillav, hoogne Atlee difiguuriga. Noormees oli ühtlasi ülitundlik, tujukas, teinekord isegi haiglaselt hell. Kuidagi meenutas ta vahelt pero hobust, kes võib ootamatult takka üles lüüa. Veel 30 aastaselt ütleb ta enda kohta. Sant riidelt rahatu ja tihti kurb ühes luule tuses. Seda kurbust püüdis ta peita lõbusalt mõtlemise taha. Temal õppimiskomme oli armutult tabav ja tegi paljudele, kus ka Gustav suits ei talunud seda. Suits omalt poolt ristis suitsu vanaks vinguks, mis jäigi külge. Kui ilmus Rudolf Sirge raamat deklaratiivse pealkirjaga. Raad redigeeri Šveits kohvipoes selle ümber raha, leiba ja vorsti, põlistartu tudengi pärastaasemist, praktiseeri statist. Aga kui uhked olime, kui ta 1927. aastal Roomas olümpia oli üliõpilase lümpiaadilt odaviskamises kuldmedali sai, mäletan fotot tolleaegses üliõpilaslehes Rooma olümpia defilee, kolm Eesti üliõpilast pois marssimas suurte võistkondade vahel. Ja need kolm, kes sõitsid kohale ilma mainimisväärse toetuseta ja kohata magamisruumis tõid ära neli auhinda. Aasta hiljem ilmus Šveitsi esimene luulekogu. Rahutus sellegi ümber pole, mis eriti visalt oli vastaseid. Oli pooldajaid. Mattusin järele, mida kirjutas Valter Lenk üliõpilasspordiuurija Eestis. Aga ta ütleb nii Sütistest 28.-st augustist neljanda septembrini 1927 Peeter Roomas üliõpilasmängud. Neid on nimetatud üliõpilasolümpiaks. Eestit esindasid Johannes Šveits, Nikolai Feldmann ja Artur Reisner. Kõik mehed olid ka head organisaatorid. Sütiste mängis üliõpilaste meeskonnas jalgpallikuulus, akadeemilise spordiklubi juhatusse ja ühe talve pidas koguni liuväljal asjaajaja palgalist ametit. Ta olevat teinud kava isegi asutada kirjanike spordiklubi. Muide, vanemad kirjanikud olid õigeni spordi skeptilised. Aga kõik kolm tulid Roomas tagasi medalitega. Sütiste võitis tulemusega 52 meetrit 18 sentimeetrit odaviskes kolla. Feldmann oli kuulitõukes kolmas ja Artur Raismer teivashüppes tulemusega kolm. 40. Ka kolmas erandlik luuletaja, kes samal ajal oli ka noh, tolleaegsetes oludes vähemalt üliõpilasmõõtmes tippsportlane, nii palju siis Citiste spordiharrastusest Ure lõkkes tõuseb sädemeid. Sa ninast mada. Lõke on Ra. Koos naabri on kui eskimo, koorus ootama. Meie talk tuli ja kuusepuu. Tuud ahjud, kuumad. Hälli sillad vaevalt ära. Ja palju kingituse ka on tar. Ka inimlaps on ootus sai kui küla tee peal kella Elin, käi. Ja mu huulilt kõla lastele. Kella aastaid ühes 100. Ja vana südamesoovinda kauneid ju. Ta hooneid. Ja mu huulilt kõlab lastele. Kella ta ei saa ja neil. See vana südamest soovinda. Kauneid jõule. Kauneid. Su. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun peale spordiali Sütiste huvi veel teater. Ja 1938. aastal ta kolliski Tartust Tallinnasse kus sai Eesti draamateatrit torgiks meheks, kes valis repertuaari. Ta andis ka nõu uuslavastuste osas. Kirjutas ajalehtedele retsensioon. Arvustusi. Just sõnalavastuste osas oli Pädev. Teine huviala oli reisimine. Kui võimalik, sõitis Eestis, käis kaugemalt. 33. aastal oli Jugoslaavias PEN-klubide kongressil. Sealt tuli tema luulesse Balkani teema. Meenutagem vana türklane alla alla, sa oled kõrgel Me viletsuses käime all sellest laulgi tehtud. 35. aastal läks talvel kaubalaevale majja ja sõitis sellel laevaga üle Läänemerre Taani Hollandi-Inglismaale, Kanaari saartele ja lõpetas Lääne-Aafrikas Kambjas. 36. aastal oli üliõpilassportlastega koos Berliini olümpiamängudel üliõpilassportlaste laagris ja nendest on jätnud head Värsid järele. Talvel tuleb mulle ikka meelde. Kaugkutse külm tarvetab sisema vaevased Veedia tuiskavad umbe, kõik rajad jäävad ahtaks ning jahedaks, päikeseleek tuult, õhku ja avarust vajad. Lased avarusta, leiab Ida merel raskeid tooli, tõukab näkku avarusest lääs püsti löövad vesi, täkud vahust, haldjat, pääs vastu, laevakeret kargaptimised esialgainult, hetke püsib pardal tuiskav vahu valg. Vesi tuhiseb ning plaksub salasi siin suur. Need on idamerre ratsud, metsikut, kui tuul kannab sajandite, korja nende salavõim. Meie randa oma turjal ristirüütlit tõid, ehtis pilk ekssõitja rinda punaristi hõõg Liivi rannal raudsest kindast välja kargas mõõk. Läänest itta tuulte tee, Mecklenburg immeri käentes, rahutud on veed. Muide, neist sündmustest möödub ju järgmisel kevadel täpselt 800 aastat. Teine huvi oli tal ka ajalugu. Ta oli käinud Roomas ja ferentsus selle üliõpilasolümpiamängude ajal. Nende mõjul kirjutas mitmeid klassikalise rooma luule meetrikas värsiridu. Aga no nende tsiteerimiseks praegu aeg jääb napiks, aga kuulakem, mida ta kirjutas jõulute eelsest ajast kaugest minevikust. Aga sõna sai elavaks lihaks Ateena tundmata jumala altari ees, said sapp jäädikas mürgiseks lihaks ning jooblustab viin sai veest Makedoonia ja Korintose turgudel. Sest üle mitme rahva ja merepuhus tuuleõhk hommiku poolt ja sõnasaiduksuvaks vereks kata kombides sügavates orgudes, kus ei olnud enam vahet juuda ega kreeka soor. Ja kui tänavail viletsus karjus nagu lõppev metselajas rauges jalgade jõudja sõrmede Vercus. Vaim surnukoobastesse põgenes varju, et tõusta jälle korda elavaks, sest Kinkudel leiba ja tsirkust möirgas näljane room areenidel lahti tihti lõid lõvide sulud liha tükkideks, rebestas loom. Keiser laksutas käsi ning ulus ning vaata nagu prohvetivanne põletas igavest linna. Vapusid templid, suitsesid marmor, leid ning purjus narri vennal neer, laulis Jäklamistas kannelt. Siis saabusid hullunud vandaalid. Ta läheb üle ka omamoodi morraliseerivatele teemadel. Kirjutatud on oma igav taevast, leiba pead sa murdma palehigis ka tänapäev. Peab pingutama põlvia Doria nagu tegi sinu isad ei saa, kui vasar ja peitel olid tema käes. Sest mis on Alpide kisa, sinu kuulekas kõrvus, mis on elupäevade tühine rõõm. Kavalad on pattude võrgud ja täitmatu on kurjuse lör. Lõbud on nagu libedad kalad, kes välja pisklevad pihust ja luist on nagu pigista king, mis rakud andsid ta peala, rammus maa ehk muudab lõdvaks ihu ja koera kombel niuksub sinu hing. Kõlab nii nagu mingi vana testamendi prohvet ilmutis. Nii et selline oli Sütiste huvide ringsport hiljem diaater, reisimine, ajalugu elas Tallinnas kalamajas õige kehvokkimises korteris. Ja siis tuli teine maailmasõda kõige sellega, mis tame rahvale kaasa tõi. Sellest juba pärast viimast muusikalis vahepeal. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. 1941. aasta augustis mobiliseeriti sõitist Tallinna töölispolku. Ja selle polgu ridades võttis ta osa lahingust sakslaste vastu, Kadriorus sai haavata, sattus haiglasse ja Saksa võimud arreteerisid ta haiglas. 1941. aasta septembrist. Kuni 42. aasta juulini oli Tallinna keskvanglas ligi aasta. Seejärel vabanes ja võeti jälle tööle dramaturgi Ena Tallinna draamateatrisse. Neist vanglapäevadest on ta kirjutanud oma viimase kogu umbset päevad. Sütiste suri ootamatult üle kuulamisel Tallinnas Pärnu maantee 10. See on draamateatri vastas olevas dolla kirjastuse hoones. 10. veebruar 1945. Ja ta põrm maeti Metsakalmistule. Surres oli ta ainult 45 aastat vana. 46. käis Nadali luules talent. Bush kindliku värsivaldaja eesti luules. Talvest kirjutab. On jälle talv, nii erk ja puhas maa ja taevas nagu malm. Üks käeviibe mööda puhapsu kõrva äärest lumepall. Puud kannavad kui udusulgi ja poiste kelgud kisa tulvil, nüüd alla kihutavad mäest ning sõdav põhjamaine kargus lööb sinu ümber valged. Näed suurt tunne, et jälle elu arm. I esimene kokkupuude mul Sütiste luulega oli kooliaktustel kus loeti ette tema ühte võib-olla kõige populaarsemat luuletus tol ajal Arriblik. Häälda rahva keskel reisib väike poisiklutt, hõikab kaaslast, higi pühib, ripneb juuksetoit. Silmad hõõguvad, tukid, kõrge lauba võlv narmendavad küünarnukid pükstest, välgupõlv. Seda poisse ei pea kinni, koduseimgi room pääseb vahelt ukselingi lendlema, kui tuul. Mehele ta vaevalt vööniaga rööblik, hing, uudis seike talle ööni täis on kogu linn. Hommikul tõuseb pinge rahutumas pääs silmusest, möödaminnes tuvi jalga, jääb noomituse, tühja, hülgab tasku, pistab, näed katkenud hamba vahelt, selgab kõike, kuuleb, näeb, õpib kirja, kümmet käskonnagu jaksab võim vahetunnil nina nässu. Pinginaabril lõi. Tuiskab ruumes nagu süstik, nagu murdja kärp. Kuhu käib seal võtmepüssist, Vabele kärtskoolist vabanedes algab õige mehe päev. Raamat lüüakse istme, allasõit läheb lahtimäel. Süütus pus haarab kõike, kuhu küünib küüsõhtul ärritseb ning hõikleb ajalehti, müüb hiljem kino. Uksel piilub külaline kehv. Kuni jõuku ajab kiilu, kui tormis leht balev eripill ei põdur pois, kui põhjabaas kirik, papp või julge sõdur. Sellest poisist saab. Rõõmu ning kõik paiskus õhku. Pooleli jäi sendimängus kõiki, võitis nagu kogenud meest auto taga koju sõites, tagumik käis vees. Hullunud sõiduk, aga järsku võitis hirmsa hoopoisi, pillutas, kui närtsu tormav raudne loom. Vetejuhet rentsli räsil kuuldus vedruraks. Samal ajal poisi käsist kadus, viimne jaks lendas õhku kaares alla, langes alaspäi. Korra tõmbas muljud jalga ja sissiorgu jäi arst, kui saabus juba lammas, givel väike laip huulte vahel katkenud hammas pähe all porivaip. Hetkeks lakas tänav kära vastu kevaded, väike kild, vaid säras kõrgel taeva veel Juhan Sütiste, kellel 28. detsembril möödub 100 aastat sünnist, kes aga suri saamata ise 50 aasta vanuseks.