Tere hommikust. Täna on meil kavas ühe talupidaja lugu. Kordoli harjumus maakonnas Rae vallas järsi külas Miku talu. Kuni 1940. aastani oli ta täies jõus oma hiilguse tipul. Siis aga tuli võõras vägi, võttis rahanduse ja saatis talu peremehe Siberisse. Talumad kasvasid osalt võssa, mõned hooned lõhuti, osa ehitati ümber. Nüüd, 50 aastat hiljem on 78 aastane talu peremees Jüri Liivak oma talu ahervaremetel tagasi. Jüripäeval käisingi tema juures vaatamas ikkagi kevadine külviaeg ja uuesti otsast alustamine. Ma mäletan, kui ma olin noormees, siis oli kergemuusika nagu põlu all ja propagandat tehke rohkem tõsise muusika kasuks ja siis ma tahtsin ka saada kultuuriinimeseks ja sundisin ennast kuulama seda tõsist muusikat. Ma mäletan, tol ajal, kui oli mingisugune kontsert, näiteks raadiost, televiisorit tol ajal ei olnud. Siis ma püüdsin neid tõsiseid kontserte alati kuulata ja enne seda oli loeng, et mõista seda muusikat. Ma vast mõistmiseni jõudnud, aga elamuse ma sain, selleni ma jõudsin. Ja see on püsinud kogu minu elu ja püsib tänaseni ja ma, kui vähegi aega on. Mul on kaunis suur plaadikogu. Kus on Badenick, meie ooperites sümfoonilistest teostest ja klassikast heliloojatest on nii-öelda hingelähedased sipeedius ja kriik. Ja Eesti heliloojate hulgas on minule millegipärast Heino Eller, nagu öelda istub, keda ma kunagi ei väsi kuulamast. Räägi mulle ajast. Räägi mulle ruumist. Räägi isa majast. Räägi sellest juunist, mille kohta ringi käib üks loll legend. Nagu meie ise oleks tapnud end. Mina olen ühte pilti näinud, kus Miku talumaja 50 aastat tagasi Võtad ilusasti kollaseks ja maja otsa, kuju on sama aeg ja selle ma taastasin, kolhoos lammutas randa viiekümnendatel aastatel selleks et saada tsinkplekki. Ja esimene töö mul oli, kui ma elumajakesi remontima, taastada see kahekordne elumaja katus, isa tegi seda kahekümnendatel aastatel. Olin siis päris poisike, kui ma mäletan, kui tema tegi, tal oli üks abiline üx küürakas rätsep kes tegid ka kõiki töid ka plekksepatööd ja nemad kahekesti tegid selle katuse ja ma vaatasin seda katuste, Kunnase ja tuuline, ta oli üleni roostes, et arvasin, et on läbi roostetanud. Aga ma hakkasin seda puhastama ja leidsin, et ei ole, ei ole kuskil mingit efektis leki ja avastasin ka templid seal pleki küljes, millest selgus, et see oli inglise plekk ja see on pidanud siis vasta 70 aastat ilma värvimata. Ja nüüd ma siis värvis hindama punaseks möödunud aasta sel ajal ma ei julenud kõiki tahta, kui see asi oli otsustamisel kolhoosi volikogus. Kuid nüüd ma pean nii rahuloluga nentima, et see aasta, kus ma kihti oli sunnitud nii-öelda sarved kokku panema kolhoosi tippjuhtidega on siiski aidanud kaasa üksteise mõistmisele. Ja praeguseks tänapäevaks võin tunnustusega öelda, et kolhoosi juhtkond on minusse hakanud suhtuma inimlikult ja on nagu mind tunnustanud, vähemalt mulle tundub nii. Ja mina olen neid ka õppinud hindama. Nad on võidelnud oma isa eest ja mina võitlesin oma isa eest. Ja nüüd oleme nagu leidnud ühise keele. Mina sellest hoolimata midagi ei nõua ilma tasuta nende käest. Ja nemad püüavad mulle vastu tulla. Mis neil võimalik olla. Teile võimaldasid, võimaldasid ühte teist müüa sovhoosi laost, mida mul hädasti vaja oli ja mida just kuskilt mujalt ei saanud näiteks eterniiti klaas. Ja kui need torud sain ja mida nad ei tahtnud müüa, andsid mulle laenuks, et kui ma saan, siis viin tagasi. Kuidas ka ei oleks elumaja osa see, kus te praegu sees elate, see on remonditud. Jah, ta ei ole veel lõplikult sellepärast ülemine korrus oli veel pooleli remonte, see mees, kes mul siin remonti teeb, läks kuurorti. Ja tuleb alles kahe nädala pärast tagasi. Aga alumine osa on juba elamiskõlbulik. Ma tõin siia endisest elukohast 32 tihu palke. Kui mul seda ei oleks olnud, siis oleks jäänud see töö kõik tegemata, sellepärast siin on absoluutselt midagi võimatu saada. Aga seal ma elasin metsas ja, ja mulle eraldati kaasta viis kuni 10 tihu palki, nii et ma kogusin mitme aasta jooksul väikese tagasi. Vana ja said need siiani. Jüripäeval oli põhiline ikkagi see sulase. Mine teenijate vahetamine siis oli inventuur, sellepärast eesti ajal raamatupidamise aasta algas esimesel mail. Sellepärast siis olid talus tagavarad kõige väiksemad Liiduli. Neid oli kerge üle mõõta. Mul oli kahekordne raamatupidamine, disain kõigi talus toodetavate produktide oma hinna. Näiteks Eesti ajal, kui ma ei oleks kohe pan sisse 37.-le aastal kahekordsed raamatupidamist, siis ma oleks kohe pankrotti läinud. Sellepärast et juba esimene aasta näitas, et mul piima omahind oli 11, sentiliiter aga pealiseerimis hind oli üheksa, sentiliiter. Samuti oli liha. Ja see oli selge pankrot ja ma pidin otsekohe ümber orienteeruma piima tootmiseks. Ma ei kasutanud enam üldse ostujõusööta. Kõik rõhu panin kartulitootmisele. Minu põhimõtted põllumajanduses erinevad vägagi sellest üldisest tõekspidamistest, nimelt oma põllule, ma ei taha lasta kombaini sellepärast, et kombain on paljus süüdi. Et me ei saa kvaliteetset toodangut. Vili vajab põllu järelvalmimist ja minu arvates kõige ideaalsem teravilja tootmine on ise sidujaga vihku köitmine ja põllul hoidmine akkides ja need vihud tuleb vedada sisse ruumi katuse alla kus neid siis rehepeksumasinaga pekstakse siis kui aega on, kasvõi talvel. Kui ta on juba korra katuse all, siis ta on päästetud. Ja meil ei ole probleemi viia kuivatamisega. Sellepärast ema on juba kuiv, ainult see, mis läheb jahmatamisele ja seemnevili tuleb kergelt veel üle kuivatada. Vot sellised kogemused mul on, ma olen ju üks esimesi eesti kombaini omanik, mul oli 38. aastal lossi juba kombaini endale. Siis ma olin kombaini vaimustuses, aga nüüd olen ma veendumusele jõudnud, et kombain ei kõlba meie oludes. Seda nimetatakse tagasiminekuks, aga me peame hakkama tootma kvaliteetset põllumajandussaadusi. Räägite vilja koristamisest ise siduja ta ja sissetoomisest lähedakse masinast, aga kuskohalt te võtate need? Kuulge, rina lasin järele kuulata oma tuttavate ja koolivendade kaudu, kas kuskil veel toodetakse ise sidujaid? Rehepeksu masinad veel saab, aga ise sidujad enam ei saa. Aga, aga see on ju siin pole midagi keerulist. Küll nad hakkavad tootma. No kui nad ühe korra, kui leidub nõudmist nende järele, Mikul ei olnud eesti ajal ise sidujad. Aga ma töötasin, kui ma olin praktikal Taanis ja Saksamaal mõneri mõlemas riigis, ma töötasin ise sidujaga. Nii et mul tema töö on väga-väga-väga tuttav. Nii kaua kui ise ei ole. Ma saan oma vana vilja lõika veel korda teha sellega maha. Miku talu laudas üle 50 aasta jälle oma tunne, avad loovad omas laudas. Päris imelik, kahe. Nojah, kui selle peale mõtlema hakkad, siis on jah imelik. Aga kui ei, mõtleja, töötad kogu aeg. Siis läheb nagu ööbimine. Siin on nüüd kaheksa pulli. Nende pooleteist aastaga ma kogemused näitavad, et saavad 500 kiluseks ja nad on praegu nii kaunis jõudsasti kasvanud. Ma sain nad alles. See oli jah, detsembrikuus. Ilusad loomad. Ja vaatame siia siis sigade poole peale. Väike poiss läheb ees, vajas ka oma Ratase ukse alla tulevane talu peremees, eks ole. Niimoodi on plaanid, aga eks inimene mõtleb jumal. Lava, siin on hoopis teine elu. 51, tead, on siin. Viis sulgu, mõnes on kaheksa, mõnes on 12. Nii, kuidas. Ja kõigiga oma laudas, oma endises laudas nagu laudas, peasy sööja. Siin te näete, kuidas peaks sõnnikut tootma. Kõige tähtsam talus on sõnniku tootmine, kui see on korraldatud nõuetekohaselt ja selle kasutamine nõuetekohaselt, siis tuleb toodang iseenesest, kas tahad või ta näete, kõik on sõnniku peal, kõik loomad on sõnniku peal. Siin olid need kaheksa pulli, oli siin poksi kahes poksis siiamaani. Ja siin oli juba sõnnik kolinat. Näete siiamaani nii et nad ei saanud enam siin süüa, sellepärast ma viisin ümber, tegin need vabaks ja nüüd ma tahaks lähemal ajal tuua uuesti kaheksa pulli siia sisse. Ja samuti seal, ma hiljuti kuulsin raadiost sellist ühe majandi agronoomi juttu, et meie ei saa alla, paluks kasutada õhku, sellepärast ei ole exceli masinat. See oli lihtsalt naeruväärne kuulata, sellepärast et see inimene ei ole kunagi vist sigadele põhku alla pannud. See muutub Joa mõne tunni jooksul peenemaks veel, kui eksel harranombannad käsitsi sõnnikut välja ajanud ja see käsitsitöö on raske ja kogu meie põllumajandusareng või kogu areng üldse ikka on selle peale rajatud, et oleks kerge. Aga ma ütleksin, maestro Ernesaksa, saksa sõnadega vastaks selle peale, et aga miks pärast peab töökeeld olema? Ja, ja ma olen seda sõnnikut praegu, olgugi et ma olen 78 aastat vana olen teda ise välja visanud. Ja mul ei ole see töö raske ja ja ma olen leidnud ka abilisi, kes hea meelega tulevad ja viskavad ajunud, nad peavad olema sellised töölembelised inimesed, õiged inimesed, kes seda tööd on enne teinud ja hea meelega teevad, on, leidub neid inimesi, kes tulevad ja kes tahavad teha. Nõia on, neid leidub, mul siiamaani oli raskusi, mina pidin näiteks kogu möödunud suve kõik oma abilised vedama enda autoga Laitses, kus ma elasin 25 aastat, kus oli mul inimesed, kõik tuttavad. Ja oli kujunenud juba teatavarbiliste kaader ja nemad osa nendest oli nõus ka mulle siia abiks tulema, juba Pilnud siia tooma ja tagasi viima. Nii laupäev ja pühapäev. Mul on praegu palgatud traktorist Maalehes oli kuulutus ja üle 20 mise tuli viis või kuus inimest käisid kohapeal? Jaa, juus tahtis, et selle inimese, kelle ma palkasin temaga, olen väga rahul, ma sain hiljuti uueseti 82 ja see selle, mida ma tahtsin. Tuleb hästi traktoriga toime, peale selle on tema töötanud zootehnikuna. Ta on nõus kõigi töödega, mis talus tulevad. Aitab mul tihti sigu talitada ja nõnda edasi. Hästi laval kaanid, põldu käes on ja selleks kevadkülviks see põld on kõik juba ettevalmistatud, kevadkülviks ma praegu on sauel. Mul ootab äratoomist kultivaator, ma tahan veel paar korda selle läbi kultiveerida. Otsekohe siis külval. Mul on hobusekülvik, ma sain selle oma Noorema venna ämma käest Võrumaalt. Ma külvan sellega maha omal teravilja ja kartulit panen siiasamasse põllule. Kaks hektari, mul on suurem jagu seemned olemas. See on juba mul kahe aasta jooksul kasvatatud Meristeem. Tähendab, ma sain doktor Rosenbergi käest sakus taimed möödunud aasta ja ülemöödunud aastal ja kasvatasin nendest. Praegu on mul seda Meristeemi üle kolme tonni ligemale ühe hektari, seeme. Ja ülejäänud seeme on ka kaunis nii kõlblik mahapanemiseks, nii et kaks hektarit kavatsen esialgu panna. Eesti aja lõpul oli Miku talus mul kartuli all 20 hektari. Noh, kas nii palju ma võib-olla ei kavatse tulevikus, aga igatahes kartulipinda ma tahan suurendada tunduvalt tulevikus, kui paljudel maad praegu on. Praegu on mul maad, põllumaad on üheksateistkümmend hektari, minu käes, aga käesoleval aastal üks osa jääb selles karjamaade ja heinamaade alla. Nii kaua, kui ma saan üles harida eestiaegse karjamaa ja heinamaa, mis on praegu võsas, harin teda juba alates möödunud suvest. Ja maaparanduse ma olen käinud rääkimas, et see asi peaks kõik käima. Riigi kulul käibki tegelikult jah, aga nemad tulevad suurte masinatega, tapavad mu mull. Aga see uurimine on raske töö ikkagi seda, ega ma ju, ega ma juurine või üldse ainult ta on võetud mul hästi maa lähedalt. Ja kui ma iga aasta sealt niidumasinaga paar korda üle käin või võsavikatiga natuke ainult kobestan. Ja külvan sinna, kus vaja uut heinaseemet. Nii 19 hektarit on praegu käes, kas tahate tulevikus rohkem ka veel saada? Ma tahan kogumikku taluv tagasi saada. Kui ma möödunud kevade seda nõudsin, siis ma olin väga tagasihoidlik, sellepärast siis ei olnud veel maaseadust. Praegu ka ei ole veel? Ei ole, aga lootus on, et ta lähemal ajal saab olema. Ja Ma arvan, et juba tuleva kevadeks ma ehk saan kogumit kui talu tagasi, kui palju seda on siis 70 hektarit. Ja siis mul on veel üks talu, mille ma ostsin Eesti ajal Eestimaapangalt Raasiku jõe ääres. Soo 60 hektari sood, seal mul oli 20 hektari juba üles haritud, praegu on seal võsa. Aga see on ideaalne heinamaa. Kui ma selle Kazan tagasi, siis ma saan sealt heina ja ma saan hakata pidama siin laudas põhikarjana 30 lüpsilehma ja peale selle noorkari ja samuti tahan lambakasvatuse taastada sellepärast et on olemas loodusliku karjamaa, kes peab teile tagasi andma need maad 60 hektarit. Ma olen kuulnud, et vaala Tammiku talu valdab Tallinna linnuvabrik ja roheline metsamajand. Ja mul on juba dokumendid, käensaine. Mõni päev tagasi Tartust ajaloo keskarhiivist tõendi, et mida selle talu ostsin Eesti aja lõpul ja kaart, maakaart on mul kaine kombel säilinud. Teie maadele jääb ikka kolhoosi suur. See farm pool sellest tähendab üks laut jääb minu maa peale. Kui aeg nii kaugele jõuab, et kolhoos likvideeritakse, siis ma võtan muidugi ta endale selle lauda. Ja kui ma saan selle Paalo tammiku tagasi, siis ma võin selle hoone loomi täis panna, sinna läheb, las 100 looma siis küsimus seisab koresöödas. Ja ma tahan ikkagi Miku talu viia sellesse seisundisse, et kõik söödad ka jõusööda toodab talu, see on täiesti võimalik. 1940. aasta mais alustasin tavaliste kevadtöödega. Aeg oli küll ärevam, kuid maal läks elutava viis edasi. 40. aasta 21. juuni hommikul sõitsin ma oma autoga Tallinna. Olin tolle pruugitud auto ostnud 500 krooni eest. Läksin linna Tartu maantee poolt, pidin sõitma üle Vabadusplatsi. Aga sinnani ei jõudnud, sest auto ette jäi seisma kaks punaste lipukeste ka noormeest, kes hõikasid. Siit ei tohi läbi sõita, siin tuleb koosolek. Mina põrutasin vastu, ei saa asjamehed, teie olete minu teada, teeb politsei korraldusi, hoidke eest, ma sõidan edasi. Sõitsingi roosikrantsi tänavasse ja ajasin seal auto kuhugi hoovi, et vaadata, mis seal platsil siis lahti on. Nägin eemalt veeautot, mille ümber oli tööriietes inimesi vabrikutest. Siis tuli nagu tühi vahevöönd ja palju tänavariietuses inimesi seisis eemal glooria. Eks maja ja teiste ees toimuvat pealt vaadates. Vahe kahe poole vahel oli suur. Peaaegu iga suulitses olid vene sõdurid ette suunatud püssidega. Ma ei näinud eesti politseid ega sõjaväge, ei mäleta ka vene soomusautosid. Kuulasin paari kõneti, sain aru, et siin võetakse võimu üle. Nägin küll, et ajad on raskemaks läinud. Endale Wabadus platsilt teadvustasin, mis tegelikult toimub. Tormasin autosse ja kihutasin Maardu, kus Kaarel Eenpalu töötas keemiakombinaadi peadirektorina. Nägin teda üle pika aja. Võimalik, et üle aasta. Eenpalu istus oma kabinetis, oli kõhnaks jäänud, pea veel hallimaks läinud. Olin sõidu ajal olukorra üle mõtisklenud ja tahtsin Eenpalu kui kogenud ja teadja poliitiku arvamust kuulda. Rääkisin vabadusplatsil toimunust ja imestasin Eenpalu rahu üle. Viimane aeg on ju jalga lasta. Eenpalu, mina ei lähe kuskile, sest mul pole raha ja pole ka kuhugi minna. Ega see asi nii hull ei olegi, küll elame võimuvahetuse üle. Eenpalu jutt rahustas mind. Kaks kuud hiljem ta vallandati, mille järel ta tuli oma autasuks saadud tallu arukülas. Seal nägin teda heinaniidukiga niitmas. Mis oli see tegelik põhjused teegagi 40.-le aastal sellest Miku talust ilma jäite. Tegelik põhjus oli see, et ma kandideerisin, muud aisad, kõik, nad oleks mulle andeks on, aga see, et ma julgesin kandideerida tähendab otsekohe vastu hakata kommunistlikule parteile. Nii käidi ju terve nädal otsa iga öösse masseerimas meelitamas ähvardamas. Juuli algul kuulutati välja valimised riigivolikogusse. Esin Harju maakonna vanema männiku pool tema kabinetis. Ei mäleta, miks Männik arvasid. Aeg on tähtis. Tuleb oma inimesed suruda riigivolikogusse ja leidis, et võiksin kandideerida Harjumaa valimisringkonnas number 18 kus pole veel vastaskandidaati. Nõustusin, sest olin poliitikaga kokku puutunud, arvasin, et riigivolikogu võib poliitikat muuta. Usaldusmeheks sai naabritalu peremees Johannes, erand. Maksin nõutava 250 krooni. Pärast esitamiskirja jõustumist algasid järgmisel ööl dramaatilised sündmused. Südaöösel sõitis taluõue üks auto energiliselt, põrutati uksele, sisak endale. Avasin ukse. Sisse tuli kaks nooremapoolset meest, kes tutvustasid end kui Eka v-b liikmeid. Rahvuselt eestlased, minu arvamist mööda vabriku lihttöölised, mitte eriti haritud väljenduslaadiga. Nad tegid ettepaneku mulle oma kandidatuur maha võtta. Ei mäleta, millega nad seda motiveerisid, aga jutuajamine kestis peaaegu hommikuni. Valgenes, kui teatasin, et mul on vaja tööle minna ja sulased tööle juhatada, pole aega siin enam klaarida. Järgmine päev möödus vahejuhtumiteta. Öösel aeti mind jälle üles, kõik kordustoon tõusis, väljendid läksid ägedamaks. Vahepeal keerati tuurid alla ja lubati soodustusi. Lubati kautsjon tagasi maksta ja muul ajal mõnda teise organisse kandideerida. Ciscossid jälle ähvardused? Mingeid sisulisi argumente õieti ei mäletagi. Mina protestisin. Ma pole harjunud ametimeeste sellise käitumisega. Nemad põrutasid, teie ei tea, kelle vastu te olete? Te, astute suure Venemaa vastu. Nii läks veel kolmas ja neljas öö. Viiendal ma enam kodus ei ööbinud, vaid magasin tuttava valijamehe pool. Nagu nii, sõitsin õhtute ringkonnas ringi, tegin eelduid valimisteks. Hommikul helistasin koju, selgus, et külalised olid jälle käinud. Nii ööbisin veel paar ööd võõrsil. Laupäeval, 14. juuli hommikul tulin koju puhkama. Päev möödus taluaskeldustega. Õhtul istusime perega laua äärde, sõime, raadio mängis. Äkki tekitas huvi sõnum, tähelepanu, tähelepanu tuleb tähtis teadaanne. Siis muusikat ja natukese aja pärast eelinformatsiooni korrati. Õhtustasime edasi ja ootasime ning siis öeldi raadiost, et töörahva vastaskandidaat Jüri rajur liivak on vangistatud vekslivõltsimise pärast ning paigutatud keskvanglasse. See oli tõeline uudis, tõeline külm dush. Istusin ju omas kodus ja sõin laua ääres. Arutasime imelikku uudist. Ma arvasin, et tegemist on lihtsa propagandatrikiga üldsuse minu vastu häälestamiseks. Labane vekslivõltsija tahab trügida riiki juhtima. Mingist võltsitud vekstis polnud mul aimugi, ema, heitsin õhtul rahulikult magama. Südaöösel kuulsin jälle rõmmemist uksele. Ukse ees seisis auto, seekord mitte see, millega mu varasemat mõjutajad minu pool käisid. Haarasin teki ja padja ning hüppasin aluspesu väel aknast väljaandes abikaasale korralduse otsijatele teatada, et ma pole veel koju tulnud. Magasin heinamaal ristikheinarõugu all, head und hilise hommikuni. Alles kell üheksa läksin koju. Abikaasa ütles, et öised külalised olid kriminaalpolitseist. Mehed olid teinud põgusa läbiotsimise ja lauasahtlist kaasa, võtavad pataka vanu välja ostetud veksleid. Laualt leidsin telefoninumbri. Koju tulles palutud mul kohe kriminaalpolitseisse helistada. Arvasin, et mul pole midagi karta ja helistasingi. Ütlesin oma nime ja pärisin, mida minust tahetakse. Vastati, üks hetk kohe täpsustame, oodake, ärge toru ära pange. Nii veel mitu korda kokku, pool tundi. Hoidsin toru endiselt kõrva juures, kui kuulsin autot mürinal lähenemas, kõik sai selgeks. Panin toru hargile. Tuppa sisenesid kaks meest ja tutvustasid end. Nemad olevat ka eelmisel ööl käinud, neil olevat korraldus mind arreteerida vekslivõltsimise pärast. Esmaspäeval, 16. juulil toimus Ülekuulamine. Mina vaidlesin vastu, süüdistus on alusetu, numbreid pole ümber tehtud. Uurija selgitas kannatlikult, mu olukorda, ütles, siis. Annan teile isalikku nõu. Tunnistage süüdi, muud väljapääsu olukorrast ei ole. Kõhklesin aga mõjus järgmine argument. Sel juhul võite paari tunni pärast vabaks saada. Tunnistasin end süüdi, fikseeriti protokollis. Olen aastaid mälestuste jutustamise selle fakti maha vaikinud, sellest episoodist mööda läinud. Tegelikult mingit veksli võltsimist ei olnud ja mul polnud mingit põhjust nii labast trikki teha. Uurija pani paberit kokku, mina küsisin. Kas ma saan nüüd vabaks või mitte. Uurija vastas. Ma vabastan teid siit, aga edaspidi hoolitsege enda eest. Ise. Andis sellega mõista, et asi pole veel kaugeltki lõppenud. Ära minnes pani too elatanud uurija käe mu õlale, kostis. Noormees mattalitasin oma südametunnistuse kohaselt vastandeid, kuigi mulle renti, teised korraldused. Vahepeal olid mitmed tähtsad sündmused toimunud. 21. juulil kuulutati välja Eesti sotsialistlik vabariik, maapankade ja tehaste nats realiseerimine. Onu ema, vend, kolmeklassilise vallakooliharidusega ajalehte mitte lugev. Põllumees kuulis raadiost, et uus riigivolikogu otsustab esitada taotluse ühineda nõukogude Liiduga. Onu silmadest hakkas sosinal vett jooksma, arvab mees. Niinutam. Ja ta ütles. Lõpp on nüüd meie Eesti riigile. Valimiste kohta lugesin ametlikku informatsiooni kaheksateistkümnendas valimisringkonnas on võitnud saks. Täpseid valimiste tulemusi kusagile ei avaldatud. Sain usaldusmeeste jutust teade, et kaks kolmandikku häältest anti siiski mulle üks kolmandik saksale. Lõppkokkuvõttes kohe peale valimisi, mind kutsuti Rae vallamajja ja seal uued võimumehed teatasid mulle ametlikult et minul on kõik maa ära võetud ja alustanti isegi tähtpäev välja kolimiseks. Ma leidsin Carli kange mehe, kes need asjad jutti ajas. Nii et minu isale anti kui uusmaa saajale siitsamast Miku talust 30 hektarit. Sellega ma pääsen siis selle inventari ja selle, et Mu perekond sai edasi jääda siia Miku talus. Ja perekond kaua siin elas kuni 48. aastani, kui venelased uuesti tagasi tulid. Ja minu isa, olgugi et ta oli uusmaasaaja, tehti kulakuks. Isa oli niivõrd arusaajad. Teie olete juba tol ajal siis Venemaal kinni, noh, ma olin siis juba mitu aastat istunud kinni, sellepärast mind vangistati 41. aasta algul ja tema otsekohe teadis, mis teda ootab. Tema läks kõigepealt Rae vallamajja, pakkus talu, et tema tahab talu üle anda, aga ei võetud, öeldi, et kolhoosidel ei ole, teil tuleb oodata, kuni kolhoosid asutatakse. Aga siin oli kohapeal juba asutatud põllumajandusühistu. Selle organiseeri oli meie perekonna hea tuttav Nõmmik, kellel oli Aruküla männikus puidutööstus. Tema oli põllumajandusühistu esimees ja isa läks tema jutule ja tema oli kohe nõus võtma üle niku talu. Ja isa andiski talu üle sellele põllumajandusühistule ja ise kolis ära. Sellepärast olid silma ees veel 41. aasta küüditamised, kus isa oli ka küüditatute nimekirjas. Aga temale toodi eelmine ühte sõna, nii et kui tulid püüditajat, siis talu oli tühi. Niimoodi jäi ta alles, aga 49. aasta küüditamist ta enam ei jäänud ootama, vaid kadus ennem ära ja kui küüditati tulid ja hakkasid otsima isa, siis ükski naaber ei teanud, kus liivakute pere on kadunud. Jüri Liivak veel üks huvitav seik on teie elus, millest võib-olla laiem üldsus ei tea. Teid arreteeriti kuuendal jaanuaril 1941, seda oleks võinud ilusti teha siin kodus Arukülas, Miku talus. Ometi seda ei tehtud. Teie vahistamiseks lavastati hoopis teistmoodi trikk, et vaat, räägime sellega ära. Nad kartsid, et nad siit midagi ei leia. Varandus tehti, ettepanek põgeneda suu koos abikaasaga ja siis minuga pidi veel kaasa tulema. Mõned minu tuttavad. 1940. aasta sügisel läks elu omasoodu edasi aga võis aimata, et mitte enam kauaks. Külvasin rukki ja talinisu maha, kuigi kartsin, et koristama peab selle keegi teine. Käisin tihti pealinnas, et uudiseid kuulda jäänud uue eluga kursis hoida. Ostsin vekslid välja, sest 1940. aastal sain hea kartulisaagi, mille müümine andis korraliku tulu. Linnas nägin palju punaseid lippe, loosungeid, kangeid pealinn ei olnud enam omane. Räägiti jutte paljude tuntud tegelaste arreteerimisest. Mina teadsin, et augusti lõpul viidi Eenpalu ära. Talle tuli järele kohalik konstaabel, kellel olevat antud korraldus saata Eenpalu linna ülekuulamisele. Kahekesi nad läksid Aruküla jaama, sõitsid rongiga linna ja Kaarel jäigi kadunuks. Kartsin pidevalt, et mullegi tullakse järele. Uurisin salamahti, millised võimalused on üle lahe põgenemiseks. Üks tuttav Viimsi talupidaja soovitas mulle meest, kes elas Loksa taga Viinistul. See omakorda soovitas ühendust võtta Reinbergiga endise salapiiritusevedajaga kohtusimegi ja pärisin, kas ma saaksin üle lahe koos abikaasaga ja kui palju tuleb tasuda sõidu eest. Mees küsis, kas ma võin maksta kullas või välisvaluutas. Mul oli ainult vabariigi kroone ja nõukogude rublasid. Mõlemad rahad kehtisid kõrvuti. Üleviimise eest tahtis saada kuni 5000 rubla. Olin hinnaga nõus. Vaatamata põhimõttelisele kokkuleppele mõjusse mees mulle ebameeldivalt. Ta uuris liialt pingsalt, kes veel tahavad kaasa tulla ja kas nendel on valuutat või kulla. Leppisime kokku, et kohtume 1941. aasta kuuendal jaanuaril Vana-Posti tänava Laasi kohvikus. Sisenesin kohvikusse, taskus üle 6000 krooni. Tol päeval oli mul hommikusse säärel ja sant tunne. Mõtisklesin, kuidas senine elu nahka pandi, kuidas uuesti otsast peale hakata. Südames soovisin, et saaks kuidagi vaikselt ära elada ja oma põllult elatist teenida. Weinberg tuli täpselt, teatasin talle, et loobun välismaale põgenemisest. Reinberg ei pärinud suurt midagi ja lahkus kohvikust. Jäi veel lauda istuma, sest mul oli kokkulepe kohtuda. Samas, Helmut Tarandiga. Ühel hetkel torkas silma, et samas kohvikus veidi minu lauast eemal istusid kaks tursked, mees, kes lugesid, ajaleht. Kuidagi häirisime pika aja jooksul midagi. Telli ehkki olid enne mind juba kohvikus. Kui olin kohvikust tunni istunud, loobusin tarandi ootamisest ja läksin garderoobi Ede riided selga panna. Ka mehe tõuside liikusid aeglaselt väljapääsu poole. Neil olid palitud seljas. Avasin kohviku ukse ja jäin kahe ukse vahele. Mehed olid sealsamas. Tulid mu kõrvale, võtsid kahelt poolt mu kätest kinni, ei küsinud nimega midagi muud. Kobasid kiiresti mu taskud läbi, et relva leida ja ütlesid ainult. Te olete arreteeritud. Nad tõukasid minu uksest välja. Samas seisis must limusiin ja mind lükati autosse. Auto sõitis mulle nii tuttava pagari tänava poole. Kõik toimus vaikselt lauset tähelepandamatult. Ootamatu arreteerimine lõi mulle nagu puuga pähe. Tundsin, olen täiesti uimane. Mõte on halvatud. Vahepeal on see 50 aastat, mis lahutas. Ma ei kujuta lihtsalt ette, mis tunne teil sees praegu on. Teate, seisa, kodutunne on olnud algusest peale, kui ma siia tulin. Aga eriti nüüd mõne päeva jooksul on see süvenenud ja mis seda aitas süvendada, on minu. Mis mulle toodi minu õdede ja vendade poolt, ma ei tea, kuskohal, see oli minu vanaisa poismi põline kelm, mille vanus on 150 aastat, kui nad selle kella, mis on kogu aeg olnud siin nagu taluköögis seina peal, ma mäletan mälestused on temaga seoses. Kui nemad tõid minu sünnipäeval selle siia ja asetasid seina peale. Ja kui ma seda jälle nägin tiksumas ja löömas, siis tõesti, pisar tuli silmi. Vaata, mis häält ta teega Tollest ajast on säilinud, see oli ka minu õe käes, mina, kui abiellusin esimest korda 40. aastal neli pühada, siis mul ostsin mööbli, magamistoa ja söögitoas sama puhvet. Jüril, Teil on telefon. Ja ma kuulan. On küll, jah? Jah, palun. Telefoniga sisse saavad, sai mõni päeva tagasi selle telefoni ja mida see oli jälle vastu tulid kolhoosid, ma ei julenud unistadagi. See telefon oli siin veskis minu karjalaudas. Ja see vabanes lummerjama, palusin esimees teda mulle, annaks selle numbrini. Ise ma ei uskunud, et seda mulle lubatakse, aga tema lahkesti lubas ja vormistas kohe ära ilma nii minu erilise pealekäimisele palved ta tuli varem, kui ma jõudsin oodata, et kolhoosist on ikka su ka tanu aga on, kui nad tahavad kasulikud olla. Aga kui neil ei ole usku talupidajasse, siis nagu panevad enne proovile, tõmbavad nii-öelda liistule, siin. Teil on väga ruumikas, elame seal, mitte mitte mitte eriti, aga Akade tool. Üleval on neli tuba ja all on kolm tuba ja töö. Enne oli teil siin sees suur leivaahi, ma mäletan varasemate jutuajamiste põhjal ja nüüd on siis kamin tehtud kamminud. Ja noor perenaine nagu soovis seda. Ja leivaahi tuleb hoopis teise kohta sinna ja maja uut. Raami. Lähme õue. See on 30 meetrit sügav puurkaev, siin põhjas on see sügavveepump. Kas seal nüüd vana kaevaja uus ei muusile, möödunud sügisel puusitisi kaev. Vana kaevu on seal naftat täis lastud seal, kus on kolhoosikatlamaja ja mis niisuguse uue puurkaevu rajamine koos selle pumbamaja ehitamisega maksma läheb, ühele talupidaja. See läks mul maksma, ma ütlen täpselt. Puurimine ja manteltoru olid kokku üle üheksa rubla Vöödi. Ja noh, selle hoone ehitamine siia ümber see Vaccis tööraha 200 rubla peale selle materjal siis kõik need torud ja paagid ja ja, ja boilerid ja ja siis see tööraha läks ise 1500 rubla, eks torumeestele maksin peale selle, need torud kõik, nii et ikka üle 3000 rubla läks löömaks. Kuna selle eest on ta talus igal pool neid. Igal pool on vesi sees praegu ja ja töötab praegu hästi, nii et mul ei ole muret, kogu aeg jookseb soe ja külm vesi ajas ja ja karjalaudas. Uks on veel ajutine. Vanad uksed püüdsin sellepärast, et nende Uusti akendiga näete elumajal ka kõik see külg, mis siin on, tuleb uued aknad koos karpidega panna. Ja, ja siis möödunud aasta jobu ma meeleheitlikult jooksin nüüd hädavajalikud uksed ja aknad saada, et näiteks rõduaknad mul olid kuni valimisteni, mis, mis oli nende kohaliku nõukogude valimised, olid ära, vihm, 100. sisse. Mulle tuldi siis ettepanek tehti kandideerida Raasiku külanõukogusse. Ma ütlesin ära, et selle, et mul on talugagi tegemist, keeldusin kategooriliselt. See inimene oli muinsuskaitsetöötaja, ajasime juttu ja tuli jutt ka sellest, ma teadsin, et tema töötab seal Aruküla puidutööstuses ja tuli vutid, näete, aknad, ma ei saa kuidagi see etid, need. Seal on suur töö umbes tuhanderublane töös. Kahekordsel muidu aknad. Ja tema ütleb mulle niimoodi, et et kuulge, kui medile aknad teeme kas te siis olete nõus kandideerima masin ja siis ma olen nõus. Ja nüüd ma kandideerisin ja aknad tehti mulle kolme nädalaga. Te, saite pärast seda siia elama sisse tulla ja ja kuidas valimistel läks, seekord valimistel, mina võitsin kahe häälega Raasiku külanõukogu saadid. Nii. Tänan, Eino sill. Millal külvis läheb lahti? Ega ma väga selle külviga, sellepärast et kui ma kaera oleks taht külvata siis mul oleks juba külvatud olnud, sellepärast kael tuleb külvata porri niiskesse hästi, kasvõi Kelso peale. Aga kui kaeraküsijad juba maikuus ja siis ma parem jätan ta küll tõmmata, aga nüüd adraga ma ei kiirusta. Odrakülviaeg ju vanarahva tarkus järel on, siis toomingas õitseb. Aga ma, aga ma siiski külval nüüd lähemale kui mitte, siis järgmisel nädalal külmunud raba kartuliga laates sellepärast et kartul peab ikka saama sooja mulda. Kui me saame kartuli enne viieteistkümnendat maid maha, siis on kõik korras. Ma tahan maa, David ja nii, kuidas ma harima peab, sellepärast mul kui ma nüüd saan selle tehnika, mis mul juba sauel kaun ära toomata. Ma täna juba otsisin autod, millega ära tuua, mul traktor, on uus traktor, praegu tehnilise hoolias. Kui tema jõuab nüüd lähemate tundide jooksul tagasi, nii et mõjuvičevitas hauale, siis ma toon juba täna ära. Ju vanast ajast ei olnud talupojaseisus mitte üksi auväärt ja tähtis seisus vaid teda peediga õnnelikuks seisvuseks. Kes, kui prii mees omaeneseparanduse peal elab, oma suguvõsaga omaenesepõldu, hariv ja karja kasvatab omaeneseleiba söö loodusega elades oma südant ja vaimu priskelt ja tervelt alles hoiab ja oma töö õnnistuse püksi jumala käest teab tulevat. See võib küll rahuline ja õnnelik inimene olla. Nii on öelnud Carl Robert Jakobson. See oli vana talupidaja Jüri rajur Liivaku lugu. Noored Talupidajad, tehke järgi või makske välja. Kuuldud saate seadsid lille Velderman ja Aino Lauri JÜRI rajur, Liivaku memuaare luges Armo saar. Saate toimetas ja vana taluperekajas jutu Kaljo Jaagura. Jälle kuulmiseni.