Tere, armas Eesti rahvas, täna on 27. detsember, et on esmaspäev, siis algamas järjekordne ajaloo tund Tartu liinil, härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust. Kust täna meil on niisugune kokkuvõttev tund mis on pühendatud sõnale milleeniumi. Eks meil ole viimase paari aasta jooksul tulnud selliseid sõnu nagu virtuaalne haalne, glamuurne käesoleval aastal milleenium. Aga tekib tunne, kas inimesed ikka teavad nende sõnade tõelist tähendust nende mõistete siis. Alles täna hommikul kuulsin reklaami üleskutset jäädvustage meie värvifilmile milleeniumi, iga hetk. Hakkasin mõtlema. Millennium on ju ladinakeelne termin 1000-le aastale. Jäädvustage 1000 aasta iga hetk. Kuidas sa jäädvustad, kui fotograafia alged tekkisid alles 1839. aastal Jeans seotud prantsuse kunstniku ja leiduri luida Guary. Liin nime all mõistetakse ja serveeritakse praegu aastatuhande vahetust mis aga nii vormiliselt kui sisuliselt ei taha sugugi õige olla. Nii et ma alustan seda ajalootundi ladina keele, mõne seiga tutvustamisega ladina keeles, mille on 1000, nii nagu tsentrum on saada tsentrumis tuleb ju meie sentimeeter. Ja meie münt rahaühik sentsajas, osa millestki suuremast. Aga mille on meile hästi tuntud millimeetrine, võtad meetri, jagad 1000-ks väikeseks osaks, saadki ühe millimeetri samuti milligrammiga. Ja nii liiga oma miil, mille passon Olimeeter mõõdustikus umbes 1500 meetrit, natuke alla, midagi 1470. Nüüd hakkan mõtlema. Armas taevas, roomlase samm pidi olema siis poolteist meetrit. Mingid hiiglased nad ei olnud. Aga tuleb välja, et Rooma armees mõõdeti sammu kaksiksammuna. Mees teeb kaks jalaastet, üks samm on tehtud. Ja kui neid samme on 1000, mille passum, siis on käes miil. Päevane teekond pidi olema 20 miili seal umbes 30 kilomeetrit, siis jäi leegion puhkama. Korterisse ehitas kindlustatud laagri. Et olla valmis barbarite vaenlaste äkkrünnakuks. Aga hoopiski ei mainita kreekakeelset sõna 1000 chillioi kyllyasm. Vaadake, entsüklopeediates on termin. See on usk Kristuse taas tulemisse ja tuhandeaastasesse maapealsesse rahuriiki. Enne oodatavat maailma lõppu. Lugesin Iisak Asimovi ja Frank Vaiti raamatud milleeniumi test. Ja nad märgivad, et üldlevinud arvamuse kohaselt algavat uus sajandi aasta 1000 aastaga 2000 ja ütlevad nii see just ei ole. Aga las jääda igaüks oma arvamise juurde. Rooma paavst igatahes ei jäänud võisite jo teleritest näha, kuidas praegune Rooma paavst kuulutas jõulupühade ajal välja katoliku kiriku püha aasta mis eelneb kolmandale milleeniumi-le kolmandal aastatuhandel. Asimov kirjutas järgmist. Vanasti mõisteti väljendi all milleeniumi 1000 aastat üldse väga pikka aega määramatult pikka aega. Ja selle aja möödudes puhkeb otsustav võitlus, milles headus alistab lõpuks kurjuse. Saabub meie maailma lõpp ja sünnivad uus taevas ja uusmaa, mis anud juba täiuslikud ja igavesed. Aga mõned, kes piibliga sõna täht-tähelt võitsid, et arvasid, et just aastatuhande saabudes tulebki kõigile lõpp. Neile oli eriline tunne tajuda, et lähenetakse hetkele, mil möödub 1000 aastat Kristuse sünnist ja see võimalus kutsus paljudes inimestes esile erakordse erutuse. Nad kinkisid oma vara, kloostrid telekirikutele, jagasid vaestele. Paljud läksid palverännakule, kes Rooma, kes Jeruusalemma, jätsid oma kodud pühkima ja lagunema, sest polnud ju mingit mõtet hakata kohendama olukorras, kus maailmalõpp on käega katsuda. Mõned ajaloolased peavad neid sõnumeid legendiks, teised aga tõsielule vastavateks. Ja kui siis aasta 999 asemele tuli aasta 1000 oli pettumus ei saabunud ju mingit maailma lõppu. Maa jäi oma orbiidile ja inimkond elas edasi. Nii nagu see oli olnud ka varem. Ilmutus raamatu häirivad ettekuulutused sundisid aga mõningaid ja nüüd Asimov kasutab terminit millennaariani niste üha uuesti rehkendama. Millal siis ometi kord tuleb maailmalõpp. Ja tänapäeval väidetakse, see juhtub aastal 2000. Aga Johannese ilmutamise raamat ei anna ju täpset algpunkti, millest, lugedes 1000 aastat kas Kristuse sünnist aga Kristuses sündinud mitte aastal või hetkel null vaid Seitsmenda ja neljanda aasta vahel enne Kristuse sündi või võtta Kristuse ülestõusmisest ristisurmast. Esimesel juhul pidanuks viimne kohtupäev saabuma aastatel 1993 kuni 96. Teisel juhul on see veel ees aastatel siis 2026 kuni 2020 üheks. Võtsin piibli ja lugesin selle viimasest piiblijoonist Johannese ilmutamise raamat 20.-st peatükist järgmist. Ma nägin ingli taevast maha tulevat, sellel oli sügaviku võiti ja suured ahelad käes. Ja ta võttis kinni lohe, vana maa, see on kuradi ehk saatana. Ja sidus ta ahelaisse 1000-ks aastaks ja heitis igaviku ja pani ta luku taha. Leiutas pealepoole teda pitseri. Enam ei eksitaks rahvaid, kuni need 1000 aastat otsa saavad. Pärast seda peab teda natukeseks ajaks lahti lastama. Need 1000 aastat täis saavad, siis lastakse saatan lahti oma vangist ja ta läheb välja eksitama rahvaid, kes elavad ilma maa neljas nurgas koogi ja maakoogi neid sõtta koguma. Nende arv on nagu mereäärne liiv ja nad tulid üles ilmama lagendikule ja piirasid ümber pühade leeri armastatud linna. Siis langes tuli taevast maha ja sõi nad ära. Ja kurat, kes neid eksitas, heideti tule ja väävli järve, kus metsaline ja valeprohvet ja neid vaevatakse päevad ja ööd, ajastute ajastuteni tähendab in aternitas aternaatis. Vot siis tuleb viimane kohtupäev, surnute ülestõusmine ja Johannes, olen see, kes seda kuulis ja näeds. Kristuslase põntsatel taevasse Jeruusalemma väravatest sisse minna väljaspool on koerad ja nõiad, Yahoorajad jätab pead ja ebajumalateenijad ja kõik, kes valet armastavad ja teevad. Nii et väga sünge pilk. Ajaarvamise algus. Kui hea oleks meil aega arvata, kui me teaks alguspunkti, kas maailma algust või inimese tekke algust inimkonna ajalukku? Maailma algusest väidetakse, et see olevat tekkinud suure pauguga. Vaadake järel, Eesti entsüklopeedia viimane väljaanne, üheksas köide. Seal kinnitatakse, suur pauk on termin kosmoloogiast, mis võeti kasutusele üsna hiljuti, 1946. aastal. Sellega tähistatakse paisuva universumi algust ja välkkiiret arengut. Suure paugu mõiste tugineb Einsteini üldrelatiivsusteooriale. Pärast suurt pauku järgneb universumi rahulik arengujärk. Suure paugu mõistega seotud kujutlused, lõpmata tihe aine, lõpmata kõrge temperatuur, lõpmata kõver ruum ja aja alghetk. Millal see suur pauk aga toimus? Sellest ei leia sõnagi inimlikule tavaarusaamisele küllaltki käsitlematuseletus. Nii, ma ei suuda kujutleda, et rusikasuuruses ainetükis oli koos kogu universum ei, mitte ainult maakera ja päikesesüsteem. Kõik need miljardid päikesed tähed ja miljonit galaktikat, kui neid mitte rohkem ei ole. Ja nüüd inimeste ajaloo algus, bütsantsi kalender. Arutati välja, et Bütsantsi kalender, mis algab Aadama loomisega selle järgi on käes meil praegu 7508 saasta. Juutide arvestus on veidi teine. Neil on 5760 saasta. Hiina kalendris on 4636. aasta ja neist kõigist nooremas islami kalendris alles 1420. aasta. Nii et ükski neist ei lange meie kristlikku milleeniumi. Kuku aga aluseks, meil on ju kümnendsüsteem. Vanas pabiloonias, mille kuuekümnendsüsteemi nii varjud on ka meie arvamustel näiteks metsalise märk oli 666 ja me tänapäeval kasutame terminit tosin ja, ja mõõtmisel kuuekümned minuti ja 60 sekundi järgi. See on kümnendsüsteemile eelnenud veel vanem ajaarvamine, seal ei ole aasta 2000 mingi eriline täis. Nii et kokkuvõtvalt ma ütlen, aegade jooksul on milleeniumi k tuhandeaastase perioodiga olnud mitmesuguseid arvamusi, mis pole aga täitunud. Ja teadlaste arvates saabub meile teise milleeniumi viimane aasta. Alles aasta pärast võime rääkida aastatuhande ja sajandi vahetamisest, nii palju siis sissejuhatuseks. Mina omalt poolt panen mängima küll mitte tuhandeaastase laulu, sest see on võimatu. Panen aga mängima ajalootundide ühe kõige vanema laulu üldse, nimelt see on 100 aastat vana lugu. Räkk taimi kuningalt, Scott Joplinilt, Meipol lifre. See oli lugu, mis kirjutati esimest korda plaadile aastal 1890 900. Aastat tagasi. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Nüüd võtaks kõne alla selle, mida on andnud Kahekümnes sajand ajaloole inimkonnale. Realo jagamine sajanditeks aastatuhandeteks on vormilt hästi lihtne ja mugav aga sisult küllaltki küsitav. See võrduks nii, nagu me jagaks ilukirjandusliku teose romaani osadeks 100 lehekülje kaupa ja teatama, et igas sajaleheküljelises osas peab olema 10 10 lehelist peatüki või teatri lavastus jagada vaatusteks 45 või 60 minutiliste intervallidega, mingu siis tegevus edasi. Kuidas tahab. Ajalooline areng toimub oma sisemiste seaduspärade järgi. Aga need ei pruugi sugugi kokku langeda meie kümnendsüsteemile tugineva ajajaotusega. Leon ajaloolased väitnud, et Euroopa poliitilises ajaloos oleks 19. sajand tähistatud mitte aastatega 1801 kuni 1900 vaid hoopis õigem on tähistada 1814 kuni 1918. See tähendab Viini kongressist kuni esimese maailmasõja lõpuni. Sest pärast Snap poolianis sõdade lõppu kujunes välja 19. sajandi Euroopale omane poliitiline jaotus, mida on nimetatud ka Euroopa riikide kontserdiks. Ja sellele kontserdile saabus lõpp koos esimese maailmasõjaga. Peeriumid varisesid kokku, monarhiat kaotasid oma võimu. Paljurahvuselised riigid lagunesid. Kahekümnes sajand algaks seega versai rahuga ja vaat lõpeks Ida-Euroopa maades valitsenud sotsialistliku süsteemi kokku varrisemisega mille kaasaegseteks meie olime. Aga kui võtame teaduse ja tehnika arengu siis meie aastasada peaks algama juba 19. sajandi viimasel veerandil. Siis tehti olulisi leiutisi ja avastusi elektri elektrotehnikaaval alal. Võeti kasutusele plahvatus, mootor. Omamoodi tähiseks kujunes aasta 1895 mille vältel toodi avalikkuse ette sellised uudisasjad nagu traadita telegraaf ehk raadio röntgenikiired tol ajal nimetatud yks kiired ja kinematograaf arvestades nüüd pelgalt sajandite järgi kuuluksid need leiutised küll 19.-sse sajandisse, aga oma mõju hakkasid nad avaldama täiel määral alles 20. sajandil. Mis siis iseloomustab mööduvat sajandit arvates 20. sajandi üheks kõige olulisemaks tunnusjooneks on maailma rahvastiku kiire kasv ja sellega koos kogu arengu kiirenemine. Ajalugu on ikkagi inimeste arengulugu, hõimude, rahvaste riikide ideede teaduste arengulugu ja mida rohkem inimesi elab emake seal maal, seda rohkem on ka ajalootegijaid ja seda kiirema ajaloo areng. Jämedates joontes võetuna elas 19. sajandi keskel maal üks miljard inimest. Näete jälle see miljon sees? 1000 miljonit. Mina sündisin 1927. aastal, siis oli inimkonna arv lähenes kahele miljardile. Praegu, kui ma neid sõnu räägin, on ta ületanud kuue miljardi piir. Demograafid kinnitavad, käesoleval ajal on rahvastiku positiivne iive tähendab iga-aastane puhas juurdekasv vähemalt 70 miljonit. Mõned ütlevad veel rohkem kuni 90 kusjuures üheksa kümnendikku langeb küllaltki ahtale tropp pilisele vööndil Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Roopa arenenud maades on aga iive pidurdunud huvitaval kombel just saksakeelsetes riikides nulltasemel nagu Saksamaa, Austria, Luksemburg ja äsjastes sotsialismimaades Eesti kaasa arvatud miski negatiivne võiks soovitada meie kogemust kiire juurdekasv all kannatavatele arengumaadele. Aga paraku on olud ja elutingimused sedavõrd erinevad, et lihtne ülekandmine ei tule kõne alla. Keskkonnakaitsega tegelevad teadlased on arvamusel, et suurim inimeste arv mida praeguse tehnoloogia taseme juures maakera välja kannatab, ilma jäätmed tarbeks määra järgmistele põlvkondade kuuluva piirdub kahe miljardiga. Tähendab inimkonda tuleks vähendada kahe kolmandiku, nelja miljardi võrra. Aga vaat see on probleem, millele praktilise lahenduse leidmine on äärmisel raske kui mitte täiesti võimatu. Nüüd teeme vaheaja pärast uudiseid läbi jutt edasi. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Nii et mööduva sajandi üheks tunnusjooneks oli inimkonna kiire, kas aga veel arengu muutumine üha tempokamaks õige kauges minevikus oli inimkonna areng vaevumärgatav. Teaduse populariseerijad on seda võrrelnud Teo liikumisega üliaeglasse nihkumisega. Edasi läks areng mõnevõrra kiiremaks, kilpkonnade empa, siis juba inimese kõndi meenutav kõnd läheb üle sörkjooksuks, et anda aset hobuse Kraavile. Jakob peale. Üheksateistkümnendat sajandit iseloomustavad auruveduriliikumine veerandi lõpuvilet seal maanteel hüpleva automobiilisõit aga meie sajandit kahekümnendat juba võidusõiduauto kihutamine sajandi teist poolt reaktiivlennuki lend ja kosmoseraketi seest. Pole põhjust arvata, et arengutempo eeloleval sajandil ja aastatuhandel. Meie sajand sai oma stardikiirenduse 19. sajandil saavutatust. Telegraaf telefon vähendasid vahemaid ja kiirendasid sõnumite edastamist. Fonograafia grammofon võimaldasid jäädvustada helifotograafia visuaalset kujutust. Kinematograafia liikumist, elektrita kasutusele võtmine lisas üllatavaid mugavusi igapäevasesse ellu. Ja kes oleks võinud siis. 1885. aastal Saksamaal konstrueeritud plahvatusmootorid kasutavad ise liikujad hakkavad peagi etendama säärast määravat osa paljude maade majanduses, eelkõige transpordis mis muudab tervete piirkondade elulaadi ja olmet. Ja muudab kan nafta maavaraks number x. Alles see oli, kui 1950.-te aastate lõpul tehti esimesi samme kosmose hõlvamise. Tuletagem meelde esimene sputnik Laika Aia Belka Gagarini tiir ümber, emakese maa, Armstrongi sammud Kuu pinnal. Ja siis juba pikemat aega orbiidil tiirlevad kosmosejaamad uurimissondid teistele planeetidele ja päikesesüsteemi äärealadele. Ja juba tehakse plaane astronautide läkitamiseks. Marsile. Jutte võimalikuks saamaks saabast kosmoseturismist ei peeta enam kõmuajakirjanduse fantaasia. Asjal paistab olevat tõsi taga. Küsimus on ainult selles, millal ja mida see maksma läheb. Aga ilmselt on kõige kiirem olnud areng elektronarvutite saalide ja üldse infotehnoloogia alal. Sajandi lõpu moesõnadeks on saanud ju internet ja surfamine. Raalide üks põlvkond vahetab ikka väiksema ajavahemiku järel välja eelmise tehnika viimaseks sõnaks tituleeritud on selline kujundlik võrdlus. Pilvelõhkuja katuselt alla visatud viimase põlvkonna arvuti ülimoodne mudel vananeb moraalselt juba enne, kui ta jõuab puruks plahvatada, puruks kukkuda, vastu asfalti põrgates. Ja nii tekib vutturoloogidel ja ka ajaloolastel tahtmata kartus, et arengutempo võib lõpuks muutuda sedavõrd kiireks et inimkond ei püssi enam turvaliselt rajal, vaid kihutab mõnes järsemas kurvis lihtsalt kraavi. Seda enam, et tee tulevikku ei kujuta endast sirget ja siledat autostraadi vait, nõuab sageli ootamatuid pidurdusi ja pöördeid. Aga mis siis, kui sel sõidukil ei ole rool korras või pidurid ei tööta või lihtsalt jäädakse hoo mahavõtmisega pisut hiljaks? Teadus on loonud enneolematud jõud, mida inimkond võib kasutada nii hästi hüvanguks kui hävingaks. Näiliselt turvalistesse aatomijaamadesse on kätketud tohutu purustus potentsiaal. Tšernobõl andis sellest märku. Tõsi, hukutavat aatomisõda on suudetud seni vältida. Aga kui kaua maailma poliitilisele kaardile ilmuvad üha uued tuumarelva omavad riigid? Nende äärmuslike vaadetega juhtkondade käitumine võib kriisiolukorras olla õige ettearvamatu, sest pidagem meeles üldisest tuumasõjas ei ole ei võitjaid ega kaotajaid. Küsimus on ainult selles, kes sureb varem kes hiljem täielikult mürgitatud keskkonnas. Aga ka ilma massihävitusrelvadeta tõotab nüüdisaegne sõjatehnika inimkonnale vähe head. Tehnilise arengu liider riikidel on võimalik saavutada kaugelt rünnates peaaegu veretuid võite. Veretuid Meile mitte aga vastaspoolel. Kuigi sõjatehnika uuemaid suundumusi ja saavutusi püütakse hoida saladuses, imbub mõndagi läbi. Näiteks surmakeeled, milles 1930. aastal Talle kirjutati fantastiliste romaanides, on nüüd laserrelva näol täiesti olemas. Ja selle pandora laeka kaane praotamine paneb õpatama. Kas siis selliseks kujunebki, 21. sajand, sest võrrelgem relvastust aastatel 1900 ja 2000. Milline purustusjõu kasv sajandi alguses? Esimese maailmasõja ajal olid veel selgelt rinne ja oli tagala, kus elanikkond võis tunda ennast suhteliselt turvalisena. Aka teises maailmasõjas kadus ja meie päevil iseloomulik on pommitamise alt päästnud lapse palve, ema. Läheme sinna, kus taevast ei ole. Aga kus on meie maal see koht, kus taevast ei ole võib-olla metroodes, kaevandustes, varjendites, kas sinna viibki inimkonna areng? Nii palju siis sellest? Muusikat maailma eripaigust selle loo kodukohaks oli ladinaameerika, täpsemalt Argentiina. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets. Palun, nii et mööduv sajand on inimkonna kiire kasvu sajand arengu kiirenemist 100.-ga ka paradoksid, sajand ajaloos on ikka esinenud vastuolusid ja paradokse, neid oli piisavalt eelmistel aastasadadel. Aga rekord kuulub kahtlemata käesolevale. Milles need paradoksid siis ilmnevad? Ühelt poolt maailma riikide ja rahvaste lähenemine, integreerumine, rahvusvaheliste ühenduste ja liitude moodustamine ja tugevnemine. Meenutagem oli ebaõnnestunud rahvasteliit aga õnnestunud ühinenud rahvaste organisatsioon Euroopa Liit rahvusvaheline olümpiakomitee ja teised. Ja samal ajal jätkuv killunemine, üha Raavenevad, majanduslikud ja poliitilised, religioossed ja rahvuslikud vastuolud, eelkõige Lähis-Idas, aga ka mujal Aasias, Aafrikas, Euroopast, Balkanil, endise nõukogude impeeriumi äärealadel. Ühelt poolt kaupade ja toidu ületootmine, arenenud maades ei ole turgu, kuhu kõik toodetu müüa, toodangut piirataks. Ja teiselt poolt tikaldused ja põua näljahädad ja taudid arengumaades. Täissöönud põhi vastandub ikka enam nälgivale lõunale. Ühelt poolt inimõiguste, humanismi ja tolerantsi rõhutamine mõistev suhtumine vähemustesse, surmanuhtluse kaotamine rajal, kõige selle eiramine arengumaade karmis tegelikkuses. Ärge unustage, koonduslaagrid on 20. sajandi leiutis kasutusele võetud inglise puuri sõjas. Ega üsna meie sajandi alguses. Aga sealt jõude jõutud Tennatslike getode ja hävituslaagrite nistanindlike massimõrvade, nii algu laagini tervete rahvaste ja sotsiaalsete gruppide küüditamine, mida sajandi lõpul tähistatakse terminiga etniline puhastus. Üha laiema ulatuse saavutab terrorism Misson fundamentalistide fanaatikute käes, õige tõhus võitlusvahend. Terrorismist lennuki in India suure lennuki kallal, mis praegu on Afganistanis skanda Harry lennuväljal. Paradoks on muuski sajandi alguse lihtne aga küllaltki tervislik toit on asendatud luksuslikus reklaampakendis pakutavaga mida nimetatakse teinekord halvustavalt rämpstoiduks. Pole siis ime, kui meedikud täheldavad inimese kui bioloogilise liigi tervisejärjekindlat allakäiku hoiatatakse, hästi toimiv meditsiin võib osutada inimkonnale karuteene, kuna rikub loodusliku valiku põhimõtet. Näitena on meil toodud Eesti sõjaväkke võetavate noorte meeste tervislik seisund mida ei andvat võrreldagi 1938. aasta kutsa madruste tervisliku seisundiga. Antibiootikumid, mis olid nii tõhusad Nende toime sajandi lõpul on nõrgenenud ikka enam. Haigus ei allu enam ravile. Samal ajal raporteeritakse ohvriterohkete epideemiate likvideerimisest elundite siirdamisest, oskusest muuta mees naiseks või vastupidi. Ometi ei suudeta leida tõhusaid vahendeid 20. sajandi katku aidsi vastu ja kardetakse täiesti põhjendatult selle muutumist pandeemiaks. Keskmine eluiga pikeneb. Eakate inimeste vitaalsus kasvab ja lubatakse, et uuel sajandil on täis, sest reaalne veel saia aastate täisvereline elu ja ka 120 eluaastat ei pruugi olla abi. Aga samal ajal levivad allergia. Inimpsüühika ei taha kiiresti kohaneda üha keerukama ja tempoküllase elurütmiga ja see kutsub just arenenud maade elanike hulgas esile pideva stressiseisundi. Sellest pääsemiseks haaratakse rahustite ja medikamentide järele, satutakse neist sõltuvusse ja sealt ei ole enam kuigi pikk maa narkootikumide nii ikka rohkem noori satub mõnuainet ohvriks krateerub lühikese aja jooksul. 20. sajand ei ole suutnud teha lõppu narkootikumide kasutamisele küll aga toonud turule uusi sünteetilisi meelemürke. Mäletate aega, kui noorukid võitsid peole minnes julgust lonks pudelist. Nüüd piisab pisikesest tabletist. Reklaam ärgitab pruukima ikka rohkem alkoholi ja tubakat. Ja paraku Ancer reklaam õige tõhus, seda just noorte hulgas. Paradoks esineb ka hariduse osas. Tänapäeva tehnoloogia nõuab kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu. Kooliaeg pikeneb. Sest kes tahab saada head palka pakkuvaid töökohti, peab pidevalt oma teadmisi täiendama. Aga samal ajal peetakse juba 40 aastaseid vananenud nõks. Neil on tõsiseid raskusi töö leidmisega. Arengumaades kasvab kirjaoskamatud Arv ja arenenud riikides täheldatakse noorte funktsionaalset kirjaoskamatust. See tähendab aastaid koolis käinud noored oskavad küll moodustada tähtedest sõnu ja sõnadest lauseid, aga ei saa nende mõttest aru. Nende lugemist. Praks on koomiksid, pildirohked, Polvari lehed. Raamatu lugemine käib üle jõu ja see hüljataks. Ja paradoksaalne on olukord ka teaduse autoriteediga. Näib, et teaduse tehnika saavutavad kõike, saad tõusevad nagu religiooni tasemele ja samal ajal vohavad ebateadused. Astroloogia koostatakse, usutakse igasuguseid horoskoope, tulnukaid, vampiire zombisid mis tahes müstika. Ameerika publitsist Sheffemerif Skin väidab, et tootmise pidev automatiseerimine veeraba aja kasutamise pea peale. Nii et tööaeg muutub kõrvaliseks nagu moodne öelda, marginaalseks Vaba aeg, põhiliseks vaba aeg. Sest piisab kõige vajaliku tootmisest k 20 tunnilise töönädala juures. Aga mis teevad ülejäänud, kes seal vallandatud tööliste aeg tootmises saab läbi ja kaotajaks jääb, nagu riskin, mainib väikemees tänavalt. Nii et paradoks, probleeme on küllaga ja inimkonnal tegu, kuidas neid lahendada? Muusikat Aasiast Hiina rahvamuusikat ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Sajandi vältel vaheldub põlvkondi mitu. Minu põlvkonnal on praegu käes lahkumise aeg. Olen oma märkmikku kannud nende tuntud ja tuttavate inimeste nimed, kes aasta jooksul on meie hulgast ära läinud. Lehitsesin märkmiku läbi ja sain 12, Neeme, see on muidugi subjektiivne. Igalühel on erinev. Aga ma loeksin need, et 11. veebruaril suri Johannes Voldemar Veski tütar Asta Veski, filoloog oma isa pärandi loomingulise pärandi hea hoidja. 11 päeva hiljem, 22. veebruaril suri 99. eluaasta lõpul Ülikooli professor Voldemar Vaga. Lootsime, et ta veab 100. sünnipäevani välja umbes kolm kuud varem läks ära. 21. märtsil. Mõnus kolleeg Hardi tiidus. Mälumängur raadiomees, telemees. 20. aprill kaks inimest kaks neeme Anna Klas ja Ivar Trikkel. Seitsmeteistkümnes mai Lembit toll, meie üks paremaid maletajaid. 31. mail suri Tallinnas eesti nüüdisaja suurim poeet Kalju Lepik. 31. juulil Tartu ülikooli meditsiiniprofessor Leo päis. Kolmandal augustil, Tarmo Pihlap. 11. oktoobril nagu välk selgest taevast tuli teade Voldemar Peeenny haapsalu publitsisti ja haridustegelase ootamatust surmast. Ja siis kaks neeme nõukogude perioodiga seotud 30. septembris suri Šveitsis Raissa Gorbatšova. Käinud ka Eestis ja 26. oktoobril õige kõrges eas Johannes Käbin. Midagi pole parata, põlvkonnad lähevad, teevad ruumi uutele. Ja loodame, et eelolev aasta kujuneb meile vähem surmade rohkeks, kui oli käesolev. Uue aasta esimeses saates ma tahan tutvustada seda, milliseid ajaloolisi tähtpäevi esineb aastal 2000 ümmargusi tähtpäevi ja millistest nendest tahaks raadio kahe ajaloo tundides juttu teha. Aitäh kuulmiseni kuulmiseni.