Tere päevast, head kuulajad. Täna on 12. aprill, mõnda aega tagasi tähistasime meiegi sel päeval kosmonautikapäeva. Ma arvan, et ega sellel tavaüle nalja visata pole erilist mõtet, sest kas Juri Gagarin ikka käis päriselt kosmoses või mitte, oli ta esimene või mitte, selle üle vaieldakse siiani. Igal juhul oli ja on tegemist tublide treenitud meestega. Teame sedagi, et nõukogude kosmoseprogrammiga oli tihedalt seotud hulk eesti inimesi. Millegipärast tulevad kõigepealt meelde Põltsamaa tuubimarmelaadi ja muud head kleepuvad moosid, mida sa ikka söödud. Eelmises saates luges Tõnu Aav meile ärni monoloogi Juhan Smuuli teosest suvi. Rajad, mille põhjal tehtud filmi siin me oleme, on vist küll kõik eestlased, no paar-kolm korda ikka näinud. Kuulame väikese katkendi sellest Vanoloogist. Vaata, mul on veel, mul on veel paaridesse arv mugav teha. Vahest inimesed vaatavad otsese mõtled. Ta andis tera ja see ajakirjanik, kelle pärast meeter nii palju pahandus tolli. See kirjutas selle armi kohta, et karme elu ja talline unnapüük homonäose oma jäljed jätnud. Esimene õigesti vastaja oli meil liivi paidest ja tema soovil laulab soodast seal. Millest tänases saates juttu tuleb notar Priidu Pärna räägib uuest perekonnaseadusest doktor Kai Saksa vastav raadiokuulaja küsimusele, kas ja kuidas tuleb kasutada piimhappebaktereid ja teisi toidulisandeid. Meil on külas näitleja Tõnu Aav. Tutvustame selle nädala videviku ja aprillikuu elukirja saatesõna arhiivilõike ja küsimus kuulajatele. Saatejuhid on Ülle Karu ja Tõnistel. Stuudios on meil Eesti juristide liidu president, notar Priidu Pärna ja nüüd hakkame rääkima perekonnaseadusest, millal see kehtima hakkab ja kui paljusid inimesi see puudutab kõiki meid. See puudutab kõiki meid ja kevad on juba käes ja kaugel see suvigi on. See seadus jõustub esimesel juulil 2010 nagu ikka seadustega, siis nad kipuvad jõustuma kas esimesel jaanuaril või, või keset suve nende suvel seaduste jõustumisega on nii, et nad jõustuvad kuidagi märkamatult, et inimesed tegelikult on puhkamas ikkagi, et et meil on uus perekonnaseadus, aga sellest ei ole ka midagi erilist, et see niimoodi suvel vaikselt, et meie puhkuste ajal jõustub, sest me peaksime küsima, kuidas ta mõjutab meie igapäevast elu. Et kas selle seaduse puhul tuleb öelda seda, et pigem ta mõjutab oluliselt rohkem neid inimesi, kes alles hakkavad abielluma ja nemad teevad seda siis juba uue seaduse järgi või kui sünnivad lapsed, et siis nad sünnivad uue seaduse järgi ja kohalduvad uued uued regulatsioonid, mis puudutab nagu juba tänaseid abielusid, perekonnasuhteid, et siin need muudatused eriti abikaasade vaheliste suhete osas ei ole niivõrd suur ja drastiliselt, et meil on ju tegelikult ju perekonnaseadus olemas aastast 1995 lihtsalt 2000 et 10 siis jõustub uus seadus, mis täpsustab teatud valdkondi ja, ja mõnes valdkonnas on need muudatused natukene suuremad. Ja muudatus ongi eelkõige seotud abikaasade vaheliste varasuhet selles osas, et kuidas abikaasade vahelised varasuhted peaksid olema korraldatud. Kuigi siin parlamendis tõesti arutleti ka selle üle, et kas perekonnaseadus peaks reguleerima siin vabaabielusid ja kas ta peaks reguleerima samasooliste abielusid, siis perekonnaseadus ikkagi reguleerib mehe ja naise abielu seal tekkivaid varalisi suhteid ja samuti vanemate suhteid lastega, millised on vanemate kohustused laste ees, kui nad on ealised, vajavad ülalpidamist ja samuti millised on laste kohustused pärast vanemate eest, kui vanemad vajavad ülalpidamist? Perekond definitsiooni mõttes koosneb ikkagi ütleme mehest naisest ja ütleme ühest ühest lapsest, et abikaasade vahel seal on omad suhted, mida seadus paika paneb ja siis nii-öelda perekonna sees, kindlasti on laiemalt suhted ka abikaasade ja laste vahel ja vastupidi, et uus seadus ei korralda neid kõiki neid suhteid 100 protsenti kardinaalselt ringi aga mõningaid olulisi muudatusi siis kindlasti on. Et kui me räägime nendest abi kaasade vahelistest suhetest, siis siinse Parlamendi põhiaur sinna sinna läkski, et seal aastaid tegelikult seda ja seda eelnõud arutleti. Et millisel moel peaksid olema abikaasade vahelised varasuhted korraldatud kaasaegses Eesti, Eesti ühiskonnas? Praegult kehtiva seaduse järgi ju kehtib see põhimõte, mida me oleme ka siin päevade saates rääkinud, et kõik, mida üks abikaasa abielu kestel soetab, muutub automaatselt mõlema abikaasa ühisvaraks, see kuulub neile ühiselt, nad võivad selle aga teha tehinguid ainult ühiselt ja see jääb ühisvaraks ka siis, kui abikaasad on ära lahutanud, aga ei ole vara rai jaganud. Oleme siis ka rääkinud sellest, et see, selle varasuhteprobleem ongi see, et et kui inimesed ana lahutanud ja varan jäänud jagamata siis pärast, kui üks abikaasa tahakski sellega mingeid tehinguid teha, näiteks kinkida seda korterit näiteks lapselapsele või seda pantida, et sa pead selle lahutatud abikaasa ja üles otsima ja kus ta asub, ei pruugi teada olla, võib-olla ta on surnud, tuleks tema pärijaid hoopis otsida, et see teeb tegelikult selle elu päris komplitseerituks. Tänase seaduse puhul siis veel kehtivad ju need põhimõtted, et ühisvaraks ei ole siis pärandina saanud madu Kinkena saadu, omandireformi käigus tagastatud vara ja muidugi ka see vara, mis kuulus abikaasadele ennem abiellumist nende lahusvara ja Parlamendi põhiarutelu siis oligi selle üle, et kas see teatud mõttes siis nõukogude perioodist pärit vahekord, et kas see on õigustatud või tuleks abikaasade vahel kehtestada mingisugune teistsugune varareci tõesti Euroopas laiemalt ringi vaadates. Ega selline ühisvara režiim nagu meelde, kuna eksisteerib noh, on tõesti omane, ütleme endise nõukogude bloki riikidel aga, aga jälle mitte, kui ainult, et on erinevaid süsteeme ka Euroopas, kuidas abikaasade vara vahekord peaks olema olema korraldatud ja riigikogu siis nende tuliste diskussioonide käigus siis jõudis päris huvitava lahenduse, need ei suudetudki kokku leppida päris üheselt, et milline see abikaasade vahel siis tulevikus, kui inimesed tulevikus abielluvad, et mis varal resime nende vahel, siis kehtima peaks hakkama, et kas selline rohkem seotud vahekord ehk ühisvara, resi või selline lõdve vara vahekord, ehk siis lahusvara režiim, et kõik, mida sa abielu kestel soetatud, jääb ikka sinu enda omaks, et selle vastu muidugi olid paljud poliitilised jõud ja ka naisorganisatsioonid, kes tõid välja, et vaadake, kui ema lastega kodus, et siis ta polegi võimalik ju endale midagi soetada ja kõik jääb nagu mehele, kes tööl käib. Et see ei ole ka päris päris õiglane süsteem. Praegu siis uues perekonnaseaduses on selline huvitav süsteem välja mõeldud. Et need uued abielud, mis sõlmitakse alates esimesest juulist 2010 siis abikaasadele antakse võimalus valida, millist vararežiimi te tahate, et teie vahel kohaldatakse, et siis nagu kolm kasti, et kuhu teha siis linnukene, sellist asja varem ei ole olnud ja need kolm valikut, mille vahel siis teha on, on siis sellised, et kõigepealt esimene valik on, et abikaasade vahel kehtib sarnane süsteem nagu täna, eks see ühisvarasüsteem siis teatud nende eranditega, et millal vara ei ole ühisvara. Teine valik on, et abikaasad valivad enda vara vahel praks lahusvarasüsteemi ehk kõik õigused ja kohustused ja asjad ja kinnisvarad, mida keegi abielu kestel soetab, jääb 100 protsenti alati selle isiku omaks, kes need, et siis abielu kestel soetav. Ja täna on sellisele lahusvara režiimile täna kehtiva seaduse järgi üle mindud sageli spetsiaalset abieluvaralepingut sõlmides ehk inimesed, kes siin just ettevõtlusega tegutsevad, et on, on tellinud täna selliseid abieluvaralepinguid ja lugenud, et meie varad ja kohustused ja õigused, väärtpaberite dividendid, on kõik kõik lahus, et et sageli teeks äri ajamise väga raskeks, et kui näiteks kingsepp, kes peab kingsepatöökoda ja FIE ja siis ta ostab omale toorainet ja materjale ja võtab võlgu ja ja kõik, kui ta teeb seda abielu kestel, on ühisvara, et justkui, et igat saapapaari, kui ta nüüd valmistab ja müüb, et tal peab olema selleks abikaasa nõusolek. Et see näitab sellest, et ega see vahekord, mis tõesti nagu nõukogude perioodist on üle kandunud sellisesse teatud mõttes siiski turumajandusele ja mõtlesin kapitalistliku le ühiskonnale, kus inimesed tegelikult ettevõtlusega päris hästi enam ei, ei sobi ja sellest olid ka tingitud need arutelud Riigikogus hästi-hästi pikalt, et mis see õige vara vahekord siis oleks. Et me siis kaks võimalikku valikut vaatasime ära, et kas siis ühisvara valida, lahusvarasuhe valida, kolmas kast, kuhu võib linnukese siis teha abiellumisel on nüüd päris selline uus vara vahekord, ehk see on ütleme siis tasaarveldussüsteem, tasaarveldussüsteem, mida abikaasad võivad endale siis sellist vara vahekorraks valida ja selle süsteemi puhul toimib siis selline mehhanism, et teatud mõttes on ta sümbioos kahest eelnevast vara vahekorrast ja seal toimub selline mehhanism ette kõik vara, kõik asjad ja õigused ja kohustused, mida üks või teine abikaasa on abielu kestel võtnud, jäävad selle abikaasa omaks, kes need siis soetas, kes neid lepinguid sõlmis, kes selle kinnisvara ostis, kelle nimel nad seal registris on. Ja, ja nüüd sellest üldprintsiibist on, siis tulevad teatud erandid, et näiteks kui naine ostnud kinnisvara, mis on neil abikaasaga ühine kodu, siis isegi see kodu ja see kinnisvara loetakse naise omaks. 100 protsenti. Seadus ütleb, et sellise kinnisvara, mis on abikaasade ühine kodu müümiseks ja pantimiseks on ikka vaja teise abikaasa nõusolekut. Aga näiteks kui tal on ka muud kinnisvara, mingid suvekodusid ja lihtsalt kortereid, siis need on abikaasaegse naise omad. Ja vot siin teise abikaasa nõusolekut sellisteks tehinguteks. Ta ei ole ja kus siis see tasaarvestus arveldus toimub, on see, et abielu lahutamisel ja abielu lõppemisel, kui hakatakse pärimisasja ajama, siis toimub varade tasaarveldamine näiteks mees ja naine lahutavad siis sellel hetkel et üle vaadata, kes kui palju abielu kestel omale juurde soetas, kes, kellel kui palju autosid, kellel kui palju pangakontol rahasid, kellel kui palju kinnisvara, kellel kui palju laene ja need hinnatakse siis selle lahutamise menetluse käigus ära ja vaadatakse, et palju näiteks mehe vara suurem kui naise vara. Tõesti, naine võib-olla ei lastega kodus. Tal polnud võimalust nii palju vara soetada ja tal polnudki see see eesmärk. Ja kui on nüüd näha, et eksmehe vara on proportsionaalselt suurem kui naise vara lahutamise hetkest siis mehele rohkem kuuluv osa jagatakse pooleks ja mees peab mitte nüüd korteris poole andma naisele, vaid ta peab siis kompenseerima 50 protsenti sellest, mille võrra tema vara väärtus lahutamise hetkel on kõrgem kui naise vara väärtus. Ja selline tasaarvestussüsteem abielu lõppemisel peab looma siis selle võrdse olukorra nii mehe kui naise jaoks endisest abielust väljuvad selliselt, et üks ei oleks teise arvelt rikastuma. Ühes meie eelmistest saadetest terviseminutites rääkisime vitamiinidest ja põgusalt ka toidulisanditest toidulisanditest räägime nüüd täna rohkem, siis meile tulidki jälle küsimus, et toidulisandeid on kõik kohad praegu täis, inimesed ütlevad, küljed on apteekide ise, küljed on toidupoodides. Üks kuulaja küsis, et kuidas suhtuda piimhappe bakteritesse, et kas neid peaks võtma ja kui palju peaks neid võtma, mis kujul neid pidi olema ka mitmel kujul saada ja kas neid üldse on vaja võtta jah, et kas on siis jookides või tablettidest või kasvanud toidulisand ja mismoodi seda siis tarvitada? Jah, piimhappebakterid on kindlasti toidulisand ja Eestis on nendest juttu viimasel ajal väga palju, Hi kindlasti tänu sellele, et eesti teadlane Marika Mikelsaar koos kaastöötajatega on siis tõesti avastanud ühe sellise piimhappebakteri millel teadaolevalt siis noh, ainukene, millel on tõestatud kaks väga head toimet, et üks on see, et ta kaitseb seedetrakti igasuguste teiste haiguste eest ja teine, see, see on nagu leemida omistatakse üldiselt piimhappebakteritele just seda toimet omistatakse Ki. Aga mis on siis näidatud meie emmegolm, bakteri puhul on see, et ta on ka antioksüdante, ehk siis kaitseb meid oksüdatiivse stressi eest, see on ilmselt viimasel ajal tuttav sõnaühend paljudele toidulisand toidulisandid on, nad on siis niukse regulatsioon Nende järele sisuliselt võrreldavad ütleme, et toiduga. Et need on kõik ained, mis sisaldavad ka meie tavapärases toidus. Aga nüüd, kui nad kontsentreeritud kujul, et vot siis nimetatakse neid toidulisandite, eks, sest me saame neid samu piimhappebaktereid ju hapupiima juues, keefiri juues me saame neid ka mujalt. Aga nüüd sellise toidulisandiga, minul on nad siis juba kas mingisuguse tabletina kapslina, pulbrina tilkadena või siis lisatud toiduainetele, et ka siis, kui on rikastatud toitu toidulisanditega nüüd vahetoidulisandi ja ravimi vahel. See on niisugune vahva määratlus, et kõik, mis ei ole ravimiametit poolt nimetatud ravimit, eks, et, et need siis ei ole ravimid. Aga noh, ma toon ka näite, kui C-vitamiin on süstelahuse naasis, taan ravim, kui ta on pulbrina Vidabletina, siis ta ei ole nii et noh, ütleme nii, et see on nüüd juba inimeste pandud piirid, kust kuhumaani me seda paneme ja muidugi ravimi määratlusel on vajalik, et oleks tehtud nii-öelda tänapäeva meditsiinile vastavad uuringud ja mis on, kinnitavad tema, et ja samuti ka seda, et tal pole mingeid väga raskeid kõrvaltoimeid. Toidulisandite puhul väga sageli niisugusi uuringuid tehtud ei ole. Ja toidulisand kondid. Ma olen täiesti nõus, neid on saada väga, väga suures variatsioonis piimhappebakterid. Milleks need head on? Kindlasti soovitan neid siis, kui on olnud mingisugune kõhuprobleem, sest nad aitavad taastada normaalset mikrofloorat sooles soovitan ka nendele inimestele, kellel on olnud vaja võtta antibiootikume, sest antibiootikum vastane antibiootikum oma nimi tapab nii head kui halvad bakterid ja siis oleks vaja taas taasta tase, normaalne mikrofloora. Kas peaks kõik kasutanud tema neid, ma arvan, et kõige parem on ikkagi saada kõik ained toiduga, et toit oleks nii mitmekesine ja tervislik. Aga, ja selle tõttu. Ma ma arvan, et ma päris kõikidele ei soovitaks või ei pea seda vajalikuks. Aga küll siis kui on jah, mingisugune, kas selline stressiperiood või, või on mingist nakkusest paranemine või on selline kurnatus, et, et sel juhul nad võivad omal kohal olla kindlasti. Aga sellel on profülaktiline toime, inimesed arvavad, et nüüd siin, talvel ka gripihooaja eel, et on usinasti neid piimhappebaktereid söönud, et siis ei tule ka gripligi. Jah, kui me mõtleme selle antioksüdant see toime peale, siis see on piimhappebakteritega, mitte ainult on ka teised toidulisandid või ütleme, ravimid, kuidas me neid jälle nimetame, nagu näiteks punane päevakübar, mille kasutamine on aga noh, ennetava toimega, samas kui võtta nüüd täht-tähelt, siis toidulisandi-le selle tootja ei tohi niisugust teavet panna, et see ravib või, või on ta profülaktiline, et see õigus on ainult ravimitele panna, aga tulemus näitab, et, et jah, sellist kui on oht haigestuda, siis vastupanutõstmine on ka päris oma kohal küll, kuidas neid võtta, palju neid tohib võtta? Vaat igal toidulisandid on peal oma võtmise juhend ja siin ka neid piimahappebaktereid, no neid on nii palju erinevaid sorte ka seda, kui liiga palju võtad, kas nad ei tee liiga? Jah, ühtegi asja ei tohi liiga palju võtta, et soovitus on ainult see järgige seda juhist, mis on sellel pakil peal ja tasub nõu pidada apteekriga, sest et on mõnes mõni piimhappebakter on, mis koosneb lausa seitsmest komponendist, aga on ka teistsuguseid. Et apteekrid on päris hästi, tunnevad neid toidulisandeid ja oskavad siin ka nõu anda, et see piimhappebakterid aga muidugi on, on väga-väga palju teisi toidulisandeid. Inimene tahab hästi tervislikult saada toitu ja toidulisandeid, kui palju ei tohiks nüüd võta, piimhappebakterid leiab veel, igal pool on karbikesed purgikesed. Kui palju neid tohib siis inimene üldse võtta, kui on erinevaid ka? Kuni sinnamaani välja, et sportlased noh, eriti veel, kes teevad fitnessi, nemad peaaegu söövadki, ainult toidulisandeid või vähemasti söövad nad neid väga-väga palju. Minu enda seisukoht on selline, et kui me hakkame mõtlema nüüd juba millestki muust kui toidust, lihtsalt siis mõte peaks minema oma nõrka kohta. Kui mul liigestes probleem natukene hakkan tundma, ma vaatan oma vanemaid, oma lähisugulasi ka nendel on olnud sageli liigeseprobleemid, siis ma hakkaksin ehk võtma mingisugust liigesetoidul aiandiumi okas, kaltsiumi või, või siis siin ka teised, mis on need kõhre preparaadid, ka need, kui mul on probleeme nahaga, on jälle teised preparaadid, kui on kuseteedes sagedased nakkused, omandad preparaadid ja vot vot ma usun, et selline lähenemine, seda ma soovitaksin küll, sest et kui nüüd mõelda mingisugune krooniline probleem, siis on võimalik ägenemise ajal ravida teda tõesti tõsiste ravimitega juba. Aga nüüd, et püüda hoida seda ägenemise uut teket, et vaat siis sobiksid need toidulisandite nimekirjas olevad taimsed preparaadid näiteks väga hästi. Ja just täpselt see, kus on minu probleem, kui mul probleeme ei ole, siis ma näiteks, ma isiklikult ma kasutan eelkõige päevakübarapreparaadi siis, kui mul kolleeg kõrval on nohune või, või köhib et natukene tõsta enda vastupanu, et ma ei haigestuks. Aga kui, kui tekivad mingid muud probleemid, siis ma otsiks just seda toidulisandit, mis aitaks mul siis nõnda looduslikemate vahendit ega hoida sellist head rahuliku fooni, et ei tekiks jälle vajadust tugevate ravimite järele. Mis vanuses võib toidulisandit kasutada, no vanaemad näiteks, kas nad lastele annavad või, või palju ise võtavad, kas terve pere võib üht ja sama ja ühepalju asja sisse võtta? Ma ei soovitaks jah, sellist pere toidulisandid, seda ma küll ei soovitaks. Igaks juhuks ma ikkagi võtaks üldse neid toidulisandeid, et kui on oht, et on viirusnakkuste periood, et siis siis võib-olla tõesti, mida soovitada on punane päevakübar ja võib-olla ka C-vitamiini mingis koguses. Teistel juhtudel on näiteks vanemal inimesel, mis, kui me läheme nüüd ikkagi jällegi domeeni, mis on ka tegelikult ikkagi toidulisand selle juurde, siis D-vitamiin on üks see, mis ka võib-olla praegusel aastaajal oleks sobilik võtta küll, kui on sellised vanemad inimesed, kellel on probleeme söömisega, nende kehakaal on kehvakene ja neil tuleb nüüd mingisugune näiteks traditsioon, on ees plaaniline operatsioon. Samas soovitaksin valgulist toidulisandid, et ikka igale ühele tema lisanud, et ma sellist perelisandit ma ei tahaks soovitada siis mõned toidulisandid, mis on osadel inimestel keelatud. Ma üldse toidulisandeid ei soovitaks, on need, kellel on kroonilised maksahaigused, et nendele kindlasti mitte, sest nad praktiliselt kõik käivad läbi maksa, nende toime ei ole väga täpselt selgitatud ja püüame maksta siis võimalikult vähe koormata. Siis mõned toidulisandid ei sobi siis, kui inimene tarvitab verd, vedeldavaid ravimeid, noh, need on need tugevamad, need Marevani tüüpi ravimid siis seisab ja mõned ei sobi last ootavatele või imetavatele emadele. Et seda informatsiooni ma usun küll, et apteeker oskab paremini anda, aga kui on teada täpselt, millist toidulisandid näiteks arstki soovitanud või apteeker et kas siis osta apteegist või poest maa, sellel vast suurt vahet ei oskaks öelda. Kui ma siiamaani ei ole neid kasutanud, siis ma tingimata ei pea hakkama kasutama toidulisandeid. Kui tervis on korras ja mingeid muresid ei ole, siis igaks juhuks ei pea hakkama. Igaks juhuks mina ei soovitaks, ema soovitaksin vaadata ikkagi oma toidukorvi, mida poest osta ja mida suhu panna koguseid? No see on ikka esmane, et me saaksime kätte kõik vajaliku toidust, sest toidus on ta ikkagi sellisel kujul, mis on kõige loomuliku ja ei ole meil ka erilist ohtu üle doseerida. Aladoseerimisega võib küll olla kui inimestele, kes on väga ühekülgselt toituvad, vot nendel võib tekkida küll puudujääke, no kasvõi mikroelementidest, et on ju selliseid toidulisandit nagu magneesium ja jätsin ja kroom, rääkimata kaltsiumist. Aga ühtegi neist ma ei soovitaks võtta lihtsalt niisama, vaid siis, kui on ikkagi vajadus selleks. Rääkis doktor Kaisaks. Kus on ilusa kampsuni, said? Varga käest küsiti, kuidas sulle ilusa kampsuni vastan? Kampsun sai ostetud siis, kui saabus meelekroon ja ma ei või nüüd pead anda, kas ta maksis 170 krooni ja mulle tundus röögatult kallis. Ja ma mõtlesin, et kas mina ei või endale elus siis ükskord ühte ilusat asjalubade Viljandist sassi seal. Muide, pestud ka te praegu ei näe bestsena välja, aga ta on pestud ja ta ei andnud. Need värvid ei näinud valge peale. Tavaliselt kui mina midagi pesumasinasse panen. Pärast pesemist Nonii siis me alustame tasapisi. Raadiokuulajate tungival palvel kutsusime päevade stuudiosse Tõnu Aava, tere päevast. Rõõm kohtuda jälle sinuga. Sellega samuti. Kõigepealt ma pean muidugi seletama, miks ma Tõnu haavale nii auväärsele ja tuntud näitlejale sina ütlen. Nimelt me oleme Tõnuga 35 aastat tagasi või mänginud ühes raadiomuusikalis. Nikol, et ja me olime ülima, kus oli ooper koguni, eks ole, aga me rääkisime seal ka, võib-olla olime armastajapaar, ma juhin tähelepanu, sellepärast me olemegi tuttavad. Aga täna me ei räägi mitte sellest, vaid sa oled siin sel kevadel veel väga aktiivne olnud ja väga tegus. Käisid Austraalias, käisid Palamusel ja alustame siis lõpust, Palamusel, mis asjus sa seal käisid? Palamuse oli mul hiigla kummaline ja väga suur üllatus, sest ma teadsin selle preemia olemasolust küll. Aga ma teadsin, et see preemia antakse humoristide kirjanikele nagu Lutski teadupärast oli, aga on ka üksikud näitlejad saanud, aga mina mõtlesin, mina nüüd nende hulka küll iialgi kuuluda ei saa. Ja siis helistatigi ja teatati, et oli hääletamise tulemusena läinud läbi minu nimekene. Ja olin ma muidugi väga rõõmsalt üllatatud sellest. Mul on Palamuse üldse olnud üks niisugune meeldiv esinemisi, koht, ma olen seal käinud küll vabas õhus, küll rahvamaja laval mängimas filharmoonia estraadikavasid liial Laatsiga ja, ja üksinda esinemas, kohvik-klubides ja ühesõnaga väga palju, väga hea publik kolm ja seda tõestas see päev, kus ma pärast lõpus neli viis numbrit esitasin, tõestas veelkordselt kuhjaga, et see on üks suurepärane publik. Ega need lutsuteemalised numbrid käsitlesid. Nad ei olnud, sest et ma olen Lutsu teemalisi numbreid esitlenud küll. Kõigepealt ma hakkasin juba lavakunstikateedrisse õppima tema följetonid Sirkkas mäe omade uuem teekond, mis olid väikesest peast, kui ma lugesin, ma pidin lõhki naerma ennast nagu kõiki neid Lutsub väljet õnne. Ma ei tea, kuhu seepärast hilisemate aastatega kaob, et nad enam nii naljakad ei tundu, nad on head ikka, aga lõpuks luts neid lapsena ei kirjutanud. Siis olen mina mänginud Pliuhkam intennast Aksel Orava telelavastuses kapsapea. Ja kõige tipuks olen ma käinud veel Jötebori eestlast, Te teatris oled, nimetavad oma näiteringi teatriks lavastamas Lutsu kapsapead. Aga sa oled juba kevades mänginud koolipõlves ja keda keda mängis Tõnu Aav kiirt? Sa oled isegi seal oleks võinud mulle Tõnissoni pakkuda, kuna ma nii paks olen, aga ma mängisin Tootsi hoopis, aga diaatris. Ma olen mänginud, kui me tulime 61. aastal teatrisse, siis mängisin mina toomingat. See, keda Toots laualt koorib noaga lõikab saapatalda ja sõnnik ilves maru praegugi naerma, et venelased tänutäheks laual istumas ja see hakkab tänutäheks saapatalud lõik kooli näiteringis. Ma väga vabandan, ma olen nii pika jutuga, et ma tahan kõik ära rääkida niikaua kui sihvka algusest peale, nii nagu asi tegelikult oli, oli meil jah, näitering ja just sel ajal, kui Moskvas lõpetes luna charski nimelise teatrikunsti instituudi Eesti lend ja kõik nad 20 neljakesi tulid Tallinnasse. Noh, sealt ongi pärit kõik Ita Ever ja Ervin Aabel, Jaanus Orgulas ja Tõnis Kask, Vello Rummo ja ma ei jõua kõiki siin ette lugedagi. Kaljo Kiisk, loomulikult Silvia Laidla hõimude lood kõikmeelselt. Niimoodi tuli meil see mõte, et kangesti ja näitering teha ja mida mängida ikka Lutsu Kevadet, sellest Lutsu kevade oli sel ajal nii populaarne, et rahvas ei pääsenud teatrisse etendust vaatama. Saal ei mahutanud nii palju ja siis korraldas Eesti raadio otseülekande kevade etendusest, kusjuures pilti ju näha ei olnud, siis raadiodiktor sama häälega nagu ta ilmateadet ja välispoliitilisi sündmusi kirjeldas seda, mis laval just toimub, kuidas nad saunas on ja kuidas nad sahvris veini joovad ja niisugune neutraalne tegevuse kirjeldus ja rahva naerupahvak kude vahele ja nagu kuuldemäng. Ja siis tuligi Jaanus, meil isade lavastaja on, meile oli jõukohane ainult esimene vaatus selle mäega ära õppisime. Mina ei tea, mis alusel minule tus Tootsi roll, aga minu suurimaks ülesandeks oli kõiges Jaanus jäljendada. Ma käisin mitu-mitu-mitu korda teatris seda vaatamas ja katsusin teda hoolega järele teha, mis on muidugi kõige mõttetum tänamatum tegevus näitemängu puhul üldse järele võid sa teha kedagi igapäevaelus, seda ei saa, mitte teist näitlejat. See näitering oli meil niisugune kuulus skulptuuri tegelaste kokkutulek, seal olid Kustas kikerpuu oli üks saksa poistest, Viive Aamisepp oli üks koolitüdrukutest meilis tuli teele, luts, rohkem tahame, pole sinna eriti sisse kirjutanud. Kiiroli, keda sa algul mulle siin pakkusid lahkelt ja söögi hoopis Aarne Üksküla televisioonimees Andres Vihalemm, kes tegi horoskoobi saadet, tema oli Tõnisson, Jaan Saul oli lible. Ja siis meie seda mängisime, mängisime, muidu on ainult kaks korda ühe korra teise keskkooli saalis ja teise korra siis seitsmenda keskkooli saalis, sellepärast et teine oli poiste kool. Seitsmes oli tüdrukute kool, tüdrukud tulid meile külalisesinejate seitsmendast keskkoolist ja siis loomulikult mängisime meie korraga nende koolis seda näidendit. Sealt tuli ikka päris palju näitlejaid, kas siis selle tükiga tekkiski tahtmine minna ka päriselt näitlejaks saama või oli see juba on ikka varem teil sees? See oli minul isiklikult, oli see mõte vanem juba sees, sest ma käisin siinsamas raadiomajas, ma elasin siin lähedal ka Kunderi 40 ja käisin siin lasteraadio näiteringis väga hoolega ikka ja suuri rolle mängisime ja Ellen liiger juhatas seda lasteraadiot mitte ringi ja hiljem Salme Reek ja. Kas sa tahad öelda, siis seda, et sa lapsest peale oled tahtnud näitlejaks saada? Me mängisime Kehras aida trepi peal vastasmaja poisi Madis Ojamaaga küll teatrit ja tegime järele vaagi Panso estraadikava, mis nad Kehras mängisid ja aga et see oleks olnud nüüd mingi niisugune huvi elukutse vastu näidanud tegevus, seda ma ei julgeks öelda, sest lapsed mängivad ikka igasuguseid asju. Aga kui ma tulin viiendasse klassi Kehrast Tallinna teise keskkooli, siis nagu klassiväline töö suunas kuidagimoodi sinna pioneeride palee näiteringi ma selle astud vastu, tollal seal erilist huvi üldse ei tundnud. Aga kui tuli see nukuteater ja juba esinemas, hakkasime käima suvel pioneerilaagrit ja siis nagu hakkas mind see asi huvitama ja eriti hakkas mind huvitama see asi siin lasteraadios, kus ma puutusin kokku selliste näitlejatega nagu Johannes Kaljula, keda ma pean üheks andekamaks eesti näitlejaks, me temaga üks väga pike tõsine dialoog ja see, kuidas ta minuga rääkis, pani muuga mõtlema umbes nii, nagu tema mõtleb, et nagu see kõik tegelikult toimukski. Ja sellega sain ma maitse suhu sellest, et selles ametis on mingi kummaline võlu. Kas sa kooliajal olid juba selline etleja ka, kes esineb, igal pool loeb luuletusi. Ja ei möödunud ühtegi koolipidu, keegi tütarlaps ei oleks lugenud, et õunapuud õitseksid. See oli kohe nagu kohustuslik luule, luuletus oli. Minul olid kuidagi nagu Uno lahe luuletus. Tere, Toomas. Tere. Tõnu. Täna päevastatuna ja päriselt luuletasin, ma ei lugenud, aga me Aarnega koos tegime estraadistseene. Niisugune jama, repertuaar ja, aga no klassikaaslast mees või koolikaaslaste ees oli see ju hiigla põnev, kui meie oma kajas, rahvast ma ei usu, sest seal ei olnud niisugust nalja, seal võisid niuksed näitemänguvälised asjad naerma ajada. Koolis esinesid, lapsed naersid või vaatasid, et mis need lolli mängivad seal? Ei, nad ei suhtunud üleolevalt meis, sest et üldse rahva ees esinemine nõuab tohutut julgust. Kes suudab selles küsimuses iseendaga hakkama saada, see ei ole päris põlualune. Me esinesime vaheldumisi Eino Baskini, Jüri järveti ka, isegi kes olid nagu alt tuura peale tulnud koolipeole. Millal te seda teada saite, et Panso loob teatrikooli? Selle me saime teada siis, kui Aarne Üksküla ja meilis ööd olid juba astunud sisse pedagoogilist Seinstid tuuti Nad jõudsid ühe aasta seal ära käia. See oli siis 57. aasta suvel nii et selle lavakunstikateedri avamise ja meie keskkooli küpsuseksamite vahele jäi kaks nädalat. Sisseastujaid oli sinna lavakunstikateedrisse 200, isegi üle vist 220 koguni. Esiteks pidi meist vastu võetama tulevase noorsooteatri tuumik ja selle tõttu võeti sinna ka vanemaid inimesi. Seal oli 34 aastane daam ja 35 aastane härra. Seltsimees tol ajal loomulikult võeti väga kirju seltskond sinna vastu, aga nüüd on nii naljakas ja ebaloogiline, kui see ka ei ole, et on see arv veel suuremaks läinud. Kõik tahavad näitlejaks saada praegu ja mina ei tea, kusjuures öeldakse, et New Yorgis on vähe inimesi, kes ei oleks õppinud näitlejaks. Et kõik on käidud mingitel teatrikursustel, et see pidi väga palju inimeste teistes edukatsetes aitama. Me jõudsime juba lapsepõlve teatritee algusse, tuleme jälle nüüd Palamusele tagasi. Palamusel anti sulle selline tore preemiase esinesid, seal antakse veel mingit boonust juurde või mis sul seal Palamusel nüüd lubatud teha on vaid parvega sõita saunalaval käia apteegis sad huvitavat napsu kindlasti. Bonsli oli, seda anti pärast seda pidulikku lati patsiga lugu, no ta oligi punsli oli see nagu siis kohakaasluse alusel nagu dubleerisid lati patsiga teineteist noh ikka väga tore ja maitsev kõik oma tee, vot niisugune rohtude peal nagu jäägermeister või. Aga see preemia iseenesest on paisunud rahaliselt väga suureks, käisid kaasas selle preemiaga loomulikult väga palju kingitusi, imetore käsitööndus, ellik jänkuonu. Niisugune 80 sentimeetri pikkune Palamuse aiand kinkis kinkekaardi, mille järgi tuleb minna nüüd laadale ja valida endale taimi välja siis Suur-Põltsamaa kingituse, kus olid kõik vein ja mahlad ja šokolaadid. Kogu see Põltsamaalt toodang oli veel rohkem asju. Mulle endale jättis päev küll ilusaima päeva mulje üleüldse, sest et kui inimesed täiesti siira heatahtliku pilgu su poole pööravad, siis see ikka tungib südamesse. Tõnu haavaga ajame juttu ka meie järgmises saates, siis räägime tema hiljutisest Austraalia reisist. Selle nädala videvikus mõtiskleb staažikas pedagoog Kalju Luts artiklis inimene ja poliitika selle üle, mida tuleks eakamale põlvkonnale järgmiste riigikogu valimiste puhul silmas pidada. Kalju Luts tõdeb, paraku on see nii Toompeal sisuliselt välditud arupidamist rahva elujärje üle. Kuidas Narva pensionärid tervisepäeva veetsid, sellest kirjutab piiriline eakate liidu esinaine Helga Michelson. Ajakirjanik soomets on kohtunud Tallinna muusikakeskkooli keemiaõpetaja Väino Ratassepaga. Teenekas pedagoog on küll juba 80 aastane õpilaste üksmeelse arvamuse kohaselt endiselt kooli kõige muhedam ja energilisem pedagoog. Videviku korrespondent Johan Mik käis hiljuti täishooga tööle hakanud Elva päevakeskuses, kui männilinna eakatega kohtusid riigikogu liikmed Peep Aru ja Rein Aidma. Poliitikud käsitlesid mitmeid probleeme, sealhulgas ka euro tulekuga seonduvaid. Riigikogulastele heideti muuhulgas, et miks nad ei suutnud või ei tahtnud muuta oma palkade kohta käivat seadust. Kui pikemalt arutlemata tõsteti pensionile mineku ja künnist ning tehti ümber muidki seadusi. Metz vaatas Sindi gümnaasiumis, kuidas seal on jäädvustatud kooli kuulsate vilistlaste mälestust. Hiljuti pandi koolis välja tuntud Eesti riigitegelase Julius Seljamaa portree. Seljamaa portree avamine ühitati tema isikule ja Tartu rahu 90.-le aastapäevale pühendatud õpilaskonverentsiga millest võttis osa ka riigikogu liige, kindral Laidoneri seltsi esimees Trivimi Velliste. Ja mõistagi puudumine Rikkust selgi nädalal loodusravi tohtrite ja kodundusnõuanded ning ajaloolase Mati Grafi sisukas järjejutt Eestimaa taasiseseisvumise teemadel. Ning müügilettidele on jõudnud ka aprilli kui elukiri, mille kaanel kaunis näitlejanna Garmen Tabor. Paljude jaoks hakkas uue Vaariku talu perenaine Anne-Mai seriaalist Õnne 13. Õnne seriaalist on artiklis siiski vähe juttu. Selle asemel saame aimu Carmeni karmidest läbielamistest tema ema ja isa loost. Nimelt kandis Garmen Tabor varem perenime suurmets ja tema isa oli omaaegse kuulsa energia kolhoosi esimees Georg Suurmets. Lugemisväärsed leiab aprillikuu ajakirjast veelgi. Valve Raudnaski tore artikkel kaheksakümneaastasest Mihkel aitsemist, kes oli kõige esimene ilmalubadega autojuht Eestis ja kes on oma halvatud jalgadele vaatamata terve elu olnud väga tegus. Lembit Ader meenutab tudengielu 50.-te lõpu Tartus legendaarses Tiigi ühiselamus. Akadeemik Anto Raukas räägib kliimast ja nendib, et ei hakka see kliima siin meie kandis soojenema midagi. See on puha hiidkompaniide majandushuvisid teeniv jutt. Hille Tänavsuu viitab aga kummalisele seaduse pügalale, mille kohaselt tohib lapsi hoida vaid litsentsiga lapsehoidja. Nimelt näeb sotsiaalhoolekande seadus ette, et kohalik omavalitsus peab lapsele tagama lasteaiakoha. Kui seda ei suudeta, maksab vald lapsevanematele teatud osa hoidja tasust kinni aga vaid juhul, kui lapsehoidjal on ette näidata kutsetunnistus. Emadel seda muidugi pole, sest sellise paberi saamiseks tuleb läbi teha mitme 1000 kroonine koolitus. Võib-olla jõuab varsti seadusesse ka säte, et lapsi võivad muretseda vaid perekooli läbi teinud vastava tegevusloa saanud isikud. Palju tähelepanu on aprilli kui elukirjas pühendatud silmadele, nii et sellele, kuidas valida õiget prilliraami, kui ka kõikvõimalikele silmahaigustele soovitusi, jagab silmaarst Aili Madisson. Apteeker annab nõu südameravimite valikul ja asjatundja õpetab, mida teha. Kuivade katkevate ja väljalangevate juustega. Psühholoog Anneli salkaga soovitab, kuidas hoida oma vaimset tervist. Silmailu pakub värvikirev reportaaž talvisest Veneetsia karnevalid ja nõu saab ka kevadise rõivavaliku ning kergete kanatoitude valmistamise osas. Nagu ikka, esmaspäeviti on ka täna rahvusraamatukogus loodusõhtu. Tänan prantsuse loodusfilmide ja prantsuse muusika õhtu. Näha saab kahte prantsuse loodusfilmi delfiini test ja tsunamist. Neid tutvustab Matsalu filmifestivali direktor Tiit mesila, mis eta akordioni tutvustab ning prantsuse muusikat mängib Henn Rebane. Ja Sirvime pisut ka 20. sajandi kroonikat. Aasta 1904 12. aprill. Tartus Taara seltsis esietendub Ibseni näidend Moora lavastaja Karl Juncholtz. Aasta 1935 Saksamaal keelatakse mitte-aaria lastel kirjaniku ameti pidamine. Aasta 1938 Pariisis sureb tuntud laulja Fjodor Saliaapin. Aasta 1952. Ta alustab Kohtla-Järve põlevkivigaasitehas. Selle toodang suunatakse torujuhtme kaudu esmajoones Leningradi. Aasta 1958 surev kirjanik Ernst Peterson särgavaaasta 1961 sellest ka juba rääkisime. Kosmosesse lendab esimene inimene juuriga Kaarin ja aasta 1982 sureb laulja Hendrik Krumm. Sündinud on ta 21. detsembril 1934. aastal. Läinud aasta detsembris tähistasime tema 70 viiendat sünniaastapäeva ja nüüd laulab meile Hendrik Krumm, kõlab tuntud Cavaradosjaaria ooperis Stosca. Meie saade hakkab lõpule jõudma pärast saadet alates kella viiest saatetunni aja jooksul helistada, vastata raadiomängu küsimusele. Aga esitada küsimusi meie saate külalistele või lihtsalt avaldada arvamust. Telefon on 611 42 66. Saate tegid Maristomba Ülle Karu jäedonist Irel. Nagu ikka, on ka meie tänane küsimus seotud raadio heliarhiiviga. Mängime teile katkendi ühest raadiosaatest ja küsimus kõlabki, kes on see omal ajal väga tuntud raadioajakirjanik, ka pedagoog, kes meile räägib tema sünnist möödus eile 80 aastat, lahkus ta meie hulgast aastal 1999. Tere õhtust, kui lubate nisust avada tundine keskööd, kas pole, millel töine päev oma rutuga meid lõpuks maha jätab ja võime olnule tagasi vaadata päevast vahest kaugemalegi aastate ta küllap olete ka ise mõnigi kord und oodates, mina igatahes küll, sest uni ei armasta mind eriti tabanud ennast üllatavalt mõttelt või õigemini mõtte seostelt. Teile meenuvad inimesed, sündmused, koguni meeleolud, mis mõnd kohtumist saatnud ja seda nii kaugete aegade tagant, ei arvanudki neid mälestus enam oma mälukordadel püsivat Jäki mingi seletamatu ühendus, ilmselt siis alateadvuses tegutsenud ajuraal piss, närvirakud seosesse ja kõik see olnuks nagu alles eile. Siiani on tekstis kolm punkti kirjutanud, et kuulaja, kes vaevub minuga kaasa mõtlema, võiks meenutada oma. Tõepoolest kas pole mälestused ilusast päevast meelde jäänud kohtumisest elus targemaks saamise kogemusest, sõpruse ja ehk rohkemgi leidmisest meie suurimaid rikkusi? Me tuleme oma lapsepõlvest, nagu ühelt maalt meenub liigagi sageli korratud antaante sajandeksi priis mis paratega mõtted kuluvad, nii nagu asjad on maailm ja meie ise selle sees ikka sagedamini tabame end kordamas juba öeldut vahel mõttelaiskusest, vahel, aga ka sellest, et aeg meie jaoks mõned mõtted on eriti oluliseks muutunud. Me ei tule mitte ainult oma lapsepõlvest tuleme läbi kukkuma olnud elu kandes endaga nii head kui halba, mis meile külge jäänud. Ja kas pole nii, et igal tagasi kudumisel oleme kogenumad eelmises samasugusest korrast näeme mõndagi päevavalguse ja varju teises vahekorras. Mõistame enda ja teistegi tegutsemise ajendeid uuest vaatenurgast. Friedebert Tuglase nõelad Harold juhusliku katk ajast ja ruumist. Kuid ühes sellega on mõttel juba raam. Näed seda selgemini seoses ümbruse ja orustikuga kunagi teinekord pole tega enam sellel kohal, ei sina ega su ühiskond on sellest kahju. Ma mõtlen, et üksjagu kindlasti, sest ükski tee lähe käimisest pikemaks. Teisest küljest, aga kas pole ajal meil oma maagiline mõju, missuguse huviga süüvima vanade ajalehtede kaustadesse, kuigi neist on koostrüki lõhnalisusega kadunud kogu informatsioon? Päevakajalisus peaksime täpsemalt ütlema. Selle asemel leiame nüüd küljes oma aja eluvoolu peasuuna märkame inimesi eesmärkidele pürgimise neid saavutamas kaugemalt paistavad paremini takistused, mis edasimineku hoog on vähendanud. Aeg võib-olla osa igavikust ja katke kiirustamis kalendrist, kui Tuglast parafraseerida. Kas pole üksjagu meeldiv mäng niiviisi ajakatkeid kaaluda, neid nende väärtuse järgi ritta seada? Eesti raadio heliarhiivis saame selle juures abi. Seal on kõrgetel riiulitel sadu lindiga. Kõige vanemad salvestused võimaldavad tagasivaate 30.-tesse aastatesse. Olgu see pealegi imelühike periood ajalooga võrreldes. Ärgem unustagem, et raadio ei ole ka ise poolest sajandist palju vanem. Mee ammuste aegade vahel seisab aga veel põlvkondade uuenemine. Sellelsamal nädalal 10 aastat tagasi istusin nii nagu praegugi keskus stuudios ja üritasin teie juurde mõttesilda leida. On väheusutav, et keegi toonastest kuulajatest veel täna sellel kellaajal üleval oleks, sest keskkava on nüüd rohkem noortesaade. Aga noortel on ju kõik, mis meie arhiiviriiulitele kogutud tõeline terrain, koomik, dist paljusid ei olnudki siis veel, kui te ei pahanda selle ütlemise pärast. Niisiis, et kõik see, mis minuealistele tagasivaade olgu ajalukku või noorusaastatesse sisult on need ju kattuvad mõisted, ainult viimane, enam subjektiivne. Kõik see võiks uutele põlvkondadele paeluv olla, sest kes minevikku ei mäleta, Nikolause teise poole mõtlete ise juurde. Meenub Juhan Liiv, sina ju aegasid mõõta ei saa, osa sa oled Temasta aega on sinu kaaluja.