Meie elame täiesti unelmate aastail, meil on vabadus ja kõik, mis selle pile üldse veel kaasneda võiks, see rahvuslik kangelastegu, terrorivabadussõda. Mingil määral võttis iga eestlane sellest osa. Eesti lugu vallamajas õppisid ja harjutasid eestlased juba tegelikult aastakümneid enne iseseisvumist, kuidas ise valitsemisega hakkama saada. Ligikaudu 400-st, kõige madalamad laseme ka omavalitsuse üksusest Eestist 1900 kahekümnendatel aastatel vallamajast kui kohaliku elukeskusest raskust valitseti valda, räägib vabaõhumuuseumi teadur Hanno Talving. Me saame teada, kes vallamajas tegutsesid kas nad oma kohustusi täitsid, missuguseid makse näiteks kehtestati valla rahakoti täitmiseks ja isegi seda, miks see oli eelmise sajandi alguses Eestis palju õigeusklikke inimesi. Saate toimetaja Piret Kriivan. Vallavalitsus ja vallamaja olid Eesti inimese elus väga olulisel kohal, tegelikult. No loomulikult, sest et kes seda kohalikku elu ikka korraldas, kui samad oma valla inimesed, kes siis valiti siis volikogudesse ja vallavalitsusse enne riigivõimuga, siis ikkagi toimus ikkagi läbi valla omavalitsuse ja see kokkupuute koht oli just nimelt vallamaja, et harva kui oli asja kõrgematesse instantsidesse kas kõrgematesse kohtadesse või kuskile, nii et see vallamaja oli ikkagi väga oluline koht. Selliseks nagu vallavalitsus ja vallamaja, kus vallavalitsus asus, olid kujunenud iseseisvuse väljakuulutamiseks esimeseks aastaks. Selliseks olid nad kujunenud mitmekümne mitmesaja aasta jooksul. Et tõepoolest, valdade ajalugu on märksa pikem, kui, siis nüüd iseseisvuse ajalugu, mingid viited on juba kahtlemata muinasajas sõnagi, vald tuleb siis vanaskandinaavia keelest, mis tähendab võimu, toome paralleeli, vägivald või meelevald, et sealt see sõna tuleb, et küllap juba muinasajal oli ta mingil määral olemas, aga meie mõistes vallale pani aluse siis kaks olulist reformi aastatel 1000 802084, need on siis kaks kohtusiis reformi, millega luuakse nagu vallakohtud Eesti- ja Liivimaal, nii et kõigepealt me üldse saamegi rääkida nagu vallakohtust ja sealt Ta johtuvalt ka kohtumajast. Ja nagu hiljem siis tasapisi tuleb juurde siia omavalitsuse funktsioon ja, ja ütelda, 1918 ongi nüüd see piire, kus me võime rääkida laias laastus kohtumajadest kuni selle ajani ja pärast seda siis nagu vallamajadest, et kuni aastani 1918 on ees esikohal siis kohtufunktsioon ja pärast siis nagu omavalitsusfunktsioon kui ta veel mõned arvud minevikust, mis on olulised, see on 1866 mida nüüd loetaksegi paljudes kohtades iseseisva omavalitsuse algusaastateks, see on selline seadus, vallaseadus, millega siis nagu Valde vabastati, siis mõisa eeskoste alt vallad ja mõisat eraldatakse. Ja selle seaduses on oluline punkt just vallamajadega seoses, et et kohtumajad, võimelid nimetada majadeks esimesed vallamajad, et neid tuli siis nagu mõisa maadelt üle viia kogukonnamaadele ja see siis nüüd tingibki siis vallamajade ehitamise alguse seal nüüd üks selline oluline daatum ja järgmine oluline daatum on 1000 889890, kui on suur kohtureform balti kubermangude. Ja see nüüd paneb aluse sellist tüüpi vallamajadele, mis siis olid ka nüüd tõesti Eesti vabariigi algusaastatel olemas. Vallamajad olid olemas juba 19. sajandi lõpus sellisel kujul, nagu neid iseseisvuse esimestel aastatel kasutati, aga oma valitsemise funktsioon see tuli juurde ikka ja 1920. aastal. Ei, ta oli kahtlemata ka enne, aga see mingil määral muutustest 1918 vallakohus kui institutsioon Eestis üldse kaotatakse, et kuni senini seal vallamajas oli ikkagi väga tähtis just kohtumõistmine, see tähendab lihtsamat kuriteod väiksemad kriminaalasjad, päranduse jagamised, lepingute sõlmimine, testamendi kõiksugu vaidlused, töösuhete vaidlused, siis see funktsioon näitudeks 18 kaob, läheb rahu kohtutele, külje läheb nii-öelda vaeslaste kohus, mis tegeleb hoolekandega. Aga see päris kohtufunktsioone 1918 kaob ja selline omavalitsuse roll nagu tõuseb. Et enne oli nagu jah. Loomulikult oli see omavalitsuse funktsioon ka enne maksude kogumine, jagamine, Nekordite saatmine, võtmine, kooli ülalpidamine ja nii edasi, kuid nagu see tähtsus natukene jah, muutub, et kohtufunktsioon langeb ära ja teised osad tõusevad siis nagu esiplaanile. Omavalitsuse roll, see tähendab tegelikult seda, et kogu elu käis vallamaja kaudu. Jah, ikkagi suuresti küll, et kõik ikkagi riiklikud käsulauad ja ja ka selline poliitika ikkagi edastati vallamaja kaudu, et et sellega tuleb nõustuda tõesti, et nii ta on. Missugused ametimehed vallamajas töötasid ehk vallavalitsus oli vallamajas? Kuni ütleme 1918, nii-öelda igapäevaselt vallamajas on põhimõtteliselt kaks ametimehest, see on siis nagu vallakirjutaja, kelle nimeks Eesti vabariigi ajal saab siis vallasekretär. See on nüüd isik, meesterahvas tol ajal sellised naisvallakirjutajad tsaariajal ei eksisteerinud Eesti vabariigi lõpus minu teada paar naisvallavanemad siiski või vallakirjutajat vallasekretäri siiski oli. Ja nüüd see vallakirjutaja vallasekretär teostab siis sellist igapäevast asjaajamist, kirjavahetus kõrgemate organitega peab korras vallaraamat, kuid registreid. Ja nii edasi ja temale lisaks on siis veel üks ametimees, kes on nagu vähem tähtsam positsioonilt, kuid eks tema roll on ka oluline. See on siis valla käskjalg või vallakasakas, nagu teda varem nimetati. Tal on veel palju nimetusi, kuskil kutsutakse teda lapimeheks ja on kutsutud vidi jalaks, et noh, nagu selle nimi ütlebki, tema asi oli suuresti joosta, anda edasi neid konkreetseid käsku viia läbi või kättekutseid kirju. Samas ka hoida puhas vallamaja seda kütta. Ta hoida silm peal arreteeritutel, sest igas vallamajas on ju arestikambrit, kuhu siis mõistetakse kinni süüalused. Ja need on kuni aastani 1009 18 kaks põhilist meest, kes on vallamajas, et vallavanem käib kohal suhteliselt harva, vahel korra nädalas, vahel kaks, hiljem tema roll nüüd tõuseb ja, ja ka vallavanem hakkab olema rohkem vallamajas, et temale ehitatakse ka eraldi kabinetid ja on tal vastuvõtu ajad ja nii edasi. Ja nüüd Eesti vabariigi arenedes siis neid ametimehi tuleb kogu aeg juurde, et võetakse nii abisekretäre kui abivallavanemaid tööle ja perekonnaseisuametnik konstaableid, vahel ka mõni postiametnik ja nii edasi, et nende ametnike arv kasvab ja tänu sellele siis ka vallamajad elavad läbi teatud muutused. Neid moderniseeritakse, neid kohandatakse uutele aegadele. Iseseisvuse aastatel vallavanemat juba valiti, aga millal hakati vallavanemat valima? Peale aastat 1866, et kui see suurvallaseadus oli, need vallavanemat valiti ka tsaariajal, kuid tol ajal valib vallavanemad selline organisatsioon nagu kui kogu valla täiskogu, mis koosnes siis kõigist peremeestest see tähendab maaomanikest ja siis maatameeste esindusest, see tähendas iga 10 sulase või popsi kohta, oli üks nagu esindaja ja selline täiskogu valis vallavanema. Ja mitte ainult vallavanema, vaid ka volikogu ja kohtumehed. Kuid nüüd Eesti vabariigis asi muutub valla täiskogu, kui selline toob ja kõiki neid ametimehi seda on kõigepealt volikogu hakkab valima. Noh, kõik elanikud tähendab sealhulgas ka naisterahvad, sest et senini naistel sellist valimisõigust ei olnud ei olnud ka tänu sellele teatud kohustusi, näiteks nemad ei pidanud maksma pearaha maksu hingemaksu. Et nüüd Eesti vabariigi ajal saad küll õigusega valida, kuid pead hakkama maksma ka isikumaksu. Selline suur muutus ja Eesti vabariigi tekkes tuleb, et neid valla ametimehi saavad valida kõik elanikud. Jutt oli isikumaksust, vallal oli oma eelarve. Jah, kahtlemata, sest et kõiki neid funktsioone nagu näiteks teede korrashoid või siis vallahoonete ehitamine, koolid, magasiaidad seesama vallamaja, nende remont. Et nendeks oli vaja summasid pluss loomulikult ka palk, mida maksti siis sellesamale valla kirjutajale, sekretärile, hiljem ka vallavanemale. Alguses on tema amet, et pigem seal nii prestiiži amet, sarja või ütleme 19 sajandi teises pooles hiljem hakata saama tasu, nii et kõik selliste funktsioonide jaoks on loomulikult raha. Ja valt kehtestab mitmeid makse, üks on sedasama isikumaks või hingemaks näiteks tsaariajal ka väikesele nüansse. Vene õigeusulistele oli see odavam ja madalam kui luteriusulistel, et see on ka üks põhjus tõttu paljud, nagu siis vahetasid usku, et maksta vähem väga pragmaatiline. Hiljem see ühtlustub. Ja nüüd Eesti vabariigi arenedes veel kehtestatakse sellised erinevad maksumäärad seoses varandusliku nagu seisvusega, tähendab et kui palju oli sul maad, kui palju oli sul sissetulek siis vastavalt, et sellele maksumäärale saga maksed. Aga Eesti vabariigi alguses on jah see ühtlane, kuid naisterahvad jällegi maksavad vähem kui mehed. Makse võeti kõiksugu ettevõtete pealt tuulikute pealt, et vesiveskite peolt aurumasinate pealt nende hobujõu ja võimsuse järgi kõiksugu müügimaksud. Eesti vabariigi ajal lisandub jalgrattamaks, sest et noh, jalgratas uut populaarseks ja, ja selle eest pidid tasuma, tuleb koertemaks. Selle koerte maksu ettekäändeks on see, et võidelda nagu maru taudiga, et koer oli maksustatud, et omanik hoiaks teda paremini nagu kinni ja et, et ei pääseks koer niisama hulkuma ja neid makse on veelgi. Ja sellega siis omavalitsuse opereerib ja, ja et see on ikkagi omaette tegemine, et kõik need eelarved, et nii-öelda parlanksi saada või tasakaalu saada, aga sellega saadi reeglina väga hästi hakkama. Et see juba tsaariajast niimoodi on, et et kahtlemata see on suurepärane kogemus, et üldse et eestlased oma riikigi suutsid hakata valitsema niimoodi suhteliselt valutult, see omavalitsuskogemus on ikkagi väga tugev põhi või alus, et sealt ei ole võimalik minna samm edasi oma riigi juurde. Koer oli ainuke loom, kes oli maksustatud jalgratas, ainuke tehnikavahend, mis oli maksustatud. Jah, tähendab kui me ei arvesta, ütleme, sellised saekaatrid ja aurumasinad, aurukatlad, hiljem mootor petroolimootorid, mis panid käima ka veskeid ja, ja näiteks laastulöömismasinaid ja selliseid, et ka need olid ikkagi maksu all. Aga see oli ikkagi sümboolne maks, seda jaksabki maksta. No jalgrattamaksu- ja neid koeramaksu ikkagi jaksate, aga nüüd, et nende ettevõtete ja siin aurumasinate ja nende üle ikkagi käib alati üks suur tantset, loomulikult omanik, kes soovib maksta vähem ja ja tihti nad protesteerivad, et maksan määratud ebaõiglaselt suur ja ja sellised maksuvaidlused, see on aegade olnud eestlasele vist hinge hingelähedane, et kes kui palju maksab ja kas see on õiglane või ebaõiglane, nii et selle maksuvaidlusi on pidevalt läbi ajaloo ja üsna tõsiseid. Ja pöördutakse küll kohtutesse ja nii edasi, aga aga maksta tuleb. Kas makse pidi minema maksma vallamajja või käis käskjalg ja kogusin? Ma arvan, et siiski pidi maksma neid vallamajas sellepärast, et igas vallamajas on ja oli väga tähtis ruum, see on nii-öelda valla laekovi vallakassaruum mis on selline spetsiaalne ehitus reeglina teda kutsuti nagu võlvi aluseks, et see nagu ütleb oma eest, kui näiteks vallamaja oli puust ehitus, siis see vallalaeka või kassaruum või võlvialune, nagu seda siin-seal nimetataksegi, tehaksegi kividest, et oleks tulekindel ja, ja sinna ette käivad. Kas siis selline rauduks või plekiga üle löödud Puustuks väga tõhus rauast latt reeglina kolm lukku ette, et üks mees seda lahti saanud, vaid võtmed olid kas üks kindlasti vallavanema käes, teine näiteks volikogu esimehe käes ja kolmas siis kas vallavanema abi või vahel ka kohtu eesistuja käes. Et välistada kuritarvituste, et üks mees ei lähe rahakassat lahti tegema, vaid ikkagi kolmekesi koos. Kas on teada ka mõni selline skandaalne raharöövi lugu? On ikka näiteks Taagepera vallas, kuskil 20 sajandi alguses oli taoline lugu, et see rahalaegas, mis alguses ongi nagu suur kirst hiljem tulevad siis nagu spetsiaalsed seifid meie mõistes tihti need Kamüüritakse seina sisse, kui ta alguses on tõesti nagu laegas joonestus, mingite valevõtmetega või ära varastada. Need niidid viisid loomulikult siis valla oma ametnike juurde, sest et kust saada nagu see järeldused, võti, et süüdi oli vallakasaka vend. Laegas viidi ära, kuid näiteks avada seda ei õnnestunud, et see on niisugune oma omaaegne kirjeldus on selle kohta, kuidas on suure punase kiviga neid lukke taotud ja need küll kasutuskõlbmatuks muutunud, kui kuid lagasi avanenud ja et valla rahvas siis tõi rõõmuhõisete saatel tubli laeka tagasi, mis nagu hoidis vaeslaste ja valla raha, et selline kirjeldus pärineb ja kui mu mälu ei peta, aastastataks seitse või või sealt kandist neid esines, aga noh, mitte mitte nii väga sageli. Missugused ruumid veel ühes korralikus vallamajas pidid olema? No kui nüüd alata jälle vanemast ajast pihta, siis peale nagu 1866. aasta vallareformi olid need vallamajad, reeglid on väga lihtsad, et seal võis olla ainult kaks kolm neli ruumi, näiteks üks selline vana vallamaja on säilinud. Põlva kandis karilotsis Põlva talurahvamuuseumis kunagine käri vallamaja ja seal on suhteliselt väike kohtutuba, kui mu mälu ei peta 15 ruutmeetrit ja selle taga siis elutuba, kus elas siis vallakasakas umbkaudu 20 ruutmeetrit, lisaks sellele üks arestikamber umbes neli ruutmeetrit pluss esik ja see ongi kõik, et ainult kaks sellist suuremat, et ruumi, mis on ka ju tegelikult väiksed. Ja kaks sellist abiruumi. Nüüd 1008 29, kui on suur balti kubermangu kohtureform siis kehtestatakse sellised spetsiaalsed nõudmised, missugused ruumid peavad ühes vallamajas olema ja just need lähtuvad nüüd kohtupidamisest. Esiteks peab pidi olema nüüd vallamajas või siis tolle aja nimetusega kohtumajas selline esinduslik kohtusaal, kus sisse vallakohus koos käis. See on alati vallamaja, selline kõige uhkem ruum. No näiteks kui teised vallaruumid. Neid ehitades tehti näiteks üheksa jalga, kõrged jalg on 0,3 meetrit ja 30 sentimeetrit, siis näiteks see kohtusaal on tihti 10 või 11, vahel ka isegi 12 jalga kõrge, tunduvalt avaram ja suurem. Alati on ta nagu esinduslikult kaunistatud, vahel on sellised seinamaalingud või trahwaretiga tehtud kaunistused rosetid laes sellised lambirõngad nagu neid kutsuti, mis tavaruumidesse ei ole. Ja sellest kohtusaali ühes otsas on selline kõrgem poodium, millel siis istub vallakohus. See on siis kohtu eesistuja ja kaks kõrvalmeest. Ja see poodium on omakorda sest ülejäänud saalist eraldatud sellise võreaia või palus traadiga seal nagu treitud pulkadest selline uhke aed, milles oli siis lahtikäiv värav sellest väravast siis kohtualune astus selle kohtulaua ette, mis seal ikka oma omaette nõudmistele vastav. Tal pidi olema sellise punases kalevis kate kohtu lauale. Kohtukull ruumis pidi olema keisri või valitseja pilt ja nii edasi. Et see on üks spetsiaalne ruum sellesamast kohtupidamisest tuli tulenes veel kahe ruumi nõue. Ja need on siis nagu nõupidamistetuba, see tähendab, selline ruum, kus siis kohus eraldus otsust langetama, et spetsiaalne ruum, kuhu siis kõrvalisi isikuid ei lastud, seal olid ainult kohtumehed nende käsutuses oleva seaduseraamatud ja seal nad siis langetasid otsuse süüdi või mitte, kui palju karistus ja nii edasi. Spetsiaalne ruum oli tunnistajate jaoks, sest et tunnistajaid ei tohtinud kohtuprotsessi käigus olla saalis, vaid neid kutsuti ainult ettetunnistuse andmiseks. Sedasama kohta funktsioonist tulenevalt pidi olema igas vallamajas arestikambrid, neid pidi olema kaks, kaks sellepärast, et eraldi naistele ja meestele, et neid ei saanud ometi kokku panna. No tõenäoliselt naisterahvast kamber leidis harvemini kasutust, kuid kuid vahel siiski. Ja igas vallamajas olid ka siis nende ametnike eluruumid valla kirjutaja hiljem ka sekretäri Sis privileeg oli see, et ta sai vähemalt kahetoalise korteri pluss köök pluss sahver, kelder, kemmerg, et sellised abiruumid ja üks tuba reeglina oli ka sellel valla kasakal valla käskjalal. Et sellised ruumid on siis ka nüüd Eesti vabariigi alguses olemas, et see nüüd oluliselt ei muutu. 20. aasta lõpus kolmekümnete aasta lõpus, siis hakatakse tõesti vallamaju moderniseerima ja, ja ümber ehitama. Vallavanem sammus tähtsa näoga uksest sisse ja andis allkirja, pani pitsati, mida tollel tehti. Täpselt niimoodi, et andis allkirja ja paniga pitsati, et valla pitsat, vallavanema pitsat oli tõesti vallavanema käsutuses või omanduses. Ja neid pitsat töid oli üldse palju, et kui vanu fotosid vaadata, siis on kohe sellised spetsiaalsed pitsatihoidjad kõik su pitsat selle jaoks, et näevad välja nagu kenad jõulupuud selline üles riputavad, riputavad hoidjad. Kas vabaõhumuuseumis ei ole mõnda? Näha vaadata ja kahjuks Eesti vabaõhumuuseumis ei ole jah vallamaja, et seda on kunagi küll heietatud mõtteid sellel teemal, et selline hoone võiks olla ja on ka seda plaanitud, aga aga paraku seda ei ole ja raske öelda, kas ka tuleb, et mina leian, et selline spetsiaalne hoone siiski peaks olema, aga aga noh, unistada võib, et reaalsus on praegu paraku teine. Kui Eestimaal ringi käiakse, siis tehakse erinevaid tuure, vaadatakse erinevaid hooneid ka põhiliselt vaadatakse siiski kirikuid ja mõisaid, aga tegelikult pakuvad ju vallamajad ka väga palju põnevat ja Teie, olete need ka ühte raamatusse pandud, selle raamatu nimi on Eesti vallamajad. Ja kas me leiame siit sellest raamatust nüüd üles kõige põnevamad või kõige kõige vallamajad näiteks, kas on võimalik öelda, missugune on kõige vanem vallamaja? Jah, võib öelda küll, aga seda paraku selles raamatus ei ole sellel lihtsal põhjusel, selle raamatu ülesehitus lähtub vanast fotost ja sellest vallamajasse. Jutt on Vastse-Kuuste vanast vallamajast Tartumaal mis on ehitatud aastal 1963. See on isegi enne siis nüüd 1866. aasta vallareformi mis nagu siis püstitas nõude eraldiseisvate vallamajade jaoks. Aga see hoone on säilinud, on väga lihtne maagivi ehitus, ruudukujulise põhiplaaniga ja ka vist oli hoone neli, neli ruumi. Aga kuna paraku sellest vana fotot ei ole, siis siin raamatus seda ei ole. Aga see võib veel öelda, et üldse tegelikult neid vallamajasid, mis nüüd ehitatud tihtipeale sõda 1866. aasta reformi aastatel 67 68 70.-te aastate alguses, neid on säilinud väga vähe üldse, et võib-olla kümmekond Eestis, et enamus, mis on säilinud, pärinevad siiski aastatest 1890 et 91, kaks, kolm, neli viis 90. aastate jooksul, et neid on enamus rõhuvee rõhuv enamus. Et Eesti vabariigi ajal ehitati tegelikult suhteliselt vähe uusi vallamaju, ütleme 30 ümmarguselt enamus olid varem olemas enamusele varem varem olemas ja neid vanu muidugi moderniseeriti, aga päris uusi ehitati suhteliselt vähe. Küll kohandati erinevaid. Kuna valdu tuli ja Eesti vabariigi ajal juurde alguses, siis võeti endisi mõisahäärberi, kuid kõrtsihooneid postijaamu, selliseid võeti valamaadena kasutusele. Kui päris uusi ja ehitad suhteliselt vähe. Lõviosa on ehitatud aastatel 1890 kuni 1900. Missuguse vallamajale on kõige rohkem maksma läinud? Aga seda ma võin siit raamatust näidata küll see on Saaremaalt, praegu jääb see vallamaja Kuressaare linna, aga see on omaaegne Kaarma-Suure vallamaja, siin on ta küll kahjuks varemete varemetesse 1944 sõjas. See vallamaja sai rängalt kannatada ja tuleb öelda, et üldse, et oleks 41944 väga palju vallamajades, kui ikkagi omavalitsuse ja mingit võimukeskuseid, et neid väga palju hävitati, põletati, rüüstati pluss siis veel lahingutegevuses kannatada saanud hooneid. Aga see hoone on need mingil määral taastatud küll natuke teisel kujul. Tähendab, põhiosa nüüd vanadele müüridele ehitati uuesti üles. Kuid omal ajal oli see väga uhke ja suur kahekordne kivist hoone ja ta läks maksma üle 10000 rubla mis kulus puhtalt materjalidele töötasudele. Pluss veel siis arvestati sinna juurde nii-öelda valla poolt tehtud tasuta tööpäevad, et see materjalivedu ja siis peremehed pidid andma siin teatud kindlad arv päevi, nagu kas siis tegema jalaväe Päivi hobusepäevi, et kui ka kõik need kulud kokku arvestada, siis läks ta tolle aja kohta erakordne summa üle 18 1000 rubla, et see on ikkagi väga-väga suur summa. Ja veidi kurioosne on see, et vallamaja ehitati niivõrd suur, et sellega ei osatud nagu alguses eriti midagi peale hakata. Tühja ruumi oli palju ja hiljem siis mõned aastat hiljem paigutati sinna hoone on ise ehitatud 895008 96 ja siis kolm aastat hiljem paigutati sinna ka veel kool lisaks, et siis noh, lahendate nagu see Rovi probleem. Kui mõned vallamajad olid nii suured, et, et ruumi oli laialt käes, kas siis vallamajades rahvakogunemisi ka korraldati või suuremaid vallapidusid. Külarahvas tuli kokku. Korraldajad küll, et see on väga õiged väga paljudes kohtades, kus ei olnud samaaegselt seltsimaja või rahvamaja, siis vallamaja täitis ka seltsimaja funktsioone, et ma võin siit ka näidata pilti mis pärineb aastast 1009, seitse enge vallamajas, kus on näiteks kohalik, siis põllumeeste selts korraldab piimatalituse ja põllumajanduse kursusi. Seesama kohtusaal leiab just kasutus tõesti pidusaalina. Ja kuna ma enne rääkisin, et see kohtusaali üks ots, Jürgen, kus istus kohus, siis oli see ka suurepärane lava võimalik väga kergesti kohandada nagu lavaks, et kohtule laud ja toolid kõrvaldada oligi lava valmis, nii et näitemänge lauluharjutusi ja kõiki neid nendes piirkondades, kus ei ole hea spetsiaalselt rahvamaja või ei ole seda veel ehitatud, siis vallamajades seda tehakse. Siin raamatus on üks pilt, tuleb mulle meelde ka kaetud pidulaud ruum onu vanikutega ehitud ja laua peal on suured uhked salvrätikud. Jah, see pilt on Tartumaalt siis vaimast verest raske öelda, mis parajasti toimub, kuid see ei ole veel lavale toodud. Pilt on uhke ja ruum on ehitatud ehitud tõesti vanikutega. Võimalik näiteks, et siin toimub taustal oleva vabadussõja mälestustahvli avamine näiteks on üks versioon, aga ei pruugi, sest väga paljudes vallamajadesse 20.-te aastatel ja vahel ka koledat aasta alguses, nagu avatakse need mälestustahvlid langenud vallameestele. Kuigi näiteks kihelkonna keskuses võis olla päris uhke monument või ausammas või kiriku juures, siis enamuses vallamajades ka selline vabadussõja mälestustahvel avatakse. Kui Tallinna-keskselt vaadata, siis siit Tallinnast kõige kaugem vallamaja Eestis. Eks nad Võrumaale jäävad, et milline see kõige kaugem on, selleks peaks need jutti pulga vanema kaardile täpselt, kuid näiteks siin raamatus on üks pilt Vana-Laitsna vallamajast, mis on selles mõttes huvitava looga. Vana-Laitsna vald, mis on piiriäärne vald? Oli asustatud nii läti kui eesti rahvusest elanikega. Ja kui toimus piirang rajamine 1000-ks 20. aastal, siis kuigi eestlaste elanikkond oli enamuses selles vallas läks siiski suurem tükk millegipärast noh, võib-olla tänu kurikuulsale Briti kolonelile Stephen tallentsile nagu Läti poolele, paraku jäi ka vana vallamaja siis Läti poolele, et see väike Vana-Laitsna vald, mis jäi nüüd tegelikult õige pisukeseks, pidi siis nüüd 20. aastate alguses ehitama endale uue vallamaja. Selleks 24 kuni 26 toimus, see hoone on kenasti säilinud, seal on praegu raamatukogu, seal elatakse, nii et see on kahtlemata üks selliseid kaugemaid vallamaju Ruhnu saar sai ka lõpuks ikkagi Eestile. Ruhnu oli üks väiksemaid valdu Eestis üldse, aga spetsiaalset vallamaja seal ei olnud, kuid oli spetsiaalne arestimaja. Huvitav on see selle poolest, et kui nüüd vahel harva juhtuse keegi seal Ruhnu saarel arestikambrisse mõisteti, siis see Ruhnu arestikamber ei olnud lukustatav vaid sinna ja seal ei hoidnud silma peal, nagu see vallakasakas nende arreteeritud aga ei tegelenud, vaid kogukondlik kord oli niivõrd tugev süüdimõistetu läks siis ise vabatahtlikult sinna arestiputkasse, siis see oli niisugune väga tagasihoidlik palkehitus. Keegi teda sinna lukustanud, aga ta istus seal oma päevad ära. Aga noh, enamus aega oli see hoonekene tühi ja mälestusi, et tegelikult kasutasid noored armunud seda hoopis mingil muul otstarbel, et sinna oli kena eraldada ja olla kahekesi. Missugune on teie meelest kõige ilusam vallamaja Eestis? Noh, see on jälle muidugi suhteline ja nüüd vaataja maitsest kinni, kuid jah, siin peab ütlema, et suur osa nagu vala majasid, on ehitatud sellise tüüpprojekti järgi on teatud piirkonnad, kus kus kasutati sellist tüüpi projekti ja teine asi, kuna see ikkagi vallal suur rahaline väljaminek püüti läbi ajada võimalikult odavalt, et et väga paljud vallamajad on sellised lihtsad kronoehitused, et seal ei ole midagi sellist kaunist või ilustavad reeglina, kuid on erandeid. Ja noh, mingil määral see näitab võib-olla siis ka vallas valitsevatest või valitsevast meeleolust või meelsusest või ka jõukusest. Näiteks võib tuua siin Pärnumaal Tori vallamaja, kus on vallavalitsuse tänapäevani mis on tõepoolest eriprojekti järgi tehtud, uhke, kahekordne Telliskivihoone ääretult hästi ehitatud. See on küll mustvalge pilt, aga punasest tellisest punane maja. Ja et Lõuna-Eestile on see ka iseloomulik, et paljud vallamajad on tõesti tehtud punasest tellistest Viljandimaal ja Tartumaal ja ega Lõuna-Pärnumaal et see on kahtlemata üks uhkemaid ja, ja ilusamaid selles samas Pärnumaalt võib tuua ka näiteks Uue-Vändra vallamaja, mis on ka eriprojekti järgi tehtud aastal 1984. Ega see hoone on säilinud küll seisnud pikalt tühjalt, kuid nüüd vaikselt seda taastatakse. Ja selliseid näiteid on veel ka näiteks Saaremaa vallamajad on erinevad teistest Eesti valla maadest, sest seal kohalik talurahvaasjade komissar tõi nagu Riiast sellise erineva projekti, ET Saaremaa vallamajad on tehtud mitte päris 100 protsenti, aga enamus Saaremaa valla ma seda on tehtud nagu eriprojekti järgi, need on päris sellised ka atraktiivsed ja erinevad teistest siis eesti valla maadest. Ja neid on veel, noh, see võib tuua kane vana Läänemaal oleva Vigala vallamaja mis küll tänaseks kahjuks on nagu rikutud, et nõukogude ajal ehitati siia peale teine korrus ja see uhke omal ajal Tuudor stiilis ehitatud mõisnik üks Külli projekti järgi tehtud hoonest praegu mööda kõndida ja sa ei tunnegi seda ära, kuid vanadel fotodel on tema nagu eripära ja uhkus ja ilu veel tajutav. Kui praegu nüüd minna neid üle Eesti, otsima neid maju, et need majad, mis praegu ei ole ametiasutusena kasutusel, kas nendel on mingi märgistus ka kas on kiri peal, et sellele, sellel aastal tegutses selles majas? Vallavalitsus? Jah, siin-seal on, aga enamusel paraku mitte, sest et noh, see valama ta saatus on üldse olla kirju ja, ja erinev, kuid osad on tõesti tähistatud näiteks vana Harku vallamaja, mis mul tuleb meelde, kohe on kenasti mälestustahvliga tähistatud, praegu on seal vanadekodu ja on ka mõned, et sellised kohad näiteks Läänemaal luiste, kus on vallamaja hävinenud. Ta põles 80. aastatel maha, kuid sinna pandud mälestuskivi, et siin oli luiste valla nendel aastatel vallamaja ja neid on, neid on veel vana otepää tuleb mul näiteks meelde Otepää külje all, aga enamus paraku mitte. Osades on muidugi ametiasutus, vallavalitsus seniajani, kuid need ei ole väga palju Eestis. Minu andmetel 24 omavalitsust on praegu, mis tegutsevad ajaloolistes vallamajades. Aga kuidas ära tunda, kas on mingi ühine nimetaja, mille järgi saab kohe kaugelt vaadata, nii, siin oli vallavalitsus 90 aastat tagasi. Näiteks. Noh, selleks on tõenäoliselt vaja sellist treenitud pilku või et on võimalik ära tunda küll, et eriti just näiteks Järvamaal ja Kesk-Eestis, kus on valitseb ka selline üks kindel tüüp vallamaju, et need on sellised hästi pikad paekivihooned, millel on nagu keskmine sissepääs kahel pool seda Palconit või rõdu, siis kas neli veegolma sümmeetriliselt neli, kolm akent, seal on sellised tugevad Grofist nurga akvaaderdused või siis akna aknapiirded liseenid ja nii edasi, et neid tunneb ära küll. Rääkige palun nüüd mõnest vallavanemast ka, kes selle maja vallamaja kõige tähtsam tegelane siiski oli, kuigi ta kogu aeg kohal ei olnud ta 19. sajandi lõpu eesti kirjanduses ja 20. sajandi alguses ka on vallavanemat palju kujutatud, ta on ikka tavaliselt niisugune natukene upsakas ja ennast täis ja tähtis. No eks sõltus tõenäoliselt ikkagi isikuomadustest, kui tähtis mees oli hoida kindlasti, aga noh, armastatud vallavanemat ja austatud vallavanemaid ka kahtlemata väga hinnati, et ma võin kahest äärmusest võib-olla nagu näite tuua, et mul tuleb meelde see nitro tsaariajast, pärineb lugu Kaismast Pärnumaalt, kui hakati ehitama Kaisma uut vallamaja ja kui toimus siis nagu selle vallamaja ehituse vähempakkumine, milleks siis see oli alati noh, välja kuulutatud, et toimub nagu siis ehitas väljaandmine, see oli vähempakkumine. Ja kohale olid tulnud siis ehitusmeistrid, kuid siis ootamatult ka vallavanem, kes mingil määral tõenäolisust tegeles ehitamisega, küsib, et kas tema võib nagu osaleda volikogult luba, et kas tema võib ka osaleda selleks. Ja see luba nagu talle antakse ja ta võitis selle esialgse konkursi, et sai nagu endale selle lepingu, et ehitab seal ütelda näiteks 3000 rubla eest selle uue vallamaja. Aga pärast tuli välja, et sinder oli jaganud siis nendele teistele ehitusmeistritele selliseid võlakirju, et et nemad hoiaksid nagu sellest pakkumisest või hoiaksid madalat profiili, et nad ei pakuks liiga alla seda hinda ja et seal lõpuks ikkagi langeks nagu tema temaga, et ja nii ka läks see kuidagi kuskilt tuli tuli välja ja siis loomulikult oli teine konkurss ja siis vallamaja ehitatava vallamaja hind muidugi langes seal üsna drastiliselt. Mis kõige naljakam volikogu siis nõu, et mida nüüd selle vallavanem, aga peale hakata, et kas ta lahti lasta või mitte aga millegipärast siiski lahti lastud, et see oleks nagu ühest äärmusest. Aga võib-olla teine siit ka raamatust on ka pilt Uue-Põltsamaa vallavolikogu aastal 1039 ja siin keskel istub vallavanem Karl Juhkam kes on tähelepanu väärne selle poolest, et ta töötas siis vallavanema alates aastast 1915 kuni siis iseseisvusaja lõpuni kogu iseseisvuse perioodi, et ma usun, et selliseid vallavanemaid Eestis kui siis ültse ühe käe näppudel võib üles lugeda ja mis on ka aruharukordne, siis härra Juhkamit on autasustatud Eesti Punase Risti teenetemärgi neljanda klassi teenetemärgiga. Ja noh, teadaolevalt tol ajal üldse ju Neid ordeni teenetemärke anti välja üsna vähe, nii et ka see on juba omaette näitaja, et järelikult pidi olema ta väga austatud ja oma ülesannetega ülesannetega hakkama soomees. Hanno Talving, vabaõhumuuseumi direktor rääkis vallamajast, mille ümber suuresti koondus elu Eestis 20. sajandi alguses. Vallamaja juurde kuulus ka vallakool, kus lapsed said alghariduse. Lembit Lauri saates kirjutamata memuaare rääkis oma koolimälestusi 1884. aastal sündinud Aleksander Sibul kes 1921.-na seal asus tööle Tallinna linnamaksuta avaliku raamatukogu ja lugemistoajuhatajana. Ta töötas siis praeguses Tallinna keskraamatukogus kuni 1950. aastani, kuni ta sellelt ametikohalt kõrvaldati. Oma elust ja kooliteest, rääkis ta 1981. aastal 96 aasta vanuselt. Kooli viidi mind Kiili ja olin lapsepõlvest sageli haige. Ja siis alles kümneaastane, kui läksin valla kooli umbes kolm ja pool kilomeetrit tarust eemal. Sinna tuli ESS paterdad, ta viidi ja toodi ka vahel hobusega ja eriti oli raske kvoodiga pääseda. Palvele. Need aastad, mis ma mäletan, oli väga lumerohked ja siis oligi muigega 10 aastasel poisil ikkagi raske sealt metsast angedest läbi ronida. Pantilises ikka hobune ette ja viidi ja toodi ka. Aga mõnikordki tuli jalats sibada. Aga üldse teevoolud olla kooditsioon. Meil vähemalt vallas väga viletsad. Nende eest ei kantud peaaegu keegi mingi toolt. Talud olid koostatud küll Usav teesidest sidutamanaati ehtis seda nii, kuidas. Juhtumeid, kus kevade kelts aeg teede pääle hobused ja vankrid sisse jäid. Talvel oli lumi tee pealt kõrvale ajamadalatuuril sügavas luures liikuda ja siis kuistest saani reega sõid, siis kujunes augud. Nii et kus aukud läksid, läksid nagu kuristikku ja tõusid. Hobune vedas üles august välja, solid läksid nagu taevasse. Mida õpetati tolleaegses vallakoolis, kuidas õpetamine käis? Vallakool oli kolm klassiõde, kolm talve oli, õpetati ju muidugi ikkagi päält lugemist ja kirjutamist siis usuõpetus, see oli PA, mine. Kathy keskus, 10 käsku ja nii edasi. Rehkendamist rehkendasime talilt, tantsime tolle aeg, tahvleid, Rihvleid, need olid siis väiksed tahvlid, igal õpilasel oma väiksed igalühel oli oma tahvleid ja selle peal siis ta haavutas. Siis õpetati VR maade teadust vene keel ei olnud õppeainete hulgas, ta ei osanud isegi vene keelt. Kas õpetajad olid ka karmi käega? Ei või ütelda, et õpetalypteekide eriti karm mureks olnud? Karistati ikka vahel, kui tarvis nurka panemisega anti ka vahel. Kepi vōi Nov kaardi näitamiseks suve ju suur nisukene kepp ja jah, seda kepiga vaheda Antiga tagulgub ka. Just juhtum on sellest kooli Haatastest meelde jäänud. Pärast värske lumi ja läksime välja, lõuna algas lumesõda ja sellest võtsin vaga ägedast, osaleme armastuseni ikkagi. Õiendatud Ta jõule korraga lendas üks pall mulle pähe. Ta tuligi väljapallist lumepalli, siis olid keeratud puude leiud, poeg ja süüd lõi pea peas. Haava nii jutustas kauaaegne Tallinna keskraamatukogu juhataja Aleksander Sibul elust vallakoolis. Millega see lugu poiste jaoks lõppes, saate kuulata kodulehelt. Aleksander Sibul on mees, kellel on suuri teeneid kogu Eesti raamatukogunduse arengus ja selles arhiivisaates räägib taga Tallinna raamatukogu loomisest 1907. aastal. Vikerraadiopunkt ee kaldkriips. Eesti lugu on aadress. Ja seekord on kodulehel ka mõned sõnaseletused näiteks, mis või kes täpselt on kohtukull, millest vabaõhumuuseumi teadur Hanno Talving rääkis saates, mille pealkiri oli vallamaja.