Meie elame täiesti unelmate aastail, meil on vabadus ja kõik, mis selle üleüldse veel kaasneda võiks, see rahvuslik kangelastegu, terrorivabadussõda. Mingil määral võttis iga eestlane sellest osa. Eesti lugu spordist 90, et aastad tagasi võrkpallist ja korvpallist, sest Nende alade esimesed mängud peeti just vabadussõja ajal. Aga nagu te tänasest saatest kuulete, hakati siis harrastama nii mõndagi praegu väga populaarsed spordiala ja mõnda oli juba harrastatud mitu head aastat. Vabadussõja ajal asusid tegutsema ka spordiütleme. Nii organiseerijad 90 aastat tagasi sügisel, et iga Eesti spordiliit peeti esimene spordikongress ja võeti selge siht oma lipu all olümpiale minna. Tänases saates räägivad inimesed, kes On uurinud spordiajalugu võrkpalliajaloost raamatu kirjutanud valeerimaksiimov korvpalliraamatu kaasautor Valdur Tamming ja spordimuuseumi juhtivteadur Enn Mainla. Saate toimetaja Jaan Piret Kriivan ja me alustame võrkpallist valeerimaksiimaviga. Kui võrkpall Eestisse jõudis, siis tegelikult oli võrkpall iseenesest ju väga noormäng alles tekkinud. Jah, kui võrkpalli sünniaasta on 1895 mis see teeb siis tõesti, vabariigi alguseks oli see umbes natuke üle 20 aasta vana, eks ole. Ja seda mängitud natuke Ameerikas natuke Euroopas, aga, aga mitte nii, et sellest oleks väga räägitud. Ajakirjanduses oli suhteliselt vait. Aga ameeriklased võtsid Ameerika kindral, sead, söökins, võttis kätte ja saatis Ameerikast oma vägedele Euroopas esimese maailmasõja 1914. Igavlemise vastase rohu ja see oli võrkpall 16000 võrkpalli. Ja, ja soldatid hakkasid mängimas, elasime suitsu kiskuda algul vahel ja pärast teistega ja siis levis väelaste kaudu Venemaale ja Venemaal Peterburi. Noh, see on ka, oli ka Venemaa osa muidugi. Ja Peterburist kaugele Eestist tulla kaks meest, kes seal parajasti õppisid, tegid omale reeglid selgeks ja tulid siia, hakkasid õpetama koolilapsi. Nii salgas. Nii et võrkpall tuli Eestisse läbi Venemaa Läbi Venemaa ja, ja see oli venekeelsed, õpetajad isegi olid, eks ole, Vladimir Lebedev nemad siis viisid selle koolides, esimesed võistlused olidki koolide vahel ja esimene teadaolev võistlus oli 1919 sügis. Mis võistlus oli, mis kuupäevad, kes võitis? Ei ole teada, sest kogu selle asja eestvedajaks Eestis sai ennem kolm noorte meeste kristlik ühing. Sellega ülemaailmse leviku taga oli naene, kes algul abistas sõja esimeses seal sõjapõgenike, haavatuid ja muidu kannatada saanud ja, ja siis, kui sõda sai läbi, siis hakkas tegevusega jätkas, pakkus välja midagi, midagi rahuaegsete sport sobisid selleks hästi. Nii et RMK ö korraldas oma turniire ja eestlased, noored võtsid sellest aktiivselt osa, esimesed võistlejad olidki noored. See oli Tallinnas, see oli Tallinnas, tornide väljakul olid esimesed võistlused, sinna tehti esimesed platsid. Siis tuli Tartu siis kahekümnendatel robinal, järgmisest kõik teised, nii et kahekümnendatel ja kolmekümnendatel arenes võrkpall Eestis nii hästi, et seda võib. 30.-te alguses võis juba pidada Euroopat tipptasemel olevaks, sest 10, teisel aastal, kui eestlased käisid mängimas Euroopa turneel, Nad võitsid kõiki, võitsid kaneeliga Tšehhi, kes arvasid, et nemad on maailma parimad. Huvitav oli see aeg, ausalt öeldes ma sellest raamatut kirjutasin, siis siis mul õnnestus saada mõned fotod aastatest 1914 kahekümnendad aastad ja üks foto vist isegi pärineb 1895.-st aastast, kui mängu autor William Morgan selle mängu välja mõtles, olud tingisid selle, et tema selle mängu välja mõtles tema sõber, Champs naismid mõtles samal aastal välja korvpalli ja tema tahtnud sõbrast ajad liitis seal tennise ja korvpalli ja veel mingid määrused pani sellele nimeks, mind oled. Ja millest hiljem arenes siis vale ballek lendpalli. Ja siis mäng võeti hästi vastu ja kuigi teisel läks ära pärast radiaatorite müügijuhiks, siis siis ta ei osanud veel arvatagi, et sellest saab nii ülemaailmse tähtsusega mängijat, tema kuju pannakse hooli Oki vahakujude muuseumisse üles. Korvpalli võrkpalli Eestis on, võib öelda ühevanused praktiliselt kumb rahva seas rohkem peale läks. Raudselt korvpall, aga seda linnades näiteks korvpallimaali seal mängida, normaalebaühtlane, muru, asfaltväljakud, põrandasaali oli maale üldse väga vähenevad, mängisid muru peale, seda andiski kergelt muhklikul pinnasel mängida võrkpalli. Korvpalli mitt. Linnas oli aga nii, et näiteks Harju oru võimlas, mis praegu on ka nelipühi kiriku käes, minu teada. Et sellele seal mängiti, lahendus oleks võrkpallipool tundi ja siis teine pool oli siis tõeline mängida korvpall, siis seal see oli põhimäng, aga tund aega üldse ainult aega oli, mingit soojendust ei tehtud ja läks kohe lahti. Harri oru võimlas ja siis Kadriorus tornide väljakul rajati uued platsid, kui riti küsis ka olümpiakomitee, sündis 23. aastal ja et hästi läks, aga korvpall oli number üksik. Võrkpalliajaloost me teame, suurkujusid, nagu Viljar Loor ja Peet Raigi ja Ivandratsioff Raimond pundi, aga kes olid esimesed tuntumad võrkpallurid? Need olid needsamad korvpallurid eesotsas treeneri Herbert Niileriga, ta käis sealsamas Massachusettsi osariigis, oli hoopis õppimas õppimas, korruga, võrkpalli 20. aastate alguses need saada paberita kollatreener tõeliselt. Ja siis Richard last ja, ja Herbert Niiler ja nemad õpetasid jah, nii korviga võrku ja nende hoolealused võitsid üksteise järel tiitli nii ühel kui teisel. Missugune see võrkpall algusaastatel välja nägi, võrreldes praegusega, mis on kõige suurem erinevus? Kõige algus nüüd on näiteks kuus, kuue vastu, mängitakse rannavõrkpallis, kaks kaevast. Päris alguses, üle 100 aasta tagasi oli, oli nii, et väljakul läks kõike sinna mahtusid. Ja riietus ei olnudki oluline viigipükstega või seelikute fotot tähendavat sõna. Pärast hakati reglementeerima Jaapanis 18 peale ja mujal 11 peale, siis jõuti üheksani ja 909 vast. Ja lõpuks kuus kuue vastu, milleni on jäädud nüüd juba enam kui pool sajandit. Et see arenes ja reeglid algul võisid võtta ükskõik kuidas pall õhku ja lendas käsitlenud pall lendab pärast leida päris pehmelt, ikkagi saa soojalt ikka ei saa visata ikka ei saa hoida, ei saa, tuleb mingil viisakal moel toimetada teisele poole siis mõeldi välja reeglid. Esimesed reeglid olid 22. aastal, kui maja ma mäletan, Eestisse jõudsid, tõlgiti ära. Muidugi siis tekkis vaidlus, et kuidas reegleid tõlgendada, mis asi on blokeerimine, jooksmine või? Aga tasapisi saad, saadi jagu ja kuigi reegleid on muudetud kuni viimase ajani kogu aeg midagi on mängu olemas jäänud nüüd samaks. Kui väljakule võis minna nii palju mängijaid, kui palju mahtus, siis kui suur see väljak oli? Praegu on ta üheksa korda üheksa, aga siis oli ta ikka nii, et et alguses oli päris piiramatu, kui nii palju õues ruumi oli alati olnud, võrkuga mängiti üle müüri või pesunööri või mina kala kalamajas mänginud võrgu puudumisel ajasin kalamaja poisid kokku ja mängisime pesunööri, mille peale panime rippuma ajalehed. Niikaua, kuni esimese korruse aknast tuli. Eks mammi pistis pea välja, ütles, et suur mees mängib lastega pallini. Mõtlesin, et miks ka mitte ei sobi, ei sobi. Ja oleks praegu tore küll, kui praegu ka mängitaks niimodi. See oli 70.-te lõpp Tallinnas kalamajas. Aga jah, kui ikka paljud tahavad mängida, siis tuleb kõik platsi peale lasta. Siis võis palju trügimist kätte tulla. Oli ikka olnud üks jooksnud üksteisele otsa ja pahandasid end üksteisega ja ütlemist oli ikka kõik tahtsid lüüa, kõik tahtsid eesliinis ollagi, siis kaitsest hammusta töötaja. Keegi ei viitsinud. Ja, ja sellepärast ja esimene asi, mis selgeks õpiti, oli löök ja kes kaitses tõstmisega tegeles, oli teisejärguline, pisikesed poisid, aga lööks, olid pikad-pikad olid kuskil meeter 80, natuke peale, mitte nii nagu praegu. Praegu on Eesti võrkpallikoondise keskmine pikkus suurem vist kogu korvpallikoondis. Oliver Venno on kaks, null üheksa hommikul kaks, 10 võib-olla. Ja, ja aga siis oli juba meeter 80 85 oli ikka väga kõrge pikkus kas või juba. Kalev tuli liidu meistriks 68., siis olid ka pikemad mehed, olid 91 Peet Raig. Ülejäänud olid kõik nublut meeter 80. Kas mäng algas ikka servimisega? Ja seal oli ka nii, et algul võis servida kahe käega ma küll ei kujuta ette, kuidas on võimalik ka reservide. Viskad üles. Siis kui ära õppida, siis ikka vist saab üle ka. Aga pärast ühe käega, siis eest küljelt. Ja üsna varsti kahekümnendatel jõuti selleni, et et võib, löödi juba eest tavalist reserv endale täpselt niisugused nagu praegu ainult hüppel servi tuntud sellele tundmatu maa veel veel paarkümmend aastat tagasi. Aga see serviga serv on väga ohtlik relv. Oli mänge, kus sööks, alustas reservis kuni geimi lõpuni. Punktide arvestamise süsteem oli alguses alguses niisama visati palli toimetati palli üle võrgu ja oi üle müüri. Või hakati kohe ka punkte lugema. Ei tohtinud punkte lugeda, siis RMK lubanud. RMK leidis, et noored kristlased peavad mängima oma lõbuks ja mittevõistluste tulemust taga ajada, sest see tekitab pingeid ja seab inimesed vihaseks. Tekib konkurents, konkurents omakorda sünnitab sellised keelatud võtteid, hakatakse valesti punkte lugema või lõpetades sellega, et hakatakse võidu nimel dopingut tarvitama. Mis omal ajal, mida omal ajal ei tehtud, aga kes teab, võib-olla suitsetate ka midagi sellist, mis andis tongi sisse. Kõige tähtsam element või osa võrkpallist pall. Missugune oli pall 90 aastat tagasi? Ta oli tavaline nahkkera algul oli küll, oli ta kellelegi ta ise tehtud ja niisugune päris valmis tehases, ütleme, tootmisliinil valmistatud balli juurde jõuti alles minu teada alles kolmekümnendatel aastatel, aga see fakt ei olegi, noh, see ei ole kindel. Väga raske on kindlaks teha, kui seda alustati, aga kõikvõimalikku jalgpallis oli kõikvõimalikud panna nahk täis topitud asjad kõigega andis palju jalgpalli mängida. Võrkpalli võrkpalli oli ka niisugune naast ja punutud nagu kingapaelad sõlmisid kinni, kui juhtusid sellega kohaga võtma, kus oli nipp, näed siis oli päris valus. Paelad kinni läksid, tegid haiget veel isegi minu noorusajal, kui ma mäletan, mängisime kuuekümnendatel. Suurus ei olnud ka siis täiesti alaline. Ei olnud, peaasi, et peaasi lendas. Väga raske tahta endale topispalliga näiteks mängida ei saanud. Aga jah, suurem, aga oli muidugi mugavam. Naised hakkasid ka kohe võrkpalli mängima, nii kui võrkpall Eestisse jõuda. Jah, üks aasta hiljem need 20. 1919 sügisel alustasid Eestis mehed esimeste võistlus, tulemusteni jõuti Adel sest ennemgi lubanud punkte lugeda, et mitte võistlusmomenti tekitada ja siis siin nad ikak salaja pidada, sellepärast ei ole alles ka esimese mängu protokolle. Aga kui neid üldse oli need laati peasta mäng, mindi koju, järgmine kord loeti ka niimoodi, et fikseeritud. Kõigile jäi meelde, kes võitis, kes kaotas. Aasta hiljem oli juba jah, teistmoodi naised tulid siis 20. aasta sügisel teadaolevalt hakkasid mängima ja aga esimene käsipalliliit, mis sisaldas nii korvpalli kui võrkpalli, loodi 23. esimeste Eesti meistrivõistlusteni, nii naistel kui meestel jõuti 25. aastal, siis. Eesti võrkpalli ajalukku jääb niisiis aasta 1968. Kalevi võrkpallurid tulid NSV Liidu meistriks. Kuldse Eesti meeskonna kapten oli Peet Raig. Mind huvitab konkreetselt see mäng seal ma olen kaks tundi ja siis ma tulen ära, siis ma seal ei ole. Platsil hakkad mõtlema, eks ole, kaardimängust kaardimänguks, võrkpallurid siis ei tule nagu punkte välja. Kaardimäng, võrkpallimäng. Rääkis legendaarne võrkpallur Peet Raig. Filmi temast võite vaadata saate kodulehelt, aga meie läheme nüüd korvpalli juurde. Millal hakati Eestis korvpalli mängima? Valdur Tamming. On esimesed märked on teada, seda meie narvakad käisid Peterburis või siis ja said seal mingi mingit korvpalliõpetust siis Narva lehes, tolleaegses Narvas, 1913. aastal on üks märge, Narvas mängiti Basketballi Basket pehmebeega sõide kriipse palli. Siis eris Kübarsepp puuris natuke seda ja leidis, et oli mängitud 1916. aastal kell 15 15 astamisi ja aga mingeid kirjalikke märkmeid ei ole. Ja siis on teada, et et see korvpall jõudis Tallinnasse ka sellest ei olegi täpseid märkeid. 1920. aastal oli kolmanda juuni Päevalehes teade toimuvad ülemaailmsed noorsooõppiva noorsoomängud. Ja siis oli seal üles loetud mitmesuguseid alasid ja siis oli öeldud ja niisugused asjad mängitakse ka Basketballi. Ja kui siis järgmise päevaleht või esmaspäeval või teisi veel lahti, ütles isa juttu ja rohkem toimus mitused, kergejõustikualad ja Basketballimäng. Ja läks veel kaks kuud mööda siis Eesti spordileht, mis oli tollal ajakiri, on mängud mängudest ühes loetud toimusid üle Eesti majandust õpilaste õpilasnoorsoomängud, kus loeti spordialadel üles enamikus bordades kolm kohta, siis et mängiti ka tunnist tehnika ja ka Basketballi ja rohkem sellest juttu olnud. Ja nüüd ma olen uurinud, juttu on olnud seda ta noorte meeste kristliku ühingu poolt toodud siia. Mina ise uurisin mõned aastad tagasi kõik noorte meeste kristliku ühingu materjalid läbi seal absoluutselt ühtegi rida sellest ei ole. Üldiselt ei sarnaselt suurt midagi, ei tea, tegi, kes mängisid, öeldi, et, et olid mänginud ka jalgpallurite korvpallurid ja siis lähemalt saab teada neljanda juuni 1940. ajalehest kulmud teade. Ta hari oru võimlas toimub välkturniir Eesti korvpalli 20. aasta juubeliks. Ja rohkem saab siis selgus juuni algul, kui korraldati Harju oru võimla esisel platsil see korvpalliturniir. Ja nüüd tuuakse välja, et Gustav Adolfi gümnaasiumis mängisid kaastolleaegne tolleaegne Ööbacis Saku Õlletehase direktor ostat vandeadvokaat Roman kahjuks eesnimi ta Krediidipanga juhataja kalla. Tartust oli siia tulnud olümpia jalgpallimeeskonna kapten. Eff kull. Noorte meeste kristlikust ühingust olid mängijad. Jalgpallurid Tallinna realisti teame siis Herbert Niilerit saar. Mixinit ja Artur pihlakut nahjuks, need nimed ei ütle mulle suurt mitte midagi, sest sest Eesti spordi biograafilises leksikonis nendest ei ole jälgijale teatab aga millegipärast harrastati seda mängu kõvasti Gustav Adolfi gümnaasiumis, Realis, kes on tekkinud niisugune legend, et esimese mängu pidasid siis Gustav Adolfi Real ja sellest, kuna ma ise Gustav Adolfi poiss ka, siis mul ei ole selle vastu midagi. Aga see mäng oli toimunud Kalevi platsil, ma arvan, seal kohal, kus praegu Viru hotell umbes seal mängitada, see oli kaleviväljakud. Ja ega selles korvpallist juttu ei olnud, kes oli siis alles 20 aastat hiljem. Üks on nüüd kindel, et kui 20. või 20. aastal kuuendal või seitsmendal juunil seda korvpalli mängiti, siis kindlasti ei ole sellest säilinud protokolli. Seda ei säili mängitud mitte mingil juhul viis, viis, seitse, seitse, üheksa üheksa või seda me lihtsalt ei tea. Ja kui alguses oli jutud koolid mängivad, siis 20 aastat hiljem räägitakse juba noorte meeste kristliku ühingu, mingi juubelist ja 1966. aastal võtsid siis meie tolleaegsed korvpallijuhid kätte, pidasid 50. aasta juubeli. Ja nüüd siis lepiti kokku, kott ikka loetakse aasta alguses 20 ja mängivad siis Gustav Adolf seriaal. Gustav Adolfi reali mängud said alguse siiski juba varem. See oli Gustav Adolfi kool, pühitses oma 300 viiekümnendat aastapäeva ja siis ma ise olin korraldaja mängijaga. Kui tihti turniir Tallinna esimene keskkool, teine keskkool, 20 sega, teine ja nüüd 10 aastat tagasi korraldasime uue turniiri kolme osavõtja vahel. Selle võitsime meie, kus taotlus ja siis viis aastat tagasi võiksid Reali poisid. Tähendab, see ei ole niimoodi, et koolikoondised mängiksid, vaid kõigepealt tulevad välja kõige vanemad mängijad 10 minutit ja nooremad välja, lõpuks on koolipoisile ase summeeritakse. Ja nüüd siis, kolmandal juunil on järjekordne järjekordne üritus. Loomulikult ei taha mina ja vaevalt meie koolist või Realis keegi au võtta, et nii suurt üritust nagu nagu eesti korvpalli 90 aasta juubeli mingisugused kaks kool tähistab. Sellel päeva puhul peaksime ikka pidama meeles meie igav väga unustamatuid mehi. Näiteks 1949. aastal tulid Nõukogude Liidu meistriks tuli Tartu meeskond ja sealt on elavate seast Ilmar Kullam ja Heino Kruus. Eks neid meeles pidama. Nad võitsid kaheksa linna turniiri ära ja tähistada nii suurt juubelit peaks olema üks, võib olla kas Eesti Läti maavõistlus või midagi taolist. Ja kui edasi rääkida, siis esimene tulemus korvpallist, mis meil on fikseeritud on 1923. aastal ja seal on öeldud siis niimoodi, et reaalkool võitis Saksa Gümnaasiumi 17, kuus. Esimene tulemus, teadlane. Rääkida ma maavõistlusest siis aprilli lõpul 1924 selle kohta pilt olemas, Eesti spordilehes oleksid Eesti ja Läti ja mängu võitis Läti 20 16. Skorbayst võib veel palju rääkida, et kes seal 20. aastal siis mängisid, seal mängin, siduvat niisugused mehed nagu Lõssov, kes on hiljem tuntud ja tillingija Oskar Eriksson ja juba meile tuntud nimed. Ja ma ei mäleta, praegu ei tule meelde, kas vene gümnaasium või või kes võitis selle ära. Peab ütlema, et 200 vahel kolmekümnendatel aastatel oli vene gümnaasium, mis oli väga korvpall taga väga heal tasemel. Näiteks John Lõzov kaks korda Euroopa parimaks mängijaks tunnistatud oli ju ka vene gümna poissi, tilling on praktiliselt venelane. Vennad Vinogradov mängisid seal ja ennesõjaaegsel ajal oli korvpõlvega vägagi arvestatav mängijaga puitav, seda mujal mängiti vähem. 1935. aastal olid esimesed Euroopa meistri lihtsalt sellest osa ei võtnud. 37 39 tulime viiendaks. Ja huvitav, et Berliini olümpiamängudel olümpiamängude korvpalli oli Berliinis esimest korda. Siis mängisid esimese avamängu. Eesti ja Prantsusmaa võitis Prantsusmaad ka 34 29. Korvpalli hiilgeaasta on 1949 eesti korv. Balli ütleksime jah, seda kui siin kunagi oli juttu või kangesti mängis, Kalev mängis väga hästi Nõukogude Liidu meistrivõistlustel oli neljas ja, ja rahvaste spartakiaadil teine ja kolmas ja siis öeldi, et noh, see on meie kuldaeg ja kumalussovile seda üldse sinna jah, kuid kui seal kuldaeg, siis meil oli briljant ja Heino Kruusiga ma rääkisin ja meie hiigelaeg oli, ütleme, 46 kuni 50 eks ja et sel korral me võiksime kaheksa linnaturi Nõukogude Liidu meistriks tulime ja siis tulime ühe korra teiseks ja kolmandaks ja ütleme, see oli jah, meie meie tippe. Aga siin ei ole mõtet hakata esile pahadest, ma kõike tuleb omas ajas vaadata. Kõrbolfanetid olnud, kes on tahtnud ütelda, teeme kõigi aegade viis paremat mängijat või viie paremalt koos, see on võimatu teha, sest me peame siis leppima kui millestki, mis alusel me võtame nüüd saavutatud tiitlite järgi või populaarsuse järgi populaarsust järgi rahvaküsitluse järgi, siis on kindlasti Tammiste kullamäe või kes sünnitaksest vanemad üldse ei, tead, ma võin seal märkused uued, 39. aastal Euroopa meistrivõistlustel mängis kaasa eesti meeskonnas Heino veskile. Tol korral oli mängu tulemused 30 kuni 34 punkti ja tema viskas viie mängu keskmiseks 17,1 punkti. Ka praegu Euroopa meistrivõistlustel saada viie mängu keskmiseks 17,1 punkti. See on ääretult ääretult kõrge. Teide lugemise juurde see algusaastatel punkte ju ei loe. Aga korvpallis on kogu aeg punkte loetud ja ma toon veel märkused. Pidage meelsed, korvpallis on punktid, aga mitte nagu meie spordireporteril ütlevad silmad, sae mu ihukarvad püsti, ajab vahepeal juba ja korvpalli seda kogu aeg loetud. Ja niipalju öelda, et kogu aeg oli ikka vabavise, oli üks punkt ja ja siis mängust oli kaks, aga siis kaheksakümnendatel aastatel tuli sisse kolme kolmepunktijoon, siis hakkas ka kolm punkti tule. Ja kui palju on teada nende esimeste mängute reeglite kohta esimeste mängude reeglite kohta on Valdo Suurkask on sinu uurinud ja eks nad korvpalli sulle küll kõige rohkem muutunud. Näiteks alguses võis palli hoida ja põrgatada nii kaua, kui tahad. Näiteks ükskord testi mängis Lätiga ja üks lätlane palli palli maha. Aga siis niisugust tormamist ei olnud see teineteistmoodi mäng üldse, aeg areneb edasi ja põhiliselt selle dikteerib siiski televisioon. 90 aastat tagasi võis palli hoida viis minutit või viis või niipalju, kui soovisid, hakkame korvpallist rääkima. Kui see esimene maavõistlus, et iga see oli 24. aastal, siis on enam-vähem selge esisõitja meeskonna käes olla paljuks rikuga vada. Korvpallirõngas oli kindlalt ole korvpallirõngas tänapäevased jah, need olid, need olid juba siis paigas. Kas palli põrgatamine, kui mänguelement oli algusaastad? See on, ma tõesti ei tea, mis oli seitsmeteistkümnendal aastal vist ei kaljul 2895. Eks ta üks rabistamine räpi moodi oli säilinud, meil filmiarhiivis on pilte kolmekümnendates, need on täitsa normaalsed. Ta arvestama seda, et ega ka peale kahekümnendat aastat on ikka korvpall küllalt lähedal nädalal algas ikka lahti vihkamisega, mäng algas lahti viskamisega keskelt ja peale korvi algus oli niimoodi, ihab pärast korvi saavutamistele jälle lahti hüppe. Nii et siis näitas, kellel olid pikem mängija, sellele suurem eelis. Korvpallimäärust on väga palju, vaata tundmatuseni muutunud, kohe küll oli ta 30-ks sekundiks ei ründa, eksis 24 sekundit, ründ aega määramine vigadega oli algus oli, niimoodi. Mängiti neli, neli viga oli niiskukkus välja, viienda tänna, neljandal vihal siis tuli viib. See tuli ammu juba viies viga ikkagi 40 aastat tagasi. Aga siin on palju juurde tulnud, et igale meeskondlikud vead ja need on kõik juurde tulnud. Vahepeal oli niisugune asi muutus korvpalli võimatuks, tegid vea, siis said kaks, kaks viset, aga võisid esimese visata ja siis said küljeaudi. Siis oli niimoodi, et viskasid esimesis, said jälle küljeaudi lõpudi. Siis tuli kolme sekundi ala, mis muutis tublisti korda mängu. Alguses kolme sekundale kitsa müüta läks järjest laiemaks. Tähendab, pikad tulid mängu tahavad, meil mängisid pisikesed poisid kõik, aga kui juba kahemeetrised, vot siis tekkis probleem, et ta seisis korvi, aller pani sisse, tonid on siis kunstlikult natukene eemale tõrjutud. Korvpalliriietus, millal korvpallimeeskonnad hakkasid oma korvpalli Ekssaadik ehk saad ikka ühesuguseid dressi, seda kogu aeg, aga see pükste pikkus ei muutunud kunagi pikemalt, siis nad läksid õige niisuks, nüüd on l allapoole põlve. Üldiselt Eesti on alati mänginud Kolluski siniste ja valgete valgete toonidega Gustav Adolfi gümnaasium on alati sinivalgel ja real on alati must on. Ja noh, need on nii, koolid kindel, närvis. Aga Eesti esindusmeeskonna värvid ütleme kahe ilmasõja vahel Ka olid, ega, ega ikka ikka sinised valged ja vaat niisugune kindlate neil ei ole kujunenud välja, see on nüüd täpselt Eesti koondise oma, täpselt jah. Vanim säilinud pallimängureportaaž on 1938.-st aastast. See on Eesti. Leedu jalgpallimatšreporter on Heino Mikkin legend, raadio ja televisiooni spordisaadete algusaastat. Kuule, mis on kestnud juba 12 minutit, on olnud palju lahtisem kui esimene. Esimesel poolajal võis öelda, et Eesti oli ülekaalus, kuigi see ülekaal ei avaldanud mingisugused erilised hiilgavalt või temporikkas mängus. Kui tihti ülekaal siiski oli selge ja seda fikseerisid ka kaks kindlad paravat. Pall on praegu keskjoone juures. Sillaks jäätis kassile, kask kõrge palli puremale Kurema kastile, kast spurdi vääreldada. Kaks leedulast, Apageerivatena. Kant tahtis mööda tõmmata, leedulasest leedulane võitis, hädakohtunik vilistas. Huvitav, mis ta määrab, praegu peaks asi olema, see on karistusala piiril. Paljaks üle otsajoone ei kohvis, määrab siiski nurgalöögi nähtavat, ta ei märganud seda ilmselt tõlget. Nurgalöögi sooritab seekord kas teiselt poolt voogu. Pall tuleb otse väravajoone lähedale tagumise posti juurde kukus. Dimension hüppas, kui te ei ulatanud seda palli võtma, pall põrkas Murryle murda, siis kohe peale ja leedulane sai aga palli enda kätte. Praegu vaatab, kuhu lüüa peaaegu oma värava juures või nüüd üsna kõrge palli. Juba tuli siia lõdvara valla kui pall põrkas praegu Murry jalast. Leedulase leedulane lõi ligi joonel otse meie väravale, kuid tippmark on kaugele välja tulnud peaaegu üle karistusala piiri. Võttis sealt palli kindlalt endale ja lõi uuesti leibu väravale tagasi. Palju nüüd pureima käes on umbes 30 meetrit Leedu väravast täiesti vaba, vaatab, kuhu sööta, seda passis Veidemanni Veideman uuesti. Kuremaa kuremaa lõi kohe peale, leedulane hüppas talle otsa tulema, kus nähtavasti sai vigastada puremon pragmaatiliselt siiski üles ta lonkab, pisut. Eriti raskelt vigastada ei saanud. Mäng jätkub palju keskväljal. Jalgpallimatši 1938. aastal andis edasi Heino Mikkin ennist too võrkpallist ja korvpallist esimestest küll sümboolsetest natsidest, nagu me kuulsime. Aga selleks ajaks oli Eesti riigi spordieluga ka algust tehtud. N Mainla, see, mis oli toimunud, ei olnud tekkinud ju tühjale kohale. Jah, loomulikult. Ja oli juba ju sündinud nii jalgpall kui kergejõustik. No tänavu aastal tähistab ka ujumine oma sajandat sünnipäeva. Nii et sporti tehti ja rääkimata sellest, et raskejõustik kui meie spordiliikumise nagu esimene selline väljapaistev alaja ja eestlaste armastuse algus ulatub 1000-ga 888.-sse aastasse, kui pöösberg oma raskejõustiku ringi lõi ja kust siis need luuris Haaberg hakkelsmit ka laia maailma läksid. Nii et sport oli juba tuntud, oli ka juba ju olümpiamängudel Ki käidud, tõsi küll, Tsaari-Venemaa koosseisus, aga ikkagi olümpiakogemus olemas. Mida inimesed üldse spordist arvasid 20. sajandi alguses näiteks? Eks arvamusi oli igasuguseid, ega ei saa öelda, et kõigile see arusaadav ja mõistetav oli, tundus sellised tühi kargamisena ja aja raiskamisena nii mõnelgi peremehele, kui tema töömees jõudu kulutas, tema meelest spordi peale aga hakkas ka teistmoodi arusaamine tasapisi jõudma, et sport tähendab ikkagi ka sellist tervist ja ja elurõõmu. Populaarsemad spordialad olid siis raskejõustik tegelikult. No raskejõustik kahtlemata sellel ajal oli ikkagi maadlus ja tõstmine au sees ja ja eks meie ju esimesed suuremad saavutusedki just nendelt aladelt tulid, aga aga juba tõstis ju pead ka kergejõustik. Jalgpall sai kohe üsna tuntuks ja populaarseks. Talvel tuli pall juba ja muidugi hakati ka juba suusatamise esimesi esimesi selliseid jälgi ajama. Nii et sisuliselt nagu peaaegu et kõik olulisemad spordijalad said siis alguse No suurem osa siiski jah, olid, olid Eesti iseseisvuse ajaks juba teada ja tuntud, mõned vähem, mõned rohkem. Aga sellel ajal üldiselt harrastatud tuntud alad ikkagi jõudsid ka Eestisse. Jutt oli jalgpallist, miks jalgpalli jõudis Eestisse enne kui võrkpall ja korvpall ja ilmselt levis ka väga kiiresti üle Eesti. Noh, eks jalgpall oli ka ise vanema spordiala. Ja kahtlemata Ta on ta selline haarav mäng ja ja ei nõua erilisi tingimusi ja teda harrastada. Loomulikult kohe leidus siis neid, kes jalgpallist õhinal kinni haarasid ja teame ju metooria Mercury kohtumisest 1909. aastal loetaksegi jalgpalli sünniaega, meil aga juba mõned aastad varemgi oli teda siin-seal juba mänginud. Kas on teada, kes oli meie esimene jalgpallitähtjalgpallistaar, nagu praegu öeldakse? No raske raske siin ja staare välja tuua sellel ajal pallist. Aga ka näiteks meie esimene selline väljapaistev kergejõustiklane Williamson või ka Kiilime mängisid jalgpalli ja ja võikski võikski öelda, et nii mõnigi hiljem kergejõustikus häid tagajärgi näidanud mees just jalgpallimurult tuli. Tol ajal vist üldse olid sportlased laiema ampluaaga kui tänapäeval. On kahtlemata sellel ajal olnud kombeks ikkagi mitmel alal kaasa lüüa, kui olid spordipoiss, tegid seda ja teist ja kolmandat, mida siis sellel ajal harrastada sai. Ja õhinal võeti kõigist uuest osa noh, kergejõustikus oli ju algusaastate üks meelispaiku, kus harjutamas käidi tondiliivaluited, kuhu kogunesid noored siis kergejõustiku esimestel aastatel ja nende hulgas oli ka hilisem Kümnevõistluse täht Aleksander Klumbergi, Kolmpere, Jüri Losman, Anton Ohaka, habras Kiilim. Kõik need mehed, kes üsna varsti ennast ka juba Tsaari-Venemaa kergejõustiku võistlustel näitasid heast küljest püstitades rekordeid, tuues ka kahel korral ära seltside vaheliseks kergejõustiku karika. 1000 915916 Tallinna Kaleviselts selle väärtusliku auhinnaga võitis Moskva ja Peterburi seltside ees. Nii et see oli ikka selle aja kohta väga väljapaistev saavutus. Kui me mõtleme eestlastele maailma areenil, siis tuleb meile muidugi meelde kohe Georg Lurichi nimi. No Georg Lurich loomulikult on meie eestlaste jaoks selline sümbol. Ja ka noh, tema kõrval oli ka teisi väljapaistvaid LED mitte vähem kuulsaid. Aleksander Haaberg, Georg Ace, Schmidt maailmas võib-olla Georg Akelsmite on tuntum Ki veel nii spordimehena kui hiljem ka spordifilosoofina Nottema mõtiskles kas sporditegemise üle ja ja on ka mitmeid raamatut sellest kirjutanud. Temale kuulub näiteks selline ütlemine, et inimene pole kunagi liiga vana, et alustada kehakultuuriga. Nii et pidas ta ise sellest lugu ja propageeris oma raamatute kaudu ka spordiharrastust igale eale. Esimesed eestlased võistlesid olümpiamängudel juba enne Eesti riigi iseseisvumist. Seda küll, jah, on ju teada see, et juba esimestel olümpiamängudel üks eesti mees ka olümpia peaareenil ringi kõndis, aga paraku mitte võistlus. Võistlema ta ei pääsenud. Ameerika sõudemeeskonnas oli üles andnud Karl Leerem Baum, kes pidi võistlema, kuid tormi tõttu jäid võistlused ära. Rohkem eestlasi käis 1912 Stockholmi olümpiamängudel, kus oli Tsaari-Venemaa võistkonnas tosina jagu eestlasi. Nende hulgas ka meie esimene olümpiamedalimees Martin Klein kes maadluses, siis läks ajalukku ka kõige pikema teadaoleva maadlusmatšiga 11 tundi 40 minutit tuli rassida, et hõbemedal kätte saada 11 tundi jutti. Ooperis jutti. Võistluse kestnud väiksed vaheajad peeti, aga asi oli tingitud sellest, et selle aja reeglite järgi oleks tulnud nii-öelda puhas võid saada olümpiafinaalis. Aga kuna mehed olid võrdsed soomlane asic aine oli samuti päris ja maadleja ja niimoodi siis läks tunde, ei selgunud paremust. Kui lõpuks siis ikkagi töövõidu sai lein. Ja tema oli siis tasuks hõbemedal, kuna kumbki mees kulla eest enam matile ei suutnud minna. Pärast Eesti riigi iseseisvumist kui palju siis hakkasid eestlased olümpiamängudel tihemini käima? Loomulikult on Eesti riigi iseseisvus, tähendas seda, et oli võimalus siis ka oma iseseisva võistkonnaga esineda, aga ega see väga lihtsalt ei käinud. Sest vabadussõjaaeg veel 1909 teist sügisel käidi väikse grupiga niinimetatud Soome olümpiamängudel võistlemas ja sealt siis sigines idee ja teadmine. Antwerpeni olümpiamängudest siis järgmisel aastal ja muidugi tahtmine nendest osa võta, aga saadi siis asja uurides ka teada, et ega see niisama lihtne ei ole, et selleks peab ka oma spordiorganisatsioon olema ellu kutsutud. Ja oma olümpiakomitee tee ka asutatud, noh see muidugi tekitas suurt peavalu, kuidas siis sellises olukorras siis välja tulla. Ja Eesti spordiselts Kalev oli siis ikkagi see organisatsioon, kes sellel ajal spordil liikumises oli kõige tugevam ja, ja kuhu olid koondunud helgemad pead ka sellises spordi organisatoorse vallas. Ja just Kalev oli siis see, kes võttis enda peale selle asjaajamise ja kelle initsiatiivil siis 1919. aasta 30.-ks novembriks kutsutud Tallinna raekotta kokku Eesti esimene spordikongress ja spordikongressi otsuste järgi siis ka asutati Eesti spordiliit. Eesti olümpiakomitee ja ka Eesti spordileht kutsub ellu ja spordiliikumine sai sellise organiseeritud ilme. Loomulikult ei olnud aega siis nende järgmiste sammudega kaua venitada, sest kongressi otsus oli ka, et oleks vajalik osa võtta olümpiamängudest et ennast ikkagi siis ka näidata ja ja suur maailmale tutvustada kui rahva rahvus. Kui spordiriik ja Eesti spordiliit juba 20. jaanuaril 1920 siis ka alguse sai. Asutamiskoosolek siis koos istus ja selle koosoleku vast kõige tähtsam mõju oli see, et otsustati ka Eesti spordile käima panna ja, ja juba 20 aprill 1920 esimene number Eesti spordileht ilmus nii et oma häälekandjat peeti väga oluliseks ja, ja kogu Eesti iseseisvusaeg ka suudeti kõigele peale raskustele vaatamata see häälekandja elus hoida. Kahjuks praegu praegu meil ju oma häälekandjat spordiliikumisel ei ole. Nii et Eestis spordileht on spordiliikumist Eestis siiski üsna mõjutanud ja kahtlemata ikka positiivses suunas. Kas nendest päris algusaastates Eesti spordiliidu ja spordilehe algusaastatest on ka mõni selline nimi, mõni inimene, keda me kindlasti tänasel päeval peaksime teadma? Noh, spordiliikumise nüüd Eesti iseseisvusaegse spordiliikumiseks võtmefiguur on kahtlemata Leopold Tõnson, tema oli siis Kalevi esimees ja, ja tema initsiatiivil ka 19. aasta lõpus rakendati käima spordikursused Tondil. Need olid sõjaväespordikursused. Nende kursuste kursuste eesmärgiks oli siis ette valmistada spordiinstruktorid sõjaväe jaoks, kuid ainult Donsoni kaugem eesmärk oli, et nendest kursustest oleks siis selline spordikool saanud, mille baasil siis oleks spordikaadrit hiljem ette valmistatud. Spordikooli sellest ei saanud, aga, aga nende kursuste lõpeta ja muidugi siis ka kaitseväkke läksid mitmel pool siis spordiasja edendama ja teine eesmärk minel kursusele muidugi oli ka see, et peeti silmas neid Antwerpeni olümpiamänge ja kursustele olid koondatud siis paremad spordipoisid siis ka kaitseväest ja ja nende hulgas olid tulevased siis Antwerpeni olümpia lased 14 meest neid sinna sõitma võttis ja teatavasti Antwerpeni olümpiamängudelt kolm meest nendest tõid ka medali ära. Ja nende hulgas oli ka Alfred nõilanud meie esimene olümpiavõitja tõstja, kes suutis siis Eestimaale selle kõige kirkama medali tuua. Alfred Schmidt, Ain Sillak hilisema nimega sai hõbeda ja esimene kergejõustiklaste medal tuli just nimelt Antwerpeni don jooksus, Juri Lotman suutis siis hõbeda välja joosta ja arvata võib, et oleks kogemusi rohkem olnud, siis ei oleks ka kuldvõimalik olnud. Nii et Antwerpeni olümpiamängude lisasid enesekindlust ja hoogu siis ka olümpialiikumisele ja kui nendest mängudest osavõtuõigus saadi sellise avansina võiks öelda tänu meie diplomaatide asja ajamistele, professor Ants Piip näiteks Pariisis väga palju tegi selle heaks, et Kupertaanilt see nõusolek saadi. Et belgia kutsus olümpiamängudele ka Eesti. Ja muidugi oli olümpiamängudest osavõtt suureks stiimuliks spordirahvale. Eesti spordiajaloost rääkisid spordiajakirjanikud paleerimaksiimov ja Valdur Tamming ja spordimuuseumi kauaaegne direktor Enn Mainla. Saate aadress, Eesti lugu, punkt vikerraadio e ja üks huvitav lugu veel. Eesti meeskond sõitis esimestele olümpiamängudele Antwerpeni tollases kaitseväeriietuses ja võistlusvorm muretseti alles kohapeal. Pähe said sportlased valged õlgkübarad selga, sinise ülikonna, valge särgi ja lipsu, kaela ja jalga kollased kingad. Nii palju täna spordiajaloost.