Saates siin me oleme, on täna külas Mart Juur, kellelt ilmus neil päevil uus raamat, 101 Eesti popmuusika albumit, tere, Mart. Tere, Madis. Kuidasmoodi siis nüüd selline raamat ühtäkki välja tuli, alles oli sul eelmise raamatu naeruklubi esitlusi ja umbes kaks nädalat hiljem või isegi vähem juba on uus raamat lettidelt? Jah, see lihtsalt juhtus kuidagi nõndamoodi ei olnud planeeritud. Aga TÖÖD järjestasid nõndamoodi, et alles aasta otsa kirjutanud papp maasikaraamatut siis seal pärast selle töö lõpetamist ajaviiteks oma rõõmuks ja kirjastaja tellimisel panin kokku, aga naeruklubi need juhtus nõnda naerule ilmus natuke varem kui popmuusikaraamat. See popmuusikaraamat, kas selle idee oli sul endal juba varem peas pakitsemas või oli see nii-öelda tellimustööd, ei olnud mul üldse sellist ideed, aga, ja see idee tuli kirjastuselt Varrak, kes käivitas sarja nimega 101 Eesti, mis siis räägib eesti kultuurist Eesti ajaloost, Eesti loodusest. Ja nad alustasid sarja Laari raamatuga 101 Eesti ajaloosündmust. Ja seal on vist veel tulemas 101 Eesti lille ja 101 Eesti filmi ja 101 eesti kirjandusteost. Minul paluti siis koostada ja kirjutada see 101 Eesti popmuusika plaat ja loomulikult kui inimene kirjutab muusikast ja kui inimene kuulab muusikat, inimene armastab muusikat nagu meie sinuga mõlemad ju sellise säärased inimesed oleme siis noh, sellist ettepanekut ei ole vaja nagu kaks korda teha, et sa, kui sul vähegi aega on, siis hakkad seda kohe tegema. Kas sulle meeldib muusikat kirjutada või on see mõnikord sinu jaoks ülemäära raske või, või, või kuidas sulle tundub, minu meelest on nagu kangesti keeruline, teinekord tahaks nagu midagi head öelda, aga ei suuda seda lihtsalt sõnades väljendada. On jah, selles mõttes, et igav sugune kirjutamine on ju mingis mõttes EP noh, ütleme, et ta on võrreldes suulise kõnega või, või sellega näiteks, kuidas inimesed omavahel muusikast räägivad, on ju kirjutamine hoopis teistsugune meedium. Ja muusikast kirjutamine on teistsugune kui muusikast rääkimine. Ja tõsi ongi see, et mõnikord on selline tunne, et sa jääd nii-öelda materjalile alla või ütleme noh, Buzeled materjaliga. Aga mõnikord juhtub ka nõnda, et sul on tunne, et sa oled sellesse materjalidesse kuidagi sisse läinud ja suudad sellest midagi avastada. Noh, näiteks enese jaoks midagi säärast välja kaevata, millest sul enne selle loo kirjutama asumist polnud õrna aimugi ja väga tore on ju see muidugi kui ja see on selle kirjutamise juures kõige suurem rõõm minu arust muusikas kirjanduse juures kõige suurem rõõm, kui kui sul õnnestub seda kuidagi jagada lugejatega, kui sul õnnestub, kui sa leiad mingisuguse laheda asja, mis sinu meelest on väärt jagamist ja kui sa oled sellest kirjutanud ja kui see kuidagi teiste inimesteni, et see on see rõõmelise tasu, miks, miks see, miks see väärib vaeva, sest loomulikult On ju muid võimalusi ajaveetmiseks oleks ju küll ja küll keegi meist ei teeks seda tööd, kui ta ei armastaks seda, kui palju sul kodus plaat on? Ma ei oska öelda, noh, neid ikka on, neid on ikka elu jooksul kogunenud, kas on nii palju juba ütlen vaja vahepeal olnud mõned näiteks keldrisse viia nagu tõsisemate melomaalide puhul või mahu, kutsunud kõik veel kusagil korteris tubadesse ära, mul on see eripära, osa asjadest on mul minu nii-öelda otepää kodus ja osa on siis Tallinna kodus. Et kollektsioon, jah, eks nad kipuvad, kas ma olen veel see mure ka, mul tulevad kogu aeg raamatut peale aga noh no väga hea, las nad tulevad. Kas sellest kollektsiooni suurusest johtuvalt oli sinul 100 ühte parimat Eesti popmuusika albumit raske nende seast välja valida või, või oli see kerge? See 101 nimeplaadi valimine oli tegelikult hästi erutav protsess. Et seda ma tegin enne töö nagu reaalse töö kallale asumist, ma mõtlesin selle teema iseenesest nagu teemasse sisse mõtiski, nende asjadel umbes paar kuud kirjutamata ridagi. Lihtsalt kuulasin lihtsalt vaatasin paljusid asju, mul endal ei olnud lahendusi sõprade käest mingeid asju käisin kuulamas raadio fonoteegis, mingi periood on säärane, et see on säilitanud ainult kassettidel ja kodudes, Nad kassetid kipuvad katki minema, et aga kas ette näiteks säilitatakse Rahvusraamatukogu muusikaosakonnas, käisin rahvusraamatukogus möllasid Tallinna keskraamatukogus, kus on kasti ja ütleme sihuke korralik eesti muusikakollektsioon samuti olemas, mida inimesed, muide ei tea. Ütle muusikasõpradele, et Tallinna keskraamatukogu, mis asub seal Vabaduse väljakul, inglise kolledži kõrval, see on selles mõttes haruldane koht muusikas, ainult sealt saab ka plaati koju laenata. Aga 101 Bloody voliku tegemine siis ma saan aruprotsess, oli pikk ja põhjalik, kuulasid, viisid ennast kurssi, kui palju sinna selliseid plaate sattus, mille puhul sa võib-olla ise nii väga nende fänni olnudki, tundsid, et nad lihtsalt peavad seal olema. Kui sa teed sellise raamatu, siis lihtsalt seal peavad, sellised oli selles mõttes nimekirja ütleme et nimekirja koostamine oli pikk protseduur ja tegelikult oli sellist hingelisi üleelamisi üksjagu. Selles mõttes tõesti see 101 väga konkreetne number. Seda tõesti ei ole rohkem ega ka vähem ja oli mingeid asju, mida ma kaalusin peos veeretasin tõstsin need sinna-tänna. Ja noh, lõpuks jäid välja. Mul oli oluline selle asja juures, mitte kirjutan lihtsalt sadat ühte plaadiarvustust. Mulle tundus, et, et see annab võimaluse raamatu vorm annab võimaluse kirjutada sellise loo Eesti popmuusika ajaloost, tänapäevast arengust, muutumisest ja kuna iga plaadi tagant konkreetne ansambel või esitaja, siis iga plaadi taga on konkreetsed inimesed. See annab võimaluse rääkida nendest inimestest. Kuna kõik see on toimunud mingil ajateljel, siis ja muusikaline paratamatult meie eluga tihedas tihedasti seotud jälle mingi abstraktne kunstasi iseeneses, vaid popmuusika just nimelt vaid ta on ju osa igapäevaelust, inimeste suhtlemisest, inimeste mõtetest ja tunnetest, siis see on ka hea võimalus rääkida eesti noh, ütleme lähiminevikust, Eesti lähiajaloost ja tuletada mingeid asju meelde, mis võib-olla suurest ajaloost jäävad välja, aga mis on meie nagu mõtetes ja mälus olemas ja mida on võimalik siis aktiveerida muusika kaudu. Seda mõtlesin ise ka lugedes seda teksti kui ka selle, et tegelikult need 101 lugu nendest plaatidest annavadki tegelikult päris hea sellise pildi sellest, mis Eestis viimase 30 aasta jooksul on toimunud, aga just mitte päris võib olla selliseid kõige mainstreami mälupildi, vaid pigem seal on väga palju selliseid detaile, mis nagu näitavad selle elu neid külgi, mis enam võib-olla nii väga hästi meeles ei ole või millest päris paljud inimesed üldse midagi ei teagi, sellepärast et ma lihtsalt ei mäleta või neid ei ole enam olemas. Või ei olnud siis olema. Need, kes enam olemas ei ole, ei mäleta niikuinii enam ilmselt mitte midagi, aga see periood, mille jooksul need 101 plaat tee on välja tulnud, on siis 77 kuni 2009 kollaaži ansambel kollaaže on seal mingisugune endale lemmikperiood Eesti popmuusika ajaloos, kui ma asusin raamatuid kirjutama, siis ma kujutasin ette, et mul on lemmikperiood ja mis sa arvasid, milline see siis võis, võinuks olla, noh, ütleme kuna kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest ja noorpõlvest, siis noh, ütleme need põrsapõlves kuulatud vinüüli. Noh, on ju, noh, eks sa oled, sa oled neid nii palju käperdanud, neid välja võtnud, plaadi peale pannud ja nõnda edasi ja nad on jätkuvalt muidugi väga armsad, aga mul on olnud õnn ju elada eesti popmuusika plaatide ilmumisele kaasa reaalajas, et ma olin sel ajal juba, kui ilmusid esimesed eebeedi albumid, olin juba aktiivne plaadi ostja, raadiokuulaja ja seda ma olen tänase päevani, et ma tegelikult suhtlen eesti muusikaga ja noh, üldse muusikaga eesti muusika sealhulgas ka suhtlen pidevalt iga päev ja nõnda edasi, nii et selle töö käigus kuidagi ma sain aru, et tegelikult ma armastan kõiki neid perioode isegi näiteks noh, ma tean seda ja ka selles raamatus kirjutatakse, et 90 aastat algus, mida peetakse enamasti selliseks noh suhteliselt, et ka materiaalses mõttes väga vaeseks ajaks. Noh, me, me kõik mäletame, et vabariik oli just saabunud ja kõik oli õudselt vähe ja samas avaldas mõjuga popmuusikale ka. Aga samas oli see ikkagi väga lahe aegsel tehtiva õudselt pull asju, isegi selles nii-öelda meistri, mis tollal möllas, mida tänapäeval meenutatakse enamasti läbi huumoriprisma, ka seal juhtus fantastilisi asju ja seda enam on see seal toimetusega kaks väga olulist asja selles 90 aastate alguse perioodist, selles mõttes esiteks muutus tehnoloogias tuli tasapisiarvutid, igasugused elektroonilised asjad, mis tegi bänditegemisele muusika tegemise lihtsamaks, hakkas võimalus olema, teha kodus asju, esimesed arvutid saabusid ja igast muud vidinad. Ja teine asi on see, et selleks ajaks kasvas ka peale juba noor põlvkond noori bändimehi, eks ole, tuli nagu põlvkondade vahetus ja korraga kargas kusagilt jälle tohutu hulk väga andekaid inimesi, kes hakkasid tegema, sest nõukogude aegse rocki probleem oli see. Kui meenutada seda, ütleme, kaheksanda aasta keskpaika, siis seal see verevahetus jäi kuidagi toppama ja see takistus ei tulnud mitte inimestest ega Eesti muusikute noh, mingisugusest jõuetusest seal olid konkreetsed ühiskondlikud põhjused, teatud tüüpi muusika ju välistati täielikult, igal juhul ta käis läbi tooted, tsensuuri veskit, ütlesite, said bändi teha selleks, et seal on juba tehnika, pidi olema prooviruum. Seda sain kuskilt mingist asutustest, kes pidi Sulle need võimaldamine, asutused said seal mängida sisuliselt tarifitseeritud käime läbi komisjoni eest, mingit pumpendid või mingit, näiteks ütleme, mingid lõufi tänapäeva Volkari ei läbiks seda Tarifitseerimis komisjoni iial, ma ise olen käinud kahelda refitseerimisele, need olid väga karmid üritused seal ikkagi JMKE kongressi teistes Gennadi Podolski laulu ja ta pidigi seda esitama ja esitaski ja nõnda edasi. Et oli, oli palju selliseid, puht tehnilisi takistusi, aga üheksanda aasta alguseks seal kõik see kadunud ja korraga see noh, nagu energia vallandas. Nii et, et kui ma nüüd võtan oma segase ja no ütleme sellise ajaloolise ülevaate kokku, siis ei, et konkreetselt armastatud perioodi mul enam ei ole, ses mõttes, et igas perioodis on väga lahedaid asju, mis mõjusid mulle õudselt erutavalt, mis kütsid mind üles ja mis haaras mind tohutult kaasa saates siin me oleme, on jätkuvalt külas Mart Juur, kellelt ilmus raamat 101 Eesti popmuusika albumit. Kui palju nüüd peale selle raamatu ilmumist nüüd kus paar päeva juba väljas olnud, on tulnud inimesed sinu juurde ja hakanud sõitlema, miks sa oled sinna sellised plaadid valinud, kui seal oleks pidanud olema ometi sees ja see, see, see, see, see ja see ja mitte mingisugusel juhul see, see, see, see, see ja see, see talvel nii uus asi, eks ole. Ta on müügil, teistel on paar päeva, et inimesed pole veel jõudnud seda võib-olla omandada, veel läbi lugeda, aga see vaidlusmoment on sellesse raamatusse sisse kodeeritud. Ja minu arust on see noh, ainuke normaalne 500 raamatut lugeda ollagi sellises aktiivses vaidluses autoriga. Sest selge on see, et muusika ja noh, ütleme see viis, kuidas iga inimene konkreetne inimene muusikat tarbib, mida temaks muusika tähendab ja milline muusika talle oluline on siin ju väga erinev. Et oleks äärmiselt kummaline, kui ei tekiks vastuvaidlust või selliseid nagu just nimelt taga see aga too aga miks see nõnda edasi, et see on, see on ainult positiivne. Sest et kui keskustelu tekivad ja ütleme, et mida ägedamaks nad lähevad, selles mõttes võib neist kasu tõusta, et võib-olla siis võib-olla me võib-olla tavalises elus nii palju ei mõtle Eesti näiteks muusika noh, ütleme mineviku peale võib-olla see sunnib meid vaatama minevikku mingisuguse, pisut süvenenud pilguga. Ja võib-olla me kõik saame selliste arutelude käigus, ma arvan, natuke targemaks ja avastame võib-olla mingeid asju tõesti, ütleme ma ei arvagi, et minu raamat mingi ammendav ülevaade on, see ei saagi selline sellisena olla, ta on ikkagi subjektiivne valik, isiklik valik ja nõnda edasi. Aga ma arvan, et kui kaevatakse välja mingid selliseid asju, mis olulised, siis me kõik saame nendest teada ühel või teisel viisil. Isegi kui inimene omaenda kodus möllab ja loeb, et misse juur siin nüüd teeb, vaatab oma plaadiriiulit, ütleb kuule, see ei ole ju nii või noh, et hoopis too ja see ongi normaalne viis muusikat kuulates ongi normaalne viis muusikast rääkida, nii et oleksid pigem isegi võib-olla pettunud, kui võtaksid seda unisoonis sellise absoluutse tõena. Ahah, 101 Eesti popmuusika albumit, millest järeltulevatele põlvedele rääkida, on need oi, see oleks väga hirmus asi, kui kui nüüd ma arvaks, et see on nüüd selline ametlik ajalugu, valatakse kipsi, nõnda jääbki, kindlasti mitte. Jah, Eesti popmuusika muidugi vääriks tegelikult hästi põhjaliku ajada, kirjutas küll, sest et seda oma tööd tehes kogesin seda tegelikult andmebaasidele, lünklik, sageli vastuolulised ja ka inimesed on ise erinevatel aegadel avaldanud erinevaid, noh ütleme kasvõi näiteks mingeid fakte või faktid on vastuolus sageli, ilmselt ei mäleta, lihtsalt isegi bändimehed ise. Kui sa selle töö, kes üritab midagi täpsustada, siis vastuseks teistele mingi. Ta ei mäleta sellest, et noh, normaalne elu ongi selline või mäletan valesti mis iganes. Noh et mis siis oleks lahti, on minu valik. Aga ma usun, et see paneb inimesed mõtisklema. Esimene mõtlesin, et see paneb inimesi mõtisklema selle eesti muusika peale laiemalt. Samas ma arvan ka, et ühisosa on siiski ju ka päris suur. Selles mõttes, et see eesti muusika on ju nüüd on nüüd vana ja ta on väga mahukas, on üllatavalt suur, Eesti muusika või eestiplaatide mass on tõesti hämmastavalt võimas, eriti viimasel 10-l või 15-l aastal pärast iga nädal ilmub midagi lahedat, aga ma arvan, et mingisugune ühisosa on meil kõigil, noh, ma võin vanduda, panna käeahju ja teha, mida iga selles noh, arv, näiteks apelsin, teine plaat, noh sellist inimest ma ei usu, kes need tuleks, ütleks, et selle koht ei ole selles raamatus. Selliseid asju on ju veel, et, et ma arvan, et me kõik tunneme marjunudki, siukseid klassikud, me tunneme ju tegelikult kõik ära võtnud selles võib-olla me ei pea neid klassikuteks, aga tahes-tahtmata mingeid asju teame ja tunneme. Nii kui nii kui rääkida albumi kui sellise formaadist, ütleme siis on ta siis vinüülplaat, CD-blood, kassetid, kui oluline on sinu jaoks see, et sul oleks album nii-öelda sellise tervikuna olemas kaaned, karp, mis iganes vahelehti ja siis seal sees mingisugune ese, mille pealt tuleb muusika. Kui oluline on sulle see, kui palju sa pead näiteks praegusest sellest MP3 generatsioonist. Mul endal on ka Aipodja, mul Malawana maipadi kogu aeg asja ja vahetan seal lugusid välja, nõnda edasi, see on loomulik, sest taipavad, võimaldab kaasa võtta reisile või, või ükskõik kuhu või linna peale või kuskile lähed ju võimalik kasvatada kogu see muusikat. Aga ta on ikkagi ainult ütleme selline noh, tarbeese, et ma minu jaoks on albumi formaat ikkagi väga tähtis. Ma ei kujuta nagu ette seda, et mul on lihtsalt minu muusikaliselt mingi fail arvutist. Et just nimelt ma tahan, et oleks nagu täisasi, et seal on kujundustekstid, värgid, möllud. Et kuidas ma nüüd võtan mingisuguseid plaadi ja lahutanud osadeks, jah, muidugi, mingisugused asjad toimivad väga hästi ka, nagu laulutasemel ütleb MP3 nõnda edasi aga Albommunika tervikiva artist või bänd, kui ta teeb albumist tegelikult seda kui tervikut see on nii lihtsalt tehtud, et, et me võimsalt mingeid juppe välja võtta ja kuulata, mängida neid raadio sisemöllata nendega, aga me tegelikult ju teame seda ümbritsevat tervikut, tunneme ja teame, mis, mida sa selle plaadi kontekstid nõnda edasi. Et kui me kuuleme lugusid, siis ma arvan, ma olen natuke vaesemad või natuke, jätame ennast mingites nagu lõbudest, ilma mis kaasnevad nagu selliseid terve asjaga, pluss sageli ansamblid julgevad plaadile panna selliseid lugusid, mis kindlasti kunagi raadiosse jõua ja siis võtavad sageli endale julguse sellise mõnu võib-olla rohkem eksperimenteerida. Klassikalise albumi puhul bändile ja artistil on see ju ikkagi nagu eneseteostuse viis on oluline selles mõttes, et, et olla nüüd ansambel, kes ütleme, terve karjääri ehitab üles, anti karjäär on nagu imelik sõnaga, kuidas teisiti nimetada, ehitab terve oma elu eksitentsile mingitel MP3 endale. Et mis see siis on, seda võid seda teha, aga, aga see loomulikult artisti ise tahab oma tööd kuidagi vormistada, et oleks teos terviklik teos ja kuulaja tahab ju ka saada mingit nagu terviklikku teost. Mainisid siin seda plaate tuleb Eestis järjest rohkem välja osalesid sellepärast, et tõepoolest raamatus kajastatud perioodidest ütleme seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel see ei olnud üleüldse võimalik, eks ole, kuna oli tsensuur nii kõva, teiseks on lihtsalt see, et noh, tänapäeval on meediumid päris palju erinevaid ja, ja plaati tuleb lihtsalt rohkem, toodetakse rohkem. Kas sinu jaoks see, et neid plaate nüüd niivõrd palju rohkem tuleb ja see, et neid on palju lihtsam kätte saada, kas kas mingisugusel määral see sinu jaoks kahandab kuidagi albumi kui sellise maagiat ka, kui sellist sõna kasutada? Vabanda, see maagia ikka tuleb ikka konkreetsest plaadist, kui on mingi plaat, kus seda maagiat nende sees ei ole, siis see 100-ga kahandada? Jah, selles mõttes, et tänapäeval muusikasõber olla on selles mõttes ju ka keerulisem kui vanasti, sest muusika tõesti rohkem ja kanaleid on rohkem, seal peab olema rohkem aega. Mingis mõttes ma kirjutasingi raamatu just nimelt mitte akadeemiliselt positsioonilt või mingisuguse sellise muusikakriitiku positsioonilt, vaid ma läksin nende asjade ligiistmelt fännipositsioonilt ja fänn võtab asju võib-olla pisut teistmoodi kui, kui need sellised noh, kriitilisemad struktuurid. Et selge, et aastatel ja üldse üldse sellisel ajal oli, kui sa said mingisuguse vinüüli kuskilt läänest kätte, see oli ju suur sündmus ja tõesti plaat oli õudselt vähe ja täpselt oli näiteks väikelinnas Otepääl, kus ma elasin täpselt, kellel on mingi Led Zeppelini plaat, kellel mingi Genesise plaati nende edasi tänapäeval ma arvan, et igal inimesel on tohutu hulk muusikat kodus. Aga sa pead võtma aega, muusikasõber olemine tähendab mingis mõttes ju ka sellist täistööajaga lusti, kui sa tõesti võtad aega, kuulad Laota, möllad nendega ja lähed nende sissemaa ketta mingis mõttes kõik on tänapäeval palju rohkem kui vanasti oli, inimesi on ka rohkem, planeedi elanikkond on ka kasvanud igal juhul kõik on palju rohkem ja see ongi väga kole oleks, kui oleks selline nõukogude aegne elu edasi, kus tõesti aasta silmas mingi viis plaat ja siis ülejäänud 12 kuud siis selle viie plaadi otsas. Hirmus selge, sa ütlesid, et sul oma sellist lemmikperioodi eesti muusikas ei ole, sa avastasid selle raamatut kirjutades, aga kas sul on mingisugune absoluutne oma eesti lemmikartist või lemmikbänd kes meid väga palju mõjutas? Sellises õrnas kujunemiseas oli ansambel Ruja, noh seal nüüd originaalne tõenäolistest, et Ruja oligi nagu selline põlvkondlik värk ja Ruja avaldas mulle väga erinevaid mõjusid, näiteks Ta viis mu nii kaugele, et ma hakkasin lugema luulet, hakkasin tohutult armastama Juhan Viidingut, Hando Runneli ja, ja see, et ma jõudsin luuleni üldse, läksin sealt edasi, just nimelt plaatide juurest läksin luulekogude kallale tuli just nimelt Rujalt ja noh, Ruja tegi ju veel teisigi asju, ta õpetas kuulama mingisuguseid tõsist, sügava pretensiooniga rokkmuusikat ja kuna see oli Eestis tehtud ja kuna ta rääkis eesti asjadest ütleme, need välismaa asjad. Me teadsime, Genesise Jess ja kõik, me teadsime neid nõnda edasi, aga need olid sellised abstraktsed asjad iseeneses, avata. Ruja rääkis Eesti asjadest, ütles midagi ühiskonna kohta, kuigi tal hästi, ta oli tegelikult ju noh, literatuurne ja väga nagu selline kunst. Kunsti täis ansambel, nad ei tegelenud päevapoliitikaga ega mingisuguste, nagu detailid noppimisega annad, kuidagi kehtestasid mingisugust maailmapilt või mingit mingeid väärtusi. Ruja mõju on väga paljudele inimestele väga suur. Edasi, aga noh, neid bänd on tegelikult veel rock hotell, apelsin. Noh, sealt tuli puhas energia, elekter, apelsini rokat enne kohutava energiaga bändid, mis on puhas muusika, mis sealt tuleb, mis paneb su üle keha nagu liikuma. Ja, ja noh, teeb sugu igasuguseid trikke, neid ansambleid on küll ja küll selles mõttes, et hilisemal ajal, kui olid juba 90.-te, ma elasin tohutult kaaslasel röövel, ööbikule, JMKE, ühesõnaga tänapäeva jõudes võime rääkida soliisist Vaiko Epliku ste, me võimegi neid nagu rääkima jääda, et noh, tegelikult neid nimesid leiab raamatust. Nii et vähe pole. Kui oluline on sinu jaoks Loi muusika, kontsertmuusika on, kui palju sa tahad neid artiste, kes sulle plaadi pealt meeldivad ka kontserdil näha? Väga palju tahaks neid näha, aga kuna ma olen küllalt vana inimene ja need kontserdid hakkavad minu jaoks õudselt hilja. Et sa pead juba kodunt välja minema mingi kell 12 öösel, enam-vähem. See on õudne ettevõtmine, et ma teen seda siis, kui ma käin ise plaate mängimas, vahel. Aga et ma olen alati, kui ma tean, et mingi kontsert või mis ma olen õudselt hakkame teinud ja ma tulen, pange mind kirja. Ja ma tulen kindlasti vahel, kui ma olen suutnud ennast välja vedada alati, kui on hea kontsert, ma naudin seda nagu täiega, mulle meeldib just nimelt nagu istuda, navi seista, bändi vaadata, mitte käia ringi alaterdada nagu enamus inimesi õllesabas. Jah, just nimelt. Aga minu nagu ütleme, vanus teeb selle töö, et, et kui see minemise hetk saabub, siis ma saan aru, et sageli on sel ajal juba unehõlmas need noh, armastus on hästi suur, aga aga aastatega võimalust seda realiseerida jääb vähemaks. Nii, Mart Juurega jätkame saates, siin me oleme, on siis Mart Juur kirjutanud raamatu 101 Eesti popmuusika albumit, ei tohtinud veel selgitada oma valikuprintsiipe selle raamatu sinna sisse sattunud plaatide osas tähendab selles mõttes, et sedasorti raamatuid koostada ongi minust võimalik ainult läbi sellise isikliku vaatepunkti või prisma. Küll, aga ma tunnistan ja tunnen tulist kurbust selle üle, et Eestis ei ole tegelikult kehtivate müügiedetabelit aegade algusest peale, sest et see läbimüükide probleem neist plaatidest kirjutas, tegelikult mind jubedalt huvitas, sest tegelikult kes meist ei tahaks ju teada seda, milline on kõige enam müüduim eesti albumit, kas midagi meloodiaajast või siis näiteks Erik Morna ütles, et väga metsikult müüsid kassetiajastu näiteks ansambel karavan, valged jõulukassett või Endel Jõgi kassett ja põhjusel, et nendes oli väga kvaliteetne saksalint. Neid osteti 10 kaupa, lindistati sinna oma oma bändi või siis oma lemmikbänd. Et kahjuks neid müügitabeleid ei ole, neid ei ole ka tegelikult ju õieti ka tänapäeval olemas. Et tegelikult saaks äärmiselt huvitava raamatu. Ja ma loodan, noh, mis seal enam loota, neid tabeleid pole varasemast ajast pole olemas. Et seda võimalust ei ole, aga tegelikult saaks lube huvitava raamatu, mida ma loeks huviga, keegi võtaks käsile teeks näiteks 100-st või 101-st kõigi aegade enimmüüdumat plaadist, ma arvan, et me näeksime selles tabelis üllatavaid asju, saaksime väga palju põnevat teada. Kas sinu jaoks on Eesti popmuusikas lisaks sellele veel mõni selline suur saladus, millele sa vastust tahaksid teada? Jah, et otseselt kirjutas näiteks põrkasin eriti selles varasemas joodis kokku sellise nähtusega, nagu on ilmumata jäänud albumid ja see on tegelikult hästi huvitav teema, mis, millega ma ise väga ei tegelenud, sest et see minu noh, minu töö teemasse ei läinud ainult nii palju. Mainisin Ruja esimesest LP misse ilmuvate, mille asemel tulen nelja looga EP, mida me kõik teame. Oli see planeeritud kaua mängivana. Siis mäletan mina kogemusest seda, et oli vanasti üks tähendab nõukogude ajal jälle, kui ma väike olin veel. Jõmpsikas et oli selline saade Eesti raadios, kus tutvustati uusi ilmuvaid, heliplaate kestis tund aega, seal mängiti noh, mis pärast viima meloodias tulemas oli enamasti klassikat või sassi või mida iganes. Aga ma kuulsin oma jänese kõrvaga tunniajalist saadet, kus intervjueeriti Peeter Toomat ja mängite Peeter Tooma plaadimaterjal. Ja ma mäletan, et noh, me teame kõik väga hästi, Peeter 1000. Eks ole, laulud kinnist siiamaani folgil laulavad aku just nimetataks alava juures enim just ja see oli fantastiline materjal, mul on meeles nagu see tunne, mida ma kogesin seda saades kuuletasima ärevalt otse, millal sa Peeter lavaplaat tuleb ja seda ei tulnudki. Ma ei ole kunagi hiljem ühtegi selgitust kuulnud, miks ilmutajaid seda Peeter Lauma kadunud albumi lugu ma tahaksin lugeda, kui keegi võtaks selle välja uurida tegelikult seal ju keeruline Peeter Tooma helistada ja see lugu ära teha. Ja tegelikult selliseid asju veel noh, ütleme see varasem periood 60.-st, kuni seitsmenda keskvaimus tegutsesid väga lahedad Eesti ansambli neist 69. aastal mängisid ansambel kooma, millest eksisteerib ainult neljalooline salvestus, mis on tehtud telemaja kuskil koridoris. Hästi kehva saundiga laulis seal Joel Steinberg, kitarri mängis Andres Põldroo ja see salvestus on tehtud ennem seda ilmselt aasta 60 90. Nagu ükski Led Zeppelini plaate on jõudnud Eestisse. See kõlabki nagu Led Zeppelin, see on eestikeelsed laulutekstid, ma pesen oma hambaid verega. Ma sain kaugelt plaadi ühe pealkiri, fantastiline Madden minule hankis, selle tõi selle nelja looga valikud, Jaanus Nõgisto, kellel see salvestus on olemas, see on fantastiline asi, fantastiline bänd, kooma, kui sa sellest ei teata üldse. Noh, need, kes teavad, need teavad, sellest ei räägita eriti kogu see varamisest tahtmise ilmuta, võiks rääkida, sest nagu ilmumata jäänud plaatidest ja neid oli ka hiljem selles mõttes, et noh, meil on näiteks Ele ja Kaja Kõlar, LP, et meil ei ole, et on ainult, eks ole, see väike nelja looga EP. Meil pole Jaak Joala korraliku albumit sellest ajast, kui ta tegi, ütleme, estraadilauset on seal rinnalihast ja rinnalihastega varasem plaat, mis on tore straadi plaat igati väärikas. Aga seda nagu kus olid need kustuta valguspessa moodsa koguse tooli kõrvaltoakuusest ahmis, ajastesti hullukesel kurat kuskilt raadiost ja telekast tuli selles mõttes, et inimesed armastasid jumalat, armastavad siiamaani need sellised laulud tähendab Panasonicu hüppama, sa lähed higiseks, kui sa kuuled seda muusikat, kurat võtaks ja noh, see, et praegu Jaak neid välja anda ei taha, see on tema õigus. Aga omal ajal oleks võinud ju olemas olla. Miks neid ei ole, ma ei tea, see olemata jäänud osa eesti varasemast popmuusika ajaloost vääriks tegelikult uurimist. Vähemalt on siis mida veel tulevikus minevikus sky oodata ja suur aitäh sulle Martat saatesse külla tulid. Jah, aitäh tegutsesid.