Kui Rootsi kuningas oma kohaloleku ja kõnega austas ühte olulist sündmust eestlaste jaoks, siis ta osutas ühele eestlaste jaoks traagilisele sündmusele 50 aastat tagasi eestlaste põgenemisele üle mere. Ja nüüd, septembri viimasel nädalavahetusel toimus Tartus Eesti Rahva Muuseumi korraldusel vastavateemaline konverents. See teema oli siis viis aastakümmet paguluse sünnist. Kirjestam teie pidasite sellel konverentsil ka ettekande, aga nüüd, kui me meenutame, mis vallandas selle eestlaste põgenemise läände, üks on selge, punaarmee lähenes, aga mis asjaoludel? No see, et sakslased võtsid ikkagi tropi eest ära kuni ligikaudu 19. septembrini sakslased nõudsid ikkagi nii nagu ikka välismaale mineku puhul bürokraatiat, paberite täitmist ja nii edasi siis siis 19.-ks septembriks oli asi selge, sakslased lahkuvad ja, ja nad siis päästsid väravad valla, aga muidugi ainult Saksamaale minekuks. Ettekande teemaks oli, mis on eestlus, pagulaseestlased kui eestluse kandjad. Teatavasti olete sündinud läänes, aga kuidas teil see niisugune eestlaseks olemisse ja sündimise taju tekkis? Lapse ja noore mehena? Igal väliseesti kohalikul kogukonnakesel oli oma teatud hulk erilisi perekondi, võiks öelda perekondi, kes kuulasid mingisugust sisemist häält, võtame näiteks Los Angelesse, kus oli ligikaudu meedada umbes 1000 1000 eestlast, kes mingisugusele Sallo osalesid organiseeritud tegevusesse võis seisneda ainult jõuludeks. Jah, või siis mingi ajalehe tellimisest, aga te ütlesite jah, just just kusjuures võiks öelda tõenäoliselt iga 1000 inimese kohta, kes niimoodi natukene aktiivsust üle näitasid, oli tõenäoliselt 1000, kes lihtsalt nii-öelda eestlusele ära kadus, assimileerisime muutusid täiesti ameeriklastega ja ütleme 1000-st inimesest omakorda kes ilmusid välja jõulupidudele siis nagu siis, kui asi oli oma oma tipus, võiks öelda. Neist omakorda võib olla 100 150 200 saatsid oma lapsed kooli ja, ja see oli siis selline väline, tuumiku ring ja siis oli oma keskmine see veel ring, mis reeglina koosnes mõningatest perekondadest, kus oli lihtsalt eesti meel, mitte mingisugune marurahvuslus, reeglina, aga kus lihtsalt keelduti loobuma loobumist oma identsusest. Ja, ja ma muidugi võlgnen siis oma siis tihendamise sellesse süsteemi just nimelt ka vastavale päritolule. Mul olid, mul oli sealt head Eesti vanemad ja vanavanemad ikka ikka ja siis muidugi lõpupoole päästeti mind ära nii-öelda eestlase jaoks, piltlikult öeldes kolleegide poolt kelledest osa ka siin majas töötanud on nagu Kristi Tammik ja Maire bronhiidi, Riho mesilane olgu nende taustad ükskõik kui keerulised tahes, aga aga kellede valvsa silma all siis Münchenis Vaba Euroopa toimetuses minu eesti keelt arusaami parandati teinekord küllaltki niimoodi karmil viisil või igatahes pilgates ja, ja selline pärast ühekordset pilkamast siis inimesele reeglina jääb meelde, et, et ambulantsele ambunants vaid kiirabiautoga Teie ettekandes, kuidas teie lähenesite eestluse kandjatena kodueestlastele ja väliseestlastele ja pagulase ja, ja immigrandi küsimus, kuidas teened lahendust? No ma põhiliselt väitsin nii, nagu Walter Rand on, on teinud oma põhjalikus uurimustes, et et eestlus antud juhul, kui on võimalik siis isamaalisust või isegi natsionalismi väljendada või vormida niimoodi kolme jõesängi sellises valikulises, noh ütleme, kui on kolm varianti, mille kaudu natsionalism ilmneb, üks on siis tõuline ja rassiline, teine poliitiline, kolmas on kultuuriline ja selline identsus rõhutas, et eestlastele see, see tõuline aspekt, rassiline aspekt, ei ole traditsioonilised, ka oluline olnud ka poliitilist natsionalismi poleme nii väga palju rõhutanud, aga, aga SEE ühtekuuluvustunne, see mesilaspere, see, see oma identsuse kultuursele küllacki akuutne judinaid üdini tunnetamine, et see on siis meie jaoks primaar Aarne eestlustefineeris selline raamistik. Ja, ja see sobib siis väga hästi just nimelt selle teinekord natukene juba naeruväärsena tunduva Ma väliseesti tegevusega, et kus igaüks peab rahvatantsurühma kuuluma ja kus paraku meie eestlus võis küll omada selliseid šahhi või karikatuuri, selliseid sugemeid sellepärast et mida kauem sa kodumaalt ära oled, seda jämedamat sapparudeerid, seda, mis sul meeles on, eks ju. Aga aga igatahes siis just see sobib väga hästi kokku selle selle situatsiooniga, kus ühes ringkonnas ühes piirkonnas, New Yorgis või Stockholmis või kus ta on, et teatud teatud perekonnad just etendavad sellist juhtivat, et kultuuri ja sellist rolli. Muidugi tõesti tahaks veel kord alla kriipsutada seda, et, et inimesed siin Eestis keeli, mitte kõik ma arvan, mõned saavad hästi aru, teised ei saa aru sellepärast et see asi ei paku neile huvi või nad ei ole mõelnud ja kolmandad on kolmandad, on õelate ühel või teisel kaalutlusel, aga et ei, tuleks tõesti ikkagi rääkida emigrantidest mis on ka väliseestlaste hulgas, muidugi leidus neid inimesi, kes sisuliselt talitasid, käitusid kui, kui emigrandid. Ka suur osa meist tunnetas seda paguluse asja väga valusasti, see, see paguluse leiva kibedam siiski kui osatakse aimata, seda ei korva mingisugune lääne nii-öelda lihapott. Ja sundkodumaata oleks väga valus asi inimesele, kes on võimeline selliseid asju tunnetama. See on nii, nagu härra Salasoo hiljuti avaldas raamatu oma austraalia elamuste kohta, mis oli pealkirjaga umbes, ma ei tea, kas ma tsiteerin täpselt, et et 50 aastat paguluses või võõrsil vastu tahtmist vastu tahtmist on, see on see oluline moment. Kuigi tänapäeva väliseestlastest on saamas siis tavaline selline Diaspora või, või välismaine subkultuur, mingi mingi lihtsalt nii-öelda teises riigis eestlaste koloonia või rida eesti kolooniaid võõrsil. Aga vahepeal, Me olime pagulased. Ja ma tunnetan ise, et ma olen siiski selle paguluse Credoga omaks võtma või vähemalt tol ajal ma tegin seda. Väliseestlased jagunevad minu jaoks kaheks, ühed on need, kellel oli koduma mälestus, teised need, kellel ei olnud teie kuulutasele teise hulka. Kuidas te nägite seda müstilist testit, millest palju räägiti, mida te ei olnud näinud, mis olid teie tolleaegsed emotsioonid? Ma usun, et et me ikkagi Pätsime end ka küllaltki küllaltki palju, tõenäoliselt isegi kõige kainemad meist. Siiski Sentinel daalitsesime, olime, olime rahvusromantikud, võiks öelda, te nägite rohkem seda 30.-te aastate Eestit ikka ikka ei anna kusagilt nii väga seda seda teiste eeskuju võtta ja ja kuna ja kodumaa külastamine oli ikkagi vanema põlvkonna jaoks selline tabutegevus on, et nad ei vaadanud hea näoga selle peale. Kas te olite ka niisuguses psüühilise stressiseisundis, et on võimalik, et ma oma kodumaale kunagi pääseb? Jah, väga. Ja mind muidugi tekstid, need vitsad isiklikult eriti valusasti, sellepärast et ma läksin ju selle pahafirma juurde eetrit reostava Raadio Vaba Euroopa juurde. Ma olen seda vist aga või paar juba juba rääkinud, aga ma mäletan väga selgesti 85. aastal varsti möödubki 10 aastat sellest, kui välisbalti noored korraldasid nii kolme-neljasaja kesi sele, nõndanimetatud ristlemise, mina ei tea, miks seda ristlemiseks nimetati. Laevas on jälle väliseesti mingisugune selline keele selline vigur igatahes laevasõitu, mis oli mõeldud maailmale balti riikide staatust ja seisundit ja ylekohut meelde tuletamast Baltic Fusion, Freedom kruus ja selle laeva pardalt siis Hiiumaa lähistel, ma mäletan Eesti Eestimaa randa, teda ei andnud juba õhtuses hämaruses eriti hästi näha, aga oli nii nagu saeterad oli, eks sakiline sakiline miski ulatas sealt välja või ulatus sealt välja ikkagi merest oli näha, et rannik on kaugel ja me nägime vilkuvaid majakaid ja ma mäletan, et see oli väga-väga valus vaadata Eestit 85. aastal mõttega siin ma olen mind eestlaseks kasvatatud. Ma olen eestlane, ma, mu kogu olemus on siiski eestlase oma ja et võib-olla ma ei pääse ealeski sinna sellele maa lapikesele, kuhu ma tegelikult ikkagi kuuluma. Mõnikord arutletakse Eestis seltskonnas kas väliseestlasi tuleb rohkem tagasi, miks nad ei tule, mis eesmärkidel nad tulevad. Mis on teie arvamus? Neid on esiteks, arvatavasti praegu vaiksel kombel tegelikult Eestisse tulnud rohkem kui rohkem kui aimatakse. See küsimus ka kerkis yles seal mina olen teadlik ütleme, lisa lisaks sellele võib-olla 100-le või, või isegi paarisajale natukene prominentsamalevi aktiivsemale isikule. Need, kes on siin tööl, välisministeeriumis või kes ajavad äri või on poliitikas või mistahes valdkondades. Neile lisaks on, on üks suurem kontingent minu teada, kes on lihtsalt tulnud vaikselt Eestisse tagasi üks või teine taastat talu ja, ja ei, ei tee eriti reklaami ja me isegi ei märka neid nii väga keegi minu teada ei pea jälle eriti täpselt täpselt raamatupidamist selle üle. Aga, aga kätt südamele pannes on on siiski ka mitmel põhjusel raske tagasi tulla. Üks aspekt on muidugi need, see, ütleme korralagedus kas või kas või siiski, kuna platsi ei ole puhtaks tehtud korruptsioon ja kuritegevus eksisteerivad aga, aga on ka teised tegurid. Pakkusin välja sellise ettepaneku oma jutu lõpus seal Tartus. Et on, et on vaja organiseerida ja kuulutada siiski välja riiklik programm. Meie meie kunagiste pagulaste nüüdsete väliseestlaste koju kutsumiseks. Sellises ulatuses, nagu see võimalik on, mitte ei ole eriti materiaalseid soodustusi. Korralduslik oleks küll vaja, see asi on teinekord keerulisem siiski kui aimatakse. Ja minu meelest see peaks olema koos mõningate teiste riiklike programmidega, ühesõnaga nii nagu ütleme näiteks Kirde-Eesti taas eestistamine leiaks, peaks olema mitte ainult formaalne programm, aga aga selline programm, mida pidevalt toonitatakse, meelde tuletatakse, analoogiline formaalne programm peaks eksisteerima selleks, et tuua koju mitte ainult väliseestlasi. Aga nende rahakott ja sellepärast raha, mis vedeleb maas ja me, mida me peaksime üles korjama. Pension, mis tuleb pidevalt Eestisse näiteks. Ja, ja näiteks kui minu minu ema tuleks on, et tal on praegu puus haigega, ma pidevalt masseerin, et tule ikka need seal kulutab tooma, palju see võiks olla kusagil 500000 dollari vahel on see tema, tema pension, seal kulub see iga viimase sendini ära, aga, aga muidugi jälle selline kole nähtus. Vastik nähtused. Tulevad, laiutavad oma rahaga, Eestil läheks seda raha vaja, see suur osa sellest rahast jääks ju Eestisse, nad, nad hoiustaksid seda siin. Ja, ja neil oleks jänestel, peaasi et ütleme, kohalikud vanadekodud oleksid mingisugused elementaarselt vastuvõetaval tasandil ütleme, Rootsi mudeli järgi ja seda ka muide organiseeritakse, sellised projektid on teoksil. See oleks vastastikkuselt kasulik ka need minu emale ja teistele jääks rohkem raha üle. Aga, aga Eesti saaks seda kapitali kasutada ja omaks juurdepääsu sellele, meil on tuttavad meile kõikidele kuulsad nimed pagulusest siis olgu see siis Marie Under või Bernard Kangro või Gustav ränk ja need on, need on ju väga palju. Ernst Jaakson näiteks, aga, aga mina tahaksin teha väikese kummarduse lihtsõduri suunas. Need inimesed oli, oli näiteks ja on ikka veel minu teada Martale annus või või näiteks proua Susanna Tomson Rootsis või Mai Raud-Pähn ja need on teinud tohutult palju selleks, et eestlus püsiks ja nad väärivad väärivat kummardust ja kaabu kergitus. Võib-olla ainult ka veel, ma tahaks mõtelda hetkeks vaikselt siin ja, ja Piia saare peale. Kaks eestlast, kes olid otsustanud Eestisse tulla. Siim oli sündinud 39. aastal ja Piia 41. ja nad olid rajanud siia ettevõtte, nad olid tulihingelised eestlased ja samas olid nad normaalsed inimesed. Nad rääkisid vaiksel häälel, Nad ei, anonüümselt hüsteeriliselt. Rahvuslased, nad lihtsalt sellised head tublid inimesed, kes olid naeratus näol ja, ja ei, mingisugused sappi pritsivad, nii nagu teinekord esineb siiski eesti ringkondades nii raja taga kui siin. Ja, ja Siim ja Piia läksid kah selle Estoniaga lainete alla, nii et need jagatud lein on, on, on sedavõrd alusami ilusa. Kõnerezii restam nüüd oma ettekannet nimetatud koosolekul tutvustab ka kirjandusmuuseumi teadur Mall Hiiemäe. Paguluses rahvaluule, meie oma Eestist kaasa viidud folkloor on aidanud inimeste edasi elada, on aidanud säilitada sedasama eestlust. Folkloor, mis vormis, kas te mõtlete raamatuid, kas te mõtlete laule, mida naised mäletasid? Ma mõtlen rohkem neid laule, mida naised mäletasid, näiteks on meile saatnud haaralt kuurents materjali, mis on kogutud Kihnu saarelt, mis on kogutud teiste rannainimeste käest. Päris ehedad, ehtsad Rikiversilised rahvalaulud on toredat Muhu meeste laulud, taon neid lindistanud on ei teadvustanud ja saatnud hiljem neile nimed, on näiteks Alfred Kurlents kogunud omal ajal rahvaluulet omakeskis nende eestlaste käest, kes on olnud pagulusse läinud, kes moodustasid oma kogukonna, kes käisid koos ja kes on tuletanud meelde neid ilusaid laule, mis on neid saatnud sellel raskel teel paguluses üles. See on nendele seos koduga, nendele seos eestlusega. Sealt on lindistatud toredaid, Kihnu regi, värsilisi rahvalaule, nii et kui Kihnu vana kandle köidet nüüd koostatakse, siis kuluvad need marjaks ära. Pulmalaulud vaeslapse laulud, nii nagu nad on ka siin, nii on säilinud ka seal ja neid on lauldud ja selles suhtes on tore kuulata, et keegi on nad kirja pannud, keetsenad lindistanud, kiindunud alal hoidnud ja nad satuvad siia meile tagasi, tegelikult selle sideme selle kauge kandiga on meile toonud. Folklorist Felix Oinas ei kavatse rääkida küll praegu eesti folkloristikast võõrsil sest see oleks liiga lai teema. Aga ikka, kui me räägime nendest materjalidest, mis surnud kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakonda pagulusest, siis on olnud mingisugune impulss kodumaalt mingi väike kokkulepe näiteks Margusega Kasterpalu sai kokku väliseestlasega, see ütles, et mul on üks ilus rahvalaul viise kodumaale ja niimoodi juhtuski. Ühesõnaga niisugustest juhuslikest kohtumistest on kogunenud Meile väga väärtuslikku vaimuvara. Aga need kontaktid oleksid võinud olla meil juba palju-palju arenenumad, sest me oleme nüüd vastastikku suhelda, saame vastastikku käia. Aga tegelikult meie poolt mingisugust süstemaatilist algatust ei ole olnud. Me ei ole suutnud minna kas või Rootsi rahvaluulet koguma, sest see on olnud meile materiaalselt liiga raske. Aga tegelikult oleks selle selles osas üsna palju ära teha. Te nimetasite väga tehnikat ja kuulsat rahvaluuleteadlast Felix oinast, keda Eestis tuntakse vähe. Kuidas tema aitas seda vahendajat? Kuidas meie Eesti folkloristide kirjavahetus Felix surinaga on, seisneb põhiliselt selles, et Ta on olnud väga loov teadlane, ta on püüdnud kirjutada mitmesuguseid artiklid ja tal on alatasa olnud vaja mingit lisamaterjali, sest temaga juhtunud niimoodi nagu Oskar Loorits, jaga, kes Rootsis minnes väga palju materjali kaasa võtta ja sai sellega seal töötada. Vastupidi tema huvi Eesti varsti eesti folkloristika vastu on aina püsinud ja meil on olnud kirjavahetus ja kontaktid juba sellest ajast, kui veel käis paragrahvi alla näiteks suhtleme üldse väljaspoole, väljaspool teadlasega, siis me oleme kokku saanud ka Soomes, kus ta on olnud komandeeringus uurimise tööl ja Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluule arhiivis. Me kohtusime näiteks Eesti teadlased siitpoolt Eesti teadlane Felix Oinas sealtpoolt ja kui me pidime aruande andma sellest, keda me kohtasime, mida me tegime, siis mes algasime Felix Oina nime igaks juhuks maha. Aga see kohtumine oli huvitav, viljastav ja niisugustest kohtumisest loomulik järg, et leitakse, et võiks rikastada, kui on võimalus meie kodumaa tsentraalarhiivi rahvaluulega. Niss juhtuski. Te nimetasite Kihnu naisi, Kihnu on muidugi eriolukord. Kihnus on säilinud rahvaluule elaval kujul. Tuleks nimetada ka seda, mida on rahvaluule ise andnud sellele inimesele, kes on kodumaast kaugel ja kui ta ei ole ise enam rahvaluulekandja. Sest paljud sellest eesti intelligentsist, kes omal ajal ära läksid, olnud talurahvakultuuri kandjad enam nad kuulusid intelligentsi hulka. Aga nad on ise olnud juhtivat folklooriedasiarendamisel edasikandmisel ja vaat seda joont tuleks vägagi vägagi rõhutada. Näiteks on olnud mitmesuguseid laulukoorid, mitmesuguseid kapellid ja on lauldud ka rahvalaule. Muidugi, rahvalaulu ja tema seade vahel pole erilist vahet tehtud. Väga on olnud kausis näiteks Petro ja Cyrillus Kreek ja küürnbunisklised rahvalauluseaded lihtsalt Veljo Tormise laulud muidugi. Aga teisest küljest see, kuidas on töödeldud rahvaluulet, kuidas seda tutvustatud teistele rahvastele näiteks Kanadas näiteks, võtame selle Austraalia ansambli kirju. See oli 1989. aastal, kui oli Jakob Hurt 150. sünniaastapäev, kui väravad said alla. Meil oli niinimetatud ärkamisaeg ja kirju sõitis Eestisse andis just sellel ajal Tallinnas kontserti. See oli vapustav, see oli vapustav mõju meile ja me kujutame ette, kuidas siiski on võimalik ka pisikese eesti rahvakultuuri tutvustada väljaspool, nii et see leiab hindamist. Ka Veljo Tormis ise oli väga vaimustatud sellest esitusest see niisugune lihtsa eesti rahvalaulud näiteks kiigelaulu, mille jooksmise järgimine kirju nimetaski tulnud. Kuidas seisab Austraalia publikus siiski äratada huvi ometi Tanjorg eestiline, aga niisuguses polis iroonilises seades me räägime kogu aeg, et rahvaluule peab olema originaalne, peab olema, ehe, peab olema ehtne. Et teda ei saa võltsida, et seda ei saa muuta. Aga seda nats otsid oma suures armastuses eesti kultuuri vastu ja see oli nagu ergutav sihtmeile. Kas seal on loodud ka tänapäevast rahva laulma meie mõistes siis külavahel laulad lorilaule, pilalaule, poliitilisi, noh, ma ei tea, kas siis epigramme Küll tahaks teada, kuidas sellega on, sest paraku ei ole meie suhted olnud nii tugevad ja kirja teel ei tohtinud ammugi midagi niisugust saata. Ja kui me need kokku saame noh näiteks balti Instituudi konverentsil, et siis ju vaid väga teretulnud kokkusaamise kohad peaaegu ainsamat, kaua aega, siis oli väga palju kõigest muust rääkida kui rahvaluulet koguda. Ja me ei teagi, kuidas on seal naljandiga, kuidas on anekdoodi ka, kuidas on uuesti loodud seal loodud rahvaluulega tabletti on küllap seal olnud. Me tahaksime palju rohkem teada, kuidas see kõik on loodud, kes on olnud eesotsas, missugused need on. Kui tuli copylemi lint meile heliplaadilt võetud, siis huvitav oli selle folkloori levik, ta levis nagu põrandaalusena ja neid laule võeti Kimberly lastike uuesti uuesti kodudes ja kas see oli niisugune, tere käsile lahe. Piret õunapuu, teie ettekande teema oli Eesti Rahva muuseum ja väliseestlased. Väliseestlaste hulka lugesite te kõik need, kes elasid ja elavad väljaspool Eestit nii idas kui läänes aga nendesse suhtumisel on teatud erinevused siiski olemas. Kahjuks on see niimoodi aegade jooksul kujunenud, kuigi kõik me peame oma isamaaks Eestimaad, ainult et Eesti Rahva Muuseumi seisukohalt võttes nad meie jaoks võrdset, aga paraku oleme me abi saanud rohkem lääne poole, Levat ole elavatelt eestlastelt ning samas püüame meie kui muuseum ja kui rahvakultuuriasutus hoida üleval ka Kaukaasia eestlaste kultuuri samuti nende eestlaste, kes on kunagi Siberisse läinud. Nii et püüame olla võimalikult objektiivset mõlema vastu, aga paraku võimalused on erinevad. Te rääkisite õige mitmest kollektsioonist, mis on Eesti Rahva muuseumile viimaste aastate jooksul tulnud. Missugused need tähtsamad. Kogudulunud etnograafia seisukohalt on võib-olla kõige suurem ja huvitavam Eesti etnograafia Ring vastaspoolt, meie muuseumile tulnud kogum etnograafilisi esemeid, samuti USAst, Seattle'ist pärandikogust, aga samas need vihmasel ajal mitte niivõrd üldiselt meie kohta arvatakse, et akem etnograafiamuuseum. Aga ma olen siiski Rahva Muuseum, nii et igasugune rahvakultuur on meile oluline ning huvitav on praegu Saksamaal elava ning viiekümnendatel aastatel väga kuulus moekunstnik olnud Eestist pärit kaaren, paaridži moejooniste kollektsioon, millest muuseum kavatseb kindlasti teha ka näituse lähitulevik, kes muuseumis. Et see on midagi niisugust natuke meie muuseumi jaoks ootamatult, aga ma arvan, et seda enam põnevat. Tiruga üks nukkude kogu, mis kogu sul. See on üks huvitav kogu selles mõttes, et need nukud on valmistanud paguluses elav Eestist pärit proua. Need on portselanist tehtud nukud. Eesti riietes osa nendest on kohe päris täpsed rahvariidekoopiad, osa nendest natuke stiliseeritud ning maakonnad kõik näha veel Veski tänava põhimajas neil on seal eraldi vitriin ning ilmselt jääb see meil ka tükiks ajaks nagu üheks osaks püsinäitusest mäletama, seda annetust Eesti Rahva muuseumile. Mittespetsialist küsib, kas ta on ise need joonistanud, kas ta on ise nad välja voolinud ja siis ka ära põletanud ja pärast siis märvinud või kuidas see käis? Ka mina olen, ma mõtlen jälle mitte spetsialist, aga te ütlesite päris õieti niimoodi ta on, ainult et mida need bioloogiaks juurde lisada, on see, et, et seal on täiesti fantastilisi pitse ja nii edasi, nii et need on tekstiili põhjal, tekstiil on kastetud portselani ning pärast hiljem põletatud ning nukkude väga õrnad. Aga, aga noh, need on imelised, et selles mõttes, kuivõrd kõik need tanu ja põlle pitsid on portselani välja joonistunud. Need kaks viimast näidet esindavad nüüd uusi moodsamaid suundi Eesti Rahva muuseumi jaoks. Ilmselt piatega teie ajaga kaasas käia, mis te näete, et mis võiks olla need valdkonnad, mis hakkaksid ka teid rohkem huvitama ja kas teie ampluaa võiks laieneda? Ja sellepärast, et noh, meie muuseumi nimetas, Eesti Rahva muuseum on ju nii väga kõikehõlmav, et et siin on väga raske ühte asja teisest eraldada ning kindlasti püüame me neid välja murda sellest puhtalt ainult väga palju, igasuguseid erinevaid pool sõimunimetusi on meile antud, sellest kata kultuurist, õllekannukultuurist ja tohu vaka kultuurist ja kuidas veel, aga aga no üheks asjaks, kus minu meelest meie muuseumi märkused, suunad ja püüdlused on väga täpselt kõigile selgeks tehtud, on meie muuseum uus näitusemaja endises raudteelaste klubis Tartus, kus on meie püsiekspositsioon, mis lõpeb aastaga 1994 välja toodud nii Stalini aeg, nii aasta 1978. Ühesõnaga Me püüame kajastada nii palju, kui vähegi meie võimuses on kogu eesti rahva ajalugu, kultuuri ja, ja ka kõiki neid valdkondi, kõiki neid rahvaid, kes on Eestis elanud nii venelased, rootslased, juudid, millel olnud eraldi juudi kultuurinäitus. Ühesõnaga noh, ülesanne on kohutavalt mahutav, kas aga me püüame teha, mis meie võimuses Kas teie arvates Eesti Rahva muuseum on väliseestlaste hulgas autoriteeti? Meil on populaarne ja arvan küll, tähendab ma tõesti arvan seda, et ta on võib-olla isegi väliseestlaste hulgas rohkem populaarne, kui, kui ta oli omal ajal eestlaste siin kodumaal eestlaste hulgas. Ja selle näiteks kasvõi see, et 89 igal aastal Kanadas viibides tehke mulle selgeks, et on kaks kriteeriumi, mille järgi inimesed väärtust hinnatakse, üks on see, kas tal on raha ja teine on see, kui prestiižikas asutuses või prestiiži ikka kohapeal ta töötab. Ja, ja see, et mina töötasin Eesti Rahva Muuseumis, kompenseeris täiesti selle, et mul ei olnud raha. Ma ei tundnud ennast vaese sugulase, vaid ma tundsin ennast pigem teene teinud inimesena, kes on tulnud Eesti rahvakultuuri neile tooma sinna ja, ja ühesõnaga mitte hetkegi ei olnud mul sellist. Vastupidi, ma tundsin, et ma olen liiga palju tõstetud, ma ei olnud Eestis sellega harjunud. Ja me lootma, et Eesti Rahva muuseum saab ka ükskord rikkaks asutuseks. No see on küll suur lootus ja ma arvan, et võib-olla asjata lootus, sest et eriti kultuuriasutused ja muuseumid pole maailmas kuskil poole rikkad, aga aga rikkaks saame oma vaimu poolest, loodan ma.