Tere tulemast raadiosse. Tere Kaip. Täna tulite Sa tegelikult teisipäevase päeva kohta küllaltki varakult, tavaliselt käid ainult õhtuti. Aga käimist on sul sel nädalal nüüd veel küll, sest räägime sinu kirjutatud raamatust. Ja me kõik need päevad, mil loosime välja seda raamatut siia juurde veel ka vanu heliplaate, siitsamast, popmuusika albumeid käsitlevas teoses, kaasa arvatud nii uuemaid CD-sid kui vanu vinüüle ja just firma meloodia vinüüle. Kas sa tead mart, et siin raadiomaja all on üks lahe sekkar, mida peab Hannes Hannes, kes kogub ikka täitsa fanaatiliselt meloodia, plaadifirma asju? Jah, ma tean annest väga hästi, tema pood on hästi minu jaoks jube erutav koht, sellepärast et paljusid tema kollektsioonis olevaid asju meloodia, plaatina veel enam enam-vähem kõiki tean, aga tal on neid mingeid idabloki albumeid, mis nõukogude ajal siin müügil olid, millest paljusid pole oma silmaga näinudki, nii et selles mõttes väga lahe koht, on see küll jah. Ja neid andis samuti meloodia litsentsi alusel välja. Ja lisaks ta kogub veel ka neid vanu idablokivälismaa litsenseeritud plaate, mida siis endiselt Euroopa sotsmaad litsenseerisid suurte lääneplaadifirmade käest kõiksugu ütleme, Kissid ja ja, ja, ja pink Floydi. Ja seal oli päris haruldasi asju, oli seal, ma mäletan, et nõukogude ajal oli ja siis omaette kategooria olid veel firma meloodia presside alt väljaspool tööaega ilmselt öösiti salaja valminud puut, leegid mis on ka omaette kogumisteema, meil hulgas näiteks eksisteerivad pink Floydi Tarksaidoste muun olemas niukse illegaalse väljaandena, ilma ilma ühegi tõeliselt tõeline vait leebel ja ilma ühegi firmamärgid ja samuti on olemas minu arust Roxy muusiku mingi varasem plaat ka sel moel tehtuna. Siin. On sul siis 101 eesti heliplaati, aga kui palju sul nendest 101-st enda kogus on? Suurem osa on olemas, aga paljusid tuli ikkagi linna pealt kokku ajada ja sõprade käest laenata ja käia raadio fonoteegis tegema. Eriti puudutab see neid kasseti või 90. aastate 90 aastate alguse ja keskpaiga silmunud albumeid, sellepärast et kassetid lagunevad, kipuvad haavale ära kaduma ja ja, ja ka sett tundus ka ju tegelikult selline, noh ta oma loomult on ka selline ajutine asi, et ta on selline väike, näeb suhteliselt selline noh, tähelepandamatu välja kaduma sai, teda eriti ei hoia, kainet paljud kassetid on, mis omal ajal omal ajal ilmusid, olid kadunud neide nüüd linna pealt kokku otsida. Mismoodi siis üldse raamatu tegemine sul peale hakkas, kellel initsiatiiv, kas kirjastuse Varrak või sinu või? Kolmandas see oli ikka kirjastus initsiatiiv, kuna varrakul on, on käima pandud või tollal ta käivitas seda sarja 101 asja, millest esimene oli siis Mart Laari 101 Eesti ajaloosündmust. Ja tulemus on 101 eesti kirjandusteost 101 Eesti lille ja nõnda edasi. Ja siis 101 Eesti popalbumi plaadi palusid nad kirjutada minule, et selles mõttes oli see selline tore tore ettepanek, millest ma ei suutnud keelduda ja võtsin selle ettepaneku vastu, töötasin hoogsasti kokku, kes siis see protsess. Kuna ma tegin seda muude asjadega kõrvalt ja võtsin üpris rahulikult ei kiirustanud, kestis see protsess kokku umbes aasta. Ja tegid ühtlasi endale ilmselt ka täieliku eesti muusika diskursuse uuesti läbi. Tundsin küll umbes nagu üliõpilane, kes kirjutab kes kirjutab näiteks mingit magistritööd või midagi taolist, sellepärast et ega paljusid asju polnud ma kuulnud. Või ütleme, et näiteks mingisugused perioodid olid kuulamata käisin, kuulasin, hankisin asju, töötasin põhjalikult. Lugesin hästi palju selles mõttes, et et on ju suur hulk materjali laiali kuskil ajalehtedes või kuskil veebikülgedel, kusjuures veebikülgedega on sellised, nad kipuvad kaduma. Täna on ta üleval, homme ta kadunud, et selles mõttes, et tuli käia raamatukogus vaatamas mingeid asju, mida ma võib-olla mäletasin. Tahtsin mälu kontrollida ja tuletasin meelde oma mingid noorpõlve aega, nii et selles mõttes emotsionaalselt kuidagi erutav. Perioodilise. Me tutvustame iga päev siin mardiga ka mõnda heliplaati konkreetsemalt ja, ja seda täiesti silmad kinni ning osutan näpuga meetodil. Martin, sa arvad, kas sina ütled leheküljenumbri ja siis ma avan või vastupidi, ütlen sulle näkiraamatu? Peas peast ei ole, aga parem on kui täieliku nagu erapooletuse huvides. Sina ise teed seda? Okei, 16. Te vaatama, mis seal on, pole aimugi. Pole aimugi, Kukerpillid 1977. aasta plaat, mille pealkiri samuti Kukerpillid väljaandjaks mõistagi meloodia ja sinu esimene lause, õigemini alapealkiri. Esimene tüürimees ei raatsi iial juua. Jah, see printsiip selles raamatus on see, et iga peatükk algab ju põhimõtteliselt sellise noh võib-olla tuntud laulureaga sellel plaadites, esimene tüürimees ei raatsi juua laulust Rotterdam, noh, see on ja tervise Kukerpillide plaat. Ma arvan algusest lõpuni kõikidel kõikidel eestlastel pealuu sees, selles mõttes, et see on sellest ajast pärit album, kui Kukerpillid olid seal vana bänd, muidugi. Aga Nad, nende esimene album ilmus 77 ja see on sellest ajast, kas Kukerpillid olid ju nagu massiivne üle-eestiline. Sensatsioon, ma ütleks selle kohta ta mängibki raadiost, televiisorist ta esines kohutavalt palju, ma ise olen käinud lapsena ütleme, selles vanuses mingi 10 või paariteistaastasena päris mitmel Kukerpillide kontserdil, ma mäletan neid pidusid tohutud, tohutud rahvakogunemisi, et kui me räägime nagu rahvalikust ansamblist sellest sellisest ansamblist, mis läheb inimestele korda aga samas on on intelligentne, sügav sisukas, millel on mingisugune tähendus, mis tõstab inimesi kõrgemale nagu argielust võimaldab neil heita pilku oma oma ajaloole, oma ja tänapäeval ja elule siis Kukerpillid on kindlasti siin ansambel, kes on eestlaste? Noh, ma julgen World identiteeti tohutult palju mõjutanud, muide palju Kukerpillid üldse laule kukkun, seda saab, päris, keegi on seal üldse kokku lugenud, Kukerpillid ise on selle töö ära teinud, pannes oma koduleheküljele üles kõigi oma laulude helifailid. Et kui sa lähed Kukerpillid poee, siis seal peaks kogu repertuaar üleval olema. Et kes tahab, kestab Kukerpillide täieliku diskograafiat lugeda sealt vaata ülevaadet loomingust, siis palun väga, kodulehekülg on neil väga hea. Marta ütle, palun, kas selle raamatu kirjutamine valmistas sulle mingitel puhkudel ikka tõsiste selliste keerulist vaeva ka, et tekiks selline Reuters plokk nii-öelda et tee oli püsti, et, et ei tea enam, kus kohast edasi saab ja otsisid ja. Ei olnud selles mõttes, et enne kirjutama asumist üldse tegelesime umbes kaks või kolm kuud lihtsalt nagu planeerimise mõtlemisel, plaatide valimisega ja nagu öelda vaimu vaimu valmistamisega. Et et käima läks, siis ma tegin seda üsna vaikses tempos ja askeldasid niimoodi, noh, ütleme nädalas võib-olla kaks, kolm peatükki sellest raamatust sai kirjutatud ja vahepeal olid muud perioodid Cupille, mille ajal nagu kirjatööga polnud mahti tegeleda. Tähendab jah, tegelikult paar korda ma nii-öelda tegin mitte enda seisukohast tühja tööd, aga raamatu võib-olla terviku seisukohast tühja tööd selles mõttes, et ma kirjutasin kaks peatükki raamatusse ei lülitanud ja võin ka öelda, mis plaadid olid, mis välja jäid. Üks oli Fred Jüssi lahema lindude hääli ja teine oli Juhan Viidingust valge ümbrisega vinüülplaat, kus on peal tema luuleõhtu aastast 1984. Et need olid head lood ja mõlemad on hästi olulised plaadid ka Eesti noh, ütleme Minüülinduse või eesti salvestatud muusika kontekstis, aga kuna tõesti formaat on ikkagi Eesti popmuusika albumit ja, ja ma ei tahtnud, ma ei tahtnud, nagu, ütleme popmuusikaalbumitele seda ruum ära võtta, siis jäid, need kaks jäi välja. Sellepärast jäi välja ka siis kolmas Ma kogu aeg ootasin, et sa ütled, aga tulid hoopis Viiding. Friedrichi järel ehk onu. Jah, et mõtlesin Reemose peale, mõtlesin ka näiteks Entel-Denteli peale, et noh no nii-öelda kuldsed krabisevat vinüülimaterjali on ju, on ju kõvasti, aga aga tõesti, et oleks saanud 101 eesti plaati, siis küll siis oleks õnnestunud eesti oreli ja oleks olnud kindlasti näiteks mõni Eino Baskini või, või näiteks mõni meele jahute salvestustega vinüülplaat, millest on ka mitu tükki olemas, aga noh paraku ütlema, et mõtlesin, et Lähme siis nagu paradigma juurde ja ärme hakka diskursust lõhkuma. Entel-Denteli on hästi lahe, ümbris on selline ajatu ümbris seersant Pepperi, seersant Pepper embris, põhimõtteliselt täpselt või. Ja kas nende kaanega v piltide tagaajamine oli keeruline? Vello kassetid. Ma võtsin viina ja vanad vennaskonnale, mis sul raamatus sees on? Ei olnud sellepärast, et abiks oli hästi tubli kirjastuse poolne väike tiim, mis koosnes just nimelt kujundajast, projektijuhist ja, ja keeletoimetest ja aitas mind tohutult igasuguste asjade, jah, kui sa küsisid, et kas ma sattusin puntras, et kes minna, Ta toetas, toetas mind toimetaja Erik Morna. Et ses mõttes Eeriku panusele raamatutöös on, on ka hästi suur ja just nimelt kogu see staff, kõik need pildid, kõik plaadiümbrised, mingeid asju oli raske saada võib-olla lihtsalt selle tõttu, et just nimelt, et noh, omal ajal, kui nad ilmusid, neid väärtustatud, nad kadusid. Aga kusagil on kõik asjad alles ja need asjad on kõik üles leida. Et kas ma ütlen täna jälle leheküljenumbri ja laadi ja siis sa räägid natukene sellest selles ühes 101 seas, kõik need on sul armsadeks 101. Nii, mis me siis võtame, võtame, kui eile sai öeldud, lehekülg 16 ja tulid Kukerpillide, siis täna võib-olla sumatame kuhugi tahapoole ja, ja võtame lehekülg 100. Kas on nii palju lehe kindlasti on, seal on üle 200 lehekülje ja, ja 100 100 Ahhaa Jaak Joala, Ivo Linna ja Tõnis Mägi ehk kolm tenorit nagu tollal neid kutsutakse oma albumiga kõik, mis jääda. Asjad ja kõik, mis hea, kui see oli tegelikult kaksikplaat, ta ilmus nagu kaks albumit, mida võib lugeda kaksikplaadiks ja ja see on ses mõttes, et ta on mitmes mõttes väga eriline ja oluline plaati, võib-olla tema, sellised noh, kuidas ütelda, kontekstilised omadused on võib-olla isegi tähtsamad kui konkreetselt see popmuusika, mis nende plaatide salvesed, kuigi need laulud on kõik klassikalised eesti biit lood, kas kaverid, originaalid, aga 67. aasta materjal, tõsi küll, mis on selle suur plaadi miinus, need on uus salvestised, aga säärasel, nagu ta ilmus, jälle väga oluline ajastu märk aastal 96, et kes siin laulavad, Tõnis Mägi, Jaak Joala, Ivo Linna, kolm Eesti kõige-kõige-kõige olulisemat. Noh, ütleme meeslauljat, ütleme veel, aga nemad on nendest Eesti kõige oluliselt lauljatest, noh, kolm kolm tähtsat meest kindlasti. Neid ei olnud varem nähtud eriti koos laulmas just kolme meest korraga. Nõukogude ajal siis varasemal perioodil ega pole ka hiljem nähtud. Joalat pole üldse nähtud esinemas, Joala kahjuks on võtnud ka sellise minu arust väga rahvavaenuliku seisukoha, et ta ei avaldama materjali, mida ta salvestas, ta ei avaldanud laatidena, mis on kurb. Siis on tohutult fantastiline materjal, mida palavalt. Jah, sa võtsid mu küsimuse nüüd suust, mida, ma tahtsin sul nädala jooksul sinu käest kindlasti küsida, et kui sai räägitud, et, et välja jäid siin sul Fred Jüssi, eks, ja mis ei lähe konteksti sisse ja, ja ka Juhan Viidingu plaate samal põhjusel siis Mart mikspärast ei ole raamatus Jaak Joala heliplaati, kuidas seda vana vinüüli peal on unustuse jõel ja sõjaaja disainiga kujundus ja Ann Dean. Idealiseeritud kujundus selline? Mõtlesin selle peale täitsa pikalt ka jällegi ja ja otsustasin siiski, alles ilmus siis 70. aastate keskpaigas oranž ümbrise ja sellise musklis ülakehaga Jaak Joala plaat. Aga jätsin selle välja sellepärast, et see on tegelikult see Joala, mida inimesed võib-olla teavad hästi paljud mõningaid üksikuid lugusid suve unustuse jõel veel mingid palad. Aga mis ei, tegelikult ei sisalda minust Joala loomingu nagu kõige tähtsamat nagu kahte komponenti sema varanese biitperiood, kus ta oli Toivo korneti bändis ja tegi oma asju. Ja see hilisem fantastiline tore aeg ja kui ma siin hakkasin rääkima, hakkasin rääkima, et jumalal on rahva rahvavaenulik seisukoht mitte avaldada oma lugusid. Tõesti jube kahju on, et ta seda ei tee, aga ma ütlen, et kui teil on selle, las jääda kõik, mis hea juurde tagasi, see oli ju tegelikult hästi kehv. Kehva perioodi lõpp see aasta 96, sest me teame väga hästi, mis üheksanda aastate alguses toimus, me kõik olime üsna vaesed ja Eesti ühiskond oli mingis mõttes nagu nullpunktis. Tegelikult oli üsna maha keeratud volüümi kali, nii Eesti kirjandus, Eesti film ja muusika ja popmuusika, nende hulgas ka, et kõik algas nagu nullist peale. See oli ka selline suur kõhkluste aeg, tundus ju, et see nõukogude praegu on nagu läbi lõigatud, et sealt ei ole veel noh, tundus niimoodi, et jälle nagu kaasa võtta midagi. Tegelikult see nii ei olnud, ma tean, et nüüd me teame väga hästi, et see nagu pahade eesti kultuurile on terviklik ja, ja ei ole mingit vastu, aga tollal see vastuolu või see tunne oli ja minu arust asi, mida Joala, Linna, Mägi selle plaadiga tegid, nad lõpetasid ära selle vaikelu, selle niukse Lääne, ainult lääne muusikale orienteeritud noh, ajaviitetööstuse, mis tal oli kujunemas mõtteid, hästi võimsalt sisse eesti teemad. Nad näitasid tõesti kolme väga hiilgavat lauljat korraga ühel laval. Nad võtsid üles ka selle Eesti 67. aastate popmuusika klassika nagu kataloogi. Et jah, olen ise, ma kuulaksin hea meelega neid lugusid ka välja, Anton originaal salvestustes. Aga okei, et siin on need uued uued versioonid ja need uued versioonid räägivad meile midagi väga olulist, jälle 90. aastate alguse helipildi, saundide süntesaatoritega, tollaste rütmimasinate, muude asjadega. 101 Eesti popmuusika albumit mille autor istub meil siin stuudios ja on ilmselgelt rahul. Kas see raamat, kus on sees 100 pluss üks eesti heliplaati on tõeliselt jääva väärtusega, ütleme sellise väärtusega, mida 20 aasta pärast? Päris kindlasti või 20 mida, mida võib-olla viie või 10 aasta pärast tasuks uuesti trükkida lisandiga. Raske öelda selles mõttes, olles ise selles ajahetkes ja kirjutades seda raamatut tegelikult tänasele lugejale siis raske on tegelikult seda prognoosida, mismoodi on elu inimeste mälu muutunud viie või 10 aasta jooksul ma seda raamatut ise koostades materjali kogudes kokku kirjutada ja selle kallal töötasid. Täheldasin sellist fenomeni, et kuigi me võime rääkida näiteks mingist kolme või viie aasta tagusest ajast siis juba on see kuidagi kadunud mälusopis vahele ja, ja kas mäletame valesti, ütleme puudulikult või ei mäleta üldse, et see, mida mälu mingite asjadega teeb, seda meie praegu arvata ei oska seda teha. Kuidas sinu mälu üldse nüüd siis on sellest tuleproovist välja tulnud? Rääkisid siin parematel päevadel, et jah, kasutasid väga palju muid materjale, mis, mis on ka selge ja loomulik ja niimoodi, aga mida sa ise mäletasid, kui palju sa ise mäletad? Üllatavalt palju, et ja nagu täpselt ongi see, et noh, mingisuguse, siis on loomulik, et eks ole, et kui ma kirjutan seal ansamblist radar, siis mul tuli meelde see noh, mulle lapsepõlves tohutut, noorpõlves tohutult muljet avaldanud ajakirja nooruse tagasi ilmunud foto. Kui nüüd tänapäeva noored võib-olla ei tea, siis vanasti oli maanteede ääres olid sellised sildid kahe posti peal sinine põhi, valge raam ümber kirjutatud radar. See oli nõukogude ajal oli komme maanteedel, andis mõista autojuhtidelt pistet, mõõdetakse liiklus. Kas sa mäletad seda? Mäletan küll, et olid sellised sildid radar ja mäletan, et et nooruse tagakaanel Tatari bändiplakat just selle radari sildi juures tulid meeldiksid kontserdil, ütleme noh, kas rock hotelli propelleri või Ruja või tont teab, milliste ansamblite kontserdil käidud nagu meeleolud või tunded, kuidas ma sinna läksin, kuidas ma seal olin mis toimus ja mis toimus hiljem. Aga kummalisel kombel oli ka see, et see täpselt samasugune nagu mäluaktiveerisin shelli mingeid kihte, näiteks asjadest, mille peale ma polnud mõelnud, aga kuidagi üllataval kombel tuli telerist võõraks, kaebas välja mingisuguse asja üheksanda aastatest, mida ma olin, mida ma olin unustanud või näiteks Aliis või isegi Vaiko Eplik, eks ole, et tundub, et see oli alles hiljuti, kui Vaiko vaiku alustab, ütleme, selles mõttes ta alustas ammu, aga ütleme, et kui eliidi plaadid hakkasid tulema, aga sellest on juba nii palju, see aeg on möödas, juba on jõudnud tekkida sellised varjatud või salajased mälestused, et, et nende olemasolust elus teadlik sa kuulad neid plaate ja nad kerkivad pinnale. Minu jaoks isiklikult oli see, kui palju neist nagu emotsioonidest raamatusse jõudis, on nüüd iseküsimus. Seda ma ei oska nüüd päris täpselt hinnata, aga minu jaoks isiklikult oli see kõige põnevam tunne üldse kaevata nendes asjades ja leida enda seest mingi lihtsalt. Ma arvan, et võib-olla kui kuule, midagi taolist peaks selliste kuulamissessioon Nende käigus kogema, no siis oleks suurepärane. Mis oli sinu esimene heliplaat, kas vene ajal vinüül ostsid? No ikka kõik ussid ju plaate siis plaadid maksude väga vähe ja plaadimängijad olid olemas. Aga vist kõige esimene, aga ma mäletan, et mul oli, mul oli, vist, oli üks Ida-Saksa kummani artistimega siig, Frid Valendi häimele, vaat et kusjuures ma olen seda hiljem vaadanud, kui teda kuskilt Vikipeediasse kuskilt isegi leiab üles telemingi siukse laagri lauljat. Ta tegi minust mingit viite, tegi lugude mingeid kavereid ka saksa keeles. Ida-Saksast ma mäletan, muid puhtis näid budisega, vaat need olid hiljem jah, aga see silmseid variandi, kusjuures tema eripära oli see, et ta oli firma meloodia välja näha ja ja siis oli üks siuke Hispaania biitansambel mille plaat oli ka väga levinud, on siiamaani nimelt ansambel Los Angeles. Mida sa eesti omadust kuulasid tol ajal, aga täpselt kuulasin, kui nad illum hakkasid, et oli see rõõm ja õnn elada täpselt sellel olla paras niuke kaelakandja jõmpsikas, kui ilmus esimesena ilmasse Kukerpillide. Ühesõnaga, ilmus kollakollaaži plaat oli meil kodus, pudelid Kukerpillid, aga no ütleme, esimene nagu bändi plaat, kollaaž oli nii kollaaž oli teatud mõttes akadeemiline juhtum, eks ole, et see oli nagu ikkagi selline konservatooriumi tudengite bänd mängis džässmuusikat rahvalike ka nagu noh, praegu tundub ta mulle väga ereda popplaadina tollal, mulle tundus ta niukse müstilise asjana, aga mäletan ikka emotsiooni, kui ma ostsin Kukerpillide esimese EP, kus on kuus lugu peal. Oi, külad, oi, kõrtsid, lipumati, eks ole. Siis selle järgi tuli ju Ruja esimene nelja lauaga plaat, siis tuli Grünbergi kolmele kaedne bändil kaheloaga. Trubadur Magistrali, no siis tulid juba esimesed nagu LP, tulid siseselt apelsiniplaat, Kukermid ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Mäletan seda, et mul oli nagu selline plaadiriiul, kus oli hästi palju klassikat, igast muud värki, sest klassikat sai kohtudes klassika maksis väga vähe. Ruth 45. See oli väga lahe, lihtsalt siis ma näen, et on aeg-ajalt varastasin korralduslikest plaatide ülevaatust ja siis oli väga kurb tunne, kui sa mõtlesid välja nüüd Eesti plaadil nendel mingi kaks või kolm helbeid ja mõned eebeed. Praegu koju vaatad, oh sul on seinad, muusikat, sealhulgas ka eesti muusikat. Millal umbes maksed ja kaks rubla 50 kopikat olid. Kas 24, ma ei mäleta ka, jah, jah, ja ja võrdluseks. Kuulajad seda, et muster turule, aga need heliplaadid liikusid eranditult mustal turul olid välismaa ehk siis lääne pop ja rokkalbumid originaalide hinnaga 50 rubla ja kus kohas sinu sünnilinnas Otepääl muusikat müüdi? Kaubamajas oli see ametlik koht, kus olid näiteks müüdi inspireerivaid nelja looga biitlid deebeesid iili, Rolling Stonesi mingi lugu, kus oli kaks direksi luga hat laadaketid on näiteks kusjuures mingites vega veidratest versioonidest, mis arvatasti alternatiivset Eigid nendel nagu singlilood või tellid minust hiljemal neid lugusid balani mingitel kummikel nagu põhuhulgast leidub neid asju. Et meloodia plaati müüdi poes aga niukseid, välisa plaate sai sõprade ja klassivendade ja vanemate tuttavate käest. Tol ajal plaanimajanduse tingimustes väga oluline osa kauba soetamisel oli tutvustelega sul muu seal Otepää kaubamaja muusikaosakonnas. Kes siis selle muusikaosakonda, see oli niivõrd väike kahted, seal oli seal noh, seal oli lihtsalt üks riiulikene. Aga Tutluselt tulid mängu hiljem, kui ma hakkasin käima Tartus ülikoolis poe tänavaplaadipoes tekkis kohe tutvuse sihiperi veel ilmuma, kolisin Tallinnasse seal juba kaheksandast keskpaigas või esimesel poolel, siis mul tekkis kohe hoogsalt, seadsin siis tõesti sõbralikud suhted selle platsi plaadipoe töötajatega ja siis Niguliste tänavas oli vaata kahjux plaadi peal, seal ma säästsin tollases kui tollase kuninga tänav, siis ma jätsin ka kohese ilusat seftid sisse seal ühe ühe tütarlapsega, kes seal töötas, et ses mõttes, et see valik Tallinnas oli parem kui Tartus ja Tartu, sõida parem Otepääl. Pikali püsivalik oli igal juhul ka parem, aga kui tuliuut kuuma kaupa, mis oli ikka tegelikult poes Saba saba isegi ukseuksest väljas. Eriti sellega võrreldes olid jälle omamoodi võimsad jälle Leningradi ja Moskva plaadipoed, mis olid jälle omakorda paremad kui tallinnavad. Jajah, no nii, ta oli. Võtame siis jälle ühe lehekülje lubama, arvan leheküljenumbri ja, ja, ja siis räägi natukene sellest heliplaadist, mängime seal ühe loo, tänase jutu lõpetuseks ka. Kui eile sai öeldud jah, täpselt 100 lehekülg, number 100 ja see ansambel oli, mäletad, mis oli? See oli, see oli kolm tenorit ehk Linnamägi, Joala. Siis läheme nüüd edasi ajalises kronoloogilises järjekorras need 101 heliplaate siin sinu raamatus on 160 860 868 peaks päris uus aeg juba olema. Ja 2000 kindlasti ongi 2007, päris viimane jää, näen vat jah, näed Salis, eks ole. No solisson, ainuke artisti selles raamatus, kelle kõik neli albumit on, on 101 hulka sattunud ja valisin täitsa sihikindlalt seepärast, et ma pean solishi ja kuigi seda raamatut kirjutades tegelikult sain ma aru ka sellest, et kuna see andis esise kompleks pildi Eesti muusikasse nagu noh, nagu pisut laia panoraami, kui sa igapäevases elus saad siis üks tunne, mille ma siit nagu selle tööelust noppisin, statistiliselt on ikka päris paras hulk väga andekaid inimesi, kes on loonud suurepärast muusikat ja teenustada läbi aastate ja nii varasemas perioodis, aga eriti tänapäeval, et ses mõttes selles mõttes meil ei ole, nagu, ütleme, talentide vähesuse üle kurta ei saa. Kas Alison on minu jaoks Estonian artist mitte ainult selle tõttu, et on kirjanduslikult hästi võimekas autorid, kes minu meelest on nagu täisvereline luuletaja? Et, et kui me, kui me räägime Eesti popmuusikast, siis üks oluline komponent, mis eesti popmuusikat on läbi aegade mõjutanud, on tegelikult kirjandus. Ed kunagisi mõju avaldus istmelt Viidingu Runneli nõnda muude asjade kaudu. Praegu ütleme 2000. aastate selgus, et tohutu hulk oli väga andekaid, andekaid inimesi, kes Krede laulutekste, aga tegelikult võiks nüüd olla ka lihtsalt luuletused, Vaiko Eplik, esemeid on tohutu. Noh, ikka päris paras ports Trubetsky, Villu, Tamme-ste teistest rääkimata, et, et see on üks ütlemata andekas puhtkirjanduslikus mõttes. Muusikalises mõttes on ta ju täielikke. Noh, kuidas ütelda, ta on selline noh, tohutult rikkalik ja hästi nagu pillavalt oma rikkustega ümber käiv autor selles mõttes samas on tõesti karmi distsipliini ja hästi tugeva vormitundega isik. Detsembris sattus meile etteplaat taevas ja perse. See on siis see plaat, kust on pärit see laulupeo laulja ja ütleme selline signatuur, lugu Eesti jaoks minu inimesed lihtsalt ütleme võiksin Saliisist pikalt-laialt seletama, sest ma pean seda täiesti hästi-hästi oluliseks autoriks. Mart minu meelest Sara üks on selline rahvusvaheline sari. Ma hiljuti ostsin endale meie raamatupoest 101 sõjafilmi ja 101 ulmefilmi sellised taskuformaadis pehmete kaantega, aga märkimisväärselt paksud raamatud, mis on üles ehitatud samadel tingimustel, rääkimata siis juba varem eesti keelde tõlgitud 1001 mida peab elu jooksul nägema 1001 albumit. Ja vist oli kaanekujundustega või albumi kaanepiltidega samasugune raamat. Ja on olemas ka 1001 ehitist või hoonet on ka. Jah, jah, ja see 101 on ka samasugune selline sari või niimoodi mis nüüd omakorda sinu raamatu kontekstis läheb siis kokku uue varraku sarjaga, kus on lisaks veel ka ilmunud Mart Juure ajaloomomente käsitlev sarja oled sa lugenud seda? Mart Laari ma vabandust. Ja, ja et see on Mart Laari 101 ajaloosündmustel esimene selles sarjas, et olen lugenud küll, jah. Ja lisaks veel muud ka, kas kirjastus tegi sulle mingisuguseid, ütleme siis mingisuguseid ettekirjutusi või, või andis mingeid juhtnööre? Ei olnud püsida raamid, olid ses mõttes teada, et, et jah, et ühele plaadile on ruumi kaks lehekülge raamatus, et see piir täiesti oli. Aga mulle tundus täitsa okei, okei, tingimus olevat, et ei kirjastusel kirjastusel ei olnud, ei olnud muud midagi. Jeesus, ma näen siin heliplaati, mida ma varem ei ole tähele pannud ja millest me ei tea mitte midagi. Rein Rannap tantsib klaveril 2004. No vaata, kui hea on selles mõttes, et kui kui see pakub sulle üllatusi, sest tegelikult on nii, et Eesti muusika on nii suur. Praeguseks juba küll, et ühel inimesel, kes sellega spetsiaalselt tegele, tegelikult ülevaadet kõigist asjadest, mis on ilmunud ei ole olemas, et minul on ka kindlasti mitte. Aga ma arvan, et, et kui, kui sina juba üllatud Rein Rannapi plaadist tantsib klaveril ma arvan, et siin on tegelikult võib-olla veel üllatusi inimestel ja see on tegelikult tore, kui nad leivad mind sellised asju, mille olemas nad pole olemasolust, neil pole aimugi. Ma jah, no vaata, Mart, minu töö juba, mis teeb, teeb selle koha pealt korrektiivid, et ma pean teadma neid kõiki ja nüüd ma näen, et ma tõesti või, või vähemalt ma olen näinud neid kõiki, aga Rein Rannapi oma siiski. Aga kui sa ei näe seda ka sellepärast, et see on ka selline plaat, mis müüdi väga ruttu maha. Ilmselt oli ta piiratud tiraažiga esimene heliplaat, mille jutuse valmis. Jah, alustasin, alustasin seda kirjutamisjärjekorda mäletan väga täpselt, sest käsikiri jooksis selle järgi, arvutus, alustasin tuut stardiplaadiga. Olen loobuda sust proovinud aastast 84 vist või kuidas. Ja aastaarv 24 vist jah, ja lõpetasin. Lõpetasin galaktlani plaadiga konstanz. Ahah, et mitte järjekorras järjekord, kas toimetaja tegi selle järjekorra, siis panin? Seda tuleb jah selles mõttes, et aastate järgi seadis toimetaja Eerik Ergma näen seda, tuleb inimestele. Et, et see ei ole nüüd 101 paremat plaati kohalt 101 kuni kohani üks. See on kronoloogiline järjekord aasta aastast 78 kollaaži plaadist käokiri, kuni siis eelmise aasta lõppu, ansambli röövel ööbiku plaadil ei ole siin. Lik muusikaedetabel vaid on ülevaade läbi. Aga siin ei olegi nagu muud kriteeriumi ei saagi sedasorti raamatu tegemisel ju olla selles mõttes, et ütleme, et kui oleks kaasanud suurema autorite kollektiivi teinud sellist, nagu ütleme, teatmeteose puhul nagu tavaline toimetuskolleegiumi töötab, tegelikult on siis ka see lõpuks subjektiivne. Mis oleks muidugi väga huvitav alusmaterjal sellise raamatu kirjutamisel. Kahjuks Eestis seda rakendada oleks põnev, kirde 101-st Eesti enim müüdumast popmuusikaplaadist kahjuks seda statistikat ei ole olemas vene ajast ei ole tegelikult ka tänapäevast eriti, et mistõttu seda ei saa kirjutada, aga pannakse, see oleks põnev. See oleks põnev. Ega meil. Popi roki käsitlevad peletaristikaatia ja muud sorti sellist teatmevõi populaarteatmeteoseid eriti palju ei ole, kuid viimasel ajal on hakanud nagu ikkagi ilmuma. Alles ju tuli tegelikult raamat fiksist. Ja ma just eile lugesin seda väga huvitav oli. Ja nüüd on siis 101 Eesti popmuusika albumit, minu luure andmeil muideks ütlevad seda, et Igor Karsnek kirjutab raamatut ansamblist Ruja. Võin sind, see on väga hea uudis. Karsnek kirjutab raamatust Ruja, mida mina omakorda võin sind vastu rõõmustada teatega mälestusi on hakanud kirja panema, onu Bella. Jumaldan. Kusjuures Bellal on plaan välja anda ka avaldamata materjal plaadina, et ma arvan, et see on suurepärane uudis nädala lõpuks, et kui sa ütled Ruja raamat ja bella raamat Materjali küll ja, ja, ja siis linna peal sahistatakse veel, et üks kirjastus plaanib kirjutada eesti roki antoloogiata. Rohkem, väga lahe. Rohkem ma sellest ei tea. Tegelikult neid isikuraamatuid on veel töös ja jumal tänatud. Bändid Anto Elulood, antoloogiad ja värgid. Tere annist ilmus äsja just raamat ka, mis on ka hästi lahe, et nendega, et sellist tüüpi lauljatest artistidest tehakse. Kiiresti see on sai, tundub, see on osa Eesti elust Eesti ajaloost ja see on väga tähtis märkeid kirjeldada mingit eesti mentaliteedi tahku, nii et see on seal nagu naerdajale midagi, et ma arvan, et kõik asjad, mis on võimalik fikseerida, tuleb kirja panna aja huvides mardi juurde. 101 Eesti popmuusika albumit on valmis. Mis edasi, selles vallas? Selles vallas küll hetkel plaane plaane ei ole, et on mingid muud plaanid, aga praegu kavatsen kvalt aktiivselt puhata, mõnda aega.