Portaaromaanam Wella kauni Rooma väraval. Rongkäik sisenes linna kirdest triumfi väravale kaudu ja kulges mööda püha teed kõige ees magistrandid, nende järel sammusid senaatorid oma parimates hüüdes. Järgnes valitud rühm pasuna puhujaid. Pasunahelid pidid juhtima tähelepanu sõja saagile, mis veeres kuulade veetud ja uhkelt kaunistatud vankrite vooris. Kuld ja hõbemündid, relvad, soomusrüüd, kalliskivid, tinakangid, paleedest pärit mööbel, tikitud druiidi rüüd, lugematu hulk ilusaid, väärtuslikke ja haruldasi esemeid. Nii kirjeldab Robert kreemsema raamatus jumal Claudius triumfirongkäigud Valgust triumf pärast Britta enni allutamist Rooma impeeriumile anno Domini 44. Keset tohutu pikka rongkäiku sõitis hõbedast ja eebenipuust kaarik neli valget hobust ees ja kaarikul pidutses triumfaator ja imperaator Tiberius Claudius truusus mee Row tseesar Augustus Germanikus, Britannikus ise seljas kullaga tikitud jooga ja lilleline tuunika ning loorberi märg peas. Kaarikul seisis ka riigi ori, kes hoidis võitja pea kohal kuldsed kalliskividega ehitud etruskide krooni. Oma rahva kingitust. Orjakohus oli võitjale aeg-ajalt iidset hoiatust kõrva sosistada. Vaata taha. Pea meeles, sa oled surelik. Et võitsin liiga jumaliku, näid õnneks, ega jumalate kadedust esile ei kutsuks. Oleks vaid õrna aimu, kus kunagi võis seista rooma kirdekaare triumfi. Särav praegune igavene linn on tohutu, suur ja elav. Sa tead, et sellel on aastatuhandeid kestnud ajalugu. Üht-teist on sellest ka siin selsamal tunnil mõeldud kuid miskipärast on selles linnas segadust tekitavalt raske seda peadpööritava ajalugu tajuda, tunnetada ja kujutleda. Kuid mõnel hetkel tuleb see siiski välja. Ilusat pühapäeva, siis taaskord vikerraadio, Helgi Erilaid ja. Rütm on tänapäevane, kuid taustal otsekui ragiseks vana plaat. Lihtsakoeline võrdlus, aga tõepoolest niimoodi see roomas ongi linna meeletu tempo, meeletu liiklus ja massiliselt rahvast keset aastatuhandete märke, mis igal sammul teele võivad sattuda. Hoonete pursk, kaevude, lugematute kirikute ja varemete ümber põimuvate muistsete teede labürint. Sellisena võiks Rooma õhust vaadates tunduda. Kindlasti eraldaks silm iidse ja tohutu Colosseumi varemed. Kunagi nautisid roomlased siin veriseid vaatemänge ja suurejoonelisi etendusi ja ristiusueelse linnasüda. Foorum romaanum laiub siinsamas kõrval murenevate templite, väärikate varemete hiigelväli aasta tuhandetele vastu pidanud marmorsambad üksinda ja gruppidena kõrgusse tõusmas. Nii haprad ja nii võimsad paratiinumi tumerohelised piin ja salud ja segase veega tiiberi jõe määratud kaared ning siis Peetri kiriku kolossaalne kuppel. Vägev marmorfassaad. Seal ees hiigelväljak, mida valvavad ovaalselt kulgevatest sammastikest moodustunud tiibadel 140 kivist pühakut, märtrit ja inglit. Õhust vaadates võiks Rooma tõeliselt vapustav paista võrratute paleede sadade kirikutega mida oleks vahest raske eraldada, sest suurel osal kirikutest pole kellatorne, millega meie harjunud oleme. Igavene linn on nii tohutu, nii põhjalikult tulvil ajalugu ja kunsti, et sellest Nendest saab vaid üksikuid kilde välja noppida. Seekord siis mõned palatsude basiilikad, millest seni siin ajatunnis juttu pole olnud, sest igaveses linnas on alati midagi avastada. Saladused ja mõistatused, müüdid ja legendid iga nurga taga. Miks mitte alustada täna siis ühest Rooma paljudest jumalaemale pühendatud kirikutest Santa Maria basiilika Straste veeres, mis on vanimaid kirikuid igaveses linnas, võib-olla isegi kõige vanem. Traste verre tähendab teisel poolde veeret ehk tiiberit ja siin jõe paremal kaldal olevat juba antiikaegadest peale rooma töörahvas elanud. Selle kiriku rajamise ajal imbus kristlus juba vaikselt Rooma impeeriumi usunditesse, kuid läks veel umbkaudu 100 aastat, enne kui ristiusk Rooma riigis ametlikuks usuks sai. No siis pole ime, trast veeres seisab kabel muusikute kaitsepühakuks peetavale allessessiljale, kes oma usu tõttu aastal 203 Mänd märtrisurma leidis tal raiutud pea maha ja kui pühaku haud aastal 1599 avati, leitud tema keha, mis olnud imekombel nii kaunina säilinud, et skulptor Stefano Moderna saanud seda püha sessilja kuju loomisel modellina kasutada. See on vist natukene kõhe, aga saladused ja mõistatused, needid ja legendid. Praeguses ante Mariedyt raste veere kiriku kohale rajatud pühamu, paavst kallistus esimese ajal umbes aastal 220 siinselt maatüki tahtnud tegelikult kohalikult averni pidajad enda valdusse saada. Kuid tollane imperaator Se veerus otsustanud, et ükskõik milline pühamu on ikka parem kui ta Vern ning andnud paiga kristlaste käsutusse. Mis muidugi päästnud kristlasi tagakiusamisest siinse esimese pühamu loojast kallistusest on teada, et olnud algselt ori kes mitmel korral kõrval oma isanda juurest põgenenud, siis Rooma piiskopiks saanud ning umbes aastal 222 ikkagi märtrisurma surnud. Kõik see ammu juhtunud on suure küsimärgi all ka märtrisurm kallistus nimelt visatud kaevu Kuitraste veere jumalaema kirikualadel pole ühtki iidset kaevu avastatud. Igatahes sai kallistusest pühak, kelle reliikviad Ta on hoiul tema enese loodud pühamus praeguses Santa Maria Titraste veere kirikus altari all. On teada, et praegused raste veere, Püha Maria kirikukuju ja põhiplaan on pärit aastast 340 ning et just siin peeti tõenäoliselt esimesed avalikud ristiusu jumalateenistused Roomas. Sajanditel möödudes on kirikut mitmel korral restaureeritud. Materjali selleks polnud ilmselt kuigi raske leida, kui ümberringil lagunes vägev antiik. Rooma näiteks on raste veere kirikus seisvat 22 imekaunist Joonia sammast pärit keiser karaka olla suurtest uhketest termidest toodud kirikusse 12. sajandil. Kiriku ees laiub Väike-traste veere Santa Maria väljak. Sellel seisab kaheksanurksete Streppidest alusel tore nurgeline purskkaev. Praegu siin seisev kirikuhoone ongi pärit 12.-st sajandist ning selle fassaadiga kaunistavad bütsantsi mosaiigid kuldsel põhjal. Vägevalt katuse viilult on need küll peaaegu kustunud, kuid selle all kulgeb pikk friisi taoline mosaiik, mille kuldsel põhjal troonib last imetav madonna. Temast kahelbu Paul hoiab 10 maani ulatuvas rüüs naist kätes lampe mosaiikornamendiga ümbritsetud kolme suurega kaaraknaga seinal friisi all on näha tuhmunud fresko suurtest lehvik Palmidest. Nende ees eelduva palus traadi äärel seisev neli marmorpühakut ja rõdu jõuame juba maa peale. Siin moodustavad kuus suurt kõrget kaardievi sammast avara sammaskäigu ning kest mise kaare aitavanebuks kirikusse. Kiriku sisemus tundub tõeliselt pidulikuna hämaruses tõusevad uhkelt esile kõik need kuldsel taustal mosaiigid altari tagapoolkaares seisva absiidi seinal, jaguplil Pietro kaval liini mosaiikpildid jumalaema elust ja tema kroonimisest ja tema uinumispühast. Need on mitmeks säravaks triibuks jaotatud heledad ja fanta kaase rikad paljude tegelastega, nende seas dramaatiliste tiibadega inglid. Ja ühel kitsamal üht mosaiikpiltide rida teisest eraldavaltriibul kõnnivad lumivalged lambad reas kahelt poolt keskele kokku oma karjase juurde. Kolm lööri keskset eraldavad äärmistest noodsamad 22 karakalladermidest pärit kaunist marmorsammast külg, röövides nagu ikka, kabelite read, hämarad ja salapärased pühakud ning inglid seintel. Kiriku reliikviad seas olevat ka püha Apolloonia pea ning paljude teiste väärikate seas on siin oma puhkepaiga leidnud paavst kallistuse esimene siinse pühamu rajaja. Kiriku fassaad, paraadi restaureeris, itaalia arhitekt Carlo fantan aastal 1702 olevat üks neid, kes Rooma hilisbaroki arhitektuuri klassitsismi suunas hakanud juhtima. Carlo fantaana restaureeris ka Santa Maria Titraste veere kiriku esisel väljakul seisva kaheksanurkse purskkaevu, mis leiduvat Rooma kaardil juba alates aastast 1472. Sealsamas traste veeres keset elavat liiklust ja kõrgeid Hooneid laiuvad suured sügavast maapõuest välja kaevatud ja traattaradega ümbritsetud varemed. Terrass Akra ütleb silt, kui ma väga ei eksi. Köha ala. Need iidsed varemed, Torre Argentiina kujutavad enesest jälgi oma vanimate hulka kuulunud templist ja me räägime siinkohal ajast neliisata ka kuni 300 aastat enne Kristust kusagil läheduses seisnud kuuria hoone, mille treppidel oli just see sära. Aastal 44 enne Kristust hoopidega tapeti ja nendes kindlustatud templi varemetes seal pühal alal tänapäeval kodu leidnud ligi 300 Rooma linna kodutut kassi. Siin hoolitsetakse nende eest, siia tuuakse neile toitu, sest kassid kuuluvad ammustest aegadest Rooma juurde. Nagu ka iidsed varemed. Kati Viroma. Öeldakse draamas olevat kiisudel kohati rohkem õigusi kui inimestel. Köieosaks langeb selline õnn, et trepil tuleb ilmale kassipoeg, on sellel loomakesel õigust teie juures elada olevat isegi selline seadus. Roomas olevat lausa 300000 tänavakassi, kust nad küll kõik päritan? Egiptusest, kõlab vastus. Arvatud on, et kui kunagine Egiptuse impeerium langes, põgenesid kiisud lahkuvate laevadel iga nelja tuule poole. Neid sattus õnneks ka Rooma, kus nad roti probleemi aitasid lahendada. Ja see oli 14. sajandil väga hea, sest katkuepideemia jõudis ka Itaaliasse. Ainult roomakatoliku kirik pidas kasse nõidade käsilasteks ja asus neid hävitama ja rotte sai üha rohkem ning katk levis terves riigis. No nüüd on kassi tagasi ja Argentiina varemete ühes nurgas oli neid tõepoolest kümnete kaupa näha. Kenad, hoolitsetud, sõbralikud, igane, ajakarvalised, kiisud. Seitsmest künkast, millele emahundi päästetud room mulluse Reemusema linna pühasid kui ajaloolaste ehitusliiv just uskuda olnud Kapitooliumi küngas kõigega kõrgem ja kivise tükk aega seisnud, siin rooma kaitstud keskus, sest küngast ümbritsenud igast küljest teravad kaljud ainult lõunast viinud kitsas rada üles, mida oli rünnaku ajal lihtne kaitsta. Aja jooksul kujunes kapitud rooliumile kogu suure impeeriumi religioosne keskpunkt, sest siiani rajatud impeeriumi uhkeim pühamu Jupiteri tempel Jupiter oli aga roomlaste jaoks sama tähtis kui Zeus. Kreeklastele vihma ja pikse käsutaja, sõja ja võidujumal riigi kaitsja. Templis olnud hiigelsuur Jupiteri kuju valmistatud kõige kallimatest materjalidest, nende seas ka elevandiluu ja kuldTaksult kullatud katusega hoone fassaad, taadi vägeva sammaste rivi taga seisnud, aga Jupiteri jõuna? Jah, Minerva altarid templi valmimise aastaks, ütleb ajalugu kui 509 enne Kristust Alt-Rooma foorumilt viinud kaariku tee Kapitooliumi tippu. Mäletate ehk veel täna juba kirjeldatud Britannia alistaja imperaator Tiberius Claudius võidukat triumfirongkäiku Roomasse. Kui see rongkäik Kapitooliumi künkale oli jõudnud, pidin imperaator kombe kohaselt paarikult maha tulema ja põlvedel mööda Jupiteri templi kõrget treppi üles ronima. Iisriituse kohaselt tuli peajumalale tänuks võidu eest ka inimohvreid tuua, mistõttu vangi võetud vaenlastega realikud templi kõrval seisvas vanglas hukate tuli Claudius jätnud need mehed aga Rooma elama, et neile, kes britannias ikka veel roomlaste vastu olid oma armulisest üles näidata. Kui Rooma impeerium mõned sajandid hiljem lagunes, lõhkusid linna tunginud barbarid niitse muuseumi, kui selle lähedal paiknenud templid. Ka uhke Jupiteri tempel hävis aegade jooksul lõplikult. Roomast sai kirikuriigi pealinn, paavstide linn. Viieteistkümnenda sajandi lõpuaastatel jõudis sellesse linna Firenze Kööria maalikunstnik Michelangelo narroti. Ta leidis, et risti Su ema linnan, hiiglaslik varemeteväli ja prügihunnik, kus kõik on lõhutud ning templite sammaste vahele sealaudad ehitatud ja muistse Rooma riigi pealinna südamest kapitud mõlemilt leidistavaid kivihunnikuid ja ebadesaseid künkaid, kus sõid kitsed ja sead. 1538 tegijaga paavst Paulus kolmas just Michelangelo üle ülesandeks Kapitooliumi taas üles ehitada. Võtame Winstoni raamatu Michelangelo agoonia jääks taas kantud. Velje taastamisel võttis Michelangelo Rooma-aegse vana ta pulaariumi soolamaksukontori, mis ehitati aastal 79 enne Kristust ning mis mõnisada aastat tagasi oli muudetud bastioni meenutavaks senaatorite majaks. Ta tegi sellest kuningliku avaliku palee, kus maalilised trepid tõusid mõlemast otsast kesksissekäigu suunas. Siis kavandas ta kaks ühesuguse Jaaniga paleed kahele poole väljakut, kus andeid turg oli tegutsenud. Sandes peats sillutas selle kiviplaatidega ning siis meenus talle keiser Marcus Aurelius pronksist ratsakuju, mis pikki sajandeid rantšovannidel late ranna kiriku ees rikkumatuna seisnud oli, sest kristlased olid pidanud seda esimeseks kristlikuks keisriks Constantinus eks Michelangelo asetas selle suure pärase loomutruu hiigelkuju Kapitooliumi väljakul nii madalale alusele, et paleedes viibivatele inimestele võis tunduda otse oleks Marcus Aurelius äsja senatihoone trepist alla tulnud ja hobuse selga istunud, et läbi rooma ratsutada. Niisiis on Kapitooliumi väljak seal kõrgel hääl otsekui teatrilava, mida kolmest küljest piiravad kaunid renessanss paleed, otse ees kahekorruseline palatsuse natooria, mida ehivad Michelangelo, hoogsad vaheplatvormidega liigendatud ja kivi valustraadidega piiratud trepid. Hoone lämeda katuse keskelt tõuseb nelinurkne õhuline torn, mille keskel seisab kella numbrilaud. Mõlemal pool senaatorite paleed ääristavad väljakut kaks ühesugust hoonet. Palazzadei konservatoorium ja Palazzonova Michelangelo kavanditest järgi ehitati need 16. sajandi teisel poolel. Ja kaks ülikõrget korrust ning suured Korintose pilastrid on nende palede fassaadil. Kapitooliumi väljaku kahekülg, palee avarates hallides on külastajatele vaatamiseks avatud Kapitooliumi muuseumi tohutu hindamatu väärtusega kunstikogu. See juhib sind läbi ajaloo läbi iidsete kreeka skulptuuride puhta ilu. Võrratu maalikunstigootika ning keskaja saladuste. Seda võrratut kogu hakati kokku panema juba 16. sajandil. Annetusi tegid Rooma elanikud, paavstid ja arheoloogilistel. Kaevamistel leiti näiteks suurepäraseid Kreeka, ET Ruski jäite Itaalia vaase paavst Sixtus. Neljas oli see, kes pani ette paigutada see väärtuslik kunstikollektsioon Kapitooliumi künkale Palazza noasaalidesse. Sellest peale on muuseum vähehaaval uusi kunstiteoseid omandanud ning nüüdseks on selle kogud juba kahe palee saalid vallutanud. Ajalugu igal sammul ja hindamatu kunsti tohutu varaait. See on rooma. Sümpaatne kujutus, pisut laisk Rütav rahvast, autosid, busse ja mopeede täis viiedel Orsajaks, mis viib Kapitooliumi künka juurest üle Veneetsia väljaku lõpux peatsadel Poopalale välja. Korse on pikk ja elav ja tempokas liiklustsoon. Kohati on kõnniteed päris kitsad, nii et tahaks kiirustavate itta Hallaste jalust vastu majaseinu kleepuda roomlastele aeglastest linna plaane, uurivatest, kohati segaduses ringi, vahtivatest turistide massidest põhjalikult kõrini olla katsuse selliste sea sama kiiret argielu elada ei pääse neist tänaval läbi ega mööda. Aga eks roomlased ole kõigega harjunud. Igaveses linnas elades pole muud võimalust. Tähelepanuväärsemate roomaväljakute hulka kuuluv peatsadel Coppola ise jääb mõneks teiseks rooma rännakuks. Väljakul paiknevast kolmest isikust võiksime seekord uurida kõige vanemat Santa Maria del populat. See seisab väljaku põhjaküljel. Selleni jõudmiseks tuleb minna läbi iidsete flamiinia väravate, mis moodustasid kunagi osa Aurel Jaanuse müürist ning millest algas Antiik-Rooma tähtsaim põhja poole suunduv tee. Viie flamiinia c5 äri miiniumi linna, mis on praegune riimini. Taaramäe Nabella kahe väravate kõrval seisab, siis andke Mariedel Poopola kirik sama nime kandev kabel, ehitatud siia esmakordselt aastal 1099 kunagisele keiser Nero hauapaigale, sest siin kummitanud neeru, rahutu vaim ja lennanud ringid eemanid mustade vareste kujul. Nii sisse raiutud maha kastanipuu, kus olnud vareste peamine kodukaevatud lahti keiser Nero luud heidetud tiiberisse, see, mis tema maisest kehast veel järel oli ning ehitatud samasse paika pühama Santa Mariedelpoopala. Sa valetad, et mõmmi Pokolla tõlkes inimeste oma olevat tulnud sellest. Rooma elanikud annetasid kiriku ehitamiseks raha, kuid mõnedel andmetel nimi pigem ladinakeelsest sõnast populus pappel ju siis kasvas ümbruskonnas neid puid. Paavst Gregorius üheksanda tahtel ehitate kabeli kohale 13. sajandil juba kirik. 15. sajandil ehitati kirik paavst Sikstes neljanda käsul ümber ning sellest sai üks esimesi renessanss kirikuid Roomas. Paavst Aleksander VII aga tegi kuulsale arhitektile ja kujurile Chanlarendsaberniinile ülesandeks kiriku ranget renessansifassaadid pisut baroklikumaks kohendada. Baroki rikkalikust arhitektuuriliselt teatrist ei saa Santa Maria del Poopale fassaadi puhul siiski rääkida. See on suhteliselt lihtne ja sile poolsammastega kolmeks osaks jaotatud keskosas kõrge riskiga kroonitud katuseviil tall siledal seinal suur roosa aken, sellest allpool juba kiriku mentidega ehitud peauks, mille kohal taas tore raamitud kolmnurkne viil külgosade kõverdunud katusejoontes on küll juba barokset hingust alluses kaks väiksemat viiludega kaunistatud kõrvalust nende kohal suured lihtsad kaaraknad. Sainte Mariedel popula kiriku sisemus majesteetlik fassaadi taga on Itaalia kunsti rikkustega lausa üle külvatud. Kõigele looma jaoks pole selleski midagi erilist. Raphael Karabahhia premante seal Norentzeberniini. No on ikka küll päris palju erilist. Põrandast kerkivad kupelgatust toetavad hiigelsambad, valgus tungib läbi akende, värviliste klaasmaalingu külg löövides on reaskabeleid hauakambrite pool sõõriaydnisse paksud kivimüürid on kõik välisilma helidzummutanud. Senini on niipea kui kõrval löövide seinad Stuk pühakute ja inglitega kaunistanud isegi laest rippuvate valgustitega hüljes toimetavad väikeset rull. Akkadi inglilapsed pärast muutusimist Janlarenceberniini Santa Maria del Poopalas toime pani, tahtsid loomarikkad ja kuulsad just selles kirikus endale. Hauakambreid võib matmispaiku osta ja nii kõnnidki seal tänapäeval mööda kivist põrandaplaate, mis kõik aitäh aastaarvude ja mälestussõnadega kaetud. Kuid kabeleid on kirikusse mahtunud vaid kaheksa, neljal proovi kummaski külgseinas. Altarist vasakule jääb Cheraaži kabel, millest võib leida kaks siit ilmast noorelt lahkunud ning päris traagilist elu elanud kunstnik-Karabahhia religioosset maali Püha Pauluse usku pööramine ja Püha Peetruse ristilöömine Karabahhia, kelle eluaastad olid 1583 kuni 1610. Religioossete maalide tegevuspaigad on väga maised, täisvalguse ja varjude dramaatilist mängu. Need maalid olevat kaasaegseid lausa šokeerinud, sest neis polnud õieti midagi pühalikku. Taevasest imest pimestatud On püha Paulus maha langenud ja tema kohal seisab hobune, kes kõigepealtvaataja tähelepanu köidab. Halli habemega Püha Peetrus lamab aga risti ilmile jalgade poolset otsa kolm inimkogu üles püüavad tõsta ning temale langev valgus moodustab diaga Taali läbi kogu pildi pinna ja kõigi kabelon kitsas iga õhkega elu suure meistrimaalidest, mitte kusagile. Rikas Siena pankuri, kunsti patrooni, agastinatši perekonna kabeli Santa Maria del Coppola kirikus kujundas Rafael eluaastad 1483 kuni 1520, kes olnud oma loomingus palju võlgu Michelangelo ja Leonardo da vintsile. Rafaeli kuivendatud Siigi kabelit. Henn Braun oma inglitest ja deemonitest kirjeldanud jalgu, Downey raamatuid, nii kirutud kõik kiidetud kunstitööde kirjeldused. On nendes aused, nii et võime vabalt kuulata, millisena nägi tema Robert Langdon džiigi kabelit Rooma Santa Maria del Poopolo kirikus. Üleni kastanpruuni marmoriga viimistletud šiigi kabel oli tõeliselt lummav. Nii maine kabel, et maisemad poleks ta osanud endale ettegi kujutada. Jäi koguni mulje, nagu oleksid Galileo ja illuminaadid selle ise loonud. Pea kohal kummuval kuplilt varasid, täheväli ja seitse planeeti allpool ilutsesid 12 sodiaagimärki astronoomias tee leidnud paganlikud maised sümbolid. Saak oli vahetult seotud maa, õhu, vee ja tulega. Need randid esindasid jõudu, intellekti, tulisust ja tundeid allpool. Seinal olid maa nelja aasta ja sümbolid. Kuid kõige uskumatum nad olid kaks ilmatu suurt ruumist domineerivat rajatist. Kabeli kummalgi küljel seisis 10 jala kõrgune marmorist püramiid ja need paiknesid teineteise suhtes täiesti sümmeetriliselt ning uskuma tul kombel polnud see veel kõik. Täpselt kummagi püramiidi keskel oli eesmisele tahule süvistatud kuldmedaljon. Täiuslikud ellipsid keerasid loojuva päikese kiirtes, mis kupli kaudu ruumi langesid. Dan Browni Robert Langdon näeb Rafaeli vaatajaid tähtsaimas arhitektoonilises kunstiteoses sante Mariedel Poopolutšiigi kabelis ikka tema jaoks nii tähtsaid illuminaatide sümboleid. Ta ei jõua oma vaatlustesse tšello, rentzaberniini, valgest marmorist skulptuuride, Ni, Habakuk ning Taaveti ja Lõvi ega seina mosaiik ideni, mis on Rafaeli jooniste järgi valmistatud ega madonnat kujutava altari maalini. Ilmatu palju kunsti on mahtunud ühte kabeli nišši, kuhu on maetud kunsti metseenist rikas pankur Agostina džiigi ja tema vend sygismanda Nende hauakivid ongi ebatavalise püramiidi kujuga, mis Robert längtonile mõistatuseks jäi ja mis tegelikult olevat pärit jumala Vanas-Roomas kasutatud hauakivide kujust. Sante Mariedel popula kiriku pea altarit kaunistab maal Madonnadel popp olla arvatakse pärinevat 12.-st või 13.-st sajandist. Altar ise on aastast 1627 ja neeruhaualugu on graveeritud kuld sellest Ukrealjeefile altari kohal. Kiriku absiidi ja kooriosa on kujundanud arhitekt ja maalikunstnik, Pramante, mitmete Rooma kõrgrenessansiajastu, balleede ja kirikute projekteerija ning absiidi akende klaasmaalingud on kõige vanemad kogu Roomas. Need jutustavad Püha Neitsi elust ja Kristuse lapsepõlvest. Ja niimoodi võiksime lõputult jätkata, sest Santa Maria del popullas on veel seitse kabelit ning Roomas sadu ja sadu kirikuid. Igaveses linnas pole ajaloolist paika, millest saaks lihtsalt üle libiseda. Ajalugu on siin nii meeletult pikk, nii põhjalikult sajanditevanusekunstiga läbi põimunud. Suur osa rooma kunsti väärtusi on ajajäljed ja peaasjalikult kivis. Loodetavasti saame neid veelgi uurida. Vello.