Tere tulemast kuulama keskeprogrammi personal. Stuudiokülaline on Viiu Härm. Võib-olla just praegu luges keegi teist tema luuletusi või tema esikromaani duubel kaks, mis hiljuti ilmus. Mina olen Marje Lenk, alustame saadet. Kuidas te elate, Viiu Härm? Aitäh küsimast, noh, niisugusel ilusal. Kevadisel ajal ei saagi muud moodi elada, kui hästi. Kui tihti teile ka helistatakse ja küsitakse, kuidas te elate? Kui parajasti millegagi nagu orbiiti satud, siis siis helistatakse ja küsitakse ja räägitakse ja aga vahest on ka nagu pikki aegu, kus eriti ei puutu paljude inimestega kokku. Mulle väga meeldib inimestega suhelda silmast silma, ma tahan näha, näha inimeste silmi. Nii et ma üldiselt ma väldin telefoni. Ma ma harjutan ennast pidevalt teda kasutama. Kas sellest ajast, kui ta teatris veel olid, kas sellest ajast on jäänud ka mõni hea sõber? See on meie kursus, oli üldse väga väga kokkuhoidev kursus ja kas need inimesed on väga toredad? Aga muidugi igalühel on oma elu üldse, kui, kui ikka juba inimestel on oma pered, siis, siis see üleüldine kokkusaamine on siiski niukene. Harv muidugi me saame, kui aga näiteks mu mul niisugused kooli ja teatrikoolieelsed täitsa kooli sõbrannad nendega läheb aastaid, kui ma ei näe kedagi neist või siis väga juhuslikult ja kas see on üldse üks väga kummaline tunne. Millegipärast ma täna sattusin selle peale mõtlema, et kuidagi nagu minu jaoks ei, ei eristu minevik ja olevik ja võib-olla isegi mitte tulevik tunnen kõike korraga kohal olevat. Ja selle selles mõttes ma ei tunne ka, et, et kõik inimesed, kes nende hulgas on nii palju sümpaatseid inimesi mitte ainult sealt kaugest koolipõlvest või mitte ainult teatrikooliajast. Erinevatest elu elujärkudes ja ma kuidagi tunnen nende kohalolekut pidevalt täitsa nii, nagu nagu ei oleks mingisugust ajalist vahet, ma pean seda siis tõesti küsimise peale endale teadvustama, et oh ja ma ei ole tõesti näinud oma sõbrannat näiteks seal mitu aastat või aga minu jaoks on ta kohal kogu aeg. Huvitav, kuidas läheb teie raamatul, tema elab nüüd ju iseseisvat elu? Mis ta väike aed veel, et, et saada täitsa selget pilti, kuidas tal läheb. Sest nad peale tutvustuste retsensioonideni veel asi pole jõudnud. Aga on küll jah, tuttavaid inimesi, kes on, on läbi lugenud Ma ka ei tea ju võib-olla ikka isegi isegi tahad ütelda inimestele ikka head. Ja jah, ja ma arvan, et kes, kes sel puhul otse ja ise kontakti võtab, noh need on enamasti need inimesed, kellel on meeldinud, aga aga noh, see ei välista, et võib-olla ka teistpidi arvamisi ei teadnud, millal see mõte tuli, et võiks kirjutada proosat. See esimene mõte ei tulnudki minul selle väga väga ammusel ajal kui ma sattusin tohter Peeter Mardna isa hoole alla ja ja tema millegipärast väga Veendunult rääkis mulle, et ma peaksin kirjutama romaani. Ja noh, selline mõtteavaldus oli, oli mulle endale nii üllatav, ma ei osanud nagu sellesse mitte kuidagi suhtuda, aga ta oli väga visa igal kohtumisel küsis uuesti, et kas ma olen alustanud ja kas ma kirjutan. Ma ei teagi, kust, kust tuli tal selline kummaline idee. Ta oli üldse väga, väga mõju mõjuv isiksus ja, ja nähtavasti see tema isiksuse suur võlu seal nagu ka minuga ei jäänud, nii nagu ma ütlesin, et kõik, kõik, mis on olnud minevikus, ma tunnen sellega parajasti kohal olevat. Ja nii ma ma tunnen, tunnen ka, et temagi kuulub minu ellu ja, ja seega ka tema tema selline kummaline mõtteavaldus. Eks, eks see vistika perekond ole, kes, kes sugereerima hakkas, et sa võiksid ikka ette võtta ja, ja, ja kirjutada midagi, kas te olete õhtune või päevane töö tegija? Oi kindlasti õhtune. Eriti hommikupoolne päev on minu jaoks midagi täiesti välistatud. Ma ärkan aeglaselt. Tähendab, minu way, märkab aeglaselt, aga öösel tunnen ma ennast väga hästi. Vähk ahhaa, suvelaps suvelaks jah. Küsitakse, kas on nii, et raamatut kirjutades tuleb teatud mälu tagasi tulevad meelde asjad, mis on täiesti meelest läinud. Hea kindlasti. Aga ma arvan, et see on isikuti erinev just mälu tüübi suhtes. Et võib-olla võib-olla kellelgi jookseb see mälulint, mis äkki hakkab olema mingeid fakte pidi, et tulevad tagasi meelde sellised sündmused, mida nagu ei olekski mäletanud. Minul tuleb ka, tuleb ka meelde sündmusi ja olukordi ja aga nad tulevad kuidagi kuidagi väga visuaalselt. Nad tulevad, tulevad mingil foonil. Ma mäletan näiteks mingid trepinurka ka, kus keegi niiviisi seisis ja tema fooniks jäi, jäi midagi Halli, millel vastassuunas liikus midagi rohelist, võib-olla keegi läks mööda, vaat lihtsalt lihtsalt vat äkki selline hetk tuleb, tuleb kuskilt ja, ja, ja, ja tuleb meelde, et nii on olnud. Kui väikesena teinud, mäletate? Väga väikesena, kõige esimene mälestus on, on. Loote heast, mida te sellest ajast siis mäletama, nimelt te lapsepõlves, kui ma jäin haigeks, siis kui mul oli väikegi palavik, ma kaotasin teadvuse. Samal ajal ma nägin kuidasmoodi, nagu siis ruuminurga suunas on hiiglasuured, katlad, mustad katlad, mis on niisugused nagu, nagu pojad nagu saunad, köögi pahad niuksed suure sisse ikka veidi väiksem, kuni laeni välja ja kõikide nende vahelt käivad hiigeltulekeeled kohe haaravad mind endaga kaasa. Sel ajal ma nagu ainult ühte sõna olin võimeline, rääkis, karjusin, tuli, tuli ja algul ei saanudki nagu keegi aru, et milles asi on ja sellest seisundist oli mind väga raske välja tuua. Aga hiljem, kui ma olin veidi suurem laps, siis ema rääkis kuidasmoodi elasid lennuki tänaval, lennuki tänav põles tervenisti 44. märtsipommitamise ajal ja nende kodu põles ja ja ema ja isa jooksid koos teistega variandi poole, aga ema kandis mind ja ema ei jõudnud nii kiiresti joosta. Ja samal ajal isa oli võtnud ühe võõra lapse sülle kolmeaastase, kelle ema jõudnud teda süles kanda ja isa jooksis selle lapsega nagu ees, ema jäi nagu teistest maha ja, ja jooksis mingi sedda. Käbedalt tundis kogu aeg, kuidas tulekeeled haaravad kantadest. No mis asi see siis on, mina seda teadlikult ei teadnud. Järelikult see peab olema mingi minu mälestus, sest ma ei olnud lapsena näinud ühtegi tulekahjut. Ei olnud näinud ja, ja noh, et saaks öelda, et noh, et see mulle mingisuguse sellise elamuse jättis, et iga kord, kui oli palavik, siis, siis ma hakkasin uuesti seda nägema. See peab olema mingi mingi tolleaegne mälu. Tee vend Tiit on teist natuke noorem aste üheksa kuud aasta üheksa kellega ta väiksest peast rohkem probleeme oli vanematel. Kui ei tea, mina arvan, et probleeme oli meie mõlemaga ja eriti meie meiega kooslusega oli probleeme omavahel kiskusid ka oi ja ja noh kõigepealt muidugi see, et mina ikka aasta üheksa kuud vanem ja minu arvates õigus, minul kui vanemal, aga tema oma teata ikke meesterahvas ja tema meelest õigus temal kui poisil. Nii et jah, ei, kaklemist oli palju ja ma mõtlen, et, et see oli, oli emale küll ränk probleem. Milline atmosfäär, valitsus teie kodus, kuidas te elasite oma tegelikult pidin sündima Hiiumaal? Oma ema sünnitalus ja ema hakkaski minema siis minuga paar nädalat enne õige saabumist Hiiumaale. Aga sünnitus hakkas peale rongis ta jõudis Keilani jah, ja, ja siis hiljem sealt järgmisel hommikul tagasi Tallinnasse. Ja, ja siis ma kohe hommikul seal ka Sakala sünnitusmajas sündisin. Aga nii, et see esimene eluaasta mu mööduski Hiiumaal, sest Tallinnas polnudki ost kodu. Ja siis hakkas see kodu olema väga-väga juhuslik, esialgu rahumäel ühes ühiskorteri imetillukeses toas, siis seda siin nõmmel siis sealt edasi mesila tänaval, kivimäel. Aga see Kivimäe kodu oli tõepoolest midagi, midagi täiesti ideaalset minu arust lastele. No see oli väike puumajake, kus üleval korral elaseks vanatädi ja alumisel korrusel oli üks tuba ja pisikene niisugune nagu säärmant veel juures. Aga see krunt oli üle 3000 ruutmeetri suur ja ta oli niivõrd vaheldusrikas, seal oli, seal oli oma kuuseallee, seal oli suur-suur elupuu, seal oli aia ääres pärnade rida, kus sai ronitud ja kuhu sai oma koduehitatud, seal oli imeilusat pillanud kaid aias üks aianurk oli täiesti mets, kus oli ka näiteks Eestimaa põhiseened, õppisin ma selles oma koduaias tundma, nad kasvasid seal. Seal oli pohli, oli mustikaid, see oli nagu väike mini eestimaa. Noh, see oli pärast sõjaaeg. Isa, meil oli Estonia teatris lavatööliseks. Sel ajal sõitis aururong ja isa tuli õhtuti hilja koju, sest lavatöölised on need viimased, kes kui lava maha võetud on ja dekoratsioonid kõik paika pandud oma kohtadele tagasi. Siis ta sai alles koju tulla, nii et ta jõudis väga hilja ja me olime alati üleval. Me ootasime teda. Ja ema oli ka väga-väga pikad ajad pika päeva tööl, kuigi tal osa tööd oli niisukest, mida ta sai kaasa võtta koju taligaasikontroll. Nii et, et peaaegu kõik Tallinna kesklinna trepid on tal läbi joostud. Ja sel ajal tuli kirjutada gaasiarveid välja, need olid kolmes eksemplaris kopeerituri vahele panna ja me aitasime neid kopeerpaberit sinna vahele panna, siis ta kirjutas neid arveid kodus. Aga tavaliselt oli see ikka nii, et ta jõudis kuskil viie aeg ehk või veelgi hiljem koju, kodus ootas majapidamine, meil oli kits, kanad, peenrad, kõike seda oli, oli tarvis teha ja kui ta siis kõik selle oli teinud ja siis meile söögi teinud, siis siis päris õhtul hilja said hakata neid arveid kirjutama välja järgmiseks päevaks. Isa võttistid teatas tihti koos ka. Ei saa öelda, oleks tihti võtnud kaasa. Me elasime kaugel sel ajal see, see, kui sa elad kivimäel seal, siis sa elad maal ja ja ma olen vahest meelde tuletanud, et mesila tänav oli tookord. Noh, tõeline maa täna, mina ei mäleta, et sealt kunagi auto oleks läbi sõitnud, aga hobune, kes sealt laevalt läbi ja siis seal oli hiigelkraav oli ja kevadeti oli see tänavu üle ujutatud ja me tegime sinna kividest ja, ja, ja laudadest teid, et, et üleüldse sealt välja saada ja nii et see oli tõeline maakoht. Ja maalt võtta last kaasa, linna. See niisama kergesti juhtunud, aga, aga vahetevahel jah, kontrolletendustele ja muidugi see teatri tagaruumide lõhn. See on tõesti meelde jäänud. Aga ma näiteks ei, ei saanud kunagi käia Draamateatris. Sest teater oli meie pere jaoks olid piletid väga kallilt. Ja lisaks sellele veel sõiduraharongipilet oli ka tarvis osta, nii et et draamateatrisse manist läksingi esimest korda, ma olin juba keskkool, lihtsalt teie ei tahtnud ka baleriinid saada? Ei, ei, seda küll ma ei ole, me oleme erinevad tiitton, ema, kondiga, mina nisafondiga ja ja kuigi jah, ma võin praegu küll vaadata hämmastusega oma oma noorepõlve, seelikuid, seal on nii peenikene, et minu väga peenikeste tüdrukutele ei lähe seal haagid kinni. Aga Mul on alati olnud raske kont. Jah, ja ka niisugust mõtet endal ei tulnudki pähe. Tiidul oli kuidagi väga selge, tema oli kolm asja, et kas tuletõrjujaks dirigendiks balletitantsijaks ja, ja kuna tuletõrje saab olla ka dirigenti balletitantsija olles, siis jäigi ainult kahe vahel valida ja. Ma lugesin, et te olite 13 aastane, kui teie koer mängis. Kes kaasa ja kus te lugesite seda, nii et koer sai kõigepealt teie peres näitlejaks? Ei, mina sain samalajal. Ahaa. Jah, Estonia laval sain samal ajal. Aga muidugi koeratu, aga, aga lihtsalt noh, niisugust luksust. Ta ei saanud endale lubada, et, et kui, kui koer võeti, et siis perenaisele rakendust ei leia. Nimelt see oli kusagil lõunas operett. Sophie Sooäär pidi süles olema sülekoerakene. Aga sülekoer oligi Tallinna etenduste ajad, aga sülekoera peremees, sülekoer oli teatavasti ikka väga peent tõugu. Ei tahtnud sugugi, et teda mööda Eestimaad ringi veetakse. Ja meie koeral oli tulnuk pojad. Ja jah, ja ma olin niisugune täiesti tavaline krants ja üks nendest poegadest oli siis niukene süsimust ja siis siis seal küsimus lahendati sedasi. Et ringreisile läksin mina koos koeraga. Mind vormistati tööle rekesiitorina. Millist tööd ma siis ka tegin? Väga-väga huvitavaid asju, iga päev oma paarsada klaasi alkoholiklaasi baariletile välja laduda, pärast iga etendust need kõik uuesti sisse pakkida ükshaaval paberisse, nii nagu klaase pakitakse ja siis kasti, et nad katki läheks. Ja, ja siis veel oli minu kohustus sihukene ette nähtud kohustuse, lisaks oli veel terve rida, mis ma iseendale võtsin, terve rida kohustusi, aga see kohustus oli pida habemeajamispulbrist valmis vaht tordi peale siis tort, mis Endel Pärnale vastu nägu virutati. Nii et see tort tuli mul valmis teha ja palju-palju asju, aga ma tegin seal veel iseenda initsiatiivil kõiksugu tööd, tassisin kostüüme ja, ja triikisin ja ja parandasin tüll kindaid ja mis olid seal näitlejatel. Aga ise ma siis sain selles etenduses mängida ajalehepoisi rolli. Ja see ajalehe passis talle niukene tekst. Köök Petteri avaldus, heliloojad algas oma kodumaa. Et kaks kuulsat lauset olid siis minu täiesti sõnaline roll Estonia. Tähenduses nii, et tol ajal siis teenisite oma esimene Leivaraha ja jah, seda küll see palk oli küll hästi minimaalne ja selle palga ma sain ilmselt kuskil noh, kui juba kui juba ringreis läbi oli, aga ma sain päevaraha. Nii nagu kõik trupi liikmed, aga minu päeva rahavad, see oli ka noh, see kõige väiksem päevaraha. Ja muidugi, ega keegi ei küsinud, ega keegi ei õpetanud absoluutselt mitte midagi, näiteks kas või seda, et, et kuidas koeraga toime tulla, kuidas, kus kohas saab koer süüa. Mul oli plastikaadi tükk, millega ma täpselt oma oma toiduportsjoni juhatasin, pooleks panin pool toitu plastikaadi peale laua alla, aga kuidas ma nendesse sööklitesse sisse sain? Noh, tihti ja teatriinimesed jõuavad õhtul mingisse paika ja ja, ja ei ole üldse nii väga kerge, ma pidin seda koera kogu aeg peitma, et saada sisse temaga kuhugi söögikohta. Kuhu teised läksid. Ja, ja kuidas ma sain hakkama võõrastemaja tubades, kus, kus olid toad seal üheksale 12-le inimesele ja kus üldsegi ei olnud mitte ainult teatrirahvas, vaid seal olid komandeeringus olevat raamatupidajad ja täiesti eri kohtadest üksteisega võõrad inimesed, mitte igalühel ei pruugi ju meeldida, et, et koer öösel näiteks nuusata. Kas teil on praegu ka koer ja on küll, mina pidin oma oma koerast siis sellest pisikesest, kes tõesti oli niisugune niisugune koer, et tema oli, tema oli diaatri kohe, kui ma pidin ta siis ära andma, kui me kolisime linna. See maja läks müüki ja nii me pidime oma kodu vahetama ja ja kui me kolisime linna, siis, siis isa leidis, et koera koht linnas ei ole ja siis oli meil ühesõnaga kaks koerase see poeg jah, ja siis tema ema mõlemad tuli ära anda. Ja see oli minu jaoks küll tohutu tragöödia. Ja pärast seda mina kuidagi olin kategooriliselt koera võtmise vastu, poisist sai vanem tüdruk sai 16. Siis tõi ta koera koju. Te olete nõmmel, koer on õues, ei ole õues, meil ei ole sellist sellist kindlat õue. Koerapuudli koer, suur puudel, kel ja küllap tal oleks hea olla õues, aga meil ei ole niisugust kindlat aeda, kus teda pidada saab, temaga käiakse õues jalutamas. Aga muidugi noh, tema, tema õnnelik aeg aastast on suvi, kui me oleme maal. Ja jah, ja, ja tema on jah, meil üldse niisugune väga suur kaasas käia, nüüd on ta juba 14 aastane. Neljateistaastane jahvatab rekordi. Ja, aga sealjuures on ta veel praegugi üsna üsna lapselikke kommetega ja, ja kui ta puhub pudelite kohta küll, öeldakse, et nad jäävadki igavesti niisugust, eks nad on väga emotsionaalsed ja, ja lapselikult. Aga buda, kui ta satub maale, siis, siis ta tõesti metsas ta hüppab nagu hirved, nii kerge, kerge jalaga ja nii hoogsate kaunite kaartega üle väikeste kuuskede läheb, nii et see aeg on jah, temale see suurim aeg. Kuidas Viiu filmi sattusid? Oma päris esimese filmi tegime 12 aastasel ja see oli üks suvi ennem seda teatriringreisi suve. Ma olin näiteringis tolleaegses tambi klubis. Praegune Mustpeade maja. Seal oli meil selline kena. Kunagisest näitlejannast ringijuht Aino Pihlamägi Päss, tema käis aeg-ajalt kinostuudios filme sünkroniseerimis kui kinostuudios hakati tegema filmi, mille, mille nimi oli minu kodumaa, see oli siis dokumentaalfilm, aga noh, peab meeles pidama nõukogude aegne dokumentaalfilm, see tähendab, et et seal oli palju, mis oli lavastatud ja siis film oli nagu mõeldud sellisena, et viieliikmeline jalgratturite grupp sõidab läbi Eestimaa ja, ja mida siis me kõik näeme, see oli väga haruldane, see oli nimelt värviline dokumentaalfilm ja noh, see oli nagu moskva tellimus, siis mis pidi mis pidi siis näitama, kuidas meie meie kolhoosikarjad ja Saaremaa jaanituled ja tehased Gusson, konveierliinidel piimapudelid ja seda siduvaks pidi olema sisse jalgratturite grupp. Ja selles jalgratturite grupis oli siis ette nähtud kolm poissi ja kaks tüdrukut ja korraldati konkurss, et leida neid. Ja mina ei oleks muidugi sellest midagi teadnud, aga see oli meie näiteringi õpetaja, kes, kes ütles, et, et kuule, et sul on jah, et sul on küll niukene ulm nina, et ülespoole ja kõik, et kunagi tulevikus sa pead ikka minema plastilist operatsiooni tegema, et ega muidu võiks näitleja saada, aga jah, see nina. Aga et, et aga sinna sa kõlbaks, võib olla küll, et sul on kaks pikka patsi ja et sa oled niuke eestlase tüüp, jah, ja lähed nendele katsetele. Mina siis olin nii ära ehmatanud ja ütlesin, et ma ei oska jalgrattaga sõita, et kuidas ma saan jalgratturite grupis olla selles, et vaata seda ära, neile ütled, et sa ei oska jalgrattaga sõita. Et vaata, et sa seda ei ütle. Ma siis ei öelnud ja nihukene sõnakuulelik laps kaks pikka passi oli? Jah ja, ja siis seal tegin siis oma elu esimese etüüdi ja see oli ikka väga-väga naljakas. Kõigepealt tuli etüüdi teha seal Harju tänava kinost aga siis hiljem tehti proovivõtted ja need proovivõtted olid Kadriorus suure kivi juures ja kuna režissöör oli vene rahvusest, tema rääkis nagu vene keeles, siis mina pidin seal teisi kutsuma ja pidin, ja tema muidugi ütles mulle, et noh, et sa pead hüüdma ei suuda, noh rääkis seda kõike vene keeles. Mina hästi püüdlikult mäletan, kuidas see kaamera hakkas surisema ja noh, ja, ja, ja kuidas ma siis pidin nüüd nüüd hakkama seda oma oma kahte sõna hüüdma. Jah, ja, ja siis, kuidas ma, kuidas ma siis hõikasin ja, ja muidugi kariseni Tissuda mitte tule siia ja siis selle peale hakkasid kõik naerma ja ütlesid, et mina ikka võin eesti keeles rääkida, et et ma ei pea ütlema, diis juba ja. Jah, ja noh, ikka pabin oli kõva ja sealt tulid siis juba järgmised tööd. Nojah, küllap küllap siis jäi kuidagi mingitesse kartoteekides. Need proovivõtete fotod ja. Aga see oli küll väga huvitav suvi, teised riiklik vanemad, see teine tüdruk oli Terje Luik, temalegi oli see esimene esimene filmi osakude. Kooli läksite ja tantsu sai teada, et te olete filmis mänginud, ega see vist talle eriti ei meeldinud või temana? Puhast lehte ei, minu esimene kohtumine Pansoga oli nüüd ennem neid suuremaid filmirolle. Nii et siis meil seda kõneaineks ei olnud. Meil olid muud suured probleemid, sest et kuna sel ajal võeti nelja aasta tagant teatrikooli siis siis mina olin enda jaoks teinud niisuguse otsuse, et, et ma tahan ainult seda teada. Et kas mul tasub neli aastat oodata, et ma ei tahagi muud teada, et sellepärast siin ma minna eksamitele pärast 10. klassi lõpetamist 11 aastane kool oli, siis? Peab nüüd ütlema, sest kõik on nüüd juba 12 aastaga harjunud. Aga noh, et kui ma 11 10. õpet tänud oleks, siis mul oleks olnud päris kolm aastat oodata. Ja sellepärast ma, ma tahtsin ka teada, et kas mul tasub see kolm aastat oodata venite ja ma läksin Pansoga rääkima. Ja, ja Panso ütles, et jah, et tema isa seadust ümber teha, et mul peab olema keskkooli lõputunnistus, et ennem ma tulla ei tohi. Ja siis oli nii kesk- ja kõrgema haridusministeerium. Ja siis ma läksin sinna kohe lausa ministri vastuvõtule. Ja, ja loomulikult ei saanud ma sealt ka mitte luba minna minna katsetele selle 10. klassitunnistusega ja siis oli, oli niiviisi, et et mu sõbrannad läksid katsetele ja mina läksin nendele pöialt hoidma sealsamas Toompeamajas, aga siis ma avastasin seal, et esimeses voorus ei ole konsi majas toodut, dokumente, vaid kõik kirjutasid ennast järjekorda vaba käega lihtsalt. Ja, ja siis mina otsustasin, et, et noh, et niiviisi saan ma ju esimese vooru ikkagi kaasa teha, et ma kirjutan lihtsalt enda nime sinna ja ja nii oligi, minu järjekord jõudis teisel päeval pärastlõunavaheaega aga õnnetuseks tuli banzocost teistega lõuna vähe häält ja Me kohtusime sellel nagiseval puutrepil. Ja veel suuremaks õnnetuseks mäletas ta mind ja tundis mu ära. Ja silmad läksid, sureksid, küsib, et mis teie siin teete, aitäh. Ja mina ütlesin, et mina olen järgmine, kes sisse tuleb, Manin pärast vaheaeg, esimene kes oleks pidanud, siis siis ta muutus äärmiselt tõsiseks ja ütles, et ärge tulge. Ma ütlesin teile, ärge tulge. Nojah, ja, ja siis, kui need nemad läksid, siis istusid komisjon oma kohale ja siis tuldi sealt seest, kutsuti, et, et esimene palun sisse tulla ja siis mina läksin uksest sisse siis alises saatuslik, saatuslik pauk nimelt Panso rusikas maabus laua peale ja röögatas. Käige välja. Mis muidugi kõiki ele jäänud komisjoni liikmeid, kes asjaga kursis, ei olnud hämmastunud. Ja mina nagu soolasammas, no jalad ka nii värisesid, et ma ei tea, kas ma tagurpidi, mil seisin seal ukse juures ja ei läinud kuhugi. Niiviisi siis tuli, tuli tal vaikselt selgitada. Milles milles on küsimus teistele komisjoni liikmetele ja ma ei tea, tõenäoliselt oli see Helmi Tohvelmani, kelle, kelle süda haledaks läks ja ja kes ütles siis, et, et no mis meele teeb don kiire küll, aga me võime ju teda kuulata. Seda ei kuulnud muidugi mina selle nende omavaheline jutuajamine ja siis anti mulle tööd ja siis sain ma lugeda oma asjad ja. Kas vastab tõele, et kui te luuletust lugesite, läks banzul silm märjaks? Nonii ta kirjutab. Nii ta kirjutab, igatahes lasti mul küll palju lugeda. Kohe mitu-mitu asja ja kurat küll väga ja noh siis muidugi siis tuli hetk, millal mina siis taevasse lendasin, tõesti, vist ei ole mul elus olnud nii kergeid jalgu või sellel päeval ja ja, ja nii nii suurt õnnetunnet. No tõesti, see oli niisugune tunne, et, Et noh, ma ei tea, materjaalselt nagu, nagu polnudki olemas sest et see, kui, kui, kui Panso selle peale ütles, et et te võite meie juurde igal ajal tulla. Ja, ja kui ta siis ütles, et ma võin isegi praegu sinna ruumi jääda ja ma käin kõiki sisseastujaid vaadata ja noh, siis siis tõesti, siis siis mina istusin seal kuni kuni päevale pune ja mäletan mõningaid oma kursusekaaslasi Ki tegemas neid sisseastumised teede ja ja muidugi, missugune õnn seal kõrval istusid need esimese lennu lõpetajad, kes olid ju meie jaoks jumalad. Kui see päev lõppes ja kui ma siis sealt läksin, siis ma mäletan seda jooksmist Toompealt alla ja tõepoolest, mina, mina usun praegugi, et mina lendasin, et minul küll jalgu ei olnud, et minu jalad küll vastu maad ei puutunud. Kui te lõpetasite, siis te hakkasite tööle noorsooteatris. Teie teatritee jäi küllaltki lühikeseks, mis juhtus? Nii. See hakkas peale, kooli ajal tead, nähtavasti exceli nihuke saatus lihtsalt. Kõigepealt ma muidugi läksin, eks ole, teisele kursusele tegin järgi kõik sisseastumiseksamid, siis tegin kõik esimese kursuse eksamit, ma mõtlen üldaineid kõiki, tegin üksinda järgi neid ja siis hakkasin teiste kohus tegema ju neid jooksvaid eksameid ja nii et, et see pinge oli, oli küllalt suur. Siis ma jäin, jäin haigeks, mul oli, mul oli kõrge palavik, mis kestis, kuid ja, ja ei saadud kuidagi jälile, mis asi see on. Ja lõpuks oli Panso see, kes mind, kes mind siis kättpidi tohtrite juurde viis, sest mulle kirjutas rajooniarst sessioon Katar. Aga, aga noh, kui kaua ma siis ikka sellest teatrikoolitööst eemal raatsisin olla ja ma hakkasin ikkagi käima üsna kõrge palavikuga ikka, noh, ligi 39 palavik. Panso ütles, et vaadake ise, mismoodi te välja näete, Etelt roheline nagu õunauss ja me olime Käärikul ma kursusega, kusjuures meie siis õppetöö toimus sel ajal Käärikule. Samas olid ka tohtrid seal. Ja tohtritel olid oma loengut. Mõnedest võisin meiegi osa võtta. Ja, ja siis siis Pansolismi tohtrite õppejõudude juurde ja nemad hakkasid siis omakorda mind üksteisele üle andma, sest keegi ei leidnud, et et haigus nende oma oleks, siis sattusin ma tuberkuloosihaiglasse ja, ja olin väga kaua seal ja siis hiljem ta haiglasse siis Moskva haiglatesse ja siis olime me juba lõpetanud. Ja, ja vahepeal ma ikka tegin mõned rollid teatris ja siis jälle sattusin haiglasse ja ja kui kui see juhtus nagu Ühe etenduse ajal, siis, siis pärast seda. Ma tegin enda jaoks otsused ning kollektiivne kunst. Et ma ei saa kuidagi teisi inimesi alt vedada. Sattusin kiirabiga haiglasse. Põltsamaal. Meil oli kaks etendusse päev ja ühe olin ära teinud ja teine oli poole peal. Ja samal ajal tegin filmi ja olin, nojah, see oli ikka väga pingutav ka ja, ja muidugi noh, see haigus oli, oli sees, pahe, ajukahjustus. Ja ja see oligi nii, et siis kui ta hakkas, siis tõesti ei olnud selle diagnoosiga haigeid siin meil Eestimaal ja siis, kui ma läksin teatrist ära, siis ma kõik uskusid ja, ja minagi uskusin, et seal ajutiselt ma läksin invaliidsusgrupp pile üheks aastaks. Aga siis tuli seda gruppi pikendada ja pikendada ja, ja nii maalt siiamaani sellest ei saa lahti, aga ta on kahjustus, mis jääb. Aga, aga ma olen pidanud kogu aeg tarvitama rohtusid ja Nendel on muidugi palju negatiivseid külgi, aga siiski nendega on võimalik pikemate aegadega tegutseda. Ja mina ikka mõtlen, et kõigest saab ikkagi midagi positiivset ka näha. Ja niiviisi sellest. Ma mõtlen, et kui ma oleksin olnud teatris edasi meie teatrite repertuaar oli ta nagu oli, eks ole. Väga palju oli seda kohustuslikku repertuaari, mille kvaliteet ei pruukinud sugugi olla teab mis kõrge. Aga näitleja peab kõige halvemas näidendis kõige viletsam osa endale meeldivaks tegema, sest et et muidu mõõdu, ta ei saa seda rolli hästi mängida. Ja ja niiviisi teatrist eemal olles sain siiski palju objektiivsemalt hinnata kõike seda, mida mida mida mängiti, aga kirjandust ja kõike muud, mul oli palju, palju selgem pilk. Mul oli see võimalus Rex selgemaks pikuks. Kui ma oleks näitleja edasi olnud, ma oleks pidanud ennast petma. Teie vend on teinud hiilgavat karjääri. Kas kunagi olete teda kadestanud pisut? Ei. Ei ela kunagi ei ole. Niisugust niisugust mõtetki kunagi pähe tulnud, tore, kui tal on läinud kahju, kui tal on probleeme olnud. Ja ei tõesti tõstmite, pealegi tean väga hästi, missugune tohutu töö selle kõige taga on. Mitte midagi ei ole antud niisama. Kõik see Anne on, on üks asi, aga, aga teine asi on see, mis sa ise selle anded-d. Ja see, see on meeletu töö, hõlmab mida tema on teinud. Viu millal TÖÖ Paul Eerikuga kohtusite esimest korda. Esimest korda teatrikooli ajal. Kolmandal kursusel käisime Tartus Liivi kavaga medalit siis sellised lugemiskavadmin nimetasime neid programm number üks, programm number kaks, neli otsi seost statsionaari. Siis me olime Tartus. Seal kohtusid esimest korda siis jah, läksin trepil teineteisest, mehed, mis mulje ta teile jättis? Oli sellel samal hetkel, kui mööda läks, otsa vaatas oma. Paari päeva pärast on meil 30 aastat registreeritud abielu registreerisime oma abielu siis, kui meie vanem tütar oli peaaegu kahe aastane. Ta ei saanud mitte kohe laotust. Ja siis ja siis, kui ta lahutuse lõpuks sai, siis oli meil juba tütar ja, ja pealegi siis ei tunne mina, et, et noh, nüüd peaks siis selle ma nägin kuidasmoodi, need, need paber paberi peal kehtestatud sidemed. Kummalisel kombel inimest kinni hoiavad ja mul oli mingi protest, ma ei tahtnudki siis neid paberlikke sidemeid, tõenäoliselt me ei oleks kergistreenenud enda abielu tõenäoliselt siiamaani mitte. Aga siis tuli Vene kroonu, Paul-Eerik oli oma sõjaväeaja ära teeninud aga teda pidevalt pommitati kordusõppustega ja siis tuldi selle peale, et kes on ajateenistuse läbinud peavad minema elukutseliseks sõjaväelaseks, Paul-Eerik oli nende hulgas ja ta pidi minema polaarjoone taha elukutseliseks ohvitseriks. Aga hull oli selle juures veel see, et ma olin sel ajal väga-väga haige tõstinimised voodihaige. Ja ettenähtud oli nii, et, et elukutseline ohvitser võtab kaasa oma perekonna, kui see tal on. Aga mina ei ole transporditavad. Aga samas kõik minu tohtrite õiendid selle kohta ei kehtinud, sest meie olnud seaduslikus abielus. Ja ma olin haiglas. Ja nii, et 29. aprillil tulin haiglast ja, ja taksoga läksime siis nõmmel perekonnaseisuaktide büroosse, kus siis kus siis meie abielu registreeriti. MeeleAltkülalisi meil oli meie laps, kes istus seal ja minu ema, kes oli juhuslikult teada saanud, et me oma abielu registreerimine ja oli muidugi väga kena, et too oli äkki ootamatult sinna ilmunud, sest oli keegi, kes seda seda aasta üheksakuust last süles hoidis. Siis, kui neile tihtipeale sõnu ja siis meie laps seal saalise vanaema süles istudes kuulas, kuulas, ja siis äkki kõlas tema väed ka selge ja hele hääl. Tätti, las nüüd minu emme räägib ka. See oli niisugune väga-väga inimlik, mingi hetk selle selle registreerimise juures. Ja ka siis muidugi läks edasi veelgi keerulisemaks, sest et Paul-Eerik pidi siis kolmandal mail sõitma sinna põhjaregistreerimisega muutusid need siis need arstide tõendid kehtivaks. Aga laps tuli ennem lapsendada, sel ajal ei olnud võimalik muud moodi, pidi ta oma lapse täpselt nii nagu võhivõõra lapse lapsendamis. Kas tal esimesest abielust ei olnud last? On küll inconja. Ingrit ja Paul-Eerik on praegu kuuekordne vanaisa, kui mina olen ainult. Varna öelge, kuidas teile meeldis see asi, kui Paul-Eerik poliitikasse läks? Minul on peaasi, et talle endale meeldiks, mida tema teeb. Jah, ma võin arvamust avaldada seal ühe või teise. Sammu suhtes aga aga siis ka mitte, nii et, et täpselt isiklikult ainult tema tehtud sammu vaid üleüldse, noh ma, ma arutlen poliitika üle, nii nagu ma arvan, et me paljud ja nii minagi ja võin olla üsna kriitiline ka ka tema ja tema erakonna ja minugi erakonna suhtes. Aga nii, et, et mul oleks midagi põhimõtteliselt selle vastu. Ma ei kujuta ette, et mul üldse sellist õigust oleks, et mul saaks olla midagi põhimõtteliselt selle vastu. See on tema elu, tema otsustada, loomulikult peab tegema seda, mida ta tahab teha, aga teie elu, pereelu muutus palju sellega seos. Eks ikka, eks ikka on, on muutunud. Ja kui ma noh, kõikide muutuste peale mõtlen ja, ja nagu tagantjärgi vaatan, siis ma jälle näen kõiges on, on negatiivset ja positiivset on on kindlasti midagi ka head selles, et ta vahepeal midagi muud teeb ja ja üleüldse niisugune mobiliseeritus muidugi paneb mind muretsema, kui ta on, kui ta on väga hõivatud, kui ta, kui ta töökoormus on tohutu suur ja ja muidugi olen, olen ma mures. Matame, kas tervis vastu peab ja kõike muud. Aga teisest küljest tõepoolest on nii, et mida rohkem sinult nõutakse, seda rohkem sa jõuad ja suudad. Ma näen temagi puhul, et noh, näiteks kui tal nüüdse Heljaati tõlkekogumik ilmus Need tõlked, mis on ka pika aja jooksul tehtud et ta jõudis, jõudis sel ajal ja selle kõrvalt neid võib-olla rohkemgi tehast mobiliseeritus, et, et mul on aega vähe ja ma pean pean võtma ette ja tegema, see tuleb kasuks. Kas te olete saanud ka maailmas ringi käia? Jah, aga need on siiski üsna üsna mitu kohta, kus ma, kus ma käinud olen ja jah, kõige kaugem on isegi, et Ameerikas oleme, oleme käinud. Kas on mõni niisugune paik, millest unistate, kuhu tahaksite väga minna? Ma tahaks minna Šveitsi tahaks minna mägedesse. Samas ei ole mul seda tervist, et nii väga tahta minna minna niisugusesse kohta, aga ma kuidagi tunnen seal tohutu ülev kõiksuse hõlmamise tunne, mis, mis on kõrgetes kohtades, see, see mind hirmsasti võlub, Põldsam on loodus, midagi, midagi niisugust, mis, mis on nii ülev. Ja tegelikult on see minu, minu suhe loodusega, minu loodusetunnetus on, on kuidagi selline. Me ei lähe talle korda, me ei lähe ja loodusele korda kõige kõige väiksem saare võsuke mis, mis on paarikümne sentimeetri pikkune, tal on kaks-kolm lehte ja ta läheb sügisel päikesekollaseks ja kui me seda vaatame, sellest võib, tulen, niisukene, helge tunne. See, mismoodi ta on ja kui sõltumatult ta kõigest on. Minu suur rõõm on reiside peal avastada, et inimesed on igal pool samad ja ma olen tõesti nende üle nii hea meel ja ma olen see äratundmisrõõm nii suur, et nad, et nad ka siin on samasugused ja siis lähen jälle kuhugi ja leian, näe ka siin on nad samasugused, aga niisuguse tõelise reisielamuse samma samma loodusest, üks kuule tunneb huvi, kas te peate ka päevikut? Ei, kui nüüd päris aus olla, siis ma olen üritanud, ühesõnaga alustada olen võib-olla kahel kolmel korral hakanud kirjutama. Kui ma nägin mingit väga head filmi või mingit väga head etendust või või siis kontserti kuulanud, olen püüdnud seda muljet fikseerida või vähemalt üles märkida teda, see on, kõik on jäänud pooleli võib-olla, et ma olen kuus-seitse korda midagi märkinud sinna maanise. See on kõik jäänud. Nii et ei niisukest päevasta väe, ikka ei ole ma kunagi pidanud kahju tegelikult, sest et mul ei ole. Mul ei ole faktimälu. Ja, ja ma mõtlen, et paljusid asju tahaks mäletada, mida, ei, ei mäleta. Kas unenäod on ka teid inspireerinud? Ma näen väga palju unenägusid ja väga värvilisi unenägusid. Ja varem nägin väga söšeelisi unenägusid, väga huvitavaid. Ka, nad kuuluvad vist jällegi sellesama terviku sisse, mis ma ütlesin, et ma tunnen nagu pidevalt seda, et olevikuga koos on ka kõik minevik ja, ja täpselt sellega olemisega koos on ka kõik mu unenäod ja, ja mu molemine igal hetkel dramatiseerime Paul Eerikuga sekkali armastuse lugu noorsooteatri jaoks. Hiljem kirjutas sellele lavastusele muusika Olav Ehala. Aga oli ka originaalmuusika, see oli päevasel ajal, ma olin väga väsinud, heitsin korraks pikali ja olin tukastama jäänud ja täiesti selgelt mulle mulle unes öeldakse. Sa oled Kirsijaid, tolm. Sa oled suurte puude õitest jäänud tolm ja, ja, ja ma tegin silmad plõks lahti, siis ma teadsin, et noh, et, et see on see armastuse loo põhimotiiv son taris kirja panna ja et see, see on selle laulu sõnad. Ja hiljem tegi Olav Ehala sellele oma meloodia ja seda on selle meloodiaga laulnudki. Suur tänu teile viu selle intervjuu eest. Öelge palun üks number ühes kuueni, ühest kuueni. Kolm. Nii, ja Persona saate auhinna saab Eevalt vastukt Tallinnast, kes küsis viu harmilt, kui väikesena ta end mäletab. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni. Noole suurde puudega.