Tänases kiske programmis räägime Pariisist. Stuudiokülaline on Ene Rämmeld, kes on elanud Pariisis 26 aastat. Ja mina olen Marje Lenk. Sellist Pariisile nii iseloomulikku muusikat, Ta kuuleb väga vähestes kohtades. Turul võib vist veel akordioni ja leierkastimehi näha arride mofteeaa, kus jaab hommikul antakse selle laululehed kätte ja ikkagi võib laudeli tippjazzi laule. Ja on ka veel olemas Pariini leia kassi, meedia on akordionist ja nad teavad ka, et turist tuleb ikka seda nutikat otsima. Näiteks 26 aastat tagasi, kui ma läksin, siis oli veel Naartrile seal valge kiriku kõrval oli ikka mitu vanapaari kus oli tõesti niisugune tunne kui käenja ja vangoogia ja seal teised alles alles eile aastaseid läbisid. Aga noh, seda ei ole enam, seda lihtsalt ei ole enam, kõik on kadunud ja kõik see Mondjalisassioon tuleb peale ka Pariisis. Et ikkagi tehakse nii nagu kuskil mujal ja need uued Ja ei ole enam seda intiimsust, praegu ongi nii, et mis ma olen Tallinnas vaadanud, et ei olegi varsti vahet, kus riigis olen ainult tänavapilt Ta on teine, aga kohvikutes sisustus ja see on juba täitsa nagu igal pool seal turul laululehed käes või vist päris huvitav olla? Ei no see on täitsa tore, no ma ütlen, et ma olen näinud seal soomlasi, ma olen näinud seal itaallasi tulevad turule ostma värsket toitu järsku seal toru otsas, sa võid laulda ja ma lugesin, et Pariisis on ligi 70 turgu, kas need on niisugused ajutised turud? Lahtaysonaalset ei ole statsionaarne, mis oli kogu aeg kallis, see niinimetatud Pariisi kõht nagu Lauri esiseda tutvustad. Kas see oli siis tõesti nii, et iga hommik oli hommikul kella viiest või neljast juba inimesed sinna tulid kokku, oma kaupa laiali ja panema ja siis kõik see elu, käisin seal restoranide ja kõik see liikumine. Aga nüüd nii, et ikka hommikul alakse turg ülese ja kahe-kolme ajal seda kohta enam ei ole. Tänava puhastad pesevad ilusti kõik puhtaks. Aga kui on turg, siis on tõesti turult ja kuna araablased oskavad hästi kaubelda, siis on ka päris elavaks läinud, et ikka juletakse hõigata välja hõigata, et nüüd hakkame varsti lõpetama, tulge, tulge, ostke ja ja ma pakun nüüd kõige odavamalt ja, ja siis ma käisin ikka päris elav, nii et seal on ikka maakohtade kaupa, ikka näed, kust tuleb overnist, tuleb seal midagi või tuleb seal britanniast Normandias. Kui sa seal juustu müüa räägid või, või lihamüüjaga kala müüa. Kohe küsid, kust kohast kaup tuleb? Iga jõululaupäeval nihase verivorst ja hapukapsast ja see on ainuke kord, kus ma mõtlen, et ma söön nii nagu eestlasena seen, seda verivorsti, hapukapsast ja ma tean täpselt, mis turult, kust ma seda ostan. Ma saan täpselt selle maid, sina elad Pariisi lõunaosas, Champlastitaliibol maja linnaosas, mis on tegelikult meie Sainatan seal nagu hiinalinnaosa, kus elab tõesti, ma ei tea, kaks miljonit. Nonii, palju elaga, üks miljon hiinlast kindlasti, meil on ikka väga palju hiinlasi. Ühesõnaga, see ongi täitsa hiinalinnas ja seal on väga palju Hiina kauplusi ja restorane. Ja ka mina olen täpselt piiri peal, Neljateistkümnenda pean, 14. oli see linnaosa, kus Maire Männik elast kuulus skulptor, ma olin teise jalakäigu kaugusel Maire Männiku sellel ateljee-le, kus siis väga paljud eestlased läbi on käinud. Ma elan ja mul on väga hea naaber, kannan teda jälle. Kuidas sa sinna linnaossa elama palusid? Mul ei olnud valida midagi, selles mõttes ma lihtsalt. Tänu sellele ma Lügiga olin käinud Eestis, kui me mängisime, kas te armastate Brahmsi Vanemuises? Siis ma tulin ju niimoodi Eestis ma polnud mingit korterid, magu likvideerisime ja selles, et ma teadsin, me hakkame siin mängima, et mul ei olnud aega seal organiseerida, kes üüri maksab ja nii siis kui me tagasi tulime Ligiga, siis me otsustasime minna üheksanda linnaosa linnapea poole jutule. Võtsime oma ajaleheartikli kaasa, näitasime, et üks prantslane läks Eestisse koos eestlasega ja nüüd on näeme probleemi lahendamisega. Ja siis oli niimoodi. Sellepärast oli mul korter, ma sain siis riigikorter ja riigikord tänaval seda, et ikkagi natuke odavam müür. Ta on ikkagi päris päris linna sees, ta ei ole äärelinnas, nii et kumalongimale 45 ja oma käin kiiresti 30 minutit seda linna, aga metroo on ka ja kõik on kõrval. Mul on poiss minu maja ees, viib kohe südalinna. Aga seda ma ei arva, siis see rikub mu ära, sest ma hakkan sellega, Harrison. Nad ikka tahan jalakäija auto peale pole kunagi mõelnud? Ei, mitte kunagi elus, sellepärast et esiteks mul on sõpru, sõbrannasid, kellel on ja kui on vabariigist välja sõita, siis ei ole probleem. Aga mul on ladina temperamenti. Minu probleem on see, et me võtame linnas auto, on näiteks. Me istume autosse ja siiani suured liiklusummikud on, ma ütlen talle head aega. Poole tunni pärast me kohtume, mina olen ennem teda seal kui tema teatud punktis, kus me pidime kokku saama, kus tema ikka istud autos. Nii et autoga Pariisis pole mitte midagi teha, nii nagu Tallinna linnas pole midagi teha. Mina loodangi väga, et Pariisi linnas kaotataks autod ära see ameerika komme, et umbes 100 meetrit sõita. Häbi naabritele näidatud, lähed jala roopas säärast kommet me, me ei tohiks mitte mingil juhul teha. Ja igas väikses linnas Tallinnas räägi siiani ikka Pariisi, väga väike peaks autod ära keelama. Pariisi autod on väikesed, aga muidugi see ei ole, parkimisplats ei ole ju kootiku wanna mitte keegi minu tuttavatest, tule autoga tööletiks. Muidugi inimesi, kes elavad äärelinnas ja meil on inimesi, kes tulevad 100 kilomeetri kauguselt, üks mees ütles mulle, et ta tuleb 300 kilomeetri kauguselt pumpidusse. Aga mitte need, kes laatoris mitteks, tule autoga tööle, jalgratastega rulluiskudega, millega ta teine, kui palju sa selles korteris oled külalisi vastu võtma. Eestimaa tuled sa mingit statistikat ka teinud, no ei, ei ole. Ma arendasin kunagi ka mingeid külalisteraamatut, sest kui ma läksin Pariisi tõesti, mind vapustas Maire Männiku külast raamat, mis on ikkagi mitusada lehekülgi ja Maire ikka täitsa tõsiselt iga inimene, kes tuleb uksest sisse, kui ta ka viis minutit juurde jäi. Aga mina unustan need lühiajalised ja õhtusöögineeme, unustan ära. Ma äärmisel juhul on andnud veel oma raamatu nendele, kes jäävad kas või paariks ööks tunduslikud täna läheb, jookseb meil trepi peal järgi, et jäta mingi märk järgi. Aga no ikka väga väga palju. Näiteks praegu ma käisin mööda Eestit ringi raamatukogudes ja mulle tulid inimesed juurde, ütlesin, mäletad, me helistasime, te mäletate, me tahtsime seda seda saada. Jaga kahju, Hana ei mäletanud, aga töö, see on niimoodi, et meil on nii, et kui jutumärkides hästi läheb. Meil on umbes 10000 inimest küll läbi, aga kui väga halvasti, siis on nii, et 25000 käib päevas läbi. Meeletu nägude nägemine ja meeletu suhtlemine. Nii et minul on juba see faas, kus absoluutselt hakkan inimeste nimesid. Kas sa oled ka võhivõõra? Ei mõjutanud? Muidugi läheb süda haledaks ja igasuguseid põhjuseid on, oi võõra mind haledaks. Ja selge see suurlinn ja, ja igasuguseid lugusid seal on igasuguseid, ükskord oli nii, et mees helistas mulle pool 12 päeval ja et umbes, et Ene Rämmeld, et meil on probleeme, et me tahaksime jääda Pariisi öömajale. Et kas te saaksite mind majutada, aga noh, tõesti ei ette ega taha mingit hoiatust ei andnud ja ja siis ma siin nagu ehmatasin ära, aga nad oskasid oma lugu, on ilusti rääkida, et paari tunni pärast organiseerisid nad kellelegi oma Taavi juurde. Nüüd oligi see vestlusele inimesega oli niivõrd lühikene, et praegu ma kahetsen, et ma küsin, et kes, kelle juurde nad panin siis hakkaks kogu lugu meenuma. Kuna Filetilistin siis ikkagi ma teadsin, oli, vaatad, et pühapäeval vaatasin teatalistide kogunemine season alguses ja selles mõttes ongi nii ja ma olen tõeliselt nagu infokeskused, et ma ka eestlaste jaoks on kogu aeg salvestanud, kui ma näen mingeid muuseumi, mingeid erilisi kaupluse, näiteks kui ma tean, et kui tuleb üks hästi suur inimene Eestist. Ma tean, et tõesti Pariisis on üks kauplus, kus müüakse mingi 50 52 number, et ma olen kõik need endale pähe jätnud. Ja kus ta kübarapood ja ühesõnaga ma olen hakanud täitsa salvestame mälupiltidesse kohti, et umbes nii nagu sa küsima tahan, seda, seda, seda no siis ma natuke ka mõtlema ja tuleb meelde, nii et jah, aga muidugi inimesed tahavad, mulle on roosimine, kus on veel selle selleaegne sisustus, kui oli tulusel, et rääkis siis maalis seal neid tüdrukuid ja tegi neid Assisse, Mulagruusist. Ja, ja seda tahavad kõik näha, kus on ikka paljaste rindadega sulgedega tantsijanna. Aga see on nii, et seal ei näe mitte ühtegi elusat prantslast, seal jaapanlased, ameeriklased, venelasi on väga palju, mul on roosis väga palju venelasi, terve maailm läheb otsima, seda ikka ikka tuluusla treki pärast ka. Ja siis on muidugi liiduga see kuulus koht ja siis ma muidugi ei saa, sellisel on, on niuksed, kinnised tantsuklubid, aga need on nagu keskealistele, kus tõesti iga paari tunni tagant on siis mingisugune muusika, mis sobib alates kuni tänapäevani. Nii et sa pead ainult teadma, mida sa tahad ja sa saad seda siiki, ainult natuke pean mõtlema, natuke peab uurima, eks ole, mina käisin 10 aastat tagasi, mil või 15 väändušis, aga nüüd need kohad on muutunud, et meil siin 10 aastat tagasi oli olemas koht nagu eeslitall. Ütle täna, kus on eeslitall Tallinnas, inimesed ei teagi anud. Et selles mõttes Pariisis ka need kohad ikka liikuvad, et on teatud söögikohad, mis on väga, tavaliselt siis järsku ei ole. Aga ütleme näiteks seal neljateistkümnendas linnaosas, kus Maire elas, on ikkagi koht, nagu on tunda see restoran, kus siis Lennart Meri kui ta sai presidendiks, no tegi siis vastuvõtu oma prantslase sõpradele eesti tuttavatele, keda ta kutsus sinna sööma sisa kahveli Toom, kus oli iiralt praegu luksuslikumad restoranid, et sinna mina saan kutsuda eestlasi ainult tänu oma pankurist sõbrale. Ja tal on hea meel, sellepärast et mina üksinda temaga kahekesi ei taha sinna minna. Ma ei naudi seda sööki, kuigi me sõime seal kõige paremaid hõrgutisi. Ma ei naudi seda sellepärast, et ma mõtlen, ta minu sõber ja me raiskame nii palju raha, selle asemel et tuisune kinkidega pärast mingi asja või okile kinkis mulle ilusad pärlid, aga see ongi nii, et nautimine on ikkagi, minul on ikkagi see jagamine. Mulle meeldib see, et kui mul on Eesti tuttavad või sõbrad ja ma saan tõesti, ma kutsun Kristjani välja, me lähme ja me sõime aastaid ja me joome head veini joome seda parimat shampust ja me naudime seda. Ja kui ma näen eestlastel neid õnnelikke silmi, siis on ka ja nägin. Aga ma olen selles mõttes noh, et mõnikord noh, ma tean, et ma võin oma maja eest turult isegi osta. Ja, ja ma teengi seda ja ma olen väga palju kutsunud inimesi oma juurde, no et me teeme seda minu kodus. Et selles mõttes ma vahest ikka süda tilgub verd, et nad kurilame niimoodi mitusada eurot toomide loob ja peaaegu iga kord, kui eestlastega lähen, on ikka minu kuu korteri üür on läinud. Ühesõnaga õhtuk. Nii sellist reisi. Arellis pliidi ja pööki niiski. Mul kalli kõik sillad. Siinsamas väikesel saarel. Suurim. Ma arellis dünamiidi ja Vukinisti tööde mul kallid kõik silla. Sa oled nii paljusid eestlasi Pariisis vastu võtnud, et sul ei tohiks Tallinnas ööbimiskoha leidmisega küll. Teise probleem, kuhu magama minna, et iga kord, kui ma käin Eestis, magan erinevas kohas, see on täiesti aru saan, aga ma mingis samas kohas ja see on ka tore selles mõttes, et siis ma ka nagu avastan midagi uut ja midagi teistmoodi ja ma ei ole tõesti kunagi tahtnud Eestis elada, tellides on ikka sõpru-tuttavaid, kelle juurde ma san magama. Seekord tulid sa Eestisse, et kohtuda oma lugejaid erinevates linnades, seekord oli ja mul oli väga-väga emotsionaalne ja väga hingeminevad kohtumised inimestega, kes tõesti meenutasid minu elust mingit seika, mida ma pole üldse mäletan. Ma nägin inimesi, keda ma olin Viljandi kultuurikoolis koos õppinud. Praegu tegin tiiru Eestile peale, igal pool oli keegi, kes mind tundiskismi teadis. Ja kui ilusaid sõna oskaja eestlased ka öelda. Ja kui see tuleb hingesid, siis on tõesti väga liiguta. Raalse näitab kergelt, ma armastan sind ja sa meeldid mulle kõik, see tuleb väga kergelt. Aga eestlases ei tule kergelt. Ja kui see on öeldud, minult on ümbert kinni võetud, siis see nii tugev pigistused mu juuksekammi lähevad kaid ja mis iganes, ma pole ette valmistatud, kid ära kallistatud kõik. Et see on ikka väga-väga tore, räägi oma Pariisi sõpradest ka, mis inimesed need on vaesemad alguses, kui ma läksin ikka mul rohkem nagu näitlejaid ja ütleme inimesi, kes tahtis näitlejaks saada või kellega ma siis koos, eksju seal stuudiotes olin. Alguses mul oli ka väga palju loomingulisi inimesi ümber. Aga nyyd, eks ole, nüüd on aastaid edasi läinud ja ongi see, et inimesed on ikka nii, et alguses olime me nagu võrdsed, et ei ole tööd või ei ole raha või on, need on inimesed, isegi, kes näitlejana võib-olla ei olegi väga palju midagi teinud, on järsku nad, majaomanikud, korteriomanikud ja selgub, et nende isa suri ära või ema suri ära või vanatädi suri ära. Ja nüüd materjaalselt järsku on täitsa tore olla. Nagu need mured on ära ja kui neid muresid ei ole, siis ega inimene ei pinguta enam. Et selles mõttes minul on kogu aeg niukene, pingut matkamine, ma pean ikka kohe mõtlema, mis homme juhtub ülehomme ja et selles mõttes ma pean ikka olema korralik, et praegu, nii ma tõesti olen kaheksa aastat ametlikult riigitööline, et ikkagi pensionile minna ja ja ma pean ikka arvestan, ma pean ikka vastu pidama kõik need ajad. Silmaring on mul nagu laiemaks läinud, et ma olen nüüd rohkem inimesi näinud. Aga üldiselt ma olen selles mõttes, seal on ka kinnine inimene küllalt, nii et ega ma ei otsigi kedagi. Sest vaata, see töö ja kõik, see, ma olen nii suur suhtleja. Ma olen ikka nii palju inimesi ümber, et ega mul ei ole vajagi väga palju. Ja sellepärast ma ütlengi Pariisiski. Mul on seal juba oma oma pappi, on mul, eks biilsem mees, keda ma tegin oma isaks tema Mostaata, noore, siis on tema naine sisendama tütar ja, ja siis tema nagu kogu aeg kontrollib, et kas ma ikka teatud asju olen teinud ja kui ma Eestisse tulin, siis ta ikka tahtis, et ma teeksin seda, seda, mis oleks mulle kasulik. Näitlejatega nõukogude ajal ei tehtud ju lepinguid, ma tegin libahundi, filmiski mängisin, mul ei ole mingit kajastus selles minu tööraamatus. Aga ma peaks ju ka kõik need tööd, mis mul on Eestis teinud kuidagi, et ma kajastaks, et ma ju ei, tõesti, ma ei ela õhust ja armastusest, ma olen nagu kõik teised inimesed. Et ma pean ka mõtlema oma pensioni peale ja siis ma saan ju ka tõesti Prantsusmaal, mis ma siin olen teinud. Aga mul ei ole isegi paberil nende kohta, mis ma siin teinud olen ja Bobby ütles, et selle ära tegema, siis ma pean selle ära tegema. Et seda peab olema, et see ongi see, et kui sul enam õiget perekonda, noh, nagu mul seal ei ole enam isasid, emasid, õdesid. Ma olen nagu kõike seda ise kujundanud, et mul on kõik need inimesed seal olemas, aga nendel on teised. Nii. Kuidas naabritega läbi saad? Naabritega väga kena, mul on väga toredad naabrid, mon, trantslannast naabrinaine, kelle mehe vanemad on hispaanlased ja see poiss on muidugi sündinud Prantsusmaal. Aga väga tõmmu ja väga temperamentne. Ja neil on väike kaheaastane poeg, kes iga hommikul, kui ta lasteaeda läheb, seda koputab minu uksele siis ma olen talle lubanud seda, sest ma ütlesin, et noh, et kui ma olen valmis, niiet olen nähtaval nagu puhtaks pestud riided seljas, silmade nus elad. Aga kui ma jälle korralik simusladin. Aga noh, ta koputab ka siis, kui mind ei ole. Aga siin näiteks noormees ja on siiamaani mul ei olnud võib-olla seal magis seinas või kappisi seina see, sest kõik inimesed ravida naudivad, eks ole, ja küll sa môned kindlad põlema ja rõdul minu arust saab istuda alates aprilli lõpust kuni oktoobri lõpuni. Selge see, et kui väga hea vein on laua peal ja küünlad põlevad, on väga šarmantne minu juures. Teatud tööd on tegevad aastakümneid ja siis mina, kena naabrimees, tema nimi on Johanna. Oli mul kõik asjad ära? Ei maja inimesed toredad ja mõnega sõbrakesed rohkem mõne juurde kutsutakse külla kutsud sina küll on need suhted, on, sa töötad Bombidu keskuses, mida see maja endast kujutab? No see on üks suur kultuurikeskkond, see on nii nagu vanasti venelased, rääkisid Tom kultuura. Aga seal on siis niimoodi, et kolm korrust on, on muuseum, neljandal korrusel on kaasaegne kunst, viiendal on siis moodne, kus on siis Kalmani sisemust ruut ka, mis igal pool on ja siis kandinski ja siis on irooja, oli see, kes tegi ka Lenini portreid, oli prantsuse kommunist ja seal on Picasso matis ja näiteks väga paljud Eestist tulnud turistid on minu käest küsinud, kas see oli tõesti tõeline Picasso. Muus võib aru saada, et kui paljud eestlased teavad yltse näitustel, et see on ikkagi väga kitsale ringile, aga kui minnakse välismaale, minnakse muuseumina ja siis on meil kuues korrus, on, siis, on nagu ajutised näitused näiteks praegu Samuel Becketti näitus, see nagu siis Omaas Becketti registris on absurdisaagi, siis prantsuskeeles hakkas kirjutama, kirjutas siis ka oma Kodood, oodates seal väga-väga ilus näitus selles mõttes, et prantslased tegid seda kaks aastat. Et väga palju dokumentaalmaterjali ja kuna see mees ei olnud üldse edev, siis ta ei lubanud ennast filmida. Ja siis BBC tegi temaga ainult ühe intervjuu ja see on inglise keeles ja tal oli väga ilus hääl. Ja ühesõnaga prantslase naised on kõik vapustatud ja leiavad, et Beckett oli väga ilus mees. Kuna ta oli teistmoodi iirlane, siis nad ütlevad, et ta on väga ilus. Aga no minu minule isegi Becketti välimust tuletab nii mõndagi eesti meest tänaval meelde selles mõttes, et ta oli pikka kasvu sinisilmne ja siis on meil kolm korrust, Ta on raamatukogu, mis on väga suur raamatukogu, kus on ka Eesti osakond, kus on ka eesti raamatuid küll vähe, aga on hea meel, kaks filmisaali üks on suur, teene on väiksem ja kus on pidevalt siis kuulsate filmirezis retrospektiivi korseisile retrospektiiv, siis oli meil alles neid Sakri kodaari retrospektiiv, oline, sina jagad siis pumpidu külastajatele informatsiooni. Tualett on nisuke punane, rõngasiis arvutit on laua peal ja ja siis suur küsimärk on selle kohapealses Renzo, Diano ja ja roidjas, kes tegid selle maja, tahtsid, et see maja oleks säärane, et inimesed tulevad pikkamisi avastama. Et umbes kohe nähta, kassasid koe nähtav, kus on muuseum, koe, NATO, kus on kinod, kohe näed, kus on kontsert seal, muide, suur kontsert seal on ka. Ja seal on ka tänapäeva muusika ja kaasaegne tants. Et seal on väga palju laastus nii üle maailma, käib seal väga palju esinejaid, aga siis ongi niimoodi, meie nutsime, seal on kohe väga kõvasti, sellepärast et kui üle maailma tulid inimesed kokku dist alates jaapanlasest, kuni seal vietnamlased nüüd on, isegi Korealasi on palju hiinlasti, mitte midagi nende keeltes ei ole mitte keegi, kus on väljakäik, et võiks need märgid olla, aga lisada saab jaama ei tahtnud. Et see oleks niisugune nagu jaamahoone, eks ole, kus lennuki peale lähedal nooled igal pool aastat on tõesti mingi Paabeli segadus, kus hakkad ise otsima, aga tänapäeva inimene, kes Arnold kiirtoiduga on harjunud ka sellega, et ükskõik kus ruumist ta läheb sisse. Ta näeb kohe kõik sekundi pealt ära, ta kohe reageerib tema hommikul on niimoodi, et mina ütlen oma kaaslastele. Lõvi tulevad, uksed tehakse lahti, siis lõid, viskavad kõik peal küsimusi, mis, kus, kuhu ma lähen niimoodi, kui palju aega mul on tund aega ja siis kõikides keeltes naisi, Mangin, minul ikka seal ikka tund aega niga hirmsat pingutamist, sest esimene tund kõige õudsam, need on need kõige kiiremad, eks ole, kellel on kiiresti väävel jõudagi kaks sinna kohta kell üks sinna kohta meil tehakse kell 11 lahti, nad on inimesed, kes on noh, täiesti hüsteeria tipul, jooksevad ainult ühest kohast, teisest amme läheb neil lennuk, eks ole. Siis sa võtad aja maas, kui sa hakkad nende stressiga kaasa minema, sinna lõpetame kõik hullumaja. Simetena ere ja siis hakkame rahulikult rääkima, mis teie rahuldamine maa sinnadele ehmatavad ja siis me täname, palume ja teeme seal kõike väikest nükist, see on kodutööd, mis on kodus lõpetamata jäänud. Et õpetame neile viisakust ja ette juba ütleme tänan ja palun ja noh, ühesõnaga siis inimRaune maa, et saab, arvuti on ikka normaalsed inimesed, ei ole mingid robot. Siis kui saatnud ikka säärasesse ruumi, eks ole, mis on tõesti niivõrd niivõrd avatud ja samal ajal nii mõistetamatu, kuhu sa pead minema. Et siis nagu inimlikult rahustame maha, et meil on ikka täitsa normaalsed keskealised inimesed, on case, eks ole. Et me nagu väga koduselt võtame nad vastu ei, näitame seal mingit barbi nukud ja, ja mina ei ole kunagi elus soengus käinud ja, ja need kaks päeva tagasi ma käisin esimest korda maniküüris esimest korda oma elus ja ma mõtlesin, et lähen Pariisi, eputan oma sõbrannat, kesi maniküür sääraste asjade peale nagu ei raisata raha näiteks testi minu sõbranna ei keegi kosmeetikas keegi käia pediküüri, siga, maniküüris töötav naine, seda ei jõua teha. Sul peab olema tõesti see aeg. Aga kui sul on lapsed, kus on perekond või sul on mees, sa oled üksinda, sul ei ole seda aega? Ei ole. Palun väga, ma tegin praegu küüned kolm tundi istuda, see on ju ennekuulmatu, ma olen harjunud siiamaani kuidagi, ma ujun igast seltskonnast levima, et olukorrast läbi ma tean, mis sekkun, ma panen mingi riide, mis aksessuaare on vaja vahetada. Ma jõuan mingisuguse kokteili ametlikule poola ametnikule õhtul, kui on õhtuseid, ma tean. Ühesõnaga ma oskan käituda. No ma ütlen, et mul on kõik olulised Hybrid selged elus ja, ja siis ma ei karda mitte midagi, ma olen igas olukorras välja tulla ja nad kõik peavad sind prantslannaks. Ongi see, et hispaanlased teevad täitsa pikki nägusid, kui ma ütlen, et ma ei ole hispaanlanna, siis teadvustamatanniendiniende ja prantslased on täiesti jäävad ka vaatama, nagu eestlases tulevad minu juurde isegi täna on, mul on vist otsaette kirjutatud infokeskus info et prantslased, ükskõik, mis linnaosas nad on. No selge, et kes on tulnud auto pealt või metroo, pean ikkagi suures hinnang, me kipume hiljaks jääma selles mõttes, et kui meie jõuame täpselt Aga ikkagi, ma võin hilineda ja lubatuna nyyd ikka 10 minutit ja 15 minutit ja kujuneb tema kokkusaamine kohvikus siis ei ole absoluutselt mingi nägu v, mis, kui sinu partner või naaber või inimene, kellega sa kokku saad, tuleb pool tundi hiljem, me ei tee nägusid, sest me lihtsalt teame, et see elu on niuke kiire. Noh, ja siis ongi nii, et kui prantslane tänaval nähes ning küsib mu käest kiiresti, et oo, et ta teab, et see teater on siin, et kus see on. Ja siis ma mõtlen, second murdased, mis linnaosas ma nüüd olen, eks ole, kõlama, käin jala siis ma olen igal pool kogu aeg ja ah, see oli vasakult, see oli vanemad, see oli otse selle hinna. Ei, see oli kaks maja tagasi. Ja siis, kui ma hakkan niimoodi otsima, siis ta järsku täitsa seisab, hakkame niimoodi vaatama ja ta näeb, et ma reageerin, jama. Ma absoluutselt olen kodus siin. Et ma räägin sääraseid sõnu, koha tundmine on niivõrd tugev mul. Ja siis ta ütleb. Aga see, kus teie arhit teil on niivõrd šarmantne aktsent, kust te tulete. Ai, siis ma ütlen, et aa ja kui need, keda hakkan teile rääkima, siis ei jõua kunagi oma üritas et ma olen nii kaugelt ikka ütlen Eestimaal, tema siis on, teevad suuri silmi, sest nende jaoks on ikka põhjamaa inimene on ikka pikk ja blond ja sinisilmne. Väikese klipi käib päeva Nuias, Messi räuskab ta Voloinimine, saan selle idee ja seal praami elavdada, olgu ükskõik mis aasta aedsioonid päikesest. Siis keerad rooli möödujad. Võistlejal loossekt raesaaled, asbolevee kui raha on, siis oled need ja välja 100 frangi eest õiget armastust, kui ei, siis tolku koledat, mis tagaks selleski taskud on kuues kell ei pea, toetavad hübriidkellad. Hüljati. Pariis ka neile, kel villa, sellest kõik palku ja sinna. Sest sinu Soorm puudub sul köidi meeliksi. Sula. Ja käitumine. Igal pool on kaugel see. Viska. Üks silm. Ja piisab, sest korjama kiridestin, puudub rohi, okaspuud sillutab, armastas ja muud, ütles plikatirts hetkeks poisiklutt, sülemad nad elust tuhkagi ei pea, kuid nad on ka ja see on tea. Mis keeli sa valdad, oh tead sa keskkoolis ma õppisin vene keelt, aga ma õppisin Türi keskkoolis ja seal oli meil neli vene perekonda. Kooli lõpetasime, rääkinud üldse veel. Aga siis ma olen õppinud seitse aastat saksa keelt ja ma päris hästi niimoodi õppisin. Ja, ja need sakslastest ma saan täitsa hästi aru praegu see on tõesti imelik, et, et kuidas keele mälu, et isegi kui seal pole praktiseerinud üldse siis kuidagi hakkama tagasi tulema see mälu ja siis sakslaste, siis ma saan juba aru. Ja sakslastega ma juba pursin niimoodi täiesti kuni selleni, et ma olen võimeline käsitsi viima sinna. Et ühesõnaga mina teen tõelist pantomiimi, võimlen seal hommikust õhtuni, selles mõttes, et prantsuskeelt ma õppisin ainult aasta. Ja muidugi praktiseerin teda ainult kogu aeg end, selle, ma räägin. Inglise keel, ma ei ole kunagi ametlikult pinud, seda ma nüüd poolsin, peaaegu kõige rohkem itaalia keelest, ma saan aru, et ühesõnaga peaaegu kõikide inimeste nendest argipäevaprobleemidest, ma saan aru, ma ikka tõesti näen vaeva seda palka saada teistel tullaksegi kergelt. Ikkagi peab olema mingi võõrkeeli. Kas sul on töökaaslaste hulgas sõpru, kellega saab väljaspool tööaega kohtuda? Vaata ongi see, et alguses peale, kui ma sinna majja läksin, ma mõtlesin ka, et ma peaksin oma mingi seltskonna moodustama, mul peaks inimesed ümber olema, nagu ma praegu tülli käisin, siis nägin ühte klassiõde, kel on viis last, nüüd juba tänaseks ja ütles, et tema mäletab oma väikest kasvu alatimani ringi keskele ja tükid minu ümber, nii olin ma juba koolis. Ja alguses mõtlesin Kavombidusse, oleks nagu seda vajad, mingit oma sõpruskond, aga tead samma sain alguses aru, et see maja on niivõrd väsinud. Ja me istume küll kohvikutes peale tööd, võtame klaasi ja meil on ikka nii ja on inimesed on ning kutsunud kodudesse. Mina ei kutsu enam kedagi, et ma hoian seda, et minu kodu on tõesti nii, et ma ei taha seal mingit pumpidu juttu, aga mingit tööjuttu, aga mina ei taha enam üldse. Ma tulen tõesti, pesen oma käed puhtaks ja siis hakkab täiesti mingi muu elu. Kui kodune inimene sa üldse oled, meeldib sulle kodus istuda? Ei ole kodumajast välja, aga vot asi oli selles, et selle kahe raamatuga muutusin koduseks selle vastu. Kui sa ikka kaheksa tundi töötada, kui su töö on tõesti niivõrd pingeline ja siis mul võttis aega see täiesti ümber nüüd mingisse muusse maailma, tulla neid koju, hakata nüüd mõtlema seda oma eelmist elu ja ja kõike seda, mis ma oma raamatus kirjutasin, seal ikka mul tõeline ajupingutus. Ja, ja tegelikult ka on psühholoogiliselt väga keeruline, sest ma nagu kukkusin tõesti ajas tagasi tegelema, kahetsen, ma kirjutasin, ma ise tõesti kahetsen, sellepärast et ma võin seda tõesti vaja, aga ütleme, teise raamatu puhul nagu elasin ise kirjutamisel väga palju ülema ise nutma siin kirjutamise ajal. Sest mul tuli meelde ja see oligi nii, et mitte, et ma olen ennast haletsema taga. Aga maletsesin mõnikord ma ei olnud võib-olla küllalt kena mõne inimesega Edalis kirjutades lahti teatud asju, ma hakkasin nagu ka ise analüüsima iseennast ja see oli mul valusest, et see, mis teised sinust räägivad, noh, tead moderaate kadedad, õelad. Aga teel ma tegin iseendale haiget ja tegelikult kui ma kellelegi üldse olin julm sedasama punases raamatus, selles viimases paša Bay panin iseendaga väga julm selle kirjutamise ja väga väga ei olnud. Et tegelikult inimene iga elu hetkel, eks ole, ikkagi tahaks parem näha välja, kui ta on. Minul selle raamatuga ikka oli, mida rohkem kirjutasin, seda rohkem ma laskusin ka enda sees säärastesse kihkidesse, mida ma normaalselt üldse ei puudutaks. Aga nüüd ma kirjutasin selle välja. Nii et sellisel juhul jäänud niisugune päris raske töö. Kui sa parajasti kirjutad, kus sa siis käid, kus on sinu lemmikkoht, vat asi ongi selles? Minu probleem ongi see, et näiteks esimene koht, kus ei ma hakkasin, oligi Bombidu keskus. Minu mees, esimene kohkus, ta hakkas käima ja pump ilukeskus. Et tegelikult see on väga, väga inimsõbralik koht. See on nii, et kuni kodututeni välja kõik seal käivad näiteks praegu on väga palju üliõpilasi eesti üliõpilasi, kes käivad seal seal raamatukogu säranud, sa võid sinna hommikul minna õhtul 10 välja minna õhtul kell 10 aegse kinni. Et sa saad seal tõesti olla, sa võid seal teha igasuguseid asju, terve päev, seal on filme, eks ole. Ja minu probleem ongi see, et kui sa oled kaheksa tundi töötama, siis mis väga sageli juhtub. Ma kutsun mõne oma sõbranna, kes on mingi muu ala peal töötav Bombidus, kes tuleb mind otsima kell seitse peale töö me läheme koos, istume kas kohvikus või läheme, sööme kiiresti kuskil väikses restoranis ja pärast on kell kaheksa hakkab juba mingi film või pooleks haka film ja me saame ilma rahata filme vaadata. Me saame kontserdile minna, et ühesõnaga, mina oma majas on juba nii palju asju teha ilma rahata. Ma pean ennast sundima minna mujale. Aga muidugi, see on ka hea, et me saame väga palju odavaid pileteid, teatripileteid ja siis noh, ühesõnaga saab teatris käia, on ma viimasel ajal, ma ei mäletagi enam, mis ma nägin, seepärast et ma ütlen, et ma olen selle raamatuga väga-väga, oli seotud ikkagi kirjutamisega siin teiega. Ma käin praegu harvemini teatris ja meil on see ka, et meil on art-d. Ja art ees on see, et seal näeb ju filmitud teatrietendusi ja seda ma vaatan seda näidata, sega öösseti. Aga kahjuks ma nüüd avastasin seda, et see teie arti ei ole see, mis meil on. Sest mul on inimesed Eestist meile saatnud ja vaata, vaata tänase saade või täna on Eestist või midagi. No ja mina ei näe seda ka ei ole sama programm. Siis, kui väljas õmblaim kõnnib, mees laviis on, ei ole see mingi sall, ainult moos. Ula olla soeta, karju. Ei, siin soojendamiski isegi pudel viskit, ainus ravinlissoni agar ja miks su pillil on nii nukker? Must kaadradi? Kuivõrd saabuvad ajavad mõnda krossi pilli ärasoles? Kuna halloween soetab varju alla end, poetab püstijalapealse dialoogi Pariis on moepealinn, kui palju sedamoodi tänaval näeb? Tegelikult tõeline mood hakkabki peale tänavalt selles mõttes kombidu keskuse vastas, kasepuupuur on kohe seal vastand, mis on terrassiga. Ja siis ongi niimoodi, et ma olen seal Paco rabanina, ma olen seal palju sind näinud, kes istuvad nii nagu soojaks läks, eks ole. Aprilli alguses läheb soojast kuni augustikuuni istuvad meed bloknootilt käes ja vaatavad neid, sest nad lihtsalt Wikivad meie pealt asja ära. Ootku dünamo kiusanud, teine asi, aga see oht DSM-ist kandmiseks on mõeldud. See on ju kõik meie pealt maha, et nad ju passivad, kuidas naised käivad ja avastavad kaev. Me võime ka ilma nende albumit, et ta väga huvitavalt ennast riidesse panna. Ja see ongi see, et igal naisel on ikka omadus leida just see temale omane aksessuaar või või see temale omane värv. Et säärast hüsteeriat nagu Eestis toimuvad, nüüd on valge, nüüd on siin, nüüd on punanüüd on roosa isegi siis, kui sa oled 100 kilo lina võimule maksta, praegu kohe dollarit. Mina roosat kleiti endale selga ei pane, isegi siis, kui ma noor ja ilus olin. Inimene kannab seda, mis talle sobib inimene selga ka selle värvi, mis talle on omane, milles sa tunned ennast hästi, ma ei pane helesinist mitte kunagi elus selga ja, ja tead, ma olen proovinud, inimesed on leidnud, on mõni hull Alkiski on arvanud, et see sobib, mulle ei sobi, kas sa tunned tänaval prantslanna ära? Aga muidugi, ja Pariisis ja noh, näed ikka kohe kohe kohe kohe. Ta julgeb, ta julgeb võtta mingi oma vanaema koti, ta julgeb oma vanaema prossi. Praegune noortemood on ju tõesti nii, et mine ükskõik kus riiki, kõik käivad ühtemoodi riides. Et selles mõttes isegi palun, seal on, isegi kui ta võtab selle ühe mingisugune, mis on hooaja mood, kasvase pluus või püksid või on kingad, siis igal juhul ta miksin mitmest asjast. Kui see on ikkagi alati mingi retro, mingisugune silma pilgutas mingit land, jäi mingile, mis on ikkagi tema, et ta oskab ikkagi ennast kohandada igamisteerise moe moevooluga. Näiteks ma nüüd vaatasin kroonikas, noormeest Pariisis elab, mina ei ole temaga nõus, ikkagi sai, otsusta ikka, sina ikka ei tea neid asju nii täpselt ei isegi ametis veel nii põhjalikult, et ütleme, lihtsalt kritiseerida praegu selle kingi ja teisel on kott vale või nii ja naa mitte midagi, ole valet, kui need asjad on pannud kenasti kokku, kui selline inimesele maitset, siis tal ei ole maitset ja pole seal midagi rääkida, et lihtsalt kahju on, eks ole, ja, ja tõesti torkab palju silmad väga rikkal inimesel iga kord ei ole maitset ja ka väga tunnustatud inimestel iga kord ei ole maitset, isegi kui tal on raha, siis tuleb teda. Siis on tal vaja inimesi, kes talle nõu annavad ja selleks on ametid olemas. Aga, aga selge on see, et, et väga palju näeb ju noori tüdrukuid, eks ole, kes on väga rikaste meestega abielus kas Eestis või kusiganes ja siis tõesti tema näitaja on see, ta tuleb siia selle sanelli kotiga Insolverääni kingaga või, või Diori mingi jakiga. Sa ei näe elu sees ühtegi Brasaar nendes aksessuaaridega? Pealaest jalatallani, mitte kunagi kannavad olla teoori jakk, vanaema ja siis ta oskab seda väga ilusti panna, nii seeliku peale või teksapükste peale ta oskan neid asju kokku miksida, aga see ei ole nii, et tüdruk läheb täna, noor, 25 või kolmeaastane prantslanna läheb ja ostan mingi Diori kostüümi. See on vanainimeste, muud see ei ole üldse noore naise riietus. Nii et selles mõttes ei, mina olen palju õppinud samadelt väga-väga palju. Ma ei karda mitte kuskile minna, et ma tunnen ennast halvasti, et viga sega, ma teame, ma ujun välja, mis on see, milles Pariisis kõige suuremat mõnu tunned? Ah, mulle ikka meeldib vein ja kui on ikka päevapinged niimoodi tahad ikka kokku võtta, siis ikka istuda koos sõpradega või sõbrannaga ja võtta see klaas. Jacob, kas Maxim on ikkagi hea söökese hea jook ja seda ma tõesti naudin, aga siin on niimoodi, et nad ikkagi õudne tormamine, et ma ei saa istuda maha ja juua süüa, kellega ma tahan. Inimesed on Eestis ikka väga stressis. Seda elu nautimist ei ole siin veel, seda sa Prantsusmaal ei tunne? Ei muidugi, igal pool on oma probleemid ja, ja ütleme, elukallidus on seal väga kõrged, aga ikkagi vaatamata sellele nauditakse elu. Paariline mobiilis rull. Te kuulsite keskeprogrammi Pariisist. Stuudios olid Ene Rämmeld ja Marje Lenk.