Käib tuul, tuurimise. Ta. Tuutu tuutu akna. Elas kord poiss Andres kes sai endale uue mütsi. Maailmas ei olnud üldse ilusamat mütsi sest ema ise oli selle kudunud ja ema keeb kõik ilusasti. Mets oli muidu täitsa punane. Ainult et keset pealage oli roheline ring. Kuna punast lõnga ei jätkunud. Ja tutt oli mütsilsiiniine. Andrese õed ja vennad vahtisid mütsi nii kadedalt, et nende näod päris pikaks venisid. Aga Andres tegi nagu ei märkagi seda Eestis muudkui käed püksitaskutesse ja läks jalutama, sest pidid ju ometi ka teised inimesed nägema, kuid ore müts, tal oli. Kõige enne kohtas ta töömeest, kes kõndis turbakoorma kõrval. Töömees kummardas nii sügavalt, et pidi peaaegu keskelt pooleks minema. Aga ta oli pettunud, kui nägi, et see vastutulija oli ainult Andres. Öödekene ja mina arvasin, et sealt tuleb väike krahh, vihise ütles mees. Ja ta kutsus Andres turba kooli Moodsa sõitma. Aga kui mehel on tore punane müts, millel on sinine tutt, siis on ta selleks liiga tore, et turbakoorma otsas sõita. Ja Andres kõndis edasi. E-käänul tuli talle vastu nahaparkali Laur kes oli juba nii suur poiss, et Taloid, säärsaapad ja liigendnuga. Aur vahtis pärani silmadega mütseega saanud selle sinist tuti näppimata jätta. Kas vahetame mütsid? Küsis Laur. Saab minu liigendnoa pealekauba. See oli alles hea Anuga, kuigi tera oli keskelt pooleks murdunud ja pea veidi lõhkine. Andres teadis, et seesuguse noaomanik on juba peaaegu täismees. Kuid ühelgi juhul ei saanud nuga ema mütsiga võrrelda. Ära arva, ega ma loll ole, ütles ta vastu. Siis kohta žanres vanatädikest, kes arvas. Andres on nõnda tore, et sobiks kasvõi õukonna ballile. Emis, siis mõtles Andres. Kui olen nõnda tore siis või juga kuningat tervitama minna. Niisiis läkski kuninga juurde. Lossi õuel seisid kaks sõdurit, kummalgi kaubiwarbjaasia püsse õlal. Andrest nähes ruttasid nad püssid tema poole. Kuhu sa tahad minna? Küsis üks sõdurist. Lähe nõugane pallile, vastas Andres. Aga ei lähe, ütles sõdur ja sulges Andrese tee. Sinna ei saa ükski ilma univormita sisse. Aga sealsamas tuli printsess, kellel oli valge siidkleit ja kuldsest paelast lehm. Tädipsis kenasti üle õue kõndida ja kui ta Andrest sõjameeste seltsis nägi, tuli sinna ahi küljes. Printsess poisil on hirmus tore müüt. Küllap see käib univormi eest. Siis võttis Andrese käest kinni ja läks temaga aiast marmortrepist üles ja läbi toredate saalide, kus õukond seisis, siidi ja sametise rõivas tuult ja kummardas Andresele. Sest õukond pidas Andres tema ilusa mütsi tõttu printsiks. Aga tagumises suurimas saalis oli kaetud uhke söögilaud, kolm p krud ja kolm taldrikut sätendasid pikkade ridadena. Tohutu suurde hõbe, vaagnatel olnud Corved, koogi ja tordivirnad sätendavad kannud olid täis purpurpunast veini. Printsess istus laua äärde ja kutsus Andrese enda kõrvale kuldsesse tugitooli. Ega sa ometi müts peas, sööma hakka, ütles printsess ja tahtis aadreselt mütsi peast ära võtta. Küllap läheb niigi läbi, ütles Andres ja hoidis oma mütsist kinni, sest kui ta oleks sellest loobunud, ei oleks keegi teda ja printsiks pidanud. Ja kes teab, võib-olla poleks ta oma mütsi enam tagasi saanudki. Oi, anna see mulle. Siis saad selle eest sõõrlase, ütles printsess. Printsess oli tõepoolest kaunis. Jaanuaris oleks teda meeleldi suudelnud, aga ema kootud mütsist ei tahtnud ta siiski loobuda. Ta raputas pead. Aga nüüd ütles printsess, toppis ta taskud täis kooke, riputas oma paksu kuldkee Andresele kaela ja suudles teda. Aga Andres ainult tõmbus eemale ja suus mütsi sügavale pähe. Siis avanesid uksed ja saali astus kuningas ja tema järel palju rüütleid, kellel olid seljas toredad rõivad ja peasulega kübarad. Kuningal endal oli Ermelini nahaga äärestanud purpurmantel, mis ulatas maani ja pea oli tal suu kuldkroon. Kuningas naeratas, kui ta Andrest kuldtoolis nägi. Ööl on Solusega harunis meet, ütles ta. On küll, vastas Andres ema, kudus selle oma parimatest lõngadest. Ja kõik, kes seda näevad, tahavad mu mütsi endale saada. Küllap sa minuga Eka rõõmustad, Vahtetava, ütles kuningas ja võttis oma raske kuldkrooni kehast. Anderseni vastanud. Ta ei liigutanud, keenud hoidis ainult oma kahe käega kõvasti punast mütsi, mida kõik tahtsid temalt ära võtta. Kuningas lähenes, kuldkroon käes, siis hüppas Andrese üles, tormas nagu nool läbi suurte saalide, lendas lugematutest treppidest alla ja jooksis üle õue. Ta libises nagu angerjas õukonnahärrade väljasirutatud käte vahelt läbi ja hüppas nagu jänesepoeg üle vahisõdurite püssi Side. Ta jooksis nii et printsessi kaelakee maha kukkus ja kõik koogid taskutest välja rappusid. Aga müts oli kala alles. Ja tuppa ema juurde jõudes hoidis ta seda ikka veel kahe käega kinni. Ja ema võttis Andrese sülle ja Andres jutustas oma seiklustest, kuidas kõik olid tahtnud mütsi temalt ära võtta. Ja teised lapsed sõitsid ümber, kuulatasid suud lahti. Aga kui suur vend kuulis, et Andres ei olnud nõustunud oma mütsi kuninga kuldkrooniga vahetama, ütles ta, et Andres loll on. Krooni eest oleks saanud palju head ja paremat osta. Ja Andres oleks võinud saada veel palju-palju parema mütsi. Andrese põsed läksid punetama. Ta surusin ema rinnale ja küsis. Ema, kas ma olen rumal? Andrese meel muutus sellest jälle rõõmsamaks sest ema kootud müts on ju kõige varem müts kogu maailmas. Niisugune naljakas muinasjutt oli see tänane muinasjutt. Kuid ema kootud müts on tõepoolest kõige parem müts. Meest ei tuule esteid kindlasti.