Arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas. Soolaladu on nendel päevadel ja tana eriti kuum teema avate pidulikult täna soolalao aga räägime kõigepealt natukene selle huvitava ja eripärase hoone minevikust. Soolaladu, kelle ja mille jaoks tehtud? Soolaladu ikka soola jaoks. Soolalao ehitas Christian Rotermann oma leivatööstuse tarbeks ja ühtlasi ka soola transiit, import eksport tarbeks. Rotermanni Tolid siinjuures olevasse niinimetatud Rotermanni kvartalis põhilised kvartali arendajad ja nad hakkasid seda tegema juba möödunud sajandi 30.-test aastatest alates. Rotermanni oli mitu põlvkonda ja mis, mis väga huvitav, kõik nad olid Kristjanit vähemasti neli Christian Rotermanni järgimööda. Ja esimene Rotermann alustas sealt Viru hotellipoolsest otsast ehitas kvartali sisse oma puidutööstuse ja ehitas selle esimesed Tallinna suurema kaubamaja, millest see 1871 sai Aleksandrikooli, mis hiljem oli siis kutsekool ja esimene Christian Rotermann peale puidutööstus asutas ka tärklisevabriku, ta tegeles natukene ka tootmisega. Ja edasi tema poeg, samuti Christian Rotermann, Christian partold. Rotermann jätkas oma isa alustatud tööstuse edendamist selles kvartalis oma isa alustatud Mere puiestee niinimetatud Starmani kvartali arendamist ja rajati sellesse kvartalisse punastest tellistest suurepärase jahuveski ja hiljem plaanitses alustada ka leivatootmist. Ning selle, selle plaaniga seoses ehitas ta soolalaosoolaladu, ehitati 1908 ja leivatööstus avati 1912. Omavahel seotud, aga samas peab ka silmas pidama, et jahutööstus kui soolaeksport-import tähendab, see ei olnud mõeldud ainult kohalikule turule, vaid mõlemad olid väga tähtsate kaubaartiklid. Sool toodi siis enam mitte enam Portugalist toodid 18-l sajandil oli sool, põhiliselt oli, kui oli Venemaa ja Portugali vahel soolakaubandusleping, siis ta toodi sealt. Aga 19. sajandi lõpupoole toodi sool põhiliselt juba Lõuna-Venemaalt sisse ja müüdi siis edasi. Siit ja viljaeksport oli just möödunud sajandi lõpus. Vist üks lausa domineeriv, ainult eksportartikleid ja vili läksid soone. Nüüd inimene, kes teie maja juures liigub, ringi, käib tal tekib kohe küsimus. Mida tehakse teie kõrvale, mis sinna tuleb. See on ka üks Aegi vihane. Meie kõrval on ja üks paekivi hoone, mis ka varsti-varsti kohe valmis saab ja mille rekonstrueerijad on samad arhitektid, kes meie maja tegid. Need on Ülo Peil firmast Urbeliabeil ja tasu Mähar. Ja ka tellijad on samad, kes ka meie maja rekonstrueerimise tellisid. See on riigifirma Eesti inteks ja ehitaja peaks olema ka kõrvalmaja puhul. Tähendab Est implik saab sinna oma peakorteri. Ja see oli algusest peale nii mõeldud, et kõrvalhoone pidigi tulema Istympexi omamajaks ja see maja, mis, kus me siin praegu oleme, soolaladu oli mõeldud, siis Estin, peksin nagu väljaüürimiseks. Meie, kes me oleme harjunud igasuguste Kaarallid juhuslike plokkidest ja paneelidest ja kilpilis tehtud hoonetega, meid hämmastab, et soolalaoks ehitati nii kapitaalne hoone. Tänapäeval tundub see pillamisena. Jah, tundub küll, sest maja on tõesti nii uhke ja ilus ja kena, aga kui me vaatame Rotermanni kvartalis ringi, siis me näeme et enamik neist tööstushoonetest rabavad meid oma monumentaalsusega ja oma suurejooneliste proportsioonidega ja soolaladu on minu silmale on ta üldse üks kaunimaid siin ja eriti praeguses situatsioonis, kus ta on tegelikult esimene hoone, mis on rekonstrueeritud ja ümberkaudsed hooned on esialgu veel jäänud niisugusteks äratamata printsessi tekstihinnad on veel nende, nende uuestisünd seisab veel ees siis siis tõepoolest Rotermanni soolaladu nüüd avatuna ka tänavale, sest et vanad puuehitised, mis enne varjasid seda vaadet, on ära lammutatud on lausa lausa suurejooneline ehitis. Ja tänu nendele väikestele kindluse tornikest tera nurkades meenutab niisugust kindlust ja üldse mitte tavalist utilitaar ehitust kontrovorsid kord ja, ja seinte tugevusteks kontra Forsid, mis tõepoolest tekitavad assotsiatsiooni kirikuarhitektuuriga. Maja on tõesti suurejooneline. Paekivi seinad ja, ja ma pean ütlema kohe eriti seda, et ma mäletan seda maja 92.-st aastast enne rekonstrueerimist. Ma pean ütlema eriti seda, et see, kuidas arhitektid seda tegid on suurepäraselt tehtud see, et uus sissepääs pandimaja otsa. Kogu see niisugune majja sisenemise protsessioon võitis sellega väga palju, see oli väga hea pluss see, et ülakorruse saali kohale ehitati galeriid. Kasutati kaasaegseid metallkonstruktsioone, mis veel värviti punaseks ka annab sellele saalile nii niisuguse väga tugeva karakteri. Ja ma leian, et see on suurepärane, selline karakter on olemas sellel hoonel. Ja nii palju, kui meil siin juba on jõudnud külalisi käia, kõik nad leiavad. Esimene, esimene on niisugune, et võtab tummaks eluks. Maja on alt, keldrist suurte ägevate võlvidega, no ma kujutan ette sari, siis soolaladu, seal hoiti siis soola ja mis siis veel siin majas neis toimub? Ta oligi nii, et kelder oli just nimelt laoks mõeldud ja kogu ülemine osa tookord ei olnud ju vahekorrust, tookord oli see ühekorruseline hoone, nii et. Ta oli praktiliselt Sis kõrgusega ligi üheksa meetrit ja siin ülakorrusel toimus siis jämesoolatöötlemine ja tõstmine ja pakkimine ja kõik kõik mis iganes. Ja see, et seda soola seal keldris hoiti, see on meil tänapäevani näha ja sellepärast, et keelega katsuda ka ja, ja väike niisugune õrn valge kirme soolan seal müüridest sees ja me õieti veel hetkel ei teagi, mis sellega ette võtta või kas temaga üldse peab midagi ette võtma hakkama. Siin on käimas uuringud, laboratoorsed, uuringud, et kuivõrd nüüd see sool, mis seintes sees on ja mis niimoodi tasapisi välja tuleb, kuivõrd Ta kahjustab neid seinu ja kas peaksid hakkama millegiga katma või mitte. Aga praegu on igal juhul see soolakirme seal keldrikorrusel olnud selliseks väga eksootiliseks asjaks ja kui ma seda räägin nendele, kes meil on siin käinud maja vaatamas, siis nad lähevad kohe elevile ja tõepoolest hakkavad keelega katsuma. Pool nüüd need võlvid on küllaltki madalad, tähendab, see töö kestis küürutadesse. Need võlvid olid küllaltki madalad, aga kuna keldri niisugust muud funktsiooni olnud sinna lihtsalt ladustati neid soolakotte siis et ju ta siis oma funktsiooni niisugusena ära täitis. Teil on nüüd ehitatud siia vahelaed, seda muidugi raske kirjeldada, need raadios konstruktsioon On huvitav ja põnev, igaüks võib tulla seda vaatama. Mis eesmärke arhitektid endale siis saatsid, kas nad mõtlesid väljaüürimise puhul, mida te nimetasite ka näiteks mingisuguseid näitusi, mida mõeldi siis väljaüürimise all? Kui seda maja hakati rekonstrueerima, siis oli selle maja programmiks kõigepealt alla korrusele restorani rajamine, esimesele tänavatasandi korrusele pidi tulema suur kaubamaja ja ülakorrusele planeeriti siis polüfunktsionaalne saal, millele noh, alguses tuli teade, et tal mingisugune kultuuri funktsioon peab olema. Sest et kui riigifirmale Est impeks see majavalitsuse otsusega anti, siis jäi sellesse valitsuse otsusesse sisse see punkt, et ülakorruse väljaehitamise lest impeks peab arvestama Kultuuriministeeriumi huvi kasutada seda ülakorruse saali kultuurilistel eesmärkidel, mille taga oli siis tegelikult seesama arhitektuurimuuseumi näitusesaali arhitektuurimuuseumi paiknemine selles hoones. Nii et algusest peale me olime valmis selliseks kompromissiks, et me hakkame jagama seda maja ärimeestega ja kaupmeestega. Kuid asjaajamise käigus ja, ja vahepealsete otsustamiste käigus seda eriti pärast meie peaministri Tiit Vähi jaanuarikuist külastust. Seda ma tahaksin natuke rohkem ja põhjalikumalt küsida. Kas teile tundus, et Stahli isiklikult asjast huvitatud või mis oli see impulss, miks ta siia tuli? Seda tagavaatajaks muidugi endalt küsima, aga too jaanuarikuupäev oli peaministri ja tema kaaskonna jaoks kultuuriobjektidega tutvumise päevaks rõhuasetusega kunstimuuseumi olukorrale. Ja tol päeval peaminister külastas mitte ainult väga kriitilises situatsioonis olevat rüütelkonna hoonet kunstimuuseumi peamaja, vaid käis ka kunstimuuseumi maalihoidlas pikal tänaval. Ja noh, mulle näidet detai päris põhjaliku, mis tähendab üsna kurva pildi kurva ülevaate sellest, missuguses olukorras on kunstimuuseum. Ja siis järgnedki jah, pikale tänavale maalifondi külastamisele tuleks siia soolalattu. Kas te arvate, et tal oli see otsus olemas juba või see tekkis tal siil? Otsus seda peaks tema endaga küsima, mis hetkel see otsus sündis? Õieti otsuse vormistamine toimus ju alles 22. veebruaril, siis oli ta ametlikult valitsuse korraldusena kirjas, aga loomulikult see jaanuariga jaanuarikuine külastus kallutas jah, selle otsuse sinna, et, et nüüd hakkavad seda maja jagama arhitektuurimuuseum ja kunstimuuseum. Eesti riigis ei juhtu just tihti, et äri ja kultuurisuhe tehakse üksnes sedapidi. Kas teil oli esimene kohtumine või suhest impeksiga under meeles, missugused olid siis teie vestlused nende esindajatega? Muidugi? Esimesed vestlused, kuna nagu ma juba ütlesin algusest peale nad teadsid, et me oleme siin nende partner tulevikus, siis alguses olid need suhted väga konstruktiivsed. Tänu millele me siin arvutasime küll neid ruutmeetreid ja neid summasid ja tänu millele sai ka riigieelarveinvesteeringud rahadesse planeeritud see miljon, mis, mis sinna paika jäi, lõpuks selleks, et arhitektuurimuuseumi siin nendes ruumides paikneda saaks. Kuid ma ei oska öelda seda hetke, millest alates neile hakkas nagu tunduma, et neil oleks parem, kui nende partner oleks riigimuuseum, vaid vaid mõni kommertskontsertorganisatsioon või midagi taolist. Sest jah, mingist hetkest alates meie sõbralikud läbirääkimised jooksid lihtsalt ummikusse kuna neid summasid hakati järjest nagu suurendama ja suurendama ja ja, ja, ja noh, asi läks nagu sinnapoole, nagu üritati saada kätte minu suust seda ei sõna, et ei, et liiga kallis ja loobume. Jutt on siis üristan. Nonii, üür, on teil ilmselt probleem ka praegu? Üür ei ole probleem, sellepärast et 22. mai otsusega kultuuriministeerium andis selle hoone meie bilanssi. Nii et arhitektuurimuuseumi sai kohe ühe hoobiga 28 miljoni võrra rikkamaks. See on selle maja maksumus. Ja Ma mainisin siin seda miljonit, mida me planeerisime riigieelarvesse selleks, et hakata maksma siin seda üüriekspluatatsiooni ja sisseseaded see summa kuhugi ei kadunud ja kogu näitusesaalide sisse ehitamise ja turvasüsteemid mingil määral kõik vajaliku seadistamise, installeerimise maja, kindlustuse ja kõik muud. Ma ei hakka väga detailselt siin raadiokuulajad piinama, nende majandusasjadega. Tähendab. Nendeks on võimalik jah kasutada neid investeeringute rahasid. Õrn naisterahvas peab tegelema ka niisuguste asjade kallal, näiteks turvasüsteemid peavad nad olema vist väga tasemel. Peavad küll ja muidugi kaetakse turvasüsteemid on väga kallid ei ole vist Eestis ühtegi muuseumi, kes võiks ütelda, et ta on rahul ja kindel oma oma varade kaitstuse pärast. Ja ka meil ilmselt, et noh, nii palju vara ei ole nii palju raha ei ole, et me suudaksime maksta mingit niisugust varianti, mis tõepoolest ideaalne oleks, noh, mida me näeme Lääne muuseumides. Aga sinnapoole me püüdleme, sellepärast et loomulikult ühes hoones, kus töötavat kaks muuseumi peavad olema siiski kaamerad üleval, puldis, algaja aia peaks, see võib olla toimima 24 tundi ööpäevas ja ja seda me ka teeme. Nii enne kui me räägime kunstimuuseumist, mida te kavatsete välja panna, mida te kavatsete teha? Arhitektuurimuuseumi saalis muidugi põhiliselt toimuma arhitektuurinäitused, mult on küsitud päris korduvalt, et, et kas me teeme püsiekspositsiooni? Ei, me ei tee püsiekspositsiooni, sellepärast et juba see näituste programm, kui me hakkasime seda kokku panema, siis siis nagu mõtteid ja ettepanekuid oli nii palju, et lihtsalt püsiekspositsiooni ei mängi välja siin hoones. Vähemasti esimesed aastad hakkavad siin toimuma, vahetuvad näitused, keskmise pikkusega kuu-poolteist ja lisaks arhitektuurinäitustele ka mitmesugused muude kunstialade näitused ja, ja, ja sündmused ja projektid. Me kavatseme haarata siin disaini ja sisekujundust ja muuseumide näitusi, teha siin ja ka võtta üles Stahli selliseid kunstiprojekte, mis mingil põhjusel alla ei sobi. Ja mida me ülalsaalis kindlasti kavatseme jätkata, on kontserdid, on moodsa muusika kontserdid, kontsertprogramm on lausa paigas kuni järgmise aasta kevadeni. Ja põhirõhuga. Just nimelt kaasaegse muusikal. Ja siin tõepoolest on juba nii-öelda saal sisse mängitud. Nüüd festivaliga möödunud aasta lõpus, siis kui vaja, tegelikult veel ei olnud üldse vastu võetud. Ja ka sellel ajal seal on juba toimunud. Nüüd ansambli kontsert Te siin ja muusikud ise on väga rahul ja, ja ka meie oleme väga rahul. Sest need on sellised sündmused, mis mis sobivad väga hästi siia saali akustika on väga hea. Nii ütlevad muusikud ja, ja see toob ka niisugust vaheldust sellesse saali. Ja kui rääkida nüüd esin päris esimestest näitustest, siis muuseumi avanäitus on üks selline näitus, mida Eestimaal kunagi ei ole tehtud. Näituse pealkiri on Eesti arhitektid. Ja näituse idee oli tuua arhitektuurimuuseumi avamisele kõik 20. sajandil Eestis projekteerinud arhitektid. Väljas ei ole mitte nende tööd, vaid väljas on nende endi portreed. Ja me võime küsida, vaadates seda näitust noh näiteks, et kas eesti arhitektuuril on oma nägu ja muidki küsimusi. Ja selle näituse idee taustaks oli veel see asjaolu, et tavaliselt ju arhitektuur on küllaltki anonüümne, ehk inimesed käivad majade vahel, aga keegi enam ei tea, kes on Nad projekteerinud. Kui paari nimegi mäletad, oleks see siis näost näkku, arhitekte küll ei tunta, kui just ei ole isiklikku kokkupuudet või oma maja tellimistunud. Ja kui ei ole just Leonhard Lapin et selle avanäituse idee on näidatagi eesti arhitekti näost näkku, kas fotod või maalid, fotod siis Eesti kõigi aegade arhitektidest ja sellele avanäitusele järgneb siis juba niisugune päris arhitektuurinäitus, mille korraldab arhitektide liit. See on siis Eesti arhitektuuri ülevaatenäitus mis hõlmab 90.-te aastate projekte ja ka seda, mis praegu tehakse. Me läheme 10 teiste mängumaale, aga kui alla esimesele korrusele tuleb kunsti ekspositsioon, mida nad kavatsevad siia välja panna. On teil juba teada? Mul ei ole küll voli rääkida kunstimuuseumi eest ja sellepärast ma nimetan ainult nende näituse pealkirja. Nende avanäituse pealkiri on visioon muuseumist. On selge, et see saab olema üks uus kultuurikeskus, oluline ja huvitav Tallinnas inimesed peavad lihtsalt harjumusi käima. Aga meid huvitab ka see ümbrus. Me teame, et siin toimub suur lammutamine, siin toimub tõesti vägev mahavõtmine, mida Tallinn ei tunne pärast taastamise pärast teist maailmasõda. Mis te ütlete, mis tuleb siia tee majandusse? Mina pean ütlema seda, et mina vaatan seda lammutamist väga suure rõõmuga, sellepärast et mida kiiremini saab korda see ümbrus ja mida kiiremini tekib see jalakäijate tee sadamasse, mis saab alguse otse postkontori kõrvalt Viru hotelli vastast. Seda rohkem on oodata, et tekib liikumist ja rahvas hakkab siin käima ja ja astub sisse, ehk meie majja. Rotermanni kvartali kohta on terve kvartali kohta, on, on tehtud planeeringut ja, ja peaks olema juba ka päris kindel, kes on need investeerijad, kes hakkavad tegema seal kvartalis lammutus ja ehitustöid. Ja sadama rekonstrueerimine. Teie terminal vist alati alles nüüd nende päevade sees. Et. Ma loodan väga, et, et see toimub kõige kiiremas kõige lähemas tulevikus see, see elutoomine sellesse kvartalisse. Ja et siin tekib palju selliseid ahvatlevaid väikesi kohti ja jargi käimisi ja büroosid ka ja kauplusi ja kohvikuid ja ja mida kõike. Aga mida ma tahaks küll öelda, on teed, et see jalakäigu tee, mis saab alguse postkontori kõrvalt, mis liigub siit edasi sadamasse selle jalakäigu tee koht on otse meie peasissepääsuhuvist. Raamatu reklaamija kutsut külastada vist on raske välja mõelda, ootame pikisilmi selle tee valmimist, sest et see kindlasti muudab palju kergemaks siia tulemise, mis praegu natuke komplitseeritud on, sest et tõepoolest ümbruses ei ole ühtegi bussipeatustega trammipeatust ja natukene nõuab jalavaeva. Aga me loodame, et meie head sõbrad ja kunsti arhitektuuriarmastajad leiavad meid üles ka ka siis, kui seda teed veel ei ole.