Chaplini kultuurikeskus Pärnus on tuntud teatavasti just kõigepealt oma igasuviste rahvusvaheliste visuaalse antropoloogia festivalidega aga see kultuurikeskus on tuntud ka huvitavate kunstinäituste poolest. Ja Mark Soosaar räägibki nüüd kõigepealt sellest, missugused kunstinäitused on selles majas viimasel ajal toimunud. Võib-olla näitus, mis eelmise aasta jõulukuus avatud saia, mis kandis nime jõulupuu 2000 ja mis ulatus ka olevasse aastasse ja kus 18 kunstnikku näitasid oma installatsioone, see oli nagu lõppakordi avaakord, ühtlasi aga tahaks, et sellest näitusest saaks üks traditsiooniline installatsioonide näitus mis avardaks inimeste mõttemaailma nägemust. Ühest sellisest aja talveaja objektist tavaliselt koju tuuakse kuusk, mõnel pool ka mänd või kadakas, aga võiks olla hoopis-hoopis midagi muud. Ja sellele näitusele kokkuvõtet tehes selgeks mõelda, et laeva huku motiiv oli see, mis alateadlikult läbis kohe mitme kunstniku töid. Vast ehk Anu Raua jõulupuu, mis oli üheksast Kihnu kördist üles pürgiv puu ja mis algas tumepunaste värvidega ja läks järjest tõsisemaks tõsisemaks, viimane kvartali vöökohalt siis hästi tihedasti kinni tõmmatud kihnuvöödega ja sealt paistsid välja kaks kätt, kaks kinnast, kaks abi paluvad kätkes palvetavad või kusagilt merepõhjast välja sirutavad kätt, ma tahakski Literatuurseks minna. Aga, ja nii vähemalt ma ise tundsin, oli ka teisi töid nagu Tiiu Kirsipuutöö tohutult erinevaid, kindlaid nagu rannast leitud kindlaid, nagu kaotatud inimeste käest või Urmas Orgusaare mere äärest leitud nootidest kokku pandud sümboolsed purjelaevad või või ka see, mida ma ise seal näitasin. Üks pisike tagasihoidlik töö, nimelt Kihnu Pealtrannast leitud roostetanud voodi, vedrud linnusulgedega läbisegamini ja ja ühte kui teist veel. Niisugune näitus peaks siis pimedal ajal andma nagu inimestele jõudu ja optimismiga kevadet oodata. Just pärast seda näitust, mis tuli pärast sõda. Urmas Orgusaare toksis kapsis seal jaa ja pani kokku päris ilusa ülevaatenäituse oma viimaste aastate loomingust nahk ja puit. Ja samuti lesberg oma suuremõõtmeliste tõmmistega taga, siis tekib meil näituste tsüklis teatud paus, sest siis me hakkame endise parteimaja suurt saali ümber ehitama tõeliseks galeriiks spetsiaalse valgustusega ja, ja juba vastavate neutraalsete seintega ja ja korralikku signalisatsiooni ka, nii et ta annaks välja tõsiseltvõetava rahvusvahelisel tasemel korraldatavate näituste galerii. Ja samas meie aktsiaselts mõtleb selle peale, kuidas endist parteimaja laiendada, kuidas ehitada teine suur näituste saal veel juurde ja kuidas hoonele fassaad anda ja siin arhitekt Maie Penjam, kes ligi 20 aastat tagasi selle maja parteimajaks projekteeris, lööb aktiivselt kaasa. See on projekt, mis läheb maksma juba mitu miljonit krooni, aga ilma seda läbi viimata, ilma seda teostamata. Ta ei saa me ka tõsiseltvõetavat näitustegevust arendada ja samuti hakata soliidselt filme näitama. Tahaksime, et Chaplini kunstikeskusest saaks ka militaarfilmide esinduskino. Kui saal muutub niisuguseks näitusesaaliks kas kinosaali funktsioon sobib hästi kokku galerii funktsiooniga? Jah, sest praktika näitab, et kui Tallinna kinomajas külastab niinimetatud repertuaari programmi kusagil 100 kuni 150 inimest ja Tallinn on 10 korda suurem linn kui Pärnu, siis Pärnus võiks prognoosida kusagil 15 kuni 20 inimest keskeltläbi igale filmiseansile. See tähendaks mitte klapptoole, seal tähendaks mitte tavalist Kinoteatriatribuutikat, vaid need võivad olla pehmed toolid paigutatud mugavalt saalis laiali, iga inimene võib istuda tooliga nii kaugele ekraanist, kui talle meeldib ja ja niimoodi me olemegi nii prantsuse, saksa kui Ameerika filme juba näidanud. Ja vaatajaskonna suurus on juba välja kujunenud. Jah, see on kusagil niimoodi 15 ja 30 vahel keskeltläbi ja Ma arvan, et see on kuidagi niisugune, eriti hubane ja mõnus miljöö tekib, sest ekraan ei ole meil mitte ühes seinas. Vait asub keset saali. Nii et poisikesed kui tahavad, võivad ka pilti teiselt poolt vaadata ja tagurpidi. Ja eriti mõnus. Niisugune kunstitasemel efekte sündis siis, kui meil oli Margaret Euraasia filmiprogramm. Praegu parajasti ei mäletagi, mis näitus meil seal oli, kui ma ei eksi, vist oli Pärnu kunstnike näitus samal ajal üleval. Ja Mararituraasi filmid on teatavasti liikumise poolest väga staatilised. Neid võiks isegi võrrelda geneetiliste maalidega ja nii, et Margaritraaži geneetilised maalid Pärnu kunstnike maalide hulgas, mis said Helendust ekraanil liikuvast pildist andsid kokku väga kummalise Kui me nüüd juba filmikunstist räägime, siis on sobiv küsida ka järgmise suve visuaalse antropoloogia festival. Kas selle piirjooned hakkavad juba kuju võtma, kas on mingeid uusi tendentse juba praegu näha? Raske midagi ennustada, olen alustanud läbirääkimisi mõnede spetsialistidega, nii psühhiaatritega kui filmitegijatega. Üks alateema oleks meil lisaks meie peateemale, mis on kultuuride ellujäämise motiiv või teema oleks sel suvel siis enesetappude probleem, nimelt et paaris Ameerika dokumentaalfilmide kollektsioonis olen ma avastanud päris huvitavaid filme sel teemal. Ja ma arvan, et soome-ugri lastel enesetappude protsent on väga kõrge. Meil on siin täiesti tõsiseltvõetavaid tugevate spetsialiste antud küsimuses, kes juba on andnud ka nõusoleku selles programmis osalema. Nii et võib-olla see on üks teemadest. Nii kui nüüd rääkida Chaplini keskuse tegevusest siis me teame, maja suur nõuab suuri väljaminekuid. Ja need Paetakse ruumide välja üürimisega. Missugune on tulude-kulude suhet? No kahjumis ei ole, aga kasumis ka mitte, sest et meie aktsiaseltsi ülesandeks ei ole dividendide teenimine ega aktsionäride kuldamine. Samuti on meil töötajatel suhteliselt väikesed palgad, sest hoone on linna omand. Hoone on aktsiaselts Chaplinile antud 15-ks aastaks nullrendile ja eeldab selle hoone sihipärast kasutamist, see tähendab seda, et teisest kuni viienda korruseni bürooruumide välja üürimisest laekuv kogu tulu läheb siis esimesel korrusel asutus asetseva kunsti keskuse ja raamatukogu finantseerimiseks. Ümberehitamisest me rääkisime juba, kas on veel midagi tulemas, mingid muud? Mingeid uuendusi ja vot see ümberehitus ei olegi nii lihtne, et nimetata ja, ja ta toimub. Asi on lihtsalt selles, et see on isegi üldisem probleem kui Pärnu probleem. Ma arvan, et see on probleem nii Pärnus suuremates kui ka väiksemates omavalitsustes sest selliste suurte kultuuri või tervishoiu üldse sotsiaalobjektide nii korras hoidmine, rekonstrueerimine käib üldiselt üle jõu kohalikele omavalitsustele. Hea näide on Lihula kultuurimaja. Lihula alev omab nõukogude ajal ehitatud igavest uhket ja toredat kultuurimaja. On täiesti selge, et omavalitsusel ei ole selliseid laekumisi nii ettevõtte kui üksikisiku tulumaksust, et hoida käigus sellist kena kultuurimaja. Nüüd kui selline kultuurimaja jääb Lihula enda omavalitsuse kaela peale või hooldamisele, siis et teda hoonena mitte raisku lasta minna, on omavalitsus sunnitud sinna tegema kas kaubabaasi või kaubamaja või isegi tootmisettevõtte baaridest kohvikutest rääkida. Jah, sest kultuur ei tooda ju tõsiseltvõetav kultuuri. Tooda sellises väikeses alevis nagu Lihula, kus elab tuhatkond inimest. Neid kulusid mitte kuidagimoodi tagasi, aga samal ajal me teame, et Lihula noored Lihula inimesed ei ole mitte ainult Lihula inimesed, nad on ikkagi Eesti vabariigi kodanikud. Eesti Eestimaa inimesed, kes on tulnud Lihulasse või kolivad edaspidi Lihulast ära ja nad peavad samuti saama osa võimalusest teha kultuuri ja näha seda kultuuri, mida mujal on loodud ja sinna Lihulas toodakse. Ja selle tõttu on äärmiselt oluline, et sellised kultuuriobjektid ei libiseks käest ära kultuuri, hariduse käest, et vajaduse korral nad siis riigistatakse ja läheksid riikliku kultuurisüsteeme. Või teistpidi tähendab riik juba vastavad summad ette ja saadab need kultuurisummad siis juba riiklikust eelarvest kohalikele omavalitsustele. Nii et sina näed varianti, et munitsipaalhaldusest läheb riigi haldusse, praegu on rohkem löönud vastassuunaline. Tendents, ja ma arvan, et isegi riigi omandisse mis te muidugi kultuuri ja haridusministeeriumile palju tüli, sest et objekte tuleks siis juurde. Aga võib-olla isegi jah, praegusel perioodil oleks riigistamine üsna normaalne, sellepärast et me peame arvestama veel teiste teguritega, näiteks demograafilise situatsiooniga, mis järjest paraneb Tallinna suhtes järjest halveneb teiste Eesti piirkondade suhtes tallingui kiiremini arenev linn tõmbab magnetina endasse ajusid ja värsket energilist tööjõudu. Ja ma näen seda Pärnus ja nõnda nendes külades ja linnades, kus on mul sugulasi või sõpru või töö, mind viib. Kuidas demograafiline situatsioon intellektuaalsest mõttes halveneb Tallinnast väljaspool kui nõukogude ajal endastmõistetavalt toda aega ei tahaks keegi meist idealist, see rida oli Moskva poolt Tallinna poolt või kes teab, kust ette antud mingi normatiivne kultuuri hajutamine seal oli ette nähtud, kui mitu kino või kultuuriasutuste istekohta või isegi sauna kohta ja nii edasi, eks ole, tuhanded elaniku kohta peab olema siis praegu sellised normatiivid meil Eestis puuduvad ja me lähtume ikkagi turumajanduslikust ise arengust ise reguleerivatest mehhanismidest. Aga kui need ise reguleerivad mehhanismid nüüd tõesti võimendavad kultuurilises mõttes demograafilist situatsiooni, siis peab ikka siin päris tõsiselt mõtlema, kuidas seda olukorda uuesti parandada. Ja see, et ääremaid kaugemaid piirkondi majanduslike hoobadega aidatakse järele, aidatakse jalule ka see ei ole ka turumajandus, mitte mingi võõras või halb või negatiivne nähtus. Seda tehakse igal pool, kui vajan. Ja muidugi ja muide, siin töötab veel üks väga oluline fakt, tore, millest me täna veel ei ole rääkinud imet. Kogukondade küsimus on usk sellesse, et kui inimesed saavad oma küla või või linna tõelisteks peremeesteks et siis nad hakkavad oma kodukohta paremini hoidma ja paremini sellesse suhtuma. Aga jällegi, kui me viskame pilgu demograafilisse olukorda, siis võib olla mõnes valdkonnas lihtsalt ajude ja ettevõtlike inimeste puudus, selline, et ta ei moodusta juba teatud kriitilist massi, kus seda hoitakse ja ja tehakse ja selle tõttu jälle võib-olla see on halb paralleel, mäletame kui Ukrainas, kus Venemaal hakati kolhoose moodustama ja 25000 lina proltaarset parteilast saadeti maale, siis neid kolhoose tegema. Ma ei tahaks mitte toda analoogiat meenutada, vaid siiski. Ühelt poolt mõne näite tuua, kus noori ülikooli lõpetanud inimesi suunatakse ikkagi küladesse tööle arstidena või, või, või õpetajatena, kes riigi poolt on koolitatud, Vastava suunamise saavad ja see tendents ei ole sugugi mitte võõras läänegi pool. Oleks võib-olla meil ka kogukondade tugevdamiseks vaja isegi kohati mõelda niinimetatud kultuuri, Pärnäride saatmisele või mistahes ühesõnaga inimesi, kelle ülesandeks ongi selles piirkonnas ütleme, kultuurielu, taastumine, hoidmine, jätkamine endastmõistetavalt muidugi kogukonna nõusolekul ja vastuvõtul kuid kogukondade puhul arvestama ühe efektiga, et et kogukond on nagu üks seltskond inimesi, kes juba peavad sünnipäeva, eks ole, sa kindlasti isegi oled vahel sattunud kusagile hilinenuna sünnipäevale ja siis inimesed teevad ruumi küll ja leiavad ühe tooli sulle ja taldriku küll, eks ole. Aga sa oled ikkagi juurde tulnukas. Inimesi tervita, kui nad peavad liigutama ennast. Ja kogukondades on ka tavaliselt üsna väljakujunenud suhted ja nüüd, kui keegi sinna juurde tuleb, ega teda väga ei tarvitata, seal on oma katseajad ja siis kas inimene peab selle katse vastu ja kas ta suudetakse välja süüa või mitte ja nii edasi, miks ta ikka tuli ja miks ta tuli, mis tema plaanid on, kas ta ikka samasugune kui meie, äkki ta tahab meie rahuliku eksistentsi siin muuta või või nii edasi, mis seda põhimõtet, kui selgub, et ta põhimõtteliselt samasugused ei ole, siis ei võetagi omaks, see tähendab ikkagi see nivelleerimise efekt on väga tugev. Ja nüüd kui demograafiliselt see kogukond on tasapisi tagurpidi valikut mööda läinud nagu siinsed need 50 aastat ja nüüd praegu toimuvad ju tagurpidi valikumehhanismi, nüüd samuti just seoses sellega, et keskused tõmbavad ajud ära siis see on on väga keeruline protsess, aga selle peale tuleks tõsiselt mõelda ja vaadata, milline on ikkagi selle kogukonnaseisund ja, ja sealt algavadki vaprovintslikkuse küsimused mis ongi ju vaimne piiratus ja tahtmatus midagi muuta ja teha ja muu maailmaga tõsiseltvõetavalt kontakteeruda, eks ole, kultuuriliselt kontakteeruda. Sealt hakkabki provintslikus pihta. Kui sa oma kodulinna peale praegu mõtled mis on need asjad, mis Pärnu elanikke huvitavat erutavat mille ümber nende mõtted praegu keerlevad? Üks, mis pärnakatele on sarnane on vast see, et ollakse uhked oma linna üle oma kauni looduse üle ja hoitakse kinni teatud pärnustiilist. Ja ma arvan, et see pärnustiil on kujunenud viimase 100 aasta jooksul, see stiil on teenindav stiil mis tähendab seda, et Pärnu kui puhkuselinn ja puhkajate vastuvõtmise linn on kujundanud hoiakud et, et suur tulu ja Pärnu linna au ja uhkus on võtta puhkajaid vastu juba sajandivahetusest peale, olgu siis sakslasi või kaasang Peterburi puhkajaid edasi juba kahe maailmasõja vahel, Rootsist, Soomest ja Saksamaalt ja ja niinimetatud juute siis viiekümnendatel, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel selle sõnaga tähistatud. D praktiliselt kõiki puhkajaid, sõltumata nende rahvusest, kes peamiselt tulid Moskvast ja Leningradist aga kes muide moodustasid väga huvitava suvise tuuri kogukonna, kui ma nimetan siin pikka ise näid ois trahve ja sümfoonilise muusika viljeleja Aid, aga samuti kuulajaskond, kes moodustasid auditi tooriumi. Ja need suvemuusikatraditsioonid, ma mäletan poisikesena ikkagi suveõhtutel pasunakoorid mängisid ranna kõlakojas küll Amuuri lained ja muity, aga need on klassikalised suvemuusika palad, mida võid siiani kuulda veel ka Taani ja Rootsi ja Soome kuurortides, kuid mitte enam Pärnus. Kahjuks tähendab noh, muusikaelu on üldse olnud viimastel aastatel väga hüplev ja kaootiline, kuid Pärnu ooper siin küll annab jälle uut lootust ja lausline orkester, äkki hakkab idanema. Aga nüüd tulles ikkagi selle selle stiili juurde, see stiil on siis teenindav stiil. See stiil viib oma kurioossete armustes selleni välja, et suveks oldi valmis kolima välja oma korterist, oma majast elama kas pööningul, keldris või telgis, puukuuris peaasi teenindada iga ruutmeeter aiast külvati täis kurki või pandi maha kartulid, selleks et nad jälle niinimetatud juutidele maha müüa. Ja see hoiak oli teenindav hoiakese hoiak, tõenäoliselt on jätkuv näiteks Modox paralleeli Viljandist või paidest või kust iganes veel võrust, kus hoiak ei ole mitte teenindav, vaid on teistsugune, tähendab ka on seal oma provintslikud ilmingud oma edumeelsed ilmingud. Aga näiteks mulkide puhul on see täiesti mõeldamatu, et ta kolib suveks majast välja, eks ole, ja supelsaksades üürib oma maja välja tulnud niivõrd uhke lihtsalt, ta ei tee seda mitte mingil juhul, eks. Jooksul on üks väärtuslik hooaeg aastaaeg ja kolm sellele ettevalmistavat aasta aega. Jah, ma olen näinud prantsuse Rivieras seda, mismoodi kolme kuuga üks perekond ühe väikese restorani hotelliga teenib piisavalt raha selleks, et ülejäänud üheksa kuud elada Pariisis. See on ka tõenäoliselt Pärnu perspektiiv, aga kultuuriliselt hops endaga kaasa. Minu arvates? Noh, professionaal reaalse ja, ja täiesti niiskusel loova kultuuri seisukohalt väära hoiaku, et kultuur, see on midagi teenindussfääri kuuluvat. Ma arvan, et tõeline rahvuskultuur on ikka see, mida luuakse kõigepealt iseenda jaoks. Selleks, et ennast tunda eestlasena või, või ükskõik mis rahvana, eks ole. Aga et see sünnib sügavast hingelisest vajadusest siis sünnib rikas kultuur ja siis on ta huvitav ka teistele. Kui rääkida veelgi väiksematest keskustest ka juba küladest omaaegsed rahvamajad, kultuurimajad, nende perspektiiv, oled sa mõelnud selle üle, kas see tuleb rahvakunsti tähendab rahvatantsuringi kaks korda nädalas kokku tehakse näitemänge ja naistelauluansambel käib koos külmades ja tihti koledates ruumides. Või on televiisor ja video juba sellele lootusetult lõpu teinud? Ma ei usu, et ta nüüd lootusetu lõpu teinud. Aga ma arvan, et jälle tahtma tulla selle demograafilise situatsiooni juurde ja ja inimeste tööhõive juurde ja, ja maarahva ääretult armetu ja, ja kohati isegi lootusetu olukorra juurde. Mul tuttavaid taluperemehi on tuttavaid sovhoosi ja kolhoosiaegseid Monakaid kes üsna sageli peavad tundma, et neid nagu ei olekski siin Eesti vabariigis vaja. Kui räägitakse toiduainetehindadest ja seal, ütleme või, ja piim ja liha ja nii edasi. Ikka jälle kuulama seda argumenti, et ja hinnapoliitikat kuidagimoodi korrigeerida, mida ütleksid siis linnainimesed, kui kui need välismaalt sissetuleva toiduained läheksid kallimaks ja eesti omad muutuksid odavamaks, eks ole, et et see oleks linnainimeste diskrimineerimine. Aga samal ajal me ei tohiks siiski ära unustada, et juured on ju maal ja kui meil veel midagi niisugust tõeliselt ürgeestilikku ja ürgrahvuslik on, siis ma arvan, et see on ikkagi meie külades nagu Hando Runnel, Ki ütleb, et Eestimaa elab senikaua, kuni tema küla veel elab. Ma nüüd nii palju neid ettevõtlikke inimesi on ju küladest ära läinud ja suhteliselt vähe on neid sinna jäänud. Ja need, kes on Need, on nii jännis oma talupidamistega ja, ja maanõukogude ajast päritud masinatega ja ja nende nii aeglaselt laekuvate piima ja liharahadega ja et nendel on nii vähe jäänud aega seltsitegevuseks, üle energiat kõigepealt jah, vist jah. Ja, ja kogu meie poliitiline süsteem on nii keeruliseks läinud, et ühel maainimesel on isegi raske kõigest sellest aru saada ja kui keegi poliitikutest hakkab rahvaga suhtlema, siis jälle teised hurjutavad teda admis populistide sa mängid ja nii edasi, eks. Nii et et midagi on ikka väga kõvasti korrast ära ja ma ei oska kohe öelda, mis siin tuleks teha. Sest kui Eesti vabariiki loodi aastal 17 18 19 20, eks ole läbi vabadusse raskuste, siis demograafiline situatsioon maali oluliselt ei olnud muutunud. Minu vanaisa ja, ja isa talub, päevikud on säilinud sajandi algusest kuni 40. aastani, muuhulgas kirjutati ainult sissekannet. Teisel novembril on sissekanne Peterburis, pandi ministrid kinni ja telegraafid, telefonid seisid ühe päeva ja enamlased võtsid võimu, eks ole, aga maal raiud ikka võsas looga puid ja ja, ja vaadati, kuidas vili saaks olema sorteeritud ja kartulid sorteeritud ja tehti igapäevast tööd ja kui loed talupäevikut edasi, siis mõni noormees käis ka vabadusse ja sära ja mõni andis ka elu, aga aga suured pered elasid maal edasi isikus, noppis seal noori tütreid ja poegi. Lapsi muretseti juurde ja tööd tehti ikka päevast päeva ja omavahelised suhted oluliselt ei muutunud. Aga nüüd on minu arvates maal tegemist meie maarahva varemetega või tähendab vanematelt uuesti. Kas kasvamine mäletame, neid aegasid ja siin-seal tellinud pritsikuurid, kus siis tehti näitemängusid, igas külas oli oma pritsikuur ja seal oli siis kas käsipritsimasin või mõnel ta juba hiljem tekkisid mooto pritsimasinad nurgas, aga seal keskel tantsiti tavaliselt kaks korda nädalas ja käidi koos ja ja mai mingit nostalgiat, et neid aegu tagasi saada, neid aegu ei saa, aga kui uuesti maa täituks rahvaga oleks küll, noh, ilus ja armas, aga aga selleks on vaja minu arvates päris tõsiselt mõelda ja ka vastavaid seadus ette võtta. Kõigepealt muidugi Eesti põllumajanduse kaitsmise ja toetamise poliitilised otsused, mõned otsused ei maksa ju üldse mitte raha, see tähendab tolli piirisid ja või siis, kui tolliviisid poliitiline võitlus ei võimalda kehtestada, siis teine võimalus on jälle riiklikud rahalised dotatsioonid. Vähemalt, et kohalik tootja oleks samas seisus kui importkauba tootja. Jah, kindlasti. Nüüd kultuurist rääkides ei saa rahast muidugi kuidagi tähendab mingisugused toetused, kas sina näed varianti, et see võiks olla rohkem keskvõimukassast ja taskust või rohkem kohaliku võimu taskust, tähendab siis sellele kohalikule võimule antakse rohkem võimalusi, rohkem ressursse. No ma arvan, et ikkagi see peaks olema palun haritud ja balansseeritud, sellepärast et üldjuhul kohalik võim kultuurisummadest toetab isetegevuslikku kultuuri ja toetab kohalikke kultuuri, tegelejaid toetab kohalikke rahvatantsuansambleid ja kunstnikke ja, ja laulukoore. Aga samal ajal seal on äärmiselt tähtis, et ka professionaalne kultuur oleks laotatud üle maa, et mitte ainult Tallinn ei ole see professionaalse kultuurikeskus ja ainukene meil siin Eestis ja vot selle toetamiseks tõenäoliselt just kogukondlik sule tus, mis omavalitsustes üldjoontes tahes-tahtmata valitseb ei võimalda kohalike summade kasutamist professionaalse kultuuritoetused ja seda oleks vaja juba siis toetada riigieelarvest. Väga palju on räägitud sponsorlust. Rikastelt firmadelt peab tulema see raha elukutselised kunstikollektiivid. Kas nad peaksid olema kindla palga peal või oleks see sponsorlus Ameerika stiilis väljapääs. Ma ei usu, et et Eesti oleks see paik, kus tuleks üle võtta Ameerika majanduse põhimõtted kus valesti ütleme, niisugune riiklik kunsti ja kultuuripoliitika peaaegu puudub või on nõrk ja kus põhiliselt maksusüsteemiga siis suures osas kunsti ja kultuuri toetamine toimub sponsorluse korras, sest et ajalooliselt on Ühendriigid ja Eesti täiesti erinevad mudelid. Ameerika ühendriigid, rahvusriik selles mõttes, kui Eesti, Eesti on rahvusriik, ainukene maa pisike maa maailmas, kus eesmärgiks on eesti keele ja eesti kultuuri hoidmine ja säilitamine. Ikka põhimõtted on täiesti diametraalselt erinevad, Ameerika on see maa, kuhu kuhjatakse kokku üle maailma ajusid, kuhu nad voolama vaat kokku ja, ja kus siis toimub erinevatest rahvustest kultuuritegijad ühes katlas, noh, niimoodi keemine ja võistlus ja võidujooks ja ja selle tagajärjeks on Ameerika tippkultuur. Jaga massikultuur kaks kultuuri paralleelselt, eks ole. Ma arvan, et Eestis massikultuuri toetamine ei tohiks üldse olla noh, nagu riiklik poliitika, massikultuur toimib iseenesest, ta on nagu nagu grafiitõli automehed teavad, mis poeb igasse võimalikku prakku. Aga just rahvuskultuuri ja siis tippkultuur ja professionaalselt. Eesti kultuuri toetamine peaks olema meie meie riigi eksisteerimise peamine mõte. Sellepärast et miks sa muidu oma riiki üldse teeme.