Ainult et Rammstein siin Saksamaa südametunnistust mängib, kuid tahes-tahtmata viib mõtteotsad kokku, sest kuhu sobiks Marss paremini kui Saksamaale ja tekst. Me oleme nimetud ilma juhita, sõnatud, lootusetud, ilma eesmärgita, võimetud aru saama Los kõigest ilma. Jutlused ajalugu pole õieti muudkui sõdade lugu võiks Saksamaa kohta vist küll sobida. Suurriikide suured sõjad Euroopas pole küll alati Saksamaalt alguse saanud, kuid enam-vähem alati on seegi riig mingil ajal sõtta tõmmatud ja väiksemad riigid on pidanud kõik õudused kaasa tegema ja üle elama. Nad jäid lihtsalt jalgu. Ameti on sõdadel õnneks ka vaheajad olnud. Vaheaegadel on sõjas purustatu üles ehitatud ja jõutud ka uusi linnulosse ja kirikuid rajada. Muidugi Plusi uute sõdade tarbeks, mis mitte tulemata pole jäänud. Selline on ajaloo kurb tõde. Aga seekord jääme Saksamaale, Berliini, mis teadagi viimases suures sõjas sama hästi maatasa tehti. Üks saksa riigi ja Berliini linna sümbol, Brandenburgi värav jäi siiski seisma. Olgugi kuuliauke täis ja kõvasti kannatada saanud. Ilusat pühapäeva, siis taaskord vikerraadio Helgi Erilaid ja. See olevat Marss aastast 1700 või lihtsalt sellise nimega marss. Igatahes loodi preisi kuningriik Saksamaal 1701, nii et aeg sobib küll ja Brandenburgi ajalooline piirkond sobib ka ajalooseisuga, pole Berliin küll just eakas linn. On teada, et keskajal 12. sajandi lõpupoolel ristusid praeguse Berliini kohal mitmed Euroopas ka kaubateed ja ilmselt olid tollased rändkaupmehed need, kes siia teeristile esimese asula rajasid. Ajaloo ürikutes mainitakse Berliini esmakordselt anna 1244. Millest linnani Meie õieti tekkinud on, selle üle vaidlevad ajaloolased enam-vähem siiamaani. Berliini linn seisab ajaloolisel brandenburgi nime kandval maa-alal on teada, et 10. sajandil alistas Saksa kuningas Heinrich esimene siinsetel maadel elanud slaavi hõimu Hovoljaanid. Nende keskuse nimi olnud Wrani vor ja selle järgi nimetatud vallutatud Brandenburg. Yks mitmenda ajaloolased on väitnud, et ka Berliini nimi on tekkinud kahest slaavikeelsest sõnast var, mis tähendanud männimetsa. Jeroliina, mis tähendab põldu, slaavlased, vallutanud õige peaaines esimese haaratud alad tagasi, kuni 12. sajandil tulnud uus saksa valitseja Albrecht esimene karu ja võitnud brandenburgi piirkonna uuesti sakslastele ehitatud kloostreid ja asulaid nende seas ka Berliin. Ja võib-olla on karu nime ära teeninud Albrecht esimesel mingi seoska karuga Berliini vapil, kes seisnud seal juba aastal 1280. Viieteistkümnenda sajandi algusest valitses Brandenburgi kuurvürstkond. Ohjenzollarite dünastia ja üha kasvav Berliin sai nende pealinnaks kuni peaaegu kogu Euroopa katoliiklaste ja protestantide usutülidest puhkenud kolmekümneaastane sõda aastatel 1618 kuni 1648 linna sama kui maatasa tegi kolmandik Berliinist oli varemeis ja linn oli jäänud vaevalt 6000 elanikku. See sõda sai katastroofiks kogu Saksamaa jaoks. Oma raamatus õhtusel jalutuskäigul Euroopas kirjutab tark soomlane Erkki Toivanen. 1648 oli Saksamaa ainult vari. Mälestus endisest sajandeid Põhja-Euroopa arengut mõjutanud hansa purustati, Saksamaa suleti nagu koti lahutati merest ja teistest Mandritest lõhestati rohkem kui kolme heaks vürstiriigiks. Hukkuja hävituse mälestused andsid kõikjal rahva elus tunda. Nad sundisid inimesi ükskõik kelle tahtele alistuma, peaasi, et sõjaõudused korduks. Need mälestused mõjutasid sakslaste käitumist veel sajandeid. Jäid eriti tugevasti tuhandetesse väikelinnadesse ja külakogukondadesse. Sündis sellehkaid sakslastele nii armas seltskondlikust, perekonnapidude küla, festivalide kiriku, kooride veini ja lõikuspidude kammerorkestrite ja pasunakooride Saksamaa. Trumpi. Prauhti mütiimsid kauplusele. Annan krahh, sigaret, vene raud, ess, Pravdas untsed, viivupas. Jess praagi tellida vooder. Optilistel petivahenditel. Kõikjal linnades läks pärast kolmekümneaastase sõja suurt hävingut elu edasi. Verliini püüdis uuesti ellu äratada kuurvürst Friedrich Wilhelm hiljem hüüdnimega suur inimesi oli linna üpris vähe jäänud. Niisiis kutsus kuurvürst Berliini 50 Viinist välja saadetud väge kat juudi perekonda tingimusel, et nad kogu oma varanduse kaasa tooksid. Uusasukad olid ka Prantsusmaalt pärit hugenotid, kes olid Louis 14 tõusu piirangute eest põgenenud ja Berliini uute elanikega. Aga see oli ka andekaid arhitekte, insenere ja kunstnikke, kes oma võimed ja oskused nüüd uue kodulinna ehitamiseks rakendasid. Linna tõusis losse, balleesid ja kirikuid kuurvürst. Friedrich Wilhelmi järglaste ajal arendati ka kunste ja teadust kuigi kurvesti pojapoeg, samuti Friedrich Wilhelm Oliberisse eakas mees, keda hüüti Ki solda. Aten fööni, sõdurite kuningas. Tema kindel eesmärk olnud tugev ja suur armee rajada, eks kõla see juba sellise saksapärasuse Moody, mis meile tuttav võiks tunduda. Aga suures värbamishirmus põgenenud Berliinist oma 17000 parimates aastates meest soldaaten küüni vastanud sellega, et lasknud aastal 1734 linna ümber suure müüri rajada nööri idee käsutati umbes 230 aastat hiljem uuesti ära. See peaks nüüd Friedrich Suure-aegne marss olema. Tema oli Preisimaa kuningas. Aastatel 1740 kuni 86 kuulsime ja et pärast laastavat kolmekümneaastast sõda jagunes Saksamaa väiksemateks vürstiriikideks. Preisi kuningriik moodustati aastal 1701 ning pidas vastu kuni aastani 1918. Sellesse kuningriiki kuulusid brandenburgi alad ja Ida-Preisimaa teiste arvukate linnade seas ka Berliin. Friedrich Suur ütleb. Ajalugu tõi valgustusajastu Saksamaale. Nimekad kirjanikud, teadlased, kunstnikud ja filosoofid vaidlesid intellektuaalsete salongides. Berliin muutus avanes ning mitte ainult seda. Friedrich Suure ajal muutus preisi sõjavägi vaata et kõige tugevamaks Lääne-Euroopas. Ja lõi kuninga enesejuhtimisel mitu korda Austria ja Prantsusmaavägesid. Nii sõdade kui diplomaatia, kah kahekordistanud see kuningas preisi tervitanud tooriumi ning tõstnud oma kuningriigi Euroopa suurriikide hulka. Ja nii kõlanud siseks temaaegseid marsse. Tollaste saksa ja Preisima valitsejatega oli see häda, et nad olid kõik Friedrichi või siis Friedrich Wilhelmi. Ja kui me nüüd oleme jõudnud Preisimaa kuninga, nii, kes meie jaoks täna eriti oluline on, siis mis te arvate, mis on selle kuninga nimi? Friedrich Wilhelm, teine preisi maa, neljas kuningas. Valitsemis aeg 1786 kuni 1797. Niisiis võttis roni üle Friedrich suurelt eneselt sugulussidemetes, see võib ka pisut sukelduda, kuigi see kerge ei ole. Niisiis, Friedrich Wilhelm teine oli preisi kuninga Friedrich Wilhelm esimese teine poeg, tema ema kõrgestisündinud Louise Itaalia fon, Braunschweig-Lüneburgi vanem õde Elizabeth oli Friedrich Wilhelm, teise isa, venna kuningas Friedrich Suure naine üks suur ja õnnelik pere, kuninglik pere. Kuningas friilis suurel polnud lapsi, niisiis sai troonipärijaks tema vennapoeg, meie Friedrich Wilhelm teine kes armastas kunsti ja soosis muusikuid, eriti Beethovenit. Mozartit. Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm teine jõudis oma 53 eluaasta ja 11 aastat kestnud valitsemise ajal mõndagi korda saata neli korda abielluda, olles tegelikult pidevalt oma suure armastuse, intelligentse, ambitsioonika Wilhelmiine fon, lihtenauc lummuses. Viimane kinkis oma kuningale mitu järeltulijat, ametlikest abieludest oli neid kokku seitse. Mõnede andmete põhjal kaheksa. Kuningas üritas oma alamate elu kergendada, makse vähendada, uusi teid rajada ning kaubandust arendada, kuid nagu kirjutatud, saida saatuslikuks intrigandist vabamüürlane Roosi ristlane Christoph välner, kelle mõju all kuningas oma valitsemise ajal raskeid vigu tegi. Eriti saatuslikuks sai aga Preisimaale kuningas Friedrich Wilhelm teise ükskõiksus preisi armee vastu seniste valitsejate jaoks. Me alati esikohal olnud täiuslikuks grillitud ja lihvitud Reisiärme oli preisi riigi alus, kuid Friedrich Wilhelm teine ei pidanud vajalikuks sellega ise tegeleda, vaid pani selle ülesande sõjakolledži juhtide õlgadele tegumis suure prantsuse revolutsioonijärgses, Euroopa segaduses laostunud armeega Preisima peaaegu pankrotti jättis. Aga meile on oluline see, et just Friedrich Wilhelm teise ajal tõusis Berliini Brandenburgi värav. Anson kla. Johnsodza. Varsti pärast kolmekümneaastast sõda ja sajand enne brandenburgi värava ehitamist kujutanud Berliin enesest väikest müüriga piiratud millel oli õige mitu väravat. Žbandover tuur, Sheraalowerdoor, Kapernikerdoor, Naiedoor ja veelgi oli suhteliselt rahulik usulise sallivuse aeg ja Preisimaa pealinn. Saiva palkas taia areneda Randen Burger. Toorbrandenburgi värav tekkis siis linn tunduvalt hiljem kuningas Friedrich Wilhelm teise ajal ning kuningas tellis selle preisi arhitektilt ja tuntud ehitusmeistrilt. Karl Gotthard Langhanzilt rajati aastatel 1788 kuni 1791. See oli üks paljudest Berliini väravatest, mis 18. sajandi lõpul linna piirava tollimüüri sisse rajati ning ainus, mis tänapäeval alles on. Varasemad kuningad soovinud suursugusel moel alustada otse preisi kuningate lossi viivat laia pärnade alleed unter den Linden selle väravaga siis ja seepärast pidasid värava ehitajad ja kaunistajad oma tööd erakordselt tähtsaks. Sileesiast pärit arhitekt Kaarel Kotharlanchans oli küll Halles õigusteadust matemaatikat ja keeli õppinud, kuid arhitektuuri alal oli ta innukas iseõppija, kes uurinud vitrooviuse kirjutatud Antiik-Rooma arhitektuurialaseid tekste. Nagu kõigil 18. sajandi lõpu ja 19. alguse kunstnikel ja kunsti harrastajatele oli kalanchansil salajane unistus reisi täita Itaaliasse ja näha oma silmaga seda, mis seal vanaaja ehitistest veel alles on. Langhansil vedas, ta sai näha mitte ainult Itaalia, vaid ka Inglismaa, Hollandi, Belgia Prantsusmaa-arhitektuuri brandenburgi värava ehitamisel oli tal klassikaliste hoonete nägemisest ilmselt kõvasti abi. Arhitektuuriajalugu ütleb, et Brandenburgi traav oli esimene Merlini keskuse klassikalise stiili taassünniaegsete ehitiste pikas reas mistõttu tolle aja Essteedid oma linna Spree jõe väärseks Ateenas kutsuma hakkasid. Arhitekt Langhans oli tõepoolest valinud brandenburgi värava eeskujuks Ateena profüleedi, mis kujutas enesest tseremoniaalses sissekäiku iidsesse akropoli Ateena ülalinna propile. Reed oli avanud tee Antiik-Kreeka tähtsaimasse pühamusse niipidi brandenburgi värava avama. Tee preisi kuningriigi kõige tähtsamast linna. Brandenburgi värav, see on 12 lahtise kalanaadina seisvatooria sammast kuus, ühel kuus, teisel pool. Nii moodustub viis läbikäiguteed sammaste vahel. Keskmine tee on äärmistest pisut laiem. Orjasammaste kapiteelide stiil, mida võib näha ka Ateenas. Partenonis on kolmest Kreeka sammaste stiilist kõige vanem ja lihtsam. Sammaste pinnale on aga voolitud 24 nägusatuuret, mis ulatuvad ülevalt alla piki kogu sammast. Sammaste kohal kulgeb neid ühendav pikk Mitmekihiline friis. Seda kaunistavatel reljeefi. Teil on kujutatud inimlike vooruste ning kunsti ja teaduste sümboleid mis viivad Berliini rahule ja õitsengule reljeefi. Teil on ka Hercule see kangelastegusid, mis viitavad sõjaaegadele ning kuningas Friedrich Wilhelm teisele, kes on Preisimaa Euroopa tähtsaimate riikide hulka tõstnud. Hambaid tugeva kiviblokina katva friisi pisut kõrgendatud keskuses troonib uhke klassikaline skulptuur nelja hobusega triumfivanker, mida juhib rooma võidujumalanna Victoria. Skulptuur, mida mitmel pool maailmas leida võib ja millel on oma kindel nimi kvad Riiga. Selle marsi nimi on preisi maa hiilgus ja minema Rootsi ja ikka mängida, kui jutt käib triumfi vankrist. Kadriga on ladinakeelne mõiste, arvatakse tulevat kahest sõnast kaadri neli ja Jungeere ikega ühendama väike nelja hobusega Vaarik, vanker, sellistega sõidetud võidu vana ja olümpiamängudel kreeka baasidel ja baas reljeefidel sõidavad sellistega jumalad ja kangelased. Sellistega kihutate iidser Rooma kaariku võistlustel jäävad riigid on alati olnud võidu ning triumfi sümboliteks. Seda on juhtinud võiduhja kuulsuse jumalannad. Klassikalises mütoloogias olnud Fadriga jumalate kaarik Apollo, kihutanud sellega üle päeva, ajades minema ööpimeduse ning andmas jõudu päevavalgusele. Berliini Brandenburgi väraval troonib kavad Riiga on üks kõige kuulsamaid sedalaadi uue ajaskulptuure neli uhket hobust kihutamas. Kaarikus, traditsiooniline võidujumalanna loorberipärg käes. Selle valmistas skulptor Johann Gottfried Shadow aastal 1793 ja selles skulptuuri saatuses peegeldub suuresti kogu Berliini ning isegi kogu Saksamaa saatus läbi aastasadade. Kõik see, mis võiks möödas, andestada. Ta ütles ja unustatud olla. Kuid ei ole inimmeeltes ega sakslastele, nii armsates laagrites. Meile juba tuttav Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm, teine ei osanud ette näha brandenburgi värava ajaloolist rolli ega saabunud isegi kohale, kui tohutu ja vägev ehitus 1791. aastal avati. Mäletatavasti jättis doosema kuningas hooletusse, kab reisima kuulsusrikka ja senini tip-top armee. Pärast suurt prantsuse revolutsiooni kuulus ka Preisimaa, Prantsusmaa ja Napoleoni vastaste riikide koalitsiooni mis tähendas seda, et aastal 1806 marssisid võidukad Napoleoni väed pärast preisi armee purustamist Jeena lahingus Berliini läbi brandenburgi värava võitja õigusega viisu, Napoleon vallutatud maadest kaasa kogu väärtuslikku kunsti, mida kohalt liigutada sai ja ka selliseid esemeid, mida esimesel hetkel tundus päris võimatu ära viia. Kasvõi iidsed Egiptuse Abeliskid või siis Berliini Brandenburgi saavad tehtiv, võimas ja raske skulptuur kadriga. Napoleon laskis skulptuuri maha võtta ja mööda jõe teed Pariisi saata. Kuid nagu lõpuks sai suur kindral Napoleon ka ise lüüa. Ja aastal 1814 marssis preisi kindral Ernst von ööl omakorda Pariisi ning vad Riiga toimetati Berliini oma õigele kohale tagasi. Enne küll asendati võidujumalannat tammepärg. Või keda sa nüüd usud, kui üks allikas ütleb oliivioks teine loorberipärg ja kolmas tamme märg, aga mis see ka ei olnud enam seda Berliini Brandenburgi värava kvad riigal ei ole. Asemel on Preisima jõu uus sümbol. Raudrist. Kätte jõudnud rõõmsamatele võidukamatel aegadel tohtisid brandenburgi väravakesksest kaarest läbi minna vaid kuningliku perekonnaliikmed ja ka kindral Ernst von psüüli perekonnaliikmed. Selline luba oli ka välisriikide saadikutel, aga ainult siis, kui nende tõlla sõitsid kuningapaleesse, kus nad monarhile oma volikirjad üle pidid andma. Ajalugu läks aina omasoodu, edasi 19. sajand, uued avastused ja leiutised, peatestev rahvas, tööstusrevolutsioon On hulk uusi vabrikuid, kuhu kogu Saksamaalt töölisi kokku voolas. Berliinist sai töölisklassi metropol ning kuningas Wilhelm esimese valitsemise ajal sai Preisimaal peaministriks Otto von Bismarck. Tark ja kaval diplomaat, kes võitis Prantsusmaalt tagasi Elsa slot ringi ning rajas aastal 1871 saksa ühinenud impeeriumi, mille pealinnaks sai Berliin. Uues keisririigis kuulus hegemoonia ikka Preisimaale. See oli ju saksa militarismi kants ning aastatel 1871 kuni 1918 omamoodi riik riigis. Preisimaal kuningas oli Saksa keiser, Preisimaa peaminister, Saksa kantsler. Sõjamarsid jätkusid 20. sajandil, mis tõi maailmale kaks kohutavat purustavat sõda. Juba esimese maailmasõja väga kokkusurutud ajalugu lugedes saab selgeks, et kõik sõtta astunud riigid tahtsid midagi kas uusi alasid vallutada või varem neile kuulunud piirkondi tagasi saada. Selleks ajaks tööstuses suuresti jalad alla saanud. Saksamaa eesmärk sõjas oli kaotada Suurbritannia ülemvõim merel, võtta endale Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi asumaad ning saada oma võimu alla Baltimaad, Poola, Ukraina. Nagu teada, jäi Saksamaa esimeses maailmasõjas kaotajate poolele, mis tähendas nälga ja ebakindlust. Sadu tuhandeid töötuid, kes pea iga päev Berliini tänavatele tulid. Ja olukord hakkas paranema alles aastal 1924, kui laenatud raha Saksamaale jõudis. Berliin oli taas tuhast tõusmas ja uhke brandenburgi värav seisis võidukalt oma kohal. Uus tippaeg ei kestnud kaua, kuid ta oli uhke. Küllap kõlas tango kuldsetel kahekümnendatel Berliini varieteed ese lokaalides. 1923 kõlasid Berliinis ka Saksamaa esimesed raadiosaated. 1931 nähti siin esimestel pilti maailmas. Berliinlane Albert Einstein sai just siis Nobeli preemia. Linnas töötas maailmakuulsaid arhitekte ja kunstnikke ning parasjagu moodne põnev kunsti. Voldaada jõudis siiagi. Nii palju uut oli õhus nii palju elu ja vabadust linna lugematutes, teatrites, kinodes, restoranides, kohvikutes, ööklubides, jaga Paredes. Kuid nagu sageli juhtub, jäi muretuse aeg lühikeseks. Selle aja kohta Saksamaal olevat öeldud tants vulkaani tipus. Purskama hakkas see vulkaan 25. oktoobril 1929. See oli must reede, suure börsikrahhi päev. Mõne nädala jooksul kaotas pool miljonit berliinlasi töö ja suur osa neist tuli tänavaile. Roosi jõudis kõikjale ka poliitikasse ning riigis kerkis esile just tuule tiibadesse saanud uus partei natsionaalsotsialistlik Saksa tööliste partei, mille eesotsas seisis läbi kukkunud austria kunstnik Adolf Hitler. Kõigest, mis järgnes, pajatab ajalugu pikalt ja põhjalikult. Aastal 1933 marssisid natsionaalsotsialistid sõjakas tõrvikutega rongkäigus läbi brandenburgi värava juhatades sisse Saksamaa ajaloo kõige raskema ja tumedama peatüki väravast sai natside võidu sümbol, kuid võit jäi ainult unistuseks. See klassikaline ehitis praegu ainus, mis Pariisi väljaku varemete seas püsti jäi kuigi kuuliauke täis ja plahvatustes tugevasti kannatanuna. Teise maailmasõja lõpus laius seal, kus varem Berliin oli seisnud 28 ja pool ruutkilomeetrit varemeid. Taevast sadanud pommirahe oli vaid üksikuid ehitisi säästnud. Õnneks siis ka brandenburgi värava, aga elu pidi ikka edasi minema ja linn vähehaaval toibuma. See võttis muidugi aega, sest tohutud haavad olid liiga värsked. Sõjahaavad olid liiga värsked ja lisaks askeldasid Berliinis suure sõjaväes, tead liitlaste väed. Merlini jaotati neljaks sektoriks ja Brandenburgi värav lahutas linna ida- ja lääneossa briti ja nõukogudesektoreid. 1945. aastal heisati brandenburgi värava lipumasti Nõukogude lipp, mis asendati 1957. aastal Ida-Saksamaa lipuga. Olevat krooniva võiduvankri kvad. Riigaga leidsid aset päris kummalised lood. See, mis sõjas kannatada saanud kaadrigast veel järel oli õieti 1950. aastal maha. Berliinis ei suudetud otsustada, kas ehitada uus traditsiooniline võiduvanker või paigutada brandenburgi värava tippu mõni hoopis teine sümbol. Õnneks otsustati siiski Kadriga kasuks, kuid selle kipsi jäljend oli Lääne-Berliini jäänud ning oma linnaosa vahel tekkis suur vaidlus, et kuidas nüüd edasi tegutseda. Ida-Berliini linnavõimud otsustasid 1956. aastal brandenburgi värava taastada. Lääne-Berliini senat otsustas kvad Riiga valmistamise eest maksta. 1958. aasta juulis lõpetati brandenburgi värava restaureerimine ja augusti alguses paigutati nelja hobusega võiduga Vaarik koos jumalanna aga taas oma õigele kohale. Järgmisel kolmanda augusti tööl olnud kuvad Riiga salamisi Ida-Berliini poolele toimetatud ning seejärel kadunud skulptuuri küljest raudrist ja preisi kotkas. Septembris asetatud võidugaarik siiski taas oma kohale Brandenburgi väravat kroonima kuid ilma kotka ja Raudristita. Loos ilma Saksamaa oli kõigest ilma, kui 1900 viiekümnendatel oli kaheks jaotatud linna eraldav brandenburgi värav siiski avatud. Berliin tähendas Verliinlaste jaoks ja siis ikka veel ühtset oma linna. Idatsoonis elavad inimesed käisid tihtigi lääne tsoonis tööl, nagu siis Kuitsioone veel ei olnud. Käisid kauplustes kinodes ja küllap leidsid, et läänes on elu avaramaks, vabamaks ja lahedamaks muutunud ja pakub hoopis enam võimalusi kui idas, kuhu jäänud inimestest ei suutnud väga paljud uue eluga harjuda. Nad lahkusid lääne poolele näiteks 1953.-le aastal läinud läände lausa 330000 inimest. Enamus hea hariduse saanud noored põgenikke, vool kasvas. Kuni 12. augusti hommikul 1961 ärganud berliinlased leidsid, et ida ja läänetsooni vahele on tekkinud tarad okastraadid. David sõdurite rivid seisid seal valvel ja tankid olid kohal. Kolm päeva hiljem alustati Berliini müüri ehitamist ja juhtus nii, et suur brandenburgi Särav kaasama. Klassikaliste sammastikega varustatud tiibhoonetega jäi otse keset nüüd juba kaht Berliini eraldavat müüri. Voodrit. Lääne-Berliini poolel moodustas müür brandenburgi värava taha jäänud Pariisi väljakul hiigelpoolkaare, mille sisse jäi kuni väravani ulatuv eikellegimaa. Ida poolel kerkis brandenburgi värava ette madalam niinimetatud beebimüür, mis tõkestas Ida-Berliin laste jaoks pääsu Pariisi väljakule. See madal müür, mille ääres kasvasid lilled, jäi brandenburgi väravast samuti päris kaugele. Niimoodi jäigi see klassikaliste traditsioonide järgi tseremoniaalses sissepääsus ümboliseerinud värav lausa kahemüüri vahele. Berliini müür. See Ida-Saksa ehitusmeeste rajatud kivine monstrum polnud mitte üks lihtlabane müür. Lääne-Berliini ja Ida-Berliini ning Ida-Saksamaa vaheline piir oli kokku 166 kilomeetrit pikk. Seitse kilomeetrit sellest piirist moodustas Berliini müür, nelja meetri kõrgune betoonplokkidest müür. Kõigepealt selle taga, ida poolel oli valgustatud kontrollala. Midagi matsiooniks kutsuti, sest sinnamaani jõudnud põgenikud lasti ette hoiatamata maha. On teada, et seal tapeti vähemalt 100 inimest. Kontrollala taga oli sügav kraav, et sõidukil läbi ei pääseks ja siis tuli patrullrada pikk koridor, valvekoertevalvet, tornide ja punkritega. Kõige selle taga seisis veel üks müür. Aastal 1963 pidas USA president John Kennedy kõne Lääne-Berliinis brandenburgi värava ees. Idapoolele olevat sel puhul suuri punaseid palakaid Jablakad teid riputatud 1980. aastal, kui juba avalikumalt kahest Saksa riigist kõneldi öelnud Lääne-Berliini linnapea Richard von vaist. Säkker, Saksamaa küsimus on avatud, senikaua Brandenburgi värav suletud on. 1987 pidas Ühendriikide president Ronald Reagan Lääne-Berliini elanikele brandenburgi värava ees kõne ning ütles. Meister Gorbatšov, avage see värav. Purustage see müür. Kaks aastat hiljem see juhtuski. Saksamaa ei suutnud enam rahvusvahelisele ega kodusele survele vastu panna. Seda enam, et Saksa DV kodanike lahkus massiliselt Ungari kaudu Lääne-Saksa poolele. Pärast nädalaid kestnud vaidlusi uue liiklusseaduse üle teatas Berliini kommunistide juht Günter šabovski üheksandal novembril 1989 telesaates pisut ebaselges sõnastuses, et piir avatakse vaatseteks reisideks teisele poole. Neid sõnu ei saanud enam tagasi võtta ja samal päeval algas ida berliinlastele tormijooks lääne poole. Brandenburgi värava ees toimus tohutu rõõmupidu. Unistus oli täitumas üks ja ühtne Saksamaa tekkimas. Järgmisel päeval algas ligi kolm aastakümmet seisnud nööri monstrumi lammutamine. Ja 22. detsembril avati Brandenburgi värav jalakäijatele. Täna tunduvad kõik need sündmused juba kauge ajaloona ja tõenäoliselt ongi õigem vaadata rohkem ettepoole tulevikku kui selja taha. Kuid möödunu mõjutab alati tulevikku ja selle vastu ei saa. Oma õhtustel jalutuskäikudel Euroopas, tsiteerib Erki Toivanen Sören Kirkega kaardi, kes on öelnud. Elu ei ole võimalik mõista, kui ei pööra pilku tagasi, jäi jätka oma rännakut tundmatusse, selg ees. See on turvalisem kui unistustesse põgenemine ja Brandenburgi värav, uhke klassikaline Vabaduse värav. Kunagi kahe Berliini piiril seisnud, nüüd avatud ja vabana keset linna. Üks Berliini ja kogu Saksamaa peamisi sümboleid. Pool suur pariisi väljak, teisel pool moodustab brandenburgi värava monumentaal see alguse pikale pärnadega palistatud bulvarile, mille nimi on unter den Linden. Aastatuhande alguses restaureeriti too vägev klassikaline värav uhkeks ja kauniks ning selle tipus seisab võidukaarik kõvade Riiga neli hobust ees ja võidujumalanna ise temas. Brandenburgi värav Berliinis üks Euroopa kõige tuntumaid maamärke.