Tere taas kuulama keele sõnumi järjekorras juba 20 kolmandat saadet. Jätkame täna juttu keelekorraldusest, seekord on stuudios Eesti keele Instituudi keelekorralduse osakonna juhataja, Eesti peakeelekorraldaja Peeter Päll. Räägime temaga eesti koha- ja isikunimede probleemidest, aga ka sellest, kuidas on parem ja õigem võõramaiseid kohanimesid eesti keeles kirjutada ning miks. Alustuseks aga toon omastikast ehk nimeteadusest, millele Peeter Päll on teadlasena pühendanud oma põhitähelepanu. Keelesõnumi stuudios on täna Eesti keele Instituudi peakeelekorraldaja Peeter Päll, tere. Tere. Eelmisel laupäeval oli meil nii Tallinnas kui ta Tartus väga auväärne seltskond inimesi rääkimas eesti keele arenguga vast mille siis valitsus peab vastu võtma ja mis peaks siis alates järgmisest aastast seitsme aasta jooksul killustama meie keele hea elu ja hea arengu. Alustaksin Teiega. Peeter Päll, nüüd sellest teeb põhierialast, millega te olete teadlasena tegelenud, omastik, rääkige ära inimestel, mida see endast kujutab tegelikult. Anamastika on nimeteadus, ehk siis üks keeleteaduse arvusid, mis uurib nimesid ja nimesid, on meil hästi palju isikunimed, kohanimed, ärinimed, taevakehade nimed ja nii edasi, nii et nimede maailma lõputa, aga põhiliselt uuritakse isiku- ja kohanimesid. Ma ise olen rohkem huvitatud nimedest, aga kõige muuga ka tegelenud, jõudumööda. No ma küsin sellise rumala küsimuse, et kas nimel on tähendust See on väga hea küsimus, sest et selle üle vaidlevad nime teadlased loogikut ja filosoofia, keelefilosoofia peaaegu et aegade algusest peale, et kas nimel on tähendus või ei ole, et see sõltub natuke sellest, mida me tähenduse all silmas peame, et kui me mõtleme seda, et kas nimi on oma oma päritolu läbinähtav siis siis see on üks mõte, aga kas nime tähendus on samasugune nagu tavaliste sõnade tähendus, siis see kindlasti ei ole samasugune. Aga see on ka üldtunnustatud, et üldiselt nimed on pandud kunagi sellistena midagi tähendanud nad võetud keele sõnadest ja ja selles mõttes tähendus olnud, aga nad hakkavad tähendama hoopis muid asju, kui need sõnad alguses tähendasid. Nojah, kui me mõtleme ka sõnade peale, eks need ole ka mingi asja, nähtuse nimed samamoodi, ega siis, kui me ütleme õun, ega siis selles, sõnas õun iseenesest ei sisaldu Õula kujundit. Seda küll, aga õunal on õun on defineeritav, mis, mis asi ta selline on ja me tunneme selle õhuga igaükskõik, mis, mis konkreetse õunaga tegemist on, aga inimese puhul me peame teadma tema nime. Ja see ei ole päris sama, et me saaks kirjeldada, milline üks Peeter peaks välja nägema või, või mart või keegi teine, et sellist definitsiooni meil ei ole võimalik anda. Aga inimesele küll ja ja kui inimese nimi on ka õun sisse heida, tähendab ta kuidagi õunaga kokku klapiks, et nende nimede tekkimine ja päritolu võib olla üsnagi keeruline, eriti kui räägime kohanimedest. Me teame, et siin Eestis on nüüd üsna jõuliselt viimastel aastatel meie kohanimesid korrastanud. Ja on juurde tulnud üsna palju kohanimesid, et kui sõidad mööda maanteed, siis vahel imestad, et milliseid huvitavaid kohanimesid kõiki ei ole siltide peale tekkinud, et kuidas nad on tekkinud sinna nimed. See on nüüd üks teema muidugi, et paljud nimed on tekkinud nii-nii ammu, et me nende päritolust ei oska palju midagi öelda. Aga tänapäeval loomulikult nime tekkivat praktilistest vajadustest lähtuvalt üha uuesti ja uuesti, näiteks tänavatele-teedele, uutele linnaosadele ja, ja muudele objektidele. Ja meil on Eestis olemas kohanimeseadus, mille järgi nimede määramine käib. Nimepilt on viimastel aastakümnetel tõepoolest muutunud, sest esiteks, meil on üheksakümnendatel aastatel päris palju taastatud külanimesid. Külad olid muidugi ennegi olemas, aga ametlikus arvestuses neid ei olnud. Ja nüüd viimase aja suurem muudatus on see, et vallad ja linnad tegelevad väga usinalt. Ta oma aadresside korrastamisega ja aadresside jaoks vajatakse just tänavanimesid muid kohanimesid. Et päris mitukümmend tänava nime tekib igas kuus vist Eestis juurde. Kas meil on kusagil varuks neid nimesid? Nimede panek on põhimõtteliselt loov tegevus ja, ja mingit etteantud nimekirja pole võimalik anda. Meil on mõned nimed niisugused tüüpilised, mis võib olla igas asulas. Korduvad suured ja väiksed, pikad ja laiad tänavad ja ja rohelised ja sinised ja muud värvid ja, ja, ja nii edasi. Aga väga palju nimesid tekib lihtsalt teiste kohanimede järgi. Ja vahel nimetatakse mõne isiku järgi, nii et tema järgi sarja nime südamele hästi palju. Nii et siin on päris piiramatu võimalus nimesid välja mõelda. Ja sellega tegelevad tavaliselt siis valla või linnaametnikud või ka mõnikord nimekomisjonid. No Tallinn on ilmselt kõige keerulisem juhtum, sest siin on kõige rohkem teid ja tänavaid. Ma lihtsalt küsin teie kui eksperdi arvamust, et mulle tundub, et nagu viimasel ajal on hakatud loobuma isikunimedest tänavanimede üha rohkem hakatud nagu selliseid üldnimesid andma. Jah, see on tegelikult juba 90.-te aastate algusest, võiks öelda, sest, et et nagu paljud kuulajad ja ilmselt hästi mäletavad, meil oli kaheksakümnendatel aastatel hästi palju isikunimelisi tänavaid ja väga paljud ei teadnud, mis teeneid Nendel isikutel võis olla, et keegi ei taha endale seal näiteks neid näiteid on rohkem kindlasti paljudes linnades ja ja kuna Nad olid ka suuresti seotud selliste ideoloogiliste motiividega, et siis enamik nendest nimedest kodus 80.-te lõpus ja koguse pühendusnimede, niisugune kiht, ma arvan, et see mingil määral seda veerisust, see endine liialdamine nimedega, nii et paljud linnad võtsid vastu otsuse, et nemad ei pane oma linnadele uusi isikunimelisi tänavanimesid ja nii on ka enamasti Tallinnas tehtud, nii et meil on ka see väike mure, et kui me hakkame isikunimesid ja väärikaid inimesi on ju palju tänavatele panemad, siis meil tekib kindlasti varsti tänavatest puudus. Väärikaid inimesi on, on palju ja ma olen kindel, et väga raske on siis keelduda nende nimede panemisest. Aga see tekitab natukene, viib selle nime eestiku hoopis kõrvale. No samamoodi on ka loobutud asutustele, ettevõtetele isikunimede andmisest, nii nagu seegi oli nõukogude ajal kombeks, et nüüd on vist ainult viimastest aastatest Lennart Meri nimelises lennujaama nimetada. Ja Lennart Mere lennujaam ja siis on ka Konstantin Pätsi vabaõhukool näiteks ja mõningaid selliseid näiteid on. Aga neid ei ole palju ja neid tõepoolest ei peagi olema palju. Et mitte jälle ühel heal päeval hakata neid vahetama. Kuidas võib üldse siis praegu jääda rahule Eestis kohanimede olukorraga, kas meil on nad sellised, mis hästi meie eesti keelde sobivad? Üldhinnangut on võib-olla raske anda, sest seadus on küll jõus, aga väga palju nimesid tegelikult vajaksid ülevaatamist ja selle seaduse järgige parandamist, et mõned niisugused näited on nimedest, mis, mis tingimata saavad tähelepanu, on meie kinnistute ja maaüksuste nimed üldiselt. Sest olgem ausad, et need on enamasti pandud suure kiiruga 90.-te aastate keskel, kui toimus reform nii kiiresti ja kui see toimuma pidi. Ja siis võeti väga sageli aluseks üsna vanad kanded nende nimede kohta vanas kirjaviisis, saksapärased moonutustega ja neid nimesid. Tegelikult tuleks parandadasaluga ja ülearused elemente nagu numbrid ja tähed ja mis ei sobi kohanimedes. Nii et see on üks teema ja teine teema on näiteks see, et aadressi nimedele lisaks meil olemas teederegister ja paljud vallad nimetavad oma maa-alal teid. Aga nad nimetavad neid teid hoopis teise põhimõtte alusel kui kohanimesid, nimelt mis punktist, mis punkti mingi tee läheb? Ütlemiseks Käina, Käina daam ja sellised nimed ju aadressi nimedeks ei sobi, et tänavaaadressiks ja aadressiks neid ei saa panna, nii et et sealgi tuleb teha selgitustööd ja öelda, et kui te panete oma teele niisuguse tavalise kohanime näiteks sadamatee, et siis te saate selle järgi ka ühtlasi mõju adresseerida ja mõlemad nõuded on täidetud. Nii et tegemist on palju. Siiski seda valitsuste nimesid on Eestis, kui ma ei eksi, mingi pool miljon, niiet muidugi kõik ei ole kohanimede osana aadressigi tega nimed. Kui nüüd vaataks natuke kaugemale Eestist, et on ju viimastel aastakümnetel eesti keeles püütud korrastada ka välismaa või võõrapäraste geograafiliste nimede kirjutamisviisi me teame, et siin mingi ajal see sellest on küll tükk aega möödas ju tehti suur reform, kui mindi väga paljude nimede puhul üle nii-öelda algsele nimekujule lähedasemale pruugile mõnevõrra andnud sellest tagasi tõmbuma. Tundub et ega siin vist väga niisugust head lahendust ei saagi leida. Et öelda, millal on õige, millel ei ole õige. On kaks juhtnööre kindlasti, et üks juhtnöör on see, et kui inimene kahtleb, kas seda nime võib eesti keeles kasutada omapäraselt eestipäraselt või mitte, et siis ta võib teha vaata et tegelikult selle nime õige algupärane kuju on ka eestikeelses tekstis õige, et nii see põhimõte on, on juba päris ammu sõnastatud. Aga teine jah, nende nimede hulk, mis on eesti keelde mugandatud või, või siis tõlgitud või üldse omapäraselt välja kujunenud nende nimede hulka ei ole ju põhimõtteliselt väga suur, aga need on kõige sagedamad nimed, mida siis inimesed iga päev lehtedest loevad ja raadiost kuulavad, et nende mõnetine niisugune korrastanud täiesti toimus 80.-te aastate alguses. Ja see oli ka mingis mõttes kompensid keerimaks seda niisugust mõtlematut nimede mugandamist, mis toimus viiekümnendatel aastatel. Siis paljud nimed tõepoolest sellel ajal muutusid ja nad jõudsid tegelikult käibesse mõnevõrra hiljem, üheksakümnendatel aastatel, nii kaua oli mingis mõttes ülemineku aeg. Ja see on ka õige, et kõiki neid kaheksakümnendat aastat, et nimekujusid me tänapäeval teist enam ei kasuta, nii tavaliselt nagu näiteks ei nimeta portugali peanialis puhaks või Taani pealinna käbenhawniks, on isegi raske seda taanipäraselt eraldada. Et niisuguseid korrektiive on tehtud ja neid tehakse ilmselt ka veel, et kui on näha, et mingi soovitatud nimega siiski jurdu juurde ja valdav on muganud, siis, siis tõenäoliselt tuleb seda arvestada. Seletage nüüd ära, mille poolest Madrid ühe iga on parem kui Pariis kaheiga. Nendel on natuke erinev ajaloo, kus tõepoolest Madriid, kui te vaatate 30.-te aastate teatmeteoseid, siis seal kirjutatud nii nagu praegugi kirjutame ühe iga Pariis ja Berliin on aga hästi ammused kirjapildi mugandit mis ilmselt pärinevad juba Carl Robert Jakobsoni ajast, nii et nendel erinev vanus ja kuhugi tuleb see piir tõmmata. No aga vastukaaluks kui me oleme siin kõvasti pahandanud, et Tallinnas on kirjutatud ühe enniga siin näiteks suure idanaabri juures, et siis nad võivad öelda, aga teiega ei kirjuta ju kõiki vene nimesid, nii nagu Venemaal on kombeks. Aga valdav suund on ikkagi selle poole, et me kirjutame, sest et me ei kirjuta enam Samaara kahe aaga Poltaava kusagil ukraina nimi, kirjuta mehhaaga. Paljud sellised kirjapildi mugandida, siiski instid käibelt kadunud pensa kirjutame Tšetiga miteesiga ja nii edasi. Ja kas Sankt-Peterburg on ikka siis õigem? Ei selle kohta tuleb ikkagi öelda nii et eestikeelne nimi on Peterburi ilma eeslisandit ta aga, aga nagu ma alguses mainisin, kõik lähtekeelsed nimed on ju eestikeelses tekstis põhimõtteliselt õiged, et me ei saa neid lugeda otseselt veaks. Selles mõttes Sankt-Peterburg on, on ka võimalik, aga minu meelest ta käiks siis paari koos nimedega nagu näiteks kohv, et need on nagu ühe pulga peal minu jaoks. Jah, nagu mingisugune Oudova, kas Oudova, meie ajalooliselt? Meie ajalooline nimi ja seda tuleb loomulikult me võiksimegi kasutada, nii nagu Pihkva ja Peterburi nimest Peterburi linna nimega ju meie teatmeteostus ei olnud vanasti mitte mingeid küsimusi. Küsimused tekkinud nüüd, kui ta on ka vene keeles oma algse nime tagasi saanud ja ja siis ei osata seda rakendada. No mind kui soomehuvilist on alati veidi häirinud see, et kui me vahepeal hakkasime kirjutama Helsingi siis kirjutame Helsi. Sest soome keeles hääldub hoopis teisiti. Helsingi. Kas keegi on niisugune piiripealne muganud, et ta on üsna üsna vana eesti keeles ka jällegi ja ja ükskord ma kirjutasin nimed naabrusnimedest ühe artikli, kus ka vaatasin selle Helsingi nimekujusid eesti murretest on, ta on päris hästi esindatud ka meie murdekogus, et teda nüüd linna nimi on tuntud Põhja-Eestis väga laialdaselt. Veel üks selline aktuaalne üha kasvav probleem nende võõrapäraste nimedega on kogu see araabiamaailm, näiteks kust tuleb ju praegu hästi palju uudiseid. Millised on meil sealsete nimede kirjutamise lähtekohad, teades eriti araabia keeles vokaale üldse ei ole? Vokaale on, neid ei kirjutata lühikesi vokaale kirjutatakse, pikale kirjutatud, tähti kirjutatakse, aga seal on tõesti küsimus keeruline, sest et esiteks araabia maid on palju, kui ma ei eksi siin Araabia liigasse kuulub 24 riiki. Ja neil ka erinevad kultuuritaustad, erinevad keelelised orientatsiooniga kas inglise või prantsuse põhiliselt. Ja seepärast ei saa me anda sellist ühtset juhist, kuidas araabia nimesid kirjutada, et me oleme saanud küll kohanimede kohta öelda, et et neid magusaid araabia maid võiks kirjutada sellises süsteemis, mida rahvusvaheliselt soovitatakse ÜRO poolt. Aga näiteks Alžeeria ja Maroko nimesid see ikkagi see praktiline ei ole, sest et seal kusagil neid nimekujusid. Esiteks ei ole kasutatud teistmoodi praegu prantsuspäraselt nad on. Ja mis puudutab isikunimesid, siis seal on. Paraku tuleb öelda, et lihtsalt kasutada tuleks kõige levinumat rahvusvahelist kuju. Et me Egiptuse president Hosni Mubarakiga See on üsna praktiline reegel, et me me võime küll oma tarkuses neid nimesid osata mõnikord kirjutada, aga me ei saa kunagi tagada, et, et see oleks valdav, et kõik inimesed osataks õigesti kirjutada. Aga mis puudutab näiteks Araabia sõnu ja mõisteid, mida eesti keeles on tarvis olnud väljendada, siis selle kohta on ju keeletoimkond. Kaks aastat tagasi, kui ma nüüd õigesti mäletan, võtnud vastuse kütuse, kuidas neid eesti keelde siis panna ja ja põhisoovitus on see, et kõiki neid araabia sõnu võib-olla ei olegi vaja eesti keelde mugandada, et siis me võtame sellise kirja püsi, nagu ma nimetasin, kasutame ja kasutame otsesõnu. Aga et kui vaja, siis on seal ka juhiseid selle kohta, kuidas üksikuid abihäälikuid eesti tähtedega edasi anda, et selline nõuanne on seal antud, et kes seda rakendada tahab, seda sellest saab sellest juhinduda. No ma võin öelda, et meie keelenõustaja Einar Kraut teeb väga tõsist tööd siin rahvusringhäälingus, sellega kõigi araabialiblesid enam-vähem õigesti suudaksime hääldada ja ka kõiki muid võõra nimesid, nii et see on järjepidev ja raske töö. Juba natuke puudutasime neid isiku nime probleeme ja noh, need on ka siinsamas Eestis ju endiselt üsna aktuaalsed. Kui me siin enne seda eetrijutuajamist mõtteid vahetasime. Meil on terve suur hulk inimesi Eestis, kes on nüüd endale saanud ladinakeelse isikutunnistus, enne on olnud muukeelsed venekeelsed või ka kus tahes mujalt maailmast tulnud inimesed ja ja tihtilugu nende nimede kujud on meile üsna võõrad. Kas meil on olemas mingid seadused või määrused, kuidas neid nimesid peab siin kasutama? Meil on Eestis nimeseadus, mis oma nimetusest hoolimata käsitleb ainult isikunimesid, aga nii kunagi riigikogus lepiti kokku, et, et ta on nimeseadus lihtsalt. Ja selles on antud küll tõepoolest mõned reeglid, et kõigepealt, kui kui on inimene, mõne muu riigi kodanik ja tal on teise riigi pass, et siis Eesti riik ei hakka selle riigi passi kuidagi kantud nimega kuidagi teisendama vaid kannab selle üle Eesti dokumentides ja kui seal on ladina tähtedega muidugi see nimi kirjutatud tavaliselt on. Ja see on praktiline reegel, see on para kogu elu sunnil lihtsalt et nii kehtestatud ja see kehtib kõigi riikide kohta. Aga kui inimene on elanike, tal on võõrkeelne nimi, siis näiteks vene nimede kirjutamiseks on meil olemas tabel mis on ka valitsuse poolt kinnitatud. Paljude teiste keelte nimede jaoks on meil olemas ka eesti tabeleid, mida saab rakendada ja kui on mõne kaugema rahva liige Eesti kodanikuks saanud, siis ka nendele leiame lahendused, tavaliselt siis koostöös Eesti keele instituudi ja siis vastava ametnikuga, et selline töö käib pidevalt ja meilt küsitakse nõu üsna sageli just nimelt kirjapildiga. Ja sama puudutab ka siis nimede muutmist või nimede panemist. Me teame, et see on palju kirgi Eestis esile kutsunud, et siin on ikkagi olnud aegu, kui lastele on antud väga kummalisi nimesid, nimeseadus ikkagi mingil määral piirab nüüd seda vabadust, kui seda võid vabaduseks nimetada meelevaldsust. Jah, aga mis asi on meelevaldsus, võime jällegi küsida, et see ongi ka raskesti. Kasutatakse näiteks Eesti alfa peetis, mitte olevaid tähti, no neid ei saaks ometi kasutada. Saab ikka, kui on tegemist teise rahvuse inimesega eesti kodanikuga, teisest rahvusest, siis me ei saa ju talle keelata kasutada läti nime või, või Portugali nime või mistahes keele nime, kui ta on sellest rahvusest ja ta tunneb seda vajadust. Ja samas peame seda ka arvestama, et ega Eestis ei ole rahvust määratlus kuidagi väga jäik, et et inimesel on passidema rahvuskuidagi kinnitatud, et see sõltub natukese tema enesetunnetusest ja tema orientatsioonist ja soovist. Nii et võõrkeelseid nimesid see nimeseadus keelustada ei saa ega, ega tahagi. Aga mida ta saab teha, on tõepoolest niisuguseid hübriidnimesid takistada ja niisuguseid nimesid, mille puhul ei ole ei ole sellele võõrad põrasusele põhjendust, et kui näiteks inimene soovib oma nime muuta, siis me tavaliselt vaatame ikkagi mis on need põhjused ja kas see on aktsepteeritav muu põhjus või mitte. Eesnimedes on selline reegel, nimi peab järgima kas siis eesti keele või mõne muu keele õigekirja reegleid ehk ehk siis tõepoolest, kui mõeldakse välja selline nimi, mis ei esine üheski keeles ja mis ei vasta eesti kirjaviisile, ehk seda ei saa lugeda eesti kirjaviisi kohaselt, siis siis sellist nimeseadus justkui panna ei luba, aga siin on ka kohati hästi raskeid küsimusi, mida me siis peame arutama? Numbreid ei või ometi panna numbrid, tõepoolest on öeldud, et numbrid ei või panna, aga kui näiteks inimene tahab oma lapsele nimeks panna esimene sõnadega välja kirjutatud, siis on ju jällegi selline seadusetõlgenduse küsimus, et kas seal number või siis on juba sõnasõnana välja kirjutatud, et ilmselt seal. Me jääksime mõttesse vähemasti. Ja eesnimede arv on siiski piiratud. Tegelikult ei ole ja 10 eesnime. Selles mõttes selja medarv ühel isikul kuni kuni kolm eraldi kirjutatud eesnime või üks sidekriipsuga kirjutatud nimi ja aga kui ta tuleb näiteks teisest riigist ja saab Eesti kodanikuks, siis ega keegi talt need ülearused ära võtma ei hakka, nii et et seda rakendatakse ka nii, et et kui on nimed pandud, et siis seda muuta ilmselt ei saa. Ja see on tema enda otsustada, missugust neist ta siis rohkem kasutada ja, ja nii et me oleme suhteliselt liberaalsed. No kuidas võtta, meil on siiski ka päris palju vaidlusi lapsevanematega, kes tahavad oma lastele mõnikord nimesid panna, mis mis seadusega hästi kokku ei sobi, siis nende arvates. Me olemegi küllaltki ahistavad. No ma natuke laiemalt küsiksin veel, me teame, et on siin naabermaades näiteks ma toon leedu, leedu keeles on üldse reegel, et kirjutatakse nii nagu hääldatakse ja selle tõttu noh, kõik nimed, võõrapärased, nimed muutuvad seal täiesti teistsugusteks tihtilugu arugi. Kui, kui mõnda eesti nime Jõerüüt näiteks leedu keeles lugeda, siis ei saa kindlasti aru, millise inimesega tegemist on, et et noh, siin on ilmselt mingi keele ajalooline põhjus. Leedu ja Läti on üldse Euroopa taustal suhteliselt erandlikud selles mõttes, et nad tõepoolest kirjutavad nimesid oma kõiki nimesid oma keele, tähestiku ümber, aga neil on üks põhjendus, vähemasti on see, et lisaks selline lisaks oluliselt traditsioonile et nende keeles on ka nimetavas käändes, on nimel lõpp, ehk nad siis peavad. Lätlased peavad lisama selle kuulsassi nimedele, et selleks, et saada aru, mis soost nimega on tegemist ja ja samuti võib-olla see, et nii nagu ladina keeles nimetavas käändes lõpud, et neil on ette antud tüübid, mille järgi saab nimesid käänata ja et nad juba nimetavas käändes seda nime natukene muudavad, et see ilmselt on siis olnud üks põhjus, miks nad kogu kirjaviisi on oma keelekohaselt imbet teinud aga samas tekitanud neile väga raskeid probleeme just suhetes välisriikide kodanikega, kesi Leedusse elama asuvad. Ja näiteks abielluvad Leedu Läti kodanikega ja on olnud vaidlusi Läti konstitutsioonikohtusse. Kui üks Saksa kodanik abiellus lätlasega ja siis lätlanna sai oma passi saksa perekonnanime Läti transkriptsioonis. Ja kaebus oli siis selles, et neid ei peeta üheks abielu paariks, sest tõepoolest Mentzen kirjutatuna Tsetina c veega lõpus Mentzene ei või tunded ei pruugi tunduda sama nime nagu ta kuskil näiteks Saudi Araabiast tahab ühte hotellituppa saada. Ja selliseid juhtumeid peavad Läti ja Leedu lahendama siis ja neil on näiteks Leedus on ka vaidlusi Poola nimede kirjapildi üle. Kuna poolakad tahavad nimede kirjapilt ja poolapäraselt Leedu passi, siis praegune Leedu seadus seda hästi ei võimalda ja nad tegid küll hiljaaegu katsetada, natuke leevendada ka parlament lükkas selle tagasi, kui ma õigesti mäletan. No eesti keel on selles mõttes siiski natukene lihtsam. Meil on ainukese üks sõõm tekitab segadust, võib-olla rohkem nime teemadel, me kindlasti saame ka keelesõnumi saadetes edaspidi sügisest rääkida, aga tuleks nüüd selle teie sihukese ameti ülesannete juurde. Olete Eesti keele Instituudi peakeelekorraldaja ja keelekorraldus, noh, minu hinnangu järgi on Eestis küllaltki hästi korraldatud. Korraldas on hästi, korraldataksin, et kukkus natukene kummaliselt välja, aga tõepoolest, et me igaüks, kes töötama ajakirjanduses kirjastustes või muidu peame kirjutama tekste, me saame ju alati küsida nõu teie kolleegidelt. Homseni. Jah. Keelekorraldusosakond, kus ma siis töötan, on, on selline üksus, mis on tegelikult eri nimede allkeele instituudis, Eesti keele instituudis, varem Keele-Kirjanduse Instituudis olnud ja ülesandeks on olnud algusest peale tegeleda. Esiteks kirjakeele normi aluseks oleva sõnaraamatu koostamisega ja praktiliste keelehooldeküsimustega näiteks siis nõu andmisega hea ja, ja ladusa keelekasutuse propageerimisega, artiklite ja esinemistega. Et aga selline praktiline keelehoole võtab meie tööst küllaltki suure osa, sest et telefoninõuanne, mis iga päev töötundidel on võimalik ja siis meili teel nõuanne, need on küllaltki koormavad puhtfüüsiliselt inimese jaoks, nii et meil on pidev valve seal. Kuidas on viimasel ajal, kas päringut tuleb rohkem või vähem? Ma pean tunnistama, et natukene kipub vähemaks jääma viimasel ajal, sest seal võib olla eri põhjusi, üks on äkki, mis on muidugi meeldiv, põhjus on kindlasti see, et me oleme päris palju asju välja pannud keelenõu veebi ehk siis paljud küsimused võib-olla saavad lahenduse juba siis, kui inimene tutvub meie keelenõulehtedega veebis, vaatab küsimusi, mis meile on esitatud nendele neljandad vastuseid, loed neid valik, keelenõuandeid või muid artikleid. Või vaatab õigekeelsussõnaraamatut muidugi, et et võib-olla see on üks põhjus ja teine põhjus on võib-olla see ka, et võib-olla nüüd on äkki see tunne tekkinud, et kirjakeeles enam nii palju ei muutu. Parem, sest eriti üheksakümnendatel aastatel, kui veel USA-s ei olnud ilmunud, siis väga paljud, et olid mõnes mõttes segaduses, kuna 76. aasta paljusid muudatusi ei kajastanud ja nad nägid tegelikus keelekasutuses muutusid, siis need arvasid, et väga palju keeles muutunud, et nüüd on mingis mõttes 99.-st aastast peale me see meil selline stabiilne alus ehk olemas inimestel ka näha. Ja nad saavad ehk rohkem abi ja, ja ei tunne ennast nii ebakindlana. No võib-olla probleem on ka selles, et üha vähem on keeletoimetajaid, üha vähem on neid inimesi, kes oskavad üldse küsimusi esitada. Hea meel on alati hea meel, kui meile meie poole pöörduvad keeletoimetajad, sest nende küsimused on tavaliselt sellised, milles on ka väga raske vastust leida. Aga aga ma pean ütlema, et meil on ka väga palju selliseid lihtsate küsimuste küsijaid, et et need, neid, kes tahavad teada õiget algustähte või kokku- ja lahkukirjutamise juhtumeid või koma kasutamist, need kolm põhilist ringi on kõige suuremad. Jah, ja keeletoimetajate, me oleme üritanud ka mitmel muul moel koostööd teha, et nüüd ka, kui kui me kavandame järgmist õigekeelsussõnaraamatut, et siis me oleme mitmed mitut puhku püüdnud neid kokku koguda, neilt arvamusi saada. Näib nii, et õigekeelsussõnaraamat on keeletoimetajale just sobilik sõnaraamat, selline muu igapäevane kasutaja võib-olla ei pruugi alati sealt kõike leida, ka keeletoimetajatele on see sõnaraamat. Muutun suhteliselt arusaadavaks. No te olete ka seotud veel ühe huvitava raamatu tegemiseks, on stiiliraamat, mida see endast kujuta? Otseselt mitte just mina, ka keelehooldekeskus, mis tegutseb Tartus asutuse katuse all jõudumööda ja ilmselt ka nõustate. Et mäletatavasti see stiiliraamatu mõte tuli rohkem esile mööduda tal ajakirjanduskeele seminare, mida keelehooldekeskus korraldas ja mille mille teema oli tookord siis uus keeleseaduse eelnõu ja selle eriti selle ajakirjanduskeelt puudutav paragrahv, et siis siis see idee seal sai suuremat kõlapinda ja ja keelehooldekeskus võttis selle oma ülesandeks, et pakkuda ajalehtedele ajakirjadele niisugust, vähemasti üht alust omast omaenda stiili, raamatute kujundamisest. Kahtlemata kõiki ajaleht ei saa ühe malli järgi hooldada keeleliselt ja aga mingi aluse võime meie pakkuda ja, ja see töö praegu käib, see stiiliraamat tuleb nii elektrooniliselt veebiväljaandena kui ka mingit üht hetke kajastavalt ka raamatuna, vaikse raamatuna. Ma tahaksin küsida veel teilt ka arvamust meie eelmistes saadetes väljendatud mõtete kohta, professor Krista Kerge rääkis üsna murelikult keele hajumisest. Peep Nemvalts rääkis sellest, et teaduskeel vajab kuidagi niimoodi inimlikustamist, et ta on ka kaugenenud inimestest, niisamuti nagu ka õiguskeel, et teie pea keelekorraldajana, milliseid kõige tõsisemaid probleeme lähiaastatel te näete eesti keele hooldamisel. See on nüüd laiemalt ka ühiskonna probleem, et et ka ühiskond tegelikult natukene hajub ja sellelegi ei saa ilmselt hooldadasama mallide järgi nagu kunagi varem, et kus oli võimalik põhimõtteliselt ju keelt tsenseerida ja, ja paljusid asju sai võib-olla teha hoopiski teistel põhimõtetel. Tänapäeval ei ole see nii lihtne, et mis siin sellist võluvahendit tõenäoliselt ei, ei ole, aga me peame muidugi kaasama ühiskonda rohkem sellesse keele teema arutellu ja tekitama avalikkuse huvi keeleküsimuste vastu rohkem sest üldine hoiak on keele suhtes positiivne, et ma ei usu, et nende, need netikommentaarid on küll mingi objektiivne alus, aga vähemasti nende põhjal tundub, et et üldiselt peetakse sellist head korrektset keelekasutust tähtsaks ja ja seda näitab ka kaebuste hulk, mis nii raadios kui ka meie keelenõuandesse või ka keeleinspektsiooni jõuavad aeg-ajalt, et et inimesed on nõudlikud. Üks asi, mille kohta tahaks kindlasti küsida, et kuivõrd meie juristid nõu küsivad enne järjekordseid seaduseelnõusid kokku pannes mis tihtilugu on üsna mõistetamatud, ma mõtlen siin eelkõige kuulsaid võlaõigus ja asjaõigus seadusi, mis tõid siis näiteks Ena asi hoopis teise tähenduse, kui me oleme siiamaani harjunud oma keeles. Mul on tunne, et seaduse koostamise hetkel või faasis kahjuks küsitakse meilt väga vähe nõu, et on, on üksikuid meediume küll, kes kes mõne niisuguse olulise mõiste puhul küsivad meilt arvamust ja, ja ja need on väga head näitajad. Mitmest ministeeriumist aga aga suures osas on, on see jäänud juristide mängumaa nõrgad ja, ja õiguskeel on tõepoolest see, mis paneb tegelikult muretsema rohkem kui, kui kui ta varem oli, sest et tundub küll hästi, et selline tendents on vähemalt sinna suunas, et õiguskeel ei peagi olema nagu selline arusaadav ja üldaru saada, kuidas saab olla õiges kuulekas, kui ei saa seadusest aru, las siis on selleks abimehed ilmselt mõeldud nagu advokaadid ja juristid ja nagu tõlgid ja tõlkijad, kes selle seaduse ja kanna suhted korraldavad, ilmselt see on üks tagamõte, võib olla, aga ja me võiksime ikkagi juhinduda sellest ideest ja mida, mida, eriti Põhjamaades on ka näha, et seaduskeel peab olema kõigile põhimõtteliselt arusaadav. On selge, et päris kõike ei saa, et erialast teksti ela puudute eriala puudutav seadusandlus, seadustik ei saa olla võib-olla 100 protsenti arusaadavaks sõnastus ja mõte peaks siiski olema jälgitav. Siin on päris palju tööd teha ja me oleme me ennast mõttes seda ka alustamas. Meil on üks töösuund, mida siin veel võiks mainida, on euro, niinimetatud euro. Sõnasõnaliselt sinna jõuda, et seal läks probleeme. Seda sõna väga ei tahaks tarvitada, kuna see annab kohe sellise tunde, nagu oleks mingi eriline keel, aga paraku kipub nii olema, et hea oleks, kui see eurokeele ei eristaks, muust eesti keeles teha oleks selles mõttes üks tavaline Eesti õiguskeele näide, aga tõepoolest meil on üks keelehooldaja ja siis üks terminal, kes spetsiaalselt tegelevad Euroopa Liidu kontekstis esinevate niisuguste keelendid ja üldse keele hooldamisega laiemalt. Korraldavad kursuseid tõlkijatele, kes on Luxembourgis ja Brüsselis ametnikele, kes suhtlevad Euroopa Liiduga tõlkijatele siin Eestis, nii et seda tööd nad teevad. Ja nad on need uuemal ajal ka liitumas rahvusvahelise võrgustikuga, mille eesmärk on just propageerida sellest head, selget õiguskeelt. Ja lõpuks keseksin teelt veeter välja, et kuna keeleinstituudi inimesed ei saanud objektiivsel põhjustel meie eelmises saates osaleda, kus jutuks eesti keele arengukavad, millele võiks see keele arengukava teie töös ja tegevuses kaasa aidata? Selles arengukavas on ju ka üsna üksikasjalikult kirjeldatud keelekorralduse ülesanded, et seal on nii üldkeelekorralduse kui ka oskuskeele kui ka nimekorralduse ülesandeid mainitud ja ja ma usun, et see keele arengukava annab sellele tegevusele, mis meil siis on natukene kindlama põhja, et see on mingis mõttes ka riigi tunnustus, et see töö on vajalik. Seda tööd jätkatakse ja sellel tööl ei saa olla küll niisuguseid väga hästi mõõdetavaid tulemusi, mis paraku on selle arengukava üheks nõrgaks kohaks, et meil ei ole õnnestunud sõnastada näiteks rahandusministeeriumile sobivaid mõõdikuid, et, et kuidas me mõõdame selle tulemusi. Ühe sõna headus, halbus, mida tähendab Stabiilne ajakohane, rikas kirjakeel, et kuidas me selle siis lahti võtame üksikuteks elementideks ja kuidas me mõõdame, et me oleme selle kätte saanud ja me tõenäoliselt me seda saavutagi nii lihtsalt ja võib-olla mitte kunagi, aga me selle sihi endale siiski seada. Ehk siis need, kes raha jagavad, otsustavad või. Jah, ka see on üks arengukava olla selline kaudne tagajärg, et või tulemuseta natukene peale selle riigi tunnustuse tähendab ka midagi konkreetsemat materiaalset. Seda kindlasti ja seda on kindlasti vaja. Igal juhul aitäh Eesti keele Instituudi peakeelekorraldaja Peeter välja, ma loodan, et sügisel, kui meie keele sõnumi saated jätkuvad, siis jätkame ka keeleinstituudiga koostööd. Aitäh. Lõpuks anname veel teada, et rahvusringhäälingu keele päeval kõnelduga saab tutvuda vikerraadio kodulehearhiiv saadete rubriigist pealkirja all teemapäev. Ning ootame ka meie kuulajate arvamusi ja ettepanekuid kodulehele keeles Olum punkt, vikerraadio, poee, mis teemasid peaksime pärast suvevaheaega oma keelesõnumi saadetes käsitlema? Meie järgmine ja ühtlasi selle kevade viimane saade 19. juunil on sellest, kuidas Eesti instituut Helsingis aitab eesti keelt ja kultuuri meie põhjamaisele hõimurahvale lähemale tuua. Esimest korda Eesti raadioeetris anname ülevaate uuest Eesti majast, mis alustab sügisest tööd Helsingi kultuurikeskuses. SUVI Lahtis. Intervjueerime Eesti Instituudi esindajad Soomes kreedeeaa tolat. Tänase saate toimetas Mart Ummelas, helirežissöör Anna-Maria korrel kuulamiseni.