Me kordame nüüd maikuus kavas olnud saadet, kus kultuuriloolane Malle Salupere kõneles Johann Voldemar Janseni teemal Jansen Pietist või sotsialist Jannsen on tõesti alustanud Vändras juba üsna noorelt, 20 aastaselt päevikupidamist ja need on puhtalt niisugusi Pietistlikulaadiga, nii nagu ta isegi ju kuulus siiski Pietistide või vennastekoguduse hulka ja sellest olid ka tingitud tema vastuolud seal kohaliku pastoriga. Nendest päevikutes üllatab teatud määral see, et sealt ei paista mitte kusagilt välja, need algavad 1839 ja neli vihikut kuni 1000-ni 862. aastani. Viimane sissekanne. Mitte kuskil, mitte sõnagagi ei ole juttu tema eestimeelsusest, ei ole, ei ole juttu tema tegevusest nii-ütelda Eesti eesti asja ajades. Ja et seal on lõpmatuid jagamisi jumala poole kurtmiseks. Ma halvaja külma südame üle ja algab sellega niisuguse väga noorukipärase esimene esimene päevik on täis kurtmisi oma jõledat pattude üle ja kui seda nüüd natukene analüüsida, siis jääb mulje tõesti, et et tegemist on probleemiga, mis paljude põlvkondade noorukitel on tõesti olnud niisuguseks piinavaks ja enesehinnangut madaldavaks. Probleemikson Mastorbatsioon. Ja pealegi veel aimule hallumist tallus taunis kirik vennastekogudus, eriti nii, et need jõledad patud. Väga tundub, et see on ainult ainult see küsimus. Ja üldse mingeid laiu probleem, aga ütleme ka näiteks tema tegevuse, tema töökohta ei leidu seal kajastusi Ei, seal ei ole konkreetselt jah, ja isegi isegi tema tegevuse kohta vähemalt esimeses päevikusse ei ole peaaegu midagi teine. Teine vihik, see on see peigmehe noh, kihlumine ja peigmehe põlv. On jah, teisest olevikus ja see on niisugune hästi tundeline ja kirjandusmuuseumis on säilinud ka kiri. Kiieri peigmehe või pruudi vanematele. Selle abielu ettepanekuga ja sama päeva õhtul siis nähtavasti oli saadud ka juba vastus väga ülevoolav, tänuavaldus ja lubadused ja tõotused. Igavesti armastatud Emilie hoidmiseks. Vastas nagu tolle ajastiilile niipidi kirjutama. Me teame, et ta oli tegelikult ju puhtast eesti talupoja perekonnast ja niisamamoodi on ju ka tema proua endise nimega kov. Te olete nende mõlema sugupuud ja nende päritolu uurinud. Eriti palju ei tegelenud selles mõttes, et seda on küllalt hästi uuritud järgnevate uurijate poolt eriti. Mihkla on seda teinud aga aga ema kohta oli käibel arvamus, et tema oli Saksamaalt tulnud juustumeistri tütar. Ja, ja kuna veel Karl Mihkla kirjutas, et et kohvide kohta mingisuguseid andmeid meie arhiivides ei leidu, siis kõik teised jäid seda lihtsalt uskuma ja sellega pole tegeldud. Aga mind intrigeeris Koidula väide ühes kirja salm Bergile, see on avaldatud juba 1925 Koidula kirjavahetus Albergi anti algnbergiga Soomet kus ta ütleb, et ühes asjas ma võin teiega võistelda, sest ongi vanemad ja nende vanemad on kõik olnud puhtad eestlased, noh, nii nagu Albergeesi vanemad olid kõik puhtad soomlased. Ja teie hakkasite siis asja uurima, intrigeeristid? See intrigeerib mind ja ma tahtsin, siis hakkasin uurima, et kuidas asi päriselt oli, siis tuligi välja, et nii nagu arhiivitöös ikka, et usalda, aga kontrolli. Ja teine asi nagu Mihkla väitis, et neid materjale ei ole, seda ei saa iialgi päris kindlalt väita, sest võib-olla nyt otsiti valest kohast, nagu antud juhul olidki. On teada mõnede tema kirjade põhjal, et nii saksameelne, kuid aga oli, ei saanud see proua saksa keelt korralikult kunagi selgeks naljaks, isegi selle saksameelsusega võitlit Mulle tundub, et siin võib ka vaielda. Aino Kallas oma tähelennus on küll kogu Koidula eestimeelsuse ja eestikeelsuse pannud vanaema Malle arvele aga tegelikult ei saanud see mall kuigi suurt mõju avaldada lihtsalt sellepärast, et ta oli uuesti abiellunud, elas hoopis teises kohas, vaevalt ta selle köstri perega kuigi palju kokku puutus. Kultuuriloost on teada niisugune väga, no ma ei tea, meeleolukas ja ka paljud tähendav stseen, kus tulevane poetess läheb isa juurde, isa istub laua taga ja ametis raamatute uurimisega ja siis need kuulsad sõnad. Ja selle on Jansen ise kirja pannud. Ma vabandan, et ma praegu täpselt ei mäleta, kas oli veel kirjas Jakobsonile või oli see ühes tema artiklis. Aga igatahes on Janseni enda kirjeldatud episood, kuidas tütar laulab võlatuli, istus tema põlve peale ja küsis, isa. Mida sa kirjutad, ma kirjutan Eesti rahvale, mu laps nende rõõmuks ja õpetuseks ja siis küsib see väike põlvekõrgune lolla, et aga isa kui mina suureks saan, kas mina, kas sa lubad mul ka eesti rahvale kirjutada kasvõi ühe väikese raamatuna? Täna me keskendume rohkem papale, mitte tütrele. Nüüd nii ülevoolav kui see huvi ja austus ja armastus selle naise vastu oli. Kas teile tundub, et pärast muutus see naine oma isiklike omaduste tõttu võib-olla ka teataval määral takistuseks kirjamehele ajalehe väljaandjale? Nagu ikka suurest armastusest võib saada ka suur põrgu ja siin on ka nii, et, Teine teine päevik lõpeb selle peigmehe põlvega, siis on siis on tükk maad vahet. Jansen alustab kolmandat päevikut sellega, et juba 10 kuu eest sündis mulle tütar, kes on nüüd see oligi seal idioot, Lydia kes on juba ja sellest ajast peale minu rõõm ja silmatera ja mainib ka seda näinud, haiglane olnud sellest ajast peale. Ja muidu ta lastest räägib vähe, aga siis hakkavad juba tulema. Pärnu harjumiks nimetab ta ise neid päevikuid. Pärnupäevikus on väga palju Mesi pahura riiaka alati niisuguse kahtlustava tülitseva naise üle. Jansen ütleb kusagil et kuri naine oli minu suur hirm. Või noh, niisugune tont eluaeg ja nüüd olen ma just ühe seesuguse Ja isegi see, see ainus foto, mis meil on Emilie kursist juba suguses üsna küpses eas, näitab ka teda üsna üsna niisuguse võimuka, võimuka ja, ja siiski niisuguse kurja ilmelisega. Kui me nüüd räägime edasi Jansenist muutused tema mõttemaailmas tähendab tema huvide, noh, ütleme siis kaalukamaks muutumine, kui hästi see kajastus nendes päevikutes. See peaaegu ei kajastu päevikutesse, ongi huvitav. Sest kõik need, kõik need neli päevikut selles mõttes, need on ikka rohkem just nagu Janseni kõnelused jumalaga, kus ta räägib küll vahel ka oma elusündmustest, kurdab, kurdab kehvade olude üle ja ja vaesuse üle ja siis tuletab endale jälle meelde, et tegelikult me pole olnud näljas ega paljad ja jumal on meid ikka aidanud, kui, kui jälle suurt puudust majas. Kui nüüd rääkida võib-olla Tartu perioodist tal oli võitlusi õige mitmel rindel, oli võitlusi küll. Kohalike pastorite kohalike aadel aadliringkondadega. Olete välja toonud ühe võitluse ja pannud sellele pealkirja Hansen ja Jansen, kes oli see Hanson? Ja selle juurde me jõuame kohe, ma tahaks ainult ütelda seda, et selle artikli üldpealkirja Jansen Piertismi sotsialismi vahel oli just see Jansen oma päevikutes on puhas peetist. Aga oma selles ajakirjanduslikus kirjanduslikus tegevuses ja nii nagu teda vaadati saksa seltskonna poolt seal teda peeti niisuguseks pasaks, sotsialistlik suid nooreestlaseks kõlas ka väga halvasti, sel ajal, sest enne 1848. aasta revolutsiooni olid ju olnud mitmesugused noor nor, sakslaste itaallaste jäidamist noorliikumised ja nemad nagu kutsusidki revolutsiooni esile. Paljude konservatiivide arvates. On huvitav jah, et see oli siis nooreestlased, olid üks peaaegu et sõimusõna Teinori natsionaalid, see oli ka sisse. Natsionaalid ei olnud sõimusõna, see oli lihtsalt termin. See sellega ei mõeldud midagi paha, sellega mõeldi sellega, et need on siinse põlispõlisrahvas. Just nimelt see natsioon kes on siin noh, sünnipärane natsioon. See ei olnud Saimusena sellega, sellel ei olnud üldse halba varjundit, mitte nii nagu mats või midagi sellist. Hanson, aga nüüd nüüd Hansen, pastor Woldemar Hansen. See oli Paistu pastor. Paistvust Me teame, on pärit ka Mihkel Veske ja tema tema kohta. Üldiselt on meie kultuuriloos küllaltki positiivselt tot kohta hinnatud. Ja ka tema kaasaegsed ei osanud tema kohta enamasti midagi halba ütelda, välja arvatud Jakobson, kes oma lühikeses teates Hanseni surmast 1881 nimetas teda eesti rahva kõige tulisemaks vastaliseks. Postimehe pik neuroloog oli samal ajal küllaltki neutraalne ja positiivne ja rääkis Hanseni kooli tegevusest. Ja midagi halba tema kohta sealjuures ei öeldud. Nüüd üks Paistu kihelkonna Kihelkonna kiriku arhiivis säilinud toimime, riik laseb siiski vähe Jakobsonile või annab Jakobsonile õiguse Hansseni tegevuse ja suhtumiste osas just sellesse Eesti rahvusliku liikumise ja eriti eriti seni tegevusse kes tema arvates oli kõige kurja juur. Kusjuures see on üldse huvitav pastorid, mõned suhtlusid maa rahvas seda halvustavalt Hansen üldse nende hulka ei kuulunud, tema arvates noh, ta oli küllalt sõbralikult häälestatud Nende natsionaalide vastu. Ainult Ta oli kindlalt veendunud, et nemad peavad ikkagi jääma oma selle nii-ütelda kasti piiridesse ja nemad ei tohi sealt välja kippuda. Ja need linnaeestlased, kes mingisuguse seltskondliku taseme on saavutanud, ei tohiks taotleda maarahvajuhtimist. Et see üldse viiks, viiks selle noh, niisuguse tema nimetab entaartoloog seonduvast nagu mingiks moondumiseks või et nad kujunevad mingiks härmas Brodyydseks. Saaks, kes ei ole ei õieti sakslased ega eestlased ja et see rikub, rikub selle tubli maarahvast aga ära ja seda ei saa tema arvates lubada ja sellepärast on tal see, on ta siis mitmesuguste sõprust arendanud küll niisuguse Saksa ajakirjanduse hallid kardinalid nagu nendest kirja mustanditest, mis seal on, nähtub ja küll küll otse, ise ise kirjutades ja toimides ja näiteks ka kasvõi see, me teame, ta saatis Mihkel Veske. Läksidki misjonikooli. Aga sellel ei olnud mitte ainult andeka talupoisi edutamise tagamõte, vaid ka see, et need andekad Vaid ka see mõte, et siin maa peal võib temast kasvada jällegi mingisugune noor eestlane või hakata hakata taotlema midagi, aga parem mingu sinna pagana pöörama ja kristlusele neutraliseerida. Just need targemad pead. Ka siin tuleb nüüd mängu. Georg Schultz. Romi nimi Georg Sults, Bertrami nimi tuleb, tuleb mängu õieti nende süüdistustega seoses, mida Jansenile kogu aeg ja siiamaani on süüks pandud ja mille üle vaidlused ikka ka veel kestavad. Kas Jansen müüs ennast maha sakslastele ja juba on üheselt üheselt just nagu tõestatud, et müüs küll aga mina arvan siiski, et õigus jääb Jaan Krossile. Pöördtoolitunnis tähendab põhimõte, et miks mitte lasta endale maksta selle eest, mida peab tegema niikuinii. Selle küsimuse tõstis üles aastal 1940 Voldemar Miller. Aga te olete öelnud, et isegi kui maksmine toimus ja ilmselt ka toimus, siis summad olid tunduvalt väiksemad, kui Miller oletas. Kuulge, omad olid kindlasti väiksemad asja uba või toom ei olegi nagu selles sellepärast et et seesama Hanseni toimik näiteks need dokumendid on just ja kogu see noh kõik need vastused Janseni kohta on just sel ajal kuiindust, nagu oli sõlmitud rüütelkondadega see kokkulepe. Ega Voldemar Miller ei tõstnud seda üles, tema tõestas neid kuuldusi, mis Janseni eluajal hakkasid peale ja mida levitas eriti Jakobson ja tema ringkond. Ja siin oli muidugi suur osa konkurentsile agaa, sihin. Sults Bertrami küsimus, soodsam on muide Hansenil hammaste vahel juba palju varem ja ja palju kurjemalt, sellepärast et tema oli see kurja juur Hanssoni arvates kes oma kõnega õpetatud Eesti seltsis andis ideega Kalevipoja koostamiseks kõigepealt Felmannile ja siis Kreutzwald tegi selle teoks. Ja Kalevipoeg jällegi, Hanseni arvates oli see ühendav niisugune märksõna, mis andis eesti rahvale ajaloo ja eneseteadvuse ja selle eneseuhkuse siiamaani. Siiamaani meil nagu seda polnud. Sults, Bertram teatavasti nii ütleski, et andke rahvale ajalugu ja siis on rahvas ongi loodud. Te olete Keeles ja Kirjanduses ära tõlkinud, ütleme siis tänapäevasesse keelde ühe väga pika ja väga ütleksin värvika kirja, mis on selle põhimeid? Jah, ja siin see ongi nüüd sulter trammi teine, teine niisugune tegu, see on kirjutatud Jansen lille 1870. aasta märtsikuus. Ja, ja siin on ja minu arvates põhjus, mis tingis selle niinimetatud suure sulesõja lõpetamise kui Jannsen ja Jakobson, kes tol ajal oli üks aktiivsemaid kaastöölisi Postimehes olid üsna ülemeelikuks läinud, nii väljendas ennast Kreutzwald võrust kirjas Pealt trammile. Ja väga teravalt astusid välja sakslaste vastu, sest niisugune ühiskondlik situatsioon oli parajasti selline, et vene ajakirjandus ründas väga ägedalt Balti erikorda ja selle varjus selle varjus, siis võis ka siin eesti keeles sakslaste kohta väga paljugi ütelda pealisriiet, venelasi ja keisrit kiidad selle kohta midagi pahasti ei ütle. Ja Atka Kreutzwaldi arvates läksid nad sellega juba liiale. Kreutzwald on kirjutanud veidi varem kui Sults Bertrami kiri kirjutatud, kirjutanud kaks kirja, Sults peab ta meile, need on selles Kreutzwaldi kirjavahetuses kõigile lugeda, kes huvi tunneb. Kus ta Jannseni ja Jakobsoni kullamist väga pahaks paneb ja arvab, et neid tuleks ikkagi taltsutada ja ka seda tsensor suigu saart tuleks korrale kutsuda, see oli Riias olev Eesti tsensor, kes tõesti küllalt liberaalselt suhtlust nii Janseni kui Koidula tegemistesse Koidula alla õnnestus ikka mitmeid asju tänu sulgu Saarele avaldada just luuletustest, mis muidu ei oleks läbi läinud. Aga nüüd, kui inimlikult võtta, miks pidi olema Kreutzwald niisuguses rollis oleme neid piire harjunud tõmbama natukene mujalt. Jah, seda küll, aga vaat siin oli jällegi Kreutzwald oli siiski rohkem hurda sõber, jogurt just sel ajal organiseeris ja tahtis välja anda ajakirja mesilane mis Kreutzwaldi arvates Kreutzwaldi-le üldse ei meeldinud. Janseni stiil ja tema, tema niisugune noh, liigne rahvalikus ja ta nähtavasti nähtavasti kes midagi muud jabur tundus, annab tal et seal selle ettepanekud ja põhimõtted tundusid talle sobivamatena ja ta kirjutabki. Sults Petramile katsuse mesilane, mesilase tiivad lahti päästa. See ajakiri ei saanud siiski teoks. Kui ma õigesti aru sain, siis teie leiate, et pigem muutus Jansen taltsamaks mitte nende rahasüstide tõttu vaid sele Schultz Bertrami kirja läbi. Kaugeltki kaugeltki mitte rahasüstid ei mänginud, need hakkasid hoopis hiljem tulema ja tõenäoliselt oli. Minu meelest oli ka siin Sults Petromi käsi mängus sest noh, nagu ma ütlesin märtsist 1870 oli Sults petami kirikus. Ta manitseb Jansen, et väga konkreetsete artiklite pärast, kõige rohkem pahandab ta Jakobsoni artiklite ja arvamuste pärast. Nii kooliasjanduses kui kui joomise kohta. Ja ühtlasi teeb Jansen neile selgeks, et et Moskva ja Peterburg vangi ka kaks ise asja Moskvas ilmusid need põhilised Vene ajalehed, kes balti baltlased sakslasi ründasid. Et need on kaks ise asja, aga tema on isiklikult kuulnud keisri keisrisõnu, kes ütleb, et tuleb. Keiser on hiljuti avalikult öelnud Läänemere provintside saksa soost elanike usku ega rahvust ei tohi mõnitada, vaid tuleb rangelt jälgida, et seadustest kinni peetakse. Ja ei tohi lubada mingeid püüdlusi, mis sihivad nende provintside sideme nõrgendamisele impeeriumiga. Seda peaksite ka teie endale kõrva taha panema. Kui teie leht peab õnnelikult edenema, siis jutustage eestlastele liitumisest riigiga. Jutt on siis Aleksander teisest. Jutt on Aleksander teisest varasest Saarst just nimelt just nimelt. Kui mina seda kirja tõlkijaid lugesin, mulle tundus, et väga leebe sõnastuse taga oli ikka väga palju mürki. Ja ja väga palju, väga tõsiseid ähvalt noh, ja me võime täiesti ette kujutada, no Jansen oli juba loomult niisugune küllaltki leplik, kuigi ta võis olla ka ise oma ütlemistes ja kirjades juba Perno Postimees 1857 on ta eriti kooli asenduse kohta ja väga teravalt nende pastorite ja sakslaste kohta öelnud, kes seda selle vastu on. Aga loomulikult, kui ta niisuguse kirja sai siis võib ette kujutada missugusesse kimbatusse ta sattus, sest. Või ikkagi ühtse ja rahu ja vaikus on keisri tahtmine ja, ja vastuolud siit tuleb lepitada, nagu siin selles pikas kirjas on. Berta on muide väga palju repliike alla kriipsutanud, ise ise alla kriipsutanud, jah. Millest siis tuleb juhenduda ja ta lõpetab oma kirja umbes niimoodi, et noh, et ma ei oota teilt vastust, et ma näen ajalehest, kas te olete neid arvesse võtnud, kui te tahate sõjakirve välja kaevata, no eks siis vaatame Midagi järsemalt on kirja lõppu raske välja mõelda. Aga kuskohast see mees selle niisuguse julguse või otsusekindluse võttis, miks ta hakkas seda? Ise ajama sõltuda proua, tema oli seotud siiski ja ka tema oli ka omamoodi omamoodi eesti rahva sõber ja loomulikult peab ütlema. Kuigi Jansen on tema kohta väga kõgu sõnu ütelnud tema peegli piltide kohta. Aga. Nii et küll teistmoodi kui, kui see Hansen aga tema nägi jällegi jällegi asja niimoodi, aga pealegi oli ta Peterburi tsensuurikomitee liige ja just nimelt eestikeelsete trükiste alal, nii et tema käes oli küllaltki võimu. Ja eriti veel arvestades seda, et pärast pärast 1848. aasta revolutsiooni Venemaal tsensuur muutus äärmiselt karmiks, seda leevendati kuigivõrd muidugi pärast Nikolai esimese surma 1855. Aga paljud asjad jäid ikkagi kehtima, Janseni oli juba mitmeid asju ära keelatud ikka sellesama liberaalse tsaariajal 1861 ja 62. Näiteks kui ta tahtis Katariina esimesest kirjutab. Ta ta, see lugu keelati talle ära, vaene laps, keisri. Balti aadlikule tundus, et paar rahvale pole tarvis rääkida case rinnast. Ja, ja muidugi, ja pealegi veel keisri ennast, kes pärines talurahva seast. Nüüd selleks, et kasutada sõna sotsialist, andis teile võib-olla tõukejõu üks episood Itaalias sõdadevahelisel ajal, mis episood. See oli 1932 kui Eesti turistide poole pöördus üks vanapoolne daam küsimusega, et mis keelt nad räägivad, et see tundus talle tuttavana, et nende teenijad olevat ka seda keelt rääkinud. Ja siis ta ütles enese tutvustuseks, et tema vanaisa olevat omal ajal andnud Eestis välja sotsialistliku ajalehte. Eesti turistid muidugi murdsid kõvasti pead. Nii vana daami vanaisa, kes küll võis olla see sotsialistliku ajalehe väljaandja ja alles siis, kui daam küsis, et võib-olla te olete kuulnud luuletajast, kes ennast Koidulex nimetas mina olen tema tütar, siis alles saadi asjast aru, see oli see Viini plika Anna, kes sündis, sündis Viinis Koidula ja Mihkelsoni välismaareisi ajal. Aga see oli seal arusaam, mis oli sellest saksa ringkondadest ja tema kodust ja isalt tulnud ja muide ta hiljem ta oli ju 10 aastat, elas Eestisse. Pärast seda siis sõrmused sidemeta tuli Eestisse lootuses saada pensioni elas siin 10 aastat ilma eesti keelt ära õppimata. Aga tema kirjadest õele, Peterburi on näha, et ta ei saanud lõpuni aru, mis pärast need eestlased tema ema austavad, naiseta neid luuletusi lugeda ka muidugi ei suutnud. Ja arvas lihtsalt, et neil ei ole suur vaimne ja siis nad sellepärast on võtnud selle kuju austamiseks. Kuuldud kordussaates kõneles kultuuriloolane Malle Salupere Johann Voldemar Jannsen-ist.