Ärgaks piknikul, tere ilusat laupäeva, head raadiokuulajad, nimi on Urmas Vaino ja nii nagu signatuur hetk tagasi Uulutas salanud, on järjekordne suvine kokkusaamise, mõtete, vahetamise ja vestlemise nurgakene vahepealkirjaga ärgaks piknikul. Ja mul on väga hea meel öelda täna hommikul. Tere hommikust võidele keskpäevast inimesele, kes paljude arvates, kes tema tegemiste ja töödega kursis on, oletavad, et kas sajajalgne, aga ja päine on ta igal juhul. Ja mõtteid ja ideid mahub tema tegemistesse õige priske portsu inimeste jagu tänase järgaks piknikul. Saatekülaline on Helene Vetik, kes juba kaheteistaastaselt hakkas ootama rääkivat kassi tööstele materjalist. Rääkiv kass on sinu juures nüüd palju siis on vahet 12 aastat, kas 12 aasta jooksul rääkivad käsid sind külastanud? Ja muidugi on ikka iga iga uus idee inspireeriv inimene ja, ja kõik, mis mõtteid edasi viib, need on kõik ühed väiksed kassid, kes siis näitavad, et maailm on palju huvitavam kui ta tegelikult paistab ja, ja tähendab palju rohkem, kui kui tundub. Kuule, aga, kuidas aru saada, et see tüüp, kes sinuga nüüd kohtub, sulle mingit ideed süstib, on just nimelt rääkiv kast, aga mitte mõni lihtsalt lobisev ja saamahimuline ja sinu andeid ära kasutada. Tahtev järjekordne projektijuht. Aga sellest kuidagi saab ikka aru inimestest on inimestel on mingisugune mingisugused värvid ja mingi aura olemas, et kui nad, kui nad räägivad, siis saad aru, millest nad on rohkem huvitatud, kas nad on huvitatud millegi realiseks keerimisest, jää millestki üllast või need on rohkem just nimelt huvitatud lihtsalt sinu peal liugu laskmisest sa ikka paistab jutus välja natuke. Nii et sa töötad alati hämaras kontoris, kui inimesed tulevad sisse ukse pealt, näed ära, kas tuleb selline roheline aur, mis ma oletan, võiks olla hea, või siis nagu jõhkralt punane aur, mis violett selliste toonidega siis ma saan aru, et siis sa mõne aja pärast paned suu kinni ja ja, ja ei kuulda majutena. Ei, ikka lihtsalt nendeks vestlus momentideks. Ma muutun selliseks hetkeks, mitte nii loominguliseks nunnukaid, kasutan ära oma korraliku selliste reklaam tugevat, võib-olla mingisuguste raviidentiteeti, kus ma olen lihtsalt hästi karm ja kaalutlev ja, ja hindab ja hindan inimest ja tema juttu ja sealjuures tema nägu ja kuidas liigub, kuidas need värvid tulenevadki kõigest sellest kokku. Sa jõuad selle nende värvide juurde tagasi seda aura värki sa päriselt jagad ja saad sellest. Aru ma lihtsalt kuidagi. Sel ajal olen hakanud mõtlema veidi mingisuguse kolmanda silma teema peale. Ma pole kunagi selle peale mõelnud, aga samas ma olen alati inimesi värvidena jaotanud. Et kunagi, kui ma pidasin ühte oma blogi, siis ma mitte just seda praegust uus tuusamite moeblogi, vaid oma mõtete siukest pesa, mida ma ei ole eriti kellelegi jaganud, siis sinna ma alati kirjutasin oma tuttavaid värvidena, sest ma ei tahtnud, et keegi saaks aru, kellest ma kirjutan. Sest see oleks lihtsalt, et mitte kedagi solvata, mitte midagi rumalat kogemata. Tähendab selliselt nagu täna oled, mis tahab rahunemispinki? Lihtsalt, ja et see tüüp on sinine, see tüüp on kollane, aga see oli täiesti suvaline. Ma olin siis mingisugune, kujutan ette mingi 17 ja see ei olnud üldse mingi taotluslik, et uued, sellel värvil on mingi tähendus. Aga ajapikku on hakanud tunduma, et et kuidagi on inimestel jah, värvid vist täiesti olemas. Erakordselt huvitav või noh, võib-olla me saame saate ja selle kohtumise lõpuks ka jagu sellest, et mis värvi sa iseendale paistad. Aga ma julgen seda lubada alles selle teise tunni lõpuks, mis meid, mis meid siis ees ootab Bergaks piknikul reeglite hulka lisaks sellele, et saatekülaline toob endaga kaasa suure hulga häid mõtted meile kõigile ärasöömiseks kuluka kohustuslik muusika kaasavõtmine ja, ja mulle meeldib see, et sa oled seda reeglit kinni pidanud ja ei ole ignoreerinud. Aga, aga siia juurde käib väike see asi ka, et, et mõne sõnaga sa võiksid põhjendada lihtsalt seda, et miks üks või teine lugu mängima hakkab, kas oskad seda kohe esimese. Ja ma tahaks, mängiks ta Yana Rossaimkomine out, sest et see on minu hea tuju laul ja mulle väga meeldib seda Carookes võidu laulda inimestega, sest see on suht keeruline ja just selles loos malati võidan ära. See on see lugu, millega sa alati seljatatud, siis kui on vaja nii-öelda finišisirgel, Carooks. Ma ütlen, et teeme selle loo. Tavalise näevad, võib-olla teeks selle loo, jah, väga hea, saame, kui sa tahad, et kaasa laulda, siis ma võin mikri peale. Eiei kuulame Jane olla natukene nunnumäel, kui minul. Et saada, mis teil loodetavasti juba soojendab, on järgaks piknikul ja tänase piknikukülaline on Helene Vetik, need, kes saadet algusest peale kuulasid. Kindlasti on mõnevõrra segaduses sellest minu suure rääkiva kassi küsimusest, et kuskohast sa selle manga maailmaga olete selle peale mõelnud, mille kaudu või mille abil sa sellega kuidagi kokku said üldse? Ma sain sellega. Ja sellesama praeguseks väga tuntuks saanud Lindakivi keskuse kaudu? Jep, seesama mida siis ka nüüd juhib, et vanasti oli seal kino? Ma olen siis selles suhtes nõukogude lapsed, ma sündisin 85. ja ma sain ikka täitsa mitu aastat selles süsteemis elada ja siis me käisime isaga seal jaapani multikaid vaatamas, sest Lindakivi kino millegipärast näitas igasuguseid täiesti haigeid ulmelisi asju nagu mingi lendav laev päev ja, ja nii edasi, noh siukseid, mitte kõige lapsemeelsemad jaapani multikad. Ja siis, kui sa neljaaastastele lastele selliseid asju näitad, siis hakkavadki vastus vastavas suunas areneva. Ma kujutan ette, sest on ju kõige sellisem vastuvõtlikum iga. Oled sa hiljem uurinud ka, kes või mis põhjusel need jaapanianimed seal Linda kivis jookseb? No see, ma tean ise seda lihtsalt omast päästet. Nõukogude nii-öelda Venemaa ja Jaapan, kui, kui sellised on üksteise estraadist olnud alati väga suures vaimustuses ja täpselt nii nagu jaapanlased on olnud eluaeg suures vaimustuses Pugatšova must nagu Levante viste sihukestest tüüpidest, siis venelased on väga suured anime austajad ja, ja nii ongi ja pluss mõlemad riigid on hästi tugevad Science Fiction i vallas. Ehk siis kui ühest Venemaal nii-öelda seda kirjutatakse rohkem, siis Jaapanisse lavastatakse rohkem. Ma arvan, et see, see ongi see seos, et kuna meil oli riigina selline saatus olla Venemaatükike, siis kohati minu jaoks oli see kasulik minu minu inspiratsiooni. Aga muidu tõenäoliselt peaks muidugi vaatama, kes sel ajal oli seal direktor või kas see kuidagi temast sõltus või kes seda kava nagu koostas, sellepärast et ütleme, kinos võitja kinos kaja selliseid asju ei jooksnud, ehkki, ehkki suur rahvaste sõpruse oleks võinud sinna peegelduda. Ja ma niipidi ei olegi vaja, mulle tundus kuidagi, et nätsee müüdi küll selliseid, kus närtsude sees olid mingisugused jaapani tegelased. Et seda oli küll igas putkas. Väga huvitav, väga huvitavad mälupildid, on me kohe alguses sellest sellest maailmast, mis sind kandis ja mis sind innustas siis kui sa olid kusagil seal 12 ja 14 eks ju, kui siis kui sa seda rääkivad kassi sellest ühest konkreetsest filmist ootasid, kui palju sellest nagu sinu jaoks nagu praegu olles on, hoiad sa ikka silma peal nagu sellele, mis, mis, mis seal toimub? Ülikool suretas minust seda päris korralikult, et ülikoolis ma õppisin siis kunstiakadeemias graafilist disaini ja seal seal kuidagi püüdsime õppejõududega jõuda selleni, et ma ei oleks niivõrd naivistlik ja saaks nagu päris maailmaga läbi. Ja nii see läkski, aga samas Jaapani kultuurist on ikka päris kõvasti lugu ja munga novelle ostan endale vahetevahel ja, ja loen, loen ikka, sest et seal on siiski väga palju õppida ja nad on väga ilusad ja lihtsad. No ma kuulasin, kuulasin ühte sinu peetud loengut, mis on kuskil videos väikest, sellist väikest, sellist esimenemise fragmentiseline veerand tundi ja mõned minutid peale ja see seal elavalt kirjeldasid seda, milline on superkangelase ja, ja siis Ameerika superkangelase ja jaapani anima superkangelase vahe. Kui palju sa oled ise mõelnud seda, et sinu mingites iseloomujoontes on superkangelase mingeid iseloomujooni. Kindlasti on, ma arvan, et kõikides inimestes, kes peavad lugu mingisugusest sellisest majandusest ja headuse võidust ja mingisugusest sellisest romantilisest maailmast, nendes kõigis on mingisugune kangelane sees, et kui ikka samamoodi keegi kedagi tänaval kiusab, siis ma lähen ja karjun, ükskõik kui väike ma ei olema sõiman pubekad, kes kiusavad vanu inimesi ja, ja nii edasi, nii edasi. Et muidugi ma ei saa lennata, aga ma saan rääkida. Oled sa seda teinud muidugi, kasutanud oma, mis viimane lugu oli, mida sa käisid klaarimas tänaval? Oh, see oli nii kohutav. Hästi vastik. Selles maa-aluses tunnelis, mis on Viru keskuse siis see tunnel, seal on üks pime vanamutike istub kausikesega, siis tulid noored, ma võib-olla hakkan nutma, minust räägin, sest see on lihtsalt hästi. Ja nad peavad tegelikult midagi ette võtma, siukseid asju nähakse. Ja siis nagu töökaaslasega läksime, tulime söömast ja noored sellised, ma arvan 16 15 aastaselt kaks kuttidega tüdrukut, kutid tahtsid tüdrukud, teie Seputada, otsisid päikseprillid ja hakkasid pimeda tädi kausis kolistama, nendega naljakas tänama, sest tema mõtteliselt talle pannakse sinna raha. Nemad hirmuvad valjul häälel kolistavad, panevad käega edasi ja siis ma juba panin, kohe ei saanud aru, ma juba kõndisin sellest mööda, ma olin umbes kolm meetrit eemal, siis jäin seisma. Keerasin ringi Nende juurde, võtsin prillid ära, viskasin nad maha, hakkasin karjuma, seletama neile, noh. Põhimõtteliselt ma põhjendasin, tegelikult ma ei sõimanud, vaid ma ütlesin, et te ju ise jääte vanaks ja teil on ju ka vanaemad ja kuidas te saate niiviisi saatusega mängida, et see noh ja nii edasi, nii edasi. Ja päris korralikult, seletasin neile ära ja siis nad vabandasid, vabandust, tädi ees, vabandas minu ees ja jah, et päris suur adrenaliinilaks oli muidugi, sest ma olin tohutult närvis sellel hetkel. Aga mis oli hea, ma arvan, on see, et tihti kipuvad niiviisi ühiskonna kallal õiendama veidi vanemad inimesed ja Moody võetakse naljana. Aga kuna noored olid sellised popid ja noortepärased ja ma nägin umbes samasugune nende vanunegi välja, siis neil oli hulga rohkem kuidagi häbi ja südametunnistus hakkas hulga paremini tööle, kui nende enda nii-öelda sihtgrupist keegi siis vahele astus. Kui sageli selliseid asju sul on nagu või kui palju selliseid olukordi sulle ette satub, kus sa, kus sa nagu tunned sellist vahele minemise soovi. Ma ei teagi, ma saan ju täiesti, oleneb umbes, kui palju ma tänaval niisama jalutan ja nii edasi, et siis kui ma kodus istun ja asju vaikselt ajan, siis, siis seda ei juhtu, aga siis, kui on, on see on täiesti juhus, noh, nii nagu elus. Ei, no ma saan aru, et see on nagu hästi selline hästi selgelt nagu kõneleb olukord, eks ju, et et kus on nagu see konflikt on hästi nagu ära tunnetatav, aga teinekord on ju situatsioonid, kus see noh, see ei ole nagunii selgelt näha, eks, et et selle jaoks peab olema nagu mingi nagu silm või kõrv. Ma ei mõtle nagu kolmandat, eks ju, aga aga mingeid nagu lahti, et sa taipad, et siin nagu tehakse kellelegi tegelikult naturaalselt liiga. Ma seda hästi tihti tajun emade ja laste puhul ka siis, kui lapsi hakatakse sõimama tänaval ja Algne idee nii ei saa, eks. No oleneb nagu vahest ikka on õiglane kaseõiendus, aga idee järgi ma ei arva, et avalikus kohas inimese alandamine toob tema arengule midagigi head. Et vaadake kasvõi tavalisi popsaateid nendest ägedatest, laste lapsehoidjatest, seal on päris palju nõuandeid tegelikult selle kohta, kuidas saab ilma karjumata asjad selgeks. Kui palju sa nende asjade pärast nagu südant muretsed, mida nagu inimesed teevad sinu silmade jaoks valesti, kui palju sa nende peale tegelikult mõtled, või kui sa ütled, et siinsamas, et, et sa ei julge sellest rääkides Uivas, hakkan nutma, et siis kui emotsionaalsem nende asjade suhtes oled? Ongi see lugu, et ma oskan väga hästi välja lülitada, et ma ei mõtle selle peale mitte kunagi 24 seitse, et kui ma pean tegema midagi muud, siis ma teen midagi muud. Ja see ongi mu üks nii öelda töömeetod ja mingi elumeetod, et ma ei hoia neid asju kogu aeg 120 protsendiliselt oma peas, vaid ma pean tegema midagi muud, ma teen midagi muud. Kui see olukord on minu ees, siis ma olen selles olukorras ja ma lülitun sisse-välja ja üritan nagu mitest ressataja, mitte hulluks minna. Oma nii-öelda selles iseloomus. Aga sellel hetkel, kui sa nagu nägid neid noori seal selle pimeda vanaproua juures toimetamas tekib nagu mingi selline esimene reaktsioon, et ma pigem võiks ju pikema sammu astuda ja selle ebameeldiva olukorra eest ära minna. Sinul sellist teeme? Minul tekib täiesti muu emotsioon. Mul ikka mingisugune, kui ma olekski superkangelane, siis mul just nimelt juuksed lähevad põlema ja siis ma ikka olen mingi tule naine, pigem kui, kui suvaline naine. Mida sinu jaoks tähendab asjade tegemine hingega inimesed ütlevad niimoodi, et oht on nagu hingega asja küljes, mida sinu jaoks tähendab? Ma pole mõelnud selle peale, mis minu jaoks tähendab Songi asjade tegemine ju, et miks neid peaks teistmoodi tegema, kui mitte hingega. No sellele vastandina tähendab, et on olemas ikka ära lihtsalt jah, et mis on lihtsalt kas ärategemine mitte ärategemise mõttes, eks ju. Aga, aga lihtsalt tegemine. Ja no asjade lihtsalt tegemine peaks olema selline, et see peab viima asjade hingega tegemiseni. Ehk siis võib ära kannatada mingisugused asjade tegemisi, mis sulle nii väga ei meeldi selle nimel, et sa saad midagi tõeliselt head. See on sulle tuttav ja kus sa pead tegema asju lihtsalt täiesti mitte selle kirega, mida sa tahaksid lihtsalt selle jaoks, et, et saaks ühel hetkel just nende tõeliselt õigetes värvides asjade juurde. Üks asi viib teiseni ja ei saa kogu aeg olla õnnelik ja ja lulli lasta peab nägema vaeva ka muidugi. Aga miks, miks sa ei tee ainult neid asju, mis sulle tõesti meeldivadki, miks sa neid teisi kuidagi või see ei ole lihtsalt tehnilises mõttes võimalik? See ei ole, see ei ole võimalik, sellega on absoluutselt see lugu. Ükskord küsis seda mu käest, siis ma jäin vastuse võlgu ja siis ma hakkasin mõtlema natuke selle peale ei lülitunud kohe välja ja siis ma mõtlesin sellise vastuse välja nagu see, et et mulle. Mul on selline maitset. Mulle maitseb näiteks lõhekala väga lõhekala nagu kallis. Ja ma ei taha nagu riskida sellega, et ma ei söö enam mitte kunagi lõhekala. Tahan olla lihtsalt see inimene, kes nii loominguliselt saab teha neid asju, mis ta tahab kuid see ei viiks selleni, et ma ei saaks lõhekala. Et minu jaoks on tähtis nagu toituda, nii nagu ma tahan ja, ja, ja reisida sinna, kus ma tahan ja seetõttu on oluline ka nagu teenida selle jaoks elatist. Ei, ma ei saa olla kunstnik, lihtsalt elada puu, okei, ja siis vahetevahel tulebki teha lihtsalt ka neid asju selle nimel, lihtsalt, mida sa. Mida sa tegeled? Ja aga neid ma püüan teha siiski nii, et ise oleks rahul. Ma ei taha tunda häbi, kui öeldakse, et selle töö olen mina teinud. Ikka tuleb teha nii, et saab sinna allkirja ka alla panna. Selle küsimuse võib-olla kaugem mõte on, on see, et meie tänapäevane maailm noh, võib-olla just sinu, sinu nagu tüübi või sinu sinu isiku kaudu veel eriti räägib sellest, mismoodi kõik on globaalses ja lakkamatus ja, ja pidevas liikumises, et, et see, mida me kunagi koolis õppisime Brauni liikumise all on tänapäeval noh, inimesel elamise viis teadmata väga täpselt ette, mis on nagu ülejärgmise päeva projekt, kellega koos millisel eesmärgil ja nii edasi peame kogu aeg nagu asjadelt ühelt teisele ümber lülitama kas see on nüüd nii-öelda see, millest siin on aeg-ajalt süüdistatud või see, kuidas sinna nimetatud, eks ju, ehk siis ehk siis multiinstrumentalist tunned sa vahel sellest väsimust või ongi see sinu loomulik olek hüpata ühelt asjalt teisele? Ei tunne üldse väsimust, aga pigem on see, et samamoodi tuleks ka puhkustesse hüpata vahepeal et ma ei lase nagu endal nagu läbi põleda, et kui ma, et nüüd on vaja nagu olla ainult enda jaoks. Nüüd mõelda, umbes mõeldagi selle peale, et kus ma tahan minna ja mis ma tahan süüa, siis ma täiesti luban endale seda tavaliselt, kui ma teen endale puhkuseid, siis vähemalt kolmenädalased, et sihuke nädalane puhkus on lihtsalt Trallitamine. Korralikult aju saab restardi tehtud vähemalt kolme nädalaga. Aga muidu on kõik väga-väga okeilt saab hakkama ja ma ei kujuta ette, kui ma teeks lihtsalt ainult nagu kogu aeg ühte projekti elu lõpuni. See oleks päris masendav. Aga tajud sa enda enda ümber aeg-ajalt või, või ühes või teises kontekstis, et, et siin kuskil ühes või teises situatsioonis ei võeta seetõttu võib-olla nii tõsiselt, sellepärast et sa lülitabki järgmisel hetkel mingile järgmisele asjale ennast ümber teed, midagi uut, kolmandat, neljandat. Õnneks seesama teed konverentsikõne, mis ma pidasin, see natukene kuidagi tabas mind võib-olla osadele inimestele, kes mind ei usaldanud, arvasid, et ma olengi liiga pealiskaudne. Et ma seda üritasingi selgeks teha, et okei, et osad inimesed ongi ümberlülitaja tüüpi inimesed. Küll nad hakkama saavad, et peab usaldama teineteist. Aga samas võib-olla vahest ei, on täiesti niuksed streigib inimesed ütlevad, et saavad kõigega hakkama, tegelikult ei saa. Aga usalda, aga kontrolli ja mind võib vabalt kontrollida. Sina pead hakkama, aga oled sa näinud ka selliseid, kes noh, tõepoolest see ütleme, ühelt asjalt teisele lülitumine võibki olla ju lihtsalt selle märk, et et ma tegelikult ei, ei jaksagi olla keskendunud või et ma olengi nagu noh, mul ei ole lihtsalt püsivust ühe või teise asjaga tõsiselt lõpuni tegeleda. Aga ütleme, lülitumine ei käi ju nii-öelda minutite minutitega, see käib ikkagist tundide. Kas tähendab seda, et kui ma olen neli tundi järjest juba ühe projektiga tegelenud, siis tuleb sellele projektile ainult kasuks, kui ma lähen sealt kõrvale ja tegelen näiteks mitte disaini, vaid tegelenud muusikaga, kui ma seda nüüd muusikat teinud kaks tundi siis muusikale tuleb ainult kasuks, kui ma lähen ja loen natukene midagi mingisuguseid blogisid ja mida mingid targad inimesed on öelnud. Ja siis ma vaatan uuesti värske pilguga oma nendele töös olevatele asjadele. Aga ma näen, kuhu nad peaksid õigesti liikuma, sest et ma ei ole sellesama supi sees kogu aeg, kus ma ei suuda ise ennast enam kritiseerida. Et enesekriitikale tuleb tegelikult väga kasuks. Oma tahukeste leidmine. Nendest töödest ja tegemistest, millest me veel rääkinud, ei ole ju mõne hetke pärast juttu teha, juba sa saad aru küll, jah, vihjest just mitmendad Räkkimasid välja. Ja see on blondwethed ja Toprankin ja see on Miranda haiges on mu lemmikkunstnik kirjanik, lavastaja, multiinstrumentalist, naise, tema üks lemmiklugu. Ja tänase piknikukülaline on Helene Vetik, on, ma ei ole üldse jõudnud ette lugeda sinu kõiki töid ja tegemisi ja, ja ma ei ole üldse kindel, kas kõik õige ka on, sellepärast et see nimekiri, mis mul olemas on, siis ma saan aru, et see ilmselt ikkagi vahet vahetult katsume kuidagi kui võtta, vaata, mis mul on olemas, eks ju. Arhitektuuri, disainibüroos, isi ja see töötab praegu. Täna tulid sealt taevast ta, nad olid taevas siis oma laupäevast ja pühapäevast vestlust salvestame siin neljapäeval ehk argipäeva lõpus, eks ju. Tulid taevast kavas on siis tei sõnuga velo Kilvi, ehk see on siis reklaamiagentuur sängi taevas, see ongi taevas, ehk seal sa siis korraga teed ninade tööd, eks siis ongi siis nagu kujundajaks ühtlasi ideede väljapakkuja kujundaja ja väga hea edasi on, see vist ei ole nagu niivõrd töö või kuidas, mis seda Antonina kohta ise ütled. Tema on lihtsalt nagu beebi, et ta on ikka hobi ja ta on niisugune armastus, armastus. Armastus nii. Aga need logod, internetiküljed, asjad, mis, mis on, mis on nii-öelda graafiliselt teed, see kõik käib enam, lasti läbi läbi taeva või, või on veel siis ütleme kodus mingi. Läbi siis ei, vaja läheb just selle arhitektuuribüroo maa, ma teen neid logosid ja neid asju rohkem. Nii mis ma nimetamata jätsin. Lihtsalt ma ei teagi, kas see on oluline, mis ma läbi elu on mul hästi palju töid olnud, lihtsalt märkimisväärselt, sest ma hakkasin tööle, kui ma olin 14 ja mu esimene töökoht oli telefonifirmas, müügimeistrid, mõni niisugune Pille, kes helistab ja ütleb. Tervist, minu nimi on pille, kas soovite tellida ajakirja kodu tahtma. Ja siis see oli vist isegi ebaseaduslik natuke, aga ma väga-väga tahtsin ühtesid saapaid ja siis ma rääkisin siis need tööandjad ära, et nad lähevad kindlasti mind selleks suveks tööle võtma. Jah ja siis olin müügimeister. Sain saapad, isegi õele sain, saapad oli kohe väga tubli. Ja siis olin nukuteatris garderoobi tüdruk. Ja garderoobi tüdrukust sain piletid. Kurbus ja piletil karjääriredelil üles ronima. Ja täiega ja piletitüdrukust sain siis hoopis näitlema noortestuudiosse ja noortestuudiost. Ja hakkasin tegema hoopis kriis muusikali, kus ma olin tantsija ja laulja. Selles kriis muusikalis vahepeal müüsin veel viineripirukaid linnahallis ja siis ühes mingisuguses vene kohvikus, aitasin köögis ja palgaks sai Napoleoni kooki. Ja ma täpselt ei mäleta, aga neid on veel olnud. Noh, selles suhteliselt ma tööd ei karda. Et olen igast asju teinud. Väga tore nimekirja, ma loodan, et see on sinu kuskil mingis sellises diviis on olemas kõik asjad väga tore, väga tore ka pirukad ja. Aja õpetanud olen ka, oli ja terve ettevalmistuskursus oli mul graafilise disaini ja enamus said kõik sisse tublisti. No kuule, kui sa oleksid müügimeistriks ja said müügimeistrid, tegid seal telefonimüük ja ja sa said isegi saapad lisaks endale veel ka õele, miks oleksid graafilist disainerit õppima, võiks ju arvata, et et siin oleks raha kuidagi vasakule meelitanud ärimaailma ja, ja projektijuhtimise põnevasse maailma. Sest et mulle väga meeldis graafiline disainer muidugi nagu hästi paljud sellised minusugused soovisin lavakasse saada ja, ja mul oli lihtsalt selline ülikoolide rist kõigest, mis ma tõesti südamest tahan teha. Esimene too aeg oli 18, olin mõtlesin nii, ja siis, järgmine oli kohe kindlasti EKA ja siis sealt edasi tuli noorsootöö. Et minu jaoks sobib super hästi lihtsalt õpetamine, noortega tegelemine ja kõikide asjade organiseerimine. Ja siis sealt edasi tuli lihtsalt juuksur, meigikunstnik, stilist, ehk siis ma oleks saanud samamoodi edasi inimestega suhelda ja neid kujundada ja, ja midagi oma asja teha. Miks EKA seal, mille kaudu või mille abil, mis võisid olla, mis sind noh, sellist kunstiga seotud tööd. Ponid tahtma teha, see on hästi lihtne ja loogiline, see on selline elu aeglane lapsest saati sodimise maniakaalsus, kui su kõik vihikud on nurkadest täis joonistatud mingisuguseid väikesi elemente, mis iganes nad ei pea isegi olema päris mingid ussikesed ja ja krapsukesed. Ja kui sa kogu aeg sa räägid kellegagi telefonis, samal ajal sodid, siis see juba tähendab, et sul on tohutult suur eelsoodumus saada disaineriks, sest sa tahad kogu aeg midagi kujundada. Ja mul oligi täpselt nii, et väiksest peale ma kogu aeg sadism on, sadism on sadism ja sadism siis piisavalt hästi, et tuli välja, et ongi elukutse. Sinu koolis käimise ajast on nagu väike vahe sees Ekast ka nüüd praeguseks ajaks juba ja ja, ja sa oled nagu sukeldunud sellisesse töömaailma, mis kindlasti inimesel paneb nagu teistmoodi kuidagi asjad järsku nagu paika, ma lihtsalt oletan, et, et samamoodi sellises kiires kiirelt vahetamas projektides ka kui sa praegu mõtled kõikide nagu koolis käimiste peale tagasi mis olid need kõige olulisemad, et sinu jaoks, mida sa tunned, mis on määranud selle juures, mida sa praegu teed, mida saab, millest sa praegu mõtled, mida sa praegu oluliseks pead? Võib-olla kõige rohkem? Minu jaoks on olnud ta hästi olulised isikud. Kui me räägime siis ülikoolist ülikoolis oli minu jaoks hästi inspireeriv naine, Sirje Runge. Ja kindlasti David Vseviov. Et nad on minu täielikud lemmikinimesed ja nende loengutes lihtsalt nende kuulamine ja, ja nende kriitika ja nad on lihtsalt nii objektiivsed ja huvitavad ja, ja täid laste ajudega või ei oska seda seletada, et nemad on kindlasti olnud siuksed. Põhitüübid. Kui sa selle inimese juures ära tunned, jätad sa seal enda teada või annad kuidagi nagu märku ka mingite mingite signaal lipukeste ka, et et, et minu minu jaoks on need asjad nii teie suhtes või, või sinu suhtes. Praegu ma kindlasti ütleks, aga siis ma olin tagasihoidlikum ja ma väljendasin oma tundeid lihtsalt läbi selle, et ma hästi püüdlikult tegin nende ülesandeid, et ma üritasin neile näidata, et et minu jaoks on nende ained väga-väga erilised. Et see veel ei lähe, ma kirjutasin ikka väga paksu uurimustöö ja Rungele, tegin värvikompositsiooni ka ikka terve seina. Väljendasin oma tundeid. Pidi kogu aeg lugema lugema, eks tänu sellele. Ma ei usu muidugi ma teen liiga praegu aga varasemast perioodist ülikool on loomulikult see, kus kus juba nii-öelda õide puhkenud või, või aktiivselt maailma suhtuma inimesena on, on lihtsam selliseid eeskujusid leida või nakatada, et leida aga, aga varasemast perioodist on sul selliseid ka, keda sa hea sõnaga nagu meelde tuletad ja oluliseks pead. Või on see ikkagi nii, nagu sa vestluse alguses nimetasid nõukogude aja lapseks olemine õpetajate kaudu nii-öelda noh, viinud siin kokku ka sellise ebastabiilse või, või vähe huvitava või stampides oleva haridussüsteemiga. Õppimismaailmaga. Ei, mina selles ma olin sealsamas Lasnamäel, sellises absoluutselt ebaelitaarses koolis ja seal mul oli viimane klassijuhataja oli hästi tore naine, oli matemaatikaõpetaja õpetaja Voxepja ja temal oli minuga hästi suur mõistmine, tänavu sai kohe aru, et ma tean, mis ma tahan teha ja just kaheteistkümnendas klassis, et mind ei tasu kiusata teiste asjadega, nagu õpetaja teevad niimoodi, et sa ei tohi teha seda järeltööd ja nii edasi, nii edasi, et kuidas ta teadis, et ma teen muusikali, et noh, ma väga huvitun nagu teatrist kunstist ja ma teen neid asju. Siis ta lubas mul täiesti ükskõik kui palju järgi kirjutada asju. Meil oli temaga kuidagi hästi ilus suhe niimoodi, et me kunagi ei rääkinud sellest. Aga kui ta mulle otsa vaatas ja ütles, et selline ma tean, et sa tegelikult võid selle kirjutada viie peale ära Lepisele kolmega, et et ma tean, et sa tegelikult oskad seda, siis ma kuidagi tajusin, et nagu tunnetame teineteist, ta teab, mis. Ma saan teha ja mina tean, mis tavaliselt teha. See on, see on teatud vanuses erakordselt oluline. Eks see kooli ajal ilmselt veel, kes need inimesed on, kes sinu jaoks on väga tähtsad inimesed praegu. Praegu on nagu töökaaslane ja üks parimaid sõpru, Karl Saluveer, kellega me siis koos taevas teeme tööd. Siis Madis Nestor, kellega me koos elame, kes mind iga päev nii palju aitab, et see on täiesti punane. Ja siis üks mu lähedane sõbranna Marilyn Jurman, kes on omakorda näitleja, kes on inimesena lihtsalt sama hüperaktiivne kui mina, jääme lihtsalt temaga. Kahekesti olles ei pea pidureid nagu peal hoidma, vaid saame niiviisi läbi asjade puhiseda ja kindlasti üleüldse kuidagi läbi aja. Ma olen enda ümber kogunenud, kogunud mingi kuidagi filtreerinud inimesed välja, mitte teadlikult. Aga sõpru on olnud väga palju, aga hetkeseisuga on mingi tuumik, kellest ei tahaks loobuda ja kes on kõik tegelikult. Aga inimene ehtsad sinule ligi pääsevad nagu lihtsalt või, või kui, kui hea meelega sa uusi uusi tutvusi, uusi, selliseid tihedamaid läbikäimisi enda külge seod. Päris vabalt iseenesest, aga ma olen kuulnud, et ma pidavat olema väga ülbe, kurja näoga ja mu juurde nagu raske tulla ja ma olen hästi sarkastiline, et arvatavasti kui ma olen veel niiviisi õlle taga, siis ma viskan kohe mingi nilbe nalja õhku, vaatan, kuidas inimene reageerib, kas ta saab aru, kas ta on nagu irooniline või ta solvub ja nii edasi ja ja nii lähebki, et kui ise oled ka lõbus ja vaba, siis saame kindlasti sõbraks. See tõst testimise asi on Lasnamäelt või või ekas külge jäänud. See on, ma arvan, mu enda välja mõelda. Isegi pigem mitte, ma võiks öelda sellest ajast, kui näiteringis sain tihedalt läbi lütseumi omadega prantsuse lütseumi õpilastega, vaata nendelt eliidikutelt pigem sai selle kätte, et kuidagi mingisugune enda positsioneerimine või aga absoluutselt mitte teadlik sellist jäi kuidagi külge vist selline lollide naljade tegemine. Need vägesid poose värk ikkagi on küll, eks ju, et et, et ei ole niisama lihtne tuleb vähemalt mingist künkast üle ronida. Ma ei tea iseenesest, kas huumor on nagu küngas, see ongi lihtsalt see, et kas me mõistame nagu sama nalja ja ja see on pigem mitte küngas, vaid see on mingisugune just vastupidi, tähendab asi, et läbi selle pigem leiab häid tuttavaid, kui kui see, et selleks, et inimesi eemale peletada. Mis on praegu seal kesklinnas üldse mitte üldse mitte nagu ütleb eestlane pahas pahas piirkonnas. Aga Lasnamäega, sul, noh, vanemad elavad ilmselt Lasnamäel endiselt. Lasnamäe on vist Eesti Eesti kontekstis üsna selline nagu tähenduslik paik ka või selline eraldi mingi sellise mingi oma sellise märgi või keele või, või, või, või inimeste keelega süsteem, oled sa seda tähele pannud? Ja olen, aga kõik on muutunud tohutult, see on iseenesest väga kurb, sest mulle meeldis olla sihuke getotüdruk ja mulle meeldis kuidagi see, et ma sain öelda, et Lasnamäelt ja see kuidagi mõnes mõttes tembeldas mind, et ahaa, et sa said siukse süsteemiga nagu hakkama, et sa umbes ei hakanud suitsetama, hakanud Ossiks mida iganes. Kõik need stereotüübid. Aga tänapäeval on nii, et samamoodi käisin oma vanas koolis andmas ühte kunstiloengut ja noh, kõik koolimajad on korda tehtud, sodida ei tohi kooli peale, suur aed on ees, selleks et pappi laste üle aia. Põhimõtteliselt sa üle isegi ei saa ronida, kaamerad on valvavad, et ega keegi kuskil ei suitseta. Seintele kooli sees ei tohi midagi riputada, sest seinad lähevad siis mustaks, et kui sul on mingi korraldad mingit kooliüritust, siis sa ei saa siiski plakatit umbes panna. Kindel kohus plakati kohta. Ma tunnen, et minu ajalugu on ära rikutud, et kool on ära vägistatud ja see ei ole enam see, ehk siis ma arvan, et nii on väga paljude sihukeste vana koolipaikadega, et ma võin öelda meie jaoks Lasnamäe midagi sellist tähendada, aga see on tegelikult välja surnud tähendus, kõik on muutunud. Ma mäletan, kui ma kolisin kunagi Lasnamäel, see oli aastal 2000 ja kopikad peale, aga üsna seal alguses see oli nagu selles mõttes erakordselt huvitav paik. Et olles elanud nagu kogu aeg oma kogu elu tõesti sõna otseses mõttes mustamäel siis see oli täiesti teistsugune maailm, inimesed käisid teistmoodi riides, nad rääkisid, no tõsi, lihtsalt keeldus ja selle eest aga, aga ka teistmoodi ja mingid liikumisskeemid olid nagu nagu teistsugused. Ja seda oli erakordselt põnev avastada. Võib-olla see on nendesamade oligi juba ette läbi mõeldud nende nõukaarhitektide poolt, kes seda projekteerisid, et teadagi ju Lasnamäe oligi mõeldud nagu linnaku projektina, nii et see on koht, kus sa saad minna perega elama, kus on alkoholipood, ongi lasteaia kõrval ja samas on mingi kohta vanurite jaoks, kus nad saavad istuda ja vaadata, kuidas kas isa joob ja kas laps on lasteaias korralik. Et võib-olla seesama arhitektuur ja see planeering on see, mis on inimeste Mis saab sees hakkama, lihtsalt sa ei pea minema sealt kuidagi välja kuskile. Just sa aga kuigi jah, see on ka vaikselt nagu muutuma hakanud, et otseselt Viru keskus seal ei ole. Viru keskusesse. Seega on ikkagi tulema tõmbekeskus. Räägime järgmisest muusikapalas ka. Järgmine muusikapala oleks Jamilidel ja nad olid ei ja see on minu ja minu madise nii-öelda meie tantsulugu nagu paarikese lugu. Paarikesele tahtmata seda kuidagi nüüd mingi numeroloogilise faktoloogia ära rikkuda, aga sa pead ütlema, milline on mitmenda tracki peal. Kuues number muidugi sobib kõige paremini, ma arvan selle jaoks. Härdaks piknikul ja täna on ärgaks piknikul saatekülaliseks. Helene Vetik. Me jäime rääkima siin Lasnamäest ja ja, ja sellest Lasnamäe elust veel Lasnamäe, noh, elu maski, oletan, et teatud nagu sellise elukooli andis, sellepärast sa ise ka nentisid, et nad ei hakanud jooma, ei hakanud suitsetama, et asjad, mis, mis seal oleksid justkui võinud juhtuda. Ja noh, mis võivad juhtuda ükskõik kus, eks noore inimesega aga, aga võib-olla vähe Drysdiv või ütleme, vähe. Ütleme, teistsuguseid emotsioone pakkuv elukeskkond lihtsalt oleks võib-olla tõuganud nagu lihtsamalt sinnapoole, võib oletada. Just nii, et kui sa näed, et sulle ebasümpaatsed isikud teevad midagi, siis sa lihtsalt ei tee seda. Ja mõnes mõttes ongi nagu palju lihtsam hoiduda igasugustest vahedest läbi selle, et sulle ei meeldi need eeskujud valida endale kellegi teise, nagu näiteks rääkima kassist. On see kuidagi pannud sind ka väga radikaalselt vaatama nende asjade peale, mida sa inimestele nagu andeks ei anna või mis ei ole inimeste juures sinu nägemuse järgi lubatud või, või, või mis ei ole nagu inimlik selle sõna kõige, kõige, kõige otsesemas ja, ja lihtsamas siiras tähenduses. Ei, see kindlasti elu Lasnakal ei ole sellega küll seotud, et selles suhtes mul on lihtsalt mingisugused oma täiesti nüüd välja kujunenud mitte reeglid, aga mingisugune maitse või mingisugune tolerants ja ütleme nii, et mida ma dolareerin, mida ma ei ole võimeline tolereerima. No mis see on, mida sa võib-olla võib ju aimata ka meie vestluse alguse järgi, aga, aga, aga mis asjad need on, mida sa ei tolereeri päris kindlasti. No üldiselt mis, mida mul on minu jaoks on väga raske tolereerida. Ma ei tea, kas see on nagu mingi asi, mida nõnda öelda, aga ma ei salli mitte mingisuguseid keemiliste ainete tarvitamist ja läbi nende mingisuguse mõnusaamist. Et see ei ole minu jaoks aktsepteeritav. Minu jaoks on täiesti aktsepteeritav alkohol, et võtame pitsi viina. See on ju ka keemidele jääma, aga lihtsalt kuidagi inimesel läinud. Et läbi mingisuguste kurbade kogemuste, et kui keegi on võib-olla liiale läinud ja nii edasi, siis alkoholiga nii hirmsaid kogemusi pole. Et seetõttu narkootikumid on üks asi, mida ma ei tolereeri üldse. See on üks asi, aga inimeste käitumise iseloomujoon. Needsamad iseloomujooned, mis me alguses rääkisime, jah, see ebaõiglus ja nahaalsus ja ja ja Malelikus, noh, nagu ikka, nagu ma olen nagu sihuke tüüpiline imal raamatutegelane lähevad närvi põhi, halbade asjade nii-öelda väljundit. Inimesele teise võimaluse, kui hea või, või kui, kui lihtsalt sa annad. Ma arvan, et rääkida läbi asjad, siis päris lihtsalt. Aga samas oleneb Osati nagu on osad asjad olnud, mida on hästi raske unustada. Aga see oleneb nagu taipad ära, kui kahetsus on tõene, siis miks mitte, ma ise võin ka igasuguste lollustega hakkama saada ja siis oleks päris õudne, kui mõni sõber minust eluks Läks lahti ütleks, kuigi ma tõeliselt ise usun ka, et ma käitusin halvasti. No me rääkisime sellest tunnis koolis ja võib-olla lõpetama siis selle, selle vestluse nii-öelda ringi, selle kooli jutuga ka ära ja läheme siis nagu eriti sügavalt tänasesse päeva mis inimese koolis olid, ma sain aru, et õpetajad vähemalt kooli lõpuosas gümnaasiumis kui rääkida, andsid sulle suhteliselt vabad käed juba pirukaid käia müümas ja ja muusikali korraldamas, eks ju. Aga aga olid seal selle välja teeninud ka kuidagi mingeid mingit tüüpi käitumisega varem. Ma olin selline hipiaktivist et umbes nagu sihukeses Ameerika noorte filmides on alati osatäitjale üks selline letis parim sõbranna, kellel on suured punased lokkis juuksed ja kes kogu aeg joonistab mingeid plakateid. Marika sõna, mis seal ma ei kuulnud lesbist, parim sõbranna Ameerika filmidest kaasamise, nii et ta on lihtsalt selline stereotüüp, et on üks selline väike kunstitüdruk, kergelt nohik. Ma ei, vot selles ongi asi, et ma ei oska ennast lohikuks liigendada, sest ma ei ole vaikne. Kuidagi ikka kiusati, klassivennad kiusasid päris nohikuid siis ma ja nagu astusin nende eest välja ja samas peol ma käisin ikkagist nende nii-öelda kiusupunnidega, kes olid siis ägedad. Et ma ei olnud kumbki, ma lihtsalt olin kuidagi püüdsin olla list nii lahe enda silmis, kui, kui ma suutsin. Hindade ja asjad ja kõik, see noh, oli enam-vähem või kuidagi pidid sa pingutama, sellele halvesin viieline, sisenenud viieni. Ja lõpuks, kõige kõige lõpuks, 12.-st tuli üks kolm sisse. No nüüd selles mõttes oli ka, oli ka olid nagu ära ostnud ennast õpetajate käest ja sellega väga suurt probleemi ei olnud noh, selles mõttes, et tehtud. Ei, mulle mul on kuulmismälu ja ma õnneks ei pidanud absoluutselt mitte kunagi tuupima midagi, et kui ma keskendusin tunnis ja jälgisin, ta õpetaja rääkis täpselt needsamad asjad, panin kontol töösse kirja ja mul ei olnud vaja neid samu asju nagu üle ja üle ja üle lugeda. Et just seesama keskendumine aitas nagu kooliasjadega ära teha ja seega sain vabal ajal tegeleda. Lollustega ja kõik need lolluse anti suuremalt jaolt juba arvatavasti andeks, on mingid sellised asjad ka, mis nagu koolis tehtuna juba praegu nagu noh, niimoodi noh, et võib-olla seda ei oleks pidanud, noh, selline selline tärkav täiskasvanud inimene su sees nagu vaatab asjadele tagasi ja ja tunned sa nagu mingi asja osas nagu sellist. Noh, ma ei mõtle piinlikkust, aga, aga et nojah, et seda võib-olla ei oleks pidanud. Ja üks naljakas, hästi piinlik lugu on ühe mu klassiõega, kes oli selline vaiksemat tüüpi ja siis kui teda kiusati, siis ma tahtsin vahele, sellepärast et mõist tajusin, et ta ise ei astu ja lihtsalt halb on vaadata, kui kellegile juustesse pesuvahendit sisse topitakse ja nii edasi ja see inimene ei tee mitte midagi, ta kannatab kõik ära. Siis ma lihtsalt pidin klassi nende peale karjuvad minema ajama. On siis ühel päeval oli sellel samal klassiõel oli sünnipäev ja ma tulin ja kallistasin teda, ütlesin palju õnne sünnipäevaks ja tema saatis mind sellesse kohta selle peale väga ropult. Ja üldse ta ei usu sünnipäevadesse ja et ma olen väga nõme inimene, et ma üldse teda õnnitlen, solvas mind nagu täiesti tohutult sellest mööduda julgesin õnnitleda. Praeguseks ma saan aru, et ju tal oli midagi muud hoopis südamele ja nii edasi, aga siis pubekad minu jaoks oli see täiesti nagu. Mis mõttes, et mina arvasin, et meil on nagu temaga mingisugune märk, et nagu me oleme ikka nagu sõbrad ja, ja ta nagu mind usaldad klassist ja tema mulle teeb niimoodi. Ja siis meil oli selline komme, et alati kui kellelgi oli sünnipäev, siis ühes tunnis klassijuhataja tunnis me laulsime sünnipäevalaulu. Ja siis ma sellele tütarlapsele tegin siukse triki, et täiesti igas tunnis ma tõusin püsti, ütlesin õpetajale, et õpetaja, aga me ei ole veel sünnipäevalaulu laulnud. Me laulsime talle kaheksa tundi järjest sellel päeval, kui ta ütles mulle, ta vihkab sünnipäevi. Et seda kahetsen. Väga õel ja naiselik. Minust kas õelalt, aga naiselikult kindlasti juba mõne hetke pärast saade R2 piknikul jätkub, kuulame ära uudised ja siis jätkame vestlust. Härdaks piknikul. Lisaks piknikule jätkub ja tänase saate külaline siin raadio kahes on Helene Vetik, ma mõtlesin vahepeal järele ja ühe asja ma tõesti ikkagi leidsin selle tänapäeva moodsa mitme asja korraga tegemise juures olevad ka sellise miinuse. Ma ei kujuta ette, kui suur peab olema sinu visiitkaart, mis korraga kirjeldaks seda kõike, mida sa, mida sa tegelikult parasjagu teed ja, ja, ja millena sa tahad kellelegi sümpaatse või meeldivana tundunud. Ja mul on visiitkaart, kusjuures sul on nii õigus, on väga naljakas, et selle peale mõtlesid, Ma just Lähen kanni reklaamifestivalile nüüd ja siis ma mõtlesin, et noh, mind saadab sinna taevas ja ma lähen sinna esindama taevast. Aga ma natuke tahaks inimestega, sa tutvud lihtsalt nii ruttu ja see ei jõua kõike ära rääkida. Et mul oleks mingi karbike, kus oleks lihtsalt, et nad saaks ka muusikat kuulata ja saaks nagu sellest moest natuke lugeda, et noh, niiviisi. Aga. Ja tegema seda ju kohe sellepärast et muidu sa peaksid ütlema mingi sellise lause, mis teda õhtul hotellitoas siis kui on juba, eks ju veini joodud, oliiv söödud natukene niimoodi, eks ju. Tuju nagu teistsugune paneks uuesti tahtma seda kõike üle vaadata, arvutisse installida väga keeruline. See ongi keeruline, mingisuguse proovikujunduse tegin ja ma olin sellega jube rahul ja ma leidsin lahenduse, kuidas see kõik sinna niiviisi mahub, et see ei ole mingi soita bota? Ei ja siis madis tuli koju. Ja siis ma muidugi näitasin talle kohe, et, et noh, kui ma annaks sulle siukse asja mis asi see on, mis seal nii palju asju on, kas sa midagi aru siis ja see visiitkaardi värk ei tööta? Mis sellest sopa sees on ja ma saan aru, et sinna kannena natukene veel aega ka, nii et sa saad, sellest võib lõpuks saada, kui sa lood universaalse süsteemi, sellest võiks saada ju eesti nokia. Pildik. Voldiku siht kõlab väga hästi. Me jõuame selle pikliku tunni jooksul loodetavasti ka kõikide muusikaliste tegemiste asjadeni, aga alustame sellest samast reklaamimaailmast. Milles, milles sind ka on üks teine imelapseks nimetanud müüb tänapäeval 2010. aastal paremini, kumb seks või või surmahirm. Issand, surmahirm ei tea, müüb. Inimesele lähedal olemine müüb, ma ei tea, kas ma ise kas läbi seksi. Kumb siis rohkem on, öeldakse, et kõik on. Selles suhteliselt lähedus müüb, kus sa oled, inimesele ikka Sa oled nagu päris, siis see müüb. Kui sa teed mingit plastmassi, siis seimi reklaamides samamoodi nagu filmides, tegelikult reklaamid on ju lühifilmid. Et eks ole, pill meeldib või? Kle filmi meeldiv filmid on ju ka reklaamid, kus sa vaatad nagu, mis ägedatest pükstes mingi su lemmiktegelane on siis paratamatult alateadlikult tahad, endale, on ainult üks ja reklaamidega täpselt samamoodi. Sa julged siinsamas praegu tunnistada öelda, et sina oled ostnud küll neid samu pükse, mida sinu jaoks ägedad tegelased on reklaaminud. Muidugi, ma olen tavaline inimene, kui mulle midagi meeldib, siis ma üritan seda hankida või või ise õmmelda või kuidas iganes, ma ei tea, mis on nagu endale selle asja soetan poest sisse nagu vastiku Mertskuma ise õmblen, siis ma olen vist ägedam kunstnik ehk siis ma õmblen ka. Siis ma võin õmmelda endale püksid. Kuule, aga ma muutun nüüd tõeliselt jälgiks ja, ja ilgeks, aga ma loodan, et sa annad mulle selle andeks, see fitsiidrite värk. Niux noh, ütleme konkreetselt ikka hale keemia. Põhimõtteliselt sind öösel ei, ei kummita vahetevahel, et sa, et sa palga nimel pead tõelist jora haipima. Kusjuures ma vahest vaatan, mis nende konsistentsilt on ja ma ise pubekuna jäin ka Fitzi see minu arust ei ole mingi saladus, et et inimesed hakkavad suht varakult nagu algsi tarbima ja magusaid asju on kuidagi lihtsam kurgust alla saada. Ta on nagu uimane või vähemal veel ema rinnapiimale maitsestatud. Mis on kusjuures hästi tore ja see ei ole nagu mingi promo jutt, siis paar viimast viitsimist ma olen teinud, mis on üks on õuna oma ja üks on siis vist oli viinamarjaoma, nemad on olnud nagu täiesti päris veinidest tehtud äikon, sama magusad, selles suhteliselt maitsevad on keemia, kuigi konsistents on nagu päris ja nad ei ole nagunii kahjulikud kõhule ka. Aga need noortekad, see lihtsalt tänapäeva maailm ja võib-olla kui ma saan natuke vanemaks, ma olen kriitilisem ka, aga hetkel see võte, protsess on nii lõbus mu jaoks modellide valimine, mingisugustest divistidega, riiete arutamine, mingi lõbusate laulude kokku miksimine, see kõik on praeguseks fun ja huvitav, et võib olla tee seda mingi 10 aasta pärast, aga hetkeseisuga see on mingi asi, mis ma nagu väikse tüdrukuna ma mõtlesin, et huvitav, kuidas võtted käivad, kuidas muusikavideote filmimist käivad ja ja see on praegu väga põnev. Kas sinu jaoks selles asjas mingi konflikt on või ei ole sina, kes sa tunned ära õigluse ja ebaõigluse et sa näed, mis moodi tehakse kellelegi liiga, kes sekud vahele asjadesse, nii nagu me oleme juba täna jõudnud rääkida? Siis ma peaks sekkuma vahele nii paljudesse nagu rohkematesse asjadesse ja ma jätan nagu natuke endale tulevikuks arenguruumi ka, ma ei saa olla niivõrd enesekriitiline, siis ma ei saaks teha mitte ühtegi tööd, sest täiesti igas asjas, mis ma teen, mis iganes, ütleme mõnele ülikoolile plakatit, kuigi ma ise pole seal ülikoolis käinud, ma arvan, et seal ei ole toredad õppejõud. Aga noh, tegelikult need inimesed ütleme, kellega ma suhtlen sealt toredad inimesed ja nad tahavad endale päriselt head asja. Ehk siis, kui ma hakkan kõiki nagu kuidagi filtreerima liiga, siis ma ei saaks kahjuks tööd teha, et praegus on ju töö ja ma püüan nagu lihtsalt seda hästi ära teha. Ja ausalt öeldes siis, kui reklaamiteedega on sellised momendid, et et mindaks nagu liiga kaugele ja liigaseksistlikuks ja ma olen seal projekti juures, siis ma alati ka samamoodi ka nõupidamiste ruumis ikka karjun ja seletan asjadest, et kuidas on õige ja nii edasi. Aga piirid saan endale muidugi. Aga mis need piirid on, kus kohas need piirid on sinu jaoks, kus, kus, kus sinu jaoks tuleb see hea maitse või, või piir nagu vastu. Õnneks? Piirid on seadnud toredad alkoholireklaamiseadused, laps ei tohi kasutada Amis eufoorilisi täis peaga inimesi ei tohi kasutada ja nii edasi. Isegi vanusepiirang on selline, et üht näitlejad ja modellid ei või olla alla 25 aastased. Ehk siis need seadused on nii rängad, et ei olegi seal väga kuskile nagu midagi hullu teha. Aga tuleme korraks sellest reklaamimaailma ebamugavustsoonist nagu kõrvale, et loomingu skulptuuris või noh, nii kultuuris, loomingus, kunstis on sinu jaoks olemas mingid piirid või oled sa nagu mõistnud, et või kirjeldanud, lausa sõnastanud enda jaoks, et asjad, mis, mis lähevad väljapoole seda maailma mida sa talud või mis on sinu jaoks mõistlik või mittemõistlik, kellega nüüd hea sõna, et mis seal sinu jaoks nii-öelda õige, ütleme siis nii. No eks see on ka selline peavaluteema, et näiteks mu hästi hea tuttav Dmitri Gerassimovi, kes on nüüd Eestis selline kutt, kes on jõudnud Vaisse, ajakirja ja nii edasi, noh raiub nagu fotograafina ennast väljapoole. Talle meeldib pildistada surnud tuvisid ja vahepeal ta tegi seeria potis olevatest erikujulistest säkaalidest ja noh, et need ei ole otseselt sellised asjad, eks ole, mida sa tahad vaadata. Samas kui mõelda, siis võib igale ühele igale asjale kontseptsiooni juurde mõelda, et miks see kasulik on. Mõelda võib alati mõelda ka, miks sa juba kasulik on. Ja kunsti suhtes üritan olla tolerantne, aga lollust ei salli siukest. Just, just nimelt, kui see on kunst ja kui selle taotlus on olla mitte nali vaid tõeline mõtlemapanev mingisugune maailma väljendus, siis ta ei tohiks olla pealiskaudne. On milline sinu käitumise mudeli peale seda, kui sa tajud, et see asi jääb kuidagi sinu piiridest väljapoole, lähed sa ära või jääd lihtsalt vaatlema ikkagi, et näha seda lõpuni ja, ja, ja, ja, ja saada osa. Võimaluse korral suhtlen autoriga, et ma jätan alati ikkagist ennast avatuks. Ma tahan, et inimesed oleks minu suhtes avatud ja ma tahan teiste suhtes samamoodi olla avatud, et enne kui ma kontseptsiooni lõpuni ei tea, ei hakka nagu täiesti nagu midagi ära tapma. Läheme selle reklaamimaailma juurde tagasi tean ise paari inimest, kes täiesti tõsiselt arvavad, et, et maailma sellises keerulises situatsioonis, sest osad inimesed usuvad, et maailma pidevalt keerulises situatsioonis on praegusel hetkel väga palju süüdi. Ühest küljest pangajuhid või panga pangamaailma dikteerijad ja teisest küljest turundusinimesed aeg-ajalt aeg-ajalt süüdi tunnete ennast, ade Vetik. Milles täpsemalt, et nii-öelda majandus buumides ja nii edasi Me tarbime asju rohkem, kui meil neid vaja on, et me vahetame autosid, telekaid, naisi kiiremini, kui, kui, kui kuskil kanter lugeda jõuab. Noh, ja siis ongi nii, et ma ise mul ei ole autot, mul ei ole isegi jalgratast, mind, ma käin igale poole jala nii palju kui võimalik ja ja selles suhtes ma ei tea, kas otseselt. Ma ma ei tunne, et ma oleks teinud nagu ühtegi reklaami, mis on halba tarbimist kuidagi kasvatanud. Ma olen teinud, ütleme reklaami Nipernaadi viinale, mis on meie oma Eesti toodang ja nendesamadele Ale kukeasjadele, mis on ka Tartu tehas ehk siis Eesti eksporti sellega kasvatada ja ma arvan, et see on väga oluline, et eestlased tarbiks meie enda asju, ma tahan, et Eestis oleks rohkem tehaseid, mul on väga kahju, et Nõukogude lagunemisega lõhuti ära Estoplastmasstootmise astel lahedaid plastikust lampe ja igasuguseid vahvaid asju, et millegipärast Me sõidame igasse, et nad siia tuua. Ja selles osas ma arvan, vastupidi turundusinimesed on olnud kalad, et nad on meile liiga palju Coca-Colast toonud, aga kellukest võiks nagu rohkem juua ja võiks rohkem osta ikka siin tehtud asju. Et selles suhtes ei tunne ennast süüdi. Väga hea ju sa ei peagi. Ma ei ole üldse öelnud ka, et inimestega Jajah, aga ma arvan, ma arvan ka, et tõesti liiga palju reklaamitakse seda, mida meil ei ole vaja, aga eesti asju võiks alati rohkem olla. Mõned nädalad või isegi pigem kuud, võib-olla tagasi toimus selline väikene ja mulle tundub, et üsna nagu selles mõttes ajalooline hetk, et ma ei mäleta, sarnaseid asju oleks Eestis varem olnud, aga see oli selline väikene väikene tarbijate mäss ühe kaubandusketi vastu, kus inimesed noh, kas siis kellegi poolt nutikat, seerituna või juhituna on raske ilmselt lõpuni lõpuni kokku leppida, selles aga, aga igal juhul avaldasid oma meelt, sina vaatasid seda kui, kui reklaamitegijana või, või kui tavalise singi ostjana seda olukorda pigem pealt ja millest, millest see olukord rääkis sulle? Mina olin ikka singi mees ja mul oli teguliselt kodupoega. Ja siis ma nii kaua käisin kaubamajas lihtsalt jah, et ma olin ühes, et nii ei tohi teha. Kes sellele kampaaniale ligi ja ja elasid, tegid samamoodi kaasa, sinu jaoks ei olnud nagu selline nii-öelda turundusgigantide omavaheline vastasseis, kus üks PR-firma, teine PR-firma omavahel omavahel piigid kokku panid. Ja siis ongi seesama, et ma olen nagu lihtne tüdruk, et see hetk, kui ma umbes kell pool kuus agentuurist väljast on, siis ma lihtsalt Heleene, kes lihtsalt läheb koju ja tahab vorsti ja siis järsku mingi pood ütleb mulle, et ei meie käest ainult poola vorsti. Et jah, ma ei, ma ei vaata asju mingisuguse siukse naljaka, turundusbürokraadi pilguga, vaid lihtsalt ikka täitsa tavaline perenaine. See Aadee töö selles mõttes on ühest küljest justkui väga noh, ta ongi väga loominguline, ta, ta nõuab, ta nõuab nagu noh, kiiret minemist ja, ja, ja asjade nagu kokkusõlmimist, aga teisest küljest ikkagi väga väga tahab seda, et et, et sa oleksid igapäevaselt asjadega kursis, sellepärast et muidu ühel hetkel avastada, et ei kõneta. Et noh, mingid põhitõed tõepoolest töötavad, eks ju, Maslow püramiidi kõige madalamad instinktid töötavad, aga, aga sellised abstraktsemad ühiskonnas pidevalt muutuvad asjad. Ei, ei räägi sinu loomingus enam inimesega nii. Mida sa teed selle jaoks, et olla asjadega kursis või muretsed sa sellepärast, või jälgid sa seda, et, et sa teaksid, mismoodi parasjagu keegi kusagil mõtlemismoodi räägitakse, mismoodi arvatakse? On jah, masin toob sulle uudised kätte. Enam-vähem nii ja ma arvan, et ma olen veel hetkeseisuga täpselt nii noor, et vähemalt muide vastad, saab rahus olla nii, et ei pea nagu ennast tehislikult tutvustama mingisuguste mu noorukitega, et uurida, et kuidas see elu siis käib. Et üldse midagigi inimesed tänapäeval on nii. Polegi olemas, kaotanud vanusaja, Ivanov võrufitseerinud, mõtlesin uue sõna välja. Inimestel ei ole vanus, et on olemas mingisugused üle 30 aastased kutid, kes on tiitšeid, neil ei ole peresid, nad tšilliga ja grillivad ja nende pruudid on üheksateistaastased. Ja kõik on nagu okei või kuidagi kahjuks noh jällegi seesama värk, et kahjuks abielud popid ja ja nii ongi, kõik üritavad olla nii kaua noored kui saavad seega on hästi lihtne püsida noor, pigem on raske ja palju rohkem peab vaeva nägema, et saada teada mingisugustest targemates, sügavamatest asjadest, selleks peab rohkem vaeva nägema, kui, et sellest olla popkultuuri osa. Aga aga ikkagi, siis, aga see jääbki niimoodi siis madja, lugemiste blogide ja sinna maailma, kus sa, kus sa nii-öelda selle informatsiooni siis, nagu ma saan arurongid. Jah, et ütleme, ma isegi ei hangi, ma üritan, vastupidi saada. Ma ei jälgi eriti neid Eesti asju, millest nagu Eesti nii-öelda blogijad kirjutavad, vaid ma jälgin ikkagist noh, vene asju, jaapani asju noh, inglise asju, mis iganes, isegi Portugali asju ja siis sealt oma blogi kaudu söödan nagu siinsetele inimestele, keda uued asjad huvitavad, söödan nagu neid asju. Et noh, selleks et just nimelt, et eestikeelselt oleks ka mingisugust infot ägedate leiutiste ja mingi naljakate asjade kohta. Et me istuks end oma kännu otsas. Panime muusikat vahele, muidu on sinu nähtud vaev muusika kokkupanemisel olnud asjatu. Seda ma ei tahaks. See on nüüd küll väga huvitav sattumus siia vahele. Tiina treener on tavaliselt just nende peaaegu neljakümneste inimeste muusika. Jah aga, aga ta mulle väga meeldib hammust muidugi, ta on väga vinge naine, tal on vinge ajalugu ja tal on tohutult äge tämber ja munk. Kadestan vägaväga teda. Näed sa, kuidas läheb kiiresti nüüd aeglaste sündina leeme rääkima sellest ja leidsime, et meile meeldib ühiselt mis on väga tore muidugi, mis on väga tore muidugi. Kuidas sa üldse muusika kätte saad, mille, mille kaudu sina uut muusikat endale leiad mu arvates salati kohutavalt huvitav, kuidas inimesed mingite uute asjadeni jõuavad? Vanasti oli nii, et lihtsalt arvatavasti sõprade soovitusel, sest kõik enam-vähem teavad mu maitset. Teised plaadi kuulaseda umbes saadavaid faile või niimoodi. Ja tegelikult on nõnda, et mulle hullult meeldib enamasti vanakooli muusika ja uut muusikat on leidnud ka lihtsalt kogemata mingitele libidele sattudes. Et siis ma saangi teada, et ma üldiselt nagu portaal ei jälgi ja ennast kursis spetsiaalselt ei hoia. Ja viimasel ajal on ka see, et lihtsalt kuna ma usaldan väga oma elukaaslase, kes on siis tiitšei, Madis Nestor, tema muusikamaitset ja seda, et tema teab, mis on minu maitse. Palun teda, et palun ütle mulle, mis on minule uued laulud ja siis ta näitab mulle, ta paneb mu Aipo oli täis ja siis mul on nagu väga hea. See on ju täitsa hea, et lihtsalt teeb mulle tasuta playliste. Mis plaadis viimati ostsid? Viimati sain kingituseks endale Laru plaadi. No ma saan aru, et sa oled kingituseks plaadis viimatise, Ozzy. Ma olen käinud, kingitusena saanud, ai, ostsin küll, muidugi see on piirang. Ja ma ei mäleta, mis plaadi nimi on, aga vist eelviimane, piira plaat. Nii et plaadipoes käimine vaatamata sellele, et see on ka selline kaduvaks kunstiks muutuv asi, ei ole nagu sellega päris võõras, et. Ei päris võõras ei ole, aga see ongi seesama, et jällegi nüüdisajal isegi nagu tundub nagu plaadi kogumine, huvitavam, et kui mul on juba kodus inimene nii suure plaadikoguga, siis on kuidagi lihtsam, et ei pea nullist alustama, vaid juba nagu paar 1000 plaati on ees, et sinna juurde panna. Milliseid asju sa oled kuulanud või vaadanud ja, ja, ja, ja tundnud, et, et pagan, see oleks võinud olla minu tehtud või et see võiks olla minu tehtud, mis asjad need sellised on, mille suhtes sellist tundetud? Mingisugused enamasti 80.-te mingi madonna lakkis, ta on minu jaoks täiesti niisugune laul, et ma mõtlen, et miks mina seda ei laula, et see nii minu teema. Ja ja üldiselt tegelikult mind ei külasta väga sellised mõtted, et see madonna mõte on just sellepärast, et just see laul nagu olnud minu jaoks selline ikkagi nii armas. Aga idee järgi, kui ma ikka midagi tahan, siis ma teen selle ära, et ma ei oota, et teised minu meelest selle ära teeks. Ja muusikaga, noh, põhimõtteliselt ongi nii, et kui mul on ikka mingi laulu mõte, siis ma arvan, et ma olen selle ära teostanud. Et seda ei ole keegi teine ära teinud enne mind. Inimesed räägivad sageli ja ma ei ole päris kindel, et kas see nii on. Või on see lihtsalt selline tobe, tobe nagu sõnakõlks, mida on tore kasutada ja millel mingit sisu võib olla. Et need ideed on õhus ja et on vaja lihtsalt kinni püüda. Mulle nagu on alati tundunud, et, et mingite asjade väljatöötamise juures on, on töö, töö ja veel kord mis on päris ideed ja siis ühel hetkel lihtsalt neid hakatakse kuidagi teražeerima või kopeerima neid tõelisi ideid ja siis öeldakse, või nähakse asjades, et, et näed, et siin on olnud võib-olla midagi õhust, kuidas sulle tundub, kui, kui palju sa pead vaeva nägema selle jaoks, et, et sünniks üks asi, mis, mis sulle tundub originaalne, huvitav. Aga kas muusikas või sa mõtled, nagu ma ei oska seda liigitada selles mõttes, et sa teed nii paljusid asju. Kas on väga lihtne selles suhtes, see tuleb ikka täiesti olukordadest ükski lauljale kirjutatud nagu kirjutamise pärast, et see on toimumas, nii et mees on kossutrennis, ma olen kodus ja ootan, et millal ta tuleb, helistan, helistan, helistan talle, ta ei vasta telefonile. Ja siis ma istuli seal diivanil ja hakkan oma mõmisemaid, mu helistan sulle. Teadus on ka tulnud ka öeldud, mida, mida mina nagu, mis toimub, mis toimub, kus sa oled esmane, nagu ma ka seal just viisiga soliviisiga. Niisiis, ma lihtsalt võtan telefoni, lülitan sisse rekord, sest sinnasamma nagu ümisen selle asja ära ja siis ta on juba olemas, lihtsalt on vaja sinna väike kitarri, väiksed asjad ja, ja seal ta ongi. No ma saan aru ja disainiga väga sarnaselt, mis voodidisainiga disainiga ümiseda ju, seda ei saa. Me oleme joonistad, ütleme isandad. Karliga kahekesi olime tööl olema juba kõvasti teinud, tööd ja ajud hakkavad juba pehmeks minema ja siis oleme söönud ja meil on taldrikud täiesti valge, tühi taldrik. Ja siis me vaatame seda, mõlemad eskarl ütleb. Mõtle, kui selle taldriku peale oleks kirjutatud väät, siis sa nagu iit ja, ja ta nagu taldriku peal. Ja siis ma nagu äge, ah jumala kihvt mõte ja siis me lihtsalt keset tööpäeva joogsamäe Viru keskusesse ostsime sealt taldriku loomulikult vildikad ja siis ma printisin mingisuguse ilusa fondiga endale väikse šablooni ja 15 minutiga see idee on ära teostatud ja siis tegime pildid, viskasime blogisse üles. Et noh, see on, see on sama opereid natukene selle muusika tegemisega see on nagu see asi, mida sa võid ise teha siis, kui sa tahad ja kui sa ei pea mingeid muid asju, aga sa mõtled, no ma mõtlen siis, kui, kui nüüd läheme siis sinna juurde ka, mis, mis on siis, kui on need nii-öelda kohustuslikud asjad, kus formaadid on natukene ees või, või kus kus, kus on väga konkreetne eesmärk kuidagi sõnastatud, püstitatud? Aga mõnes mõttes täpselt samamoodi, lihtsalt erinevus on selles, et kui enne sul on taldrik laua peal ja sul tuleb seal taldrikuga idee, siis nüüd sul on, ütleme, seesama mingisugune toode laua peal ja sul on vaja tema jaoks ideed. Et lihtsalt vesteldes hästi oluline, noh, minu jaoks ongi see, et Mul on nagu tööpartner, kellega me saame ideid nagu. Ehk teisisõnu, see ei ole nagu üksinda nokkimine, ei ole istumine kusagil laua taga, ikka peab olema keegi, kelle peale kogu aeg peegeldada. Või püksin üksiga nokkida, mõni mõni tee sünnib täiesti üksinda ja siis ongi vaja lihtsalt seda jah, tuge, et ma ei tea, kas nagu peegeldamine, aga see, et sa räägid selle inimesele ära ja ta ütleb sulle, oh. Ja ma olen sinuga nõus. Aga suht see on sihuke mõnus protsess, see on niuke väga sihuke. Loomingul looming, loomingut on lahe teha, ükskõik kas see on siis kommertslooming või isiklik. Millal sa viimati maalisid? Saan aru, et see ei ole ka päris võõras. Talvel maalisin viimati ka, noh, tahaks maalida rohkem, mul on kõik ka grillid ja värgid seisavad ja ootavad. Aga maalisin talvel hiiglaslikku koera, kes on siis minu koer. Ja ta mul seisab nüüd kodus. Naljakas on see, et mingid ema sõbrannad hakkasid kohe paluma, et nende koertest on ka vaja maale. Ja kahjuks ma nende koerte pole veel jõudnud. Kuigi see oleks väga lõbus koera portreid. Kihvt asi. Joon kaubamärk erinevate koerte portreed. Ja siis suur maalinäitus lõpp. Mul ema ja hõbe juba täiega töötasid selle idee välja veel talvel niimoodi, et issand, aga meil kõik need tädid, kellel on džigu hauad, mõtle, kui hea meel nendel oleks küll nendega helistaks. Ja täpselt selle peale kulutangi oma vabad minutid, et istun ja joonistan, Joauasid. Mis need sinu sellised harjumused on, mida, mida või noh, mille peale nii-öelda hea meelega aega kulutada, aga mis, mis otseselt ei ole seotud kõige sellega, millest me siiamaani rääkinud oleme, ehk tõesti millegi ärajoonistamise, ärategemise või või laulukirja panemisega? Mulle väga meeldib PlayStation tekkel kaklusmängud, paine, fantasy ja lihtsalt selline kuttidega arvutiga mängimine ja õllejoomine, krõpsu söömine, karjumine, teleka ees on minu jaoks üks ja lõõgastav. PlayStationi sõnas ma, sain aru, tekken Fainal tekkinud, kõlas nagu üks üks mäng, eks jube. Hetkel on see, kus sul on vastane ja te kahekesti vastasega siis peksad. Ja ainult fantasy on selline rollimäng, kus on siis fantaasiamaailmas igasugused võluasjakesed, mida sa kogud ja vahetad ja lõpuks oma missiooni pead kuidagi ära täitma mingi printsessi kuskil ära päästma, nii et maailm ei saa otsa ja kõik läheb korda. Kui ma paremale või tekkelise tekkeni tekkinud see olukord, kus keegi eriti sinuga koos. Hea küll, kui sa oled seltskonnas tore, aga keegi sinu otseselt sinu vastu kakelda nagu väga ei taha. Meil on kuidagi nii, et ikka üks sõber, kes on siis Indrek mingurna, nii hull mees, lihtsalt tal. Kui ta neid oma PlayStationi annet kasutaks klaveri peal, siis ta oleks maailma parim pianist, ma usun. Superkiired näpud täiesti hull. Ja siis muidugi karaoket meeldib väga laulda, laulmisega seotud ei ole eraldi. Mis hetkel või kuskohas see laul, mis asi nagu selles mõttes, et, et mulle tundub, et sul on nagu selline selge nägemus, et mismoodi see bändi tegemine võiks käia ja, ja mingitel lugude tekitamine, et see ei ole nagu niisama päris, nagu sa nimetasid noh, olgu peale, et ta on küll hobi, aga, aga mingi selline arvestatav asi, et, et, et noh, ütleme, et muusika on asi, millest sa nagu mõtled või mingeid uusi plaane teed, mis hetkel see pihta hakkas. See hakkas pihta, ma õppisin klaverit eluaeg, umbes noh, kuue aastaselt pandi õppima ja siis seitse aastat ja ära ei lõpetanud, kuna hakkasin punkariks. Ja kuna hakkasin punkar, eks siis oli Harry õppida, siis õppisin kitarri lihtsalt niiviisi akordid selgeks, et saaks põhilugusid ulguda noh, ja siis paralleelselt alates 11.-st eluaastast oli meil kirikukooris kolm aastat laulja, laulsin esimest sopranit hästi kõrgelt. Iga kõikidel teenistustel sai reisida hästi, kirikukoor oli hästi tore asi. Ja selles suhtes muusika on nagu kogu aeg minuga olnud, aga konkreetselt esimese loo kirjutasin 14-lt tänu õnnetule armastusele. Armastus on niisugune põhiasi, mis, Mind valutama no ilmselt väga paljusid, aga paljusid nii kaua, kuni nad saavad seda rahulikult teha, kuni see muutunud tööks, siis, siis pärast käib seal nagu teistmoodi. Kaareste stimuleerida tuleb tülli minna ja siis tuleb kohe. Ühikuna tuleb hittu, see kõlab väga hästi, me kunagi ühe ühe loodetavasti ka armastuse ajel kirjutatud lood Lugu number kaheksa ja laulja on Soome ansambel Regina ja laulu nimi on paras Aika poodesta. Nonii nüüd juhtus see ka, et me jäimegi kuulama seda rahulikult ja, ja aga see kõlas väga hästi, tõesti see Soome kui sa ütled selle uuesti, on kuulajad kindlasti väga tänulikud, kui nad hakkavad seda guugeldama kuidagi Regina Regina Oja väga hästi meelda. Regina oli siis see, kes nõrgaks pikniku saatekülalisel vetiku abiga teie olemise paika jõudis praegu kui tõsine selles mõttes ikkagi sellises kaugemas plaanis, Antonina sinu jaoks on Antonina nii Antonina et kui tõsine see plaan on, täitsa seda bändi sellepärast, et saada kunagi kuulsaks esineda nagu samal laval, kus leidikaaga. Ennem sellepärast et ta on juba selleks hetkeks natuke hakanud maha käima lihtsalt soojendab Anton hinnad ja, ja, ja, ja muuhulgas siis noh, nagu mängeldes müüa kümned tuhanded plaate mujal maailmas. Ma antriinaga ei ole absoluutselt teinud nagu plaane, plaane, et mulle lihtsalt väga meeldib ja ma tohutult naudin, kui teistele ka meeldib, sellepärast et see nagu ühise keele leidmine, et kui, kui see kellelegi meeldib veel, see, mis mina tahan öelda, see tähendab seda, et me tahame öelda sama asja ja see ongi ainult sellepärast toobki nagu mõnu, et mõnes mõttes, mida rohkematele inimestele meeldib, siis võib-olla seda enam, see tähendab seda, et nad mõtlevad minuga ühtemoodi. Aga samas see ei ole nagu primaarne on siiski see, et ma saan oma mõtteid väljendada ja see on väga tore, kui see kellelegi korda läheb, aga idee järgi ma ei ole see inimene, kes jaksab 2048 korda sama lugu sama tundega laulda. Et dist ma, noh, ma ei ole näitleja. Selles osas. Popmaailma selline jõhker, jõhker stampsüsteem, ühtemoodi asjade tegemine, ehkki küll väga fantaasiaküllased, aga, aga uuesti uuesti ja kogu aeg, et erinevaid inimesi rahuldada, see ei ole sinu jaoks. Et see ongi see, et kui kellelgi on meeldib, on hullult tore. Aga noh, kui ei meeldi, ma olen seda kirjutanud juba 10 aastat ja enamus sellest ajast ütleme üheksa aastat ei kottinud eriti kedagi, et see nüüd viimasel aastal kedagi hakkas huvitama, see on samamoodi juhus ja samamoodi võib järgmine aasta mitte huvituda, aga see ei võta mult ära seda, et mulle meeldib kirjutada. Aga see ei tekitanud sinus ka seda kihu, et et nüüd peaks proovima ja nüüd peaks hakkama Bushima ja saatma SMSe ja ja tuletame meelde, et kuule, mängi, et mul seal uus lugu, ma saatsin sulle ja nii edasi. Et noh, selles suhteliselt Facebookis mõnda aega suhtlen inimestega ja ma ikka uusi pilte panen ja nii edasi, sest ma tunnen, et meil on nagu mingi side tekkinud ja seal mingi kohused olen selle nii-öelda Page'i sinna loonud, siis see on selleks, et me saaks kuidagi suhelda, saaks öelda, millel on kontsert teatrolla? La seda kindlasti. Aga seda hääletuse värki ma ei tea, et võib-olla siis see, see on ju nii, see oleks siis töö ja mis siis nagu minust saaks, et kuhu siis mu niisama enda jaoks muusika tegemine läheks? Teha teine bänd juurde üks on see, millega teenitakse raha, teisega on see, kus on nagu mõnus pärast. Ei ole üldse vaja, see ongi see, et kui sa nagu mitu ala, siis saabki lubada endale seda, et päris muusikat. Helena, täiesti siiras küsimus. Miks sa, miks sa oled Eestis praegu räägitakse selles mõttes väga palju sellest, kuidas noored lähevad püüdma ja otsima. Miks, miks mitte, ma tea. London, Pariis, Rooma, Tokio. Tokyo oli eluaegne plaan ja ma õppisin, aga minu 12. klassi lugu ei piirdu muusikali näitlemisega seal samal ajal ma käisin veel ülikoolis, kui ma käisin keskkoolis ja õppisin siis aasia filoloogiat, et ma hakkasin raha ja siis sain õppida jaapani keelt ja kultuuri ja kõike aasta aega ma juba oskasin täiesti nagu enesetutvustust öelda ja küsida, et ma tahan juua ja kirjutada, noh see enam-vähem. Ja siis maga, reisisin sinna, olin seal täitsa alla kuu aja. Seal anime alati reisinud niiviisi kohtadesse niiviisi kuuekaupa ja mida vanemaks saan, seda vähem on isu elada mujal. Kuidagi minu patriotism on hästi aeglaselt arenema hakanud, et kuidagi niiviisi enne ülikooli 100 prossa mõtlesin, et kolin ära ja ei taha ja vastik loll väike Eesti siin ei ole mitte kedagi ja nii edasi. Aga ma olen kuidagi leidnud enda jaoks Eestis mingisuguseid võlutud, et ma ei taha täiesti ära minna. Oskad seda sõnastada, aga mis need võlud siis sinu jaoks on, mida sa oled, mida sa oled avastanud? Miks sulle siin meeldib, olles käinud maitsmas kuu aja kaupa maailma? Mulle meeldib see, kes ma siin olen. Ehk siis puhtalt mõistlikuna on see, et praeguses eas need saavutused, mis ma olen ära saavutanud, needsamad tõestused, mis ma olen ära tõestanud, et ma olen kuidagi selgeks rääkinud ennast mingitele inimestele ja ma võin tänu sellele teha seda, mis ma tahan teha. Ma ei taha uuesti seda asja läbida. Mul on siin ju mõnus, et miks ma juhi lihtsalt olla tänulik nagu saatusele selle eest, et mul on mõnus olla, et miks ma pean esitama mingit Paabeli torni, et mul ei ole seda vaja. No seal on üks lihtsalt rohkem andunud fänne, kui meil on siin noh, piltlikult öeldes 100 või 1000, siis seal oleks 100000 ja, ja, ja, ja Jackpot kõrval või korral isegi 10 miljonit. Ei tea mitte hetkel, siis ma ei kujuta ette hetkel Mul mõlguvad hoopis teistsugused mõtted peas, et ma tahaks vastupidi kuidagi rohkem eesti elule pühenduda, kuidagi peret looma hakata ja, ja noh, et mitte jääda selleks täiesti igaveseks nooreks, kes muudkui ajab mingisugust sinilindu taga. Tahan olla lihtsalt päris inimene ja nautida seda, mis mul on hetkel. Saad sa või mõistad sa seda, miks, miks trükitakse ärasid tegelikult siin tõepoolest, nii nagu sa räägid, on ju lihtne, ei ole kusagil lihtne, ei ole kunagi, aga võib-olla natukene lihtsam siiski on, sellepärast et teisi konkureerijaid kõrval. Noh, kui me kujutame ette Hiinas võiks neid olla vabalt 1000 ühele kohale, siis Eestis on võib-olla kaks või kolm ja see natukene natukene lihtsamaks asju teeb, eksju. Mõistad sa neid, kes tahavad, tahavad ära või, või kes püüavad midagi või, või on sinus ikkagi see teadmine nii sügav, et, et tõenäoliselt jooksevad nad lihtsalt peaga vastu kivi ja ühele. Väga hästi ja selles suhtes see on ju mingisugune rahu ja õnne otsimine ja kui sa ei ole seda siin leidnud, siis on ja see on, Eesti on nii väike koht, et võib-olla päris ruttu antakse alla, et arvatakse, et kui ma tõesti Aja jooksul pole siin nii-öelda ultimiitli õnnelik, siis äkki olen mujal või või on iseenese enese proovilepanek ja nii ja naa, aga ma tõesti olen nagu hetkel õnnelik ja ma ei usu, et ükski inimene, kes on südamest õnnelik, tahab ära minna. See ongi see, et võib-olla, kui ma jällegi mingi hetk olen õnnetu ja mul juhtub midagi halba ja ma ei taha neid inimesi enam näha, ma ei taha nendel tänavatel kõndida, siis ma tahan kindlasti ära. Aga see ei ole veel täna. Täna on bueno. Kui oleks mingi asi või, või kui oleks mingi võimalus selles paigas, kus sa praegu elad, kus me sinuga praegu vestleme, midagi muuta, midagi teistsuguseks teha. Tavaliselt ju seda omamoodi nagu teedki, eks ju, ja ja me kõik teeme mingil moel muudame seda paika paremaks oma igapäevase tegevusega, võib-olla keegi halvemaks, eks ju, enese teadmata või endale tahtmata. Aga ma mõtlen pigem sellist nõiavitsa situatsioon, eks, et kus oleks võimalik mingeid asju muuta, mida sa teeksid Eestist teistsuguseks? Ma alustaks köhalt naljakalt, aga. See on naljakas küsimus ka selles mõttes. Reaalselt ei ole võimalik, eks ju, aga, aga unistused peavad olemas olema. Mõtlen selle peale, mis nagu on võimalik ja ja mis mind nagu häirib, on seesama sage inimeste ükskõiksus ja see inim loomus, mis on võib-olla meie rahvuses kuidagi rohkem on välja löönud need naljakad küljed, et seesama minema kõndimise sündroomi, need asjad. Ja ma arvan, et sedasi saab mõjutada läbi mingisuguste haridusskeemide võib-olla need asjad üle vaadata, et et ma arvan, et see, kuidas oma lapsi kasvatame ja see, kuidas on need esimesed õpetused inimese elus, et kuidas suheldakse, kuidas aktsepteerinud seda maailma sinu ümber ja nii edasi. Et sellega tahaks vaeva näha ja selle läbi Eestit paremaks muuta. See on mingi kindel reeglite süsteem välja mõeldud oma tulevaste laste jaoks, mida sa, mida sa lubad, mida sa ei luba? Ma arvan, ma olen hetkel nagu päris jänes endale, et ma oleks väga osav, aga ma saan väga hästi aru sellest, et aha all osaldaga eriti veel noh, kes teab, arvatavasti ma nagu kahtlustan, et kuna minu vanemad on mõlemad, on programmeerijad ja kõrgmatemaatikud niuksed, süvaintelligentsed rahulikud inimesed, siis minu laps on umbes, ma ei tea, 98 protsenti arvatavasti kukub ikka nende auku, mitte minu auku ja siis ma pean hakkama lihtsalt maadlema sellega, et mina olen hüperaktiivne mainiaka, tema tahab ülesandeid lahendada. See ei ole nii nagu nagu mina et asjad on nii, nagu saatus juhatab. Teeme veel viimase korra muusikalise pausi, et nendest lugudest, mis sa oled kaasa võtnud, saaksime võimalikult paljud, mängid. Et kui eelmine oli, siis meil soomekeelne, siis nüüd lähme venekeelseks ja 12. lugu siin fira praguga. Saade raadio kahes on ärgaks piknikul ja et seda aega on järele jäänud üsna vähe, siis siiralt mäe lõpuni kuulata Helena ei jõua. Tänase saate külaline on Helene Vetik, Helena, kui me rääkisime tagasi reisimisest ja, ja, ja, ja plaanidest, kuhu järgmine siht sulle seatud on pikema reisitegevusest. No sedasama kallima lahen 10-ks päevaks, see ei ole väga pikk sitaga tahaks väga uuesti tegelikult minna Jaapanisse. Ma just käisin ära Taiwanis, et see oleks jällegi niisugune kuidagi hea võrdlus ja tegelikult hullult igatsen Peterburgi. Sest et seal ma viimati käisin, kui ma olin kuskil 15 ja ja see on nagu väga tuus, tuus, linn ja mõnus kultuur ja ja kuidagi nüüd ma nagu, no ma tunnen, et mul oleks väga põnev vene keeles vabalt hakkama. Absoluutselt täiesti vabalt. Selle nagu Lasnamäekool ikkagi andis, ehk siis mitte ainult ema, ema Helene, see millisena sa kujutad oma tulevikku ette, mis, mis, mis asjad need on, mida sa tahad, et kindlasti asjad suhtuksid? Sellisesse juhtuks, et või mis, mis nii-öelda tuleksid veel ees mis oleksid, mis oleksid mis, mis saaksid olemas. No siuksed, tavalised naised, kuid nagu ma juba ennist mainisin, tahaks täiega lapsi ja tahan ägedaid pulmi. Ei, ma tahan hästi palju mingi hetk, rahu ja tahan, et mul oleks aega enda jaoks, et mu suur rabelemine ja muu selline saavutaks mingisuguse täiusliku tasa kaaluma, saaks minna ja maa alla, et siis koguda mõtteid, koguda ennast ja siis uuesti välja tulla midagi. Noh, ta on kuidagi liikuda nord normaalsusesse. Ilusasti liikuda normaalsesse kas mingi selline noh, töö või tegemiste või asjadega seotud, nagu plaanid on ka või, või näed, sa, näed sa kuidagi või plaanid oma mingit karjääri või, või, või, või see lihtsalt selles olukorras, kus saad noh, väga paljusid asju erinevaid tehes kui ei olegi enam nagunii oluline, peaasi, et oleks lihtsalt hea olla ja peaasi, et oleks huvitav ja põnev. Praegune. Kui mõlemad tööd on selles suhtes mõnusalt just stabiilsed, et nad pakuvad mulle hästi palju kindlustunnet ja seetõttu ma saangi plaanida igasugu lõbusaid projekte sinna vahele, siis neid plaanis kindlasti aga jätkaks veel seda tööd, mis ma hetkel teen. No muidugi, aga mingit ikkagi selliseid suuri, mingid sellised väga konkreetsed Okei ja EKA haridusministrita haridusministriks tahaks. Ja muidugi tahaksin ja ikka selles suhteliselt, see tähendab mingi absoluutselt, et ma saaks sellega hakkama või ma hakkan seda ülehomme ajama, aga selles suhteliselt mul on mõtteid, mida võiks proovida teha, et seesama Eesti elu paremaks läheks. Aga seesama Liston sul nende seitsme asjaga olemas, et mida, mida sa unistad, mida, mida kunagi üks loengupidaja lasi sul üles kirjutada, ma olen kõik ära teinud sealt esimesest, aga nüüd järgmine lihtsalt. Järgmist ei ole teinud, sest et ma praegu tegelen nendesamade veel listis olevate asjade nii-öelda ära ära tegemisega. Ja ma saan aru, et üks üks punkt seal võikski olla haridusministriks saamine sise. Ei tea, ei taha kedagi hirmutada hetkel veel, võib-olla ma ikka pean selleks ajaks mingi ülikonna ostma, endale natuke usaldusväärsem. Tundub, et sa pead ostma ülikonna, sa pead mõne partei kodulehekülje pealt muidugi välja printima nende liikmeks astumise avalduse vaatsega käiku sinna juurde kahjuks või võib-olla õnneks, ma ei oska seda öelda, või sa äkki oledki mõne partei liige? Ei ole, et ei ole. Sellele me alustasime seda vestlust ka peaaegu kaks tundi tagasi sellest, et sa rääkisid, kuidas sa inimestest aeg-ajalt mõtled läbi värvide. Mis värvi on Helene Vetik. Mina olen valge ja ja mina võtan sisse endale teiste värve. Et praegu ma olen valge, mis on natukene kollasega segatud. Natukene kollasega segatud Helene Vetik oli tänase L2 pikniku saatekülaline. Suur aitäh sulle selle vestluse eest, aitäh sulle ja viimane lugu jääb kõlama sinu enda valitud plaadi pealt. Viimane lugu on väga pateetiline. Ja see number 11, Marju Länik, olen ju naine ja vabandan kvaliteedi pärast. Selline sai piknikul külaline oli täna, Helene Vetik. Ja uus saade.