Kirjanduse. Tere jälle pühapäeva pärastlõunat veetma meie seltsis kirjanduse tähestik. Peeter Olesk tere, Peeter, tere ja mina siis Mart Ummelas, vestluskaaslaseks sulle sellel pikal rännakul läbi eesti kirjanduse, mis hakkab nüüd tasapisi juba lõpule lähenema. Täna meil eetris selle sarja eelviimane saade. Ja nädalal tagasi, kui me lõpetasime oma saate Lydia Koidulast ja kevadest siis ütlesid sa välja sellise häälitsuse, millega me jätkamiseli q. Või esimene osa sellest hävitsusest. On õigesti öeldud. See on Henrik Visnapuu kolmas kiri Ingile. Hing oli tema abikaasa Bildel Friida Franzdorf, kellega nad abiellusid. 1922. Tutvusid aastal 1912. Proua Visnapuu suri teise maailmasõja algul nende lahingute ajal Eesti pinnal Itaalia raskesti tuberkuloosihaige. Ta ei olnud sugugi ainukene Visnapuu muusa. Et oli terve hulk Paul Rummo ja teised on need ka eraldi käsitlenud. Mõned muusad on ennast ise mehkeldanud arendanud sellest muusaks olemisest väga proosalisesse. Vaielda materialiseerunud muusaks olemise tulemusi. Kuid ei saaks öelda, et Visnapuu oli naistemees kuid peab ütlema, et tema kirja tingila, need on olemas ka kirjavahetusena ja nad ilmusid ajakirjas keel ja kirjandus 1968. Ning nad on olemas kümnekirjana Ingile. Ja ju on võetud kolmandast kirjast, mis samm selge paralleeliga kevade osas juba Koidullale ning Gustav suitsule Johan Liivile, Villem Ridala. Ning see luule näitus algab järgmiselt. See aasta tuleb kevad teisiti qq ja teisiti see aasta teisiti ja teevad teesid ja tuleb teisiti, Tiud ju teisiti hoopis teisiti kirjutatud lehekuul 1919. No ma küsiksin, see on Visnapuu puhul üsna tavaline, ta kasutab selliseid onomatopoeetilisdeskri häälitsuslike, selliseid sõnu, et mis see diood juu on õieti. Mis see võiks olla, veidi niimoodi mõtleme, üritame luuletaja, mõista. Lind see lind, näha lind, kes teeb dioodi. See võib olla ükskõik missugune lend, kuigi ööbik laksutab kuid see võib-olla keegi, kes kevadet kuulutab. Ja kui linde. Loodusele see on ülistuslaul luuletaja vabadele tunnetele. Ning ühtlasi seda saab siduda Visnapuu kauase sõbrae väga lähedase sõbra kirjanik August Gailiti romaaniga Toomas Nipernaadi, mis ilmus 1928, mis on kevade romaan. Otsapidi võeti romaan kevadest kuni hilissügisene sest palvetamise hooaeg algab kevadel, kui jää läheb. Ja palvetamine saab otsa. Kui lumi on maas. Veekogud, jää, hobused tuleb panna hoopiski jõe asemele palke vedama. Siis tuleb palke hakata niimoodi maha võtma, et neist oleks järgmine kord palvetamist. Nii et hoolimata proosavormist on kainelt siin Visnap puutundekaaslane meie nagu need luuletajad, kellest enne oli juttu. No eelmine kord rääkisime sellest kevade motiivist, mis läbib eesti luulet, aga mitte ainult luuletavaid, ka proosat. Oskar Lutsu kevade on ju see, mida igaüks meilt une pealt teab. Ja vaata, millega kevad algab. Kevad algab koolitulekuga, mis on juba alanud, kui Arno isaga kohale jõudis. Visnapuu, kolmas kiri Ingile algab sellega, et see kevad tuleb kindlasti, aga kool ei puutu üldse. Asjasse puutub linnulaul. On oluline see, see rõõm, see, see jäägitus. See, et kõik on korraga. Ning kuigi Visnap ei olnud mingi väga lahtine, meeles see annab asjale oma vanusest, olgu öeldud, et Visnap on olnud tegelikult läbi kogu oma luuletaja elu äärmiselt produktiivne, sõltumatult looduslikest raskustest, mida oli nii kodumaal kui ka eriti paguluses. Paguluses aitasite ta lõpuks kaks inimest, kes olid omavahel abielus. Liisi leia Toomas Uusman, Said baptistid. Nemad aitasid Visnapuul ellu jääda, aga. LÄBI Visnapuu pidas Eestis tervet hulka hammenteed kuid kõigepealt ilmus kogu aeg kogusid, ehkki on selge, et kogudega ennast ära elatanud ja nüüd korraga kõik see ei loe. Vabariik alles sünnib. Lehekuul 1990 Eesti ei olnud veel alma mater Tartuensis, tolemasse avati alles sügisel. Ja järsku kevad tuleb teisiti, Tiudjou. Hoopis teisiti. Sa asetad siis tema luuletuse kolmas kiri indile ka sellisesse ajaloolisse konteksti, seda ka, et seal ka vabariigi sünnikevadet. Seda segansest luuletusi tuli järjest ja kogu kus ilmus, kannab pealkirja käo Orvik 1920. Aga kägu on ju niisugune lind, kes laulab võõras pesas. Siin seda ei ole. Siin on kevade, mitte see, kus on sinu pesa. No luules tavaliselt nokka kirjeldatakse loodust, nagu sa ütlesid üsna üksikasjalikult, aga samal ajal see kevade kujund võib tähendada nii tärkavad inimsuhet, tärkavate armastust, aga nagu sa ütlesid, see võib ka tähendada tärkavad ühiskonda, uut riiki, omariiklust, et see kevad neil alates siis Koidulast, kelle puhul sa küll mainisin, nagu me mäletame, et see oli natukene nukker, see tema kevade aru saamiliame Juhan Liivil oli ta jälle kohati niisugune natukene nagu selline. Naljakas, kuidas lobjaka ta sealt Latsatas ja et, et näeme, et sel kevadel, kui ühest küljest sellisel igati positiivsel motiive Eesti inimese jaoks, eriti meil, kellel on neli aastaaega ja kellel kevad tähendab ka vabanemist talvesüngusest, pimedusest külmusest, võib-olla ka tõesti väga mitmesuguseid muid allusioone selle kevade kujul. Üheksa allusiooniks on soomaal viies aastaaeg suurvesi kus sa pääsed edasi. Väga kerge paadiga, mis taotakse välja ühest puust kuid paneme Gailiti Nipernaadi kõrvale. Kas Nipernaadi kevadel, poiss võiks nii arvata, sest kevade tulles ta kaob kodust. Alles sügisel vastu, Londleja proua ta üles teeb tema seiklustele lõpu. Ent Visnapuu kevad tuleb. See aasta tuleb kevad. Gailiti Nipernaadi igas romaani novellis lahkub. Ta jutustab maast ja ilmast kokku, ta tuleb ootamatult, ta kaob ootamatult. Aga tema tulek ei ole nii silmatorkav, nii meeldejääv kui tema lahkumine korraga. Teda ei ole. Kogu aeg jõe ääres, mis liigub. Ta on kogu aeg seotud igasuguste töödega, mis on ka ajutiselt palke ka, nagu enne oli jutt või parvetata kogu aeg. Kes muideks väga huvitav võrdkuju praegu siin kuulates, et jõgi kogu aeg voolab, et see on Toomas Nipernaadi, on nii, nagu me antiikajast teame, et ei saa kaks korda samasse jõkke astuda ja tema samamoodi astub kogu aeg tegelikult samasse jõkke omal kombel selles mõttes Nii kallitele kui ta elus oleks, kui ka ühele teisele mehele. Kui ka see elus oleks natuke, see on Toomas Nipernaadi Artur Valdest siis Tuglase ja miks? Sellepärast et ka Valdes on kogu aeg segamini tulekuga segamini minekuga. Pisut on siin tegemist irooniaga või paroodiaga. Valdes suhtles, sest Valdes tahab olla. Nipernaadi-il kõik pooleli ja algab ka pagan teab kust. Väga võimalik, et see ei ole sugugi mitte ainuke paroodiline koht. Sest kus toimub Nipernaadi tegevus? Tirikest Ta on Võnnu lähedal Luutsna jõe ääres. Kui seda jõge praegu vaadata. Ta seal annab hädavaevalt parvetada jämedat puuoksa. Aga mitte faili parve, mis võis olla sadu meetreid. Pikk kõige viimane Soome palgiparv, millest pole, andmed, oli nähtaval. Paar nädalat tagasi oli pikk kilomeeter. Oli kunagi värvetuse jõgi, Umbusi jõgi. Kui seda praegu Tartu maanteed mööda väljapoole sõites vaata seal allapoole pea. Sest tahutud transport oli kallis. Hobutransport sõltus ikkagi selles, kuidas oli lund ja nüüd igas niisuguses kohas, kus Parv jääb pidama on Toomas Nipernaadi korraga kohal. Räägib midagi maast-ilmast, kusjuures ta puutub kokku väga erinevad tüüpidega, on tähelepandav, et nad kõik on naissoost ja, ja kamandavad seal põrgus, mis Võnnu taga on elamist ja neile võib tekitada väga müstilise situatsioon, nagu näiteks olla vale köster. Aga miks ei võiks kristlane teisi tulevasi kristlasi, eriti kui need on 15 seltsidest ristida? See parvepoiste teema on ja hästi palju käsitletud ka Soomes, sest nii nagu sa ütlesid, Soomes on see palgi parvetamine olnud ju noh ikkagi enam kui 100 aastat üks põhilisi elatusallikaid suurele osale metsameestest ja reaalne, et parvepoisid, nagu me teame ka nendest soome filmidest, mida on tehtud on ju sellised ka veidikene nagu Nipernaadit, kes jõuavad jälle järgmisesse sadamasse ja siis on seal neil tüdrukud vastas ja ainult, et nad on kuidagi Soomelikult nagu noh, niisugused otsekohe särmad natuke robustselt kui Toomas Nipernaadi, kes tõesti esineb ju ikkagi sellise boheemlane teatud uue maailmaloojana nendele inimestele, kelle juurde ta tuleb, Soome parvepoisid võtavad need tüdrukud jätavad nad maha, aga Toomas Nipernaadi nagu ei võta ka neid õieti ta loob neile ainult illusioon. Ta on läbirändaja selles mõttes tallanud teatavaid vihjeid kapparoodilisi viisiaid. Tuglasega Tuglas ei ole paigal. Miks ta Tuglasesse suhtlus nii nad ei olnud? Elus mitte väga suured sõbrad ja, ja nad ei kuulunud ka samadesse rühmitustesse kuulusid küll Siuru Sõõrusse, jah, ainukene list teadmist. Kuid arvesta ühega Tokyos on ise tunnistanud, et tema võit disolemist äärmiselt ratsionaalsele või nagu ta täpsemalt ütleb, mõistusepäraste oli natukene niukene kuivakene kallitil. See puudub täiesti. Aga ta neid veetleb ikkagi oma sõna ja oma mõttega ta ei ole mitte niisugune matšides. Ei, ta ta võib-olla Terikeste külas pisut tüürib, sinnapoole, aga aga mitte Sadamasse jõudmata, aga ma soovitaksin solvata siin kõrvale ühe väga olulise allika nimelt eesti kirjandusteaduses. Aga mitte ainult meil avaldatud reaalsete kirjandusinimeste armastuskirju. Ja neid on palju, need on meeldivalt palju, kuigi seal tuleb olla väga ettevaatlik. Näiteks Gustav Suitsu kirjavahetused, õieti kirjavahetus Aino suitsuga, aga ka viidetega teistele suitsu ausatele. Koidula kirjad anti Albergile, Koidulast ja Kreutzwald vist oli meil juttu. Friedebert Tuglas ja Elo Tuglas. Juhan Liiv, Liisa Kolding, siis sinu isiklik piks, parras, kaaring, asekirjad Kaarel Hirdile aastatest 53 84. Karl Ristikivi valitud kirjad 38 77 sealhulgas kirjad kaja Noodlale. Carl Robert Jakobson kirjad Lydia Koidula-le ja lilli suupurgile. Ennist oli juttu, et on olemas ka Visnapuu ja Ingi kirjavahetus. On olemas ju ka Elo ja Friedebert Tuglase kirjad, teine selle aastatest 17 kuni 47. Põnev, mida tavaliselt eesti kirjanduse kontekstis ei osata lugeda. Professor Juri Lotmani kirjad oma õele doktor Liidia Lotmani regaavaga nimekale kirjandusteadlasele. Lotmani kirjand oma ülikoolikaaslasele Faynar sonkinale ja kirjad ühele tudengile, Larissa seal Kovale. Need kirjad, majad on mõistlik ka veel nimetamata kõike ei jõua, sest kõik ei ole ka avaldatud täies mahus. Kõik need kirjad näitavad, et seesama inimese kirjanduslik loomus lööb välja ka siis, kui tegemist on mitteilukirjandusliku teosega vaid täieliku dokumendiga. Kas ka siis on luule tähtsam kui argiproosa? Võtame näiteks niisuguse almiselt proosaliku kirjavahetuse, millest ma avaldatud ainult katkendeid. Carl Robert Jakobsoni kirjavahetus oma pruudi abikaasa Julia Taali kaasas 1962. Avaldatud ainult ositi. Mis see tähendab? Bernaadilikus, mis lööb igas loojas välja võib avalduda nii, nagu Gailiti ütleb. Võib avalduda ka näiteks siis Tuglas ja Elo Tuglase kirjavahetuses. Aga võib avalduda ka Visnapuukirjades, Ingile. Teiste sõnadega, me peaksime neid lugema. Paralleelselt siis jaa. Kuigi nad mainisid Lotmani, kes oli semiootik, et me oleme siin ka oma sarja jooksul lugu rääkinud sellest autobiografismist kirjanduslikus loomingus, kui sa nüüd ütled, et me peaksime nagu kõrvuti vaatama luuletusi, kirja tingile ja tegelike Visnapuukirju siis oma armastatule, kas, kui me ühe poole ära jätame, mis siis alles jääb? Armastus läbi igal juhul alles seda küll ja see on täiesti vaieldamatu. Teine asi on see, et kui sa kirjutad armastusest, siis sa kirjutad lugemiseks tegelikult kõikidele. Ikka Visnapuu ei kirjuta ainult indile Tiud jõu ja teisiti. Ta kihutab seda kõikidele käo Orviku ja käoorgu kaudu kogu oma klassika lugejatele. Kirjad ei ole mõeldud avaldamiseks, samas mõttes. Võtame kõrvale aastast 1000 942000, sest 44 45 kirjutatud Juhan Sütiste inglise soneetides kirjutatud tsükli arm adressaadiks kindlasti. Luuletaja abikaasa Hella Sütiste hääsaatus sinu kirglik käsilane. Ma olen olnud kogu möödundja. Nüüd käsi jälle minu peale, pane. Sulge õnnista. Ning silmas peakivi saatusele. Kiri hellal näha. Luuletaja alter egokivi kruusal me võime igakordsele vahet tõmmata täiesti uuesti. Seda küll, aga tekib üks põhimõtteline küsimus, et kas seal kirjandus tuleb ju ka nautida niisama, sa võid kujutada, et see on kirjutatud sinule. Sina kui lugeja, aga sa nüüd toot kõrvale need armastuskirjad, et kui me need paneme kõrvale, siis meil tekib nagu mingi kolmas mõõde, et aru saada sellest, mida kirjanik on tahtnud öelda, see on umbes nii nagu tänapäevakunstiga, et ega me sellest kujutavas kunstis palju midagi aru ei saa, kui kuskil kunstikriitik meile ei selgita, mida on tahetud kujutada. Et umbes samamoodi tuleb Eestis ka kirjandust käsitleda. Et ühest küljest me saame selle tasapinnalise elamuse lugedes loomingut, aga kui me asetame kõrvale selle nii-öelda autobiograafilise momendi, siis me saame mingi uue, palju ruumilisemalt ettekujutuse. On. Miks sa pead ennast rumalaks, aga soovitan tallinlasel mõelda ühele tõsiasjale, mis on minu jaoks piinlik. Minu jaoks on piinlik lugeda seda jama, et siiamaani saada lahendatud Paul Kerese mälestusmärgi asukohta, selle ümbert käib kohtu jauramine, aga kirjeldus oli maailmanimi. Ja, ja samal ajal see, mis seal ümber on, laguneb, ja see monument ise tänu poolkõrgele, haljastus ei paista üldse väljagi. Ikka jauratakse. Ma eelistan sel juhul lugeda loomulikult Kerese kommentaari saare, mida ta avaldas näiteks nii kommunistlikus ajalehes nagu kodumaaga. Need kommentaarid ei olnud üldse mitte kommunistlikud, vaid sügavalt analüütilisest. Meelistan lugeda tema malekool ja ma eelistan lugeda Kommentaare Roopelt sisse veel kes oli ka Nõukogude liidus väga kahtlase kuulsusega. Aga ma tahaksin, et see jama, mis on objektiivse monumendi ka seotud, et see oleks lõpetatud ja jäädavalt. No monumentidega on muidki jamasid Eestis. May, viitasin ühele teatud monumendi. Rääkides kirjanikest tuli meelde see, et omal ajal oli Tallinnas ka Juhan Smuuli monument, mis vahepeal maha võeti ja siis viidi kogu külla, kus tahab nüüd tee ääres tervitamas tema majamuuseumi külastajaid ette. Kui me nüüd natuke läksime selles mõttes kaugele, aga, aga ma arvan, et see on just see, mida mina tahtsin enda arust öelda, et keres kui fenomen, tema malelooming ei kao mitte kuskile, see, see on endiselt olemas, seda saab kätte raamatutest, internetist kindlasti, aga see, tema monument on seal kusagil põõsa vilus ja ümberringi on koristamata plats. See muidugi näitab seda, kuidas meie väärtustame niisuguseid rahvuslikke suurusi ja eks seesama asi tuleb välja ka meie kirjandust käsitleda ja kus me näeme ka, et me oleme nagu tasapisi viskamas teatud osa klassikat nagu välja kooliprogrammist ja Toomas sinna asemele midagi uut võib olla sama head. Aga, aga lihtsalt selles mõttes, et see on kuidagi nagu ajastulises kontekstis meile sobivam. See ei pruugi olla ajas kontekst, see võib olla ka tonni plaani paratamatus, sa pead tegema mingi valiku. Nüüd, mis peaks piltlikult on praegu programmis minuteada. On küll, aga missis peaks Visnapuust olema lugeja noorel lugejal tingimata peas, kas näiteks kolmas kiri Ingile peaks olema peas, sest niipeaaegu mõista nõuame, me peame nõudma ka noorelt inimeselt seda, et ta teaks, kes imkon see ei ole mitte. See on see, mis ma tahtsingi öelda, et sa võid nautida seda luuletust, kolmas kiri Ingile, aga kui sa ei tea, kes on see ing, siis sa võid ajada jama jama, et nii, nii ta on tegelikult, miks ma tahangi öelda, et kirjandust peab üritama mõista koos selle taustaga kostan sündinud. Et see autobiografism ei tähenda seda, et me peame otsima sealt noh, niisuguseid eluloolisi jooni ilmtingimata, et me peaksime arvama, et see kiri Ingile on nüüd ka nii-öelda füüsilisele Ingile kirjutatud, aga aga kui me teame, et mis nad pool oli selline suhe ja jätta sellega väljendas oma teatavat niisukest armuvalu, siis, siis see annab meile hoopis teistsuguse ja, ja palju reljeefse ma ette kujutada. Ja nüüd on puhtpraktiline proolasel. Kui palju me need teisi külgi jõuame ära õppida, sest on olemas ka integraal arvutus. Diferentsiaalarvutus on olemas, ka mindi leevi tabel. Olemas moodne rakubioloogia on olemas ajalugu alates ristisõdadest, lõpetades laulva revolutsiooniga. No see, mis jääb, ongi ikkagi rahvuslik kultuurrahvuse kultuur, iga rahvusõpetab koolis oma noortele oma kirjandust. See on küll hoopis teine tähendus. Tõsi, ega luule tõlkimine, see on uus looming, mina olen seda alati arvanud, et kui sa tõlgid, luuletus, siis see oma keeles lood selle emotsiooni põhjal, mille sa said selles algkeeles lugedes selle luuletuse uuesti. Kuidas sa telgid vene keelte päev tirikeste külas? Nendesse leniteerige. Aga ma küsin sealt, kuidas sa tõlgid, Visnapuu luuletust kevade külal, viimast stroofi, müümöörlii la Lillüü, vot sellega on juba raske siia, mitte ainult vene keeles. Kuna siin on palju täpitähti, mina kindlasti ei õnnestu ka indoeuroopa keeltes. Indoeuroopa keeltes vahest isegi õnnestub, ka. Niisugusel puhul pannakse tavalistes tõlgetes lõpu kaldsulgudesse kolm punkti lisatakse juurde joone allmärkus, tõlkimatu sõnademäng. Nii tõlkimatu sõnademänguga oleme me jõudnud selle kevade Jutogad. Ütlen end ausalt, et miks sa seda kevade motiivi tahtsid nii süvenenult käsitleda? Seal nii vabaduse tunnus üldse võimalik. Talv on ju alati laiba tunnus, nagu August Sang ütlebki, siis kõik on elutu, kui laip. Muide, ma tahtsin sind parandada, et teatavasti Visnapuu ka paguluses leidis endale ühe muusa hõde. Mitte ainult ühe, vaid rohkemgi, aga isiklik ja me ei ole läinud autobiograafias süüvitsi. Sest me ei pruugi olla täpsed küsimuse all tunde, siiruses, ma ütleksin, et seesama kolmas kivi avab võtme kõikidele sest siin puudub traagika. Siin on elevus, siin ei ole kannatust. Koidula elab ka Emajõe ääres pisut nagu üksildane ööbik mida Visnapool selles kirjas ei ole. Ta ei ole siin üksi. Siin on kõik temaga koos kogu kevad, kui aasta kogu linnulaul. Küsin veel, et kas kevadkujund on kuidagi eriomane eesti kirjandusele, et kas, kas seda esineb ka ümberkaudu? Soomlastel ja Leenal on kevad väga juhtiv printsiip, iseasi kas sellele saab üles ehitada kogu luulet, näiteks nagu oli meil jutuks Juhan Liivil, on olemas ka sügise ja talvepool. Ja mis on ka ilmselt siis noh, mõnevõrra mõjutatud tema enda Just nii, et see ei saa olla niimoodi, et sa näed ainult üht aasta aega. See saab olla niimoodi, et sa ja annad igale aastaajale tema olemuse ja nagu meil jutuks kevade olemuseks on pöörane või ilma piiranguteta vabadus. Kõik on korraga nii vaba, et isegi ööbik, keda me ei näe laksutab, kuigi tema laksutamine tähendab, et siin on minu piirid, sina siia ülle minu piiride, teine ööbiki, Ronny. Kuid see on ikkagi see, et mina olen peremees. Aga see meie kevad ei ole see, mis on see püha kevad, see mingi riitus, mingisugune muutus elus mingisugune transformatsioon. Kõikides nendes näidetes, mida meelale rõõm lugejatele ette lugeda või tsiteerida. Kõikidel nendel puudub hardus kevad ees, see pühendumus. Et nüüd ma allun olla seal see tunne, et ma lähen sinuga kaasa. Et ma olen üks osa sinust, et kevad on ka minus endas, et, et see jäämull sa saad osa Aga kuidas siis ikkagi Nipernaadit tõlgendada, kes toob meile kevade aga nagunii nagu kevad kaob suvesse, nii kaob ka Nipernaadi. Nota bene, ta ei vii kevadet ära, sest kuigi talv tuleb lõpeb romaan ju tegelikult sellega, et tuleb kevad ja kõik hakkab jälle peale. Niipea kui tuleb suvi, läheb kandlemängija Toomas Nipernaadi oma naise juurest jälle mitte ulgu meredelevaid ulgukraav ütelda. Nii et tegelikult, kui Visnapuu kirjutab oma kolmandas kirjas ringile ja kevad teisiti ja tuleb teisiti dioodi jõu ja teisiti hoopis teisiti siis tegelikult see kevaditi kordub õige pea jälle. Jah, aga mitte samal kujul mitte niimoodi, et see kõik on juba teada. Ja see on ikka see, mis me eelpool ütlesime, et samasse jõkke ei saa nagu kaks korda astuda, teisest küljest jõgi voolab, aga, aga iga samm sellesse on jälle uus ja ka kevad on jälle uus. Uus algus. Meil on nüüd kevad lõppemas kohe vastu. Enne kui sa ütled, mis on meie selle sarja viimase saate märk. Tuletan meelde, et veel mõne päeva jooksul võtame vastu teie vastuseid küsimusele, mis puudutas Lydia Koidula viisistajat nimelt ide Koidula luuletusi on teatavasti hästi palju viisistatud. Ja me küsime, kes Eesti helilooja sündis, samal aastal, kui Liidia Jansen kirjutas oma tuntud luuletuse kodu Meil aiaäärne tänavas ja lisaks sellele küsime. Noor eesti luuletajat on seesama eesti heliloojaga viisistanud, nii et siis kaheosaline küsimus, helilooja ja noor eesti kirjanik, keda ta on viisistanud. Niisiis kuhu me jõuame lõpuks? Nii et nagu natuke küsimus ja natuke hüüatus. Kohtumiseni siis 20. juunil meie sarja lõpusaates, kus siis üritame need ehk mõningad ka lahti jäänud otsad kokku sõlmida. Aitäh, Peeter Olesk. No ja mina siis, vestluskaaslane Mart Ummelas. Kohtumiseni täpselt nädala pärast. Kirjanduse.