Tere hommikust kõikidele jutusaate kuulajatele, et on jalgpalli maailmameistrivõistluste kolmas päev, siis ei kujuta ausalt öeldes ettegi, et jutusaade räägiks ka millestki muust kui jalgpallist sest loodetavasti enamikel inimestel veel jalgpallist päris ükskõik ei ole või, või seda jalgpalli, kes hetkel veel liiga palju inimesteni jõudnud ei ole. Seeria jutusaade täna jalgpallilainel ja rõõm on tervitada siin jutusaate stuudios Eesti jalgpalliliidu peakohtuniku Uno Tutki. Tere. Tere hommikust. Minu nimi on Tarmo Tiisler ja hakkame siis jalgpallist rääkima fokusseerides tänase jutu põhiliselt ikkagi jalgpallikohtunike tööle, sest mis seal salata, jalgpalluritest räägitakse palju, aeg-ajalt ka positiivses võtmes. Jalgpallikohtunikest räägitakse ka palju reeglina negatiivses võtmes, sest ei ole just väga sageli lugenud kellelegi kas siis lehe kommentaari või kuulnud telekommentaarist üldse kellelegi arvamust, et näe, kohtunik tegi hea mängu, kohtunikud üldiselt vilistada ei oska, näevad kõige vähem, võrreldes teiste inimestega, kes näevad kõike täpselt ja üldiselt kohtunikud ju asja ei tunne. Hakkame siis uurima, et miks te asja ei tunne. Kõigepealt sa oled Eesti jalgpalliliidu peakohtunik, teiselt poolt sa oled ka ju mõnes mõttes oma organisatsiooni esindajad. Kui palju sina võid anda üldse hinnanguid oma ametikaaslaste tööle? Avalikkuse ees? No eks minu tööeetika otseselt seda nüüd tõesti avalikkuse ees hinnanguid anda oma kaaslaste tegevusele ei luba. Kuid samas hinnangud kindlasti antakse, selleks on omad protseduurid, väga kindlad reeglid igal mängul viibib Eestis nagu ka rahvusvahelistel mängudel, kindlasti vaatleja, kes teeb siis kohtunike tööst kokkuvõtte ja võib-olla see ongi kõige adekvaatsem, kuna sellega tegelevad enamasti endised oma karjääri lõpetanud kohtunikud. Eeldame ka loomulikult, et nad kõik on oma ala spetsialistid. Et sealt tuleb siis esmane ja õiglane info. Muidugi alati jääb võimalus teisitimõistmiseks, alati on objektiivsed, subjektiivsed vaatlejad sellel mängul ja kui tulla tagasi nüüd sinu alguse juurde, et miks kohtunikest võib-olla nii palju ei räägita või kui räägitakse, siis ainult siis, kui nad midagi suurt ja valesti teevad, siis minu arvamus on see, et mida vähem neist räägitakse, seda parem, see on. Kohtunik ei tohi olla esimene tegelane platsil. Kõigepealt jääb siiski mäng kui selline. Järgmisena tulevad mängijad, kes on muidugi tänapäeva mõistes väga suured staarid juba ja siis tahad või ei taha, käib selle suure asja juures ka kohtunik. Miks inimene tahab saada jalgpallikohtunikuks, võtame näiteks suunatudki näite, miks sina otsustasid saada jalgpallikohtunikuks, teades, mis selle kõigiga kõigega ikkagi kaasneb. Eks võib-olla väga paljudel inimestel on omad soovid, eesmärgid elus. Enda puhul võin kindlasti öelda, nähes seda, mis toimus, sündis mõte peas. Kas tõesti nii see asi käibki? Ja Läksin hakkasin kohtunikuks ja iseendale, mulle tundub vähemalt, et see, mis toimus ennem seda enam Eestis vähemalt sellisel määral ei toimu. Ehk siis millest jutul jutt, on see, kuidas kohtunikud siin ütleme aastat 20, võib-olla 15 tagasi tegutsesid ja kuidas nad nüüd tegutsevad seda eriti madalamates liigades kõrgemates liigades. Sel ajal ma ei, kui ma hakkasin kohtuniku tööle nii-öelda alustama, ei osanud veel unistadagi, aga nüüd olen ma siin ja ja püüan teha omalt poolt kõik, et et meie armas jalgpall saaks paremaks ja kõigile nauditavaks. Ma ausalt öeldes ei kujutagi ette, kas lihtsam on olla kohtunik Eestis või on olla rahvusvahelisel tipptasemel, sest ühelt poolt panused Eestis on väiksemad, teiselt poolt maailmas saab helistada oma sutsu kuskil linnas yks ära ja tõenäoliselt sõidad sealt ära selle publikumiga selle ruumiga. Võimalik, et kokku ei puutugi Eestis, aga ilmselt sa tunned isiklikult kõiki mängijaid. Ei ole võimalik, et sa ei puutu kokku ühe või teise meeskonna esindajaga ja pärast siis arutatakse asja, et miks sa siis niimoodi ja miks sa siis ehk siis mis sina arvad, kas Eestis on lihtsam olla või olla vilistaja näiteks Uus-Meremaalt, kes käib sutsu tegemas MMil? Eks ta ole mõlemat pidi raske ühelt poolt võttes, et kui me Eesti poole pealt vaatame, väikene kogukond, tõesti kõik kõiki teavad selle ühe supi sees me siin. Nii-öelda vaaritame ennast päevast päeva, samad näod, ikka tuleb meelde eelmise kuumäng võib olla mingisugune otsus, mis kellelegi ei meeldinud. Ja jajah, see väiksus on võib-olla see probleem, mis siin Eestis pisut selle vilistamise teeb meie jaoks raskemaks. Ei saa ju võrrelda samas jälle sellist survet, mis, mis toimub suurtes liigades Saksamaal, Inglismaal, Hispaanias, Itaalias ja samas, kui me räägime nüüd rahvusvahelistel mängudel, kui, kui meie kohtunikud käivad väljas eks ta mingit pidi on pinge. Samas on muidugi kui sa lähed ja teed, teed seda, mida sa oskad, nii nagu sind on paremas usus õpetatud. Ja siiamaani ei ole Eesti kohtunikel väga halvasti see välja tulnud. Mingis mõttes on see välismaal käik tõesti lihtsam meie Eesti kohta kohtunikele ja ma mõtlen ka Uus-Meremaa kohtunikule kindlasti kui ta tuleb. Samas me räägime, et rahvusvahelisel tasemel on on selle ühe vea või eksimuse hind hulga suurem. Ja sinu pilgud sinu, ühest võib-olla eksimusest ja õnnestumisest sõltub sinu edasine karjäär väga-väga suuresti me teame kõik, et et kui me räägime praegu siin sellest MM istet töötavad seal trioodia kolm kohtunikku. Isegi nii, et kui ärme räägime, et ei, kohtunik ei saa oma füüsiliste testidega hakkama, ta võib saada vigastada ja kui üks joone mees saab vigastada, siis see tähendab seda, et väljakukohtunik kahjuks jääb sellelt suurturniirilt eemale, et selles mõttes on press nagu väga-väga suur Oled sina Eestis kaotanud mõne sõbra või hea tuttava, sellepärast et sa oled tema kahjuks pidanud vilistama. Kindlasti mitte, ma arvan, et, et asjasse pühendunud mäletavad mõningaid punaseid kaarte, mis oleme siin mängutuhinas jaganud, aga aga see ei tule mitte kuidagi. Takkajärgi. Tavaellu, aga on sulle pärast mängu tuldud ütlema, et kuule, lähme pärast seal putkadega klaarime. Ida-Virumaal alguses aga see, see on unustatud ajad, Eestis on, on uus generatsioon, uued tavad. Meile normaalne jalgpalliriik. Kui me nüüd hakkame tooma mõningaid paralleele näidete pealt, mida me kindlasti teeme, siis kui palju kohtunik mängu sees olles mängu ajal saab seda kõike ise noh, nii-öelda nautida emotsionaalsel pinnal, näiteks eilne Robert kriini budistamine oma väravasse, hiinlaste väravavaht taas kord laseb palli enda selja taha mingisuguse naljaka liigutuse tõttu ja sina oled väljakukohtunik, kas üldiselt kohtunikul nagu Tuksatavad ka nisukesed mõtted peas, et suur meeskond MM ja no mis siis nüüd või tema lihtsalt fikseerib värava ära ja kõik selle emotsionaalse poole laseb endast mööda? Ma arvan, need mehed, kes nüüd seal MMil vilistavad nendega on nii kõva psühholoogilist tööd tehtud, et neid see tõesti absoluutselt ei puuduta. See, see ei ole nagu nende murega probleem. Kuidas meeskonnad oma apsudega korda saavad, nende asi on, on rangelt jälgida reegleid, instruktsioone, viiese mäng õnneliku lõpuni, nii-öelda kohtuniku poole pealtvaates. Kumb see võidab? See on selle päeva tulemus. Mismoodi see mentaalne treening toimub, sest noh, ilmselt jalgpallireegleid Sa õpid ära umbes nagu liiklusreeglid, et sa õpid need ära, et nii on nii ja ainult nii. Aga siis on nii-öelda rakendusprotsess neile, et sa pead võtma mingi väga lühikese aja jooksul vastu otsuse, mismoodi see treening käib. Igalühel vägagi individuaalselt ma pean kahjuks ütlema praegu, et sellist üldist psühholoogilist ettevalmistust on töötatud välja küll õppematerjalid ja, ja oleme neid ka jaganud oma kohtunikele, nad saavad neid kuulata, see on umbes samasugune nagu kuulad Feng shui või või, või kuulad teeveedeed ja rahulikult ja mõtled ja, ja see niimoodi on teatud instruktsioonid, millele sa pead mõtlema ja ja laskma välja eelnenud momendi. Võib-olla, kui see läks sul kuidagi valesti, et sa ei tohi mingil juhul seda meelde jätta ja minna edasi ja ja on selline õpetus, aga, aga ma arvan, et tulevikus peame me ka siin Eestis kindlasti tähelepanu hakkama pöörama sellele, kuigi ma tean, et osad osad inimesed võib-olla võtavad sellist psühholoogilist ettevalmistust ka enda tööks kes tahavad asjaga sügavuti tegeleda, aga kindlasti suurel tasemel. Ma ei ole kunagi nii kõrgel tasemel käinud ja ei tea päris täpselt, kuidas, kuidas nende ettevalmistus rohkem me näeme seda füüsilist ja sellest antakse nagu teada kuidas neil see toimub. Aga kuidas see psühholoogiline, ma jään kahjuks päris täpselt vastuse võlgu. Oled sa Eesti kohtunikud rääkinud, et kui on mingi kaheldav moment, mida ju alati mängudes ette tuleb ja sa võtad vastu otsuse ja tõenäoliselt kõik kohtunikud teevad ka valesid otsuseid, et noh, nagu seda oleksist liin eeldada, et nad ei eksiks, kui kaua seda üle elavad. Järgmine magatakse rahulikult võimelmit. Ma arvan, et väga palju elatakse üle siis, kui ma ise olin aktiivne, siis, siis kindlasti tuli see mäng kaasa järgmisse öösse ja unenäos. Veel siiani. Hommikuti ärkan mõnikord, kui viis minutit unenäos on mänguni ja mul ei ole kuskil kohtuniku sokid on ära kadunud. Ja see häirib, tähendab, see käib kaasas, sinuga tahad või ei taha? Füüsilisest poolest, kui head need kohtunikud, kes MMil vilistavad, peavad olema, mida nad peavad suutma ja mis võib-olla ei ole oluline. Nad peavad ikka väga head olema. Nad ju praagiti välja alustati 50-ga, jäädi 30 juurde, sealtki kukkus veel mõned füüsisega välja. Ma tean, need testid ei ole lihtsat, kuid samas pideva treenituse juures ei tohiks noortele inimestele kuni 45 aastased inimesed on siiski noored inimesel raske olla. Eesti kohtunikud teevad täpselt samasuguseid teste. See koosneb spurtidest pikkadest sprintidest väikesest taastumisest. Ja nende reeglite järgi me elame ja kui, kui need suudab ära täita kohtunik, siis on ta need on ligilähedased testid mängusituatsioonidele ja ja need peaksid aitama kohtunike seda 90 minutit ilma raskusteta füüsiliselt läbi viia. Kui palju üks kohtunik mängu jooksul ära jookseb? Ma arvan, mängu intensiivsusest oleneb. Räägime vahemikus kaheksa kuni 12 kilomeetrit. Kuidasmoodi treenitakse seda otsuste langetamist ehk siis on see üldse treenitav ja kas sellega tegeletakse, ehk siis sa pead langetama mingi hetk ega otsuse, kas oli suluseis, ei olnud suluseis, kas oli viga? Ei olnud viga, on see treenitav? Eks ta on ikkagi treenitav. Nagu Howard veebki siin ütles, et olge jalgpalli sees, vaadake piisavalt palju mänge, vaadake piisavalt palju situatsioone. Eks, MM, praegu on üks võimalus kogu aeg jalgpalli sees olla. Samas on igasugused õppevideot, kus, kus näidata, kuidas teatud situatsioonides tegutseda instruktsioonid. Viimasel ajal olen näinud isegi selliseid ettevalmistavaid ülesandeid, kus kohtunikul aetakse pulss kõrgeks, eelneva jooksmisega ja igasuguste füüsiliste asjadega ja siis ta jookseb veel pika spurdi üleplatsi ja siis seal äkki toimub action ja siis ta peab selle nii-öelda pärast füüsilist pingutust kiirelt oma ajus võtma selle õige otsuse vastu, et sellega tegeldakse ja pidevalt töötatakse välja uusi treening meetode. Kas üldiselt kohtunik suudab enda peast välja lülitada meeskondade, särava või vähem särava ajaloo? Seda on küll ilmselgelt, kui sul ju mängivad Inglismaa ja võtame mingisuguse tagumise otsa meeskonna. Ja sul on mängu lõpus vaja anda inglaste kahjuks näiteks penalti, kui kui seis on viigiline, siis kas see nende kuulsusrikas minevik tuksub kuskil? Ma arvan, et nüüd summa summarum, Ühem, mingi meeskonna ajalugu või Uruguay kunagised tulemused ei tohi mõjutada mitte kedagi, pigem võib kohtunike tõesti mõjutada nende suurte staaride tegevus. Et ütleme, nüüd, kui kui me teame, et messi on väga hea lae ja väga hea kukkuja, siis siis ole see mihkel ja võtta see otsus vastu, kas seekord talle tehti viga või seekord ta suutis ennast kergelt kukutada. Ja, ja võib-olla see tõesti võib mõjutada, nagu olen, olen ka ise kuulnud, et kui, kui vaatame õppe videosi ja, ja äkki tuleb hääl saalist, et aga pekam tema vastu tulebki viga anda. Et sellise mentaliteediga ei tohiks kohtunikud ja ma loodan, et top kohtunikud ükski sellisega ka ei ole. Mida kohtunikud enne mängu algust riietusruumis oma keskid teevad, millest nad räägivad, kui üldse räägivad? Ei, kindlasti räägivad see ja see on üks põhitõdesid iga kord, kordamine on tarkuse ema. Isegi kui sa oled juba 100 mängu teinud ja nendesamade inimestega olnud pooltel nendest koos siis ennem mängu räägitakse ikkagi võimalikud situatsioonid, eriti, mis puudutavad kindlasti karistusalas tegutsemist, kuidas 11 toetada selles situatsioonis, kus on vastutusalad, kuidas võtta otseseid vastu, milliseid võib-olla salamärke kasutada, mis publikule kohe silma ei hakkaks, näiteks? No näiteks, kui te vaatate kohtunikku ja siis jälgige, kuidas ta, kui pall läheb auti, kuhu ta oma keha keerab, lihtsalt kuhu ta näoga suunaga, siis ta näitab oma arvamust. Abikohtunikud on sellega, me ei räägi siis, kui meil on mikrofonid peas, mis nüüd uuem trend. Et siis võib-olla osa asju kaob ära, aga samas ega neid ATP-d ei tohi unustada, sest mikrofonid võivad üles ütelda patareid tühjaks saada, lipud murduda, ikkagi tuleb kõik, mis on arst ja B-st alguse saanud kunagi ja vanal ajal kasutuses olla. Ega see ei tohi kuskile ära kaduda, kõigest sellest tuleb enne mängu rääkida. Ja siis ei tule ka ootamatusi mängus. Aga see on puhtalt selline intellektuaalne jutt, ehk siis arutatakse asjast, mitte ei panda käed ümber õlgade nagu mängijad enne mängu ja et nüüd oleme nagu üks rusikas ja teeme. Ma ei ole väga palju näinud, et võib-olla lõunamaa kohtunikud on sellised, kes armastavad kehakontakti, aga noh, ütleme, et eesti mehed ei lähe punti ja kui nad just laulupeol või tantsupeol ei ole, mis täna Rakvereski toimub, et kus, kus nüüd võetakse kaela ümbert kinni ja ütleb, et lähme, teeme ära, aga ma olen näinud käies Euroopas, kus brigaad vähemalt peale mängu tuleb kokku ja, ja samamoodi, kui on hästi läinud. Juubeldavad olen näinud ka juubeldamist siis, kui, kui ma räägin ajaloost, kui see nüüd ei käi küll asja juurde, võib-olla, aga, aga kui õnnelikud olid Rootsi kohtunikud, kui neil tuli hästi välja see üle 50 aasta mäng Eesti ja Venemaa vahel, mille me õnneks võitsime. Aga seal ma nägin rõõmu kohtunikest. Aga üldiselt tõde ka üksteisele karmilt näkku öeldakse, kui, kui me oleme kuulnud, et meeskonna riietusruumis vaheajal teinekord nagu päris sõjaks läheb. Ja tõde öeldakse kõigepealt kohe peale esimese poolaja lõppu. Et teisel poolajal, Neid asju, mis võisid juhtuda esimesel poolel, ei toimuks kindlasti ja ausus ongi see, mis, mis aitab meid. Kui me paneme silma kinni ja oma kaaslase vigadele ei pööra tähelepanu, siis see kaaslane võib seda viga uuesti teha ja see asi võib veel hullemaks minna, kindlasti kindlasti on see, mis öeldakse, ära, mida tegid sina hästi, mida tegid mina hästi ja kus oleks meil paranemisvariante? Meil on nüüd muusika kuulamise koht ka, sest jalgpallist oleme juba mõnda aega rääkinud. Uno Tutk valis lood välja, ütleb, et vanakooli mehed lood ja kuulame siis üht esimest vana kooli mehe lugu. Jutusaade läheb edasi, teemaks jalgpall, külaliseks suuna Tutk ja saatejuhiks Tarmo Tiisler. Me kõik oleme näinud juba paari suurvõistlust järjest, et kohtunikel on peas selline vahva raadiosidesüsteem. Mis alustel see toimib? Nii kohtunikel, tema abikohtunikel joone peal kui ka neljandal kohtunikul on siis mikrofon kõrvas. Ja nad saavad omavahel kogu aeg pidada kontakti. Et kõigest, mis väljakul toimub, rääkida, suhelda. No ma tean, et näiteks, kui juba pall hakkab välja minema keskelt, ta ei ole veel väljal läinudki, kohtunik juba ütleb oma arvamuse, kellesse pall läks välja nii et abikohtunik juba teab, kuhu poole tal tuleb praktiliselt lippu tõsta. Et see aitab ja samamoodi suluseisus, kui on meil. Kui me räägime aktiivsest passiivses suluseisus, siis juba on eelinformatsioon kohtunikul kõrvas, et et praegu keegiana aktiivses ja keegi on. Aga ta ei mängi näiteks passiivne on üks mees seal, et see annab väga palju juurde üldse nagu kommunikeerumisel, kasvõi kui käib kuskil mingi nagistamine, siis kõrvalt saab öelda, et jälgi seitset ja üheksat kohtunik saab, kuhu see toimub, tema selja taga saab kohe pilgu visata peale, et see on praeguses ajas väga positiivne ja väga innovatiivne. Seda jalgpallikohtunike filmikilde referi oleme mõlemad näinud ja eeldatavalt on ka mõned pealtvaatajad või siis raadiokuulajad näinud. Seal oli päris huvitav kohta kohti, huvitavaid oli mitmeid, aga üks oli see, et oli siis finaalmäng Euroopa meistrivõistlustel kaks aastat tagasi ja siis 10 minutit enne lõppu. Väljakukohtunik ütles abikohtunikule, et saab 10 minuti pärast see jura üks kord läbi. Palju selles sidekanalis aetakse niisama naljajuttu või elatakse ennast muidu välja. Noh, ma arvan, et seda Pille juttu saab ainult siis, kui on seis juba viis, null ja siis võid mõne mõne nalja sinna sisse visata ja, ja asi on kerge ja ja ei ole väga keeruline, aga aga üldjuhul räägitakse seal ainult asjast ja igasugune nii-öelda eetriväline mulisemine ei ole seal heaks tavaks. Jõuab see jutt tegelikult kelle kini veel? Ei, see jääb sinna nendesse kõrvadesse. Oleme küll proovinud mõelda selle peale, et teinekord, kuna on Euroopa liigas kasutuses olnud kuue Me komplekt, et miks mitte näiteks katsetada, aga ma arvan, et see paneb teatud pressi peale kohtunikele, kui nad teavad, et neil on veel mingi salakõrv, kes kuulab, mida nad räägivad. Tahetakse veel ja hoitakse 48 tundi. See, et noh, näiteks ja ma arvan, et, et see võib-olla võib-olla jah, paneb lisa lisasurve lihtsalt peale, kui veel keegi kuulaks nagu lennuki musta kasti. Aga võib olla suurturniiridel, võetakse see kasutusele ja, ja et saada selgem ülevaade, mis toimub Kohtunik võtab kaasa väljakule minnes punase kaardi kollase kaardi, pastaka vile. Mündi tavaliselt millega loosida mängu alguses, mis müts on, kust see tuleb, on seal tähtsust, kus ta ei ole, see on tavaline reeglitest tulenevalt mündi viskamine, mõni armastab kulli-kirja, kus on kindlalt kotkas, mõni armastab meie Eesti ühekroonist. Jaa, jaa. Selge. Ühel pool lõvid, teisel pool number, kui ta ära kaob, ei ole väga suur probleem. Ta on kerge taskust välja hüppama, osadel kohtunikel on, on spetsiaalsed vihva poolt jagatavad ühel pool vihva, teisel pool fair play kaasmängijatele, selge, olen näinud münte, kus ühel pool on värav, teisel pool pall, see tähendab, kui sa loosid, siis on võistkonnale, kes on noh, võib-olla sellises keeles, mida ei ole, ta ei oska kohtunikuga suhelda, muudkui vaatab, ahah, tema sai palli või ta sai värava. Me teame, reeglite järgi saab alati valida ainult poolt. Siis ta saab vaadata, et ahah, kas ta kaotas või võitis mängu alguses loosimisel. Jalgpallireeglite muudatustest on palju räägitud, et peaks tegema, nii, peaks panema videokorduse ja pallile mingi vidina sisse, et siis saaks täpselt lugeda, kas oli väravas või mitte. Kas seda loosiviskamist mängu alguses ja penaltiseeria alguses on selle kohta tulnud ka surematuid ettepanekuid, et äkki peaks siin ka midagi muutma veel. Sest mängu alguses noh võib-olla nii palju see tähendust ei oma, kui jube just päike ja tuul ei tule meil mängu. Aga penaltiseerias ta ikkagi ju määrab, kumb saab esimesena lüüa. No kui neid muudatusi ettepanekuid ka on, siis kindlasti olen kuulnud, et seal on päris tuhandeid kirju igasuguste mängu muudatuste ettepanekutega saab FIFA ja eks neid Wesipruuli ja Tatika ei tule üle maailma. Aga sellel teemal, mida sa nüüd just täpselt küsisid, ei ole muudatusi, nagu tahetud tahetaksegi muuta igasuguseid suluseise värke ja aga nüüd seda loosimist, see on nii vana ja traditsiooniline, et las las see münt otsustab ikkagi selle on ju suuremaidki asju otsustatud siin mündi teel. Kui ainult see, kas, kas sa alustad mängu või või oled allatuult või vastu vastu päikest. Kas ma üleeelmises küsimuses loetlesin üles kõik, mis põhivarustuse hulka kuulub? Kella ei lugenud ja lugenud, kindlasti peab olema kohtunikul ja, ja osadel ka kaks varu Kell igaks juhuks, et kui üks ei tööta, patarei saab tühjaks. Kell on ikka käekell, aga numbritega. Jah see on stopper. Nüüdsel ajal on juba enamusel kohtunikel ka pulsimõõtja südame rütmimõõtja pärast mängu saab kõik seal arvutisse panna. Saab täpselt teada, kui palju sa jooksid, palju oli su südametegevus. Kas need poole lisaminutit tegelikult sünnivad mingisuguse arvutustehte tulemusena või see on ikkagi väljakukohtuniku noh, nii-öelda tunde järgi pandud, et vaatame, neli vahetus tuli, siit tuleb umbes kaks minutit natuke, keegi oli pikali ka, paneme kolmanda juurde ja aitab küll. Sa ütlesid väga täpselt instruktsioonid näevadki ette seda, et kui me räägime vahetusest, siis tsirka pool minutit läheb ühe vahetuse peale, kui neid on olnud kaks vahetus, siis on üks lisaminut nagu kindel. Edasi tuleb veel aja venitamine, vigastuste ravimine ja sealt tulebki see see lisa, mis, mis pannakse ja mitte mingil juhul ei otsusta seda. Neljas kohtunik vaid selle otsuse võtab vastu väljakukohtunik, kus ta siis mingi 41. teisel minutil püüab diskreetse signaaliga. Proovige jälgida teinekord, kui on 40 minutit mängitud, kuidas kohtunik mõnileb kätt kaks korda alla, siis saate teada, et on kaks minutit tuleb lisaks või või, või kuidas, kuidas keegi seda, mina näen küll kohe ära, kui, kui kohtunik hakkab näitama neljandale kohtunikule paljude lisaaega juurde paneb ja vastavalt sellele siis siis just 10 sekundit või ka täpselt 45 täis tiksumisel näidatakse palju, siis, siis tuleb seekord lisaminuteid sellele poolajale või siis mängule. Aga kui keegi on noh, ikkagi väga valusalt saanud haiget on päris kaua seal maas pikali, kas kohtunik mõõdab selle pikali oleku aja ära ja lisab täpselt selle minutite hulga võida, vaatab kani tunde järgi ja ta võib seda vaja, et olen ise olnud mängul, kus. Oli see kaelavigastus ühel Chelsi noormängijal ja konkreetselt oli enne mängu juba öeldud, et teda ei tohi ise ravida, nii-öelda väljakul, vaid peaspetsialist, tulemas juhtus Iirimaal ühel noorteturniirile ja kaheksa minutit seisis mäng, nii kaua kui see mängija sai transporditud ära sealt väljakult. Ja kohtunik pani pärast ka kaheksa minutit juurde. Ja miks siis ikkagi Manchester Unitedi kodumängudel pannakse rohkem juurde kui see on Alex Ferguson? Ile kasulik. Mulle tundub, et see on Manchester Unitedi fännide arusaam. Selge kui kohtunik saab mängija käest noh, ütleme siis eesti keeles lõuga, on tal siis nagu õigus, kui meesterahval asuda enda kaitsele või ta peab jooksma ära või ta peab kutsuma abi või abi tuleb niikuinii või mida ta peab sellisel juhul tegema ja kas on ka reeglitega paika pandud või on siin kohtadega inimlikkusele, et siis juba mees mehe vastu klatime? Väljakul seda kindlasti toimuma ei saa. Ja ma loodan, et ka väljaspool väljakut kohtunikud on piisavalt intelligentsed inimesed, et mitte tegeleda sellise asjaga nagu nende vastu on tegeldud. Ja ma ise inimlikult sügavalt loodan, et igas võistkonnas on piisavalt kaine mõistusega mängijaid, kes kohe asuvad selle riiukuke ümber ja eemaldavad sellest situatsioonist. Aga kui selline asi toimub, üks võimalus on, kas mäng katkestada või reeglitepäraselt tegutsedes on ju teada punane kaart ja võistkond ja vähemusse. Palju seda kohtunikud, töötlemist on mängu ajal verbaalset ja kust alates verbaalne töötlemine muutub kaardi vääriliseks. Kas ma arvan, kõrgemal tasemel seda ei ole, sest et see on kõikide silma all meistriliigas ja ega seal kohtunikud eriti nagu ei lubatagi reegli instruktsioonid ei luba luba kohtuniku tööd pidevalt kritiseerida või juhtidel on ju teatud kohustused nii treeneritel mängijatel mängida, treeneritel, juhtida oma võistkonda kohtunikul juhtida mängu ja kui keegi selle vastu eksib, siis on. On teatavad jõuhoovad, millega saab nad korrale kutsuda või siis eemaldada tehnilisest alast. Aga olen kuulnud madalamates liigades, et egaa noori kohtunike natukene niimoodi verbaalselt surutakse ikka nii-öelda enda kasuks vilistama või mõjutama mängus tehtavaid otsuseid nii-öelda. Kui hästi kohtunik suudab ennast välja lülitada sellest, mis arvatakse temast tribüünidel. Ma arvan, et hea kohtunik suudab seda ja, ja need, kes on head, kohtunikud, on ka kõrgemale jõudnud. Kui seda nüüd nii sügavalt hinge võtta, siis siis ongi tema tase see olla seal väikesel mängumaal. Eestis on selles mõttes just raskem ka, sest siin ju neid hüüdeid tribüünilt väga palju pole ja iga õige on väga hästi kõigile kuulda. Seda küll, aga, aga õnneks oleme me niukene põhjamaine ja, ja rahulik rahvas. Kui siin mõned aastad tagasi veel oli hea, kui värava puhul rahvas plaksutama hakkas, siis nüüd oleme natukene kaugemale jõudnud ja, ja ikkagi mõningad fännid teevad lärmi, kui, kui on õnnehetkedega. Ma arvan, et see käib jalgpalli juurde ja, ja see peab jääma ja emotsioonid käivad selle mänguga koos ja ja, ja, ja kui sa ei suuda seda taluda, siis siis tuleb tahtmata midagi pahasti öelda mõne muu spordiala kohta, siis võib ju malet mängida. Ma olen saanud aru, et ma võin tribüünilt Uno Tutki kohta, kui ta on kohtunik, hüüda kõike, mida ma arvan, lihtsalt ükskõik teda nimetada kelleks tahes. Aga kui ma sellesama asja panen paberi peale kirja, tõstan plakati üles. Dutconzee Tutk on teine. Siis võetakse mul paber ära ja võimalik viiakse staadionilt kaera. Homseni. Jah, see võib olla küll, sest et noh, avalikus meil on teatavad reeglid avaliku korra ja käitumise kui, kui kasutate ebatsensuursed sõnu. Politsei võib teid ka siis viia tribüünilt ära, kui te avalikus kohas rumalasti räägite. Aga jah, pealtvaatajana on teil õigus ju oma arvamust avaldada. Pealtvaatajatele kohtunik suurt midagi teha ei saa, kui otseselt ei ole selle võistkonnaga ja ja, ja seotud isik ja võib-olla kahjustab jalgpalli mainet sellega, et ta niimoodi käitub. Kui palju kohtunik kontrollib mängu eelpalle ja kas ta üldse nende pallidega vahetult enne mängu kokkupuutumist nendelt nende konkreetsete mängupallidega, mis on märkus välja valitud. Ja mängupalli tuuakse tund aega enne mängu algust kohtunike ruumi, kohtunikud kontrollivad nad ära. Vaat nad vastaksid survele, on reeglitepärane surve, mis on siis 0,6 kuni 1,1 ja, ja tavaliselt on ka igal igal pallil oma kindel ja parem surve, millega seda palli siis soovitatakse mängida ja need mängupallid lähevad hiljem siis mängus käiku. Mitu neid on? See oleneb mängust, rahvusvahelistel kasvatame kümmet kuni kahteteist palli, Eesti liigas viis palli kohustuslik meistri-esi- ja teises liigas madalamates liigades mängitakse ühe palliga. Mis on veel see, mida kohtunik enne mängu ilmtingimata peab tegema? Kindlasti vaadata üle väljaku väravad. Märgistuse mängijate poole pealt kontrollib, et mängijad oleksid vastavalt reeglitele riides. Varustus oleks õiglane. Midagi ohtlikku ei kannaks nad ise ega vastasele ohtlikku, see tähendab. Et väljakukohtunik käib läbi kõik 22 mängijat, vaatab, et neil ei oleks ketti kaelas. Ja nii edasi, jah, visuaalselt, aga teda aitavad tema assistendid selles mõttes ja, ja kõik teavad reegleid sama hästi nagu kohtunikudki, et see ei ole enam probleemiks, need ketid ja ehted, mis siin paar aastat tagasi tekitasid natukene furoori. Aga enne mängu on veel kohtuniku tööprotokolliga tegutseda, et, et seal oleks kõik korras ja olla mänguks valmis. Õigel ajal. Mängijad ju enamik on professionaalid, Need, kes MM-il neid kindlasti Eestis ikkagi ju ka püritakse selle poole jalgpalli vähemalt meistriliigas mängivad neid, kelle jaoks see ongi töö kohtunike jaoks, see ei ole töö, välja arvatud ilmselt sina, kes on siis palgal jalgpalli liidus ja on peakohtunik. On sellest käärist kuidagi võimalik üle saada, et mehed teevad päev läbi tööd õhtu nimel. Aga jalgpallikohtunik on kaheksa tundi, kõigepealt põhitööl ja siis tuleb ikkagi natukene väsinuna oma vilistama. Seal on palju mõeldud. Suurtes liigades on. Lepingud kohtunikel, Inglismaal, Itaalias Saksamaal. Paariks aastaks nad pühenduvad täielikult kohtuniku tööle, see on hästi tasustatud. Mure on see, et mis siis saab, kui nad enam ei tee seda tööd siis ei ole sotsiaalseid garantiisid. Ja sellesse ongi, et et kohtunikud on vajalikud täpselt nii kaua, kui nad on head vilistajad. Nende füüsis on korras. Kui juhtub nendega vigastus, mis edasi. Vigastatud kohtunik pole enam kellelegi vajalik. Aga kui ma loen kohtuniku nime tagant, et ta on muidu kooliõpetaja, siis ta ikkagi ju võib olla elukutselt kooli õpetaja, aga ta ei tee seda tööd mängude vaheajal. Te mõtlete praegu kõrgel tasemel kõrgel tasemel imemist, räägime. Ma tean, et nad on võtnud nii-öelda akadeemilise ja praegusel hetkel jah, nad on kusagil instruktorid, õpetajat, väga palju on sõjaväelasi kes tegutsevad, aga nad on võtnud nagu selle oma hobiks vahepeal akadeemilise oma põhitöökohalt. Nagu me teame, kunagi oli siin üks kuulus hambaarst juhtis vägesid Euroopa mängudel, et noh, ma arvan, et kardan ka, et kui ta 10 aastat tegutses aktiivselt jalgpallikohtunikuna, et tema, tema hambaarsti vilumus kindlasti käis allamäge sel ajal Kui palju kohtunikud mängujärgselt arutavad osapooltega mingisuguseid sõlmküsimusi? Osapooltega nüüd võib-olla mitte nii palju oleme, oleme andnud võimaluse siin, et et kui kedagi midagi huvitab, on, on võimalus peale mängu tulla ja küsida. Aga enamasti arutatakse mängujakse situatsioonid läbi mängu vaatlejaga. Nii et noh, ma ei mõtle, et see peaks olema tava, aga seda, et treener Alex Ferguson saab tulla pärast mängu küsima kohtunikult, et kuule, mees, miks nii? Ei, üldiselt see ei ole. Aga võiks see olla. Kui emotsioonidest võitu saaks, siis võib-olla see olekski aitaks asja edasi, aga siiski ütleme, et jalgpall on emotsioonide mängija mängust tehtavad otsused. Kui on positiivne resultaat, siis on tavaliselt kohtunik väga hea ja aitäh ja kõik oli super. Kui on natukene midagi, mingi nagin, siis löövad üle ülepealained ja siis enam ei tule nii-öelda konstruktiivsest vestlusest väga tihti välja. Kui reaalseks hindad sa võimalust, et Eesti kohtunik pääseb vilistama suurturniiri finaalturniiri? See võimalus on olemas. Aga selleks peab olema õnne. Tahtmist aega. Ütleme Nedamist, et Eesti kohtunikul on aega ja tahtmist. Ta teeb endaga tohutult tööd, tal on mingi kogus raha, et ta ei pea igapäevasissetuleku pärast muretsema. Ta saab pühenduda sellele, et saada väga heaks kohtunikuks ja jõuda rahvusvahelisele tasemele tipptasemele. Mis see õnn on, mis käib asjaga kaasas, peab sul olema keegi soovitaja, peab sul vedama mõne mänguga, et sa oled suutnud lahendada ära mõne kriitilise probleemi. Või mis, ma arvan, et see ongi niimoodi, et sa, sa pead tasemel, kus sa sulle antakse võimalus püüdma nii-öelda seda hetke ja, ja seal väga head momendid olema, mis seal väga õigesti lahendad. Ja sealt võib see samm-sammult edasi minna, kui me räägime praegu siin on hea näide kõrvalriigist, et Soomest, kus juba ammu ei ole ühtegi väga kõrgel tasemel kohtunikku olnud ja nüüd tuli noor poiss, hästi, läbis kõik need esimesed noortemängud ja nüüd nüüd juba vilistas finaali. U17 Euroopa meistrivõistlustel. Anti Munuka. Jätke võib-olla see nimi meelde, vaatame, mis tast paari aasta pärast on saanud. Aga väikestest riikidest praegu UEFA soosib seda, et tuleksid neutraalsetest riikidest. Hea näide on kas või see Viktor Kassai, kes praegu on esindamas Ungarit suurturniiril. Kui sina vaatad MM, siis vaatad sa kui jalgpallisõber või vaatad sa kui kohtunik, et sa siis ikkagi kogu aeg ajanud näpuga järge, et vat vat vat nüüd liikus. Liidella kindlasti ma vaatan kui jalgpallisõber mitte kui fänn, vaid kui jalgpallisõber ja kindlasti vaatan ma kõiki kohtunike otsuseid. Nii kui me siin esimeste mängude põhjal vaatan neid kollaseid kaarte, mis on õiglaselt tulnud, sa kohe näed ära, et see oli lubava rünnaku peatamine või et see mees juba tegin mitmendat korda. See viga oli nüüd natukene raskem. Ja nüüd juba kohtunikul aitas, et siin oli see piir, kus ta oleks pidanud selle kollase näitama. Kindlasti vaatan seda kindlasti kindlasti vaatan seda, kui, kui professionaali pilguga Viis mängu on peetud ja noh, tegelikult kedagi veel väga vigaseks pole sõidetud, ehk siis on siin kohtuniku hea töö on siin turniiri algusfaas. Või mis, ma pakun välja, et veel ei ole, pinged ei ole üleskruvitud, veel ei ole, veel, võib kuidagi pehmemalt lubada siin seda mängu teha, kui, kui jõuavad teise. Ma arvan, inglaste teine mäng on kindlasti saab olema hulga hulga tõsisem, füüsiliselt. Ma arvan, just siin on see, et kõik mängijat, aga mis neid ootab ennem ennem seda suurturniiri käis ju läbi alaliit ja, ja kõigiga tehti, mis, mis, mis võib mis mille kaasa tuua ja kuna see on turniir ja punasega ei saa riskida, kui sa jätad kaks mängu vahel, siis sa oledki sellelt turniirilt võib-olla väljas, sest et et kolm mängu ainult alagrupis on. Aga kui nüüd mängudest rääkida, siis siis üllatasid nii Lõuna-Aafrika vabariik oma lõbusa mängu kui ka Korea väga hea mänguga vastavalt siis nende oponendid valmistasid pettumuse, loomulikult. Aga ei, siiamaani on kõik, kõik hästi läinud. Aga pigem lubatakse jõuliselt mängida või on võetud suuliselt, pigem natuke vähem? Ei, ma arvan, et lubatakse, soositakse siiski jõulist mängu aga ausalt jõulist mängu ja kindlasti. Saavad kõik, kes kasutavad üleliiast ja vastase tervisele ohtlikku mängustiili, saavad karistada. Aitäh Uno Tutk, et tulid rääkima jalgpallikohtuniku auväärsest, aga suhteliselt tänamatust, elukutsest saate lõppu jällegi vana kooli mehe lugu ja eks me siis lahinguväljadel näeme.