Nüüd kõneleb politoloog Rein Taagepera sellest, missugused on erinevused kodueestlaste ja väliseestlaste vahel. Aga kõigepealt, kuidas võrrelda inglasi, ameeriklasi, neil on ka ühine keel. Eks seda vastastikust narrimistole. Aga kui asjad lähevad tõsiseks, nagu maailmasõdade ajal siis ikkagi keel ja ühine Seksperidudeerimine tõmbab kokku, mis, et mille üle irvitatakse, mille üle naerdakse, mida teisele ette heidetakse. Mõlemad mõlemad pooled nendivad, et teine pool räägib inglise keelt imelikult? Jah, ütleme ja, aga muidu ameerika hüvitsana inglaste kohtan laimeed, mis tuleb rohelises sidrunist. Ja kaudselt sellest, et juba möödunud sajandil hinges merevägi, on nii arukas, et hakkas karbuudi vastu oma meremeestelt nõudma, et nad, too need rohelisi sidruneid merereisidel kaasas kannaksid, sööksid, aga mida ütlevad inglased ameeriklaste kohta? Vaat seda ma ei tea. Inglismaal nii palju viibinud, ma oletan, et on samad pealiskaudsed etteheited nagu Mandri-Euroopas, et Ameerikas pole kultuuri ja, ja liiga rähakeskne ja ja aeg on raha ja nüüd on vist küll aega Lääne-Euroopast aru saanud, et aeg on ikka raha. Eestlaste juurde tagasi. Kodu-Eesti ja Välis-Eesti. Te olete väliseestlasi jälginud ka sel ajal, kui Eesti paari vabaks saanud. Kas nende mõttelaadis nende suhtumises on toimunud mingeid muutusi Eesti majja? Los Angele sees on käimist mõnikord kord kuus, mõnikord paar korda aastas. Oletan, et väliseestlastel on iden, suse kriis enda avastet seni aldi nagu välissaadikuid ja vabadusvõitlejad ja nüüd, kus Eesti vabadus käes on, mis mõtet on teekonnas hoida? Näiteks eesti keelt järgnevaga sugupõlvedele? Varem oli, et ka kui eesti täiesti venestataksevat paguluses ja vesi keel püsima, aga nüüd on palju vähem motiivi olla eestlane. Teisest küljest see muidugi, et saab Eestit kas või külastadagi lastele, Eesti oli selline muinasmaa, et seda nagu ei suudetud tõsiselt võtta, et see olemas on. See, kui nüüd meie lapselapsed, kes vabalt räägivad eesti keelt külastavad kuu aega Eestit paari aasta tagant, see tähendab, et neile ikkagi Eesti on täiesti konkreetne maa on kus kõik räägivad eesti keelt. Muidu võis pagulaslaste jääda mulje. Mõnikord, et eestikeelse perekonnasaladus, keel, mida keegi väljaspool perekonda iga nii-öelda. Kui palju on teil seda mõttelaadi, et ja kui Eestist on lahkunud viimane okupant okupantide järeltulija, Eesti ei ole ikka vaba veerand. Seda esineb, ma pean küll ütlema, et ma ise seda kuulnud annekdootselt. Päriselt nii pole minu juures või kui keegi seda välja ütelnud. Aga seda hoiakud on. Väldib seda dilemmat, kui Eesti on vaba, siis ma peaksin Eestisse tagasi pöörduma elama, sest ma seda, ma olen kogu eluaeg endale rääkinud. Aga mul on sellised juured juba seal, kus ma olen, et ma ei taha Eestisse tagasi pöörduda. Ja selle sisemise vastuolu laheneb ilusasti ära. Hoiak, et ma otsustanud Eestit räägi vaba, mul pole kohustust seda tagasi pöörduda. Kui meie oleme kodueestlaste juurde. Missuguseid muutusi teie nende juures näete, aga tegelikult või on kuu kuue aastaga seitsme aastaga? Nüüd mõnes osas märgatavalt muutunud. Müüjate viisakuses tuli järsk vahe, umbes aastal 1993 ütleks nii-öelda krooni majandusega. Ja teine asi on, et Eesti on liikumas teade vaeguse ühiskonnast teabe ühiskonda, harjumus tollal oli, et anna nii vähe teavet kui võimalik, katkesta teabevoolu nii tihti kui võimalik. Ma toon ühe konkreetse näite. 90 200 suvi sügis. Minu dekaani kontor, kantselei. Tartus koosolek käib, Keld telefon heliseb minu telefon. Teine ülikoolitegelane, kes on lähemal, võtab toru. Ema, kuule ta ütlevad, eided Pole siin. No ta on siin, aga meil on koosolek ja katsub telefoni ära panna. Mina haaran viimasel momendil randmest kinni, muidu oleks läinud nässu telefonikõne, mida ma terve hommiku poole olin oodanud. Tema reaktsioon oli vaistlikult. Kui ma saan teada voolu katkestada, siis ma katkestan. Ma arvan, et nüüd seitse aastat hiljem, see vähemalt Tartus enam ei ole mõeldav. Kuid olla sai, küsid, kui keegi polnud kohal. Ütlesin helistajal, et kas ma palun, kas ma saan teate võtta, siis oli alati vastus eiei, ma helistan uuesti. Nüüd tehakse nii nagu Läänes, et jäetakse oma nimi telefoninumber ja võib, milles asja on, need asjaosaline saaks tagasi helistada. Ja ilmselt nimeandmisel ei ole kartust, et antakse nimi KGB-le või mis pagan. Räägime veel mentaliteedist, missugused on teie tähelepanekud, veel noorem põlv kasvab üles teistsuguse hoiatkutega nagu üks minu magistrant rääkis, et tema ema läheb ikka veel hambaarsti juurde ja võtab šokolaadikarbi või mingi anda nii kaasa asema issand ise hakkab naerma, et, et mu ema teeb seda isegi ERA maksulise hambaarsti puhul. Aed on nii sügavalt sees see anda nii kaasavõtt, mis juba tema lapsel on, on täiesti olematu. Kas te märkate ka niisuguseid muutusi, mis on negatiivsed, kas on mõni asi, mis ei peaks selles suunas muutuma? Eestlased on nüüd sellest pseudovasakpoolsusest, mida etendas kommunism kaldunud äärmuslikku parempoolsusesse, nad tahavad saada koopalas eurooplasteks, lääneeurooplasteks aga pigistas silmad kinni. Et sageli tihti enamuses Lääne-Euroopa maades on võimul sotsiaaldemokraadid. Sellist kasumi kummardamist nagu Eestis mai kohta sellises kapitalismi kantsis kui Ameerika seda, et, et kõik, kes kasumite ja jahivõi sellega hakkama ei saa või soovi. Need on siinses keeles luuserid ja see termin, mida Ameerikas see on üle võetud kasutatakse Ameerikas üsna harva. Ja siin tundub, et mõnede inimeste arvates kõik peale uusrikaste luuserid mina ka kindlasti üks sõna, mis mõnikord ärritab enam prominendid. Kuidas te sellesse suhtute? Nojah, prominendid või VIPid, Viaid, Piia muidugi, Ameerika termin. Jällegi küsimus on, kui tihti neid seda sõna tarvitatakse ja Jüri ja, ja kui kui tähtsaks peetakse, et lisada veel sõnu, mis häirib teisele ära tegema. Tähendab küsimus, küsimus ei ole. Eristatakse nullsumma mäng, kus üks võidab ja teine kaotab nagu poksis või korvpallis või Jaan plussuma mängud, kus, kui ehitakse ühiselt pais, siis kõik selles võidavad. Ja Eestis on kalduvus kooste asemel minna nullsummamängule eriti nautida, nagu seda mitte et kas mina selles kasvus antuda. Tulemusest vaid, kas ma sain teisel aja ära teha SÕDA näide miinussumma mängust, kus kõik kaotavad, aga võitjal on see rahuldus, et teised on terve maa tühjaks põletatud ja minule ainult pool maad ja seda teisele ärategemismeelsust kohtab Eestis liiga palju. Kus te tunnete ennast kas Tartus või Californias? Ma olen Tartus, siis ma ei mõtle California peale. Ja kui ma olen Californias, siis ma ei mõtle. Mõtle Tartu peale. Olen nagu kass, kes rahul toas ja kui uksest välja tõstetakse, kõnnib suurima rahuga mööda õue edasi.