Nad sõitsid Kreeka kvartalist seekord läbi peatumata õigeusu kiriku juures, kuhu nad tavaliselt sisse astusid, et süüdata seal peened vahalõhnalised küünlad, mille tulukestes, nagu ütles Tiido, Hubisesid esivanemate hinged. Nad kandusid linnast järjest kaugemale, võtsid aina kõrgemale mägi kvartali suunas ning peatusid lõpuks tunnelisuu ees, kus juba seisis ridamisi Lommitud kõrbe nomaadide sõidukeid kalleid linnakodanikke, autosid ning suurel hulgal ratsakaableid ja muuli. Jätnud auto uksed lahti, tõmbas Tiido teda häbematult tunneli poole. Lähme Allahi laps, kuhu tule jumal Ormundi pühamusse. Valges kostüümis ning Araablanna moodi sõlmitud helesinises rätikus Tiido ees värvitu Nikyas kättpidi järel lasid nad end kanda mustvalgest rahvavoos tunneli suu poole. See oli kunagi olnud lääne suunast saabuvate rongide lõppjaam, mis oli rajatud lubjakivimäe idaküljele krüpti jaamast edasi oli tunnel kinni varisenud mattes enda alla kiirrongi koosseisu. Viimased puruks muljutud vagunit koos igavesti teel olevate reisijatega seisid veel senini rööbasteel mälestamaks maavärina ohvreid sai tunneli hammast tulekummardajate tempel. Bel. Hiigelkrüpti keskel rongi riismetest kuhjatud altaril põles mühinal võimas gaasi tungal heites tontlavaid leegi varje pühamu seintele ning tuhandetele tule lummas seisvatele palvetajatele. Nad tulid siia kokku üle ilma kõikidelt kontinentidelt. Suur osa neist elas tunneli templis aasta ringi, mõned kogu elu. 100 pealistes, enamasti vaikivates kobarates, Kügelesid Kuiadesenissides otsekui ühislaudsed. Nende tiivulised teisikud, lendkoerad tunneli kõrge võlvlae all. Neid oli seal miljoneid paksus müselevas kihis. Tunnel templi sissepääsust vaadates palistasid seinaveeri, sandid ja kerjused sõjast leeprast haidest hakitud inimjäänused kelle talumatult kõnekas pilti palunud vaid vannutas. Ükski ei saanud neist annetamata mööduda, ilma et see teda painova unenäona läbi elu ei jälitanuks. Huvireisija tantsida, kõik oma rahakellad, kaamerad, ehted. Tiido ja Nikijas polnud erandid. Läbinud selle lõputuna tunduva traagilise kadalippu polnud iidol enam kõrvarõngaid, käekella ega ema pärandina saadud eriti kallist käevõru. Saamose hõbeseppade härma õrna mustriga töö kukkus kohutavalt vigastatud noorukist hai ohvri rüppe. Heiki ja selle jäid vait, ta nimi, väljapööratud taskud jahistab nutuga, mis sulges pisarad, kuid vallandas valu. Lähme nüüd on kergem minna, ütles Tiido peaheitega. Ühes ehetega näis ta olevat vabanenud mingist sisimast ängistavast taagast mis Nikyyasele jäi tundmata, kuid ei jäänud märkamata. Tunnel templisse kogunenud tuhandete palverändurite palve hääle summutas osaliselt gaasi tungla Suhi mistõttu see kuuldus mingi üleilmse ühendsosinad. Peale altari neist tungla ümber kuhjatud vaguni reisijatel olevat veel teinegi ülesanne. Hoide transsi langenud palvetaja tõmbetuules heitlevatest leekidest eemale. Ent fanaatikutest usklikke ei suutnud kinni pidada keegiga miski. Hormundi jüngrite tagant upitatud, ronisid nad sadadena üles roostes rongiistmetele. Kukkusid nende vahel vigaseks tagant turmas üha uusi meeletuid, kes pidid saama karistada. Mille eest ei teadnud keegi. Ema Ta hüüatas järsku hallis hallatis poiss klammerdudes valges kostüümis naise jalasäärde kes koos ekstaasi Sis usklikega mööda hambulisi vaguniplekke üles tule poole ronis. Tiido võpatas ning libises valge seelikuga mööda tahmast vaguni külgedel tagasi poja juurde. Vaguni külje kõrvale väänatud plekksildil seisis euro Ekspre. Sa jõudnud rongile nähvasnikes. Kahju, mul oli pilet, vastas Tiido pilk lummatult mühaval tulel. Lugejad teavad teid ennekõike just kütti elu kujutajana. Mainisite kuskil kolme stiihiot oma elus, metsa, kõrbe ja merd. Rääkisite, et kõrbe ja merega seovad teid ennekõike sõjaväes olek. Kui te teenisite Kaspia merel sõjalaevastikus. Minu selline mere ja kõrbekogemus on tõesti pärit ajateenistusest. Kui väga ka sinna ei tahtnud minna, eks ole, sest tol ajal, kui mina teenisin aega Nõukogude laevastikus, siis oli teenistusaja pikkus viis aastat. See on praeguste nisust teening teenistusse aegadega võrreldes. Igavik väike igavik ja mina omal ajal me kaitsesime nii-öelda kastena Ta rikkusi välismaa röövvallutajate eest, nimelt passisime diale Iraani allveelaevu. Ta suurel allveelaeva hävitajal ja see viis mind kontakti otseselt naftaga naftasfääriga kõrbega, sest need allveelaevad, mis meil tuli siis seal tabada, nagu need transporditi siis alguses n liidud sadamasse, Bakuusse, seal tehti dokumentatsioon selgeks, siis neid Escortisime tagasi Iraani, Iraani sadamalinnades ja nii palju ma olen tuttav Iraani kõrgetega tõsteegaaviiriga näiteks ja Iraani naftavaldustega. Ja seoses sellega romaanis Centauri näiteks on mul põhinihukeseks globaalseks kujundiks, tuli tuli mis põletab ja tuli, mis vabastab, tuli, mis ülistab. Globaalne tuli, tähendab tuli, mis valgustab, tuli, mis hävitab, tuli, mis puhastab ka puhastustulemärgiks. See tuli, mis romaani läbib, see laenult hävitav tuli, see puhastav tuli kannatuste hävingute kaudu. Inimene. Rohkem suuremaks inimeseks. Ja see tulekujund tekkis mul suurest nafta tulekahjust Kaspia merel. Nimelt keset Kaspia merd on maailma üks suurimaid naftaleiukohti ja seal tekkis balang, puurimisel plahvatas üks puurtornidest, tähendab Ta purskas sealt välja sellise jõuga, et tekkis isesüttimine ja süttisid kõik seal tuhatkond naftapuurtorni, kõik nad ei põlenud, aga oht oli, tuli läheb edasi. Ja siis meie laevad olid suunatud sinna neid kustutama. Me lõime sügavee pommidega siis leegi maha ja suitsukattega isoleerisid. Ja see oli maailma kõigi aegade kõige suurem naftatulekahju. Need pääsesime sealt üle noatera eluga, sest me laevadel oli seal üle 200 sügavee pommi, tratiidi lõhkeklient ja arvestada, see on, meist ei oleks midagi. Ja need välja tulime, siis meie laevadel oli värv, oli ära põlenud, pealne olime täitsa mustad. Ja saime selles muidugi nimelised kellad. Ja vot siit tekkis tulepilt, mis mul kenta oli, see on muidugi naftaga on ka hiljem mul kokkupuuteid olnud Siberis geoloogi ekspeditsioonide, siis sai naftapuurtornidele töötatud naftaluure ekspositsioonides töötatud nafta matiivik nafta sfäärsem mul läbi elatud ja sellest oli hea kirjutada romaanis. Noh, kui veel neist stiižijatest rääkida, et metskõrb meri, mulle tundub, et selle Centauri taustal väga võimsalt just Neljas stiihia olekski nafta ja võrreldes nende kolme esimesega kuidagi miinusmärgiga stiihia, kui noh, lõpuks muutuv lausa kogu maa Nikyos Bigordi jaoks nafta maarlaks naftaväljaks ja kõik see apokalüptiline, mis sellele järgneb. Noh, kas võib siis öelda, et tegemist ongi ennekõike Ta on seal ainult üks üks selline tahk kirjutada, aga aga kahtlemata kogu see suur kata küüs, mis nüüd on käivitunud, eks ole, nafta ümbermaailmas, on päris selge, et nafta on siiski meie tsivilisatsiooni käimapanev jõud peaaegu ainuke sest kõik baseerub naftal kogu keemia, kogu tööstus, kõik liiklusvahendit. Ja mul ongi mängitud läbi see stsenaarium, et kui nafta lõpeb, eks ole. Et uusi energiaallikaid jõuta rakendada, sellepärast et Need on üsna õhus rippuvad ja väga kaugele ära pandud inimese eest. Ma töötasin läbi üks osakond alternatiivenergiavõimalust mida võiks nafta asemel nagu kasutada. Ja sõelale jäi kolm, neli neist päikesel ja aatomienergiamaa-term ja tuuleenergia ja vee resurss, aga kõik nad on ammendatavad. Kuigi võib mõelda, jõed on lõputud ja voolavat, ei, kaugeltki mitte. Võib sellise paralleeli näitena tuua nagu Ankara, eks ole, suur elektrijõujaam, ehitati Jõersus kogu aeg kuivab, eks ole, jõgi kahaneb, jõejõud aastatega jääb järjest väiksemaks, energia kaob, kuhu ta kaob, see pole teada. Rääkimata neist kalavarude, kahjumitest ja muudest asjadest. Acoveer versus ammendub. Ammendub, päike ei paista igal pool maailmas. On on suuri maa-alasid, kus päike väga harva välja tuleb ja kus ei ole ka metsa, et pude kütet saaks kasutada. Ja kui ei ole sellist nagu käima panevad ressursi nagu nafta, millega käivitatakse rongid ja, ja muud praamid, muud tankerid, eks ole. Siis ei saa transportida neisse tõenditesse ka kütet. Ja nii et nafta on muutunud ikkagi, mille pärast käivad praegu sõjad, eks need on noh, võib öelda veel. Ta asendab ainult nafta. Siit siit need Vualeeritud ja suured sõjad, mis praegu käivad, eks ole, nafta pärast kus põhjuslikkus on nagu, nagu suunatud mujale, eks. Aga tegelikult, selle varjus on ikkagi üks suur suur varjatud. Kas võib siis selle jutu taustal pidada Centauri pessimistlikuks raamatuks? Mitte? Mul ongi nagu see osa stsenaariumist seal ju läbi mängitud ja avaneb nagu teine lehekülg, sest peategelane ja tema nafta uurimisinstituudid leiavad kosmiliste selliste Peilerite abil uued nafta leiukohad, eks ole, naftat on palju maakoore all, aga see on ääretult salastatud ja romaanis ongi just see põhimine, et see võitlus nende salastatud naftaleiukohtade artite pärast, eks ole, see kohutav julmus, kohutav roim, mis romaanis on on kirja pandud, mis võib lugejat desorienteerida muide. Et liiga palju julmust. Kuid kas ei ole vastupidine mingi jaanalinnukompleksi avaldus, et me pistame pea liiva alla ja me seda julmust ei näe julmust mitte kujutada sõjalas on julm ja roima mitte inimsoo igikestvat roima, mitte näidata sõjale son Raim. Et kunstnikud on aus, siis ta ei peida enda pead liiva alla, vaid kujutab seda, mis maailmas toimub. Sellepärast et noh, ongi mul just just see asi kujutatud niimoodi, ilma ilma nende õhukeste läbipaistvate hilpadedata, mida, mida siiski püütakse selle katteks selle Vualeerimiseks selga ajada. Peidetud. Nafta varjatud nafta, mis seal romaani teises pooles tuleb põhimõtteliselt esile, noh ka see lõpeb ära ju ükskord. No kõik lõpeb ära, seda ringi minnes võib öelda, et kõike pead ära. Näiteks koobi oaas oli kunagi maailma õitsvaid paiku. Sellelt kõrgelt Nad, palmid ja rikka toasid ja üldse üks versioon ja üks hüpotees ongi, et inimkonna algus pärineb, kobi oaasist. Aga nüüd on seal sajad tuhanded kilomeetrid aakrit ruutmeetrit puhast liiva, endiselt näed, on muutunud liivas, niiet kõik kord kaob, hääbub näide, kunas hetk tuleb, kui kõik ammendub? Ma usun, see ei olegi inimese käsutuses inimese teadvuses. Ja polegi võimalik ulatada oma mõttega sinna, kui kõik hääbub, kõik kaob. Aga kuniks seda siiski elu resursse jagub? Meil on elu käsk. Me peame elama nende võimaluste piiris nende vahenditega, mis meil on antud. Ka naftaga, nii. Romaanis on üks selle lõik nende loetelude hulgas, kus siis maailma naftanumber üks projekti järgi leiti naftat, kleiti, naftat, arktilises jääväljade alt leiti seal Alaskalt ja Islandi lähedalt ja kus siis uuesti avastega naftat ja niisugune põige nagu poeetiline põimpõige olümpusele kreeka maal, eks kus ju ka suur osa romaanist toimub ja käega on ka üks niisugune romaani tegevusväli. Ja mul on niisugune põige, et kui selgus, et nafta, mis leiti Olümposelt, ei olnud andneviga, lahkusid jumalad Olümposelt eesotsas last sousiga. Selles peitub väike hoiatav tera. Mai. Söandaks öelda, küllap on maitseasi, et kas, kas nüüd pidada Centauri paremaks või Karu südant paremaks. Mu meelest jääb ta natuke karu südamele alla, tõtt-öelda mul oli üsna raske sellele raamatule ligi pääseda, sest batuurini varasema temaatikaga võrreldes on seal midagi hoopis muud. Kui varem on domineerinud siiski looduse ja metsa teema looduse metsamütoloogia, siis siin tuleb nagu lugejal sisse elada õlimütoloogia maailma ja see ei ole meile kerge, sest meie maal õli ei ole ja ma pean muidugi ütlema ka seda, et selle raamatu raskus minu jaoks seisneb just nimelt selle põhiteemas, et selle põhiteemaks on nafta ja mina olen küll kunagi õppinud ka tehnikat natuke, aga eriti ma õlide ja mootorite ja muude selliste asjadega nagu tegemist teha taha ja mulle ei meeldi õli lõhn ja kui nüüd mingi kriitiline märkus teha, siis kusagil lõpupoole hakkab pisut nagu häirima see peategelase üle inimlikustatus või just nimelt Segentaurlikus, aga batuurini asjatundlikkuse juures ta kusagil esimese kolmandiku peal tõmbas mu kaasa ja sealt edasi ma lugesin lõpuni juba päris huviga. Võimas raamat on igal juhul ja sealtmaalt, kus tuleb mängu see maailma õli, teine projekt ja uued õliallikad, sealtmaalt muutub asi kuidagi ulmeliseks ja toovad muidugi need tegelased järjest vägevamaks järjest võimsamaks. On sümboolne muidugi, sest et need, kellele kuulub kogu maailmaõli, on tõenäoliselt ka võimsad. Nad ei pea olema füüsiliselt tugevad, aga nad on kõikvõimsad. See on tõepoolest tõsi, et meie tsivilisatsioon on naftatsivilisatsioon ja kui nafta saab otsa, siis tõenäoliselt, et tuleb suuri raskusi selles. Niisuguses fotoroloogilises nägemuses on batuurinil tingimata õigus. Tegelikult seal muidugi kirjanikuna loogiline areng, mida küpse maksta muutub ja mida suuremaks muutuvad tema elukogemused eluküpsust, seda suuremate küsimustega ta hakkab tegelema. Samas on siin üks tegelane, kellel ei olegi õieti nime, keda hüütakse Jumpsikaks. Kes kogu raamatu vältel on ühesugune, tai areneda ei kasva, on lihtsalt poisijõmpsikas, kes sõidab jalgrattaga läbi raamatu. Ja see lapse hing pühendab seda raamatut nagu batuurini varasema loominguga. Ega ma tegelikult pärast Karu südant ei uskunud, et batuurin midagi sellelaadset veel kirjutaks. Aga sinna lähedale langeb see Rentour küll. Batuurini puhul on mind alati üllatanud iga uue raamatu puhul üllatanud just see, et ta suudab selle modernse kirjandusega kaasas käia ja vahest samm sellest ka eespool olla. Vähemalt sellest osast modernsest kirjandus, mis kirjutatakse eesti keeles. Eestis talle muidugi vastast ei ole ka. Ma ei oska ka maailmakirjandusest tegelikult nimetada. Karu süda puhtal kujul looduseraamat ja tänapäeva urbaniseerunud maailmas ei tarvitse inimesed loodust peenemalt mõista kui seeneliste ja marjuliste tasemel. Läänes vahest isegi mitte nii palju enam, sest ostetakse kõik poesse Nende marjad. Inimesed on võõrdunud loodusest võõrandunud. Ja selles mõttes Karu süda vahest ei mängi niivõrd enam. Aga Centauri materjal, see on tänapäev, see on see ehe tänapäevane elu see võitlus, Se heitlus, tsivilisatsioonide ehitlus, islami kristluse. Niisugune Vualeeritud võitlusmesi on käimas. Me rääkisime siin tsivilisatsioonide ja usundite sõjades sõjast, tegelikult juba see käib. Ükskõik kuidas seda ei nimetata, sügavamal on sellel ainult see tähendus, et me oleme jõudnud sellesse faasi, kui need võitlused juba toimuvad. Te leidsite, et ütleme karu süda kui looduseraamat, et see võib jääda paljudele inimestele kaugeks, kelle jaoks on looduskaugeks jäänud selles mõttes Getkentauran neile lähedam üldse kuidagi universaalsem raamat kui karu süda. Aga samas, kas selline tagasi loodusesse minek või sellega taas arvestama hakkamine, millest on ka viimastel aastakümnetel rääkima hakatud mitte ainult Eestis, vaid ka mujal? Kas see ei olegi ainuke tee, et kõik hukka ei läheks? Inimkond saab ennast realiseerida, teostada, tõestada ikkagi ainult evolutsiooni käigus. Me ei saa versiooni tagasi pöörata, selles mõttes me ei saa tagasi loodusse minna, me ei saa neid maha raiutud metsi püsti ajada. Me ei saa neid kõrbestunud alasid enam veestada. Sest maailmakõrb laieneb ja avardub iga aastaga. Vihmametsad järjest lavastatakse, raiutakse, me ei saa evolutsiooni, nagu ta ka isegi halvas mõttes me isolatsiooni tagasi pöörata. Maailmas areneb kõik, evolutsioneerub kõik nii halb kui hea. See on see kummaline looja saladus, peitmotiiv et ei arene evolutsioneeri üksnes hea, vaid ka halb samavõrra. Selles mõttes tuleb mul meelde üks. Egiptuse vaaraode ajal oli üks niisugune õpik, mille järgi nemad õpetasid välja tulevasi preestreid khatiraamat. Ja seal oli üks kummaline, see oli märksüsteem, mille, mille märkide lahtimõtestamine siis kujutas neid harjutusi, mida see tulevane preester valitud laps pidi läbi tegema. Need olid väga julmad mängud, seal väga julmad katsed, tavaliselt need, kes ei teinud läbi, need hukkusid. Ja üks märk tuleb meelde, oli Osirise vanker. See kujutas päikesevankrit, mille pukis oli siis Osiris ja vankri ees oli kaks finksi, must ja valge sfinks. Ja mõlemad olid tugevad ja mõlemad vedasid, aga muss vinks oli otsekui ees. Ta oli otsekui varjuga ees, ütleme nii. Miks. Ja vastus oli see, et selleks, et valges ringse järele tõmbaks. Vaat see on see hea ja kurja suhtestumine maailmas. Meile tundub, et kuri on alati, trastilisem on alati agressiivsem ja meile tundub, et see kurja evolutsiooni areng omab teatud edevust. Aga ei, see edevus on ainult selleks, et pidevalt maailmasse headuse jõud järele tõmbaks see valges rings järele veaks, eks ole. Seda me võime näha kõikjal enda ümber. Araabia lükkab ukseava katva palaka kõrvale ning astub hämarasse küllaltki avarasse kotta. Seal ilma mürgita laotud kõrge võlvlaega ruum. Aknaid pole ühtegi ja neid on tuhandeid kividevaheliste pragude näol, kust pikkade sirgete vihkudena hoovab ruumi silmi säästvalt mahedat valgust. Maraabi sisenedes lööb võlvkodatoonike heledamaks. On olemas valgust kandvad inimesed. Ta näib olevat üks neist vähe elanud, palju üle elanud maraabi ei üllata selles maailmas enam miski. Sel korral aga tõuseb kergelt ta tihe kulmu puhl. Tema ees seljaga ukse poole seisab valges rõivas kõhelik poiss. Kes kust mõtlen, Marab kuuldes endalt ka vastuse. Allahi aeg on tulvil tulemist minemist. Seejärel tervitab külalist. Salam Semm. Poiss ei vasta ega pöördu. Pelgab koguni liigutada, kuna tema ümber nagu värvilised köie puntrad lebavad kerra tõmbunud maod. Peened ja jämedad, pleekinud ja tumedad, kümneid sadu, leidis, jõugleb juurde kaljulõhedest, roomab sisse läbi seinte ja laskub värviliste liaanidena laest hääletult helitult nagu tummfilmis. Nad ei puutu teda, võin olla rahulik, on järgmine maraabimate. Sa tulid läbi Hamada, kuulnud alles nüüd inimese häält. Nikijas noogutab. Kõrbe jumalasse käis su ees. Muidu sa poleks siia jõudnud. Nikyas raputab pead. Lõoke läksin tema järel kui lind lendab üle kivikõrbe kuluvat atiivad, keda peame uskuma sind või vanasõna. Maraap dub kuuldavale Suhiseva lõpus maksuva häälitsuse. Maod elavnevad, roomavad suursuguses rahus oma peidiku isse. Kes sa oled? Küsib maraapoisi jalgu rääkides. Nikes, lausub poiss. Peab siis kõhklema pausi. Bigard. Sõdade välde. Teine kallab talle joogiks rohu teed. Et kivikõrb oli üks suur trikk või? Maraab annab poisile ergutava müksu ning asub oma igapäevaste toimetuste juurde. Avab kotisuu ja laseb nahkkotisoppidest kivipõrandale mitu suurt madu. Tean, sa oled maopüüdja, ütleb poiss tühjaks joodud kruusi lauale pannes. Lauaks on punaste kihi soontega Silektiiviblatte. Seda võib arvata, miks muidu mannat kott olen ajanud. Maraap naeratab poisile silmadega. Ma ei ole madude püüdja. Olen nende teener. Raab võtab Jäneda sünge seljahaavaga mao paljaste käte vahele. Roomaja lööb ta käsivarre ümber keerdu ning vajutab kiirelt ja osavalt kleepuva vaiguga plaastri roomaja haavale. Oled sa kuulnud midagi madude kultusest ja mao kummardajatest. Nüüd olen, ütleb toibub Nikijas ja libistab peoga üle peegelsileda. Jahmatavalt ilusa laua plate. Nefriit ütleb, saab vastuseks poisi küsivale pilgule. Sealt võib leida kõik inimese teed ja elujooned. Kas ka surnud inimese omad? Ja nikes räägib maraadile kõigest, mis juhtus kõrbes. Tornist surmast. Tormist. Diilima tundsin, ütleb teine, libistanud mütsi peast, kohtusime temaga kõrbes palju kordi. Raapaneb mütsi tagasi pähe. Olime omavahel head vaenlased. Tema õliväljad, surmasid ja surusid välja palju roomavat rahvast, mõtlen madusid. Olgu Allah talle kohtus armuline. Kui Centauri teemadel veel jätkata, siis näib see taas olevat lapsepõlve lugu nagu kartlik Nikas ja lapsed on tegutsenud ka teie Teises viimase kümnendi romaanides. Kuidas ütleme, selline pisikene inimlikkus või lapse teema ja see tohutu globaalne apokalüptiline naftatemaatika, et miks te need kokku panite ja kuidas nad kokku sattusid? No lapsepõlveteema ma tõin sellesse rangesse karmi romaane, siis just selle leevendamiseks selle ainese ja selle sündmustiku leevendamises, mis on käsitletud romaanis tuues peategelase karakterit, arendades teda edasi peategelase karakteri areng hakkab praktiliselt tema sünnist peale, ta sünnib ja samal ajal Tarantel liiguta oma lapse vaevutades emaga randme poole. Mürgine putukas, eks ole. Kuivõrd lähedal on tema sünnihetk ja tema hukk. Ja tema vanaema, kes emaga eriti ei ole heas läbisaamises. Kuni viimase hetkeni kõhkleb, kas ta vajutab selle tagant, oli seal puruks või ei vajuta, ja viimasel hetkel ta vajutab, tähendab, ta kingib nagu elu sellele Nickie selle seal peategelased. Ja kuna ma tahtsin karakterit arendada vast piigardi näol rohkem kui üheski Mu teistes romaanides, siis ma alustasin juba lapsepõlvest jälgisin iga ta sammu ja terve see lapsepõlveperiood tema õpingut meetrisse koolis, islamimaailmas kõik need teda rikastasid tal nagu kaheusuline. Ja kogu see soojus, mis selle Nikkasega tuli sellesse romaani, see oli vajalik. Sest see, see võimas, tule lõõmu tõmbetuul, see oleks romaani liiga sisemiselt maha jahutanud. Selleks oli tarvis tuua see lapse maailm. Need, kummastused, mis selle lapsega juhtusid, need võitlused, kuidas ta kadus ära kõrbesse? Kuidas kõrbelõoke ta juudis praktiliselt kõrbest välja, see on muide elus juhtunud seik. Kõrbelõokesed sageli on juhtinud välja kõrbes hukkuvaid inimesi, janusse surevad, inimesi on juhtinud neid mägede ja veeallika poole. Seda vanad kõrbe erakud, iidsed juba kirjeldanud ja kõrbeelanikud tänapäevase toas elanikud võivad seda ka tõestada, et see nii on. Nad juhtisid, kui ta oli seal kõrbes ära eksinud, teda oli oma kaameleid kaotanud ja oma vanaisa, nagu kirjas on, hukkus samuti selles kõrbetormis ja kõrbelõoke 500 välja. Ja see epopöa, see rännak mööda lapsepõlve, selle peategelase rännak. Ja see selle lapse abitus, see on selleks, et, et romaan ei jääks selle arktilise hoovuses tuleks soojus. Et oleks eetiline printsiip olemas, et romaan ei jääks ainult oma julmuse kätte põdema ei hukkuks oma julmuse ja, ja ranguse ja roima kätte, vaid see laps, lapse maailm nagu leevendaks seda ja midagi sellest väikesest poisist ju jäi sellesse peategelasse lõpuni. Ja ta samastusele lapsega, see laps sööb ta ise poisipõlves. See saatis teda ju läbi elu, see hoiatas teda, see väike poiss jälle tuli, hoiatas teda, kui oli suur oht. Ta hoiatas teda peatas tema halbu tegusid, tema rimi, tema julmust, see laps oli tal nagu mingi kaitse ma ise, kes ma ennast kaitsen. Ja vot selle väikese poisiliin oli mul toodud oma on just nimelt selle jaoks, et c eetiline punane joon läbiks selle romaani. Et terve see romaan valmis mul eetilises raamis üldse ma olen päris oma loomingu alguses teinud endale selgeks sellise printsiibi ja isegi juhtmõtteks võtnud selle. Igasugune inimlooming teab vapustama inimest. Aga tegime seda eetilises raamis niisugusi staatilised, tasapinnalised, kus ei ole tippe ega ei ole kuristike. Ei ole selliseid kohti romaanis, mis paiskavad mägedesse tippudesse sealtsamast kuristikku, kui kõik on lausmaa, lauspind. Need romaanid köida mind isiklikult. Kunst peab vapustama inimest, aga tegema seda eetilises raamis, kui ta seda ei suuda, siis ta jääb ikkagi keskmise kunstitasemel. Nii, ma arvan Mulle tundub, et eesti kirjandus oma sellises keskvoolulisuses või sellistes põhitendentsides on küllaltki tugevalt ikkagi agraar, provintslik siiamaani või siis on teised aspektid, mille puhul kirjutatakse sellist üle libisevalt dekadentliku teksti ja batuurin ei sobitu nagu ühegagi neist põhjusel järgmisel ta on liiga jõuline. Eesti kirjandus ei tunne jõulist kirjutamistraditsiooni. Kõik asjad, mis jõuavad teksti kohale justkui läbivad enne mingisuguse Sonorriseeriva filtri millegi, mis taandab maha sellised teravikud, mis taandab maha inimlikud jõulised tunded, sügavad läbielamised, mis jõuaksid mingitele äärmistele piiridele samal ajal kui batuurin oma tekstis just nimelt ainult nende äärmiste piiridega tegelebki. Teda nagu ei huvitagi, mingisugune selline kesktasandil vaikselt loksub ja nagu iseendasse vaikselt tagasipöörduv tekst, tema tekst on pingestatud jutud just nagu selle loo seisukohalt samal ajal ka tema keel on pingestatud, ühtlasi pingestatud narratiiv ja pingestatud teksti tehnoloogia. Ja see pingestatus või see pingsus jõuab tema tekstis kohati niisugusele tasemele, et juba see ainuüksi on nagu piisav põhjus, et Eesti üleüldine kirjandustraditsioon ei saa ega suudagi teda omaks võtta. Pigem kui proovida leida töötavat analoogiat tundub mulle, et see võiks olla Hispaania Ameerika kirjandus, tuletada meelde näiteks markese sadat aastat üksildust siis pan-Ameerika kirjanduses, inimeste läbielamised alati põhjustavad muutusi ümbritsevas keskkonnas. Meie oleme siin oma kirjandustraditsioonis harjunud pigem sellega, et inimene võitleb palehigis looduse vastu, üritab ületada seda vastutoimet, et mis teda nagu kogu aeg tabab ja lõppkokkuvõttes ta vaevu-vaevu saab hakkama või jääb loodusele olla siis hispaania ameerika kirjanduse kontekst. Enesestmõistetavana näeb seda, et kui inimese sees on mingid sügavad läbielamised ja kui need on saavutanud oma kõrgpunkti, siis toimub ümbruses midagi, ümbrus läheb katki, ümbrus paindub. Vihma hakkab sadama, inimesed, kes söövad toitu, mida on teinud sügava tundega inimene, nad hakkavad selle mõjul nutma, ühesõnaga näiteks, kui see tunne on olnud kurbus sisse kurbus toidu kaudu kõigisse teistesse, kes seda toitu söövad. Noh, neid näiteid võib tuua lõputult. Siis pan-Ameerika kirjandusest ja batuurini maailm on üles ehitatud mingis mõttes nagu samadele parameetritele. Et inimeste läbielamised jõuavad nii järgmisele pingsuse piirile, et nad paigutavad ümbrust. Ühesõnaga, see on vastase vastastikune võitlus. Võitlus ilma võitlusele mõtlemata. Ümbrus painutab inimest, inimene painutab ümbrust, selline läbini lõplikult jõuline esitlusviis. Nüüd teisest aspektist on tuurini tekstid kõik päris ilmselt boreaalse kultuuri koondumiskohad, batuurini, teksti kohatine nagu raskestimõistetavus, valge kultuurikontekstist tulenebki just sellest, et tema kultuuriline background, see, mille nimel ta räägib, see on pigem see boreaalia. Ühesõnaga maailm, kus tunnetus käib intellektuaalse ees, mis ei tähenda seda, et intellektuaalne oleks taandatud. Ma arvan, et võib-olla on päris hea lihtne seda kõike mõtet seletada ühe lõiguga leheküljelt 200 raamatust Centauri. Ma loen selle ette. See võtab kokkukogusele boreaalse tsentrumi, millele batuurin teksti ümber kerib. Ja tsitaat järgmine. Juba esimeste kuudega tõestas Bigart oma üleolekut teadmistest. See, mida valdas tema oli teadmus, kõigeline tarkus, mida ei saavutanud õppides, vaid õpitut unustades. Kuid Bigartile läksid ka teadmised nimelt vajasta väikest kaktuse liblika siniste kaantega dokumenti, naftainseneri diplomit, õliteooria, kogu teoreetiline maailm oli talle sünnist saati igav ja ilmetu, teda paelusid imed, igat liiki võimatuse võimalused talle ei mahtunud pähe, et asju võis tunnistada olematuks pelgalt sel põhjusel, et neid pole olemas. Elu ja kõigi tema väljendustasandite glossolaaliat sisu puudumine, võlusa peibutas teda ülimalt siit otsi. Siit leiad Need omadused tõeliselt võimaldasid Nikki til tõusta kõigi aegade leiukamaks nafta geoloogis. Ühesõnaga, siit tuleb päris selgelt välja, eks ole, keskendatus intuitsioonile intuitiivne inimene, kes teeb oma järeldused lähtuvalt sellest, mis on tema sees, mitte lähtuvalt sellest, mida talle õpetatakse, see on ilmselgelt üks tugev vastuolu, tugev, täiesti selge mõtlemise erisus valge kultuuri ja boreaalse kultuuri vahel. Batuurinile on sees väga palju selliseid väga teadlikke operatsioone, nimedega, operatsioone, tähendustega ja samal ajal. See struktuur, mille ta loob, ei ole kaugeltki mingi pealetükkiv sümbolite süsteem. Ühesõnaga ühelgi asjal ei ole nagu otsest selget vastet. Ma ütleks, et see on ka äärmiselt nagu Po reaalsesse maailma kuulub lähenemine. Maailm, mille batuurin loob, on noh, pigem täis ebaselgeid ja hõljuvaid tähendusi ja kas miski neist töötama hakkab? See on rohkem juhuse küsimus, mitte predetermineerituse küsimus ei ole mingit nagu otsest jumaliku ettemääratust, mis kinnistaks tähendused sõnade külge üheselt mõnes mõttes, sealt võiks otsida sellist tugipunkti seda kandesammast, millele tema raamatud toetuvad, see on etteaimamatud. Ühesõnaga, me ei suuda mitte mingil hetkel nagu lõplikult läbi näha, kuhu tema tegelane või kuhu tema tegelase lugu suundub. Võib-olla üks detail veel, mis seda pingsust aitab nagu esile tuua, batuurinud oma raamatute keskkonnaks valinud alati sellised noh, väga jõuliselt vastu töötavad keskkonnad või karusüdame tegevustik toimus, eks ole, taigas lumekõrbes Centauri tegevus toimub liivakõrbes, noh, põhimõtteliselt pole ju vahet, kas liivakõrv lumekõrb mõlemad, nad on oma sellisesse isetuses täiesti vaenulikud masinad, selles mõttes masinad, et nad purustavad iga inimese, kes satub ette valmistamatult sellisesse keskkonda, ühesõnaga, keskkond, mis käib inimesest nagu kõrgelt üle. Ja samal ajal, mis annab inimesele võimaluse ennast noh, välja arendada selliseks, et ta saab selle keskkonnaga hakkama. Ühesõnaga, see on nagu noh, nagu selline kestev läbi tema kirjanduslike tekstide tuv metsikute hobustega metsloomade taltsutamine, mille eesmärk ei ole mitte midagi nagu enda võimu alla saada vaid mille eesmärk on lihtsalt õppida ellu jääma kõige võimatumates tingimustes või ühesõnaga näidata seda, et see on võimalik. Et inimene sisaldab endas midagi märgatavalt rohkemat, kui me üldiselt oleme harjunud arvama vähemalt valgekultuuriga tekstis, mis üldiselt eeldab, et inimese keskkond tuleb muuta Ta võimalikult selliseks pehmeks sõbralikuks spatuurini maailmad pehmeid ja sõbralikke keskkondi ei tunne ega tunnista. Kas võiks olemas olla mingisugune üle haarav katusse, millesse saaks mille alla saaks koondada batuurini maailmasüsteemi? Ma ei tea, kas sellist katust on, aga ma ütleks, et see maailm, mille batuurin loob see on maailm, mis on täis sõna otseses mõttes kõiki asju. See on täis fokusseeritud asju, juhuslikke asju, naeruväärseid asju, ülevaid asju ja asju, mida ei saa üleüldse mitte kuidagi nimetada. Kunagi, kui ta rääkisite oma loomingu tekkimisest või sellest, kuidas teie poolt kirjutatu sünnib, siis vastasite, et see on selline spontaanset laadi sündimine et seotud mingite tektoonilise nihetega, mis toimuvad teie enda sees. Tektoonilise miskit ja impulsid, mis inimestel tekivad ja mis üldse loomingu impulsi välja kutsuvad, need on väga erinevad, mõnikord nad jällegi sünnivad teadmata, kust, ja need on need eriti hõrgud impulsid, mis, mida sa ei suudagi jälgida, et kus nad siis õieti pärit on. Nendes klassaa tavaliselt huvitavamat raamatut kui need, mida sa oled nagu näpuga üles võtnud kuskilt no ütleme, mingisuguses nähtusest või välisest nähtusest kusagilt loetust võib tekkida selline impuls. Ja näiteks isegi nii absurdi pinnalt kui ütleme, huule näost. Mul on väga paljud niisugused idee eot ja hakatised tulnud una näost lihtsalt näed mõne põneva unelema. Ta tõuseb korraks üles, vajutad lambi põlema märgid üles ja sinna ta jäädes kusagil jääb osa jääb ta sisse ja siis ta jääb nagu pikka aega laagerduma sinus. Motiiv. Mul on sündinud mitmed romaani ideed, niimoodi lihtsalt mingisugusest unenäohetkest visioonist, episoodist, mis kohe ei tarvitseks saada mingiks teoseks. Aga ajapikku ta jääb kusagile sisse. Laagerduma. Tohib aastaid laagerduda. Ja ta aastaid oli ta nagu varjus, kirjutasin isegi uusi asju peale. Aga ta jäi kusagile sisse ja lõpuks ühel sobival hetkel. Elus on selliseid hetki kui üks või teine. Väike poiss Kentouris oli justkui kannassaan Karu südames, aga võib-olla veelgi äärmuslikumal kujul või see lõhe selles romaanis või ütleme, see kahe pooluselisus on olemas kogu teie loomingus oluline, aga vist küll mitte nii kunagi nii drastiliselt kui Centauri. See on tõsi, et selline mitme Taksus inimese mitme Taksus on alati huvitavam nimeta, kui teda kas lõhestumiseks või või kuidas tahes. Aga niisugune enim kamp, kes on monoliitne, kes on uhke sellele, et ta monoliit tugev, ta on suur ja võimas ja ta pole kunagi midagi suutnud suutnud. Kunstis on ikkagi need inimesed, kes on kahestamat kolmestanud, kümnestunud, tahustanud ja seda võib näitena tuua paganiinist peale kuni Dostojevski väljana. Meie Juhan Liiv, sinna kaasa arvatud teie tegelased on väga tihti eriti Centauri is täiesti üle-elusuurused vä. Nad on nagu vanad maagid või vanad, targad või sellised sümbol tegelased, et kas sellist elulähedust nõutakse ka tänapäeva eesti kirjanduses seda vist teil nagu tihti küll ei ole selles realismi tähenduses? Elu ümber jutustada kunstis ei ole mingit mõtet sest elu jutustab enna endast ise. Kunst peab näitama elu varjatud tahke. Neid ministeerium, mis nii või teisiti elus on olemas ja mis tuleb elustada kas siis kirjasõnas või ekraanil või laval või muusikas või maalikunstis. Selles suhtes tuleb otsida ikkagi neid varjatud peidetud tahke ja tuua need esile, sest meie viis meelt on liiga, et näha tõelist maailma. Tõeline maailm on varjus meie viie meele taga. Ja väga hea fantaasia korral võib leida need maailmad üles tuua need inimeste, et. Nii ma arvan, et, et elust maha kirjutada, see ei ole kunst maa näidata, sega pole kunst ega maalida, kuigi need kõik on väga ilusad ja võib-olla mõnele sobivad. Minule isiklikult ei ole nad kunagi tundunud tõesed just tõesed asjad. Tõesed maastikud ja tõelised olukorrad elus ei ole. Mulle tundub tõesti noh nad võivad olla tõelised agana, nende varjus on veel mingi tõde, suurelt tõde. Mis, mis peab prevalveeruma selle näilise elutõega üle. Ja seetõttu ma mõtlesin just neid varjatud peitmaailmu, mida ilustada. Maraablaskus põlvikele kohevasse liiva tegi kindlaks loojangu tuule suuna ja hakkas pudeleid erinevasse sügavusse erineva kaldel luitesse matma. Pudelid Ridanesid liivas ja helkisid loojangu päikeses nagu maetud linna. Taas tõusis see talle silmi. Tornid. Maraap tõstis kannatlikult klaasmahuteid ümber vahetades peenema suuga pudeleid laiema suuga pudelite vastu. Mõistatusliku rajatisega valmis neist ja sellega rahule jäävat ning eemaldus mõned sammud oma kätetööst. Lähenes õhtune palveaeg, Jaapani käed kokku alla suur oma suutlikkuses saada meile tuult jäi muud. Siis nad istusid luitele ja asusid ootama. Päike minekuga Rutes tuul tulekuga ei kiirustanud. Üksnes kerged Viherikud keerutasid üle liiva lageda, mille keskel seisis kummaline väänaldesse mis loojangu päikeses punakat helkis otsekui oleks tuli küljes. Nikijas ehtis oma suu küsimusega. Mis see on? Maraap tõi vastuse kaugelt. Vask Madunne, hustan. See, mille Mooses tegi ja kuningas Hiskija purustas. Sealt sai madude kummardamine alguse. Siin on ta mu võimu täis, maod tajuvad seda, mida ütles selle peale alla sorkasnikes. Muhamed keelas madude kummardamise. Allahhini asi ei jõudnudki. Nad vaatasid teineteist puhkeaega lugupidavalt. Tuul ikka veel viibis, liiv nende ümber oli harva nähtavalt punakat värvi. Kõrbed sünnivad mägedest. Päike ja tuul lõhestavad kaljud. Paduvett toovad murendi alla ning teel jahvatavad liivaks. Raap, kuulates äkki valvsalt ning ümmardas juttu. Jõed otsivad oma õnne muutes maailma kõrbeteks. Pois tahtis küsida Held, mees pani näpu ta suule. Kuula. Tuul noogutas. Tuul kosus pikkamisi ja korraga hakkas Nikijas kuulmat tasast otsekui tagasihoitud vilisevat heli. Seejärel teist niisama lummalist siis kolmandat, nimetu hõrku, olemata peent, neljandat bassihäälselt, mis kostis kui naudingu õie. Päike, loojus, tuulepuhang tugevnes ja mõne hetke pärast mängis instrument täisvõimsusel. Miti FB kaart läbi eluhelidele aldis, kelle ees avanesid kuulsad kontserdisaalid suured katedraalis muistsed muusika pühamuda, ei suutnud kusagil ega kunagi enam leida seda nimetatud muusikalist rahuldust. Mida andis talle kauges poisipõlves mägede ja kõrbe piiril kuuldud tuuleorel.