Vikerkäär. Tänases Vikerkääru saates on Valteri Ahja ojadena külaline Joel seda infelt. Tere tulemast. Tervist. Kuna meil on kurbi kogemusi, et kui kohe alguses läheb suureks jutuajamiseks, siis ei jõua hiljem enam kõiki neid lugusid mängida, mida tahaks mängida ja kuna Joel Steinfiltril on neid väga palju, mida rahvas tahab ka kuulata, siis hakkame täna kohe kõigepealt lauluga pihta. Aeg kaob ja kaob. Kalli küla Me. Meeldib ka neid, et linna ja ikka. On ikka jaa. Ma. Ei. Näe miks su jala. Et ta ikka Objaga Ikka. Mind tavaliselt huvitab endast Paad nooremate muusikutega kohtudes ikka see küsimus kuidas see muusikapisik hinge tuli ja, ja ja kuidas sul ei ole seda ilmselt see, see hakkas. No ma võin ka juba hakata ütlema, et oi aegu ammuseid hõi vanusele jutt läheb tuleb ju juubel? Jaa. Ja noh, see oli sel ajal, kui Robert Inno Loretti alise imelaps, kes siis üle ilma laulis ja nõukogudepiiride sisse Kaulatus käisid nüüd ka teda kuulamas või? Ei käi, oli käinud küll, ei tahtnud mälestusi rikkuda. Tähendab jah, mul on tõesti, ma olin ise siis poisiohtu ja kui ma teda kuulsin, siis niisugune niisugune ja kadedus tuli peale. Ja väike ingel ja niisugune heatahtlik ja sisse muidugi kahtlemata need kõik need bändid, mis siis ka läbi raudse eesriide meieni jõudsid. Üsna kiiresti kiirel tempol muutusid üha ägedamaks ägedamaks. Algas biitlid olid sihukesed. Sellest vist ei pääsenud keegi mööda, ega vist? Vaevalt siukest oli, see pidi päris kurt olema. Ja ja, ja siis läks aga ägedamaks ja ma võtsin sellest katult, sain nagu siukest inspiratsiooni ja üritasin siis oma vokaalsete võimetega seda kuidagi järgi teha, eriti mavaimustusin retseppelinist. Me tegime ühe põrandaaluse lindistuse ka ja siis ma lasin seda mõnedele sõpradele ja siis need küsisid, et kas, kas on uus Zeppelini plaat välja tulnud. No niisuguse väikse petega sai ära teha küll. Aga ei olnud siis erilised asjatundjad ka oleks andnud teile. Ära hoia ker kuulata. Siis oleks kindlasti vaheti Johni, kes oli ka muidugi, mis hakkas mind vaimustama omasele sisukese maskuliinsus ja hästi konkreetse häälega. No siin äsja kuuldud palas oli ka nagu kantri, jah, ja see on, nüüd ei ole minu lugu, kuuldu tekst küll, aga, aga viis on Kriskristofessori tema esitus. Ma kuulsin seda, aga no selle järgi ma oletan, et kantri oli ikkagi igaüks niisugune meelis, jah, olisid kahele lemmikmuusika saanud mul siis võiks ütelda, kui ma rääkisin juba Seppelilist ja räägin siin kantrist, siis, siis võiks ütelda, nagu juba kisub seinast seina vä tundub nii, et neid kahte võrdselt armastada? Neid on vähe inimesi, kes isegi kummaline, nad, kes kuulavad, klantrid järgimata. Ja nüüd ma kuulan ka meelsasti seda ägedamat muusikat, mis on kenasti orkestreeritud mitte sellist päris 380 volti elektrit või kõrgepinget. Aga mis on kenasti orkestreerinud ja kus on, kus on niukseid, vokaalsete annetega tegemist? Istuvad, tood mõne näite, võib-olla ma nüüd juba selles eas ei, ei viitsi nimesi eriti pähe jätta. Täiesti näiteks Aelum, meelin, tulin praegu meelde ja siis sutatud tagasi, siis võib-olla sinna 60.-tesse, vaid me peame minema, et sinu esimene ansambel üles leida. Või kus sa esimene mänginud kuskil 14 aasta sealt ma sain kitarri. Mul tädi kinkis. Ei, ei kinkinud, vaid laenas. Palusin talt seda ja siis omaealistega hulgas. Üks oli juba varem kokku puutunud ja näpin seda pilli ja hakkas mulle ka näitama. Ja siis nii tasa, Picine tuuri kaupa. Tuli siis käe külge neid. Ja siis bänd tuli, bänd tuli paar aastat hiljem targa Heiki oli, oli siis tema on minust mõningad aastad noorem aga ta oli väga aktiivne ja musikaalne, oli. Ja siis tema koondas veel niukseid muusikakoolipoiss enda ümber ja ja mina jäin siis sinna rütmikitarrimängijaks ja kõige kõrgema hääle tenori lauljaks. Nii et siis oli seatud ka ikka juba ja targad viiehäälsed seaded tegi, tema mängis laines basse, minu teada peab igal pikka aega ja et küll ta selle mitme hääldusega ka siis kokku puutus. Ja selle esimese koosseisu nimeks panime Popp pojad kamba peale mõtlesime selle välja. Muidugi nimedega oli tol ajal üldse raskusi, mõeldi, et mis seal taga võib olla ja noh, taga ei olnud rohkem, kui need noored tegelased, ainult palju neid oli siis, nii, olime viiekesi Talmrediitori Veenre toomas, oo Ants Kasesalu. Heiki Tark, mina ja oligi kõik ära loetletud. Ja siis seejärel koosseisud natuke muutus ja tuli kooma nimeline ja Cuomo oli ka jälle niisugune ansambel meetrit ja mis nimi seal, see kisub juba ja seda ei teatud, mille tähendab ja, ja kes on koomas muideks, seega siis isandad ei teadnudki need, need keelaiad isandad ei teadnudki, mis see sõna tähendab. Tõesti ei tea, ikka tükk aega sai selle nimega Sigureeritud eksisteeritud ja siis siis avastati, et aga milline see muusika oli, ega see nüüd kantri ei, ei olnud ja see oli targa äigi niuksed, ägedamad lood sündisid temal just niukses Zeppelini seal siis sai, mille ta, seda, seda nihukest, kõrgemat häält. Ja siis muutus kooma haagiks selle tõttu, et, et see eelnimetatu ei sobinud enam nime poolest, selle haagil on ka mitu tähendust, on lõuahaak ja on olemas ja, või jahedas tark leidiski selle nime ja ja mõtlesin, et noh, selles ei saa kuskilt kinni võtta, mis haakto. Haagiga seoses võin öelda, et siin just hiljuti ilmus ansambli Suuk heliplaat, kus on need seitsmekümnendatel aastate lood peal ja siis sisu kirjas Aleksander Müller sugugi, laulja kirjutab ka sellest, et paralleelselt nendega või samal ajal tegutses ansambel haakus, laulis ivalist Reinhold ja nemad said just täpselt ühel ajal esinemiskeelu. Siis Mülleri Sass ja, ja sina, see oli 76. aasta suvel suvel kuskile ja kas oli mingi festivali raames Viljandisse, see oli. Rockfestival oli kõige fantastilisem rokkfestival, mis kunagi on Eestis olnud seni senini. Sest seal olid ju tulnud kuskilt jumal teab, kus Kaukaasias olid tulnud mootorratastega Ameerika lipud olid mootorrataste peal. Jah, jaa, käisid ringi. Mis tol ajal oli see? Oota hipide liikumine nagu juba nüüd, aga punkte ei olnud veel jõudnud, ei olnud väga sinnapoole, juba keris natuke jah, küll keris jah, seal olid jah, niuksed Vene armee sinelid olid seljas ja tõrvaga oli midagi maalitud sinna selga ja igasugu niukestorisad. Huvitav vaid neid ja siis lõppkontsert oli ju nii, et seal olid ju. Organisaatorid oli hirmu täis, seal oli ju. Miilitsaring oli täiesti ümber selle lauluväljak, jah, halli ülikonnaga ja kõik olid ilusti korrektselt riietatud, mille pärast see siis tuli õieti sisse disclap. Põhjend tati niimoodi, et ebaväärikas lavaline käitumine, aga tegelikult oli olukord niimoodi, et kui ma oma osa seal täitsin laba kontserdil, siis läksid ka noored natukene niimoodi elevile, et tulid siis sinna püüne peale ta juba üle selle muru muru peale, sinna jäi siis lavaservadele, aga nad istusid ilusti maha. Ja, ja peale peale kahte lugu tuli siis halli ülikonnamees minu juurde ja ütles, et lõpetage ära. Mina olin selle peale väga kohkunud. Ma ei saanud üldse aru, miks, miks siis nüüd keelatakse või mis siin pahasti on või ma ei saanud üldse. Ja, ja siis võtsin voli ütelda mikrofoni niimoodi, armsad sõbrad, võtame oma endise positsiooni tagasi, kus te ennem olite või muidu mind tõmmatakse homme sinna puu otsa ja näitasin ühe puu suure põlise puu peale. Vot see oligi siis see laia, mis mu käitumise hinde alla võttis ja mille eest ma kuus kuud siis loomingulist puhkust saime. Sunniviisilist küll. Kas seda jälitati ka hoolega või sai vaikselt kuskil nii underground midagi teha või hoidsid ise nii diskreetselt selle kuus kuud kinni? Ei siis, siis noh, oligi niimoodi, et ei julgenud keegi kutsuda mind ja ega ise ei läinud ju toppima ka, ma ei ole kunagi näinud ennast ise toppima kuskile. Aga siis no üle vabariigi ju. Kultuuriosakondadesse teatati, et kasutamine keelatud, selle selle taitleja kasutamine ja ja siis sellega oligi vaikus. Muideks see puu, millele ma osutasin, oli mõni aasta hiljem ratast juurikani ära kuivanud. Ära näita teinekord näpuga mõne puujalale, see tuli ikka nii südames. Võib öelda, et see tasus ära seda kuut kuud. Küllap jah, jah, ja muideks ega ma, ma ei kahetse seda või, või, või ei ei, ei, kirutse seda, et vaat mis minuga tehti, mitte midagi ei saanud keegi teha, see tuli mulle õpetuseks ikka tarkuseks, kõik asjad tuleb vastu võtta, nii käsud kui keelad. Selline arusaam, minul on elus tulnud ja, ja ka järgmise järgmine keelt, mis oli noh, midagi pandi niimoodi, et nagu lausa igaveseks mis kustus nagu aja jooksul ise ära ja. Omad lipud lehvima hakkasid, siis polnud sellest enam midagi jälgegi. Ehkki ametlikult ei ole seda tühistatud. Aga kui juba riigikord muutus, siis tühinesid nii mõnedki dokumendid. Vot ma ei mäleta seda. Võib-olla sina, Jaak, oled sel perioodil juba kogu aeg raadios nii otseprogrammide juures olnud. Kas Stein Feldil oli raadios ka? Lintide peal oli diskreetne märkus saates mitte kasutada? Ei, oli selline märkus ainult erisaateks. Selliseid, selliseid märkusi oli küll, jah, ma mäletan tõesti. Aga näiteks hoidi Meie mall täitsa süütu laulukene oli pikka aega selle märkusega kasutada ainult erisaates. Ja minu laul. Ivo Linna laulis veel vastu kerkivale kuule, oli ka sama märkusega, kuna seal oli mingisugune seksuaalne vihje oli sees tekstis ja moraal oli siis kõrgnonii, aga nüüd on vist jutt läinud üpris pikaks. Ja järgmine pala, mis on meil siin valmis otsitud, selle kohta juhelistenfelt ütles nii et see on omamoodi järg sellele, mida me tänase saate alguses kuulsime. Ja see oli siis aeg kaob ja kaob. Aga nüüd selle pala nimi on külvist lõikuseni ja nende sündinud sünniajavahe on 30 aastat. Võite. Ei maksa karta ja maad ära ei tee. Peal või loid, sootu jää. Me. Ta käed ja käinu. AEG joove, koostajaid tonni. Kaupa. No ma panna Ja. Vaeva näeb. Tuul luts. Son õige lõikus. Joel Steinberg ütles, et selle ja tänase saate esimese pala vahe oli 30 aastat. Kui palju selle 30 aasta jooksul on Joel teenfelt ise muutunud muusiku ja inimesena? Muusikuna küll kindlasti mitte, sest õpinguid ma eiole jätkanud, õigemini ma pole üldse muusikat õppinud, nooti ei tunne tänase päevani. Ja aga inimesena kindlasti olen muutunud. Kui aastakümnetega inimene natukenegi targemaks ei saa, siis inimene ei muutu, aga ma arvan, et ma olen elust midagi õppinud. Ja selle tõttu ma ütlengi, et muutusi on toimunud, aga ma küsin nüüd siia vahele, me siin arutasime neid sinu laule seal nagu olid need mesimumm ja see uhke, et nagu ja siis tiigrikutsu ja need olid kõik niuksed lapselikult ja mägramaja ja ja sa ütlesid niimoodi, et sul on eluaeg olnud lapseesuu, et noh, ühesõnaga, et nagu nojah, paha aimamata võin ütelda midagi niisugust, mis võib mulle paha toota. Sest, sest noh, kas, kas siis ütlen mingisuguse niisuguse tõetera välja, mille peale keegi võib solvuda või siis või siis lausa panen pihta paha, aimamata mõnele niisugusele asjale, mis, mis vajab kriitikat. Sellest siis mina laul sündinud? Mina pean ausalt ütlema seda, et tol ajal Ma mäletan ju neid, kui olid need kontsertvõistlused ja, või võistlus. Ja ja ülevaatused ja Ahja olid need valikud erinevate liidus ja seda ilmselt tuli sinna ka oma lugudega ja ja mängisid vist ise neid ette ja laulsid või, või kuidagi niimoodi, et ja ma pean kätt südamele pannes tunnistama. Ma ei saanud täpselt aru, mis mees joosta ilmselt on, et kas ta on tõesti nii süütu, mida need tekstid seal uhke tigu ja Ma kunagi ei teinud nende taha. Aga võib-olla seal ei olnudki midagi taga, aga ei olnudki täiesti käsi südamel, et miks ma peaksin seda nüüdki varjama, eks ole, ma ei ole eluski midagi varjanud, mul on au välja ütelda seda, mida ma tean. Ja noh, niisugused looduse ja loomateemalised laulud ma olen üldse niukene, looduselähedane inimene ja, ja siis sellepärast need sündisid muideks liiva, mitte liivakasti disko, vaid see Mesimumm sündiski aastal üheksa, 79, kui oli üle maailma. Maailm on lastekaitsepäev. Mitte päev aasta lastekaitseaasta ja nojah, ja niisugune laul näiteks nagu seal mägramaja, milles. Ma usun, et tähendab, mina ei ole siin mitte milleski süüdi, selle tekst eksam ja ma ja siis meloodia Johnny Cashi oma. Need kaks klappisid omavahel nii kokku, et mul ei olnud ühtegi sõna vaja tekstis muuta, mida ma veel lisan seda, et tegemist on Helvi Jürisson ja Peeter Volkonski ema. Nii et nii kurb või rõõmustav, kui see ka ei ole, aga kas tema seda teksti kirjutades temal ikka oli mingi tagamõte või sest see eluski aja olnud võimalus küsida, ma ei usu, tähendab, keegi lihtsalt nuputas välja. Vaat pandi juurde see vist sinna. Kas mittepolku oma saates ei rääkinud, et nendel kagebistidel polnud tihtipeale midagi teha, nad istusid laua taga, keerutasid pöidlaid ja üritasid kuidagi oma olemasolu õigustada ja siis nad kasid igasuguste teksti tagant otsima, neid taga. Seal peab midagi. Muideks selle luuletuse juures oli selles pioneeriajakirjas või tähekeses pumbast oli, oli ka illustratsioon, mis, mis, millest küll võis lugeda välja, et on seal tegemist pursue rahvaga ja, ja siis siis nende sisse tunkijatega. Jah, sellest need kährikud olid, olid tõesti nendes niukses Fatjopkades ja jääkott tidega suurte kottidega ja noh, see võib olla, reetis ära jah, ja seda küsitakse mult siiamaani, ma olen täiesti siis hüljanud selle laulu ja ütelnud, kuulge, kas te tahate, et need kährikud tagasi tulevad, mina seda laule enam ei laula. Tõsijutt ja avalikel esinemistel ja, aga täna siin saates lubab mängida mis tehtused Etu. Tõravere. Killo prügi. Vigla. Baby vastas tal käeluu, on Weilyula. Jääme veel ideid. Oleks mõtet asjaga luuseri ja. Vaid kui palju meil opteekvad ühte pea veel kõigi pina. Lootuses, et kohus nuhtleb taba. Aga tohutu saksa oli vana. Ei ole teada, kuidas lõppe kogu. Aga rada lookleb praegu. Joel Reinhold, tänase Vikerkääru saatekülaline oleme siin rääkinud nendest 70.-test aastatest ja kõigist nendest tagakiusamist, et sul oleks tegelikult ju põhjust olla üpris kibestunud ja võib-olla nii mõnelegi tahta kätte maksta, aga millegipärast mul on selline tunne, et sul vist ei ole seda kalduvust? Ei, mul ei ole absoluutselt, ja kui ma oleksin vihapidaja, siis koma kahtlemata oleksin väga hallipäine praegusele onu vähile. Jaa jaa. Ja muidugi siis oleksin väga kibestunud. Aga mul on antud niisugune anne või anded, annan andeks. Kui keegi niimoodi kas eksib minu vastu või olen ma ise eksinud ja siis tehakse mulle üks, null ära. Ma annan sellele andeks, kes minu vastu eksib ja siis ongi ja kerge südamega ringi käia mingil määral siin võib olla seos. Sinu. Kuidas seda nüüd öelda? Usutunnistusega või usklike tõekspidamistega tähendab, seda ma arvasingi, et sa oleks pidanud selle teema juurde ja loomulikult loomulikult Suitsu tulebki sealt sama, sest niinimetatud sellest usutunnistusest mis mulle juba lapsena emapiimaga on sisse söödetud. Ega küll, noh, kirjasõna pole vanemad mulle õpetanud, aga selle vastu hakkasin ise hiljem huvi tundma. Leidsin ja leidsin, et et polegi siin ilmas midagi rohkemat vaja, usku, lootust ja armastust ja ja kõik, ülejäänud tuleb juba Taivo asjadest. Ma arvan, et me oleme siin laua taga kaks inimest, kes on piibli läbi lugenud, mina ka. Sina kindlasti olen küll ja mulle anti aega selleks. Itaalias olles. Seal seal olin ja ja sellest ajast tähendab, kuus aastat olin ära ja viis aastat kolm kuud sellest olin siis niimoodi isoleeritud olukorras ja seal oli mul tõesti aega vaimseid asju uurida. Ja, ja leidsin, et et elus on tõesti inimese sees rohkem kui üldse kogu ilma peale näha ja kuulda. Mul on üks küsimus, sedalaadi küsimused. Minu vanaisa oli väga usklik ja viis mind pühapäevakooli ja, ja katsus minuga kirikus käia ja, ja ja ma tundsin teatud sundust ja see tekitas minus päris lapse eas teatud inimeste hunditaks tõrgegi tõrge. Ja, ja praegu räägitakse väga palju usuõpetuse õpetamisest koolides ja minu ajal oli see vabatahtlik ja ma vabatahtlikult õppisin nii palju, kui ma õpi sinus õpetust, lihtsalt istusin need tunnid ära, eksamid ega midagi niisugust asja ei olnud seal. Ja ma leian seda, et võib-olla tõenäoliselt sa leidsid ise selle, siis tähendab kodune kasvatus oli küll vaimulik õhtu palve, söögi tänupalve ja neid asju ma mäletan ka omale mingisugune sundus, vaid see oli niisugune loomulik, loomulik söögi juurde, kulukomponent ütleme niimoodi. Ja kuna see ei olnud sundus ja ma tean ise ka, mis asi on sundus, iga sundus on ju, põhjustab tõlge. Aga kui seda osatakse ilusti loomu likult serveerida, siis see kuulubki kohe asja juht. Tähendab, sa võtad selle selle vastu nii nagu maa võtab seemne vastu sinna viskate kas või kas või uisapäisa, viskad ta sinna ja ta hakkab seal ida. Ma ei taha neid praegu sind provotseerida. Sedagi tulla, aga, aga. No usundeid on ju palju, eks ole, ja, ja kahjuks või õnneks ei tea, kumba, ma ei oska seda öelda, aga osa on väga tolerantsed, nagu ma praegu arusaam jooniste infeldan, tolerants ei ole, ei ole, ei ole, aga osa minu silmis. Ja võib-olla paljude silmis on väga agressiivsed, kes sõidavad nagu tanki peale ja seega ma ei hakkagi. Praegu ei oskagi praegu öelda, kes need on, aga ma tahaks täpsustada, mida sa mõtlesid selle all, et sa ei ole tolerantne? Tähendab, selles mõttes ma räägin vähe, aga teen palju. Ma teen seda, mida ma tean hea ja õige olevat ja selle vastu ei saa mitte ükski. Ma võin suu kinni panna, kui mulle öeldakse, et ära räägi sellest või, või ära laula sellest. Aga kui ma teen seda, siis selle vastu ei saa mitte ükski oma tegudega muusikas ja üldse kunstis on üks väga tähtis printsiip. Väga paljud ei pea lugu sellest. Nonii seisundi muusikast, mis voolab lõpmata pikalt, ilma, et seal midagi muutuks. Ja midagi toimub, see klassikaline printsiip muusikas on see, et peab olema. Muusika, peab kuhugi arenema, peab tulema kontrast, eks ole, sellest tulidki sümfooniaosad, eks ole. Sümfoonia oli aeglane, niisugune ilus. Kelle laululine osa ja sealsamas olid, oleneb sellest, mitu osa sümfoonia soli tavaliselt oli, eelviimane osa oli siis lõbusam ja siis viimane oli jällegi võttis kokku kõik selle niimoodi heroidises plaanis, näiteks kui oli, oli tegemist mis tahes. Aga alati pidi seal olema kontrast, et mitte. Ja see elu koosniku kontrastidest ongi niimoodi Niukest vahepealne kesktee, mida, mida siis nimetatakse vist kaunisti liberaalsuseks e kõlba söögiks ega solki ju tegelikult võtta, kas külm või soe, aga mis on niisugune? Niisugune ollus noh, mida ei saa kuidagi nimetada, seda, seda ei taha ju mitte keegi. Ma hakkasin praegu mõtlema, et mida muusikas mõelda kesktee all, et näiteks kogu kantrimuusika võib ju paigutada kesktee alla ja tegelikult väga paljud ka sinu laulud muusikalises mõttes sulemuusikas ongi olemas termin Emmo äärmid, Loverovod, kesktee on ju, on ju, see on niisugune soe vannivesi, mis kedagi ei häiri, eks ole. Ja väga populaarsed ansamblid 10 korda populaarsemad kui äärmusansamblid kahtlemata, sest enamik inimesi eelistab asju, mis neid ei häiri. Nii et siin ma vaidleks joonile natuke. Jah, jah, vaat siin eriti sinu muusika puhul, et see on ju tegelikult selline, mida on väga mõnus taustaks kuulata ja kuigi seal muidugi sõnad on tähtsal kohal alad ja aga, aga tõesti, ta ei ole selline, et keegi põrkub sellest eemale kohe. Vaat tulemegi neid võib-olla selle pala juurde, mis minule oli nagu Joeli puhul omamoodi avastuseks ikka ma olen nii palju neid põlvkondi juba näinud, et tulevad ja lähevad ja jumal tänatud, et väga paljud toredad inimesed veel püsivad. Jaa. Jaa. Kui tuli see sinu kak võinud Katsama südant ja see oli, see oli kõik see, mida inimesed lootsid, kui nad läksid sinna kontsert või võistluskontserdile ja sa võitsid võistluskontserdi selle palaga kaks südant ja sellest peale hakkasin vaatama, et ahaa, et siin midagi on rohkem juba, kui need mööda kapsalehti. Nemad Leod ja kuidas, noh, siin võib, võib rääkida, muusik oli see ikka kasv, tähendab sinu kui, kui muusiku kasv lapse mõttemaailmast siiski täiskasvanu mõtleb täiesti võiks niimoodi tõlgendada seda jah. Või siis kurbusest. Rõõmuli võib selle laulu ka niimoodi lahti mõtestada. See on ikka nii, et kui midagi kirjutada ükskõik, kas teksti või, või viisi, sa pead ise emotsionaalselt midagi läbi elama, nii ei saa, et mulle makstakse selle eest, ütleme ma neid praeguseid hindu ei tea. Aga mulle makstakse x summa ja ma virutan selle valmis. Nii ei saa teha või, või mida suurem summa, seda ägedam lugu tuleb, eks ole ja ega ei ole, mina ei ole küll raha peale või, või tellimuse peale mitte kunagi mitte ühtegi lugu saanud teha, see on niisugune. Mõtlen ootamatu rasestumine, kui mul see selle loo sündimine kallale kargas, siis ma pidin, pidin olema kaine, ma teatud perioodil alkoholi pruukisime üpriski ohtrasti, jäin tugevad, suured paksud mehed ka laua alla. Ja, ja siis ma pidin siis ma olin kaine. Ja, ja ma siis ei tahtnud kedagi oma läheduses olla ja siis ma pidin üksinda toas olema ja siis ma seal ära sünnitasime selle laulu niimoodi. Nii et südame sunnil ja see tuli tõesti niimoodi, et noh, ütleme niimoodi nagu vaim tuli peale ja ma ei pääsenud selle alt ära ei üle ega ümberkohaga. Kuulates seda kaht südant. Ma leidsin, et. Mina ei oskaks lahutada siin esitust ja loomingut. Nad kuuluvad nii lahutamatult kokku, et ma mõtlesin vahepeal patuseid mõtteid, et kes veel võis laulda meie headest lauljatest seda, aga see on niivõrd isikupärane, see esitus. Et ma ei. Ma ei kujuta ette. Kas sa, kas sa. Kas sa kujutad näiteks seda, et jätame praegu selle laulu kõrvale, et sa kirjutad ühe laulu ja seda ise üldse ei laula, vaid ütlevad, et vot ole nüüd kena ja laula see laul ära. On see võimalik? Või on seda olnudki, ei ole olnud? Ei ole. Vaat see viimane küsimus, see on võimalik. Et, et mul sünnib laul, mida ma ise ei ole võimeline ära esitama või, või ei taha esitada. Et võib-olla ta on teksti poolest tulnud midagi niimoodi, et mul mul ei sobi esitada. Võib-olla pakun kellelegi naissolistile. Aga see, et kas keegi võiks minu laulu võtta ja esitada, sellele on raske vastata, kui siis praegu käib niimoodi kõrvust läbi, et võib-olla, kui näiteks Ivo Linna prooviks seda kahte südant teha või siis võtame kaugemalt ühe mehe jokkeri? Oleks vist päris huvitav ja. Või siis on üks poltin või Bolton, Bolton Maicel Maikel Boltan, ma olen tema häält kuulanud ja ta kuidagi väga see niisugune ampluaa niisugune, mis, mis, mis sobiks just seda laulu laulma, mina ise laulan vigaselt seda või kuidagi niimoodi primitiivselt või ürgselt. Ja võib-olla see ürgne on õige, sest sul on seal ju väga palju seda noh, peenes keeles öeldud pearegistri ja rinnaregistri vaheldust või kuidas? No miksi joodeldamisi piiri peal, kukkesid kuke jah, nagu öeldakse, aga see on meelega tehtud ja see, see on just just no seal on nagu emotsiooni väljend kantris tehakse seda ju väga palju. Jah, see on üks, üks kantri, kantri põhivõte seda, seda ja see annab kuidagi mingisuguse väga meeldiva, nihukese, natukene intiimse sihukese mündi esitusele. Muide, enne kui läheme tänase saate viimase küsimuse juurde üks asi, mida olen alati tahtnud sinu käest küsida, Joel, see kuulus kaabu. Mille sa küll täna siia stuudiosse tulles võtsid peast ära, aga mida sa oled alati kandnud, mis ajast see sul on ja kui palju sul neid on vaheldunud juba kogu selle karjääri jooksul? Olin alla 20, kui hakkasin niuksed, niuksed kaabu moodi peakatet kandma. Aga ma nüüd kokku küll ei ole lugenud, neid võib üks kümmekond võib-olla olla, mitte rohkem. Kas vanad viskad ära või säilitad kodus, kõik ei ole säilitanud. Kas olen ära kaotanud, kas on ära varastatud või olengi kõlbmatuks kandnud. Näiteks seda mõtet ei ole tulnud, et Edayne septile kinkida üks oma, võib-olla tal on liiga suur. Minu pea on kindlasti suurem kui tema siis numbri poolest. Aga et Etti tuli niisuguse kaabuga välja, ma ei tea, vaevalt, et ta minult selle selle mõtte sai. Soovides tänase saatekülalisele Joel infildile juba õnne. Peatselt saabuva 50. sünnipäeva puhul. Tänan. Tuleb nentida, et sina kuuludega selle põlvkonna hulka, kes on elanud, töötanud, teinud muusikat erinevates või erinevate ühiskonnakordade ajal. Kuidas sulle tundub, vot minu arvates just seal kuskil kas see oli siis 89 või kui sa Itaaliasse läksid ja kas oli see juhus, et see sattus kokku selle ajaga, kui kui see ühiskonnakord muutus ja kuidas üldse sulle tundub? Kas olla muusik tol ajal või praegu on seal palju vahet? Kindlasti ei olnud see juhus, minek ma võin kommenteerida ainult seda, et ma ei ei teadnud siis et kuhu ma lähen ja miks ma lähen, ma lihtsalt läksin nii nagu laulud sünnivad mul, ma ei tea, et ma, need ei ole tellimustööd. Niisamuti oli ka tookordne minek, aga et mis puutub sellesse, et erinevatel ühiskonnaaegadel olen loonud ja ühiskonnad on muutunud, et kas ka mina olen muutunud või jah, et kas sa oled pidanud ennast sättima nende muutumiste järgi? Ei, ei ole eluski sättinud. Ühiskonnad on muutunud, aga mina ei ole muutunud. Ja sa ei kavatse kirjutada selles stiilis nagu ütleme praegu on in moes. Ei, ma ei saa. Ma ei, ma ei või seda. Sest kui ajaga kaasa minna, kui me vaatame aega, siis aeg läheb omasoodu sinna, kuhu ta minema peab. Noh, ütleme siis laiemas laastus nagu lõpupoole, jah. Aga mina ei taha ajaga koos rentslisse minna. Ma tahan kuskile kõrgemale või kaugemale jõuda. Keeranud. Kabiin. Puudu. Katki läks. Ja veeres. Tuules. Isegi nad ei kadunud või see sest otsa ongi nihutanud. Ja igaüks, kes saab kinnitatud temasse Ja ta. Kasvab veel juurde jääda tugeva mehe kohta. Ei kaduda või v? Kaota ta ongi nii tanud. Ja nii ka peo sapi, vitatute vahte ja enam Seafeiga. Ja enam ka vara magama voila Räpina.