Ilmar Laaman, teie tegevust kirjandus-muusika- ja kunstipõllul on siiski mingil määral Eestis juba tutvustatud, aga ma tahaksin mõnda asja küsida teie isiklikust elust tarite romaani filoloog noore mehena Tartu Ülikoolis, aga kui algas Saksa okupatsioon, kuidas läks siis teie käekäik, mis te siis hakkasite tegema? Päris alguses olin ma mõni kuu tõlgiks saksa väli natuuris Tartu Ülikooli sakslase poolt likvideeritud peahoones. Töö oli võrdlemisi ebavaimset laadi õnneks, sest nende tegelemine vaimukultuuriga oli samavõrra kurjast kui Jostaadinlasti oma. Mul tuli algul olla tõlgiks nendele, kes taotlesid liikumisluba tuugorallivad sakslaste poolt planeeritud maa-alal ja hiljem nendele, kes mõtlesid, bensiinilubasid oma autodele kuiv ja igapäevane töö ja oli küll, aga noh, seal oli sihkema põnevaid momente, näiteks üks mees tuli nõutama tagasi autot, mille oli rekvereerinud oma kaitse, aga mille siis oma kaitselt oli omakorda Rikvireerinud just minu ülemus endale isiklikult, kusjuures põhjenduseks oli, et oma kaitseolevate korra kohaselt Te ei registreerinud autot. Ja kui too mees tuli oma autot tagasi paluma. Ja siis andsin ma talle täiesti asjakohaselt nõu, et esitaguusis nõutine oma kaitsele omakaitse on oma määrusele mittevastava registreerimise tõttu siis tema auto lasknud käest minna ja oli järelikult tema autost vastutav see mõte jaganud minu ülemusele absoluutselt ei meeldinud. Ja kohe siis järgmisel päeval, siis ta rääkis koosseisude koondamise vajadusest, siis ma sain vihjest aru ja läksin üsna kiiresti ka Tallinna kus ta Tallinnas hakkasite tegema. Hakkasin konservatooriumis käima õppinud kompositsiooni Heino Elleri juures, Heino Elleri enda elus oli see sa kurb faas, kus nimelt noh, võiks öelda, see silmus hakkas koomale tõmbuma, tema juuditari abiga kaasa kaela ümber ja me teadsime seda ka nagu aimamisi, aga see oli see tolleaegne õudne tegelikkus ja mõnikord isegi tegime nalja Elleri natukene kartliku või pelglik oleku pärast, aga see mehel ja tõepoolest surmahirm oma naise pärast, mis oli põhjendatud. Millal teil endal hakkas pind kuumaks minema jalge all ja tekkis mõte minna ära Eestist väga lihtsalt kui tuli niinimetatud Töökohustuse seadlus ja see oli ju maskeeritud mobilisatsioon. Kuna Genfi konventsiooni lubanud okupeeritud maa kodanikke okupeeriva maa sõjaväkke mobiliseerida, siis kasutati sellist ümbernurgameetodit. Ma sain aru, kuidas asi oli mõeldud ja andsin ka oma allkirja või tähendab vabatahtlikult või nagu tookord Eestis öeldis sundvabatahtlikult Saksa armee abiteenistusse astumiseks ja sel puhul anti mulle paar kuud aega ülikoolis veel eksameid õiendada ja seda paari kuud ma kasutasin edukalt ära soome põgenemiseks. Kuidas see toimus, tähendab, kuidas ta hakkasid otsima seoseid, inimesi, kontakte ja see on imelik küll öelda, aga nii see asi oli. See kontakt saabus mul, kui mina ja ühel päeval juba tähendab, siis otsides, aga veel mitte leides istusin Kuku klubis all ja siis sisse tuli teie isa Hillar piirang ja siis tema ütles, et ta saab mul selle asja ära õiendada ja paari päeva pärast olingi paadis, kus batootusteid ta ootasid, Kolga lahe rannas, seda täpset kohta ma ei tea, see oli nii-öelda salastatud meile asi, toimus kõik nii öökapi peal ja keegi oma õiget nime ei öelnud. Sealt purjetasime purjepaadiga Väike-Malgusi saarele. Seal veetsime palmipuudepüha pühapäeva ja järgmisel õhtul tuli mootorpaat, mootorpaat võttis purjepaadi sleppi. Noh, pooled, mis istusid, mootor, pooled purjepaadist, mina olin mootorpaadis istujate hulgas. Kui olime jõudnud juba Soome ranna lähedusse, mis oli päev koitma hakanud mootorpaat, siis kihutas tagasi Eestisse ja meie nii aegamööda purjetasime, ajusime Soome piirivalvele sülle, kes kõiki neid meile juba tere, tere. Kas see Soome-periood möödus rahulikult või oli seal ka vintsutusi? Vintsutusi, maid tahaks lausa õelda, soomlased siiski varusid meil ühe söömaja meri, tullim kadul. Ja seal magasime oma nii-öelda naridele koikutel ja eks igaüks ise kavandas nii-öelda oma edasist saatust. Suurim jagu läksid vabatahtlikena Soome sõjaväkke, aga noh, see vabatahtlikkusel krahh kraade nii-öelda vabatahtliku ja sundvabatahtlikkuse vahel. Minul õnnestus tänu Ühe kaasüliõpilase headele suhetele professor viisel kreemiga, kes oli olnud Tartus rootsi keele lektoriks ja tema tundis kirjutatud kursustada oli käinud, saime viisad Rootsi sõiduks, aga just seal hetkel, kui viisavile viimaks välja anti Rootsi saatkonnas, siis oi saabunud tagasi. Soome politseiülem Nils Antoni omandus nõupidamiselt saksa ülemkomissariks Riias loosega ja seal oli lepitud kokku, et eestlasi nagu mina kahtlutame, päris juba mundris põgenenud tõrgi välja ei anta sakslastele, aga soomlased kohustuvad neid mitte linnades elada laskma ja mitte läände edasi laskma. Teiste sõnadega, minu viisalt hoolimata tuli mul siiski illegaalselt Soomest lahkuda ja illegaalne lahkumine toimus nii et neljast meist, kes seisid Helsingi sadamas õel pühapäeva õhtupoolikul laeva juures, kus meil oli juba nii-öelda üüritud neli platsi magamiskohta Sõe punkris. Et kaks meist langesid tolli kätte ja kaks meist pääsid toll õieti aastas vahele ainult sellepärast, et pidas meid salakaubavedajateks. Aga kui selgus selle kahe, kes veel olid jäänud Kaire jõlkuma nende õige identsus, siis pole midagi parata, tuli nad edasi anda. Soome kaitsepolitseile. Aga meid kimbutama ei tuldud, ehkki toll teadis väga hästi, et meie talle laeva pardal olime ja tuli isegi veel midagi vist viis või kuus eestlast luure, nii et meid oli päris kenake seltskond söepunkris. Esimestel kuudel ja aastatel, kas teil oli ka teadmine ja tunne, et te tulete varsti Eestisse tagasi või missugune oli teie meeleolu sel ajal? Raske öelda, sest väga suur teadmatus valitses. Ja minul oli üsna palju illusioone just lääneriikide hoiaku suhtes. Ma uskusin, et näiteks isegi vasempoolsed ringkondade parteid Läänes, et nemad on teinud õiged järeldused moskva puhastustest ja protsessidest ja suur puhastatud ja terrorist ja näinud läbi stalinismi tegeliku olemuse. Ja et sõjale saab järgnema, ütleme, stalinismi kokkuvarisemine Venemaal ja ühenduses ütleme ka sõnani radikaalse arenguga vasemale poole Euroopas umbes sama laadi lootus, mis oli ju näiteks Herbert Markuusel 1000 968. aastal. Ja lootus osutus sama ekslikuks 1945 nagu tausutuse ehklikuks 1968. Kas ei soovitud näha tegelikku olukorda või olid hästi informatsioon, nii kehv? Kahjuks ei soovitud näha. See on minu veendumus, informatsioon oli olemas. Ja ma näiteks selle teada, et mis seal finiitse raamatus seisab? Ta võis lugeda juba näiteks kahe vene sotsiaaldemokraadi 40.-te aastate lõpul ilmunud raamatust Gulagi impeeriumi kohta, ehkki tollal vist seda nimetada veel ei antud. Ja samuti ka näiteks seda viidurus, see üks prantsuse kommuniste, kes veendus põhilises identsuses saksa ja Stalini koonduslaagrite vahel ja hakkas siis nende kohta tõde levitama, mis tõi talle siis väga tähelepanu äratanud kohtuprotsessi kaela ajalehe unanic tee poolt Pariisis nende läkitus ja nende info jõudis ainult väga väheste inimeste uuri välja. Ja noh, üks-sugune hiilgav musternäide oleks ju kes teadis kõike praktiliselt ja kes oli isegi täiesti veendunud, kui mitte antis, vähemalt mitte kommunist aastat läbi, aga kui tema enda loodud partei ei saavutanud menu prantsuse parlamendivalimistel, siis liitus sisuliselt prantsuse kommunistliku parteiga, kes siiamaani olid õudselt mustanud tema kuulsaks. Põhjenduseks jäid ju, et ei tohi mitte ruloo tehasetöölisi meeleheitele ajada sellega, et räägitakse nendele tõtt Nõukogude Liidust. Ta arvas, et need prantslased, proletaarlased, kui nad tõde kuulma saavad, siis nad ei lähe mitte mõnda teise sotsialistlikku parteisse, vaid kukuvad jooma. Kuidas teie endale fikseerisite või määratlesite enda poliitilisi positsioone või olite te poliitikast teadlikult või tahtlikult eemal? Ütleme viiekümnendatel, kuuekümnendatel ei olnud eemal, ma olin isegi ruut c. Eesti sotsialistlik ühing, mis asutati Johannes Mihkelsoni eestvõttel, Aleksander kaelas, oli ka üks nii-öelda juhtivaid alguses, hiljem ta eemaldus sellest organisatsioonist. See loodi. Nagu öeldud, 1945 vist. Stockholmis koondas endasse nüüd endisi ja uusi sotsiaaldemokraate Eesti paguluses, Ühendriigid ja Kanada kaasa arvatud. Ja ma olin seal isegi sekretäriks. Aseesimeheks oli Gustav suits, aga siis hiljem asutati ju teine poliitiline koondis noort tööinimeste poolt nii-öelda minu generatsioonis. Suurem jagu neist olid soomepoisid, niinimetatud aga mitte kõik. Meie nimetasime talgul radikaaldemokraatideks. Kui nägime ka Läänes nimetus kutsus esile arusaamatusi, siis rihtisime endid ümber vabadusmeelseteks föder realistideks. Ja andsime alguses välja nostentsileeritud ajakirja radikaaldemokraate, hiljem juba trükitud nii-öelda ajalehe formaadis ajakirja vaba Eesti ja selle organisatsiooniga, mina liitu singi lõpeks toimus väikene noh, nii-öelda vangerdus kahe organisatsiooni vahel nimelt tollele sekretäri kohale, mis vabanes minu lahkumisega, tuli föderalistide juurest üle Raimond Kolk. Ja jäigi sinna. Kas te olete praegu Eesti Päevalehe autor või sellega koostöös? Ei ole. Põhimõtteliselt jah, jah. Kus ta isegi need testi väljendada, kes välismaal manas mõnikord ja üsna harva ka teatajas ka ka välisEestis aga suhteliselt harva. Kuidas möödub teie aega teie päev, kas teil on hea olete te hästi ennast organiseerinud ja millega te üldse praegu tegelete Rootsis? Mul on momendil selline faas minu elus ja kirjanduslikus tegevuses, mida ma nimetaksin võrdlemisi halvasti organiseerituks, aga ma olen nii-öelda organiseerimise teel teie praeguses suhteliselt kirjandusega kõige esimeses järjekorras on siiski minu jaoks ühe väikese aga minu nii enda mõttes keskse luule biblio fiilse väljaande viimistlemine, mis toimubki profiilide klubi kirjastusel ja kus ma näitaksin oma luulet, iseennast kui luuletajat ühes mõttes järjepidevuse korras minu senise loominguga, aga temaatika osas teatava erilise spetsiifikaga minakeskse spetsiifikaga. Aga sellest ma ei taha rääkida liiga palju enne kui see raamat välja tuleb. Ja et mingit seda vaikiva oleku ilustamise ja fassaaditsemise maaniat, et seda ei ole oluliselt tagasi tulnud, on neid, kes seda harrastavad, aga on ka tõhusalt ja valjuhääli vasturääkijaid, bassemmerkantiivsus, keda me ise kurdame praeguses Eesti elus, kas see torkab teile silma või on see loomulik ja paratamatu, mis on teie arvamus? Torkab silma küll. Jaa, mõnes mõttes on ta ootamatu, nagu näiteks teatavat lastehaigused, mida lapsena läbi põetakse, paratamatud aga on ju tegemist ka praegu kohe maailma mastaabis aset leidva fenomeniga. Too niinimetatud see neoliberaale reaalne kapitalism on ju näidanud näiteks just Ühendriikides ära, kuidas ta ei funktsioneeri eriti hästi sotsiaalselt tasandil klassivahed on teravnenud ja suurenenud garaaži vihkamine näiteks Ühendriikides. See on väga halb eeskuju väga mitmes suhtes, samal ajal kui ühendriigid on ju väga tänuväärset tunnustusväärset osa mänginud näiteks nõukogude selle nüüd viimase stagnaperioodi stalinism kokkuvarisemise ja näiteks ka majanduslikult, kus maailma kõige suurem võla usaldaja on muutunud maailma kõige suuremaks võlgnikuga. Ma mõtlen nimelt Ühendriike, seal on ju täiesti mõtlemapanevaid fenomene. Aga näiteks koguda 80.-te aastate elustiil, see Jäppide või pale, eesti keeles siis juppide stiil ja kõik, mis sellega kaasneb. Ja see omamoodi niisugune küünilise hedonismi filosoofia. See on ju jõudnud ennast päris korralikult paljastada, aga tal ei ole veel tulnud järglast. Ja praegu näiteks ma näen Rootsis ette, et ta võib-olla saab elama läbi oma hilisõitsengu, millele võib järgneda päris tõsine krahh ja pohmelus. Never lühike kommentaar Eesti olude kohta, kas te tahate midagi ise omalt poolt lisada? Poliitiliste võitluste nägelemisi on üks kõige vaimuelu kohta. Poliitiliste nägelaste puhul on see, mida paljud eestlased isegi tunnetavad. Üks põhi pahesid on meil, et ideoloogilised vastuolud, et nad nii hõlpsasti lähevad isikliku, ütleme, drivaliteedi vaid ka isikliku nii-öelda mustamise tasandile langevad alla. Seda pahet on meil olnud nii-öelda ka juba iseseisvuse ajal ja küllap see on ikka meie 700 pool või pool respektiive pärisorjuse pärandiks. Ja sellest tuleb üle saada. Siin on väga oluline, et mingi poliitiline eetika, et selle koodeks siiski jõustub, mis näiteks Rootsis on olemas. Ehkki neid pahesid siin kogeme, on hakanud esinema ka Rootsis viimase paarikümne aasta jooksul.