Kummaline on minna teise inimese juurde, keda oled tundnud juba kaua ning öelda talle, et armastad teda. Kaks inimest, kes on tundnud teineteist kaua, avastavad järsku, et armastavad 11 kuid ei julge seda teisel või iseendalegi tunnistada. Mina isiklikult usun täielikult armastusse esimesest silmapilgust. Ma usun, klis seeriasse. Üksindus esimesest silmapilgust. Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli 21. lennuheliharjutus enda mõtete põhjal. Pilved mis alati, nagu ma oma arust kindlalt teon on liikunud ikka suhteliselt ühes suunas see tähendab üle maja surnuaia peale liikusid nüüd äkki totaalselt teises vales suunas tulles surnuaialt, kadudes katuse taha tooli äkitselt väga erinev sellest, mida ma olin eeldanud või millega harjunud. Siitpeale olen hakanud päevade kaupa vahtima pilvede liikumist. Sa ei kujuta ette, kuidas pilved omavahel suhtlevad. Unustan end tundideks pilvede keerukat maailma jälgima, aga tegelikult tahan ma küsida sellega seoses kas selliseid inimesi kuskil veel on? Pilvede suunamuutusest ehmatada võivad selliseid kes on kunagi tundnud, kuidas õhk seisab, nii et hingata ei saa. Virvendab ninal, nii et saaks küll hingata, kuid ainult nii virvendaks. Või selliseid, kes on lühinägelikud ja tegelikult öösel ilma prillideta tähti ei näegi. Aga ikkagi on hea olla. Või kellel on muusikast õigetest sõnadest nii suur vaim ja vaimustus peale tulnud? Et on tunne nagu juba ise leevendatun, nagu juba vendakski. Või kes on järsku ära tundnud, mis on õige, või kellel on Eesti Panga ühekroonine münt serva peale seisma kukkunud? Mull ükskord kukkus? No eks elus ju ongi nii, et inimene otsib endale kogu suure inimmassi seest üht ihaldusobjekti mida vaadata ja teisendada. Sest inimesi saab teisendada natuke nagu pilvigi, suured, jultunud, tugevat pinevat pilved on. Siis on siis on kiirustavad kohmetud pilved, mis teisi häirivad ring on Rahma hanel villased pilved, inimest on täiesti võimalik naiivsel moel teisendada. Mõelda ta kord endale kalliks ja siis jälle tagasi võõraks. Inimesed on täiesti võimalik naiivsel moel teisendada, mõelda ta kord endale kallis. Ja siis jälle tagasi võõra. See on täiesti võimalik naiivsel moel teisendada, kalliks mõeldud kord endale kalliks. Ja siis jälle tagasi võõraks. Armastus ei ole vaid üks väikene üleke ja hormoonid kuigi ka kõike seda, vaid see on geniaalne mõte, ükskõik siis kellele ta esimesena pähe tuli. Kas kas vanem kogenum ja rohkem elu näinud inimene teab kindlalt mis armastus on? Mulle tundub, et, et mida vanemaks inimene saab, seda enam ta hakkab armastuse olemasolus kahtlema. Ikka loodetakse see, mida või keda vaja alles tuleb. Minu vanemad armastavad mind väga ja mina neid. Aga ma ei ole neile seda mitte kunagi öelnud. Loodetavasti jõuan ma enne nende lahkumist kord selleni. Alles siis, kui mõni lähedane inimene on kadunud adutakse tõeliselt, kui tähtis ta oli. Mingil määral eales tundnud hirmu ja tühjust. Midagi on ära võetud, millega on kogu aeg saanud arvestada. Enam tagasi ei anta. See muudab ebakindlaks. Aga ka kõige suuremas leinas on midagi meeldejäävat ja õpetlikku. Ja ei ole midagi põnevamat õpetlikumat, kui kohtuda iseendaga. Seda salapärast kuju tundma õppida, tema väidetega argumenteerida. Või lihtsalt koos päikeseloojangut vaadata. Seal mingi suvaline tibi, mitte eriti ilus, Lägedasid liiga palju. Käisid imelikult riides. Sina tegid esimese käigu. Sa hakkasid minuga suhtlema, kui teised olid distantseerunud. Sa võtsid mind omaks nii nagu ma olin. Kui teised mind psühhopaadiks pidasid. Ma arvan, et kui tuntakse ennast üksikuna siis tuntakse end umbes niiviisi ebakindlalt ja tühjalt. Aga mõte kaineneb, siis võib ju tegelikult järeldada, et läbi üksinduse mõistetakse paremini armastuse tähendust. Väga kuiv, väga kuivi mustvalge loogik, mõni poeetilise miin, nii hing tuleks vist kallal. Olgu, ega mina ka ju ei tea. Tuleb üle olla asjadest, millel ei ole Nimikut. Ainult nii on võimalik siin elus edasi püüelda, kuitahes Uri see elu ka ei oleks. Ei armasta, armastab, ei armasta, armastab, ei armasta, armastab, ei armasta, armastab ei armasta. Ei armasta, ei armasta, ei armasta. Ajahulk, mis on möödunud lehelugemisest, osutub tühiseks võrdluses ajahulgaga, mis on möödunud hetkest, mil ma tüdrukut esimest korda nägi. Aga võib-olla ei elata juba Pariisis või Londonis, sest on modelli modellidele on nii kombeks. Nii tegi üks, teine tuttav, modell. Inimene, kes minust seda mõnusat õhulise õõnestavad tunnet tekitab muutub minu elus esmatähtsaks. Tema soovid ja tema heaolu on minu jaoks siis kõige tähtsamad. Ja selline skisofreeniline klammerdumine mehesse tapab loomulikult igasuguse suhte, rääkimata armastusest ja temalt saadud kolme aasta tagune sõnum jõulutervitusega püsib kui väike kivistis mu telefoni varasalves. Nagu ka sõnum, mille ma sain ühelt kolmandalt tüdrukult, mille sisuks oli küsimus, et kas tüdruk, kelle maja ees ma tundide kaupa seista või siin on seesama tüdruk, kes on ajakirja uue numbri kaanel parim viis armastuse tabamiseks on muusika. Parim viis üksinduse tabamiseks on muusikatüdruku, kelle nägu on ajakirja kaanel, mis mu voodi kõrval lebab nimest koosnevad PIN-koodid, mis kaitsevad mu telefoni ja pangakontot. Tema sündimise daatum moodustab numbri, mida kannab mu taskus olev telefon. Kui ma elaksin teleseriaalis, öeldakse mulle, et ma ei julgenud siduda. Ja kuna ma olen vaadanud teleseriaale, tundub mulle, et ma julgen siduda Isa ja ema on lahutatud. See juhtus juba siis, kui mina ja minu vend olime väikesed poisikesed. Kõik laulud ja luuletused minu peas sünnivad just siis, kui mu elus on parajasti selline mees, keda ma armastan liiga palju. Ma ei armasta nii palju kui tema. Tahaks rohkem armastada, aga ei saa, ei oska. Nii vastik tunne, mitte nagu ebameeldivaid jõuetu tunne, nagu sa oleks kinni seotud ja ei saa liikuda, kuigi tahaks. Vahel on tunne, justkui majaksin armastust üle. Ma mõtlesin seda armastuse hoogs. Seal need, ma tahaksin minna Marmsakese sisse, ennast tema külge kleepida või illi napadega tema külge jääda. See on väga naljakas tunne. Siinkohal olen ma selle poolt, et pigem pidada maha üks korralik riid nii-öelda puhastada ainult kõigest negatiivsest ja seejärel saab jälle tunda tõelist kergendust ja rõõmu. Pole ju midagi lahedamat kui kaklus leppimise pärast ja viimane on alati väga positiivne elamus. Mulle meeldib talle öelda, et ma teda armastan. Ma tean, nende sõnadega ei saa kogu seda tunnet, mis minu sees on, edasi anda polegi vaja. Ning hinge jääb selline mõnus kripeldus, tahtmine midagi veel teha ja see kütab mu armastust edasi. Mul on valida kahe üksinduse vahel. Kas üksindus üksi olles või üksindus sinuga. Koos ükskõik mida me loodame elult saada või, või kelleks saada, need suubuvad ühele asjale. See on leida õnne ihaldus. Ma julgeks väita, et see ongi elu mõte. Igal organismil on üks eesmärk palju. Ja inimlikult võttes on paljunemine lihtsalt omale sobivaima partneri leidmine. Minule ei meeldi mõelda, et armastus eeldab kompromisside tegemist. Võib-olla on armastus see kui kaks inimest saavad kokku, et koos üksinda selle vastu seista. Ma tean omal kombel, mis liigub meist üle. Mis sõna on sõnadel lausete sees, mis liiguvad õhus ja otsides, sülesildasid, tõstavad rajades teed. Ja jõudis Me suhume nahka ehk karmi pestud, mis vannides mustaga veel pesa, nad ehivad vaimu ja vormivaludes ühiseks liitub ka meel. Ma tean omal kombel, et siis lendab kivisest müürist just nii nagu linnas, Berliin ja huuled, mis vahepeal hulluks, kui kivi taas pehmed on. Olen ehk minagi siin. Ma tean omal kombel, et jõudu on hella, on ümber, meil mõista ka kindlasti sees. Me ootame homset ja meil pole kella, kuid selle eest kohtume keset alleed jamades nööpe kiik võllini käib ja käed on meil tühjad ja pilgud on täis ja hekid, las kõrbevad kahel pool sülema, tean omal kombel mis liigub meist üle ja huuled. Mis vahepeal hulluks, kui kivi taas pehmed on? Olen ehk minagi siin. Avastan, et olukord pole üldse hull. Mingit erilist tunnet ei ole, lihtsalt tühi on olla. Ja miskipärast tahaks hirmsasti magada. Mitte et ma ei oleks kurb, olen küll, ma igatsen tema järele, aga ma naudin seda tunnet igatsuses, mis on segatud lootused ja paraja hulga enese hääletsusega. Nagu hiiliks ümberringi. Ja kõige selle keskel istun, tunnen nagu oleksin minule igiomane, oleks nagu oleks see pärisosa minust. Minust peaks nagu nii peakski kõik kogu aeg olema. Ma ei pea ennast mingiks üksik, laseks mul hoopiski tunne, nagu oleks senises elus liiga vähe üksi olnud liiga vähe iseendaga tegelenud. Seal minu aeg. Minu, see on minu aeg. Minu aeg, see on minu aeg, ma võin sellega peale hakata, mida tahan. On selline magus valu, enesehaletsus, lik, valu, mida ma lasen natuke aega kesta. Selline mõnus masohhism. Väsimus on suur, aga und ei tule. Laman pimedas toas silmad lahti. Päris päris kaua, päris kaua, päris kaua-kaua. Ma tahaksin küsida, kas selliseid inimesi veel kuskil on, kes pilvede suunamuutusest ehmatada võivad? Mul on kodus akna peal neli vanaaegset tühja pudelit. Kollane pudel on pika kaelaga, mustri triibud jooksevad mööda külge üles taeva poole, nii see pudel on naise armastus. Sinine, sinine pudel on jäme, jässakas lühikese kaelaga ja täiesti sile. Seal mehe armastus, mehe ja naise armastus on erinev. Või selliseid, kes lühinägelikud ja tegelikult öösel ilma prillideta tähti ei näe. Aga ikka on hea olla. Roheline pudel suur pika kaelaga elegantselt näppudel just nimelt elegantne, sest mehe ja naise armastus on elegantne. Mehe pea ja naise südame armastus saavad kokku. Ühinevad. Või kellel on Eesti Panga ühekroonine münt serva peale seisma kukkunud? Mul ükskord kukkus, armastanud ma olen, ma mõtlen mehe naise armastust. Kui praegu keegi küsiksid, kuidas ma tean, et see armastus on? Peaksin vastama, et ma ei teagi, lihtsalt tunnen rindge tere käte ja kaela juures niisugune soe tunne. Ega ma ometi ei ole ju üksi, küllap ka teistel oleme olnud selline tunne võib olla on see kellelgi minu ümber olevatest just praegu just praegu, kui talle otsa vaatan. Ma võin vaadata ja vaadata. Ja ometi ei näe. Ma tean, mis tunne on olla pidevalt ümbritsetud teistest isikutest ja ühel hetkel pääseda vabadusse üksindusse. See on see, kui inimene tunneb, et on täiesti üksi ja keegi ei saa seda muuta. Üksi olemine on muutunud minu jaoks talumatuks vajaduseks. Üksi olemine on ainus õige olemise viis. Ning järgmisel silmapilgul võib see muutuda võimatult talumatuks, nii piinavalt, talumatuks, et ma võin joosta esimese inimeseni. Üksindus. On lihtsalt vaikselt ja rahulikult minu sissekasvanud. Ja meil on suhe. Mina tunnen järjest paremini, milline ta on, kes ta on. Algul ei taha tunnistada. Minu armastusel on kõhus oma koht. Kõige täiuslikum on see, kui tunneme, et saame olla koos oma armastatuga täiesti üksi tunda end absoluutselt vabana, nii et keegi su kõrval on tegelikult see, kuhu püüelda. Ei armastusest olen valinud üksinduse kõige kaasnev, aga hirmuga, et jäängi üksi, suurim hirm. Aga võib-olla mulle meeldib vaikselt kannatada, võib-olla mulle meeldib, kui kõik ei ole ilus vagusi, hea. Võib-olla olen ma ennast sellega ära harjutanud. Armastus ja üksinduses on teineteist välistavad mõisted. Tundub nii, sest ma ei ole kunagi üksindust tundnud. Minu arvates on üksindus see, kui ei ole kedagi armastada. Kui ei ole rõõmu või muret või mingit muud tunnet kellegi pärast, mis kasvõi natukenegi tekitaks mu sees ärevust. Pall laulis mulle täna. Ma usun klišeedest. Ma kohtan suures tühjas poes tüdrukud ja me jääme igaveseks kopsud. Sattusin ühel peol rääkima tüdrukuga, kellel on minuga sarnane käekirjaks. Aga tuli igale võlts. Aga mulle meeldib ta käegi. Mul on unistus armastusest keda ma ei tea enesele võitma. Ma Me reedele leidsin sea all ja põrnitsee siin lagi põrnitsee siis laseks, mis laul pall oli ja, ja lahuma olin, olin pisut kurb kõrbet siini Sämba ja polnud. Harry oli, et sa üldse olema Üksindus on nagu mingi viisavabadusse võimalus olla vaba. Mitte veel vabadus ise. Aga suures vabaduses tekib jälle tunne, et tahaks seda avarust jagada. Tekib inimese igatsus. Tekib selle ühe inimese igatsus, kellega on hea olla lihtsalt nii hea olla ja muud ei midagi. Üksinda uidates tuleb mõnikord hirmuhoog, siis on hea kellegi juurde joosta ja tajuda füüsilist lähedust, tunda inimese füüsilist olemasolu. Tunne, kuidas teine inimene päriselt puudutab, ütleb selle sõna mis kõnekeeles alati puudu jääb. Minu jaoks on seal mingi sügavam mõistmine sest pärast ärkamist ja kogu aeg, kui koos ollakse, jääb ikkagi teadmine, et liigutakse mööda paralleele. Need paralleelid on lähestikku, seal ma näen teda teda, kellega koos ma lähen. Ja see on külili, kaheksa korda parem kui kõik muu kokku. Ma sain seda alles üsna hiljuti teada, et selline asi on sellisel kujul olemas. Ma ei saa öelda, et ma olen roheline, kuigi tahaks. Võib öelda, et ma kuulun amoraalsete grupi. Ma tean väga hästi, mis tunne on kogu aeg petta ja olla petetud ja kõike seda varjata, varjata seda, et sa petad ja seda, et sind petetakse. Hiljem olen ma mõelnud, et selline asi on invaliidistunud armastus. Ja seal on natukene armastust ka veel. Veider jah. Seal on natuke armastust ka veel. Veider jah, seal on natuke armastust ka veel? Jah, seal on natuke Harrisest ka veel. Need, haiged suhted on ikka kuradi labased. Nii vähe on vaja, et taevas põrmu langeks. Ma ei saa aru neist, kes lepivad selle langenud taevaga. Ütlevad selle armastuse olevat. Ma ei saa aru. Ma ei ole kindel, aga üsna tõenäoliselt ma tuleksin oma taevast ära, kui tal andeks. Või kui mina langeksin. Aga ma ei lange ja taevas ei lange. Ja ma usun seda siis teisiti ei oleks enam võimalik ja see sai nüüd päris julge avaldus, aga ma loodan, et ei saagi, olemegi vist asjad ei toimiks just täna, 29. augustil kell 13 55, arvasin ma niimoodi ja mitte teisiti, aga ma arvan ka seda, et see jutt oleks võinud rääkimata jääda, sest mul on juba piinlik. Jah. See sai nüüd päris julge avaldus. Tõeline kodu on kodu, kus peldiku ust lukku riivi panda. Tema pilk tõusis täpselt õigeks sekundiks minu pilguga kohtuda. Aga selles sekundis oli ehmatuse äratundmine, armimine, igatsus. Ma läksin välja. Olin jahmatanud. Jalutasin täiest veel korra läbi, et meie silmad kohtusid jälle. Aga ma pidin ära minema. 20 inimest ootasid minu järgi ning ma loobusin oma unistusest. Üksinduse esimesest silmapilk. Kuulsite Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli 21. lennuheliharjutust oma mõtete põhjal tsitrus. Mõtteid omasid. Riina Maidre, Mirtel Pohla, Rasmus Kaljujärv, Lee Trei, Kristel elling, Ott Sepp, Bert Raudsep, Raivo Vaikla, Märt Avandi, Indrek Ojari, Jaak Depart, Alina Karamzina, Kristjan Sarv, Marin Mägi, Tanel Jonas ja Maria Abel. WWW lavakas helirežissöör Külliki Valdma, juhendaja Tamur Tohver. Raadioteater 2002.