Tere päevast, vikerraadio kuulajatele me alustame reporteritunni saadet ja kuna peaminister on nädalalõpul Euroopa ülemkogul, siis on ta stuudios praegu niisiis tänane Reporteritund peaminister Andrus Ansipiga, saatejuhid Kaja Kärner ja Uku toom, nagu ikka ja alustame rahast, alustame eelarvest. Ehk siis eelmine nädal oli Riigikogus oma aruande kõnega Eesti Panga president Andres Lipstok. Ja ta ütles niimoodi, et Eesti riik peaks parandama oma eelarve seisu 2013.-ks aastaks kaheksa miljardi krooni võrra. See on siis praeguse seisuga varsti me arutame seda kõik eurodesse. Aga samal ajal on võimalik parandada kas kulude kärpimisega või tulude suurendamisega ja tulude suurendamiseks ta erilisi täide ei näinud, sellepärast maksutõusu või maksutõuse ei pooldanud. Samas nagu me siin peaministriga just ka enne saadet märkisime, et ta jätkas seal oma seisukohti 2009. aasta seal eelarve seisu külmutamise osas ja see on nagu mingi teine väljapääs, aga Andrus Ansip, kuidas teile tundub, kas meil on vaja seda kaheksat miljardit või ei ole? Ei ole. On lugu nii, et Eesti Panga president Andres Lipstok ütles riigikogu ees esinedes väga ühemõtteliselt, et kui külmutada kulutused 2010.-ks 11.-ks aastaks 2009. aasta tasemel, siis mingit kärpimist ei ole vaja, eeldusel et majanduskasv prognoosi ärksana ka tegelikkuses aset leiaks. Aga millegipärast lendu läks see kaheksa miljardi jutt ja, ja Andres Lipstoki teisele lausele. Pärast sellest, et kui kulutused külmutada praegusel tasemel siis kärpida midagi vaja ei ole see üldse igasuguse ajakirjanduslikku tähelepanuta. No ei ole vaja valitsust kindlasti õpetada praegu ega noomida. Eesti valitsused on annat vastutustundlikud juba alates iseseisvuse taastamisest Eestis, vaid ühel aastal, see on aastal 1999 oli Eestis valitsussektori defitsiit suurem, kui oli lubatud. Või on praegu lubatud siis stabiilsusega, kasvupakti või ka Maastrichti kriteeriumidega, see on siis suurem kui kolm protsenti, siis oli defitsiit kolm, pool protsenti. Kõigil üle jäänud aastatel on olnud meil enamasti ülejääk. Aastast 2002 kuni 2007. nööri ülejääk ja ülejääk oli ka 95 97. Või siis ülejäänud aastatel oli õige väike defitsiit, aga see vastutustundlik eelarvepoliitika on Eestile palju head teinud. Praeguseks Eesti valitsussektori võlakoormus on 7,2 protsenti sisemajanduse kogutoodangusse on kõige väiksem valitsussektori võlakoormus Euroopa liidus. Ja meeldetuletuseks olgu öeldud, et meil on endiselt alles 11,7 protsenti sisemajanduse kogutoodangust valitsussektori reservidest. Seega minu meelest neid aeg-ajalt tulevaid manitsusi ja avastusi, et midagi on nüüd vaja kärpida ja tehku nad seda kindlasti ja seda, seda pole vaja. Eestis valitsused on olnud vastutustundlikud ja kindlasti vastutustundlikud olnud ka minu juhitud valitsused ja see oli nüüd etteheide. Andres Lipstoki-le ei ole etteheide ajakirjandusele, kes rebis kontekstist välja ühe lause ja ei pööranud vähimatki tähelepanu, tema öeldud teisele, Launa võib-olla oleks võinud siis esimese lause ütlemata jätab, aga tegelikult kärpimisest ei räägi keegi, kõik räägivad delikaatselt eelarve seisu parandamisest ja eelarve seisu parandamisest ühe miljardi võrra, räägib ka rahandusministeerium. Ja siis veel juhitakse tähelepanu sellele, et kui kulude suurendamisest rääkida, siis noh, nagu te ütlete, valitsus on kõik arvestanud. Kas te olete arvestanud ka seda, et järgmisest aastast taastuvad maksed teise pensionisambasse otse loomulikult olema sellega arvestanud? Ei saa ju Eestimaal olla inimest, kes arvab, et vabariigi valitsus sellist pisiasja nagu teise sambasse sissemaksete taastamine ei ole märganud või on see tal meelest ära läinud, otse loomulikult oleme sellega arvestanud. Aga nüüd kommentaar täna saabunud viimasele teatele, mis tuli alles mõni tund tagasi, et rahandusministeeriumi andmetel laekus viie kuuga riigieelarvesse ligi 32,5 miljardit krooni ehk 38,5 protsenti eelarves planeeritust. Kulusid tehti 34,6 miljardit krooni ehk teiste sõnadega me loeme siit välja, et kulutatud on rohkem kui tulu saadud, mida me sellest teatest peame nüüd välja lugema. Teatest saame välja lugeda seda, et kõik läheb vastavalt eelarves kavandatud tule ehk siis meil on selleks aastaks kavandatud valitsussektori defitsiiti 2,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust ja praegune defitsiit siis jooksvalt viie kuu lõikes on 2,39 protsenti ehk siis. Me oleme pisut paremas olukorras, kui me eelarvega oleme kavandanud, kuid need kuised kõikumised võivad olla märksa suuremad, kui kui nad praegu siis eelarvest on. Ehk siis valitsussektori defitsiit selleks aastaks on kavandatud 5,4 miljardit krooni. Riigieelarve defitsiit selleks aastaks on kavandatud 4,5 miljardit krooni ja see praegune defitsiit number on on täpselt plaani pärale. Ma ei ole nüüd eriline majandusspetsialist, ma küsin lihtsalt seda, et kas siin on arvestatud nüüd ka, kuna me teame, et meil on kulutuseks ka euroliidu rahasid, kas see on nüüd nendes numbrites sees? Jah, kõik numbrid on, on kajastatud ka siis riigieelarvelaekumistest ja Euroopa Liidu vahendite kasutamises. Eesti on olnud Euroopa Liidu üks kõige edukamaid, et mitte öelda kõige edukam. Me oleme 2008. aastaga võrreldes oluliselt kiirendanud eurovahendite kasutusele võtmist. Siis me ei küündinud viie miljardi kroonini aastas. Möödunud aastal oli see 11 miljardit, selleks aastaks juba 14 miljardit krooni kavandatud laekumisi Euroopa liidu erinevatest fondidest. Tegelikult on see ilmselt väga paljude jaoks Eestis üllatav, et tulud riigieelarvesse on järjepidevalt kasvanud alates 1991.-st aastast ja ka kõikidel kriisiaastatel. Nii eelmise Vene-Aasia kriisi ajal kui ka praegu on eelarve tulud pidevalt kasvanadi aastalt aastate lõikes. Ma ei ole olnud nii, et, et meil oleks mõnel aastal seal eelarve tulud kahanenud ka möödunud aastal. Tulud kasvasid, olid 85,7 miljardit krooni ja võrreldes 2008. aastaga oli seda enam, ehk siis 2008 oli eelarve tulud 84,9 miljardit krooni. Jah, kulutustes on küll möödunud aastal võrreldes ülemöödunud aastaga olnud 2,8 miljardi kroonine tagasiminek oli 90,1 miljardit ja möödunud aastal kulutati 87,3 miljardit krooni kuid tagasi on on vaid 2,8 miljardit krooni. Aga teatavasti möödunud aastal parandasime eelarvepositsiooni 19 miljardi krooni võrra ja see parandamine suures osas tähendaski Euroopa Liidu vahendite kiiremat kasutusele võtmist. See tähendas. Ka riigile kuuluvatest äriühingutest kasumi väljavõtmist, see tähendas mitmeid erinevaid müüke. Ja, ja lõppkokkuvõttes me suutsime oma defitsiidi viia 1,7 protsendini sisemajanduse kogutoodangust, mis on Euroopa liidus väiksuselt kolmas defitsiidi number. Rootsi ja Luksemburgi järel heas seltskonnas vaeva. Rebime neid kontekstist välja järgmise lause ja selle, et Eestist peab saama Põhjamaade Tiider. Te olete öelnud Reformierakonna üldkogul Haapsalus, et järgmise nelja aasta võtmeteemad on suurem palk, parem kaitsetöötluse vastu ja suurem pension. Kuidas on võimalik muutmata praegust maksusüsteemi jõuda järele Põhjamaade majandusmudelile, kus heaoluühiskond ju põhineb suurtel maksudel, mis lähevad sotsiaalabiks ettevõtlustoetuseks. Et kui me nüüd oma maksude tõstmise teed ei lähe, siis minu meelest seda Põhjamaade heaoluühiskonda me küll ei näe. Ei mina teiega selles küsimuses küll kuidagi nõustuda ei saa, sest et kui riigi majandusareng oleks nii üks-üheselt seotud maksude suurusega tõstame aga maksud 50 protsendini sisemajanduse kogutoodangust ja ja siis olemegi, kui kohe automaatselt põhjamaaks saanud, et et siis oleks seda meetodit nii primitiivselt juba ammu kasutatud, aga paraku need asjad nii lihtsalt ei käi. Suhteliselt madalam, madalam maksukoormus võrreldes Põhjamaadega annab Eestile konkurentsieelise ja ka Põhjamaadest ettevõtted seda konkurentsieelist kasutavad. Kui nüüd vaadata tagasi ajalukku, siis tuleb tunnistada, et me juba oleme Põhjamaade tiigrid, sest et mitte üheski põhjamaas ei ole viimase 10 aasta jooksul majanduskasv olnud nii kiire, kui ta on olnud Eestis ja seda vaatamata sellele, et, et see majanduslangus majanduskriisi ajal Eestis oli üksjagu sügavam, kui ta oli Soomes ehk ega, ega Soomes kah väga tagasihoidlik see langus ei olnud, see oli kaheksa protsenti, aga siiski madalam kui väiksemad kui, kui meil Eestis ehk siis viimase 10 aasta jooksul majandusarengud Eestis on olnud väga kiired ja arvestades ka seda, et, et meil oli sügav majanduslangus, aga, aga praegu see majanduskriisi põhi hakkab jääma juba selja taha ja, ja tundub, et ka tööjõuturul olukord paraneb. Registreeritud töötus on alates märtsi lõpust kiiresti kahanenud, märtsi lõpus oli meil registreeritud töötus 14,6 protsenti ja nüüd möödunud reedel oli registreeritud töötus 12,9 protsenti. Ehk siis numbrites väljendada väljendatuna tähendab see seda, et alates märtsi lõpust kuni praeguseni on 11000 inimest endale jälle töö leidnud. Siis maksud järelikult ei tõuse saamade vastusest aru, ei, maksud ei tõuse. Meie kuule, Taivo on täna hommikul juba enne kella kuut küsinud, et kas soov saada Põhjamaade tiigriks toob kaasa valitsuse laenukoormuse suurenemise. Vaevalt praeguse madala. Ta toob siin kalase 7,2 protsenti SKT-st. Võlakoormusega on kiire areng võimalik. Milline oleks tulevikus Eestile optimaalne laenukoormus? Seitsmendad kaheprotsendise maksukoormusega meie selle võlakoormusega meie sisemajanduse kogutoodangust on kiire areng olnud võimalik viimasel 15. aastal Eestis me oleme kunagi laenanud vahendeid siis järgnevatel aastatel, eriti aastatel 2002 2007 olema varem võetud laene tagasi maksnud ja vaatamata sellele meie majanduskasv on olnud väga kiire võrreldes 2000. aastaga on käesoleva aasta esimeses kvartalis meie sisemajanduse kogutoodang 142 protsenti. Ja see on Euroopa liidus üks, üks kõrgemaid sisemajanduse kogutoodang, kuid võrrelduna siis 10 aasta taguse perioodiga on üks riik, kellel on SKT aastal 2010 kvartalis võrrelduna 2000. aastaga vaid 102 protsenti. Ja on veel kaks riiki, kellel on 106 protsenti see majanduskasv võrrelduna siis 10 aasta taguse perioodiga 142 protsenti Eesti puhul, see on väga hea kasv ja arvestades seda, et meie valitsussektori võlakoormus on väike siis see annab väga suure eelise Eestile edaspidiseks kasvuks. Sest et nendes riikides, kus valitsussektori võlakoormused on suured, tuleb märgatavalt kulutada vahendeid ka võlgade teenindamiseks. Euroopa liidus on selliseid liikmesriike, kus koguni viis protsenti sisemajanduse kogutoodangust tuleb kulutada vahendeid varem võetud võlgade teenindamiseks intressimakseteks. Eesti puhul tuleb võlgade teenindamiseks kulutada ainult 0,3 protsenti sisemajanduse kogutoodangust ja tõele au andes tuleb öelda, et et me oleme oma reservide paigutuselt teeninud rohkem, kui me maksame ära võlgade teenindamise eest, mida see viis protsenti SKT-st siis Eesti puhul tähendaks, see tähendaks seda, et, et me peaksime maksma 10 miljardit krooni aastas ainult võlgade teenindamiseks. Praegu me saame selle 10 miljardit, mida mõned riigid peavad võlgade teenindamiseks maksma kasutada siis riigi vähendamiseks ja minu meelest on see väga suur arengueelis, mis Eestil praegu olemas on. Eesti peab jätkama kindlasti madala valitsussektori võlakoormusega. Eesti peab jätkama kindlasti ka siis, kui me võtame kasutusele euro konservatiivse eelarvepoliitikaga, see on toonud Eestile palju edu ja sellesama poliitikaga peame tulevikus ka jätkama. Kui keegi tahab praegu kangesti meie maksusüsteemi muuta, siis ma küsiksin vastu, et aga kellele me tahaksime siis sarnaneda? Kas nendele riikidele, kus defitsiidi praeguses kriisis on väga kiiresti kasvanud, peaksime siis enamal määral sarnanema? Ma arvan, et ega maksupoliitika osas meil ei ole väga palju neid riike, kel tõepoolest eeskuju võtta. Sest et Eesti riigi rahandus on Euroopa Liidu üks kõige paremini korras olevaid riigi rahanduse meeldib see oponentidele või ei meeldi, aga paraku nii see on. Kui teiste riikide peale läks, siis ma küsin pöörduse kuulaja küsimuse, mis tegelikult puudutab neidsamu Teemasid võib-olla natukene teise nurga alt. Et enne seda, kui Eesti Euroopa Liiduga liitus, toodi meile tihtilugu eeskujuks Iirimaad, Portugali, Hispaaniat, Kreekat just selle poole pealt, kuidas Euroopa Liidu abirahad ja toetused aitasid neil riikidel jalgadele saada ja majanduslikus mõttes des edukaks muutuda. Täna on needsamad riigid liidus kõige viletsamas seisus. Miks niimoodi juhtus ja ma küsin siis omalt poolt, et mis on meie ja nende erinevus? Meie ja nende erinevus seisneb eelarve, eelarvepoliitika konservatiivsus, sest Eesti on osanud omavalitsussektori võlakoormuse hoida hästi madalal. Eesti pole läinud võlgade võtmise teed, aga mitmes riigis on, vaatamata sellele, et Euroopa Liidust on saadud väga suures ulatuses vahendeid riigi arendamiseks on otsustatud lisaks nendele täiendavatele vahenditele veel ka võlgu võtta ja meie ei ole seda teed pidanud õigeks ja praeguses kriisis muidugi tuleb tunnistada, et jah teised riigid, Need on pidanud kõvasti juba koomale tõmbama, aga nende defitsiit on endiselt väga kõrge. Eesti puhul. Me oleme kõvasti pidanud koomale tõmbama, aga meie defitsiit on 1,7 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. See ongi põhiline vahe, kuid ma ei tahaks selle küsimuse alatooniga, kui see on selline, nagu ma mõtlen, ei tahaks nõustuda, sest et see küsimuse alatoon võiks olla selline minu meelest, et et kas siis kas siis sellel kiirel arengul oli üldse mõtet. Muidugi oli kiirel arengul mõtet vaatamata praegustele tagasilöökidele, sest et kiire arenguaastat täna on akumuleerunud tohutult uut rikkust kõigis nimetatud riikides ja, ja seda kriis ei ole. See kriis ei ole teinud siis olematuks vahepeal kogunenud rikkust nendes riikides. Jah, praegu Nende tulud võrreldes eelnevate aastatega on väiksemad, kuid rikastel headel aastatel kogunenud rikkusele, et need on kõik alles, neid pole ju keegi ära võtnud ja külapojad pöörduvad ja ja ükskord ka jooksvad tulud hakkavad jälle ületama siis varasemate aastate jooksvaid tulusid ka nendes riikides. Veel üks märksõna teie pühapäevasest haapsalu kõnest. Te ütlete, et avalike teenuste kvaliteeti tuleb parandada ilma avaliku sektori kulusid suurendamata eesmärgiga pakkuda kodanikele sama raha eest paremat riiki, mille arvelt see parandamine siis toimub? See parandamine, nii nagu erasektoris, nii ka avalikus sektoris saab toimuda vahendite kasutamise efektiivsuse suurendamisel. Eesti kirjutas alla OECD-ga liitumislepingule OECD teatavasti on on selline rahvusvaheline organisatsioon, mis pakub väga head, sõltumatut ekspertiisi ja see on üks ekspertiisi analüüsi allikas, millele tuginedes loodame oma riiki muuta märksa efektiivsemaks. Ehk siis mina loodan kõige enam OECD-ga liitumisest seda, et maksumaksja saab väiksemate vahendite eest paremat ja efektiivsemat riiki riigis. Valitsuse tasandil kulutatakse väga suuri summasid ja ma juba nimetasin, et need summad on suurusjärgus 90 miljardit krooni aastas, mis riigieelarvest kulutatakse sel aastal 89,7 miljardit krooni ja kui efektiivselt neid summasid kulutatakse, on väga oluline tähendus ka maksumaksjate jaoks. Kui efektiivsust saab suurendada, siis see tähendab seda, et et sama raha eest kodanikud saavad paremini toimiva riigi. FIEd on mulle kurtnud, et kui vanasti sai mõne juriidilise nüanssi kinnitada ja korda ajada vallasekretäri juures, siis nüüd tuleb selleks sõita linna notari juurde. See tähendab, et avalik teenus kaugeneb inimesest läheb kallimaks. Läheks vastu, et, et avalikud teenused on inimesel ka kodus kättesaadavad, sest et järjest enam ja enam teenuseid on, on kättesaadavad interneti vahendusel ja ja neid teenuseid, kus piisab inimesele enese idetifitseerimisest ID-kaarti alusel, et neid on järjest rohkem ja rohkem ja selles osas Eesti kindlasti on eeskujuks enamikule Euroopa Liidu liikmesriikidele. Eesti Post Bamba ennast kokku, ühistransport tõmbab ennast kokku, meil on perearsti nimistu piirkondi, mis ei ole esmase arstiabiga kaetud. Post järjest enam tähendab elektroonilist postitranspordiga on nii, et järjest enam kasutatakse individuaaltransporti paraku mis ei ole hea trend, aga Eestis autostumine on väga kiire. Need summad, mida me kulutame infrastruktuuri rajamiseks Eestis, need on päris suured maanteede ehitamiseks sel aastal neli miljardit krooni. Ka raudteedesse, me oleme selle möödunud aastal investeerinud poolteist miljardit krooni. Ma teadupärast briik ostis tagasi omale raudtee 2,4 miljardi kroonist või oli see 2,3, ei mäletagi enam. Ja nüüd me oleme juba lühikese aja jooksul investeerinud poolteist miljardit krooni. Rail Baltica trassi või raudtee arendamiseks, lisame sinna vead miljardi jagu arendusi Koidula piirijaamas ja, ja selgub, et ma lähen paari aastaga investeerinud raudteesse. Kui kulus selle tagasiostmiseks. Ehk siis need summad on kõik läinud transpordi arendamiseks. Jah, paraku tuleb tunnistada, et maanteetranspordis ühistranspordi osatähtsus väheneb ja, ja individuaalse transpordi osatähtsus suureneb. Erineme selles osas muust maailmast mitte millegi poolest. Ma tuleksin teie selle esimese lause juurde sellest vastuse osast, et Eesti postis suureneb elektroonilise posti osakaal, et kas me siis oleme vaikselt jõudnud sellesse staadiumisse, kus ei ole enam võimalik peredes elada ilma arvutita omamata ja autot siia? Ma ütleksin küll, et, et ligipääs internetile, et ongi, eks üks inimõigusi ved õigusi, aga kohustusi pigem kipub olema. Ega nende teise teiste õigustega on samamoodi, et nad on kellegi jaoks ka kohustused, näete, et ei, see ei ole, ei ole erinev teistest teistest inimõigustest ehk siis ma arvan, et internet ei ahista mitte kedagi, internet muudab inimest see elu mugavamaks ja, ja see need arengud e teenuste osas Eestis on Annalt väga kiired ja teatavasti need. Neljapäeval toimub siis Euroopa Liidu ülemkogu ja koos Soome peaministri Matti Vanhase k Taani peaministri lase lõkke Rasmusseni ikka ja Hollandi peaministri Jan Peter palke. Nendega kirjutasin ma kirja oma kolleegidele ja ülemkogule kus me teeme ettepaneku välja töötada siis ühtse digitaalturu loomise kava Euroopa liidus. Ja eesmärgiks me seame, et aastal 2015 meil oleks ühtne digitaalturg terves Euroopa liidus. Mida see tähendab? See ei tähenda mitte ainult siis ühte Iidee sektori arengukava arenguplaani, vaid, vaid see hõlmab kogu Euroopa Liidu konkurentsivõimet. Hõlmab majandust väga laias mõttes. Praegu on nii, et ettevõtjad Soomest saavad kasutada interneti teel Eestis ettevõtte. Ta võtab aega 15 minutit. Nad ei pea Eestisse tulema, nad saavad õiguskindlat selle ettevõtte Eestis asutada. Täpselt sama õigus on ka olemas Portugali ettevõtjate, ka nemad saavad Eestis ettevõte asutada ilma ette, et ettevõtjad peaksid üleüldse Eestisse tulemagi. Kuid miks näiteks Rootsi ettevõtjaid ei saa samamoodi ettevõtet Lätis asutada? Eestis on väga-väga kombeks auto parkimise eest, millest me siin palju enne kõnelesime, tasuda mobiili teel. Kuid miks eestlased ei saa mobiiliga maksta parkimise eest siis, kui nad näiteks Helsingit külastavad autoga. Miks Soome duaarist turistid, kes tulevad Eestisse, ei saa Eestis mobiilselt parkida, tähendab mobiiltelefoni kasutades makse vahendajana? Miks meil Euroopa liidus ei ole näiteks ühtset elektroonilist hangete süsteemi, sellist süsteemi, kus kõikidest liikmesriikidest ettevõtjad saaksid osaleda, siis riigihangetel niiviisi, et, et nad ei peaks sinna riiki kohale minema, nad ei peaks seda tavalist traditsioonilist postiteenust kasutama selleks et oma pakkumise esitada, miks nad ei võiks teha seda pakkumist siis interneti vahendusel niiviisi, et nad oleksid siis autoriseeritud digitaalset. Et meil ei ole Euroopa liidus puudus, mitte IT-alastest regulatsioonidest, need regulatsioonid on kõigest 27-sse Euroopa Liidu liikmesriigis väga head. Kuid meie probleem on selles, et, et meil on 27 erinevat regulatsioone ja tänu sellele, et meil on 27 erinevat regulatsiooni ainult seitse protsenti kõikidest elektroonilisest teenustest on tegelikult piiriülesed. Noh, me kõik teame, et Ameerikas on selline suurettevõte, kes tegutseb internetis nagu Amazon. Aga see Amazon on ikkagi Ameerika ettevõte ja, ja Eestis ei ole ta kuigivõrd aktiivne, sest et need turg on nii imepisikene, et suured ülemaailmsed internetikaubamajad, internetipõhised teenusepakkujad, need ei jõua kõiki neid pisikesi pisikeste riikide regulatsioon endale selgeks teha ja seetõttu meie jääme suuresti internetimajandusest või interneti pahanduse pakutavatest teenustest täiesti ilma. Et internetist on Eestile palju kasu olnud ja ma loodan, et, et kui meil ükskord saab olema ühtne digitaalne siseturg Euroopa liidus, siis on ka Eesti inimestele sellest internetist veelgi enam kasu. See kõik on väga vahva, aga ma ikka tulen oma küsimuse juurde kohustuste ja õiguste juurde tagasi. Praegu rahvusringhääling siin ajab oma digitelevisiooni asja ja esimesest juulist ja see on ka õigus ja, aga samal ajal ta ei ole kohustus, sellepärast et kui inimesed seda endale ükskõik, kas mis see või või mitteviitsimise tõttu sisse ei pane, siis see ei ähvarda neid mitte millegagi, kui nad televisiooni ei näe. Aga ütleme nii, et loodetavasti meie areng ei ole jõudnud nii kaugele, et mingi hetke pärast inimene, kellel arvutit neile tuleb, maksuamet kaela ja ütleb, et kui nad ei arva, et saabuvad kõik ainult arvuti teel, siis hakkame teie suhteliselt repressioone rakendama. Oi, see nii küll ei ole, et avaldas lootust meile, meile maksaksin praegu niisugust masinapurustaja positsiooni sisse võtta, et ega progressi vastu ikka kuidagimoodi saaja ja ausalt öeldes polegi mõtet selle vastu võidelda. Digitaaltelevisioonile üleminek on, on väga paljudes riikides põhjustanud küllalt palju probleeme inimestele. Ikka teatakse sellest, et üleminek toimub, aga, aga aga see ülemineku saabub pahatihti paljudele ootamatult ja siis loomulikult on, on pettumust ülearu palju. Ma tahaks küll, et, et Eesti inimesed varakult juba siis selleks digitaalse pildile üleminekule minekuks valmistaksid ja, ja et neid ei tabaks siis ootamatut, siis see, et analooglevi on ära kadunud, et miks miks riigi maksumaksjatele see tervikuna on kasulik, et, et minnakse üle digitaalpildile. No lõpuks, esiteks muidugi tegemist on ikkagi progressiivse nähtusega, innovaatilise nähtusega, see digitaalpilt on hulga parema kvaliteediga, kui on analoogtelevisioonis levi pilt, aga, aga teine probleem on selles, et teatavasti levikulud kasvõi näiteks rahvusringhäälingul maksab kinni maksumaksja, aga levikulud digitaaltelevisioonis on neli korda väiksemad kui, kui analoogtelevisioonis. Ehk siis see raha läheb ju kõik maksumaksja taskust ja kui minnakse üle digitaaltelevisioonile, siis maksumaksja enam seda raha maksma ei pea. Ja kui õnnestub levikuludelt igal aastal nii palju kokku hoida, siis lõpuks teeb see ikka päris suure summa. Ja kindlasti ei ole mõistlik lihtsalt mugavuse pärast kasutada vanu aegunud tehnoloogiaid. Senikaua kui nad ükskord iseloomulikul teel hääbuvad. Me oleme võib-olla veel ühe avaliku teenuse juurde, milleks on haridus, eelmisel nädalal võttis riigikogu vastu siis põhikooli gümnaasiumiseaduse ja kui nüüd jälle kontekstist välja rebida üks lause, nimelt sisseed igas gümnaasiumis saab olema kolm õppesuunda, mis praktikas siis tähendab kolme paralleelklassi, siis kõikidele praegu tegevusluba omavatele gümnaasiumidele see küll jõukohane ei ole. Mis tähendab seda, et, et osa gümnaasiume taandub uuesti põhi kuuliks. Mis omakorda tähendab, et kõik lapsed kodu lähedal gümnaasiumiharidust ei saa ja ja põhjamaa heale haridusele ja hariduse kättesaadavusele see nüüd küll omane ei ole. See on just täpselt Põhjamaade mudel, sest Põhjamaades on täpselt samamoodi kodulähedane põhiharidus ja gümnaasiumihariduse ei ole kodulähedane, vähemalt kodu läheduses ei ole, ei ole mitte primaar printsiip, vaid et primaarne on hariduse kvaliteet. Eestis on on paraku küllalt mitmeid väikesi gümnaasiumeid, kus õpilastele jäetakse mulje, et nad omandavad hariduse, aga tegelikult nad kulutavad oma õppimise aja ära, ilma et nad sealt kvaliteetset haridust saaks. Ja miks ma nii karm olen. Sellepärast et et väike, väga väikeses gümnaasiumis ei ole võimalik tagada õpetajate head kvalifikatsiooni, sest et õpetaja peab olema universaalne, ta peab olema valmis andma kehalise kasvatuse tunde, matemaatikat, botaanikat ja muusikaõpetust. Aga selliseid universaalne, ülearu palju Eestis ei ole. Ja kui selliseid koole ka väga palju ei ole, kui seda näidet tuua, no ma muidugi utreerin jaa, jaa, jaa. Äärmusliku näite, kuid seda, et noh, näiteks keemiaõpetaja annab ka botaanikabioloogia tunde, see on väga tihti seda väga tihti ette, aga nagu me teame, teame Tartu ülikool õpetab, võid keemiaõpetajateks ja, ja hoopis hoopis teise lõpetatakse siis bioloogia ja botaanika või zooloogia õpetajaid. Et see on lihtsalt omal käel inimesele omandatud täiendav eriala. Kahe sellise eriala ühitamisega saab inimene veel hakkama, aga kui sinna lisada veel kolmas, neljas näiteks inglise keel või vene keel või eesti keel juurde, et siis läheb nagu paljuks juba. Ja paraku nii see on, et kui paralleelklasside arv on väike, siis eriala õpetajate palkamine ei ole jõukohane Eesti maksumaksjale. Ja, ja see tähendab järeleandmisi hariduse kvaliteedis, aga seda me endale lubada ei saa. Jah, aga kui vanemahüvitisega kaasnenud beebibuumi ajal sündinud lapsed jõuavad gümnaasiumi ikka, siis on meil gümnaasiumi ikka häbiväärselt vähe järele jäänud. Et siis tekib sinna väga suur tung, konkurents, kas siis tuleb uuesti hakata avama gümnaasiume? Ei kavatse neid praegu kinni panna, vaid küsimus on koondam koondumistes, ehk siis gümnaasiumis peaks olema kolm õppesuunda. Gümnaasiumid peaksid olema väga hea õpetaja kaatriga, kus eriala eriained õpetavad eriala. See ettevalmistuse saanud inimesed ja, ja sellest võidavad kõik. Ehk siis kodulähedases lähedases väikeses gümnaasiumis ei ole võimalik lastel saada head haridust, kui nad just väga palju iseõpetajatena ei pinguta. No sisuliselt ma saan nii aru, kuulutas ka Reformierakond valimiseelse perioodi avatuks, vähemalt rääkisite valimistest ja eelnevast ülesannetest ja samal ajal noh, on selline üldlevinud seisukoht, et kui valimised lähenevad, siis väga suuri probleeme enam ei lahendata, suuri otsuseid vastu ei võeta. Ta kõik on oma huvidest väljas, noh näiteks, et Reformierakond ja IRL püüavad ennast näidata niimoodi kindla grupihuvidest kaitsjana ja neil on, on keeruline jõuda ühisele seisukohale. Nii mõneski küsimuses otsitakse asendusteemasid. Mis ülesandeid sellest buketist, mida te siin suurkogul välja tõite, on plaanis lahendada nüüd veel sügisel, ütleme ennem valimiseelsel perioodil. Ma kõigepealt selle asendustegevuse jutu kohta ütleksin, et igat suuremat uut algatust on, on nimetatud mingil ajal asendustegevuseks. Meenutagem kas või seda, kuidas politsei pressikonverentsil sai räägitud sellest, et et Eesti peaks liituma eurotsooniga esimesest jaanuarist 2011 ja et see on täiesti reaalne. Et Eesti täidab kõik Maastrichti kriteeriumid. Nii et ta, et ta saaks liituda eurotsooniga esimesest jaanuarist 2011 mis siis rääkima hakati, siis räägiti sellest, et et nüüd tahetakse siis muudelt probleemidelt tõsistajad probleemidelt tähelepanu eemale tõmmata ja selleks hämatakse siis mingisuguse eurotsooniga. Nonii kui viis aastat tagasi Riigikogus see räägitud sellest, et elanikkond Eestis vananeb ja ilmtingimata tuleb Eestis tõsta pensionile jäämise iga sest teistmoodi ei ole võimalik meil elamisväärset pensioni tulevikus enam välja maksta, kui töötegijaid pensionäride kohta jääb liig väheks. Ka siis räägiti täpselt sedasama, et nüüd tõmmatakse siis tähelepanu hoopis tõsisemalt asjadelt eemale ja, ja tegelikult pole selleks mitte mingisugust vajadust ja, ja mõelgem, millest nad räägivad aastatest 2025 või 2027 või või et, et kogu see protsess algab peale alles aastal 2015 või 2016, et see kõik on üks suur hämamine. No ei ole niiviisi, et, et valitsus või, või ka riigikogu peaks tegelema ainult siis tänaste tulekahjude kustutamisega ja valitsus või riigikogu ei peaks vaatama kaugele. Ja kindlasti ei vasta kas tööle, et, et valitsuse ja riigikogu, et nemad tegelevad ainult mingisuguste meeldivate asjadega, jah, ebameeldivate asjadega nemad üldse ei taha tegeleda, sest et noh, et kohe tulevad valimised. Teatavasti need kõige suuremad muutused ka riigieelarves ja struktuursed muutused põhjustanud seadused või põhjustavad seadused võeti vastu siis, kui Eestis olid jälle valimised. Eestis ei olegi ju selliseid aegu, kus, kus me valimisi praktiliselt ei ole. Möödunud aastal meralik, kahed valimised, valimised Euroopa parlamenti ja kohalikesse volikogudesse. Et ma ei tahaks kaasa minna nendega, kes kes ekspertide täna nõndanimetatud ekspertide ja nad jäävad kogu aeg öelda, et noh, nüüd nad ei tee enam mitte midagi. Valitsus ja riigikogu ei ole kunagi midagi teinud, aga ometi on need asjad kõik juhtunud. Eestis on Euroopa Liidu kõige väiksem valitsussektori võlakoormus, meil on kõige suuremad reservid protsendina sisemajanduse kogutoodangust. Meie pangad saavad isa kama, Eesti kuulub nende väheste Euroopa Liidu liikmesriikide hulka, kus valitsusel ei ole tulnud maksumaksja raha kommertspankade päästmiseks kasutada. Kui tõesti eff riigis on võimalik, nii et asjad juhtuvad silma, et valitsus või riigikogu parlament sekkuks, et nad siis on see ju päris hea kõigele. Nagu me kõik teame, on see eelnõu, mis muudab valimisaastate arvu vähemaks ka asendustegevus. Nojah, mis ma siin oskan sellele lisada, et ei saa niiviisi, et tegeldakse ainult nende asjadega, kus hommikuse otsuse tulemuse vilju on võimalik juba pealelõunal nautida. Sven küsib foorumi kaudu, et aastaid on räägitud presidendi otsevalimiste võimaldamise eest. Erakonnad on seda otsesõnu lubanud ja siis lubadused jälle unustanud. Palun peaministrilt ausat selgitust, millal saab Eesti vabariigi kodanik presidenti otse valida? Aus vastus on, et ma ei oska seda küll öelda, sest et lihtne lubada presidenti otse valida, kuid siis edasi taandub kõik nüansside taha. Eesti on teatavasti parlamentaarse riigikorraga riik, kus seadusandlik võim on parlamendi käes. Ja kui presidenti otse valida, siis tähendaks see seda, et presidendi funktsioone tema pädevust tulekski oluliselt muuta, sest et. Valida otse presidenti parlamentaarse demokraatiaga riigis. See looks teatud vastuolud, sest et mandaat oleks presidendil tugev, aga pädevus oleks mitte president taanse, riigi presidendi pädevus ja, ja see vastuolus tuleks siis likvideerida. Need päris nii lihtne see ei ole, et valime otse ja mis see väike muutus tähendab siis tuleks ka presidendi pädevuse tema volituse piire oluliselt laiendada, see tähendaks liikumist siis president aalse riigi poole ja mis ulatuses selles suunas liikuda. Vot selles osas kokkulepet parlamendis ei ole saavutatud, tähendab see eelnõu presidendi otsevalimise kohta, mis seal tükk aega juba sahtlites tolmu kogub, on sisse antud ilma selle peale mõtlemata? Võib-olla, et sisseandjatel mõtteid küll olid, aga vähemalt mõtted olid kooskõlastamata erinevate poliitiliste erakondade vahel, et missugused peaksid olema siis need otse valitud presidendi uued pädevused, mis pädevusi ta peaks juurde saama, et see oli kooskõlastamata, ma ei saa seda öelda, et mõtteid poleks üldse olnud. Minu järgmine küsimus lähtub sellest, et peaministri perekonna üks liige nast kuidas teie suhtute sellesse, et Eesti arstid ja apteekrid on alates 2005.-st aastast saanud ravimitootjate rahade eest reisi ja koolitusreise 84 miljoni krooni väärtuses, öeldes, et see kuidagi ei mõjuta nende raviotsuseid. Jah, erinevates riikides on ka erinevad regulatsioonid taoliste koolitusreiside või koolitustel osalemist koolitustel osalemiseks ja ja minu meelest minimaalne, mida peaks tegema, oleks see, et, et kõik need reisid et koolitustel osalemise peaksid olema avalikud, et põhimõtteliselt, kui patsiendil oleks võimalik teada mis virma sponseeritud reisil tema arst on käinud ja et kas see ravim, mida määratakse, on siis parim võimalikest või võivad seal olla mingisugused mõjutused, siis hiljutised koolitused? Ma ei tea, kas see parim võimalus firma parim võimalikest on just selle firma oma. Jah patsiendil kindlasti oleks, peaks olema õigus sellist informatsiooni saada, kuid ma nüüd küll ei kipuks hukka mõistma seda, seda ülemaailmset tava, et, et ravimifirmad oma toodet tutvustamiseks korraldavad konverentse, seminare, et põhimõtteliselt, kui ravimifirmad loobuksid taoliste konverentside kongresside seminaride, õppepäevade korraldamisest, siis see arstide täiend koolitusse haridusse jätaks ikka päris sügava-sügava tühimikku. Keegi peaks selle funktsiooni siis siis üle võtma, et seda arstide täiendkoolitustel osalemist ei maksaks vaadata, kui, siis mingit soojame saartel lõbureisil käimist vaid, vaid see on töö. See on töö ja vaeva tihti sooja mere ääres, aga vaevalt et need arstid seal sooja mere ääres päikest võtta saavad. Ma olen ka siin raadioeetris rääkinud lugu sellest, kuidas ma käisin elus teist korda Peruus Ladina-Ameerika, Kariibimeremaade ja Euroopa Liidu tippkohtumisel. Minu teine Peruu reis oli fantastiline, ma lendasin 18 tundi Tallinnast liimasse, siis veetsin kaks päeva konditsioneeritud õhuga ruumis ja kaks ööd veetsin hotellis ja siis ma lendasin 20 tundi viimast tagasi Tallinnasse. Kellelegi võib tunduda, et, et vaat kui tore sai Peruus käia aga ei mingit kusgot, matši, without või, või teisemeid tuntud turistilõks, et noh, mina ei, ei näinud selle reisiga ja kui arstidel oletama, et ka nemad peaksid lendama, siis sinna kuhugi kaugele Peruusse oleks täpselt samasugune reis, siis ma neid ei kadestaks, sest et ega see 20 tundi kestev lennureis need eriline meelakkumine küll ei ole. Suveniirid hotellipuhvetist. Ravimiameti peadirektor Kristin Raudsepp ütleb, et parim oleks, kui arstide enesetäiendamiseks oleks olemas täielik riigipoolne finantseerimine. Oi, küllap see hea oleks, kui riigil oleks kusagilt võtta vahendeid, et maksta kõikidele inimestele nende täiendkoolitusvajadused kinni. Täienduskoolitusega on Eesti riik päris tõsiselt viimase kolme aasta jooksul. Tänud veel kolm aastat tagasi vaid kuus protsenti Eesti tööealisest elanikkonnast võttis osa elukestva õppeprotsessist aasta jooksul. Praeguseks on see protsent kasvanud juba 12,2 protsendini. Ehk siis me oleme väga olulised, et panustada nad viimastel aegadel ka maksumaksja ressursse siis täiend- ja ümberõppes elukestvas õppes. Kuid me oleme endiselt kaugel Põhjamaade heast tasemest, millele me tahame järele jõuda. Soomes, Rootsis on see elukestvas õppes osalejate protsent aasta jooksul 30 mitte 12, nii nagu ta on praegu Eestis ja mitte kuus protsenti, nii nagu ta oli vaid kolm aastat tagasi. Aga seda, et me suudaksime kõiki äriühingute korraldatavaid koolitusi kohe maksumaksja rahaga asendada, et seda ma lähemal ajal küll Te ei kujuta, nii rikkaks ei ole saanud meie riik ja tõtt-öelda, ega ma teagi maailmas teisi nii rikkaid riike. Ma küsiksin, saate lõpus korraga niimoodi üldpoliitilise küsimuse, et meil me oleme rääkinud siin teistest erakondadest, ma ei tahaks nüüd konkreetselt sellest peatuda, aga kuidas te hindaksite meie hetkepoliitiliselt maastiku, kus noh, kolme kuuest parlamendierakonnast kolmes käivad niuksed, sisemised tõmblused ja te ülejäänud kolmest siis paistab olema mingi sisemine stabiilsus vähemalt et ei paista sealt midagi väljapoole. Mina ei tahaks hakata nüüd siis hinnanguid ühele või teisele erakonnale andma. Ma sooviksin, et kõigis erakondades nii erakonna juhid kui ka kui ka liikmed pühenduksid mitte võimuvõitlusele, mitte debattidele selle üle, kes peaks siis mingeid positsioone erakonnas omama, vaid vaid et keskendutakse Eesti ees seisvate probleemide tarvis lahenduste leidmisele. Ja ja ma usun, et küllap need asjad ka paika loksuvad. Aga isenesest debatid on ja normaalsed loomulikud. Kui nad Testruktiivseks muutuvad erakonda lammutavaks, muutuvad siis siis erakonnale head ei tähenda. Aga, aga ju siis nad teisiti ei saa. Tundub, et mitte riigikogu valimised ei lähenevaid presidendivalimised lähenevad sellepärast, et palju räägitakse sellest siin. Tagant süüdistab Reformierakonda, et meelitatakse kohaliku omavalitsuse võtmeisikuid oma erakonda, kes on praegu rahvaliidu liikmed. Riigikogus anti üle seaduseelnõu, kuidas valida paremini valijameeste kogu liikmeid. Nii et nähakse nagu vaeva, aga selles liinis. Kõik inimesed, kes jagavad Paat, Reformierakonna seisukoht loomulikult Reformierakonda teretulnud ja kui nad tulevad rahvaliidust, siis, siis nad on alati oodatud Reformierakonda, kui nad jagavad Reformierakonna ilmavaadet. Aga et see oleks nüüd väga seotud presidendivalimistega, seda ma nüüd küll kinnitada ei saa. Aga täpselt samamoodi rahvaliidust minnakse ka sotsiaaldemokraatlikusse erakonda ja, ja vaevalt et täitsa minek on siis nüüd nii kangesti seotud siis tulevaste presidendivalimistega, et ei tea ju keegi praegu ette, kas need riigikogu liikmed, kes on lahkunud rahvaliidust ja liitunud sotsiaaldemokraatliku erakonnaga, et kas nemad üldse Järgmistel valimistel riigikokku pääsevad ja, ja kas nad seetõttu ei ole üldse seal riik riigikogus presidendivalimistel või siis hiljem valijate meeste kogus, kui, kui see peaks jälle juhtuma niiviisi siis presidendivalimistel kaasa löövad nad ei, ma ei seoks kõiki asju nii väga väga valimistega. On eelmisel nädalal esile kerkinud veel üks teema, millest on õieti piinlik rääkida. Aga rääkimata ka nagu ei saa jätta materjal avaldab vastupanujutt, on siis vabadussõja võidusambast? Hästi piinlik lugu on, kuidas Eesti riik suudaks sellest kiiresti ja kadudeta välja tulla. Britid järjekordselt kohal ja kontrollivad liistud üle nende kinnitused. Ükskord peab see sammas siis nii palju korda saama, et ta enam enam ei pudene, kuidas kusagilt servast, et piinlik lugu muidugi, aga. Aga. Kas tšehhi saax liistude pärast liistule tõmmata? Ise nüüd riikidevaheline probleem kindlasti ei ole, tegemist on ühe ettevõttega, kes on võetud kohustusi ilmselt küll püüdlikult täitnud, aga, aga kas vaja olnud vajaka, on jäänud kogemusest oskustest oma võimeid üle hinnatud? Seda ei ole mina, mina pädev hindama, praegu aga, aga lõpptulemusega rahul ei ole, et niisugused sümbolehitused need peaks ka valmima ilma igasuguste tõrgeteta, ilma igasuguste komplikatsioonideta ja, ja sellised Praagi tegemised, need võivad üle kanduda ka nendele sümburitele ja ma loodan, et ükskord valmis on, siis sümboli väärtus ei kahane. Mõneti on võib seda pidada niisuguseks ajalookiirkäiguks, et et sel neljapäeval 70 aastat tagasi Vene väed tungisid Eestisse ja nüüd sellel neljapäeval Brüsselis ma loodan, et Eesti saab siis ülemkogu Euroopa Liidu ülemkogu tasemel see küllakutse või, või liitumiskutse eurotsooniga liitumiseks. Ja ajaloos mõned asjad juhtuvad? Jah, ja meie asi on seal otsida paralleele ja tõmmata neid. Aga nagu öeldud, sellepärast, et peaminister sõidab ülemkogule, sellepärast meil tänane saade just sellisel kuupäeval ja kellaajal oligi ja praegu on ta läbi ja kuna reporteritund suvekuudel ka ei eetrisse ei lähe, siis järgmine kord on peaminister meil stuudios suure tõenäosusega sellise formaadiga saates alles septembrikuus, nii et tänaseks kõik saatekülaline oli peaminister Andrus Ansip, saatejuhid Kaja Kärner, Uku Toom, aitäh.