Tere õhtust, mina pean Teini pihtima. Et viimased päevad olen mina ka õhtud, hilised õhtud koos elanud meie tänase Peaosalise Artur Vahteriga, ärge tehke sellest mitte liiga kiireid järeldusi. Olen nimelt koos elanud väga noore Vahteriga, eeskätt lapsepõlvest kuni sõjani ja sõjast. Jälle tagasitulekuni. Mis edasi tuli? See ei olnud mitte kergem. Aga võib-olla oli see minu jaoks vähem põnev. Aga see nii kaunis, rikas fantaasiarohke, lapsepõlv. Ja mind tõsiselt köitnud. Noore inimese tahe ja eneseteostamise jõud, mis ette võetud, see tuleb teha, see kõik oli väga ilus lugeda, seda enam, et Artur Vahter on väga lahke mees, ta on kõik kirja pannud, tähendab tema elu lugeda, ma usun, ka temal endal on huvitav, vaevalt et ta nüüd lakkamatult kõike meenutab, mis ta elus teinud ja näinud on. Nüüd on selles elus selles pikas ja toredas, elus on üks telg, see telg ongi sõda. See jaga ebaühtlasest kaheks pooleks esimese no peaaegu 30 aastat ja ja teise küll rohkem aastaid, aga aga me tahaksime seda telge siis nüüd ka täna oma õhtul püsti jätta. Ja alustame lapsepõlvega. Ma usun, et kõigepealt kuulame, mis häält teeb Artur Vahter. Praegu ta dirigeerima ei hakka, aga mine veel seda tea, äkki paneb teid laulmagi, siin on mitmed laulumehed. Ma ei oska selle kohta midagi öelda. Saagem tuttavaks. Artur Vahter. Lugupeetud kooselejad. Daamid ja härrad, tere õhtust. Nii nagu mulle juba siin ette räägiti, ma pean hakkama peale lapsepõlvest rääkima. Jah, ma sündisin tsaariajal. Ja ma mäletan selgesti veel tsaaripilti, mis rippus seinal diivani kohal. See ei olnud kindlasti Nikolai teine, vaid see oli üks Alexandritest. Ja nagu hiljem selgus, minu sünnipäev langes kokku ka Konstantin Pätsi sünnipäevaga. 23. veebruar. Aga sellest muidugi ma, ma arvan, et midagi teadnud, alles siis hakkasin tundma pätsu, kui sinimustvalge lipud hakkasid lehvima. Minu lapsepõlv võitis ja oli siis juba veel varem, kui lapsepõlv möödus. Karjasepõlve tähe all. Ma käisin, hakkasin käima koolis seitsme aastaselt, aga karjas hakkasin käima kuueaastaselt. Kuueaastaselt kuni 13 aastane, kui ma lõpetasin, ära alkoholi, nii kaua ma käisin karjas ja karjasepõlvest on mul väga palju ilusaid mälestusi, tegelikult on see üks armsamaid aegu minu varasemas elus. Ma olen siis kirjutanud ja ma isegi tahaksin ette lugeda, mis see tähendab. Karjase põlv. Vabandust, meie lugupeetud peaosaline tegi pantrihüpe, nagu see praegu moes on. Kõigepealt ma tahaksin seda teada ja arvatavasti ka teised. Kuidas üldse asi nii kaugele läks, et oli olemas Artur Vahter, kes hakkas käima nii karjas kui selle järel koolis. Jah, see on õige küll. Et ma siin olen, selles on süüdi minu isa ja ema ja ma tahan rääkida sellest, kuidas minu isa ja ema teineteist leidsid. See oli Viru-Nigula kirikus noh, ikka väga palju aastaid tagasi, kui oli leerilaste õnnistamine. Ja leerilaste hulgas oli üks seitsmeteistkümne aastane poiss Mihkel Vahter. Ja selsamal kui leerilapsi õnnistati, selsamal ajal ristiti üht tütarlast ikka sülelast. Ja see tegi kõva häält ja minu isa, minu tulevane isa ütles niimoodi, et no küll, see laps teeb kõva häält. Möödus 17 aastat, isa oli 34 aastane ja see väikene imik, kes seal kirikus oli, see oli seitsmeteistkümneaastane ja 34 aastane mõisa Kalvi mõisa sepp ja seitsmeteistkümneaastane Kunda teenijate laps said kokku ühel särudel Kalvi mõisa särudel ja hakkasid teineteist lähemalt tundma õppima, jäetasid teel, teisel meeldima. Noh, hakkasid kurameerinud, nagu räägitakse 30 nelja-aastane poissmees ja seitsmeteistkümneaastane tütarlaps. Ja kurameerisid grammeerisid. Ühel päeval ütles see poissmees 34. poismis, kas sa tahad, ma näitan sulle oma tulevast naist? No see oli väga üllatunud ja väga kohkuni kohkunudki, sest nad olid ikka tükk aega kurameerinud. Põhjust loota, et ikka kosi Aga siis võttis minu tulevane isa, võttis taskust peegli ja pani selle tütre, lapsete otsib minu naine ja see oli kosimile. Nüüd sellest seda rääkinud palju kordi minu ema. Väga võluvalt, nüüd enne seda, kui lugeda seda raamatut mis on märkimisväärne, vot ma kõigile paneksin südame peale, kellel on jõudu ja hakkamist, kirjutage oma mälestusi. Ma ei oska seda öelda isegi, kuidas mind liigutasid. Kõik need leheküljed paarsada lehte, mida Artur Vahter on kirja pannud, seda enam, et ta on üks laheda ja mõnusa sulega mees. See kõik tõusis ellu, kui ma seda lugesin. Ja see oli teistsugune elu. Jah, ikka tundub muidugi, et ilusam elu. Ma tahan öelda, et ma käisin karjas kuus aastat tähendab kuuendast kuni 12. aastani õieti õieti veel 13. aastani ütlesin algkooli ja no mis ma seal tegin, pikad päevadega see näljas ei ole. Hommiku kella noh, ütleme päikesetõusust üles tõusta ja, ja videvikus päikeseloojangu tagasi tulla karjaga. Nüüd see oli küllalt pillad küllalt pikka aega aega teha. Muidugi kõige rohkem ma sain lugeda, ma olin kohutav lugeja, sel ajal lugesin kõik, mis seal üldse ajalehtede sabades ilmusid, romaanid kogu küla pealt korjasin kokku ja neid ma karjapõlves lugesid, tegin sporti. Ma sain ühe soomlase, Lauri pihcala kergejõustikuõpiku seal eesti keelde tõlgitud, et selle järgi ma hüppasin kõrgust, vaatasin neid stiile, hüppasin kaugust, tõukusin kuuli ja nii edasi, vot nii oli see üldine karjapõlve, aga kuidas me sinna, kuidas me, kuidas ma sinna läksin ja mis moodi see asi toimus, sellest saab siit lugeda. Sellest saab siit lugeda ka enne seda, kui me avame nüüd selle raamatu, mis, ma loodan, ootab peagi trükki andmist. Kui mina alles noor veel olin. Me laulame pilli, millega ühe laulu see on Rudolf Tobiase, meie elu. Sellega algab siis raamat. Ema hüüetega, Artur, tõuse üles, päike on juba suures kõrges ja kui Arturi kuidagi tõusmine nii väledad ei lähe, siis kõlab juba nõudlikum hõige, tõuse, tõuse, loomad juba ammuvad. Ja nii ta siis läheb. Kirjas on, ühtki meist ei tulnud sundida, kõik teadsid oma teekonda, mille pikkus karjamaale oli peaaegu kilomeeter. Pool teed sellest oli aia ja põõsastega piiratud koridor, mis karja kohe alguses kindlasse rivvi seadis. Veised ees, lambad taga karjapoiss kõige lõpus. Nii kulges meie igahommikune rännak karjamaale. Veised sammusid kindlas rivis, kõige jõulise mees, teised tugevuse järgi järel. Ainult vasikat sõelusid kord siia, kord sinna. See Rimi järjekord, selgus juba esimesel välja minemise päeval kevadel. Ja nii ta siis see Artur, kes selle kõige taga käib, kujutame teda ette niuke Tibekas poisike, ettevõtlik ja ilmselt väga elavalt mõtlev näiteks jutt oli siin sportlikust tegevusest, no vähe sellest, et ta raamatu järgi püüdis ennast Vihuliselt täiendada. Aga ta lõikas sirgema paju või lepaoksad. Laasisin selle ära, tegin otsa teravaks ja oda oli valmis. Edgari liikus ühest kohast teise, oli mul odasid valmistatud hea hulk ja mul ei tekkinud treeningus vahet. Ühed kodad lendasid paremini, teised halvemini. Nii sündis ka nende sportlike vahendite hulgas. Valik. Mind väga lõbustas ka see, kuidas võistluse põhimõttel olid järjestatud ümmarguste kivide read, kus samuti edukamad noh, siis võiks öelda, püsima jäid või? Selline võitlus oli põnev ja tuttav ning täitis osa minu karjapoisipäevast. Siis. Räägitakse siin ka sellest karjasepäev oli pikk ja karjapõlv aastaid kestev. Ikkagi tekkis momente, kus Ühtegi nendest tegevustest ei saanud kasutada. Lugemismaterjal lõpes sportimisest olin väsinud ja mängudest tüdinud. Ja siis mida ta siis tegi. Huvitav oli jälgida sipelgate elu, kuidas nad küll hetkekski seisatumata olid pidevas tegevuses, kes tassis puukooretükke, mis kandjast mitu korda suuremad, kes sadis väliselt justkui ilma eesmärgita, mida nad ka teel ei kohanud. Ma ei näinud, et nad kordagi oleksid oma üritusest loobunud. Vaat see sipelga niisugune oma ülesandele truu ja visa elamise viis tuletab mulle meelde Artur Vahterit, nii palju kui mina teda tean, küll mitte rohkem kui aastat 40 või rohkem tagasi. Ja, ja nii ta siis mõistis, ta jälgis ämblikke sipelgaid. Püüdsin jälgida nende liikumise lõppeesmärki ja ootasin kohtumist mõne teise putukaga. Mõistsin, et igal putukad on oma elu oma käitumismaneer. Ja siis hakkas ta suurema poisina jälitama linde et binokliga tabada laulumeistrit ja paigutada teda oma linnuhäälte korjandus. See oli karjapõlves. Aga kui lugeda edasi tema kapellmeistri mälestusi ja tema sõjaaegset elu siis käivad nad seal noh, oma kaasvõitleja või peaks ütlema peaaegu et kaasvangi, kuigi vangi pole Artorid kunagi pandud Kumariga suure loodusteadlasega seal kaugel ida pool lindude elu. Ja niimoodi ma armastasin seista ka tee või tänava ääres, kust inimesed mööda voorisid. Püüdsin inimese kõndimise maneeri, ilme rõivastuse, jalanõude ja käitumise järgi, tungida nende sisemaailma, määrata nende koht elus ja aimata nende kavatsusi ja tegevuse sihte ja fikseerida nende meeleolu. Meil on üks väike märkus selle kohta, kuidas kõige suurem vaheldus tegelikult või noh, ütleksime siis nii, kontrast oli see ainus vaba päev, mis anti karjapoisile. Ma ei tea, kas sa mäletad, mis sa seal vabal päeval tegid, aga minul tuli meelde, siin ei ole sellest kirjutatud. Kuidas Anton Hansen Tammsaare kirjutab seda tähtsat päeva ja kuidas karjapoiss tahaks tervet maailma näha, vallutada, maitsta lõbus ei jõua nagu mitte midagi teha. Mul on üks väike märkus, mis mind liigutas, kui oli vaja iga päev, iga ilmaga, sellel väiksel jumbulgaalustes ju noorelt, eks ole, minna kolm kilomeetrit, vot kuidas sa tegid seda teed endale. Näiteks nojah, kõrgemaks kui ma seitsme aastaselt hakkasin koolis käima, kõige esimene kool oli coila alkul, mis oli meie kodukohas kolme kilomeetri kaugusel kolm kilomeetrit nii vändata kogu aeg ühes urus. See oleks nagu pikale veninud, siis ma jaotlesin selle tee mitmeks osaks eri öök pooleks kõigepealt. Et ma seadsin oma sihi sinnapoole peale ja poole pealt hakkasin seadma sihti, siis sinna kolima. See oli natuke kättesaadava ja teine oli muidugi hoopiski parada. Siit tuleb mõndagi kõrva taha panna, see kulub meile. Talvel ja igasugustel ilmadel tuli mul käia nii, ütleme seitsmeaastaselt kolm kilomeetrit praegustele inimestele, lastel võistleb seal veidi imelikult. Me ei usaldaks. Me läheksime laps käekõrval käsikäes, kui meil autot juhtida. Tol ajal ei olnud kordagi, et oleks keegi mind saanud tuua ainult väga harvadel juhtudel, kui vend juhtus sealt läbi kuskilt mult mööda minema. Nüüd on mul küsimus, millal sa käisid kinos, esimene kord. Vot kindlustusele juba seminari põlve kinos oli kinos oli esmakordselt kinudule õieti algkooli ÜKT toodist üks aparaadiga mees kus oli mingisuguse valgus. Ma ei tea, kuidas nimetati sellest, missugune kodune kino ja see oli kõige esimene kino ja kõige suurem kinoelamus, mis mulle on jäänud tänaseni püsima. Ja see seisnes selles, et kapsauss hakkas sealt ronima teelehekülje lehelt kapsalehelt edasi edasi ja edasi, kuni vajus kapsalehe alla. Vot see elamus on jäänud meelde, ükski ükski kuulsate kuulsate filmitootjate filmid pole mul nii meelde jäänud. See läks. Luulega üsna südamesse. Kuigi mina ise seda filmi pole näinudki, aga see mõte, et miski niimoodi elutu asi hakkab liikuma, see on fantastiline, tegelikult nii, nüüd me lähme siis Rakvere seminari, õpetajate seminari, kus oli muusikaline kasvatus nii heal järjel, et teda nimetati omal ajal Rakvere kontservatooriumiks. Võib-olla räägi meile mõne sõnaga. Kuidas oma hüüdnime said? No kõigepealt ma räägin sellest, kuidas me sinna Rakvere seminari üldse läksin. Kui ma, kui ma olin alkul lõpetanud, tähendab, kuus klassi lõpetanud, siis oli, seisis, seisin probleemi ees, mis edasi teha, kuhu edasi õppima minna, kuid ema ei tahtnud mind kuskil lasta, seepärast töökäsi oli kodus vaja. Aga minu üks õde oli Rakvere seminaris neljandas klassis ja mina tahtsin karatherezemine minna, aga ema oli ka selle vastu, kuidas kaks last sealt Rakveres ülal pidada, nii kehvas olukorras, nagu nad siiski kodus elasid. Sellest sõltub väga palju õesseldusega, palju. Õde viis mind siiski sel ajal, kui rakvere seminari vastu võeti, käekõrval mind Rakvere linna ja viis rakvere seminari eksamitele rakvere seminari võeti vastu eksamitega. See oli ainukene keskkool, kus oli ilma rahata, seal käisid vaesemate inimeste lapsed, aga vastuvõtu vastu võeti eksamitega ja sel ajal kui mina sinna läksin oli 150 tahtjat ja võeti 35 vastu. Oli kolm eksamit, oli eestikeelseid kirjalikke, suuline, oli muusikaline katse ja oli matemaatika üks sõnaline ülesanne, üks mingisugune tehete järjekord. Ja noh, ma võin sellest rääkida, aga ma tegin kõik korralikult ära. Ainult ma seda tehete järjekordne matemaatikas ei osanud teha. Ma seal olid sulgudes osaliselt jagatud muru peal murru all. Ma ei teadnud, millel eesõigus on, madin algusest lõpuni, ma sain kohutav arvamust üle 100000, aga tegelikult oli vastus üks. Hoolimata sellest. Ma teen teised eksamid, korraliku Terti muusikalise katse. Nähtavasti mind võeti vastu, aga see vastuvõtmine oli ka niimoodi, et ma õieti selles ärevuses ei teadnudki, teadnudki, kas mind vastu võetakse või ei võeta. Seepärast minu liik nime täht v on lõpus ja luti algust tähestiku järjekorras ikka-ikka-ikka-ikka ja minu nime ei ole. Ja kui oli loetud, siis ei teadnudki, kas ma olin seal kirjas? Ei olnud, aga minu kaaslane siis lükkas mind sinna nurka, kus need vastu võetud kogunesid. Aga mul, ma ei olnud kindel veel isegi suvel, järgmisel sügisel, kas ma olin siis saavad või olnud? Rakvere Õpetajate seminari, kas juba siis oli raam see direktor siis oli? Rikkin oli aga kahe aastaga raamat. Meile hästi tuntud Villem raami, isa nimelt oli seal hiljem siis direktoriks ja, ja raamse meie hästi teatud kunstiteadlane mingis klaverile saatis noort Vahterid, kes, nagu me teame, alguses õppis viiulit, aga pärast selgus, et ta on väga ilus lauluhääl, maheleebe ja õrn, räägitakse siinsamas kirjas, et kui ta esinema hakkas, siis eriti hinnati laulu oma saar. Mis tõesti üks ilus laua äärel ja säutse Vaat seesama seesama laul, jah, aga kuidas siis nüüd, kui raam tuleb direktoriks, kuidas ta sulle hüüdnime paneb? No asi oli selles et kõigepealt ma võin öelda, et rakvere seimi muusika tõesti kõrgel järjel kohe esimeses klassis algas peale kohustuslik klaveri õppimine ja kolmandas klassis algas ühe teise ühe mingi teise orkestri instrumendi õppimine ja mina võisin viiuli algul ma algul ma hakkasin klaverit õppima ja noh, ma ise jäin, oli see klaveriõpetaja, mul Evert mesinik ka tuntud väga kuulus mees ja tema nägi, et mul on vähemalt miski püüdmist klaverit õppida. Ta viis mind oma koju ja pani oma uhkes korteris ilusas korteris oma upe ja ilusas pianiino peal mängima. Ja seda ma mäletan praegugi, aga pärast, kui ma hakkasin viiuliga viilud lepime, siis klaver jäi nagu tahaplaanile. Ja viiuliõpetajaks oli mul Aleksander õunapuu. Aleksei õunapuu, tema poeg oli siin. Hea viiul ta, ma ei tea, kas ta päeva. Ja kauaaegne Vanemuise viiuldaja ja väga tuntud mängija kaua. Sel ajal kui jah, kui Alumäe ja, ja need sel ajal oli temaga nyt küllaltki kõrgel tasemel. Nonii, nii tegelikult ma raiskasin kaunis palju aega muusikadele, eriti viiuli õppimise peale ja ma olen noh siis ka. Seminaris korraldati kaks korda aastas päris suurt kontserti, mis, mis tõmbas kokku peaaegu Rakvere linnarahva pat, muusikahuvilisi ja suve tähendab kevadkontsert ja, ja süüdist, kontsert ja kõik need kontserdid olnud täidetud rakvere seminari muusikaliste kollektiivide käes solistidega. Meil oli hea meeskoor ja segakoor olid klasside ansamblid oli olnud sümfonietta orkestrist, kus mul oli au olla esimesel viiulil, tähendab esimesel puldil ja ka kontsert, mis osas siis olid seal solistid, mitmesugused Rakvere Siniajas on tulnud mitt, tuntud isegi pianistrisin hiljem, kes hiljem konservatooriumis lõpetasid oma klaverieriala. See, milline oli Artur Vahter, siis sellest on kirjutanud väga sümpaatse lugulaulu tema klassiõde Ellen Rosenberg. Tema 67.-ks elu kinga natuke jah. Aga lugu on selline, siin tuleb välja ka see, see hüüdnimi, mida millegipärast sa siin taga hoiad tagasi seminari esimese klassi jüts, sa olid siis sulle vahel poja öelda, oli vana raami viis kasvasime suuri poisse raami nimetanud, nii, pane heaks või pahaks meile oled poja tänini sinu kooliaegset laulu praegugi veel meeles, pean ehatähest nõmme roosist ja üht soomekeelset peal klassis koridoris, saalis, sinu viiul ilutses vahel klaveril sind saatsin õigeid klahve otsides. Oh küll, annab mälestustes mulli, ilm hoolsalt sorida nagu teisi niga sindki tahaks norida. Kohe kuidagi ei leia sulle mõnda nõrkust maa, minu pastapliiats hakkab selle koha peal tõrkuma. Siiski tead, sul oli koolis kord üks välismaine kammpiid, seal olid kõverikud, et nii saks, soeng, nägu, samm tena, poiss on ikka edev, kammisid end alati. Et nii lokke lootsid saada. Seda sai kumbki Artur Vahteri juuksekasv, nii nagu ma seda näinud varase kesk ja fotodel oli märkimisväärselt tihe ja kaunis. Ükskord orkestriproovil nõnda ütles õunapuu oma osa iga viiul üksipäini mängigu. Üksikud Me saagisime õunapuu poolt nõutud lood, täpselt tehtud sait crescendot, justament, kus nõudis noot. Rite Nuutodja con mootod, pikaks venitatud fermaat. Kui sa ihuüksi mängid teiste ees, siis tead, mis, saad. Õunapuu ei öelnud paha kiitust, jagas seda kord ja siis ütles Artur Vahter, mängida on teie kord. Poja mängib. Kuule, miks see nii saab, teiseks, viiulikoolipoisi mäng. Kuid viiul kõlab nagu imepill, lõpeb mängija, kuulatama jääb orkester, õunapuud. Kas te kuulsite? Vahter? Nii ei mänginud, kui muud. Noodis seisis siin Piano Fortexaise viiulil. Teie, Vahter, võite nii, et teil on hinges laul ja pill. Suureks jõeks saab väike oja koolipoiss professoriks. Meile oled lihtsalt poja. Küll me ise teame, miks koolipõlve muusika eest pojale Pravissima konna anima ja con prio forte Hortissima. Ma sain poja nime esimeses esimeses klassis, meil oli direktor raam ja noh, ta ei tundnud poisse ja kutsus ikka näpuga, poja, tulge tahvlile. Ja need teised olid ka pojad, aga ma olin seal, mis kõige väiksem põlv pükstesse mulje jäi. Poja külge. Ja, ja poja olendama olen ma tõesti tänini, tähendab. Me käime, me käime koos ikka, kes minuga ühes klassis olid. Tähendab, me oleme kõik 80 seitsmeaastaselt ja kaheksa isegi vanemad. Ja ikka mina olen poja, teised on siis tüdrukud. Ja noh, sellest poja jutust poja juttu võin selliseid kaja rääkida. Ükskord helistati minu abikaasale telefon teel ja küsiti, kas pojangudus tema veel ei teadnud, et me oleme poja ja küsis, missugune poja kas Tauno või, või kuuluvi ja tuli välja, et hoopis kolmas pojale kolmandat poega oli vaja. Vot niimoodi see pojaga. Mina tahaksin seda sina siin ei nõudnudki paari sõnaga rääkida sellest milliste põhimõtetega tookord õpetati. Kui seda võrrelda sellega, mismoodi meil siin enamasti on tulnud koolis käia. Vahe on võrdlemisi suur. Nimelt Jutan Voldemar raami kasvatuslikest printsiipidest ja see, kuidas tema räägib kahest vanast koolist kui õpetuskoolist ja vastandas sellele Teo kooli, kus esikohal isiksuse kasvatamine. Ta vältis kasvatuses sundust, jõumeetodit, käskimine oli talle võõras. Me ei kuulnud teda kunagi häält tõstmas, kuigi tundsime, et ta mõnikord seesmiselt põles. Ta nõudis, et igasse õpilasesse tuleb suhtuda lugupidamisega, sest väärikas inimene kasvab ainult väärikas õhkkonnas. Kõige tähtsam on usalduslik läbisaamine õpilastega. Igas õpilases tuleb leida seda, mis on temas head ja sellest lähtuda. Mulle tundub, et niimoodi head uskudes oma õpilastest on õpetanud ka Artur Vahter ja kuigi meil ei ole seda kokkulepitud, ma paluksin hetkeks mikrofoni juurde Pille Lille, kes on juhuslikult viis aastat õppinud Vahteri juures koorijuhtimist. Ja lõppedes viiega koorijuhtimise. Kogemata või kogemata midagi. Veebileht Voldemar raami mõtetega, milline on tema suhtumine oma õpilaste Ma arvan, et mul oli väga suur õnn selle läbi, et ma sattusin just nimelt õpetaja juurde sest. Ma olen samamoodi maatüdruk ja tulnud väiksest külast ja selle tõttu on raske siia Tallinnasse sattuda ja tulla ja ja esimesel aastal eriti oli keeruline, sest ma tahtsin hirmsasti estraadilaulupeole minna ja siis Artur oli see inimene, kes ütles, et kuule, ära seda ikka tee. Et jää ikka õppima akadeemiasse või konservatiiv tooriumisse, siis ja minu meelest Niiskust suurt südant ja niisugust tõeliselt head inimest. On muidugi ma olen kohanud oma elus, aga ma olen tõesti väga õnnelik, et need need viis aastat mul oli õnn tema juures olla ja ja ta hoolitses meie kõikide eest, meid ei olnud seal üldse tol ajal palju, siis ta tõepoolest hoolid sellest väga-väga hästi. Rääkimata muidugi sellest, mis ta andis meile muusikaliselt ja ja õpetas meid siis koori juhtima, ma usun. Kui ma praegu läheks koori ette, siis ma saaks hakkama küll. Ma tänan nende ilusate sõnade eest, aga ma räägin nüüd, kes Pille on. Pille on Karl August Hermanni pojapojatütar kes ei tea seda ja kes ikka mina olen Karl August Hermanni väga palju uurinud, ma olen siis kirjutanud. Ma olen kaks raamatut kirjutanud Karl Augusti, Karl August Hermanni päevik ja sisendi, viimati veel Karl August Hermanni lühimonograafia. Nii et siin on elav järe järeltulija Karl August Hermanni Karl August Hermanni suurepärane suurepärana andlik annetega, mees, keda. Sest meil kodus minu vanemad varjasid seda, tähendab meile lastele sellest üldse ei räägitud, et meie vanavanaisa oli Karl August Hermanni tänu Haator vahtlerile siis nagu ma ei tea, võib-olla isa oleks siiski ennem surma sellest ka rääkinud, aga, aga tänu. Sinu noh, ma sain siis vahepeal, ta oli ju väga põlu all. No ja tegelikult tegelikult on tõesti nagu Karl August Hermanni kroonik ma olen kogu kõikide nende tema perekonna järel tähendab tema järeltulijatega nii tuttav tema õega ja sisse ja, ja siis teisest abielus selle. Nii et te näete elavat Karl August Hermanni. Järeldusi ja otseliinis, eks palun plaksutada. Selle seminaris õppimise juures oli siin kirjas veel üks märkus, mis mind ka väga puudutas. Kuna majanduslikud olud olid kehvad, siis ei ole ostetud kooliraamatuid, nii nagu me seda iseendast mõistetavaks. Igal sügisel peame oma lastega, see võtab päris palju. Raha on päris palju tülikas, aga lahkes saaksime õppida. Kas see on täiesti võimalik, et sa vaatasid niisama teiste pealt, kirjutasid iseülesed harva, nägid, siis oli päris rabav. Ja see on tõesti, mul ei olnud võimalik raamatut osta, lihtsalt ei olnud võimalik, aga juhuslikult ma nägin ja sain oma käes hoida, aga ma tegelikult kirjutasin ülesse, mis tunnis räägiti. Nii, nii tuli välja, et ma lõpetasin cum laude kava. Ma isegi tagantjärgi mõtlen, kuidas see võis nii olla. Et ilma raamatutega, mida, millest ma, kui ma kätte sain, ma mõtlesin, et no küll on tool, oleks tore raamatuid omada, ei omanud. Vot sellest see Kirki, sest läbi elu on ta raamatuid ostnud ja endaga kaasas vedanud läbi sõjateede. Jah, nüüd ei maksa rääkida muidugi pärast. Nonii, nähtavasti tuleb lõpetada selle ära. Ja lähme tööle, lähevad. Seminarid lõpetasin 1932. aastal pärast kuuendat kuuendate aastate tähendab koguvusi alkoholi 12 klassi ja see oli sel ajal, kui rakvere seminar elas viimaseid päevi. Riigi valitsus lõpetas kõikide seminaride töö, ennem seda juba lõpetas Läänemaa seminaris Võrus Võrumaa seminari, Võrumaa seminari õpilased tulid juba kaks aastat varem Rakvere seminari ja rakvere seminari viimane lend, olen siis mina tegelikult. Ja muidugi rakvere seminar andis selle õiguse õpetada algkoolis kuuenda klassi Alt kuris kuuenda kuuenda klassini kõiki aineid alates kõik ained, ühesõnaga eranditult muusikat, matemaatikat, võimlemist, joonistamise, kõiki. Ja no vot, kui ma olin lõpetanud seminari tuli hakata kohe otsima tööd õpetaja tööd, õpetajaametit, aga see, see ei olnud mitte kerge, sest siis oli tegelikult õpetajate üleproduktsioon ja õieti ametlikud selle põhjusega lõpetatigi seminaride edasi töötlemine. Et õpetajate üleproduktsiooni oli aga varjatum, põhjus oli ka see, et kõik need seminerdud, teatav vasakukallakuga ja see, seda selles nähti tegelikult jällegi valitsus valitsus nägi seda ohtu, kuigi see nii hull ei olnud, muidugi Võru seminaris oli see testi selgelt nähtaval. Võrus ei, millest on tulnud palju niisugune noorsotsialistid, nagu sel ajal räägiti? Õpetajate kohta õpetajaid Sa õpetajate kohti saime niimoodi valida või saime niimoodi teada, kus need kohad vähemalt on välja kuulutatud. Et vallavalitsused kuulutasid lehtedes, et nendel, nendes, nendel nendes valdades on vaja õpetajat üks ühte või kahte õpetajad. Ja no muidugi sinna tuli saata siis kõik oma dokumendid vallavalitsusele ja minagi saatsin umbes kümnekümnesse kohta, mingisugust vastust ei tulnud. Kuigi ma olin tegelikult heade heade nii, ütleme tunnistustega, mul oli cum laude lõpetamine, lõputunnistus, mullugi, mesilase soovitus, et ma laulan seal ja, ja ja mul oli viiuliõpetaja Aleksander õunapuu soovitusi, et ma annan orkestris mängida Viiu soolo kesinud, aga see mitte meiega ei lugenud, kohta ei tulnud. Kohapeal olid omad tuttavad. Siis ükskord ma mõtlesin, et ma lähen, ma pean nähtavasti kohal käima ja võtsin jalgrattamatka ette, umbes, mis kestis kaks nädal, niiskust lähemal oli olevad koolid, käisin siis läbi, kus oli kuulutatud välja õpetajate Õpetajate kohad. Käisin ka seal, vallamajade ümber olid paarkümmend 30 õpetajad ja. Mulle paistis, et ühtegi sisse ei kutsutud. Olid valimised läbi teatati, valiti see ja kõik, läksime noorus minema, aga me kuulsime juba ennem politsel omad tuttavad ja paljud on käinud ka pudelitega ringi, nii nagu nii nagu praegugi sele seda tehakse. Ja need, need õpetajad olid enne valitud, kui need, kes sinna kandideerisid, tegelikult sinna kohale jõudsid. Aga õpetamine, õpetamise kunst oli õpetatud harjutuskoolis huviga lugesin, et Jüri Parijõgi on õpetanud Artur Vahterile õpetamist. Jüri Parijõgi oli harjutuskoolid, juh, juhataja, direktor ja meie kõik pidime harjutus koolisema. Tähendab, seminaris oli hajutus, kool, kuue klassi naerutlus, kool, nii et kõik need kõik pidi kõik tunnid pidime sealike ära andma, et vähemalt kui me kohale saame või koha võtame, me siis oskame anda ja parijõgi oli siis, kes selle asja korraldas. Aga aineõpetaja oli siis, kelle juures me oma konspektid käisime? Eriti liigutas mind ja võib-olla mõnda, kes tunneb inimest. See, et sinu juures õppis seal koolis, kuhu sa lõpuks Narvas said kolmandasse algkooli, meie muusikakeskkooli üks esimesi õpetajaid, minu kallis kursusekaaslane ja üks väga vapper ja vahva naine essa rikandi klaasi, mäletate ta, niisugune väike, väike ja käbe. Seal oli üks erakordselt andekas neiu või tähendab siis laps vedrud ja siis oli väike tüdruk algkooli klassist oli tõesti, ta oli ja lauljad klaverimängija tantsija ta oli matemaatikaülesande, lahendas kõik suurepäraselt ja lõpuks selle rikandi tikandi rikatitega juhtus nii, et. Ja Siberist tagasi tulles oli ta minu õpilane, konservatooriumis dirigeerimise õpilane, lõpetas minu juures dirigeerimisel. Ta pidi pillimängus oli natuke juba liiga kinni jäänud nende aastatega 12 aastat Venemaal. Suur osa sellest laagris, aga see, kuidas ta kooli tegi ja see, mismoodi see muusikakeskkool sündis, see oli üks väike peotäis inimesi. Ja siis, kui ta pensionile läks, niuke erakordne kuju, seal on sinukasvatust ka taga. Et ta läks maale, läks maale ja Jõelähtme ess juhatas seal koore. Me käisime nüüd just tema haual ja see, mismoodi kohalikud naised, millise kirega nad rääkisid ja kiitsid teda muuhulgas ka kohaliku kultuuritegelane praegu üks ütles, et ma pole teda üldse näinud, aga nad nii räägivad temast, tema kiitis ka see oli. Vot niukesed olid õpilased, üliharuldane, see vaimustus, millega töötati, see on küll väga kaasakiskuv, ma väga loodan, et see raamat saab sul teoks. Nii, ja nüüd on siis meil see meesõpetaja, aga muuhulgas õpetab ja mõtleb, kuidas seda teha. Mendiste hästi male. Juba poisikesest peale. Võib-olla räägin, kuidas me sinna õpetajaks sain, ah, õigus küll, jah, sain sinna. No mind ei valitud kuskil, nagu ma rääkisin, ikka käisin ringi ja lisasin dokumente ja mindi valitud, aga järsku enne septembrit läheb, enne kooli algust tuli. Kernu algkoolis tuli teade, et mind on valitud siin õpetajaks Kernalkowist. Aga see oli mõni päev enne enne kooli algust ja samal ajal, huvitav küll, tuli Narvas minu vennalt keri, minu vend Leonhard Vahter oli Narvas advokaadiks ja tulin Narvast kiri, et kiiresti vajatakse sinna õpetajad. Et üks õpetaja olevat läinud kuskil teise kooli koolijuhatajaks nüüd õpetajakohti vabaks, muidugi läksin ma sinna ja ma sain selle koha omale koha omale. Mul ei olnud mingisugust võimalus valida, sest kõik olime äramäärad. Sain kuuenda B klassijuhatajaks, siis oli, mul oli määratud mul matemaatika tunni temaatilise tunnid ja juba paari päeva pärast viljastuma õpilast ette. Ma olin 19 aastane poiss, Narva ei ole mitte väga kerge linn. See kolmas algul, kui tead, kuigi ta on kõige parem, kõige suurem valdkond kahekordsete klassidega ja uus maja, see oli siiski seal linna serval ja enamasti käisid seal koolis agulilapsed. Ja muidugi ega nende agul lastega väga kerge ei olnud. Siin ma pean, rääkimata distsipliinist. Üks probleem oligi muidugi alkulis õpetajaks asumisel, distsipliin meil oli, noh, kui ma õpetasin, meil oli koolis üks ligi kahemeetrine mees aga distsipliin oli tal niisugune, et kõrvalklassis tunde anda ei saanud, nii, nii kärasid need lapsed. Aga sealsamas oleks sihuke kleenuke naisterahvas. Täiesti vaikus, igal ajal oli tema tunnis ja mõtlesin, et distsipliini küsimus on üks niisugune küsimus mida õpetada, mis nähtavasti ei saa. See on nagu mingisugune mingisugune kiirgus, mis õpetajast välja kiirgub. Et see õpetaja oskab. Õp distsipliini pidades õpetaja ei oska, muidugi räägitakse, et kui tund on huvitav, siis on distsipliin ja see on ka muidugi õige, aga iga tundi huvitav. Räägiti niisugust juhust, et üks noor, eks õpetaja, uus õpetaja tuli klassi lapsed tõusid püsti aga mitte, tõuseb pinkidele, tõusid püsti. Mis te teete, õpetamise peaks õppida tegema? Lapsed pinkide püsti. Aga see õpetaja ei olnud mitte pea peale kukkunud, tõusis tooli peale püsti ja ütles Ahti. Ja niisugune kord ja tema autoriteet oli igavesti säilida säilunud, aga kes oleks hakanud nüüd kärkima ja keerutavad, kes oli esimene, kes oli algataja ja nii edasi ja siis oleks selle autoriteeti igavesti olnud. Kadunud on niisugune, oli seal koolis, mis ma seal tegin seal? Narvas? Muidugi ma hakkasin kohe tegelema, noh, ütleme kultuuri või muusikaga. Narvas oli hea, meeskoor oli ja segakoor ma võtsin osa Nendes mõlemates kooridest. Meie Narva meeskoori tenoreid kiideti väga ja seal olid tõesti head tenorid. Gurjev laulis, seal, laulis valge, laulis seal Kivimägi ja, ja mina olin ka küllaltki korralik tenor, nii et kui me kuskil esinesime, siis kohe kiideti tenoreid. Esimene asi ja veejuhataja oli, eks erumajor tema Well lõpetas konservatooriumi sel ajal, kui ta seal töötas 50 aastased. Ja peale siis nende muusikaliste ja, ja kultuuriliste ürituste, millest ma osa võtsin. Ma võtsin osa kirimalest. Nimelt oli välja kuulutatud kirimalevõistlused Kilimale võistlustel Kuuemehelised võistlejate niiskuseid rühmad. Neid oli kuus või seitse tükki ja seal ühe aasta mängisin keri maadlema, ühe rühma võitsin. Ja et et ma võitsin rühma, ma võisin osa võtta järgmisel aastal algavast Eesti kirimale esivõistlusest, kus oli kõik meie paremad maletajad. Ka eesotsas keresega keres laht, jõgi, roote, jah, ja nii edasi ja mõtlesin, et siin on niisugune kena, ma isegi ütlen seda. Ja mis on välja võetud ajakirjast Eesti male? Siin on kommenteeritud seda võistlust siis nõnda. Turniiri oodatud võitjaks tuli muidugi Keres kes omandas tyypi Eesti kirimalemeister 40 kuni 42. Ja räägitakse siin ka järgmistest ja siis tuleb lõik. Järgmise grupi üllatusmeheks oli Artur Vahter, kes näitas ilusaid kombinatsioonilisi võimeid. Ja kui nüüd siis neid auhindu jagatakse, siis on Vahter kuues, tema saab, siin on mitmesuguseid asju, auhinnaks antud kerest saab 50 krooni. Kruusamägi saab malendid, aga Vahter saab väga soodsalt tordi, kohvik Feyssnerilt. Eks ta maias olen, ma usun, siiamaani vast kui ma neil külas käisin, siis ta oli toonud mulle ka kohe niimoodi suure kotitäie kooki. Ja siis märgitakse siin, et selgitas Eesti manesis meisterklassi mängijad. Ja arvati turniiri tulemuste põhjal Eesti malemeisterklassi kruusemegi rootare. Jah, Vahter ja siis veel mõned, aga ikkagi Vahter, see huvitab meid täna eriti. Ma räägin sellest, kuidas veel siis mis ma hakkasin, mis ma hakkasin tegema seal, kui ma sain kohanid Narva kõigepealt maju, unistasin seminaris sellest, et ma pean kunagi konservatooriumi saama ja ma mõtlesin, et ma lõpetan konservatooriumi ja isegi ülikooli 30 aastased mõlemad Amik pärast ülikooli, vot minu vend ju laduvad ja advokaat ja tema oli õppinud juurat ja nagu andis mulle eeskuju ja soovitaski minna, et minagi hakkasin ka õppima juurat. Aga juura õppimisega oli see lugu, et seminaris ei olnud ladina keelt. Gümnaasiumides oli kolmeaastane kursus ladina keelt, aga juura nõudis ladina keele hiinlased ja sellepärast ma hakkasin, mõtlesin, kõigepealt hakkan õppima ülikoolis ja hakkasin õppima ladina keelt, ma sain seal oletaja. Maastudeerisin kaks aastat, kaks aastat kõvasti vene keelt. Ja midagi muud ma teinud peale selle, muidugi ma laulsin, olid kohalikud lauluõpetajad olid ja ma andsin ladina keele eksami Tallinnas riiklikus eksamikomisjonis. See oli reaalkooli juures, oli siis eksamikomisjonis, oli ladina keele õpetaja ja peale selle oli veel Ernst Peterson-Särgava. Aga kuidas ma teadsin, ma teadsin tema suurest habemest ning ma olin pildi peal näinud. Nüüd ma sain korralikud ilusa ilusa numbri ladina keele eksami sooritamisel ja teed olid vabad nüüd ülikooli astumiseks, aga. Ma astusin siis ka konservatooriumi, tähendab kaks aastat ma töötlesin ladina keelega ülikooli ei astunud või tahtsin hoopis konservatooriumi, siis ma arvasin, ma lõpetan külmal, lõpetan mõlemad mõlemad ja ja tegin, eks eksamis konservatooriumisse. Mingi teraeriala mul veel ei olnud, päriselt. Ja siis. Mind võeti vastu teooria klassiteooria klassis. Aga mul ei olnud võimalik mingisugusel mingi mingit moodi, ma ei pääsenud Narvast ära, sest Tallinnasse ei oleks ma mingisugust kohta saanud 19 või 20 aastase poisina. Õpetajate kohta veel liiati, ja sellepärast ma hakkasin õppima Narvast. Ega see ei olnud mitte väga kerge, ei olnud mitte mitte kaugõpe, kaugõpet sel ajal ei olnud. Sel ajal oli nii, et sa ei pruukinud tundides käia, aga sa pead õppemaksu maksma ja eksamitel käima. Mingeid praktilisi töid ei pidanud tegema noh, mingeid ülesandeid. Ja praktilisi töid pidin tegema küll. Esimese teise esimese teise Zolteesima sain anda ja esimese harmoonia. Ma sain anda niimoodi, ma käisin tegelikult huikab, kliister pühadel siis jõuluvaheajal käisin ikka seal, näitasid Nomanid mis ma olin teinud vahepeal harmoonia, ülistanud, lähenenud Reamsy korsakovi järgi. Ja näitasinik ette. Niimoodi õppisin ma kaks aastat või kaks aastat, tegelikult väljaspoolt Tallinn Tallinna ja nii edasi oleks, vaevalt on võimalik õppida, seal plastik ikka läksid, need ained läksid raskemaks. Eriti teine harmoonia, mis hiljem tuli, see oli, oli väga raske. Tegelikult seal oli ette nähtud. Kadentside mängimine klaveril modulatsiooni mängimine klaveril ja kirjutada üks prelüüd klaveri prelüüd, tonaalne plaan oli antud ja mis oleks pidanud sisaldama ühe järsumodulatsiooni orelipunkti, seda mul võimalik ei olnud, küll Narvas teha. Aga õnneks või tähendab teisest küljest õnnetuseks mind määrati juba sõjaväkke. Ma olin seal sõjaväkke eestlasele kätte ja see oli 35. aastal 30 aasta ja sõjaväes algul olin ma seal jõhvis noorte aja siis noorteajal Antsimistik. Andsime siis tõotuse tõotuse Eesti vabariik kaitsta kuni surmani, tähendab surmatunnini. Ja sealt oli võimalus pääseda Tallinnasse nendel, kes olid lõpetanud keskkooli ja mina olin lõpetanud seminari. Aga see ei olnud niisama lihtne, tähendab Tallinnasse aspirantuuri, kus ette valmistatakse ohvitsere. Mina olin lõpetanud seminari ja mul oli see võimalus olemas tuid, iha, katseid, sealsamas jõhvis. Tuli teha katsed, kõigi katsed, kehalised katsed ja siis tuli diad, kirjand ja vähesed tegelikult lõpetasid kõik. Nii hästi, valiti aspirantide kursusele kõige paremini kirjaniku kirjeldus. Sik Ilmar Sillamäel ma mäletan selgesti Tammsaare Tseegahelisen jah, ilme, kellest hiljem sai just kirjanike diakirjanik. Ja no mina sain sinna, aga ei saanud sellepärast, et tema kehalised võimed olid Elleni EAS-i kehvad, nii, tema jäi sinna jõhvi edasi, mina sain siis sinna Tallinnasse. Aspirant jäi koolis, see oli tonni. Ma pean ütlema, et mul õnnestus leida üks väike ulakuse koht, sinul, mida sa muidu kuskil, ma ei tea, küllap sa oled ulakam, kui sa oled seda jutustanud, aga siin ta räägib ise, kuidas nad hangivad enesele väikest palavikku, nähtavasti saada õpetusest kergemalt hakkama. Ja siis kes vahele jäi, sai muidugi vastiku karistuse. Et juba eelmisel õhtul neelati soola, mis tekitas väikese palaviku ja joosti kiiruga kohale, tõsta pulsiga. Et see oli siis, kui tuli 30 künumitel rännak Täitsa asjalik põhja, mul õnnestus kraadiklaasi üles ajamine lihtsa hõõrumisega. Et ma ei saanud kraadiklaasikontrollide, näitas see nii palju, et mid pandi kohe haiglasse haiglas, muidu oleks olnud hea olla, aga häbi oli. Häbi oli, südametunnistuse piin ei lubanud mul haiglamõnusid kaua maitsta. Nagu te näete, tema korralik iseloom murdis läbi. Ma seadsin oma palavikku, nii et mõne päeva pärast sain haiglast välja. See on ainus patt, mida mul õnnestus sinu küllaltki pikast elukäigust kirjapanduna avastada. Muidugi, seal sõjaväes oli veel palju huvitavaid asju, nimelt sel ajal aspirantide koolis. Meil oli niisugune kord, et me pidime magama alasti ja, ja kõik need pesupidi olema siis taburetilt ilusti paigutatud, nii et kõik kohe näha oleks, kui korra paid ohvitser tuleb ja vaatab, et kõik on korras. Aga no meie seda ei teinud, meie tegelikult ostsime teise paari pesu, panime sinna tabureti peale, aga tegelikult magasin ikkagi pesus. Ja niisugused asjad, ma pean sellest siiski rääkima. Iga tehtile alarmi, no ikka mitu kord kuus tehti, et kiiresti, kiiresti, kiiresti välja ideest saab, tähendab riided selga ja jalanõud jalga ja kiiresti sinna hoovi ja siis rivistati üles ja loeti üle, kes on kõik kohal ja last tagasi. Aga miks te siis selga panite, nukkude paljalt välja jookseb? See oli imestate, kuidas mindi kiires saame medes. Me panime selle sineli selga, säärikud jalga ja mooli, kõik seal pesu. Ja nii, et see sineli kaunis pikk ja kattis selle ära, niiet mingit valget kohta välja ei paistnud. Ja pesu oli veel niikuinii patuga pooleks paljas olevat. Tegelikult jah, no vot seal oligi siis, kui juhtumisi vabadussõjalaste vabadussõjalaste mäss, mäss oli eelmisel aastal ja see oli märtsikuus valitsus kartis, et, et tullakse vabastama sinna või neid patareis olevaid vange. Vabadussõjalased olid vangi pannud patareisse enamasti. Ja sellega seoses on üks imelik juhtum. No meie jällegi märtsikuus oli, ilm oli väga vinge ja 100. seal lobjaka. Märtsikuus oli jälle üks üksnes alarm kiiresti, kiiresti, kiiresti alla hoovi peale. Meie nagu tavaliselt võtsime sinelid nii ülesäärikud jalga ja läksime sinna alla ja vaatame, ootame ei loeta ikka seisame, seisame, hakkab juba külm. Ei tea, mis asi on, mitte midagi ei tea, ei lasta ülesse kõlast ülesse jäskondiga pataljon kastik kätte, kuulipildujad õlale, püssid kätte, parem pool välja väravast ja marssim linna poole. Ja kohutavalt libe oli siin siin Pärnu maanteed, mida alla minnes sinna linna poole kohutavaid live ja padrunikastid rasked. Nii et väga keeruline on, väga, väga raske teekond oli ja kuhu meid viidi, meid viidi patareisse. Pandi seal künkad, pandi sinna patarei küngaste peale, kuulipildujatega seisma, pidin valvama, nad kartsid seda, et järsku tullakse vabastama. Pange aga tegelikult midagi siiski ei juhtunud, aga meie olime sealpoolalasti tegelikult ja kellelegi julgenud rääkida räägiti ülemustega. Et sa tuled, mis siis, mis siis sellest saab pesu pesuväel välja. Ja Me rääkisime sky jaoülematele ja noorematel allohvitseride ja nemad sõitsid, lasi tuua kõik need riided järgi ka meie, ega nemad julgelt ka rääkida, mis siis edasi oleks tulnud lõpuks olnud langeltzeer karistus veel ikka nende kanda, kes, kes sinna, kes vastutab, kes? No vot niimoodi oli see lugu. Nii ma nägin, kuidas ma lõpetasin konservatooriumi, ma tegelikult juba olin astunud lauluklassi ja Narvas ma võisin ette valmistada veel kõrgemale kursusele astumist ja seal üsna korralik kava kuuest laulust koosnev ka, kui sõid, siis harjutused ja romansid ja, ja aariad. Selle tegin ära ja isegi ma sain neli pluss selle eest. Kuid ma läksin Narva tagasi ja ei edasi olnud mingit mingisugust võimalust enam Narvas õppida. Ja kursuse eksamid muljeid tegemata. Ja vahepeal isegi mind. Eksmatrikuleeriti sellepärast, et ma pole käinud kursuse eksamid andmas Molima kõrgemal kursusel ja ja eksamit tuli pidevalt, on iga igal kursusel. Aga selle aja, Ma mõtlesin, et lauluklassis tuleb niikuinii itaalia keel ja ma hakkasin tarosepime itaalia keelt. Ma sain sealt ühe pesuehtsa itaalia itaallase, kellega ma suhtlesin saksa keeles ja see hakkas mind õpetama ja ma nägin seal itaalia keelega täpselt sama palju vaeva kui ladina keelega. See võttis kaks aastat aega. 39. aastal oli mul itaalia keel antud, nii et ma võisin astuda edasi lauluklassi. Ma sain vahepeal ka taastatud kõik, ma andsin direktor Aavikule avaldused, minu Need eksamid taastatakse ja ja taastati, tuli tuli vastu. Aga nüüd on niisugune luuetega lauluga lõpetajale box, tegelikult tuli lauluga vaevelda kaks aastat käia pärast kergemal kursusele astumist, aga ma olin Narvasse, see võimalik, võimalused mul ei olnud. Õppisin selle ideaali, kelle ära ja itaalia Kelly jäin nagu tagavaraks. Aga sel ajal just avati koolimuusikaklass. Vahepeal oli kooli muusikaklass suletud ja siis 39. aastal võeti uuesti kooli muusikaklass esimene kursus. Ja no minul oli juba esimene kursus, kursus oli alanud, kui mina hakkasin mõtlema sellel kooli muusikaklassi peale. Ma läksin direktor kaeviku poole juurde ja küsisin, et kas mul on võimalik võimalik astuva teise kursusele ja ma ütlen, see on võimalik, kui teed esimese kursuse eksamid ära. Nojah, need Narvas hakkasin valmistama siis kooli muusikaklassi, esimese kursuse eksamid. Ma võtsin programmi, vaatas, mis on kõige raskemad asjad, mis ma pean läbi tegema. See oli kaheaastane kursus. Kõige raskem asi, raskemad asjad olid pillid, õppimine ette nähtud, kuue pilli õppimine, viiul, tšello, konderblas, flööti, flööti, klarnetit ja trompet ja klaver muidugi peale selle ma läksin Narva. Ostsin ja laenasin kõik pillid seitsme miljoni mul seal. Ja kui ma, ma andsin koolis tunde, kui ma alkulist tundi Tandmis tulin, võtsin pillid kätte järgemööda, kõik harjutasin läbi, viiul oli mul selge, riiul oli juba nii, et seda mul polnud tarvis harjutada. See kaheaastane kursus oli mul olemas. Kes sind juhendas, võtad pilli, küllatriaati ja klarneti? Narvas olid need pillimehi külla, kes oskasid juhendada Neetna ja Narvas ma kõikide pillid, noh, seal orkester olemas ja, ja pilliõpetaja seal leidus, need Pille maas suutsin Narvas õppida. Nojah, siis kui mul need siis oli juba ajad muutunud. Kolm üheksas aasta. Ma nägin 40. aasta 40. aastal läksin, läksin siis pilli pillide eksamitele. Tähendab, tahtsin anda esimese kursuse eksamid ära just pillidest. Viiul võttis mind vastu, Herbert Laan, see oli, ta märkis ära, et ma olin küllaltki raskeid asju, mängisin talle. Siis tšello, andsin ära. Ma mäletan veel tsellu, võttis eksemaid vastu, karjus augus, karjus ja noh, et ma viiulit mängisin korralikult, puhun, käsi mulike, töötasime oma aruga, mängisin tšellot ka päris korralikult. Agama tšellusse nelja. Riiulisse viia, aga ma sealt ukse vahelt kuulsin, kuidas arutasid. Uks oli praokile, jääaugus, kaljus, ütles ta. Hoiatus, tšellot nagu puu algu jalgade vahel. Nii et. Nii et mängisin korralikult ära, nähtavasti see lugesin, ma sain nelja, aga kuidas ma seda nüüd hoidsin, seda ma küll ei mäleta, kas meil Narvas selle peal rõhku ei pandud, ma ei tea. Löötu oli väga raske, flööt oli aukudega, sööd jaa aukudega flööti, need läbi kõik need Need näppudega augud nii kinni katmata korralik toon välja tuleks. Aga üks võti oli seal, kus need kaks väikest koos või mitte kuidagi on hakanud, koosak koos tähendab lähestikku olevatele aukudele peale minema ja ma sidusin kaks näppu kinni. Ja harjutasin nii kaunina koos seisid. Ja ma sain selle aukudega Šeudiga flöödi mängimise kani selgeks, et ma võisin Proverile Eva Brauni anda eksami ja tegelikult nõuti iga pilli pealt nelja kuni nelja märgini masooride Minoorid üks harjutus ja üks kergem pala. Nii et kõikide nende, no isegi löödi ka ja, ja, ja siis. No see lugu ja, ja, ja klarnetikabiin nii nii kaugele jõudma, nii kaugele ma jõudsin siis ma tegelesin väga kõvasti selle käis Soome sõda, muuseas ja mina mängisin Pille, harjutasin kogu aeg. Kogu aeg harjutasin seal tšellode piirdega. Raadiost kostis. No muidugi raadio sega segati, sel ajal aga kostis, ma lasin teha ühendiseks antenni siin tuppa ja sai kuulata isegi Soome raadiot ja kuulda, kuidas seal seda, kuidas, kuidas sellest räägiti. Siis nüüd võtsin ette niisuguse julge sammu. Ma nägin, et kooli muusikaklassis ei ole võimalik õppida väljastpoolt, neid aineid oli nii palju, et et midagi teha ei olnud ja ma tegin riskantse otsuse minna Narvast Tallinna. Ma läksin nii nagu tundmatusse kohta. Võtsin kaasa mõned raamatut, pesu, võtsin riided kaasa ja, ja raadio Fonkeni ja läksin Tallinnasse. Ma sain ühe korteri seal Krist ristiku tänav 13. Ma elasin Narvas, kraavide on 13 ja praegu elan Kerese tänav 13 nii et 13 Donald sündinud 1913. Mu üks poeg on siin 13. augustil, kui ma sattusin infarktiga, ma sellest räägin infarktiga haiglasse sattusin palatisse 13 13 on tõesti minuga kaasas käinud kogu aeg, see isegi isegi ajab hirmu peale ja ma jäin kopsupõletikku seal. No ma sellest veel räägin, ma jäin kopsupõletikku sõjaväes 13. reedel. Aga sellest oli mul suur kasu. Nii, no konservatooriumi lõpetatud. Ma lõpetasin siis konservatooriumi kooli muusika alal, meil oli 15 eksamit, nendesse oli kuus riigieksamit. 15 eksamid algasid aprillikuus, lõppesid just enne seda, kui seda hakkas või õieti juba esimest eksamit käisid sõja ja lõpetajaid oli ainult neli. Ainult kooli muusikaklass ja tähendab JÜRI varisti oli minuga koos, lõpetasime del hõimud, üks, üks metsasarvemängija äkiks pianist hilja hiljem ja siis mina neljakesti, aga miks me neljakesi sellepärast, et kõik teised erialad tuldi Moskvas kontrollima, öeldi, et ei kõlba, selle ei ole selle selle kursuseväed ja kõik erialad lükati üks kursus tagasi, nii et sel ajal ei olnud üldse lõpetajaid peale meie. Aga seal Moskvas muidugi ei olnud koolimuusika eriala, sellepärast nad ei seda ei oskanud nagu tagasi lükata, tahapoole lükata. Nii meil on nüüd ees 60 aastat kuni tänase päevani 39, täna on 99. Ma usun, et et siin hulgas on mitmedki vapraid võitlejaid, kes on sõja läbi teinud ja kes kujutavad ette seda, mida meiegi, kes me pole seda läbi teinud, oleme lugenud ja selle peale mõelnud. Selle tõttu ei ole mõtet peatuda praegu sellel, mis toimus otseselt nüüd muusikas, sõja ajal, see kõik on siin kirjas väga kaasakiskuvalt, ma pean ütlema. Ja täiesti vapustav on see, kuidas punaarmees lauldi vetiku Su põhjamaa päikese kullast ja esitati seda korduvalt. Ja kuidas siis, kui juba vaprad väed jõudsid siia Eestimaale, et siis öeldi dirigent Vahterile, et ta kiiresti võtaks mõistega läbi kodanliku Eesti hümni. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, mida siiski ei saadud esitada enne asjad muutusid, nagu te näete, ülemused alguses jagasid kultuuriasja väga vähe. Pärastpoole läks asi. No vot nii ma andsin viimase eksami ära, kui tuli mobilisatsiooni käsk, paar nädalat oli vahet ja mobiliseeriti punaarmeesse. No sellest on pikalt kirjutatud igal pool neid viidi ma Aurekul Tõnu kõigepealt. Leningradi ja sealt edasi siiski päris reisivagunites ikka ikka edasi ja edasi, kuni Uuralites välja Uuralites edasi põhja poole, kuni raudtee ära lõppes ja viidi iimideni, rajoonis oli üks väljasaadetud rajoon kus kus elasid või kandsid oma, noh, need viis aastat pärast karistuse kandmist pidid elama seal noh, algul mind pandi tööle maaliliselt vedurite Henry peal söölaadijaks, tähendab laadisime sütendrile ja sealt edasi pidursesse. Pärast olin metsas, olime saepaarimeheks kuvariga selle ornitoloogiaga, kes on nüüd surnud, meie olime saagimas seal metsas ja ootasime, ootasime, et küll oleks hea, kui saaksime niisuguse koha, kus saaks süüa. Küll oleks hea, kui oleks nõudepesija kuskil restoranis. Seda me igatsesime kõige rohkem. Aga lõpuks tuli niisugune korraldus, et Eesti korpus luuakse ja kõik need, kes mujal tööpataljonides olid ja, ja kes ikka meiegi seal Hildenis olime need vabatahtlikult. Muidugi meid mobiliseeriti uuesti, aga meie kõik läksin vabatahtlikult Eesti korpusesse. Eesti korpuse esimestel päevadel ma jäin haigeks. Tähendab taga valgusel veidi kõigepealt tagaval polku esimesel päeval esimestel päevadel haigeks kopsupõletikku. Meie olime supisabas ja seal noh, 30 kraadi külma, mis oli tuul, velge käis läbi sealt ja olin kolm nädalat kopsupõletikus haiglas moodeksin muidugi surnud sinna, kui ma olin mitu päeva juba lamanud seal Barakides ja üks minu kõrvalt ütles, et siin ma olin siis ohvitseride nimekirjas, et üks ohvitser on seal väga haige ja mind nagu noh, ohvitseridel pöörati natuke tähelepanu rohkem. Muidu tagalale polgus seal ju surnud suri pidevalt neid igal hommikul viidi hobustega laipu sinna, kus need kunst, ma ei tea, kes maeti, kuidas, kuidas nüüd mata sai. Siin on palju inimesi, kes teavad täpsemalt. Nojah, niimoodi oligi siis. Ma sain siiski terveks sellest kopsupõletikust olin barakis tagasi, kolm nädalat jäin plekilise sood, õpe ja plekid võivad sellesse haigusesse, surid seal, no ikka, ma ei tea, kui palju ikka tuhandeid kindlasti mind viidi siis Miti Barakisel, kus arstid töötasid, kaparakides mindi, viidi ka moslemilinna ja need ja seal kamisel linnas ma sain voodis olla, aga palavik oli seal kogu aeg 40 ja 40, üle 40, inimesed tahtsid seal. Mul oli ka niisugune tunne, et ma peaks hakkama minema, et mind ootab auto, mind ootab lennukeid, ootab üks või teine asi aknaga astuma, prantsatas põrandale, nii oli seal kogu aeg, suri kõrvalt ja tagant ja eest. Ja mina pääsesin eluga veel mingil põhjusel. Ja kui ma nüüd tagasi tulin nüüd tagavarapolku, siis oli juba ka diviis loodud, diviisid loodud ja olin mind toideti natuke paremini sisendi, kahekordselt Kahekordne portsjon ja ilma kosusin. Ja mind määrati 27. polgu kapellmeistriks maikuus, muidu ma tulin talvel tagasi, see oli noh, tegelikult see orkester, mille ma üle võtsin eelmiselt kapell meistrilt Reinvald oligreinaks klarnetimängijale, kes õppis konservatooriumis ja temaga surnud. Oli üks niisugune ansambel, mis koosnes Maldoniididest, kitarrist, siis mõned riiulid olid, seal, on niisugune segaansambel, aga minu ajal, no ma mind saadeti Sverdlovski puupuhkpilli tooma, nyyd päris sõjaväeorkester oleks ja me saime korraliku puhkpillikoosseisu. Ja sellest peale olen ma olnud kapellmeister. Algul 27. polgus, siis siis diviisis, lõpetasin korpusega pärmeistrina, kui mindi tegelikult publitseeriti üks aasta hiljem, kui sõda lõppes sõda õppes, viiendail mail 1945. Kuidas viis, 45, aga ma sain lahti, 46. aastal mindi lastud is lahti, panin orkestri juht ja võib-olla oleks tänaseni olnud orkestri juht, kui Kääramees. Üks kaeramees tuli kapellmeistri korruselt ja võttis minu tööle Elistasilast lastud. Aga seda ma tahan rägedes. Kui meie, kui ma nüüd tulin tagasi sealt haiglast määrati kapellmeistriks, siis sellel aastal oli ENSV teine aastapäev. Seda taheti suurepäraselt läbi viia ja oli ka võimalus ja sellepärast, et igasugused muusikategelasi oli tantsijaid, oli lauljaid, oli mängijaid, puhkpilli, mängijaid, igasugust orkestrantide oli küllalt ja minule tehti ülesandeks. Organiseerida aga bella meeskoor, no ma rääkisin seal, ega ta muidu poleks teadnud sellele juhile klubijuhid rääkisid, et on niisugune võimalus olemas, aga meil olid seal juba diviisides olemas, näiteks Vernil oli korralik koor juba kolmesajandas polgus ja 350 neljandas polgus oli olemas 20 seitsmendas veel ei olnud, mul ei andnud orkester, siis ma käisin viilida, kõik need onnid läbi ja valisin hääli. Koori aga paljud juba kooris laulnud, laulnud ja nii oli, meil päris tuli päris korralik koor välja. Mulle anti kaks nädalat täitsa vaba. Kõik need, kes kooris laulsid, need oli üle 200 mehe, nemad said õppustes vabaks ja meie muudkui harjutasime kuus tundi päevas, umbes algul enne lõunat ja pärast lõunat. Ja siis 21. juulil, see oli jah, see aastapäev siis see 21. Juuliselt põstma jõe kaldal Siberi metsades kõlas, hakkab pilla meeskord laule. Muidugi. Et mina sattusin seda juhatama. Võib-olla-verbin oli, olid suurimad kogemused, aga ma olin ohvitser ja ma olin lõpetanud konservatooriumi. Mina juhatasin sealt kuus laulu. Metsk selles Siberi metsas Buschno jõe kaldal. Üks väike täiendus siin kirjutab Vahter oma mälestustes väga kenasti, kuidas kapellmeister just sellel ajal nimel pidi kõnede ajal hästi tähelepanelik olema, sest oli käsk Stalini nime nimetamisel püsti tõusta ja kaheksat akt internatsionaali mängida. Selliseid püsti tõusis, tuli pikema kõne puhul kümmekond ja mõnikord läks nimi ootamatult märkamata mööda ja mõnikord mängiti siis, kui räägiti terasest, mis teatavaid konstandid. Jah, just nagu ei oska vene keelt seal teised orkestrid Vaid see läks väga hüplemiseks ja siis kogu aeg. Ja siis jälle edasi ja nii edasi, kõne kõneldakse elase erakordselt niisugune vaimu. Aga lõpuks lõpuks siiski keelati ära ja ainult algul ja lõpuks tuli mängida internatsionaali seepärast, et kõnet saanudki pidada. Stahli nimi oli ju kogu aeg suus. Hitleri natsionaal ilus laul, ei saa midagi öelda, nii. Mida sa veel tahaksid sellest pikast ja huvitavast teest meenutada? Kõigepealt üks märkus tuli minu meelt, et kui te sõitsite nendes sõiduvagunites sõitsite sinna pärapõrgusse, kui te tulite Leningradis aga kui ta tulid tagasi Tallinnasse lõunast, tähendab Lätimaalt siis te tulite 500 kilomeetrit jalgsi täitsa rabast, tähendab, minna kodumaale, nüüd laseb olles lõpetanud ja siis veel oma leedumalt tibutab. Pöial muidugi, orkestrimeestel oli hoopis teine asi, kesis kollasõjas, need, kes ikka rindel olid, noh, muidugi, näitlejaid, neisse kõvas surmaga orkestrimeister oli. Me olime siiski mitte päris, ega meil püssiga käes ei olnud kogu see aja jooksul ja ausalt öelda kogu selle suure sõja ajal, mina ei ole ühtegi pauku lasknud. Nii et pistan küll lasknud, minu pihta on, kas need on juhuslikud ja nii, et orkestrimehed said ikkagi, kui nad kuskil rännakul olid või rändvõeti kohe peale, kui näitas pasunat, siis kohe võttis võeti kohe peale auto. Nii et selles mõttes ma sain kergemini läbi ja tegelikult oli nii, et mul oli palju kasu. Ma ei rääkinud sellest, et mul oli tagalapolgus, oli mull segakoor ja mul oli meeskoor enne seda koorik, kus meie olime vabariigi aastapäeval, aga mul oli seal tagajärg, olgu süvaja segakoor, naised, olisel sekretärid, pesupesijad, kokad ja nendest sai niiskuse korraliku koori, kolmekümneliikmelise ja isegi mina kirjutasin seal ühe laulu, hakkasime just seda laulu õppima, seal ka esimene viimane laul, aga tulime ära, pidime ära tulema ja, ja segatuur läks laiali. Polegi lauldud, regilaulud on viimane aeg väljassega esimene, viimane laul. Ja just vot nendel sõitudel, kus pidi minema tooma nooti või Pille hakkasid seostama muusikalist kirjandus, tsement täitsa rabas, et osta sealt ylvanovat ja teisi ja hakata neid ka eesti keelde tõlkima, nagu oleks inimene aimanud, et ta tuleb kohe konservatooriumi õppejõuks ja muuhulgas hakkab õpetama ka muusikaajalugu. Ma tean ainult teist niisugust meest seal Aarne Mikk, kellel on taipu olnud alati osta igalt poolt kokku raamatuid ja elu, näitab, et see, mida ta on ostnud teadmatutes, seda kunagi lavastab. Mõne aasta pärast selgub, et ta tõepoolest lavastab ja niimoodi oled sina kogunud seda materjali, mida tohutult mis on süstematiseeritud kaante vahele pandud kerge ja hõlbus kasutada igalühel. Nii et võiks nimetada sind küll üheks kogujaks. Mesilased. Nii vot siin ma võin rääkida 146. aastal, siis mind demobiliseeriti ja kohe, kui ma vabaks sain, kutsus Ernesaks mind praamidirigendiks, maalisime õpil olnud ja tema oli tagalas, tema ei olnud mitte sõjaväes ja kohtan teda palju, paljusid kordi seal Moskvas ja, ja Sverdlovski seal ja Leningradis, hiljem ja nii meeskooris olin ma siis dirigendina 11 aastat. Aga samal ajal peaaegu samal ajal, üks aasta hiljem, kui Ernesaks kutsus dirigendiks rammi, kutsus, varistan mind raadiopuridirigendiks, segakoori segakooridirigendiks, nii et segakoori dirigent ja ma olin ma. Peadirigent oli Ariste, nii nagu nii nagu ma olin rammi juures, peadirigent oli oli Ernesaks, minu järgi tuli vist. Uibo vist jah. Oi, minu järgi. Ma tulin ära sellepärast, et ei olnud võimalik käia ring reisusest hakati käima ring reisudel, siis oli kooriga niiskunud ahi, nabiit, korjan punkte. Ma ei tea, kuidas praegu seal rammikkonnaga, et teatud arv pidi aastaselt punkte saama, tähendab teatud arv pidi aastas kontserte andma. Ja siis Ernesaks ligi, nii et jahutas suvel pooleks koori pooleks. Koolikoori pooleks ja isegi kolmas oli meil kvartett, nii et meie korraga olime väljas kaks koori poolt ja kvarteti nii korjasime punkte, tähendab, andsime kontserte suvel. Ja ka talvel oli, noh, rahvamajades ja kohalikes koolimajades. Nii, me saime kolm punkti päevas ja sellega me siis tegime selle punktide arvu tasa. No vot ja kõige selle kõrval jooksis kükad töö konservatooriumis 47.-st aastast peale, kuhu mahub ka palju 34 aastat kateedri juhatamist. Täiesti sportlik suur saavutus, eriti nendel keerulistel aastatel. No selles ma võin rääkida, no Alumäe tuli mul samal ajal umbes, ma rääkisin Kusmin rammu eneses, kutsus rammi Alumäe tulimine, luulet ka sai, tahaks hakata muusikaajalugu õpetama. Andsin, mis, kus sa selle peale üldse toredad, mina hakkan muusika ajalugu õpetama. No tema oli mind näinud sealt sõjaväest, kui ansamblid käisid ringi ja tema nägi, et ma tegelesin kogu aeg seal muusikaga. Ma tõlkisin, limaanduvad ja tõlkisin seal Rimpsi, korseculjeetubisi ja, ja, ja teisi muusikalisi raamatuid küll olemas, tähendab, ma olen selle vastu huvi ja ma vaidlesin küll vastu, et no see ei tule kõne allagi ka noh, tema on, on teada, millise veenmisjõuga on ja kutsus mind ja ma hakkasin siis haka, hakkasin ajalugu muusikaliga õpetama. Kursusele muidugi esimesel aastal olin võib-olla, mul tuli siis üks periood, kus ma pidin veel rohkem õpime kui kunagi varem. Sest ei olnud materjali, ma pidin vene keeles või saksa keelt tõlkima. Ma pidin ära õppima kõigepealt pisi endale selgeks tegema pidin nii ära õppima, et ma oskan ikka täitsa vabalt rääkida. Ja nii et mina esimesel aastal olin võib-olla õpilastest üks või kaks, kaks tundi ees, mitte rohkem. Aga noh, teisel aastal mul olid juba endale konspektid tehtud ja õpilast oli välja jagatud juba konspektid ja asi läks palju kergemini. Muusika ajalugu oli siiski episoodiline dirigeerimist kateedris Jüri varisse juures hoid dirigeerimise õpilased. Ja hiljem, kui mind kutsuti, vahepeal kutsuti mind pedagoog Pedagoogilist instituuti, seal ma hakkasin tegelema kooli muusikaga. Muusikapedagoogikaga ja muusikapedagoogika jäi minu ta mitme nimega muusikapedagoogikakoorimuusikakooli muusikakooli muusika. Õpetajana võib-olla vestlesime, lõpuks lõpetasin, läksin pensionile 1983. aastal, niiet kokku tegi 34 aastat kateedri juhatamist. Ja 36 aastat vist, nii et siin ma nüüd olen. Tegelikult minu isal ja emal olid kaheksa last, mina olin seitsmes, üks suri juba imiku eas, seitse aastat vanem poolõde ja kaks poissi olid veel pealekauba. Nii et meie oleme siis mina ja üks noorem vend, kes on ka surnud olid sündinud pealekauba minu vanematele ja mina olen ainuke, kes on jäänud siiski sellest Vahterite perest. Selle kohta on väga ilusti öeldud, kui püsiv naeratus, mis vajavad siis aasta. Meil oli kavas veel muuseas tormis Kihnu pulmalaulud. Aga noh, aega läheb nii kiiresti, muuseas Kihnu pulmalaulud olin. Mul oli au olla selle esimene õpetaja ja selle esimene ettekandja. Ja vähemalt plaat plaadis on ja siis lindistanud olemas minu juhatuse esimest korda, see pidi olema kavas, aga. Kes on meil veel mõned õhtud ja kes teab, võib-olla kestabki, aga tänaseks me kaldume vist lõpetamisele, sest aeg on hiline. Kõike head teile, poolte, sinu kõigepealt, ma tänan sind ja mina sind.