Tänases keskkavas loeb Rein Malmsten Jaan Krossi luulet. Eelneist laupäevalt nirises skepsis tindiseks igiks tilkudes maailma lihtsust, tallennakepsis teise päikese pilkudes. Üksama mantlit koomale kiskus. Sajatuste eeldas nohule. Alasti, teine hullama, viskus kastest raskele rohule. Sisinast põõsas. Ühele aitas, eelistan teisi Paikuma säravat siugu, teine neist aitas naerdes Kaasiku kaikuma. Rutuga üks just peituma põikas kadakapõõsas varjatus. Kui juba õhtu hääletuks lõikes teise nõelatu karjatas. Üks oma urgu nõrke Vi jalu jõudis ja vaarus halvatult. Üllatust head ka põletav valu näolt ei peletanud Salvatult. Ning kui ta jahtunud naeratu suurudes tumedaks pärliks sadestas pisarat öö ta korjuse juurde astus, skeptik Yakadestas. Kõnnime koos tulesid süütavail tänavail sagivad rahvamurrus kes külvab ümberringi rõõmsaid väikesi juhuslikke sõnu, mille mõte korraga ulatub maailma ääreni. Tule kõnnime koos sagivas rahvamurrus. Tule kuulame koos võõra ja kodus aknal ammu kuuldud laulu. Tule vaatame koos, kuidas kaste sünnib hääletail kastanilehtedel mis on kui suurte tarkade loomade pehmed käpad. Tule Lähen, kuus sõnatusse randa, kus külateekummeli lõhnaga seguneb eatu mere ja nimeta kauguste lahn. Tule lähene, kuus randa. Tule astume kuus paljajalu suurde õhtusse merre, mille jaheda kumava pinnalt kerkivad soojad sinised vood. Tule, astume koos merre. Tule. Ujume koos päikesetõusu saartele, kus seal auravas punases liivas valgete lindude jäljed. Tule. Sa oled elanik. Ma olen maja. Sa oled rand. Ja mina olen laev. Ma olen kuivi huuli janutaja ja sina oled värske veega kaev. Kui sa kutsuks mind nii, kui meri põhja, põhjatu ist voogudest siis ma astuksin hardalt alla ranna raugetest, roogudest lainte Luiludes ümber, jalge keder, luini ja põlvini. Ainult tema tunneks tunnet, valge laatuse põlvini. Nüüd ma tulen. Ja nüüd sa saad mu päästmatumalt ja päriseks. Nüüd ma tulen ja õnn mu kurgus, ehmunud linnuna väriseks. Ümber lõõtsuksid laiad lained vahuvalgetes kuppudes. Tule tulvil Me hõlmann õndsust, mille leiad vaid uppudes. Siis ma tuleks teokarbid kaelas, sinu sügavas üleni. Kunivood minu, vaata temataks snäki juustega üleni. Sel künkal algas imeline laas veel vastu taevasina must ja paljas. Kuid hiirekõrvus, rohi oli maas. Nii imevärske ja nii imehaljas. Sel künkal algas imeline laas. Me tundsime, kuis puude süda lõi ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi. Puud hüüdsid hääletult. Ei või ei või. Ja haljas rohi sosistas, ei tohi. Tundsime, kuis puude süda lõi. Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost, et sellest Laanest tagasi ei tulla? Me läksime ja oksad läksid kuust ja tumma õhus lõhnas sooja mulda. Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost? Ehk külma ümberkivist linn on taas. Me kõnnime kui kõnniks Me legendis. Nüüd õites on imeline laas. Kuid kõik ta õied õitsevad meis endis. Ehk külme ümberkivist, linn taas. Suure rohelise nuustikuga pühkis metsmees selja tagant linna jahedaist märgadest päikeses, ärastest kätest ulatas meile meri sügava sinisel juua mis oli ääreni ääretus täis ja ütles. Sirle lapsed. Mets õunte ja kõigi veel laulmata laulude maik oli Tarvaal. Edelatuule heleda häälehõiked kõikusid laande päike, peo sulle silmile suruv. Rästik ringutas kännukurus hüvasti hüüdes jäigale jääle, kes ta vahetas maantee. Kas sulle astudes Talvet, arest, laulud ei sigine rindu? Vaata millised heledad Ilmar, miks sa jälle lööd maha silmad? Kas sa ikka veel kardad varest kurjade unede lindu? Näe, kuis neid lendab päiksega põiki ärevaid mustis parvis. Vilist ükski ülbeks ei lähe, nii et taasteks pesa asu pähe. Tereta lauluga säutsu jäid, kõiki laule on kõigile tarvis. Tuult ei olnudki. Aga keskhommikul ehmusid korraga pilved kuust ja rullisid rutuga lahtipäratu, suure ja pimestav sinise taeva tukkunud tornid kratsisid sammaldunud kukleid ja tõstsid pool unised alles rohevaid kuldseid ja punaseid kübaraid päikese poole. Pühkides akende emaseid silmi. Purikais kulmu karniiside all sirutas linn oma majade kivised, ärkavad janused, näod päikese poole. Kaks kevadist koera, kes tänava nurgal koera temposid tegid, heitsid kõhuli lopia ja liputasid päikese poole, saba. Ühe päikese pooleks, mis lõõskas taevas ja 1000 päikese poole, mis kiiskasid lompidelt keltsalt vahuselt, lumelt, märgadelt, seintelt ja igalt poolt. Seal tänavanurgal ärganud tornide, januste majade ja 1000 päikese keskel tulid sina mulle vastu 1000 päikest kummaski pärani silmast. Ja mu süda koerapoeg niutsus rõõmust ja liputas 3000 päikese poole oma südamesabaotsa. Kuis püsiks veel jahe Moiumi ja veriseks olla rahul kui kaldaid sööb vahune meri ja isegi lumi on vahul n kevadest uimaseks haistes, kuis kõndida tasakesi kui isegi kuupaistes pahiseb Sulawesi ööd läbi neid Vandsin väljas ja põlgan sängi põhku ja kuulan merd ning näljas tähti. Ja peale joon õhku. Taevast kui sa õue lähed põepsu põue rõõmusen. Sest need on kõik kauged tähed hoopis lähemal kui enne. Neid on pimedusele, mille külmast käes, su süda ehmus. Suures ametis lille igatsevalt lõhnav pehmas. Nagu pung. Et sünniks mari, avaneb sus õieks ootus. Vari üksinduse variga tundonsu kohalt suhtuks. Virgub esmahommikune, kõigi võimaluste ainus. Ning su koiduootel tuba on kui muinasjutu algus. Õhus ämblikulõngade lendan. Ma hinguse karge vine, õhus mõteloodeta lend on ja mõtete sündimine. Metsroosi juured vaikus ja kauged linnad, mis on lootustest valged ja suured. Kastepiisk mänjocal hetk hääletus, tuuletus ja piisas ja hetkes maailm ja miljon luuletust. Piisk värahtab Menjukal, Kivibraegudest variseb liiv üle kummargil mändide möirgab reaktiiv. Hõigu lõhnalist vaikust maitsma. Jälle sirutub maa. Peab möiret vaikust kaitsma. Kui vaikides ei saa. Tuul blogistab vimplid plaks ja plaks. Karavell läheb kaugeile, mail. Sõlg samet barretil kaupmehesaks tuli saatma geenoa kail. Marja su kätes on mereõnn, ta palvet läkitab taeva. Ei märka, kui Kai trepil poisipõnn, ujutab mängulaeva poisi punakad sasi Pealt. Vaevalt ta näeb ja julget veel Näbijat nina. Ja vaevalt talle küll meelde jääb nende silmade imelik, sina. Säält Relgivad vastu kõik purjed ja raadiomeredel rannatused. Seal aimata on hiigla imedemaad ja võidud ja kannatused. Kuid mees neid ei märka. Ta möödub ja pea taas istub keskkontori Umbust. Ja keegi ei aima. Ja keegi ei tea, et ta kohtas seal väikest Kollummust. Kui rikke, kuid arengul seal pole, piir. 500 aastat hüürates lennuk Tallinna kohal, tiire ja pargis, peas punakas juuksetutt, ise üleni õhin ja huvi sinisilm läbi ninaga poisiklutt, lennutab paberist tuvi pilguga lennukit saadata ja kuklasse lükkate mütsi. Kuid hoolega hoolega vaadake pargiteel mängivat jütsi. Kes teab, mis tema kortee või looväi. Tema ei otsi kulda. Kuid tema ehk esimeseks maa peale toob peotäie marsi mulda. Teie üks kõrv kullakarva jõuluküünlast kullakarva hiire. Mina vaatasin Kuldset hiirt masuudi mehedeni tuppa otsima, jäin meeleheites küünlaid läitma. Jõuluvana tuli, jagab komm, jagab inglipilt. Surnud küünlaid põles, surnud tuli. Jõuluvana kandis naabripilt surnud küünlaid. Valeviltetavatsin. Sööma. Las solvub jõuluhani. Elus kuldset Hilt. Ma otsin, otsin, otsin lingvist otsima, jään pimedani. Rein Malmsteni esituses kuulsite Jaan Krossi luulet.