Tere päevast, lugupeetud Estonia seltsi liikmed, kallid külalised. Alustame oma väikest kõnekoosolekut, mis on nagu proloogiks homsele Estonia seltsi juubelipäevale. Ja mis võib-olla on tänase kõnekoosoleku eesmärk. Kõigepealt me teeme tagasivaateid Estonia Seltsi ajaloole, siis ültse seltside osale eesti kultuurielus. Ja ma väga soovin, et iga sõnavõtja vähemalt ühe mõtte ütleks välja selles suunas, mida üks kultuuriselts võiks ja peaks tegema ära homme Meie tänases päevas. Kui Estonia selts oma tegevust alustas Tallinnas oli tema üheks peamiseks eesmärgiks rahvusliku kultuuri arendamine. Et panna seda vastukaaluks kadakluselia Vene venestamispoliitikale. Ja tundub, et sellal Estonia selts oma osa täitis. Kuid vahepealsed 50 aastat, millal seltsitegevus on katkenud, on meid jälle löönud aastakümneid tagasi. Meile on sisendatud, et kultuuri tuleb alati vaadeta kui lõhestatud olemust, et igas kultuuris on hea kultuuri halb kultuur selles mõttes, et sotsialistliku ideoloogia järele meile sisendati projetaarse päritoluga kultuur on ainult see õige kultuur, ülejäänud don kapitalistliku mõjuga ja ja seda nagu püüti alati kõrvale tõrjuda, nii nagu olid õiglased ebaõiglased seasõjad, rääkimata sellest, kas inimese tapmine üldse on õiglane või ebaõiglane ja nii edasi. Ma arvan, et selle motiivi ei ole tarvis pikemalt peatuda. Aga üks on selge, kui me tahame oma omariiklust ja Eesti kultuurielu edasi viia, siis iga üksikinimese iga organisatsiooniga seltsi panus on kindlasti vajalik ja väga oluline. Homse päevaga lõpeb Estonia seltsi mineviku kokkuvõtte tegemine ja me peame paika panema need mõtted ja suunad, mida me võiksime ära teha tulevikus. Ja seda tegevust. Me tahaksime vaadetega kahes aspektis, kõigepealt üks osa, mis on seltsi kui seltskondliku organisatsiooni tegevus, mida ta teeb oma liikmete heaks kontserdite pallide kõnekoosolekute kokkutulekute näol. Ja teine moment, mida selts peaks ja suudaks teha laiemale üldsusele ja selles liinis meil on võib-olla küpsenud üks ettepanek, üks mõte, mille suhtes me tahaksime ka täna teilt kõikidelt saada toetust, kinnitust ja täiendust. Nimelt et järgmisest aastast alates hakata Eestis korraldama oma kultuuripäeva. Ja praeguste mõtetega oleks ta selliselt, et ütleme, 91. aastal, ta toimub kevadisel pööripäeval, 21. märtsil, aasta hiljem 92, suvisel pööripäeval, siis sügisesel talvisel pööripäeval, et ka see kultuuripäev oma kohas ja ajas muutuks liiguks. Et sellel päeval oleks Eesti teatrites, kontserdilavadel, raadiost, televisioonil, televisioonis ainult eesti muusika, eesti autorite looming, kavas Etka näitused, koolide kirjandusõhtut, kirjanduspäevad, et need ühel päeval aastas oleksid kõik pühendavad eesti kultuurile kõige mitme kesisemates avaldustes. Ja ma arvan, et et siin ei ei tule moodustamisel mingi vabariiklik keskstaap või ministeeriumi nõukogu. See oleks just tore, kui iga vald või linn või kool pakuks välja seda, mida tema peab sellel hetkel selles paigas kõige olulisemaks. Ja kui me siis tervikuna ühel päeval avastame, et et täna on eesti kultuuripäev, mis ideaalis võiks olla ülemaailmne eesti kultuuripäev. Et meie sõbrad-tuttavad, kaasmaalased ka Rootsis, Kanadas, Ameerikas võiksid ühel päeval mõelda, et nad kõik on ühe rahva ühe kultuuri lahutamatu osa. Nõukogude võimu tingimustes on sellest sõnast kultuurajakul Turnu räägitud nii palju juttu, et see sõna selle sõna olemus on tihti ära lagastatud, on devalveerunud. Ja meil vahel tundub, et, et jälle. Me alustame ühte mingisugust kampaaniat. Aga oma sissejuhatuse lõpetuseks tahaksin teile ette lugeda Voldemar Panso sõnad, mis on kirja pandud kaks aastat enne tema surma ja mis minule kõlab ka nagu hapüüdena nagu karjana tuleviku suunas. Ja ma arvan, et et see oleks ka meile üheks õigustuseks või lähtekohaks. Kultuur, kultuur, see on nüüd sõna nõue, karje loosung kõigile loovale inimestele, kes tunnevad end olevat kutsutud rahvast teenima. Vaimne küpsemine, vaimne nivoo ja vaimuajaloo tugev tundmine päästab meid jalgratta taas leiutamisest. Poisiklikkusest ja Saalepi narri Kuljustest. Ainult see teeb iseseisvaks. Ma väga vabandan, et väljakuulutatud sõnavõtjatest ei saanud Eestimaale tulla Käbi Laretei, kes paar päeva tagasi kukkus ja vigastas oma jala. Jutad Siljakus peaks olema juba Tallinna lennuväljalt hotelli jõudnud ja tulebki iga hetk ja ma loodan, et Ain Kaalep on ka kohale tulnud. Nii. Tänan tähelepanu eest sissejuhatuseks ja annaksin järgnevalt sõna Oskar kuningale, kes on lubanud meile rääkida Estonia seltsi algaastatest ja loomulikult iga kõneleja, iga vahelüli, ta peab tegema. Lõpetuseks ühe ettepaneku seltsi tuleviku osas. Palun. Austatud kuulajad daamid ja härrad. Kui me oleme täna siia kogunenud tähistama Estonia seltsi 120 viiendat aastapäeva siis sobib sel puhul meenutada Jaan Kärneri sõnu. Kärnar 60. Kärnal aastal 1925 Estonia 60. aastapäeva puhul avaldas lühimonograafia, kust ma loen ühe tsitaadi. Kärner ütleb. Estonia ajalugu. See on peatükk Tallinna Eesti seltskonna ja laiemas mõttes kogu Eesti ühiskonna ajaloost. Kui 1865. aastal käputäis raekoja teenreid ja käsitöölisi Tallinnas asutas laulu- ja mänguseltsi siis ei olnud mitte üksnes too vana hansalinn vaid kogu eestlaste maa alles balti parunite majandusliku ja kultuurilise üle võimu all. Ei võinud siis veel mingit juttu olla. Kauge nägelikumast rahvus rahvuspoliitikast eriti mitte Tallinnas kui vaese Põhja-Eesti pealinnas ja saksluse tugevamas kantsis, ütleb Jaan Kärner. Kuigi tollal elas kubermangu linnas 10000 sakslase kõrval juba ka tsirka 15000 eestlast kuulus kogu linna juhtimise ühiskondlik struktuur ja majanduslikke ettevõtlusjust sakslaste valdusse. Kui 1871. aastal elas Tallinnas üle 1600 aadliseisusest kodaniku siis vabrikutöölisi oli siin samal ajal 500 ringis. Teenijate protsent moodustas linna elanikkonnast rohkem kui kolmandiku. Enamik neist kuulus muidugi eestlaste hulka. Selline oli siis sotsiaalne taust, millisel alustati esimeste eesti kultuuriorganisatsioonide loomist selles linnas. Eestlane pidi linnas Saksaks saama, kui ta ei tahtnud lihttööliseks või teenistujaks jääda. Eesti lapsedki said kuni 1887. aastani. Seal venestusreformi tulekuni said eesti lapsed alghariduse Tallinnas peamiselt saksa keeles kusjuures haridusega kaasnes tavaliselt ka saksa vaim. See oli pinnalt, see oli pinnas, millest millelt võrsusid, kadakasaksad, kelle hulgas kultiveeriti väikekodanliku mentaliteeti. Seda kõrgemalt tuleb hinnata neid väheseid rahvameelseid tegelasi, kes asusid siin rajama esimesi eesti seltse. Väliseks eeskujuks olid Tallinnas tegutsenud neli saksa lauluseltsi mis olid asutatud juba möödunud sajandi esimesel poolel ja nende eeskujul asutati 1863. aastal ka Eesti lauluselts. Revalia. Selle meeskoori juhatas Kaarli kiriku köster vorm pärg. Aga varsti moodustati see koor ümber segakooriks ja Revaalia segakoor esines peale Tallina kontsertidega ka Harjumaa kirikutes, aidates nõnda maakonnaski ellu äratada kohalikke laulukoore. Ja näiteks Tallinnas 1866. aastal toimunut saksa laulupeol esineski edukalt Jüri kihelkonna segakoor. 1867. aastal aga vallandati Vornberg rahvuslikel põhjustel köstriametist ja ta oli sunnitud Tallinnast lahkuma, mille järel vaibus ka Revaalia tegevus oma Tallinna viibimise perioodil. Korka Carl Robert Jakobson kavatses Revaalia laulukoori uuesti elustada, aga tema lahkus ka Tallinnas peatselt ja koor suli välja. Ja ta õieti muutus hiljem Kaarli kiriku kooriks. Ja selle tõttu sealt osa lauljaid. Hakkasid mõtlema uue seltsi asutamisele ja nii koguniski 1865. aasta oktoobris kaupmees Johannes trimmeri korterisse Viru tänavas kümmekond tema sõpra, kes pidasid uue seltsi asutamist väga vajalikuks. Mõni päev hiljem toimus seal juba suurem koosolek, milles osales üle 40 inimese. Enamasti käsitöölised, magistraadi, teenrid, teenistujad ja väikekaupmehed. Koosolekul pidas sissejuhatava kõne magistraadi teener Georg koppel ja nimeks pandi asutatavale uuele seltsile. Estonia esimeheks ja kassahoidjaks valiti Johannes trummel kirjatoimetajaks Georg koppel. Teisteks liikmeteks Aleksander Roode ja Jakob Lilian Berg. Trummel aga lahkus esimehe kohalt juba mõne nädala pärast ja jäi ainult kassahoidjaks. Uueks esimeheks valiti toomvaestekooli juhataja Trai kes oli ühtlasi Estonia esimene koorijuht. Troy tõi kaasa omalt poolt ka hulga muusikasõpru aga ta tõi seltsi kaasa ka eestlasest misjonäri Hans Tiismanni, kes Aafrikas tulnuna mõnda aega Tallinnas viibis. Enne Aafrikasse saga enne Aafrikasse tagasi sõitmist kinkis Tiismann seltsile oma klaveri. Näeme, et Estonia suhted ulatusid juba tollal meie kontingendist kaugemale. Algul kõneldi Estonia Ki koosolekutel saksa keelt, samuti kirjutati protokollid saksa keeles. Murrang toimus alles 1868. aastal, mil protokolle hakati kirjutama eesti keeles. Ärkamisaja vaim oli lõpuks Tallinnagi jõudnud. Seltsi esimeste aastate tegevuse kõrgpunktiks oli kahtlemata Osavõtt 1869. aasta suvel Tartus toimunud esimesest üldlaulupeost. Kutse sellest saabus märtsi lõpul. Juhatus otsustas osa võtta ja lauljate lauljatele valmistati hõbedane rinnamärk. Sellel märgil on Neitsi, kellel on käes lüüra aga muretseti ka seltsi lipp. Ja Tartusse sõitsid 10 lauljat. Plaanvankril raudteed sel ajal ei olnud ja koolijuhiks oli Eduard Bergman. Laulupeo kolmandal päeval Tartus võeti osa võistulaulmisest. Kui tribüünile asus Estonia meeskoor, pidas koori liige Georg Koppel lühikese tervituskõne, rõhutades laulmise kasvatuslikku tähtsust. Ta soovis edu ka kõigile teistele Eesti lauluseltsidele ja nende juhatajatele. Koor laulis, mingid kütti laulu autor ei ole enam teada. Ja žürii otsust oodati muidugi suure põnevusega. Kui siis helilooja Aleksander sõlman Kunileid žürii nimel teatas, et esimese esimene auhind on määratud Estonia koorile, no siis oli Tallinna lauljate rõõm muidugi suur. Ja esimese üldlaulupeo ajalugu uurinud Rudolf Põldmäe ütleb. Ilmselt käisid Estonia koorivõimed kaugelt üle oma võistlejate taseme. Ja alles Tartu laulupeolt tagasi tulles esines Estonia koor sama aasta sügisel. Suure Gildi saalis Tallinnas esimese avaliku kontserdiga ja selle kontserdi puhastulust võidi tasuda laulupeole sõitmisega seotud võlad. Kahjuks see lauluharrastuse joon ei püsinud järgmisi üldlaulupeoni ja seetõttu 1879. aasta teisel üldlaul laulupeol Tartus esindas Tallinnat juba lootuse seltsi koor. Kui Johann Voldemar Jannsen ühes Lydia Koidula 1871. aasta suvel Soome sõites Tallinnas peatus mõned päevad siis võtsid nad kontakti ka Estonia seltsi juhatusega. Vahest mõjus ka neilt saadud ärgitus kaasa selleks, et 14. novembril 1871 toimus Estonia seltsi esimene näitemänguõhtu. Lavale toodi kohalikku veinikaupmehe pettenbergi näidend. Valelik, kes tõtt räägib? Edaspidisest repertuaarist on teada. Nirgi Hinno viletsus ehk heategu leiub head palka seal jüripäeval 1972. Autol oli seltsi liige ametnik Bachmann. Ja samalt autorilt järgnes veel näidanud Igalühel oma kõverus 1873. Koidula Saaremaa onupoeg jõudis siin lavale alles 1874. aastal. Asjaarmastajad näitlejad olid elukutselt käsitöölised, ametnikud aga kaasa lõi näiteks ka sauna omanik Adamson oma abikaasaga. Aga seda näitlemise harrastus jätus esialgu samuti ainult mõneks aastaks. Seltsis hakati eelistama kirju eeskavaga maskipalle. Perekonnaõhtuid, tantsuõhtuid. Estonia muutus pikapeale rohkem kinniseks klubiks, kus tooni andis kadaklus. Ja see kõik viis ärksamad haritlased uue eesti seltsi lootus asutamisele aastal 1877. Ja kolmas üldlaulupidu, mis toimus 1800 80. aastal Tallinnas. See kolmas üldlaulupidu toimuski peamiselt Lootuse seltsi eestvedamisel, kusjuures kogu ürituse hingeks oli Janseni väimees doktor Heinrich Roosentaal. Pööre paremusele tekkis Estonias alles 1800 üheksakümnendatel aastatel, kusjuures üritajaks oli Peterburist saabunud ajakirjanik Andres Bert. Tema sünnist tänavu täitus samuti 125 aastat. Kiindumuse lavakunsti vastu tõi Bert kaasa Peterburi teatrielust. Ja algul koondas ta näitlejaid lootuse seltsi. Kuid. 1893. aastal õnnestus tal oma pooldajatega Estonias ülekaalu saavutada. Ta lihtsalt sokutas oma tuttavaid taidlejaid sinna klubisse nii vaikselt liikmeks ja nii ta tema poolde pääsesidki siis löögile. Ja järgmisel aastal seal 1894 üüriti seltsile uued ruumid Väike-Tartu maanteel, kuhu jäädi peatuma tervelt kolmeks aastakümneks kuni oma maja valmimiseni. Estonia uue juhatuse esimeheks valiti August Busch, kes on jätnud oma jäljed ka Eesti ajakirjanduse ja kirjastamistegevuse ajalukku. Aga näitetrupi juhatas Andres Pert, kelle juhtimisel saavutati juba tunduvalt kõrgem ettekannete tase. Repertuaaris domineerisid siiski endiselt melodraamad, laulumängud, kergelt jandid, tõlkelaenud ka peale kõige muu algupäranditest paistab silma Juhan Kunderi kroonu onu, mis tuli lavale 1896. Järgmisel aastal sai Estonia näitetrupi juhiks Rätsep Karl kihlfelt. Nuni entusiastlik taidleja aga seltsi esimeheks valiti 1897. Edumeelne pedagoog Aleksander Tamm kes oli kutsehariduse omandanud Peterburi Õpetajate Instituudis. Näeme, et sellel ajal palju valgust oli siiski ka ida poolt. Tamm pidas näitetrupi esmaseks ülesandeks inimese eetilist ja esteetilist kasvatamist. Venestusaja survel ei olnud tollal võimalik rahvustunde süvendamisest avalikult rääkida. Ja teatriajaloolane doktor Karin Kask sedastab. Karl kihver. Felti tegevuse kõrval tuleb näha ja tunda ärksameelse. Energilise ning pika tööpäevaga esimehe tähtsat osa tolleaegses teatrielus seda nii hästi repertuaarivalikus kui ka trupi täiendamises uute jõududega. Ja Jaan Kärner Omalt poolt, ütleb Tamme mõju Tallinna seltskondliku elutõusuks. Ei ole igatahes mitte väike. Aleksander Tamm nimetas eksiarvamuseks, et ainult sakslased on suhteliselt midagi väärtuslikku looma. Tahaksin siinkohal lisada, et seesama Aleksander Tamm oli ligemale 30 aastat hiljem üks Tallinna ringhäälingu asutajaid ja omal ajal üks populaarsemaid saatejuhte. Diktoreid. Ja tema esimeheks olles tulid Estonias lavale juba ka Soome kaasaegsed näidendid. Minna kanti draamad murdvargus ja Rainela talus. Leib, tõlkis kohalik raamatukaupmees Jakob Ploompuu. Aga teatrientusiast kihrefelt sõitis peagi välismaale ennustama kutsealal täiendama Saksamaale ja Pariisi. Ja nii sai tema asemel 1899. aastal Estonia uueks näitejuhiks Wilhelm Taal. Lugudselt samuti Rätsep. Ja taal oligi viimane asjaarmastajast näitejuht Estonias, kes 1906. aasta kevadel andis oma kohustused üle Paul pinnale. Ja esimesi samme Paul Pinna tegigi laval juba möödunud sajandi lõpul. Pärast sõda 1947. aastal ilmunud mälestustes kirjutab pinna tolle aja kohta ma tsiteerin. Mingisuguseid kunstilisi põhimõtteid veel õieti ei olnud. Eesti muusika- ja näitemäng, ehkki juba 30 aastat vanad, hoiad alles lapsekingades. Estonia selts pidas oma ülesandeks pakkuda rahvale mõistlikku ajaviidet ja lõbu. Nii et möödunud sajandi lõpuni. Aga Wilhelm Taali töö tagajärjel uue sajandi algul olukord mõnevõrra muutus. Kujunes võimekate inimesest näitetrupp, kusjuures juhtiv osa läks noort juurdetulnute käte. Paul Pinna kõrval tuli teatrisse tuli Estoniasse ka Theodor Altermann Anna Markus, Netti Adler, Aleksander Drell järv. Kõik nimed, mis on jäädvustatud ennast meie teatriajalukku. Ja laulumängude asemel kaldus repertuaaris pealmine tähelepanu draamale eeskätt kaasa selle ühiskonnakriitilisele näidendile ja neid viimaseid. Neid ühiskonnakriitilisi asju tuli muidugi otsida teiste rahvaste näitekirjandusest ja nii tulevad sajandi algul Estonias lavale. Ja seltskonnatoed, Herman suudermanni kodu ja jaanituli vene klassikast, Nikolai Gogoli naisevõtt aga ka Anton Tšehhovi Karu ja kuidas meie ajal kositakse Maksim Gorki põhjas siis veel ka maks, Albe näidendeid. Aga ikkagi jätkub see Soome. Repertuaari tutvustamine tuuakse lavale Alexis kivinõmmekingsepad ja kaasaegsetes soome autoritest pakkala Parvepoisid. Ja minna kanti Anna-Liisa siis eesti klassikast. Peale Kreutzwaldi toodi lavale ka Juhan Kunderi ja Lydia Koidula asju, aga juba ka August Kitzbergi pila. Peetri testament. Sajandi algul tekkis Tallinna kultuuripildis veel üks oluline täiendus. Konstantin Pätsi toimetusel hakkas ilmuma esimene päevaleht Tallinnas. Teataja ja selle toimetusse koondus. Haruldaselt kultuurilembene kõrgekvaliteediline meeskond. Nimetan ainult nimesid Eduard Vilde, Johannes Voldemar Veski, Hans Pöögelmanni. Peamine peamise teatrikriitikuna esines, tead Teataja veergudel Hans Pöögelmanni. Ta jälgis hoolsalt teatri, mängukava ja näitlejate võimeid. Pöögelmanni pidas samuti lavakunstiülesandeks inimest arendada ja seesmiselt kasvatada. Omistada seega teatrile suurt osatähtsust ühiskondlikus elus. Just ka menu mõttes erakordseks lavastuseks kujunes 1903. aastal korki põhjas. Seda mängiti kahel hooajal kokku 13 korda ja 1905. aastal käidi sellega Helsingis Arkaadia ruumides külalisetendust andmas. Ja samal aastal revolutsiooni aastal korrati lavastust veel Tallinnas. Nii palju kordi polnud seni läinud ükski Estonia sõnalavastus. Lavastusele andsid üksmeelselt hea hinnangu Hans Pöögelmanni. Eduard Vilde-Wilde oli nimelt teost näinud ka Berliini väikeses teatris ja tema kirjutas teatajas. Ma pean tunnistama, et Estonia näitlejad Maksim Gorki vene näitemängu vaimu sügavamini sisse oli tunginud kui, kui Berliini saksa kunstnikud, kes vene elust nii kaugel eemal seisavad. Aga? Lava kunstilise tegevuse elavnes kõrval muutus Estonia seltsi tegevus sajandi algul juba järjest mitmekülgsemaks. Ja seda juba sellel põhjusel, et Estonia ümber koondus nooremaid eesti haritlasi nagu Jaan Teemant, Konstantin Päts, advokaat Ferdinand Karlsson, doktor Jaan Maasing, jurist Mihkel Pung. Siis vanematest tegelastest veel Mihkel Martna, Johan Lilian Bach. Ja 1903. aasta sügisel valitigi esimeheks Jaan Teemant. Ja samal ajal määrati seltsi raamatukuuks raamatukogu täiendamiseks juba suurem summa. Estonia kontsertidel esines juba tulevasi Eesti kuulsusi, nagu Aino Tamm, Paula preem, August Opmann, Julius sõrmus ja teised. Kunstnik Ants Laikmaalt telliti maal Kreutzwaldi kujutav maal. Kaugelt näen kodu kasvamas, mis pandi seltsi ruumidesse üles. Nüüd 1905. aasta sündmusi elas 40 aastane Estonia üsna tormiliselt kaasa Estonia selts muutuski keskkohaks, kuhu pöördusid kõigi poliitiliselt mõtlejate pilgud. Jaan Kärner ütleb. Selts muutus kohaks, kus löödi sõnalahinguid, peeti revolutsioonilisi kõnesid ja võeti vastu tuliseid revolutsioone. Oma ajaloolises romaanis tõusev rahvas ka seda ajastut üsna kujukalt kajastanud. Karistussalkade saabudes tuli osal tegelastel nende hulgas ka ja teemandil ja Konstantin Pätsil. Otsal tegelastel tuli minna maapakku ja uueks esimeheks valiti doktor lüüdis. Aga Stoloppini reaktsioonile nagu vastukaaluks muutus Estonia näitetrupp Paul Pinna juhtimisel. Müüd kutseliseks. Kui Tartus oli eelmisel aastal uus Vanemuine avatud August Kitzbergi draamaga Tuulte pöörises, milles juba kajastub 1905. aasta mõnel mõnevõrra siis taheti ka Estonia kutseline teater avada nimelt algupärandiga. Paul Pinna ja Theodor Altermanni tellimusel kirjutaski noor 27 aastane Mait Metsanurk. Selleks näidendi päikesetõusul. Akadeemilises eesti kirjanduse ajaloos, ütleb Metsanurgauurija kahjuks kadunud uurija ütleb kiirustades loodus ei olnud päikesetõusul kunstiliseks saavutuseks kuid selle lavastamine tähistas Metsanurga kirjaniku töö esimest arvestatavat arvestatavat tõusu, sedastab ainu ainupärsimägi. Aga lausa sümboolsel kombel on selle näidendi käsikiri aegade keerises kaduma läinud ja trükisee ei jõudnudki. 1907. aasta teise märtsi peakoosolekul tehti ajalooline otsus asuda oma teatrihoone ehitamisele. Pöörduti palvega Peterburis siseministri poole, et luba antaks Tallinna Eesti teatri ehitamiseks teostada üleriiklik korjandus. Vanemuisel oli selline luba varemalt. Aga seekord tuli ministeeriumilt eitav vastus. Aga kubernerile siiski luba sai Eesti kubermangu piirides rahvalt raha korjata. Ta hiljem andis sama loa ka liigi kuberner Riias. Siis pöörduti arhitektide poole, et saada võistluse korras maja ehitamiseks plaane. Muuseas pöörduti ka Lääne-Euroopa arhitektide poole selle üleskutsega. Ja advokaat Jürise ettepanekul rajati hoone ehitamise finantseerimiseks osaühisus ja 1990. aastal valiti Osaühisuse nõukogu. Ma mainin, siin on mõned nimed, kes nõukogusse kuulusid seal advokaat Jürine siis Voldemar lender, siis pangandustegelane, Uibu, puu. Edasi rida arste, doktor Friedrich Akel, doktor löis doktor Hans Leesment, tar Linnamägi doktor Jaan Maasing, Voldemar Päts. Aga ei puuduga Jaan Poska nimi ja arstidest veel doktor Köhler, see oli kadunud Köleri vennapoeg. Ja seltsi juhatuses seni Osoil nõukogus, seltsi juhatuses samal ajal jällegi doktor Friedrich akkial doktor Konstantin Konik, doktor Juhan Luiga Edasi Ottostrandban, Jaak Reich, mann, Jüri Vilms, Voldemar Päts Oskar hamber ja teisi. Vabariigi ajal kohtame paljusid neist nimedest valitsuse liikmetena, ministritena. Trump on muide ka riigi valama vanemana, samuti kui Akel. Ja Estonia oli seega kujunenud nagu avaliku elutegevuse eelkooliks. Kui siis soome arhitektide Armas Lindgreni ja Viivi Lonni ühise auhinnatud projekti järgi ehitatud hoone lõpuks 1913. aasta augustis augustiks valmis siis oli selleks ka viimane aeg. Me teame, mis toimus järgmise aasta suvel. Samal ajal. Avamiseks valiti maailmakirjanduse klassikast meelega. Muuseas, kes valijad olid, seda ma ütleks teatriosakonnas. Estonia seltsi teatriosakonnas olid sellel ajal Konstantin Päts, Friedrich Akel, Ernst Peterson-Särgava, Ferdinand Karlson ja notar Linnamägi. Ja nende soovil valiti Šexpyri Hamlet ja selle tõlkis originaalist Peterburi Ülikooli kasvandik Aleksander Tombak varjunimega Kalju vald. Nii et see oli esimene Sekspiri tõlge, mida originaalist tõlgiti siis seal valik ei, see oli muidugi õnnestunud Theodor Altermanni ka nimiosas. Ja see valika mitmeski mõttes sümboolne Hamleti küsimus olla või mitte olla. Siis Noor-Eesti liikumise ideoloog Gustav suits oli kirjutanud päevakohase proloogi aga saalis publiku hulgas istus tundmatuks maskeerituna ka Noormaapagulane Friedebert Tuglas. Aga saalis istus ka Marie Under, kes tegi alles esimesi samme luulepõllul. Berliinis oli saabunud. Kodumale professor Rudolf Tobias juhatama oma selleks puhuks loodud ballaadi sümfooniaorkestrile ja ja solistile, sest ilmaneitsist ilusast seal Kalevipoja tekstile ja see jäigi Tobiase viimaseks kodumaal käimiseks. Lausa prohvetlikult mõjub tema ühes sellega seoses ilmunud artiklis küsimus. Tobiase küsimus. Kas need müürid ikka aegade tormile vastu peavad? Nii et kui teha nii väikest kokkuvõtet oma natukene ikka olen ainult jutust siis mida mina seltsid aastajatele väga südamele paneks? Vajaksime Estonia varasema perioodi kohta. Kaasa arvatud ka maja avamine vajaksime juba kapitaalsemat monograafiat, kui seda on Jaan Kärneri oma. Muide, on väga hea monograafia kirjutanud teatri- ja muusikateadlane Vilma Palma, Estonia lauluteatri rajajaid, siis Karin Kaseraamatus, teatritegijaid, alustajaid on sellest juttu Estonia algusperioodist, aga vaja oleks luua minu arvates. Teatud autorite kollektiiv sest et Estonia tegevus on niivõrd mitmetahuline peale teatri, haaraga, muusika valdkonda, seltskondliku tegevuse valdkonda ja seda peaks seda monograafiad peaks siis koostama nagu kollektiivselt. See oleks minu kui ettekandja soov. Tänan tähelepanu eest. Liigas sõnadega Voldemar, mille lugupeetud daamid ja härrad, minu ettekanne on hoopis teist laadi. Mina ei räägi teile mitte uudseid asju, vaid räägin kõigile tuntud asju, aga katsun neist muuta neist teha ühe terviku, mida meil tavaliselt ikkagi ei olegi. Ja algan täitsa imeliku lausega nimelt iga päev meil Ringi käiv käiva lausega eestlased on veel väga halvad inimesed, nad ei saa kunagi üksteisega läbi, üks alati nügib teist kusagilt poolt. Ja nüüd sellest alustan, maga, sest see on õige ja ei ole ka. Sest täiesti ühes nõus ollakse ainult seal, kus üks ütleb ja teised kõik tagantjärele kiidavad. Jaa, ning isemõtlev, pea maa loetakse. Kaks pead, eestlaste põhiseisukoht on ikka kogu aeg, ainult kaks pead on kaks pead. See tähendab seda, et igaüks mõelgu oma peaga, aga veel kokku saab sellest natukese suurem tarkus, kui ühe teata. Loodus- ja looduslikud elutingimused on ise määranud, et on kahesuguseid rahvaid. Selle, see niisuguse suhtumisega. Kas sellepärast, et näiteks seal, kus rahvas on liikuv ja rändav, eriti karjakasvatajad seal peab paratamatult olema üks ühe juhi printsiip ühe juhi printsiip, kes on teistest kõik üle, sõna kuulevad, muidu ei ole karja Teie Kaljast üles, sest tal peab olema ka karja karjaväärne suhtumine asjasse. Nõukogu rahva, need soome-ugri rahvad on aga kogu aeg elanud nii kaua, kui me teame, põhjapoolse paras kujuta metsade alal omaette väikeste kogukondadena ja seal ei ole neil olnud vajadust siukest suure võitleva vägeva pealiku vastu küll järele, küll on aga vaja ikka olnud vaja ühist tööd ja ühist tegemist. Teisiti ei ole, see on neis rasketes tingimustes iialgi Sanuelad. Mis puutub Eestisse, siis on juba Henriku kroonikas väga selgesti näha, milline on eestlaste omavahelised suhted ja milline on Nende ühiskondlik arusaamine ühiskondlikust korrast ja omavahelisest läbisaamisest. Sest Henriku kroonikas on väga selgesti näidatud, kuidas Eestis asja otsustavad kärajad on meeste nõupidamised, seal valitakse ka vanemvanemana ainult kära ja otsuste täidesaatja ja järelevalve ja ja et see teostaks ja isegi seda on kogu aeg näha, et ka vanem ja siis ka üksi, vaid tema kõrval on nõumehed isegi sõjaküsimustes, isegi sõjaküsimustes sõja ajal on ikka näha. Kui Läti Henriku kroonikast näed, otsustavad asja vanemad ja paremad siinjuures, et optimise oi seejuures veel juures, tähendab, nõumehed on kiirkorras, tähendab, meie kogu otsustamise laad on olnud alati kollektiivne ja demokraatlik. Ja, ja see on säilinud muuseas ka läbisele võõrrõhumise all elamise aja. Väga huvitavalt võib näha näiteks Saaremaal, kus veel 18. sajandi lõpul võib näha, et talurahva asja ajavat pakkuse vanemad kes valitud vaguse vanemad, kes omakorda valivad kihelkonna eesseisja või vanema, tähendab traditsioon alt üles, on ikka kogu aeg olnud ja nüüd lähen ma siis nüüd päris teema juurde. Euroopaliseerinud kuju võttis ühise tegemise ja otsustamise traditsioon siis kui rahva rahva kui talude, kui raharendile üleminek ja talude päriseksostmine piis meie majanduse täiesti tõkis, meie talumajanduses hoopis teised vajadused. Meie vana talumajandus oli ju põhiliselt võiks ütelda. Enda keskne ja. Raha vajati väga vähe, ainult raha ja raua ja soola ostmiseks. Aga nüüd tuli see vajadus, mida me nüüd nimetaksime turumajanduseks. Talumees pidi hakkama Ma nii, et ta saaks raha, millega maksta raharent, millega lõpuks osta talu päriseks. Ja see nõudis hoopis teistmoodi kasvatatud ja haritud inimest mitte nii häda pärilikult võttis isaisade kogemused üle ja edaselas edasi naturaalmajanduslikult. Ja, ja sellega seoses tekibki see nõndanimetatud rahvuslik ärkamisajal. Ma ütlen, et meil käsitletakse seda, haarati peaasjalikult kultuuriliikumisena, aga kui me vaatame tõsiselt, siis kasvab välja seljaaegsest erilisest majanduslikust olukorrast. Ja, ja tegelikult oli, see võib ütelda rahvuslik vabadusvõitlus. See oli võitlus kahepoolse surve vastu. Nimelt just sel ajal tekib üks murrang teiste meie valitsevate rahvaste suhtumises eestlastesse. Kui Baltisakslus enne oli nagu meelega hoidnud distantsi eestlaste vahel, olgu matsid omavahel ja nagu vastu tahtmist võtnud kadakatena teatava osa enda hulka, aga juba siis täiesti rahvustunud siis sel ajal, kuuekümnendatel aastatel, möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel tekkis venepoolne Slavopiilide liikumine, mis hakkas suruma tahaplaanile baltisakslaste võimu, siin taotles nende võimu hävitamist, hävitamist ja sellega seoses esmakordselt. Me võime märgata, kus Baltisakslus omakorda hakkab täiesti teadlikult suunduma sellele, et eesti rahvast hakata Sagrastava, vähemasti kõiki, kes olid vähegi edasi jõuda. Nii et me jäime kahe rahvusliku surve vahele. Ja. Nii et see, mis oli ärkamisliikumine, mis oli, see oli, sisuliselt võiks, ütleme, vabadusvõitlus ja ühtlasi võitlus eesti rahva säilimise eest. Ja see tehti täiesti ühiskondlikus korras mis oli meile väga oluline, väga hästi on üllatavalt hästi, kuidas on märga taibatud nii hästi ülevalpool tähendab kõrgharidusega välja napi intelligentsi ja väikeste külakoolmeistrite poolt korraga. Et rahva säilimise aluseks on üks väga oluline punkt, see on, see peab olema ema oma emakeeles hariduse saanud intelligents. Nüüd me võime tagantjärele näha, et just selle oma keeles hariduse emakeeles haridust saadu, intelligentsi likvideerimine sellega, et jäeti ainult algharidus oma keeles, on likvideerinud tegelikult ju nüüd nõukogude ajal peaaegu kõik soome-ugri rahva nõukogude liidus just selle tõttu, et väike ainult algharidus jäid ja siis jäi see nagu matsikeeleks, mida häbeneti rääkida. Ja on huvitav, kui hästi meie inimesed söövad haigustest ehk esimesi suur rahvuslikke liikumisi oli Aleksandrikooli liikumine mis taotles kõrgema kui alghariduse andmist eesti keeles. Ja, ja see liikumine kujunes kohe üldrahvuslikuks liikumiseks ja täiesti meie ühiskondlikule korrale omaseks niisuguseks, nagu ta ikoon olnud alt ja ülevalt, väga tihedalt omavahel seal all nagu suur püramiidi alus üleval, tipp üleval Tartus peakomitee all igas vallas abikomiteed ja, ja ärkas terve pea aegus väga suurel määral terve rahvas, kusjuures juba sellega toimus veel üks väga oluline asi. Eestimaa oli ju Eesti piirkond, oli Joe täiesti teravalt lahutatud kahe kubermangu vahel. Eestimaa ja Liivimaa kõik asjad käisid ikke kubermangu piirides, aga see liikumine on esimene, mis läks üle kubermangu piiride ja hakkas ühendama, ühendama eesti eestlasi lõunast kuni põhjani idast kuni lääneni. Selle sõnaga seotud on väga tihedalt meie kuulus laulupidude liikumine. Võib-olla Jansen, kui tema seda võttis, mõtles esialgul võib-olla sellele, kui mingisugusele liider Taaperlikule lihtsalt laulupeol. Aga meie laulupidu kujunes hoopis millegiks muuks. Meie laulupidu kujunes tegelikuks ju rahva eneseväljenduse ja ka rahva noh, eneseteadvuse kasvatamise jagama vabadusvõitluse vahendiks. Sest meie laulupidudel laulupidudel seda tehti muidugi küllaltki ettevaatlikult ja kavalalt, aga ma olen ikka ütelnud, seal tehti, niiet et keisrile, mis keisri kohus kõigepealt keisrile keisrilaul jumalale, mis jumala kohus, üks koraal ja siis läksid isamaalaulud oma jaoks lahti ja see oli juba rahvuslik äratamise liit. Ja see muuseas väga hästi liitus Aleksandrikooli süsteemiga. Sellepärast et algselt, kui me selle ei ole küllalt vaadatud, aga küllalt paljudel puhkudel on Aleksandrikooli abikomiteed olnud nii, kus hakkavad niisugused koori väikesed väikesed jookesed tekkima, sellepärast et selleks, et saada Aleksandrikooli jaoks sissetulekud akati hakkasin nüüd abikomiteed korraldama pidusid ja selle pidude kavas olid ikka ka lauluettekandja. Nii et tegelikult Aleksandrikooli liikumine omakorda hakkas arendama aitas kaasa selleks, et meie, see laulupidude liikumine, niisuguse ulatuse ja niisuguse üldrahvaliku, see sai peamine üldrahvastikus. Kolmanda liinine tekkis siis Eesti kirjameeste selts pealkirja järele on siin juba natuke nagu ei elitaarne, et noh, et sinna lähevad kirjamehed kuid ka see selts kujundati täiesti valikuks, sest seal eesotsas olid küll meie kõrgema haridusega inimesed, kuid ta liikmeskond oli väga suur ja liikmeteks olid täiesti väga väikese haridusega, külakoolmeistri oli ka rätsep, mesi ja, ja ja kõrtsmik ja selle liikmeid ning see muutus ka sellega üldrahvuslikuks liikumiseks ning selle eest selle loo ei tohi teda. Esimene ülesanne oli seal jussi eesti rahva kulul tuuri väärtustamine ja eneseteadvuse selle kaudu tõstmine. Tema esimeseks ülesandeks oli ju eesti folkloori kogumine ja selleni ütelda uuesti ausse tõstmine. Ja teiseks põhiülesandeks oli eesti keele arendamine. Selleks algas Kaivo keeleainese kogumine ja peamine oli see järjekindel võitlus uue kirjaviisi eest, mis oli eesti keele eesti keelele palju sobivam ja omasem. Aga see omakorda liitus ka Aleksandrikooli liikumisega teatava määrani jälle sellepärast et sellesama Eesti kirjameeste seltsi toimetustena ilmusid ju kõik selleaegsed, paremad eestikeelseid õpikuid. Ja kui me analüüsime selleaegseid, ma olen katsunud võrrelda näiteks selleaegsete saksa õpikutegi nõnda edasi siis meie selleaegsed, kooliõpikud, mis ilmusid selle Eesti kirjameeste seltsi toimetustena olid oma aja kohta väga head ja väga kõrgel tasemel. Nii et selle kaudu õppides sai kihelkonnakooli õpetaja juba täiesti üsna kõrgel tasemel emakeelse hariduse. See oli kolmas liimisel. Ja nüüd siis tekkis veel neljas liin. Neljas liin olid põllumeeste seltsid. Vot ma ütlesin, et kõik algas ju lõppude lõpuks sellest, et kui oli vaja majandus ümber korraldada ja põllumeeste seltside liikumine tekkis see oli ja seal oli otsekohe näha, et see on võitlus, liikumine. Sellepärast et igale pool ennem olid mõisnikud Eesti põllumajanduse seltsid ja neid oli igal poole vastukaaluks tekkisid Eesti põllumeeste ja mõnigi kord teatavas vastu oluski ja Eesti põllumeest. Põllumeeste seltsid hakkasid tegema oma näitusi ja hakkasid kogu aeg seda talumeest arima. Jumala õpetama tähendab õpetama uut v viisimaarima Omari uusi viljasorte kasutama uusi loomatõuge, mis, mille, mille kasvatamine andis raha. Ja Jakobson seda väga selgelt ütelnud tema, et siht oli see teha Eesti talumees eesti taluvõistlusvõimeliseks. Võistlusvõimeliseks tähendab mõista, see oli väga nii, et see oli üks niisugune võitlus. Sellega alustati võitlust baltisaksa mõisnikkonna üle võimu vastu. Nüüd need algsed ja kõik nad olid, nagu ma ütlesin, väga selle kalju all algrakud üleval tipp ja väga tihedas omavahel koostöös i'ga põllumeesteseltsidele tekkisid järk-järgult varsti keskseltsid. Keskseltsid. Nii nüüd edasises arengus edasises arengus teatavasti Aleksandrikooli liikumine juhti jõudis mõningal määral selle tõttu liiva, et venestus tuli peale meie rahva kank suure vaevaga kogutud rahade arvelt tehti põltsamaalasi Aleksandri põllutöökool linna kooliõigustega, kuid päris sinna ta ei läinud, sest seal jäi siiski eesti keel mõningal määral käiku ja seal on olnud õpetajateks paljud ja nad seal läks ikka rohkem eestikeelseks. Aga kas selle asemele tegime ja ma pean ütlema, et mitmel pool paistab, et Aleksandrikooli abikomiteed on algu algrakud, onu hakkas siis tekkima tohutu hulk seltsi. Tekkisid laulumänguseltsid, haridusseltsid, kooli abiseltsid. Ja pärast nendel omakorda jälle haridusseltside liit ja nõnda edasi omakorda jälle liitusid nii. Ja vot siit algab nüüd meie kultuuris see, millest just eelmisel siin just väga hästi välja tuli Akatsi, meie kultuuri arendamine täiesti teadlikult. Kõik need seltsid korraldasid pidusid. Iga peo ees oli õpetlik kõne. Ja selle järel tuli laul ja ikka ka näitemäng, ikka ka näitemäng, näitemäng läks väga moodi. Praegu Punietta ütlevad, et missioonzi Tõdid, mis näitemäng, mis asi see kaoli. Oi, kui ei oleks olnud seda näitemänguharrastust, ei oleks iialgi saanud Eestis tekkida kutselist teatrit. Sest meil praegu siis seal oli mõnikümmend aastat tagasi kirjutati Nõukogude Liidust alla 250000-ga elanikuga linn küll ei pea, kutsub teatrit üleval. Aga kui vähe oli Tallinnas näiteks sel ajal eestlasi ja need olid Tallinna kõige vaipa vaesemad elanikud, kui tekkis kutsel need Estonia ja samuti mujal see tekkis selle tõttu, et rahval oli see teatritegemisest, mis nad ise tegid teatri arusaamine, mis on teater, see harjumus, vajadus sees ja selle najal ainult saime ja sai tekkida niisugune nagu kutselised teatrid ja sellel ajal said, said toimuda ka meie kult muusikakultuuri säärane areng. Ma pean ütlema, et võib-olla peaksid tuks uurima, aga ma arvan, et näiteks nooditundmine nii laiades, rahvahulkades ei ole ühelgi teisel rahval sel ajal läinud kui millisele tõttudel. Kusjuures täiesti noh, väikene külakoolmeister ja igaüks oli ju võimeline koori juhatama. Nüüd sel ajal siis hakkab tekkima, kujunevad välja üks niisugune seltside üliküllus. Enamikus kohtades tekivad paralleelselt mitu seltsi peale nende niisuguste puhtkultuuriseltsiga tekivad tingimatult pritsimeeste või tuletõrjeseltsid tuletõrjeseltsid ja paljudesse kohtadesse viil puud. Niisuguseid seltsid ja seal hakkab juba sel ajal tekkima see omavaheline võistlus, aga ma jätsin kogemata vahele, aga ma pean siiski vist selle juurde tagasi pöörduma, selle ärkamisaega nõnda ütelda kuulsa kuulsa suure lühend. Tähendab jälle teine jutt on, et ikka ei saa läbi, muudkui läheb kohe tüliks lahti. Nii oli ka selle ärkamisaja suurele hõika. Aga kui me hakkaksime, hakkame seda analüüsima, siis joon absoluutselt paratamatu demokraatlikus ühiskonnas. Sellepärast et ikka on ühed käremeelsed, kes tahavad kiiresti ja kähku ja teised on, kes tahavad ettevaatlikult ja mitte Luhkudes minna ja seal tekkisi vahel ööd olid siis Jakobsoni liin oli kiire ja löömise peal, teised olid tagasihoidlikud, katsume vaikselt ja tagasi ja hästi läbisaavalt siiski hakkama saada. Ja, ja seal mängis kaasa jällegi need kaks rahvast kaks üle, meil oli ju kaks valitsemist valitsevat rahvast. Jakobson mikspärast teda nüüd viimasel ajal nii üles on tõstetud, toetus ju kogu aeg veneslava piilideni, tema on otse ütelda vene rahvalt ei ole ju midagi meil karta. Ja teised püüdsid, sellepärast on teda nüüd nii üles, teised püüdsid ka sakslastega hästi läbi saada ja lõhe tekkis paratamatult ja vot niisugused lõhed tekkisid nüüd ka paljude seltside vahel omavahel. Sestpeale selle oli ju peale selle ju olid, ikkagi on alati niisugused inimesed, kes kangesti tahavad juhtivad olla, igal pool tegelased olla. Ja, ja, ja sel puhul tekkisid tõesti paljudel puhkudel tüliküsimused. Aga samal ajal tekkis ka üks huvitav nähe niipea. Me võime jälgida ette, kui ühelgi seltsil läks asi päris allaks. Siis oli teine selts, kes tema hädast võis välja heita, kui kuu võisid nüüd seltsi liikmed minna. Ma vaatasin näiteks oli juhus Pärnut vaadata Pärnus. Kui Jakobson suri, siis. Pärnu maakonna mõisnikud tahtsid Eesti Põllumeeste Pärnu Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi üle võtta. Juba oli esimeheks peaaegu saadud üks ees ja oli näha, et vot nüüd läheb käest ära. Siis arvestati, siis leiti vees endine tsensor, suigusaar, sealne, siis preester, see hakkas esimeheks. Ja võeti niimodi sakslaste käelt ljudi jälle uuesti alt ära ja suigu saarel oli kergem seda teha, sellepärast et tema kogu vene usu preestrina ei allunud Balti mõisnik, kuna ja kiriku mõjul. Ja seal sealsamas teine aste oli, oli karskusselts väga aktiivne, karskusseltsi alguses vene riigi poolt väga toetati, aga siis hakkasid karskusseltsid kõik minema pahempoolseks. Kui karskusselts suleti, läks, läks tema tegelaskond kõik üle sellesama suigu sari juhitud kooli abiseltsi ja tegevus jätkus. Ja, ja ma pean ütlema, et kõik nad tegid kultuuritööd, ma ütlen, et näiteks pritsimeestel on ju meie puhkpillimuusika põhilised arendaja tulnud aga ka nemad tegid näitleja mängu. Aga ka ka paljud. Paljud põllumeeste seltsid tegid näitemängu ja neil olid mõnikord kabuuri ning üks suur punkt, mis alati tuli, see oli, kui tuli selle rahvamaja ehitamine, vot siis tekkis üks niisugune asi, et see selts, kes parajasti oli kõige tugevam ütleme, mõned olid, mõned olid teised alguses kadedad, aga kui päriskäik lahtideks, siis Akolid nad siiski enam-vähem ühes niuks. Ja nüüd selle juures tahan ma siis nüüd rääkida veel ühest küljest nendest põllumeeste seltsidest tekkis siis majanduslikud organisatsioonide suur küllus. Põllumeeste seltside juure tekkisid alguses majandusosakonnad, kes hakkasid muretsema, hakkasid võistlema nagu selle kaupmehega teatava määrani, kes hakkasid muretsema, paremat seemet, väetist, põllutöömasinaid omavahel niimoodi tegema. Ja sellest kasvasid pärast välja majandusühisus. Siis tekkisid lohh, siis tekkisid masinaühistud, sest ei olnud mõtet ja ei olnud ka kellelgi raha püksi joosta. Rehepeksumasin tekkisid masinaühistuid, siis järjekorras tekkisid piimaühistud, kes hakkasid meiereid tegema siis tekkisid igasse kihelkonda peaaegu laenu-hoiuühistuid. Varustasid talumehi laenuga selleks et talu päriseks osta või et temale paremat inventari muljetada. Ja siis väga huvitav iseloomulik näide oli vene tsaarivalitsuse poolt, nagu peale suutvana tekkis kaheksakümnendatel aastatel kaheksakümnendatel aastatel valdade vastastikused tulekindlustusseltsid truubitav ja mujal Venemaal, nad ei läinud läbi, aga meil loodi kõigis valdades kahe aasta jooksul nüüd vastastikuse tulekindlustusseltsid väga lihtsalt sellepärast, et see oli meie rahva traditsioonilisi omavahelise abistamise lihtsalt seadust pärustamine. Nii, ja nüüd nüüd majanduslikud seltsid toetasid alati kultuuri. Enamikul neist majandus ja tarvitati ühingutest, oli kohe põhimääruse, et nad ei kasuta taotle kasumit ja kasum ei tuleliikmete vahel jaotamisele. Ja see kasum, mis ta sai, see anti kohalik kukultuuri kasutusse anti mõnikord antliseleks pillide ostmiseks, siis anti vaesemate koolide abistamiseks anti raamatukogule ja nõnda edasi. Ja kui me hakkame mõtlema nende suuri seltsimajade ehitamise, siis nende seltsimajade ehitamine ei oleks olnud võimalik, kui need ei oleks kogu aeg olnud. Kui seal oleks kahte asja olnud. Kohalikel seltsi majadel oli esiteks üks suur ühistöö, tähendab enamikud, kõik palgid, kivid ja nyyd veeti tasuta. Mehed ise vedasid kohal harilikult tööd tehti ka nii, et mõnes kohas oli ainult ehitusmeister, kes oli palgaline ja teiseks raha korjata ning pidude ja siis ta kangesti moes basaaridega näitlus müntidega, aga ikka jäi puudu ja kõiki neid finantseerivaid alguses laenu uju, istud. Me ei oleks ühtegi neist suuremat seltsimajades saanud, kui laenuühistud ei oleks mitte aidanud neid oma laenuga esialgul välja. Tartu laenu ühisja seal oli veel omamoodi kombel sinna kes astus liikmeks, võis laenu saada, kõik Tartu intelligents astusid liikmeks ja kõik oma välismaa reisid. Need kunstnikud ja kirjanikud tegid selle laenuühisuse ainukujul. Kusjuures sellel laenul oli vaikselt ka üks võimalus, võimalus oli, nõndanimetatud, mitte tagasimakstav laene. Lihtsalt laen kustutati, tähendab niimoodi suudeti meie kultuur nii mõisteti kuidagi väga selgelt, et majandus ja kultuur on lahutamatud. Ma olen vaadanud, et kas siis on pahandust ka sellepärast et kasumit ei saa, ainult ükskord ma olen näinud, see oli Narva linnas, seal hakati järsku protestima, et miks meie Isalvest kasumist mütsi läheb, sellel seltsil elaneb aga mujal, igal pool oli see täiesti normaalne. Majandusliku ühistu kasum läks kultuurivajadusteks ja need seltside nisugune tohutu massiline areng toimus just venestusajal. Trükkimine ja sellega pandi täielikult seal, samal ajal kui kool koolid viidi niivõrd vene keele peale, et me oleksime pidanud ju venelasteks muutuma, seesama on ilma et me seda ilma, et seda kusagil oleks välja kuulutatud või et nagu oleks, nagu ei olekski nagu teadlikult oli see, mis täielikult võitles venestuse vastu yhte rahva säilitamise eest venestuse vastu, sest sel ajal just tekib neid seltsi eriti väga palju. Ja nüüd oligi, eelmises ettekandes tuli välja, et Estonia seltsi juhatuses olnud, need olid kõik pärast vabariigi valitsuses juhtivaid mehi või palju mikspärast. Meie rahval ei olnud ju riigivalitsemise juurdepääs ja meil ei olnud riigivalitsemise kuulid. Ja kui me kogu baasi Eesti vabariik tekkis demokraatlik vabariik, siis see suur seltsitegevus, mis olud see olisi kuul, kust kasvasid meie riigi edaspidi juhid riigi ja omavalitsuse edaspidiseid, juhiseid kõik, sest siin oli see organiseerimisel juhtimise kogemus. Ja huvitaval kombel vabariigi ajal oleks nagu võinud arvata, et et nüüd nagu vaibub ei, vastupidi, vastupidi seltse tekkis kogu aeg juurde ja tekkis spetsialiseerumine. Ja samuti tekkis kogu aeg juurde kooperatiivühistuid ka spetsialiseerida. Nagu uute liikidena tekkis siis väga palju eraldi mitmeid noorteorganisatsioone, spordiorganisatsioone, eraldi naisteorganisatsioone ja küllalt oluline asi tekkisid kõikide teadusalade teaduslikult, seltsid ja teaduslikud seltsid tegid sel ajal ära seda tööd, mida praegu teevad siis niipalju, kui nad said, aga ilma tasuta ja oma käelt tegelikult juurde makstes seda, mida nüüd teevad need suured instituut. Ja viisid sel kombel ikka mingil määral teaduslikku teadust ka edasi. Ja asi läks nii kaugele, et keskmiselt igas vallas oli üle 30 mitmesugust seltsi ja ühingut. Ühingudeks nimetati harilikult neid majanduslikke ja seltsidega, neid kultuurilisi ja neid üle üle 30. Ja olukord oli nii ja nende nüüd kõik tegutsesid. Ja üks huvitav nähe, mida, millel ei ole tähelepanu võib-olla juhitud kõik nad korraldasid esiteks pidusid. Teiseks, kõik nad korraldasid kursusi ja loenguid. Ja kõigil on neil keskselts ja kohalikud aruseltsid või võistluse seltsi ja ja, ja keskseltsi juures olid siis lektorid ja instruktorite. Ja nüüd tekib üks huvitav nähe meie selle tulemusena meie see vormiliselt väikese algharidusega talu oli lõpuks Goa keskharidust sest tema tegi igal aastal läbi kaks kursust vähemasti. Ja naine tegi omakorda kursused läbi meeste läbisel seemnekasvatuse väetamise, loomakasvatuse, ka masinamasina ka ehituse ja neid kursusi, kõik naised tegid keedukursusi, lastekasvatuse kursuse, esmaabi kursusi hoidiste valmistamise kursusi, aianduse kursuseid, kanakasvatuse kursusi. Tegid kogu aeg igal aastal kaks paar kursust läbi ja sellest tekkis neil ilma selleta. Tähendab seda ülevalt ei suudetud seda ilma selleta ei oleks meie suutnud oma põllumajandust viia 30.-te aastate lõpuks nii kaugele, et me olime täiesti Euroopaga võistlusvõimelised sest me õpetasime selle ta just nende seltside kaudu õppisid nüüd inimesed ümber madinat kõva ujuni võrrelda. Kõva keskeriharidusega oli, kuigi tal ametlikult oli neli, viis või kuus klassi, ainult. Nii et see oli üks väga oluline asi, mis sellega ka saavutati. Ja nüüd lõpptulemusena lõpptulemusena tahaksin massis nüüdsile jõuda uuesti selle juurde. Et jah, ka siis olid väga teravad vastuolud paljude seltside vahel oli, mõnes vallas oli niisugused intriigid, üks kange mees tahtis kõiki juhtida ja ajas nad kõik tülli. Aga ma ise olen seda väga hästi kogenud. Kui ja kui tuli, siis lõppude lõpuks rahvamaja. Kuulge, seltsimaja ehitamine, üks võttis siis teised andsid lõppude lõpuks kõik järele ja ikkagi see ehitati enam-vähem mitmeseltsi ühiste jõududega. Ja sellega ma tahaksin siiski lõpetada, arvati. Vaadake siis mõtelge ise, kas eestlane on ikka nii hirmus halb inimene, ta ei saa iialgi kellelegi ka läbi, vaid võib-olla ta ei ole siiski nii halb inimene, sest praegustes, kui me analüüsime ajalooliselt, kui ta oleks nii halb inimene, siis meid ammu enam ei oleks olnud meie tingimusi ilma omavahelise kokku nisu ja koostööta ei oleks meie edasi elanud. Ja meie viga on ainult see, et me oleme kogu aeg tikkunud igaüks oma peaga ütlema. Aga meie põhimõte on ju see, et kaks pead on ikka kaks pead. Tänu härra, mille rõhk? Me ei tea, milliseid kursusi võib ja peab korraldama Estonia selts ja mitu pead, meil on vaja appi, võtad midagi asjalikku ära saame teha. Aga ma annaksin sõna Eesti vabariigi kultuuriministrile härra Lepo Sumera-le. Võib-olla me kuuleme, kuidas on siis majanduse kultuurivahekorrad praegusel hetkel meie vabariigis, palun?