Ärgaks piknikul. Tere kena nädalavahetust kuulajatele alandan saade ärgaks piknikul ja tänase saate juurde asudes lubama teile ette, et järgmised kaks tundi saavad olema teemadel, mis ekslevad kusagil sellel maa-alal, mis jäävad teatama trimuusika ja, ja, ja seisvate piltide vahele. Minu nimi on Urmas Vaino, tänase saate külaline, Veiko Tubin. Linnateatrist teristega. Tere. Jäin hetkeks nagu mõtlema, et kuidas, kui teater ja muusika on väga selgelt tajutavad ja mõtestatud asjad, et kuidas öeldasime lõppu ja foto. Et see, et see, kuidas sa ise oma hobi nimetad, seda, mis fotograafiaga seotud on pildistamine. No ma ütlen, pildistamine või tegelikult ma ise kirjutan ka aeg-ajalt Mobidan teater, muusika ja fotograafia, nii et et kuigi tore oleks, kui saaks öelda nagu selle ajakirja pealkirjaga teater, muusika kinoosa. Nii et fotograafiamaid Ja kasutan fotograafia kõikidest nendest kolmest asjast me kindlasti räägime ja meil on sellele saatele kohaselt veel võimalik lisaks jutule siin mängida vahele ka ka ka muusikat. Teadmata täpselt, mis ja millest sinu plaat koosneb, ma usun, et üllatusi tuleb kuulajatele kindlasti ka neile, kes siis ja, ja kindlasti ka neile, kes siis kes sinu muusikaliste tegemistega väga hästi kursis on see aeg üldiselt sinu jaoks tähendab selline juuni keskpaik. Ühest küljest hoo ja väikene lõpp, teisest küljest ei ole justkui nagu puhkusel alanud ka, et igasuguseid mingeid pisikesi asju on ühes või teises kohas üleval. Juunikuu mulle väga meeldib, sellepärast et, et mul on esimesel juunil sünnipäev ja ja see on kuidagi selline kuu, mida ma väga ootan, aga nagu tööde ja tegemiste mõttes tavaliselt juulikuu see aeg, kus hakkab ära lõppema, siis päris teater ja hakkab nii-öelda suve tere, millega ma olen viimased mitu aastat tegelenud, see aasta on esimene suvi, kus ma ei tee üheski väidetes kaasa ja võtan oma puhkuse. Puhkan viis nädalat ja naudin Eestimaa suve, ei sõida kuskile. Kaerajaan. Et juuni mulle meeldib, eriti sellel aastal, sest ma tean, et noh, paari nädala pärast täielik vabadus. Terendab kusagil ees, et see on juba siinsamas käega katsutav ja päevad rahulikumalt järgi mõeldes on, on kõik selle hetkeni nagu loetud ja teada. Jah, ma käisin, üllatus on ka, vaatasin, et doosi varsti kätte, et, et veel mõned etendused ja, ja siis saad maal ära sõita. Aga inimesena, kes on viimased suved kogu aeg teinud, midagi korraldanud, midagi mingeid asju kogu aeg ajanud, mingites projektides kaasa löönud. Oskad, sa oskad, saab puhata või oskad sa oma asju jätta, nii et ei oleks väga konkreetset plaani, et, et aeg ongi tühi ja, ja vaba mingitest konkreetsetest kohustustest. Ma olen õppinud viimasel ajal seda tegema, ma varemalt ei osanud seda üldse ja, ja aga, aga kuna ma nüüd viimasel ajal aru saanud, et mida aasta edasi, seda rohkem tahaks seda aega, kus ei peaks mitte millelegi mõtlema või siis nagu mulle meeldib. Kuidas ükskord ma ei mäleta, kas või Tõnis Mägi või keegi ütles, et tal on vaja sellist aegus oma kõvaketas tühjaks laadida. Et siis jälle uue hooga sinna peale hakata asju peale kirjutama, et ma olen viimasel vaikselt hakkavad õppima seda, kuidas puhata niimoodi, et sa tõesti ei mõtle mitte millegi peale ei muretse, mitte millegipärast jäi tee konkreetset, Laanet. Kas pole mitte huvitav inimene, kes võiks olla justkui nagu täiesti vabaks sündinud tegelikult üheks hetkeks on, on selline ühe suure plaani süsteemi realiseerimis ja erinevate funktsioonidega seade lihtsalt, kes, kes neid asju kogu aeg ellu viib. See, kummal jah, ma olen ka mõelnud, et milleks me üldse nagu rabame nii palju või miks, miks seda kõike teha aeg-ajalt? No ma saan aeg-ajalt, arvutused on võib-olla nagu mingisugune enesetunde küsimus, et kui sa oled midagi väga suurt ära teinud ja saad sellest siis nii-öelda selle tegemise kaifi kätte, aga aga siis jälle, kui sa teed aeg-ajalt nagu mingeid selliseid asju, mis sa mõtled, mille pärast ma seda kõike teen ja kas tegelikult ei oleks nagu lihtsam lihtsalt minna kuskile äärde, istuda rahulikult ja asjade üle mõtelda ja teha seda, mida sa tõesti nagu tahaksid teha, et siis ma aeg-ajalt tõesti mõtlen, et huvitav, milleks inimesi nagu nagu tegeleb selle kõigega, millega ta tegeleb. See on ilmselt ära tegijate meeskonna selline suur PR-projekt vabalthingavat inimeste üle, et kogu aeg peab olema midagi teha ja ainult siis saad, võid tunda ennast hästi, kui sa oled midagi ära teinud ja meil saates teisi kohustusi ei ole seal pikniku jooksul, kui et sedasama muusikat mängida ja et vaikselt häälestada sellele eelseisvale kahele tunnile, siis võtame sellest lugude valikust esimese ja mul oleks väga hea meel, kui sa mõne sõnaga juurde ka räägiksid, et, et miks sinu asftisse sattus. No ma valisin, laseks ja väga palju erinevaid lugusid ja ja võib-olla võiks alustada sellise looga seal plaadi peal on see number kaks lugu. See on Priidu laul ja, ja mulle kohutavalt selle laulu sõnad meeldivad ja Mari Kalkun, kes seda esitama hakkab, tema on minu meelest Eesti üks ilusama häälega naislaulja ja mulle kohutavalt meeldib see lihtsus, millega ta oma oma sõnumit edasi annab. Mulle meeldib kohvile hommikuti, kuulda saab ka ja. Mulle Me pärnad on õlgade juust. Mis meile antud on? Ääralase käe ääreala, see käeiga mis meile antud on. Ära lase käe ära lase käe. Vaata, kui ta vahtrad vahetavad veel. Nii sai isegi. Aedame tava trad vahel adver. Viisa. Linnuke läks liigoolindu teele. Kui saadad musta mulla kui naad alla kulla valge laupäevane vahele. Kena kirstu keskel keeva kirstu keskel. Ja see on olnud kuidagi Marit segada vahepeal meie tänase R2 saatekülaline Veiko Tubin ja me räägime, räägime teatrist, kuidas saab põhiliselt ennast määratlenud sulle, sa ei ole ainult näitleja, sul on teatris muud tööd ka, kellena sa ennast pigem nimetad, kui või, või tunnetad püüdlikult konteksti, et kummana ennast nüüd esitleda? Tead, ma olen ikka viimasel ajal pigem ennast esitlenud kui näitlejana, sest et seda näitlemise tööd on nii palju kogu aeg, et selle peale läheb enamus enamus sellest ära, aga modemmutud ka ja mul on teatritrupijuhi amet. See on kõik, inimesed küsivad, et mis asi see trupijuht seal siis teatris on, need, kes Läti poleks, on luba liituda nende kõigiga? Jah, ma luban sul liitudes ma arvasin, et seletamine siin ette tuleb ja on aega rahulikult seletada, sest ma võin ikka seletada küll. Üldjoontes on see selline loominguline planeerimine, ehk siis teatris on näitlejad, me teadsime, on umbes 24 praegu siis on peanäitejuht ja direktor ja siis nende vahepeal on üks selline isik kes siis peaks koordineerima nii loomingulisi plaan kui, kui organisatoorset laane, ehk siis otsustama seda, mis päeval, mis etendust mängitakse ja ja andma nõu peanäitejuhile. Nüüd, milliste näitlejale minna, koormus on ja, ja, ja vahendama soov, et kui keegi ütleb, et, et vot, et mul on tunne, et võiks sellist asja proovida ja sellist asja teha ja et ta on nagu selline vahelüli, siis ütleme, peanäitejuhi direktor ja näitlejate vahel ja ja igapäevane nagu ongi, nagu trupitöö juhtimine. No selles mõttes, et siis kui mingit koormuse jagamist näitlejate osas või kui see kuulub ka kuidagi sinu, nagu ma saan niimoodi silma alla Et lõppkokkuvõttes otsuseid teeb ikkagi peanäitejuht, aga, aga, aga minu kohustus on sellel silma peal hoida ja asjast, kuna tähtsamatel meestel pole kõige käega suurte tööde kõrvalt, et siis lihtsalt hoida silm peal ja anda märku, et kuule, et nüüd see näitleja on nüüd viimasel hooajal vähem rolle saanud ja, ja sellel on nüüd liiga suur koormus, et äkki peaks vaatama, et kui nüüd uus tükk tuleb, et siis siis. Teda äkki sinna ei pane? Ning tal on juba iga teine õhtu ütelda, seda varsti-varsti läheb rikki. Näitleja tahab ka puhata. Et selline selline ongi sõna otses mõttes trupi. Aga täitsa seda kuidagi teistest selles mõttes noh, eemal selles mõttes eemale, et, et pead sa kogu aeg näitlejatega selle jaoks kohtuma, niimoodi vestlema, kuulama nende nende seisukohti, mõtteid ja arvamusi või, või on see pigem noh, nii-öelda eemalt vaatlemise korras tehtavad järeldused, et nüüd oleks vaja seda, teist ja kolmandat. Ei no hea trupijuht ikka on trupis sees ja, ja kuulab kõike, mida räägitakse, et minul on selles mõttes eriti hea positsioon, et mul on igal õhtul ka nende näitlejatega laval koos, õigemini see ühesõnaga me saamegi nagu läbi minu väljendada seda, mida on, on lihtsam niimoodi, et kui sa oled näitajatega koos laval ja lava taga ja kõigest nagu räägitakse ja informatsiooni niivõrd palju, et, et see on nagu hea, kui sa teed seda tööd nagu kontoritööna üheksast viieni, siis siis ei pruugi, ei pruugi asjad nii hästi minna. Mis need põhimõtted või reeglid, mille, mis enda jaoks paika panid, kui kui sulle see ettepanek sellele ametikohale asuda, tehti sellel ametikohal, ennem sind töötas inimene pikki-pikki aastaid, trupp oli temaga väga-väga harjunud, teda teda teati, teda hinnati samas eksju. Ja siis tuleb täiesti noor inimene otse koolist, eks. Et see ei ole sugugi nagu lihtne olukord. Maja on kõige paremas mõttes üldse mitte iroonilises, eks ju, tähti ja tegijaid täis, eks, et et mis asjad need olid, mis enda jaoks paika panid, kus sa sellesse ametisse läksid? Tead ma arvan, et ainukene asi, mida üldse paika saab panna teatris on, on jäägitu teatri armastamine, et kui seda tööd teha ausalt ja niimoodi, et sa inimestest hoolid ja, ja armastavaid inimesi, kellega sa koos töötad ja armastad seda, mida sa teed siis on kõik väga lihtne. Aga niipea, kui sa hakkad seda võtma, kui, kui lihtsalt tööd, siis ta ei pruugi üldse välja tulla. Ja tõenäoliselt nagu need eesmärgid olidki, et teha seda nii hästi, kui ma oskan, nii hästi, kui ma suudan ja ma arvan, et see mul väga hästi välja No ma meelega üldse kahtle seda enam, et kolleegid on juba seda hinnanud aegade jooksul kolleegipreemiate kaudu. Aga noh, seda ametit ikkagi ei õpetab, ta ei õpetata ju koolid teatri või teatrikoolis, et, et see tuleb kas kellelegi käest kuulda või, või ise. Raimond, mis asjad need olid, mis sa siis õppisid sinna ametisse minnes kiiresti enda jaoks juurde? See on tõesti selline amet, mida ei õpetata ja ja õpidki töö tegemise käigus ja ma isegi ei oska nagu, nagu öelda, mõtlesin alguses nagu sukeldusime, aga ees sinna sellesse pudrusse ja kapsasse, mis seda kõike endas nagu sisaldab. Ja siis suudabki ära unustada aeg-ajalt selle, et on olemas ka see hetk, kus sa võiksid nagu ennast vahepeal välja lülitada ja ja et võib-olla nagu kõige-kõige suurem asi ongi see, mis töö õpetab, on see, et kuidas nagu hakkama saada ja 25 erineva inimese tahtmisega, et kui su plaane teed, siis siis igalühel on ju ka omad, soovitaks selle teatri direktor vaatab asja majanduslikult sellest vaatepunktist ja peanäitejuht vaatab loomingulisest vaatepunktist ja näitlejad vaatavad oma vaatepunktist ja kes tahab aeg-ajalt kuskile ära sõita ja, ja puhkusele minna ja, ja siis sa pead kuidagi suutma arvestada, kõiki neid soove kokku panna ja et see on väga suur pusle tegemine tegelikult. Kui palju sinu ruumi või sinu tuppa jõuavad ka mingid sellised omavahelised, mingid sellised probleemid, mis paratamatult ükskõik kui väga need inimesed kõik korraga teatrit ei armasta, ikkagi tekivad erinevad arvamused, tulevad teatrimajja igas igas peas, igas südames, igal hommikul teatrisse kaasa. Õnneks jõuavad minu tuppa, et see on nagu head jõuavad, muidu oleks jama, kui need jääks inimeste vahele ja, ja ei saaksid ära lahendada ja muidugi teatris on veel, näitlejatel on selline tore inimene nagu usaldusisik, kes mee ühesõnaga töötab ka väga hästi, millest valisime endale siin uue usaldusisiku näitlejate seast ja, ja et, et see funktsioon on, meil ka teadis, nagu väga hästi töötab, et kelle kaudu informatsioon liigub nii juhtkonna kui kui näitlejate vahel. Ja ma arvan, et 90 protsenti muredest jõuab minu tuppa, seal saab kõik lahendatud. Oskad sa kuidagi neid rühmadesse jagada, mis see kõige suurem probleem on või mis trupi sees võib tekkida millest, millest laval saali ei paista, aga mis tegelikult, mis tegelikult seal kaudselt kuidagi on kaasas. Ma ei teagi, ma arvan, et näitleja või iga inimese kõige suurem probleem on see, et, et tal tunnete ta, tal ei ole tööd, vaid teda ei vajata või noh, arvan, et see on selline asi, mis kübeke pelg või hirm. No loomulikult, sest et kõigil on ju, kõik on ju loomingulised töötajad ja kõigil on meil lepingut tehtud teatud aja peale ja siis ikka inimesed mõtlevad, et ei tea, kas ma üldse kasvuga pikendatakse lepingut või mis edasi saab ja ma arvan, et paljud inimesed mõtlevad niimoodi, et kas me ikka oleme vaat seda tööd siin tegema, mis ma teen ja et see on ikka, see on iga inimese, mitte, mitte ainult näitleja, on iga inimese Mure. Tänapäeval see on selline 21. sajandi selle elukorralduse Kõrvalnähe, kus me, kus me praegusel ajal elame Jah, kahjuks küll. Kahjuks küll. On see sind teinud kuidagi nagu rikkamaks ka selles mõttes võib, ju, võib ju vaadata selle külje pealt, et noh, tuleb lahendada seal inimeste probleeme, muresid teisest küljest, paremat õppematerjali ainest uute emotsioonidega ülesleidmiseks tõenäoliselt ei ole, sellepärast et näitlejad on ikkagi väga emotsionaalsed väga kirglikud inimesed ja, ja, ja, ja tõenäoliselt ka need jutud, kõik, mis on räägitud ja ja mida sa oled pidanud ühel või teisel moel endast läbi laskma, üle elama, edasi aitama on, on kas nad on olnud viljakad ka sinu jaoks? Seda olen siin viimasel ajal mõelnud, et mul on kohutavalt hea meel, et ma käisin keskkooli ja lavakunstiga koolivahepealsel ajal ära, sõjaväes. Hirmsasti ei tahtnud sinna minna. Aga, aga ma siiski olude sunnil läksin sinna, kuna toast ei olnud ka lavaka katsed ja noh, ühesõnaga siis hiljem sellest rääkida. Ja see andis nii hea kooli kuidagi see, et sa oled neljakümnekesi kaheksa kuud inimestega koos. Ja ma olen siiralt tänulik Eesti Vabariigile, et noh, siin on sõjaväkke saatsid. Küsinud sellest lisaraha. Jah, maksid pealegi veel, andsid riided selga ja et täielik selline psühholoogiline taimelava, mis seal toimus või need inimesed täiesti võhivõõrad inimesed kokku panna ja need suhted ja mõtted, mis olid, see oli see, ma arvan, on nagu nagu aidanud, mul on mingisuguse põhja alla nagu tulemaks toime igasuguste inimeste, igasuguste probleemide ja asjadega. Ja, ja loomulikult olen ma tohutult tänulik sellele võimalusele töötada teatris mitte ainult näitlejana, vaid, vaid vaid nagu olla ka nii-öelda seal köögipoolel sügavamalt sees ja, ja, ja koguda neid emotsioone ja mõtteid, mis seal ringlevad. Ja kuidas sa seda olukorda sätid, et sa ju selle trupi sees pead ka, nagu ikkagi ise oled, oled nagu enda sees, nii korraga näitleja kui kui ka siis eksju trupijuht, et et seal nagu väikeseks nagu väike konflikt, võiks ju isenesest olla, ehkki on selge, et need ametid töötavad ka koos väga hästi. Selline skisofreeniline tunne aeg-ajalt tekib, õnneks Kaksikute tähtkujus. Tahaksin aga, aga ma just no naljaga pooleks lugesin ka ühte rolli lepingute vaatasin, et küsimuste ja murede korral peaks pöörduma trupijuhi poole, helistama talle sellel sellel numbril. Nii et siis aeg-ajalt tundub küll, et võtaks toru ja helistage siis endale, küsiks, et mis nüüd siis saab. Aga ma arvan, et see Kaksikute tähtkuju kuidagi nagu soodustab seda kahe või enama inimese olemist ühes inimeses, nii et et võib-olla tänu sellele ma kuidagi saan sellega hakkama. Et see, et see saab endale vähemalt vabanduseks selle selle nagu ette võtta, eks ju. Kuulame ära muusika ja siis läheme teatri juurde. Mind väga huvitab see, mida sa meie vestluse alguses nimetasid, kuidas üks nii-öelda tõsine teatrihooaeg saab läbi või päris teatrihooaeg. Ma ei mäleta nüüd seda sõnastust enam ja, ja algab nii-öelda suvine pool, enne, kui me sellest räägime, mis lugu võiks olla järgmine? No kuulaks siis selle teatritöö peale ja võib-olla kõik selle peale ühte Vaiko Epliku lugu, see number üheksa, sest plaadi pealt Sylvesteri otsustab surra ja see on selline lugu, mida ma aeg-ajalt kuulan, kui on tunne, et et kõik kõigest on nagu kõik on liiga palju, et siis see laul aitab. Aitab natukene asja lihtsamaks teha. Vaiko Eplik ja Eliit selleks otsustab surra teine valik tänases R2 piknikul saates ja saatekülaline pikniku külaline täna on Veiko Tubin, nii nagu me Veiko rääkisime siin selle loo ajal, siis omamoodi see mängitud lugu võiks olla äramärkimine lihtsalt sellesse kanti või selle kandi äramärkimine, kus kus andekaks olemine tuleb inimestel väga hästi välja. Kui sa Raplast räägid, siis jah, et ma aeg-ajalt vaatan kadedusega sinu rapla poole, sest sealt on, seal on kuidagi naljakas väike koht Eestis, kus on nii palju toredaid inimesi pärit nagu seesama Vaiko Eplik ja meedia otski Priit Võigemast ja nüüd on Mikk Jürjens tulemas ja Uku Uusberg ja ja teised. Tore, kui on Märt Avandi ei ole ka seal määrata, on seal ja seal on veel meil aeg-ajalt käib külas Aivar Tommingas, kes mängib meil täielikus teises osas, temagi on sealt pärit, niiet. Ja ilmselt on see ühel hetkel doktoritöö tegemise koht, ma arvan küll, mis on rapla Need, geodeetilised sõlmpunktid, mis on, mis on lasknud asjadel? Paneme sinna mingid ufod on seal mängus tõenäoliselt keegi. Või siis väga head inimesed. Veiko, nii nagu lubasin, ennem seda lugu millisesse või kumba parteisse sina kuulud. Kas nende hulka, kes usuvad, et, et see asi, mida tehakse suvel, on, on midagi muud kui see asi, mida tehakse talvel kinnises ruumis, mustas kastis või, või teatrisaalis või, või erikaaludega asjad, ehk teisisõnu või, või, või kuulud, sa kuulud sa sinna, kes on, kes on ikkagi usku sellesse, et üks teater kõik ükskõik kus seda ei tehta ükskõik millisel hetkel ükskõik millises keskkonnas. Minul on läinud hästi, et ma pole pidanud tegema suveteatrit raha pärast, et kahjuks on nagu palju neid selliseid rahamaigulisi projektiga Eestis, aga, aga mul on neid tõesti selles mõttes hästi, et ma nagu eraldaks küll natukene Need teatrihoo asjad ja suveasjad, aga, aga mitte mitte nagu selle kandi pealt, et suveteatrile päris teatrat pigem selle kandi pealt, et ma olen tänu nendele suve asjadele puutunud kokku täiesti teiste inimestega, kellega ma oma teatris ei ole saanud koostööd teha. Ja olen saanud väga palju häid kogemusi ja emotsioone ja just tänu nendele kohtadele, et ma olen siin viimased kaks suve nüüd Hiiumaal teinud teatrit ja täiesti Hiiumaal armunud tänu sellele ja ja, ja need inimesed, kellega on seda tehtud, on, on väga toredad ja ja ma arvan küll, et need, need suveasjad, kus mina olen kaasa teinud on, on õigustatult viidud teatri seinte vahelt välja ja ja et Sellist nagu laululavadel komöödiategemist ma ei poolda väga, aga, aga on inimesi, kes neid tahavad näha ja on inimesi, kes teevad ja las nad siis teevad. Nad saavad omavaheliselt nad tahtmised asjad kokku. Mis hetkel sa iseenda jaoks avastasid, et, et sa teatritegu väljaspool saali on, on, on inspireeriv asi ja see, võib-olla see võib olla miski, mis väga hästi töötab, mitte ainult siis mitte ainult siis eksju, sellepärast, et suvel midagi teha ja, ja mitte mitte olla ilma palgata, eks, aga, aga, aga tõesti ka sellepärast, et, et et see on tegemise vorm. Meil oli väga tore lavakõne õppejõud Anne Türnpu, kellega me juba kolmanda kursuse lõpu suvel mängisime vabaõhumuuseumi metsas, Kalevala epasel põhinevat lemming eest, mis oli ideaalne viis, kui ütleme, minna minna metsa või noh, selles mõttes, et see oligi selline epasliku operlik rahvalaul teatriga segamini ja järgmine suvi samamoodi me tegime Anne Türnpu ka siis juba seal Leigol seal metsas ja järve ääres ja tiikide rest, seal oli väga müstiline seda teatrit teha ja, ja ma arvan, et sealt nagu see asi alguse sai, et mõni lugu võib looduses mõõd isegi võimsamana, kui, kui siseruumides Hiiumaale, kuidas sa sattusid, seesama lugu, ma usun. Ma ei saa nüüd öelda Hiiumaa eest, eks ju, et on, on armunud sinusse, aga siis mõtlesin, et ma olen lihtsalt Hiiumaad siitpoolt merd, vaataja, eks ju. Aga aga selge, et, et olles olles jõudnud Hiiumaale eelmisel aastal just just peale seda, kui, kui, kui sina sealt oma seltskonnaga läksid, siis inimesed nendest asjadest rääkisid ja need läksid, läksid seal korda ka, mis sind Hiiumaale viis, mis, mis see kokkusaamine oli? Sattusin sinna, sattusime sinna kuidagi juhuslikult, sest et me tegime teatri ühte lavastust murdlainetus üks Islandi näitemäng ja meie lavastaja Jaanus Rohumaa on ise Hiiumaa armastusega samamoodi ja, ja siis tuli sealt ettepanek, et tulge sellega suveks Hiiumaale, et meil on siin sadamas, eks vana traallaev, et mängime seal peal ja see suvi kuidagi võlus mind võlus mind ära isegi isegi võib-olla varem, et esimest korda kummalisel kombel sattusin Hiiumaal on niimoodi, et minu väga hea sõber Kristjan Üksküla helistas mulle. Ma ei tea, kasvõi selle kolm aastat tagasi või vist oligi jah, oli oli, oli juuni lõpp ja ütles, et kuule, et Hiiumaal on mingi laulmine, et lähme mõtlesin, et no hea küll, lähme siis ja selgus, et see kuupäev oli siis null, seitse null seitse null seitse. Ja poetess Ave alavainu otsustas teha siis selle puhul ürituse tegelikult oli tema plaadiesitlus ja, ja laulmine tegelikult nägi selles välja, et siis laulsime lihtsalt õhtul lõkke ääres ja mina esimest korda elus kohtasin siis Ave ala võinuga, kes jättis mulle väga sügava mulje. Tema tungival nõudmisel, isegi nagu ta ise nimetas, laulsime õhtul tema surivoodil sedasama laulu Silvestele otsustab surra mul asemel mobiiltelefonid, seda kõva häälega tal ka see lugu väga meeldis. Ja järgmine aasta siis uuesti null kaheksa null kaheksa null kaheksa juba ja siis null 99. üheksa says aasta teoks ja ja ei tea mis nüüd vaatame kas selle aasta oktoobris ka siis sinna Hiiumaal asja on, aga järgmine suvi, nüüd siis eelmine, sattusin sellega kuidagi sinna Hiiumaale teatrit tegema ja see oli selline teistmoodi teatritegemise kogemus, et polnudki sellist teatrit, tegime Kärdlas elektriga jaamas reisijate vahel põhimõtteliselt jah, ja see oli selles mõttes huvitav teater, teater toimus üle terve elektrijaama, aga et inimene, kes tuli, tal ei olnud klassikalist saali ja tooliat, kuhu ta istub ja kui ma nüüd lugu vaid tal oli võimalus käia mööda seda maja ringi ja ja vaadata, mis, kus toimub erinevates ruumides toimusid erinevad elustusid, erinevalt pildikesed siis Hiiumaal Te töötate elust, et tegelikult see oli nagu huvitav projekt torecitete, noored dramat turgiks õppijad, seal akadeemia kursus üldse on selline ettevõtmine, nemad kirjutasid siis kokku need lood ja. Ja nendel. See on sõnastada ka, mis see on, mis, mis sind Hiiumaa juures võlub, mis asjad, mis asjad need on, mis loevad, nii et sa söandad praegu rääkida, et, et sa oled sellesse paika armunud. Üle-eelmisel suvel, kui me margustaboriga Hiiumaalt sõitsime Saaremaale, tegime väikese, kolme päevalise reisi ja lõpuks tagasi jõudsime, siis oli kummaline, kuidas Hiiumaa lõhnas hoopis teistmoodi kui, kui Saaremaa ja Saaremaa samal ring ees ja selline tunne, et tegemist sellise suure ja meeletu lahmakaga ka Hiiumaa on kuidagi selline väike kodune. Lõhnab armsasti, sellel inimesed väga sõbralikud, väga toredad. Seal on loodus ilus ja siis nihuke tunne, nagu seal paistaks kogu aeg päike. Aga jah, nii on. Meil on teatri direktor ka suviti Hiiumaal, tal on seal mõnus selline talukompleks ja tema, ma arvan, on ka meisse süstinud aeg-ajalt seda Hiiumaa-armastust. Oled sa hea sisse sulaja? Ühte uude paika sattudes tunned sa ennast kohe mugavalt või, või, või on sul vaja aega või on sul vaja teha midagi selle jaoks, et, et ennast ennast uues kohas hästi tunda? See vist oleneb olukorrast, et üldjuhul ma arvan, et ma olen, aga, aga samas ele ma ennast aeg-ajalt tabanud mõtled, et küll peaks nagu olema selline aktiivne ja sotsiaalne inimene, aga, aga võõraste inimestega kohtumine või nagu, nagu seltskonda minek millegipärast alati tekitab hirmu, et küll kõik mõtet, näitlejad, need on ju need, nad suudavad igas olukorras väga hästi hakkama saanud, aga, aga mul on tunne, et enamus või no mitte enamus, aga väga paljud on sellised, kes eraelus, kui mul on üsna üsna sellised tagasihoidlikud inimesed ja ja ei kipu, ei kipu sotsiaalselt väga-väga levima. Et ma arvan, et nende uute kohtumiste kohtadega on nii, et see oleneb väga-väga sellest, kas tekib klapp selle kohaga või tekki. Oled sa selles mõttes käigu pealt muutja ka või, või ümbervaataja ümber otsustaja kiire ümberorienteeruja? Kui kooliteatrikooliteatri jälle teistpidi teatrikooli juurest, kui sa linnateatrisse ju minemas olid või, või see see, see jutt teatri direktoriga käimas oli, et, et võib-olla võib-olla trupi juhiks sinna siis, siis ma sain aru, et olen, olen lugenud, et, et Anu Kaal ühe õpetajana ütles, et sind võib-olla see teater nagu aga pikas plaanis ei huvita või, või et sinu tee jookseb kuhugi mujale, võib-olla olen valesti aru saanud, võib-olla need jutud ei olnud päris nii. Aga, aga mulle tundub, et see aeg on, on pannud sind vaatama asjadele teistmoodi. Seal oli tegelikult sellega niimoodi, et need ütleme, mis seal trükisõnas kirjas on, need on nagu rohkemgi meie teatri direktori sõnad, mis, mis tema on arvanud. On niimoodi mõelnud, et trükisena kirjas tõesti, aga tegelikult tõsi, ega üldse nii ei olnud. Nii et ongi hea, et me saame siin selle ära klattida, ära klattida. Et seda, et neil direktor arvas tõesti, et võib-olla teatri idee pikemas perspektiivis ei huvita, et see oli pigem, pigem oli see, et. Ma arvan, et ma olin seal neljanda kursuse lõpus üsna kaval, sest et kui mul oli pakkumine, kas minna Vanemuisesse näitlejaks või tulla trupi juhiks kohutavalt, tahtsin tulla linnateatrisse tööle ja, ja saanud nagu kätte selle klausli, et me pakume sulle näitlejatööd ka samal ajal. Ja siis ma tulingi, nagu ütlesin, ma arvan, et hea küll, ma tulen teile trupi üheks tööle, ega mul pikemas perspektiivis on ju ikkagi plaan, oli see plaan ja nüüd nagu ongi selgunud, et ma olen ennast pigem rohkem nagu näitlejaametile sisse söönud kui trupiametile, et et see võib olla stardipakk pääsemaks konkurentsitihedasse linnateatrisse. Kaval käik on mul õnnestunud. Mis hetkel koolis olid sa kindel, et, et sinust võiks või peaks saama näitleja. Sa mõtled teatriga? Ei, ma ei mõtle teatri, ma arvan, et see, ma arvan, et see, see krõps, kusagil mingi selline nälg või selline selge otsus käib, käib ikkagi varem ära. Et ehkki proovitakse muidugi massiliselt teatrikooli vastuvõtuuste taga on, on ju alati järjekord praktilist tompelt tompe mäest alla, eks ju, aga, aga aga ikkagi, et kas sinna järjekorda minna? Mul oli kummaline, et me oleme oma kursakaaslastega ka arutanud, et kes, kui palju nagu teatrit ennem tegi või vaata, mina mõtlesin, ma käisin enne lavakunstikooliteatris, võib-olla olen käinud neli, viis korda ainult oma elu jooksul, aga aga mis mulle tohutult meeldis, oli klassides kõva häälega ettelugemine ja kooli näitelaval teatri tegemine ja, ja, ja televiisorist teatri vaatamine ja kuidagi sattunud teatrisse või ei olnud, siis need olud ei olnud nii head, et et vist ei olnud nagu seda finantsigi, et aga väga teatris käia, aga see teatriskäik on ju siiamaani kallis luksusinimestele. Ja kuidagi nagu tekkis selline tunne, et et see teater võiks olla midagi sellist, mis tundus kuidagi nii müstiline ja salapärane ja nii nii huvitav ja, ja mingisugune kiht või kirksis sees oli, et mis sundis sinna minema. Mul oli muidugi niimoodi, et kui minu keskkool lõppes, siis 1000 vastuvõttu ei olnud lavakunstikooli ja ma siis astusin sisse Tartu Ülikooli avaliku haldusesse. Sest et ma arvan, et, et kui ma poleks teatrikooli saanud, ma oleks praegu juhtival kohal riigiametnik või või ministeeriumis vähemalt osakonna juhataja, tuline noorpoliitik, võib-olla isegi et kunagi ma unistasin Eesti presidendiks saamiseks, saamisest lapsena. Aga ma arvan, kes poleks seda unist uudistanud. Aga et jah, et astusin avalik valdusesse ja läksin hoopis sõjaväkke aastaks ajaks ja mõtlesin, et kui saan sinna teatrikooli, no proovin, et ikkagi nagu kirg olija. Kunagised katsed läksid niimoodi, et eneselegi ootamatult on seal sees ja. Vastuvõtukomisjon teadis, et nende ees seisab avaliku halduse esimese kursuse lõpetanud tudeng. Ma olen isegi käinud seal kaks nädalat seda avalikku haldust õppima, sest siis võttis sõjavägi mind ära ja nad teadsid. Muidugi ma ütlesin neile, et avalik haldus, kus ma olen nagu sees ja kui see plaan oled lavakas, siis ei saa, et siis. Siis lähen sinna. Mõtteliselt, ega esimesele Elvorma vist olin peaaegu et sõjaväevormis, nii et kui ma õigesti mäletan või keegi vähemalt väidab nii, kuigi oma arust ma käin kodus. See ei olnud vahetanud midagi ära läinud. Sellest koolist juba mõne hetke pärast, mille, mille kursuse juhendaja oli Priit Pedajas ja kus, kus inimesi loomulikult, nii nagu ikka nendel kursustel oli, oli, oli mitut setud, kui palju sa nendega veel läbi käid, sagedasti tihedalt kursusega. Väga palju nendega vähem, kes Tallinnas ei ole, aga, aga ikka iga iga nädal vähemalt nende tallinlastele, kes on Tallinnas või, või noh, mitte kõigiga nüüd nii tihedalt, aga tartlastega nagu harvemini, aga, aga me saame väga hästi läbi. Suhtleme üsna tihedalt. Kursuse side on, on ikkagi see, mis, mis selle nelja aasta jooksul tekib väga tugev. Nii, aga järgmine lugu muusikat. No kui siis ütleme, võin su juba numbri ära seal plaadi pealt neljas lugu ja see on Genialistide leeki varmastas lihtsalt. Me hakkasime siin teatrikoolist rääkima ja kursusest siis et ma ei mäleta, kas teisel kursusel Viljandis, kui see, kui see Shapiro workshopis või töötubades, kui see lugu tuli ja me olime Viljandi baaris ja see oli seal Juke boksis sees ja me kogusime Kuusekaaslastega viiekrooniseid münte, banaanide, Juke poksi, kuulasime laulu järetum, pakun üks seitse kaheksa korda, et see oli kuidagi selline lekkiv teatriarmastuse lugu sellel hetkel. Looga saunas? Sinuga tekki kuulud flooras. Kui oled saunas? Pole ta vist, oled tööleni lahedal. Hundi uda just nagu kivi. Võin tekkeriks hakata ETVs. Palun ütle, mis on sinu nimi. Mina olen mees. Mail ainult mina tean, mis seal päriselt haiget. Sai kuidas sisse näen? Piknikul armastusest, aga mitte ainult kõigest muust ka ärgaks piknikul on saada ja Veiko Tubin on saatekülalise külaline ja, ja armastusest tõe vastu, siis ma arvan, et me peame ära klaarima selle ka. Muidugi ma ei pidanud silmas, pidasin silmas Anu lampi. Huvitav, kuskohast sellised sellised psühholoogide analüüsida, kuidas sellised asendused tekivad? Mis selle vaimu tegelikult sellest teatrikoolist tekitab, oskad sa seda, oskad sa seda sõnastada, on see seesama seltskond, kes saab kokku nende noorte inimeste mingi selline püüd? Noh, räägid sinilinnu järele või on need inimesed, et väljaspoolt kellega, kellega need noored aastate jooksul nelja aasta jooksul oksad? Meil läks kuidagi niimoodi, et meie kursuse juhendaja Priit Pedajas kui me oma kursusega olime kokku saanud või kuidagi juba pool aastat koos olnud, siis kuidagi tunne, et kõik inimesed saaks nagu ideaalselt valitud omavahel omavahel klappima, et Tunne tagantjärgi Vartsega Donald pidu oli nagu oskus valida kokku, sellised inimesed topiksid omavahel väga hästi ja meil üks õppejõud ütles ka, et kui kursusel saavad tüdrukud omavahel hästi läbi siis saab kursus ka väga hästi omavahel läbi. Ja ma arvan, et teatrikooli vaimu ikkagi loovad need inimesed, kes seal seespool on ja need, kes seal õpivad ja kuidas nad omavahel kokku klapivad ja ja mismoodi hakkavad tekkima üritused ja mõtted ja asjad, et mul on tunne, et meie puhul läks see kõik väga aga valutult ja sujuvalt ja ja need neli aasta ütlesid väga mõnusad. Mis on see kõige-kõige, kui sa, kui sa selle peale mõtled, kui sa pead ühe asja välja tooma, mis, mis sulle teatrikooli ajast hinges ja südames kaasas on? Oh, ma ei oskagi niimoodi öelda, Need on hästi palju erinevaid asju, võib-olla üks Üks väga sügav mälestus on teatrikooli rebaste nädalas, sest seal käib see asi kuidagi teistmoodi, ma ei tea, kuidas teistes kõrgkoolides käibega aga meie kestis see asi tõesti nädal aega ja see asi algab, algab niimoodi pihta, et sa saad omale kirja ja, ja sealt hakkad vaikselt juhised tulema ja sa ei tea, kuni nädala lõpuni, kes on sinu nii-öelda ristivanem. Et see selgub siis alles laupäeva laupäeva õhtul ja ja see oli selline kuidagi müstiline nädal, sest et lisaks koolile sa sind saadetakse igale poole tegema igasuguseid asju ja kohtuma juba suurte ja tuntud näitlejatega ja nendega einestama ja siis on kuskil hommikusöögid mingites ilusates kohtades ja siis on väga absurdseid ja müstilisi müstilisi asju, et see on kuidagi nagu terve nädala eest hoolitsetakse sinu eest tehakse selle elu hästi mõnusaks ja hästi põnev lisaks. Ja siis see kõik kulmineerub laupäevase pika päevaga ja õhtuga ja, ja öelda, et see rebastenädal ja see kuidagi jättis väga-väga-väga sügava mulje. Sa oled sa ise tagasi anda ka sedasama tunnet. Jah, kui meie omad neile tulid, siis noorem kursus siis kahe aasta pärast, siis see oli nagu omaette omaette põnev planeerida tema nädalat ja, ja, ja mitte välja anda, kes sa ise oled ja proovida kõike seda asja asja teha. Kui palju neid inimesi, keda keda programm õppeprogramm teil kursusele ette tõi, kui palju nendest inimestest on selliseid, kellega sa tahaksid veel pikemalt põhjalikumalt koos istuda ja asjadest rääkida? Lavakunstikooli võlu on selles, et need õppejõud, enamus õppejõude, kes seal on, on ju sellised kuidagi nagu lisaks sellele, et nad teavad kõigest väga mõnusalt, nagu nad peavad teadma, nad ka väga huvitavad isiksused. Et mulle kohutavalt meeldis, et ta on üldse see lavakunstikolmgi luksuslik kool, kus seal on ju iga õpilase kohta üks õpivad või isegi rohkem, nii et noh, et kuna kuna õpilasi on vähe ja, ja palju individuaalõpe, et aga aga kõige sügavama mulje on ikkagi jätnud need inimesed, kes lisaks sellele olnud jätnud oma ala väga hästi tundsid, olid ka, olid ka väga huvitavad isiksused, et et see on vist ikka lavakunstikooli eesmärk olnud, et viia näitleja üliõpilasi kokku natukene tavapärasest teistsuguste inimestega. Kedagi välja, ma saan aru, sul on raske tuua. Kellega võtaks praegu ei istuks juttu, räägiks sa, mõtled niimoodi või? No ma ei tea, seal. Kellega jäid rääkimata, mingid sellised asjad, mida noh, arusaadav, muidugi võis rääkida kindlasti sealgi ja ajapuudust ju kindlasti ei olnud, aga, aga kes võib-olla praegu tagantjärele, nüüd mõeldes kogemusi juurde saanuna ja kellega oleks hea sattuda olukorda, kus on samamoodi voldi vabalt ja piiramatult aega käes. Kahju kahju, kahju on sellest, et osade inimestega pole seda võimalik teha, et näiteks meie teatriajaloo õppejõud Reet Neymar, tema on juba juba lahkunud. Aga temaga tahaks aeg-ajalt ikkagi jällegi millestki rääkida ja õnneks mul on see võimalus, minu väga hea õppejõud, Anu lamp. Kes meile koolis kõigile kohutavalt meeldis, et mul on see hea asi, et ma töötan temaga ühes teatris ja ma saangi seda teha, et, et aeg-ajalt no jälle kogeda seda head tunnet meil oli, just tuli välja lavastus keskepäike, mida Anu lavastas üks esimesi, tema nii-öelda nagu suuremaid lavastusi ja see oli kohutavalt mõnus protsess, sest et Anu käituse ehtsa õppejõuna niimoodi ja, ja, ja ma õppisin nüüd neli aastat hiljem veel väga palju juurde tema käest. Et see on hea võimalus. Nii et vaatamata sellele, et nii-öelda positsioonid on praegu hoopis erinevat, selline õppejõuvaim ja õppejõu ja õpilase suhtevaim on, on, on mõnikord ikkagi alles veel. On alles ja, ja sellel alguses ongi kohutavalt raske hakata oma õppejõude teatressinatama, sest et koolis käib ju meil pidev teietamine ja, ja siis kui sellega lõpuks ära harjud, siis on, siis on tegelikult väga hea olla nendega aeg-ajalt täiesti nagu samal tasemel, aga tunnetada siiski, et ilusast nii palju rohkem elukogemust ja tarkusi ja ikkagi sa. Ja et sul on see õnn, et igapäevaselt töötada nendega koos ja nad saavad seal seda jagada läbi erinevate asjade. Kooli ise õpetama on sind tõmmanud juba mõtetes. Ma olen selle peale aeg-ajalt mõelnud, aga selline tunne on, et vist tiba vara, et ikka peaks, peaks ennem veel teatril laskma iseennast õpetada, et, et siis siis võib-olla võib-olla kunagi tulevikus ma ei tea. Võib-olla praegu oleks just need momendid, kus oskaks nii-öelda värskelt mäletades veel väga hästi kooliaega ja olles näinud juba teatrit, saaks nii-öelda saaks teha loengute sarja üleminekufaasis inimeses sees toimuvatest protsessidest, teatrikoolist, teatrisse. Aga miks mitte ka niisuguseid näiteid on ju ju küll, kuidas üliõpilased lõpetasid kooli hakkasid kohe-kohe õpetama, kas Merle Karusooga oli see, kes nagu ta kooli lõpetas, oli ta juba järgmise kursuse juures õppejõuks. Ja et miks mitte? Et kui Ingo Normeti meie praegu kuulajat kas ei ole, siis loodetavasti keegi annab edasi. Et, et niisugune loengusarja on plaanis väike loengusarja tänase ärgaks pikniku saatekülaline Veiko Tubin ja me läheme selle esimese tunni nüüd ohjeldamatult ja praktiliselt ainult rääkinud teatrist, luban, et me teeme seda järgmises tunnis veel. Aga võtame kaasa kõik, kõik selle, mis Veiko sind haarab ja, ja, ja inspireerib ehk siis veel muusika ja ka fotograafia selle tunni vestluse lõppu paluma sult ühe järgmise loo. Ma arvan, me valime loo number 14 ja see on pärit ma olen seda kasutanud ühes oma muusikalistest kujundustes kõige esimesed, mis ma tegin linnateatris. Ja see on lihtsalt väga ilus laul, son koobi aelanud pluus. Ärgaks piknikul. Alanud on saate järgazbeklikul teine tund ja tänase saate külaline on Veiko Tubin, Tallinna linnateatri siis trupijuht, näitleja aga ka muusik ja fotograaf ja muusikast, fotograafiast me oleme rääkinud häbiväärselt vähe selle tunni jooksul kindlasti seda viga natukene parandame ka, aga enne, et asi oleks ikkagi õiges rööpas, räägime veel natukene teatrist, kui sa alustad mõne etenduse muusikalise kujunduse loomisega, mis, mismoodi saab, tööd käib, see ei saa ju käia. Nii nagu võiks uskuda, et see käib mõne asja helindamisel, et vaadatakse nagu tükk eemalt, siis mõeldakse, et vot siin võib-olla selline või selline muusika või, või ongi see nii täpselt. See on niimoodi, et kõigepealt kaevud sinna materjali sisse ja, ja üritad saada, millest see lugu räägib, mis on need lood, mis võiks või need helindid, mis võiks selle loo juures abiks olla ja, ja ma olen nagu kuidagi muusikaliste kujunduste tegemise eesmärk endale võtnud, et kuna majandus on olemas nii palju head ja ilusat heli. Et ma tahaks ainult teha selliseid muusikalisi kujundusi ja jagada sellist muusikat, mis mulle endale kohutavalt meeldib. Ja mis mind õnnelikuks teeb. Sellist muusikat jagada, et ja üritada, siis on aeg-ajalt ka mingitesse muusikaliste Kundasse oma lemmiklaule siis niimoodi nagu puistanud teevad lavastus. Ettepanekut on nüüd väga hea laul, mis võiks kindlasti sobida ja. Iidsete etenduste ajal Ja ütlemised kaifinud täiega mõnusaid lugusid ja aga, ja seal on seda helindamise asja samamoodi, et tuleb eemalt vaadata, mis rütmid, mis tempodon, kuidas siin mingi asi mõjub ja seda küll loomulikult, aga aga siis on hea, kui saab panna mingisuguse sellise mõttega asja ka sisse, mis kuidagi nagu mõjub mulle näiteks hea näide on, mis mulle kohutavalt meeldib, on, meil on teatris lavastatud õigus, teine osa mille Riina Roose on nii-öelda muuseas kujunduse teinud ja see lõpeb, esimene vaatus sellega, et üks läti poiss saadetakse koolist välja ja läti ja taustaks kõlab siis. Puhu tuul, eks liivi selline nagu ütleme nagu hümni mõttelise, vaid inimesed ei tea, seda lugenud, ei saa sellest aru aga kui sul on see taust olemas, siis, siis see mõjub sulle veel eriti topelt. Kuidagi kogu see lätlaste ja liivlaste ja eestlaste saatus ja, ja ja noh, niimoodi arvan, et väga paljudes lavastuses on selliseid lugusid sees, mille tausta kõik inimesed ei pruugi pruugi teada, aga mis mis osasid ei olegi, kõnetavad, aga sügavalt mõjutavad. Akadeemilises mõttes on ikkagi lavastajaga hirmsasti läbirääkimise koht või kui on lavastaja juba andnud sulle võimaluse. Et sa oled Vistakse teinud põhiliselt rohumaa ja, ja, ja, ja, ja Võigemast etendusel eks muusikast kujundust või usaldavad nad siis nagu lõpuni ja ei hakka sekkuma, ehkki mõlemad hea muusikalise kõrvaga võiksid öelda, et või on nad öelnud, et ei sobinud, see lugu on nüüd võib-olla, et ei tea, äkki mõtleks selle loo üleval kuidagi niimoodi pieteeditundelise viisakusega. Ta on ikka läbirääkimiste koht selles mõttes, et et on ju lavastaja maitse ja stiil ja muusika sele kujundavad oma maitse ja stiil ja kuidagi tuleb need asjad omavahel haakuma panna, et see asi klapiks. Et, et on küll lavastusi, kus noh, siiamaani, kus mõnes mõned tünkavus ma ise sees mängin, mõtlen, et vot need see lugu kehvasti nagu välja see lugu ikkagi endiselt ei sobi selle koha peale ja ja näiteks meil arbuusisuhkrus on, on üks koht, kus ma mõtlen pidevalt, et kui saaks, teeks selle koha ümber, aga kuna lavast ütles, et see ikkagi nii peaks olema niimoodi, et siis nagu noh, sobib. Kas etendustes sees siis, kui nad juba elavad oma elu lavastuse või ütleme, jah, laval on ja, ja on mängukavas, kas siis sellel nendel nendel aegadel nagu muusikalises osas, kus võiks tunduda, et kõige lihtsam ju ehkki muidugi näitlejaid, uusi sulatatakse ka lavastustes ja sisse ja nii edasi, et, et seal on nagu võimalus muutmise koht. Aga kas sellist ette olukord on sul tulnud ette, kus on muudetudki muusikat ongi pandud ühel hetkel lugu hoopis teine või, või teise koha pealt mängima näiteks. Minul ei ole ette tulnud, kuigi mul on mõnegi lavastuse puhul tunne, et tahaks mingites teistmoodi teha, et meil just nüüd kõige esimene lavastus minulegi muusikliku muusikalise kujunduse oli kivid sinu taskutes mis alguses juba 100. etendus oli meil käin teda vaatamas ja mõtlesin, et lõpulugu on vale. Teine lugu, aga no siis oleks vaja lavastajat, teise oleks nagu vaja läbi rääkida ja mõelda, sest et kui sa ikkagi vahetad ära ühe loo teise vastuse annab täiesti totaalselt teise emotsiooni sellele eriti veel, kui tegemist on avatuse lõpuga. Et seal on ka niimoodi, et noh, näiteks ütleme, lavastajale meeldib ja minule ei meeldi või on vastupidi, minule meeldib lavastus, talle ei meeldi, et. Eks ta oleks nagu kompromisside tegemine, aga, aga ta õnneks pole mul olnud vajadust väga palju kompromisse teha, et need maitsed on väga ühtinud. Eriti Võigemasti ka meil on nagu lihtsam, sest et meil on üsna sarnane muusikamaitse. Kui sa kuuled mingit uut uut lugu, kas, kas reaktsioonid oh kui hea lugu ja oh kui hea teatrilugu need käivad alati kõrvuti käsikäes. Üsnagi jah, sest ma, mul on tegelikult lausa niuke süsteem, teised lugudel, et ma saan nüüd tärnistada oma arvutites viie, nelja, kolme tärniga kõik kolmetärnilood on mul niuksed, lood, mida saaks kuskil muusikaliste kujunduste säraga. Niisiis on kolm tärni neli tärni, mis. Neli tärni tähendab seda, et, et see on väga hea kuulamise lugu see tähendab seda, et see ongi lihtsalt väga hea lugu. Et noh, neli on selline, et pole nagu väga hea lugu, aga, aga mitte nüüd mu tipp, 50. lemmik, et kui ma tänaseks hakkasin muusikat valima, siis ma mõtlesin ka viie tärni lood läbi. Võtsin mõne neljatärniloo siia sisse ja siis kuulasime lega igaks juhuks niisama, et vaatasin, mis kõrv hakkab. Tuleme selle muusika juurde nüüd põhjalikumalt. See muusika loomise oskus või võime mulle tundub, räägib ilmselt ühte keelt, et muusikat, koolitee või muusikakoolis oled sa käinud ka, et see, see ei ole mitte lihtsalt niisama tekkinud asi, vaid, vaid see tundub, lõhnab kangesti õpetajate ja pikki aastaid klaveri tagaistumiste järele. No mul läks niimoodi, et ma käisin muusikaklassis 20 esimeses koolis, Lydia rahula, ma arvan, on kõige rohkem selles süüdi, et muusikaga praegu muusikast nii palju vaimustun. Ma käisin laste muusikakoolis, aga seal ainult kolm aastat, sest et mind pandi mängima akordioni ja ma kuidagi tollel vanuse hetkel ei suutnud selle-ga tegeleda, õigemini mis mind nagu muusika puhul ära tüütas. See hetk oli heliredelid. Sest ma mõtlesin, et ma võin kõike teha, aga ma ei suuda, heliredeleid, mängijad, nii et mul jäi akordioniõppe pooleli. Aga sihuke solfi põhi on mul all ja ega klaverit ma oskan mängida ka ainult niipalju, et mingisuguseid oma lugusid saata. Et kui peaks hakkama kellegi teise lugusid mängima või noodist. Ma paluksin klaverikontserti sul siin ma ei suudaks seda kellelegi oma esimest esitada, siis. Seda ma ei suudaks ja et valan klaveri peal selline iseõppinud oma süsteem, et oma lugudele mingisugused kõlasid nagu katsetan ja see tundub, et vot see sobib ja see sobib, aga aga vahel on nagu olnud tunne, et oleks võinud seda asja põhjalikumalt õppida, aga, aga samas Meeldib see, et ma ei ole õppinud heliloomist nii-öelda nagu kompositsiooni ja, ja, ja nii põhjalikult, et need noh, need asjad, mis nagu tulevad, need tulevad kuidagi juhuslikult ja iseenesest ja mitteteadlikult. Et et selles suhtes sellega, mulle meeldib see mask klaverit, nii. Kitarri õppisid ära, mis hetkel? Tarmo, kas tal on lavakunstikoolis, sest et see kuidagi nagu Klaverit oli lihtsalt raske kasutada. Kitarrimäng, kus oskama tegelikult ja noh, ütleme niimoodi kuute-seitset põhiakordi, millega saaks kõik lood ära saata ja ja meil seal lavakoolis, ma arvan, pooled õppisid kitarri selgeks, et oleks nagu nagu mõnus lõkkeõhtul helistada. Aga jah, mõned mõned akordid mul on, mul on pillimänguoskus, on selline? Kolm miinus Ise muusikat kirjutada lavastuse jaoks konkreetselt ma tean, sul on üks kodulehekülg, kus on kuidas seda nimetada, kas tegemata filmimuusika või sündimata filmimuusika. Olematu, olematu filmimuusika mul oli selline, ta on, siiamaani on selline plaan, et ma tahaks kirjutada valmis filmimuusika filmile, mida ei ole olemas, ehk siis mõtleks nagu muusika välja, võib-olla võiks sellest ka pärast filmi teha. Aga noh, mul on mingi neli-viis lugu. Mul on sellest valmis, et on kuidagi praegu siin tööasjade tõttu toppama jäänud, aga aga ma olen kirjutanud jah, mõned lood selle filmi jaoks kunagi oleks unistus, et saaks terve soundtrack'i valmis. Ja et siis oleks selline tunne, kui sa seda kuulad, siis põhimõttelisi ka inimene võib oma peas selle filmi sinna juurde mõelda, mis mis ta parasjagu tahab. Aga lavastustes muusikat välja pakkudes sinna ei ole oma loomingut sattunud. On ikka sattunud. Puhtast egoismist lihtsalt, et ma olengi nii hea või et lihtsalt ei ole leidnud lihtsalt. Ei ole nagu sa tead, mida siin umbes maja oli, nihukest asja sai, ei oska otsida või leia kuskilt ja siis on lihtsam ise sisse mängida ja ja ära teha, et seal on erinevalt, et mõnes lavastuses rohkem, mõnes vähem seal murdlenetluses, mida me ka Hiiumaal mängisime, seal oli umbes, peab isegi pool oli nagu enda sisse mängitud, aga, aga teistes jällegi vähem. Jaa, jaa. Nii on lihtsalt lihtsam, ei leia kõike seda üles, mis. Teatrimuusika, mis teda iseloomustab või mis lugu sobib teatrisse, mis tüüpi muusika sobib teatrisse? Teatrimuusika üldjuhul peab olema selline, mis seal ikkagi kas atmosfääri toetada või kuidagi näitlejat toetav lavastust toetav, et see on väga harv juhus, kui sa saad panna sisse loo, mis on esimene Taanil, ehk siis niimoodi, et see lugu ongi nagu hetkel fookuses, et et sinnasamasse murdlenetas, kuna seal on esimese ja teise vaatuse selline vahetus, mida meie ei teinud, ma sain just panna ühe loo sisse, mis, mis ongi nagu tol hetkel peategelane, ehk siis tema räägib oma lugu, see lugu ja inimesed nagu tegelevadki selle loo kuulamisega, aga üldjuhul pole Pole teatris aega lugu kuulata, et ta peab olema nagu õige atmosfääri ja feeling uga lihtsalt taustaks ja, ja aitama seda emotsiooni edasi viia. Tänamatu teatri muusika selline. Kas sul on mõni lugu valitud ka selline, mida, mida kannataks väga-väga hästi teatris mängida mõne mõne mõne tüki sees ja mida me ei ole veel kuulanud, et siis me saaksime. Aga samas kui sul süda lustib, teist pole vaba tegema seda, mida sa tahad. Tead iseenesest on niimoodi, et mul on siin küll üks seesama lugu, mida ma seal murran, kasutas, on siin olemas. Aga samas võiks ühte teist lugu, palun. No hea küll, kuulame seda, mis oli mul siis see number üks lugu mis oli seal murdlenetuses nii-öelda peaosasse lugu seal kahe vaatuse vahepeal, seal siis could, play, Helfitsioonide kooner ja see on küll see hetk, kus ma olen visanud ühe oma lemmiklaulu lihtsalt lavastusse sisse ja öelnud, et ta sobiks siia väga hästi. Veiko muusika meelitab sind suurtel staadionitel kontserditel ka või, või, või hoiad sa sellest eemale, no Play oli möödunud aastal oma oma suure maailma mammuturneega siinsamas, üsna lähedal Tallinnale Stockholmis olid seal kohal, ei olnud. Ma jäin hiljaks, tahtsin sinna piletit muretseda, selleks on mu esimene suur kontsert, kuhu ma oleks läinud ja ma jäin pileti muretsemisega hiljaks, aga Ma ei ole suur selline massi kontserditel käia. Ma olen ühe korra käinud nagu suuremal kontserdil, kui, kui paarsada inimest, mis oli siis, kui käis Eeerr mida me ka täna kuuleme, kindlasti, siis on mu lemmik. Üldse käisin rokafees. Talvel vist vot siis ma olin küll esimest korda nagu kontserdil, kus oli rohkem inimesi kui, kui, kui 400 umbes ja päris hirmutav kogemus. See on päris hirmutav kogemus, jah, ma olen suga täiesti nõus, miks hirmutavam? Ma ei tea kuidagi, nagu ma olen harjunud muusikat kuulama, kas niimoodi omas turvalises keskkonnas või, või siis heal juhul nagu sõprade seltsis või väiksemas peomeeleolus, aga, aga sellisel suurel staadionil tead seda, et sul pole võimalik isegi nagu asja pausi peale käia vahepeal tualetis või et sa oled nagu sunnitud tunde ja tunde veetma, hüppama, kargama, et see on kuidagi ütleme nii, et ei ole, ei ole. Mul on tundunud alati, et, et kontserdil saab rahulikult suurel staadionil kuulata muusikat, millest sul on väiksemat sorti viiul, noh et kas ta mängib või ei mängi, eks ju, selles mõttes ei ole nagu väga suurt vahet, aga sellised sügavad lemmikud lood, mis sul on nagu lõpuni peas, mida sa, mida sa tead plaadi pealt erinevates nüanssides siis ühel hetkel avastad lihtsalt, et sa oled kuidagi nagu alasti, sellepärast et need tunded, mis sinu sees nende lugudega käivad kuidagi selle suure rahvamassi sees, tundub nagu piinlik järsku, et kuidas, kuidas ma nüüd siin seisan ja olen ja ja see kõik on karjakaupa järsku, nii. Üsna üsna nõus sinuga, et ka selle ERR-i kontserdil oli mul sama tunne nagu kuidagi tahaks ennast emotsionaalsemat teistmoodi väljendada, aga kuna sa oled mingisuguses sotsiaalses ruumis mingite teiste inimestega, siis sa käitud kuidagi kontserdi likult, siis selles situatsioonis Mingid mingid reeglid tulevad, no arusaadav? Jah, kompleid ilmselt varsti niipea ei ole nagu võimalik seda seda nüüd ahvatlust endale tekitada, ehkki seal on olnud väga ilus. Jah, kes käisid, nad rääkisid. Ma kuulsin, kaasalevad lõbus, mingid liblikate. Oi-oi-oi, kui oli see veider, et ma ei tea. Ei liblikad lendasid seal küll seal oli igal kontserdil mustmiljon pisikest imekergest õhukesest paberist tehtud liblikat, mis seal lendasid sellel platsi kohal. Kui oluline on, on sinu jaoks. Ja milliseid tundeid see tekitab, kui, kui kui sind kutsutakse lavale selleks, et anda anda mingi preemia või, või, või kiituskirju diplomile. Linnateatris on sul seda tulnud teha kolm korda, 2007. kaheksandal ja 2010. aastal hästi erinevates või noh, mõnevõrra erinevates olukordades ka eks, üks parim maja töötaja ja siis kaks kõrvalosa meeskõrvalosa osapreemiad Tead, tunnustusvajadus inimesel on, igal inimesel on olemas ja muidugi oled meelitatud, eriti kui seda teevad kolleegid. Et siis oled kuidagi tunne, et oled õiget asja teinud ja, ja see on väga tore, et et niimoodi on läinud. Et, et see nagu on niisugune aega selline, kinnitas, et sa vist ikkagi teed õiget asja, kui, kui asjad niimoodi lähevad. Kuigi noh, seal on nagu samasse, et nende kolleegipreemiate puhul olnud kahju sellest, kuna ma ise olen ka trupijuht samal ajal ja aitan neid hääli kokku lugeda tulemusi ette. Et siis on nagu tüütu see, et ei tule minu jaoks üllatusena. Aga nüüd see 2010, kui meil nüüd oli see teatri sünnipäev, siis õnneks oli mul ka üks üllatus, et ma sain, meil on ka väga tore sponsor Päevaleht ja nemad on siis ka oma preemia välja ja siis sõid hääli kokku. Ei lugenud jah, neid ma jäljend lugeda, nii et see tuli nagu teist täieliku üllatusena, et nüüd nüüd nüüd ma sain ka, noh nagu Päevaleht tegi mul siis üllatuse ja kolleegid siis lihtsalt tunnustasid nii et. Ta ütles seda kuidagi mingeid kohustusena ka või paneb seal mingi sellise surve või, või, või jah, võib-olla kohustusest just peale. Preemia kui selline maid ja vist mitte kuigi noh, selles mõttes nagu preemia ja preemia pärast ei ole mõtet tööd teha ja ja, ja ma pigem mõtlen niimoodi, et tore on, kui preemia saada ka hästi oleks ka see, et kui nagu iga aasta saaks selle keegi teine selle preemia, et sa oled ju tegelikult ühe Cramo tunnustuse kätte saanud, et mõtlen siin juba juba on leidnud kaks kõrvalosa mulle, et, et nüüd võiks järgmine aasta keegi, keegi võiks nagu asjad niimoodi, aga seal kuidas juhtub, sest et üldjuhul nagu vaadates seda gaasineid preemiat asja, siis üldiselt tunned need kõrvalosa, kolleegipreemiad tulevad teatriga rohkem selliste naljakate rollide eest või nagu, mis nagu nagu eredamalt meelde jäävad, et et lihtsalt, kuidas seal tööd satub, et see aasta sattus niimoodi. Kas sa oled ühes ühes ühes loos öelnud, et teatris kõige erutavam ilusam hetk on, on see sekund, mis jääb tüki lõppu ja aplausi vahel, ehk ehk see vaikuse sekund ja mulle tundub, et see on, et see on vist ka vist ka vaataja jaoks kõige ilusam, ilusam hetk, et see ongi see, mis pärast seda panebki aplodeerima ja, ja, ja seda siiralt tegema, mitte mitte nii-öelda kohustuslikus korras. See ongi tegelikult rohkem vist nagu vaataja positsiooni pealt öeldud, sest et et see on tõesti maagiline hetk, kui sul on kogu lugu ära räägitud, tegelikult rohkem mitte mingi informatsiooni tule. Ja siis on. Kogu see emotsioon on õhus ja ja siis, kui see tunne, mis sind lõpuks siis valdab, millega on sind üle puistatud, et kui see aplaus veel ühe mikrosekundiga veel viibib, siis on väga mõnus, et see on selline hästi hästi ilus tunne või see on nagu see tunne, mis mulle kõige rohkem meeldib, kui ma käin teatris teisi asju vaatamas, nii et aga laval olles ma ei teagi, mis seal on, võib-olla seal on nendest hetkedest võib-olla kõige maagilisi on see, et kui sul äkitsi tunned seda, et sa ei olegi enam nagu sina ise, vaid et sind, vastanute sõber, inspiratsioon ja, ja sa suudad äkitsi teha midagi, mida sa pole varem teinud või kogeda midagi, mida sa pole varem kogenud, et et laval on võib-olla need hetked kõige erutavamad. See arusaamine täna täna sünnib mingi asi. Jah, ja, ja kui meil on hästi paljude heade asjade koosmõjul, et publik on kuidagi väga-väga avatud, kaasnäitlejad on kuidagi partnerid, on väga toredad ja kuidagi, kui sealt midagi nagu sünnib, siis on väga suur. Ütlemegi kaist sõna otseses mõttes välja, et siis sa saad ikka aeg-ajalt aru, miks sa seda teatrit teed et just nende väikeste hetkede pärast, kus kus sünnib midagi maagilist Mis, mismoodi seal lava jaoks lava taga sinu jaoks, kui sa ei ole kohe esimesest taktist esimesest silbist laval oled sa siis, sa oled kusagil valmis, kusagilt kuuled, mis need mõtted on esimesed tavaliselt selle, selle, kõige selle, selle õhtu õhtu nii-öelda kulminatsiooni pika kulminatsiooni alguses. No seesama näiteks kuuba pärast, mida me mängime seal, ma tulen lavale alles 20. minutil ja ma väga tihti olen juba Aksi vahel valmis. Oot, vaatan seda, kuidas esimene stseen käima läheb, mismoodi publik reageerib, sest see on nagu väga tähtis saada kätte see tunnetus. Publik on täna õhtul saalis ja aru saada, et millise pedaaliga seal peaks täna mängima, et kas rohkem gaasi andma või vähem gaasi andma. Et ma üldjuhul olen seda tüüpi näitleja, kes ikkagi nagu üritab atmosfääri pikemalt sisse elada, et osad on sellised, kes tulevad viimasel sekundil astuvad lavale ja vaatavad, mis laval saavad, aga ma olen nagu seda tüüpi pigem, et tahaks ära aduda, mis inimesed täna saalis on ja kuidas esimene stseen käima läks ja mismoodi täna nagu partnerid mängivad ja parata sealt pealt. Millised need publikud tüübid on sinu jaoks, keda sa, keda sa nagu enda jaoks kuidagi nimetada fikseerinud või, või, või, või tähistad. Publikut on väga kummalisi sellist publikut, kes ei saa üldse aru, mis nad on, miks nad on täna õhtul siia tulnud ja miks need siia toodud on, siis on selliseid publikut, kes see kummaline, kuidas täiesti iga õhtu publik hingab erinevas rütmis on sellised väravate kes on väga teravad, meeldisid hästi intelligentsete naljade peale naela säravad ja nokivad kuidagi kõiki asju välja ja siis on sellised, kes on pigem nagu selliste sääraste naljade üle naeravad ja kuidagi hingavad nagu teistmoodi. Ja vahel ei tähenda vaikne publik üldse seda, et inimesed oleks vaiksed. No kui ei tunneks huvi, vaid pigem just vastupidi nagunii hiirvaikselt, nad jälgivad pingsalt igatseda sammu, et nüid publikuid on sellel samal lavastusel võib-olla nii palju erinevaid publikud, et see on täiesti müstiline. Mul on üks tuttav, rääkis sellest, mismoodi tal viimati läks? Väga halvasti kuuba ajal, sellepärast et ta, et ta sai lihtsalt, et lõpuks oma naabri käest küünarnukiga rämedalt ribidesse, sest et ta ta ei suutnud enam ennast taltsutada. Selle tuleb ju ka lavalt ära, kui keegi inimese naeruhääl on ikka üsna selline spetsiifiline, kui keegi ongi nagu täiesti endast väljas oled, oled sa nagu sellise olukorraga kokku puutunud. Ja meil seal ehk Kuuba puhul on tihti, eriti lõpus on selline tunne, et need inimesed kas surevad kohe sinna tooli peale ära sa millegipärast nii kohutavalt naljakas, et mõned inimesed tõesti vähendavad seal krampides. Aga, ja vahel vaheldub ka saali hästi naljaka naeruga inimesi, et me oleme isegi laval hakanud naerma, sest et sealsamas kuubalased vahel on niimoodi, et mõni üksik naer kostab saalis täiesti jabur koha peal, üks mees hiljuti naeris komplekselt ichi. No no see oli nii nagu raamatust maha võetud ja see oli nii naljakas, et no veel oli endalt oskusi naeru varjamisega laval, et vahel on tõesti niimoodi. Mõni publik naerab nii eriskummaliselt, et tuleb endale ka naer peale. Sellised sellised üle, noh tõesti, kus tundubki, et sureb naerukrampi juba ja, ja, ja kus naeruhooga nii sügav sees on see pigem innustav või mismoodi sellest olukorrast välja tulla, siis mõtlesin, et lõppude lõpuks ta lihtsalt naerabki nagu praktiliselt noh, kõik liigat iga liigutuse täis publikuna ma tean väga hästi, mis tunne see on, kui, kui lõpuks ajabki naerma nagu ükskõik missugune pisiasi, et sa, et sa oledki kuidagi nagu, et sa oledki omadega nii nurgas kinni ei saagi kuidagi enam nagu sellest välja lihtsalt. Kas kuidagi lavale jõuab, mis, mis siis annab nagu teha, või mis siis sellises olukorras tegema? Don laval olles on näitlejana väga mõnus olukord, tegelikult sa saad aru, et sa võid teha ükskõik mida ja publik on nagu, nagu ütleme, sinu sinu kätes, pataljoni rokkstaari tunne tuleb peale, et et pigem on see nagu sihuke nauditav, olgu ta siis niikuinii teada, et üks hetk saab läbi, selja, inimesed rahunevad maha ja kõik on kõik on korras, et et. Minu meelest on see tore kui, kui tekib just olukordi, kus sa saad Publikule rõõmu valmistada. Ei, see on muidugi tore, absoluutselt, kas see hiljem tekkiv üksik üksinduse tunne peale sellist samasugust sellist etendust siis kui see on juba läbi ja ja kui see hakkab mööda minema, on see sulle tuttav. Aeg-ajalt on hea, see on ikka, sest et üldse see võtab ju kõvasti aega, et õhtul pärast etendust ja käia kõigepealt see, et kell on juba, ütleme, 10 õhtul, normaalsed inimesed hakkavad kodus magama minema ja sina alles lõpetajad väga emotsionaalse väga emotsionaalse lavastused, mõtlesin Kuuba puhul. Vahemärkusena ütlen poistega, meil on praegu selline plaan, et me iga etendus paneme erinevale tüübile ümber pulsikella ja mõõdame, palju siis nagu nagu pulsi läheb ja niimoodi, et siin eelmise kuube seal üks kaasnäitleja kulutas peaaegu 2000 kilokalorit ära etenduse jooksul ja pulss oli ka päris mõnusalt kõrge. Nii et võtab paar tundi aega, et ennast sealt nagu maha üldse, et, et välja käia ja aga noh, mitte Narva nagu ta lihtsalt tuleb selline üksinduse tunne pärast etendustele taustal seepärast esietendust. Sa oled nagu näinud kaks-kolm kuud meeletult vaeva ja tinutasin asja ja, ja siis on nagu selline tunne, et no mis siis nüüd. Aga kui läheb natuke aega mööda ja tulevad uued tööd peale, siis on jälle uue innuga. Et harva külastab, aga, aga mitte mitte tihti. Eesti teatrikriitika kuna ta on üsna vähe, siis, siis ta tavaliselt ei jõua või vähemalt ei ole minule jäänud silma, et pikemalt ja laiemalt peatutakse sellel, mis puudutab muusikalist muusikalist kujundust või, või, või, või kirjutatakse vahetult muusikalisest kujundist, kujund, kujundusest, näitlejatest, lavastajatööst ikkagi põhiliselt. Kui palju sa ise loed seda kriitikat, kui palju sa reaalselt jälgid või vaatad seda, mida sinu töö kohta kirjutatakse? Mul on tunne, et ma olen ikka kõik läbi, lähevad nii palju, mis mulle silma hakkab ja seda küll kvaliteedist pole mõtet siin rääkima hakata ja, ja sellest aga, aga ma ikka jälgin, ma jälgin, ma jälgin ja jälginud ka seda, mida inimesed kirjutavad oma blogides ja mida nad internetis kirjutavad, et see on isegi nagu kõige parem kohti tagasiside saamiseks. Tänapäevane sõjavõimelisus trükid oma nime Google'isse sisse ja vaatad, kes on sinu kohta midagigi töötanud ja ja need on kõige südamlikumad tagasi sidemed, mis tulevad publiku poolt, kes on sel õhtul saalis istunud, et kui, kui sa sealt aru saadud, et see, mis sa teed, on talle korda läinud, siis on väga hea tunne. Ma saan aru, et sa oledki seda teinud ja see aeg-ajalt niimodi monitooringut saanud. Ja ma ikka aeg-ajalt teen. No selles mõttes, et vähemalt mulje jääb, ma ei tea, kuidas sa tegelikult oled ja kas sa oled sellega nõus, aga aga sa oledki väga haart, koor, selline internetikasutaja. Et sinu, sinu blogi on ikkagi priske ja, ja teemasid ja asju ja nii-öelda sinu sinu nii-öelda väljundi väljundi kanaleid on, on õige mitu, miks. Ma ei teagi kuidagi, selline tunne on, et tahaks nagu muul viisil ka peale Deathe ennast väljendada ja, ja praegu on see internet on väga hea, mina olen selle jaoks ja, ja siis on viimasel ajal muidugi laisaks muutunud tänu endale Twitterite muudelastele ei viitsinud pikalt kirjutada, et kirjutad, kirjutad lühidalt ja võiks tegelikult pikemalt kirjutada, aga. Kui palju sul neid andunud ja järjekindlalt jälgijaid on erinevatel kanalitel oled sa kuidagi? Mul ei olnud, ma ei tea, ma arvan, mingi kolme-neljasaja ringis võib-olla kuskil niimoodi, aga noh, see ei olegi tähtis. Sest et ma üldjuhul on ikkagi mõeldud, et ma üritan kirjutada mingeid asju niimoodi, et endal oleks kunagi hiljem hea üle lugeda, see on lihtsalt moodne päevik. Jah, põhimõtteliselt küll, et on kirjutatud sellise suunitlusega, et ma lihtsalt tean, et ka ülejäänud 100 või 200 inimest loevad seda, et ma siis päris nagu kõike sinna kirja ei pane, ikkagi. Järelikult on kusagil mingi päevik selline olemas ka, kuhu kuhu satub, see, mida sa sinna kirja ei pane. Jah, viimasel ajal on see päeviku peas, varem ma panin sahtlisse mingeid asju kirjaga. No ja nad lähevad kuskile ka niimoodi varjatult muusikasse ja luuletustesse ja ja sinna Kula muusikat muusikat kuulama. Kindlasti kuulame sellist lugu. Number 13, number 13 on Johanson ja vennad laulavad sellist laulu nagu lumevalgus ja ja seal seda ma kuulsin esimest korda lavakunstikoolis, kui minu kursavend mängis seda kitarri peal ja ma armusin sellesse loosse tohutult ära ja see on siis Uku Masingu mõtete põhjal Jaak Johansoni poolt kokku kirjutatud. Ning kirja seda val, kus tükski langevarjuga Imaapervest ilma Pärve Jah, ma nägin lume muslikus kord, kui ma polnud lapp ei käi kirjand, seda valgust ei langevarjuhakk. Ilmaapervest ilma. Ning kirja seda. Gepaariuga järvest ilmaper läbi päeva läbi hirmuäratavalt päeva. Jah, kirjand, lume pakkus siiski langevarju. Ning ma nägin seda valgust sellest sa oled laps. Silm, mis lumevalgus vahtinud, see saab lumepime, ei tahaks. Mees, kes lumevalgust vahtinud, see saab lapseks. Jah, eks jah, mu sõnadest saab rääkida kui proovindas. Sõnadest saab rääkida, kui proovinguta. Jah, mu sõnadest saab lalin rääkida, proovitas. Tänase piknikukülaline on Veiko Tubin. Kaugel? Tallinna linnateatritrupijuht, näitleja ja ka helilooja, kuidas tavaliselt lugusid kirjutanud, kuidas muusika sinu jaoks sünnib? Tulevad koos muusika ja sõnad ja üldjuhul ikkagi mingisuguse emotsiooni pealt, et kui tuleb sisetunne, et vot nüüd istuks klaveri taha, et kuidagi on selline tunne, et tahaks midagi öelda siis. Ma arvan, 90 protsenti lugudest on sündinud niimoodi, et nii sõnad kui viis sama tunni jooksul. Et et vahel harva on nii, et on luuletus olnud enne valmis ja siis mõtled viisi taha. Niipidi vist pole ka olnud, et on viis valmis olnud ja sõnad tulevad ikka on mõte, mida tahad öelda ja siis tuleb muusika sinna juurde. Aga kuidas sa selle üles kirjutada või kuidas sa seal üles fikseerinud noodist siis ikkagi paberi peale või, või, või, või õpidki pähe ja jääbki meelde, tekst on lihtsalt veel kusagil küljes juures jah. Ma üldjuhul teinud niimoodi, et ma panen akordid kirja ja ja sõnad ka ja siis laulan kuskile linti selle enda jaoks, et siis kõige lihtsam võib hakkama üles kirjutama muidu noodi kirjutamisoskus on mul täiesti olemas, olid rahulale ja et kuulan, tähendab, ütleme niimoodi ka üsna meelde, et kui sul juba akordid on kirjas siis ja viis on, on sul paari korraga täiesti meelde. Kes tavaliselt esimene on, kes, kes kuuleb? See on kuidagi juhuslik, aga ikka nii on, kui lugu on valmis, tahaks, tahaks kellelegi ütleme isegi ette mängida, kuulata, mis ta arvab. Ei ole kedagi niimoodi, et nad just ta alati talle mängiks. Sõltuda. Kutsud siis lihtsalt kuule, mul on üks lugu, tule, kuula umbes või otsid võimalused, ma võin nüüd esitada sulle uue loo. Ja üldjuhul on see ikkagi nii, et kas kuskil kuidagi mõnusas õhtuses meeleolus tuleb see tunne, et noh, teatribalanss klaverit ka palju ja saab aeg-ajalt kellegi kõrvale kutsuda, öeldi, et kuule, et näed, mis arvutegi nihukese looja vahel on ka, nii et tuleb mõni lugu kuskil nagu väiksemal kontserdil ettekandele, et on ka niukseid asju juhtunud. Naudid sa seda kontserdi hetke ka, kui sa, kui sa oled laval mitte selleks, et esitada rolli kellegi teise poolt kirjutatud rolli vaid vaid esitada rolli laulukirjutaja ja laulu esitaja oma. Naudin vist küll sellepärast, et noh, kuna õnneks ma olen sunnitud laulma ainult iseenda lugusid või õigemini ma ei pea nagu teenima leiba sellega, et ma pean teiste kirjutatud mõtteid esitama, et siis siis on see kuidagi luksuslik tunne olla lava peal ja rääkida läbi muusika inimestele seda, mida sa mõtled. Et meil oli Justin hiljaaegu lavaaugus suur kontsertõhtuhämaruses ja seal ma tundsin ennast väga, väga mõnusasti. On need teistsugused tunded on need erinevad tunded sellega võrreldes, kui eesriie libiseb ära selle jaoks, et sa saaksid et sa saaksid olla olla jupitanud valguses. Sõnaga koos. On küll teistsugused tunded, sest et muusik kat tehes lava peal tunned ennast natukene nagu muinasjutuvestja na kuidagi. Või selles mõttes, et sul on aeg, on rahulikum ja ja, ja sõnum on, on, tuleb nagu teistmoodi teistmoodi esile. Muusika tegemine ei eelda nii aktiivset sisseelamist mingitesse teistesse maailmadesse, sa saad nagu oma oma mõttemaailmas ringi. Need on vist vähem kohustuslik ka sellepärast, et partnerit ju ei ole kõrval, kellega sa pead arvestama lõppkokkuvõttes ikkagi. Jah, sa saad teha seda, mida sa ise tahad või interpreteerida hetkeolukorda nii nagu sa ise tahad teha omi rütme ja omi asju ja sa ei sõltu nagu ettekirjutatud ette kirjutatud suurest plaanist, vaid sa võid ka keset kontserti muuta lugude järjekorda ja, ja mõelda seda lugu ma vist üldse laule mahetantsid salmi vahele, et see tundub kuidagi pikk praegu ja. Aga teil on niimoodi jäetudki rahulikult salmi vahele. Olen küll, jah, olen küll, just siin hiljuti jätsin, jätsin salmi vahelises, tunne oli, et kuidagi ei tunne, et inimestel, inimestele see laul nii hästi korda ei lähe. Nahistama vaikselt vist lõpetan selle loo ära, et võtame ühe teise loo, et jätsin tädi salmi vahele jätta. Ju juhtus nii. Hea vaba vorm, mis selles mõttes, et mis need inspiratsiooniallikad on, mille, mille peale kirjutamisel või mille, mille, millest ajendatud lugude üle sa kõige rohkem rahul oled või mille, mis sulle endale kõige rohkem pakuvad? Kuidagi on nii, et igasugune kunst või ütleme, muusika või, või luuletus sünnib ikkagi rohkem millegipärast sellises olukorras, mis ei ole niisugune mõnus olukord või te olete mingisugune kerge paine on kuskil kuskil peale, et et mul on nagu paljud lood inspireeritud kuidagi kast teatrist või, või, või, või lihtsalt nagu inimeseks olemisest või kuidagi kuidagi niimoodi, et see inspiratsioonihetk, see nii kummaline kui see tekib. Et see on selline üks nagu sähvatuses ootavalt sellel teemal võiks praktiliselt kirjutada, tuli kuidagi kuidagi sa ise ka aru, miks, miks see tuleb ja ja siis siis siis kirjutada, et ma olen ka näiteks teatrajala tunnis kirjutanud luuletusi niimoodi ja pärast viisistanud ja saan inspiratsiooni, ütleme hoopis nagu loengust, kui räägitakse seal, eks laulan Tšehhovi neljast argipäevast näiteks räägitud, et Neymar meile rääkis loengut. Ja on on veelgi nagu loengutes tulnud teatrikoolist, luuletusi või vahel oled kuskil lihtsalt ilusat vara veetnud ja näiteks samamoodi kuskil seal. Ükskord ootasin Kärdlas lihtsalt õhtul bussi, et hakata Tallinna poole tagasi sõitma ja seal on ka niisugune pool tundi on aega ja siis on kõik mõtted on kuidagi selgunud ja siis tahaks 1000 midagi kirja panna. Sellega seoses. See siis kirjutasidki Tšehhovianaloosis, kui Neymar tšehhist. Selle ma siis kirjutasin jah. Et see sai, see sai sellise teatavale tunnis kirjutatud ja pärast siis hiljem viis sinna taha tehtud, et see lugu mulle endale ka väga meeldib. Mõnus lugu. Kas sa julged enda lugude kohta ise ka öelda, et vot need ongi mul kõige parem on need mulle endale meeldivad kõige rohkem, need on kõige rohkem minu lood. Tšikoviana näiteks on üks nendest lugudest, mis mulle endale väga-väga meeldib ja, ja seal on seal on mõned veel, mis mis nagu aga pole jälle klaverit mänginud või, või kuulad kuskilt plaadi pealt mind kontserdi salvestust. Siis mõte on päris hea lugu. Et kuulaks isegi, et mõned lood täitsa üks-kaks-kolm lugu, mida ma võiks öelda, et mulle täitsa meeldivad. Veiko, mis on see kõige keerulisem kui sa ütled vahepeal või nimetasid, et tagasi, et nii-öelda inimeseks olemise probleemid või inimeseks inimesena olemise probleemid, mis need on, mis, mis sinu jaoks on, on selles ühiskonnas, kus me praegu elame, need kõige suuremad, kõige keerulisemad küsimused, mis, mis vajavad, vajavad, et kuidagi kas spetsiaalset kohanemist või, või millega hakkamasaamine nõuab sellist sisemist suurust ja jõudu. Kuidagi on, ma ei teagi see mida aeg edasi, seda kiiremaks kõiki meie ümber läheb ja, ja siis see tohutu kiirus, millega sa pead asju tegema ja, ja pole aega nagu süveneda ja ja kuidagi selline tunne on, et, Et noh, jõuagi nagu asja selgeks mõelda endale, et tahaks, et oleks aega rohkem taksid, saaks rahulikult keskenduda mingitele asjadele, mõelda mingite asjade üle tegeleta mingite asjadega aegadel selline unistus, et tahaks ütleme, üks, üks, kolm kuud või niimoodi elada 1850. aastal, et vaadata, kuidas siis inimesed omavahel juttu rääkisid ja ma kujutan ette, et milline aeg võis olla siis õhtuti lugudele tekkimisel, kui Polnud televiisoreid, kui polnud raadiot kus vesteldi tundide kaupa, lihtsalt, kuidas ma arvan, et isegi rünnakud mõttes olid palju kaugemale kui, kui praegusel ajal televiisori vaadates või, või, või nii, et näiteks ma isegi ütlen, et noh, samamoodi on see rahvalaulude laulmine, mis mulle hästi meeldib. Need on ju ka nii-öelda omaaegsed televiisorid, et, et ma olen, ütleme ühes oli üks suvi oli üks metsima, vaatame, mis seal täpselt toimus, aga Jaak Johanson laulis ühte veerand tunni pikkust maailma loomise laulu ja, ja sellega oli küll väga mõnus rännata hästi kaugele. Et selline tunne on, et igatseks aeg-ajalt seda võimalust. Et oleks lihtsalt igav, saaks igavleda ja saaks tänu igavesele mõelda mingeid asju välja ja reisida oma mõtetes igavesest eemale. Olen mõelnud, mis juhtub siis, kui noh, 19. sajandil, noh ilmselt ma arvan sealtsamast keskpaigast kui saaks võtta ühe inimese ja tõstatada tänasesse päeva sellesse, sellesse elukeskkonda, kus ta, kus ta siin on või võib minna veel tagasi natukene, mees, kes aru sai kusagil Harjumaal või, või sealsamas geeniuste paigas Raplamaal. Et Põhjasõda on läbi. Noh, siis ta ei osanud muidugi mõelda selle peale, kui Põhjasõja peale, aga aga kusagil ütleme 1722. Mis selle inimesega juhtuks, kui ta elaks, elaks tänases päevas? Ma tea kuu aega näiteks siinsamas Tallinnas. Ma arvan, et kuu aega tal oleks täiesti katki omadega, nii et. Eks me ju ise jõuame ka, alles mindi vaikselt järgi sellele ühiskonna tempole, mis meil praegu on, et ma kardan, et kui inimene võta ikka paarisaja aasta tagusest ajast, siis siis ta läks üsna kiiresti, rikkisin. See oleks komöödiafilm tõenäoliselt, kui, kui seda nii-öelda siiralt ja ausalt päriselt ära teha, mis sellest kõigest tegelikult lõpuks kokku tuleks. Ja võib-olla isegi must komöödia. Või väga must komöödia, vastupidi. Millised, millised sinu sellised suuremad unistused või plaanid on, kui sa, kui sa vaatad aegades nagu ettepoole, mis on need, mida sa tahaksid ilmtingimata teha? Ma loodan, et ühel hetkel on sul aega puhata kolm kuud, nii et tõesti ei ole ühtegi kohustust. Aga, aga mis pärast seda, kui sellised mahalaadimise kohad on olnud, mis võiks sündida? Nagu mingeid suuri unistusi on vist raske välja mõelda, sest et on mingid unistused, mida tahaks enda teada hoida, aga aga millesse inimene unistab, unistab, et tal oleks. Oma kodu, mille ta võib-olla ütleme isegi, ütleme, eesti mees võib-olla unistab, et ta saaks oma kätega üles ehitada mingisuguse, ütleme näiteks, et vaata, kus oleks mõnus. Või siis renoveeriksime maakoha ära või et kuidagi teeks. Unistan küll sellest, et mul oleks selline noh, mul siin linnalähedaseks hea maakoht, et kui saaks selle aida ära renoveerida ja saaksite külalistele mingit toad teha, siis kutsuks ega siis kutsuks sõbrad külla ja istuks koos ja mängiks õhtul õues klaverit, jooks veini ja räägiks juttu ja niuksed. Niuksed, unistused selliste mõnusate mõnusate asjade järgi õnne. Klaverist unistan oma klaverit ei ole. Klaver võiks mul olla. Klaver on sul siis see tähendab klaverit ei ole, see tähendab seda, et sul on üks selline plastmassist tohutute programmidega. On of nupuga klaverit, praegu. Mul on selline asi, mis suhtleb arvutiga teatrimajas õnneks on päris klavereid ja unistan sellest, et autojuhiload võiks ära teha ja no ikka niisugused inimlikud asjad. Ei no aga ambitsioonikad plaanid lavastada avastada Sheiks piir, ma ei tea, kas see on nii või noh, ilmselt ei, kindlasti on, tehakse hea Shakespeare võiks ju olla. Mõelnud lavastamise peale küll, et see mõte on mul ka sees, eks ma siis lihtsalt on omast sisemised leidma selle hetke, millal see õige hetk on selle mõttega lagedale tulla. Aga siin just hea kolleeg Kalju Oro ütles ka ükspäev, et ikka lavastajaks ei saagi õppida, vaid lavastaks õpitsa lavastades. Nii et seda, kes meist on lavastajaid ja keegi enne, kui ta on avastama hakanud. Kuigi meil lavakoolis lavastajaid õpetatakse, aga, aga et see ta ongi väga raske õpetada nagu trupi tööd, sa õpid seda tehes ja ma arvan, paljugi muid asju. Aga ma arvan küll, et võiks proovida kuidas lavastamine välja näeb. Materjali osas sa teaksid, mis paneksid silma särama mis, mis on kirjutatud ammu trükitud, ammu olemas või oled sa selles mõttes unistad, unistad viisist, millega väga paljud noored lavastajad täna või, või mis tänavu päevadel alustavad, et, et võetakse võetakse üks suur idee ja, ja siis läheb suuremaks rühmatööks ja otsitakse siis otsitakse siis läbi läbi proovida see õige nii-öelda. Selle rühma tööga tegelikult sellest ma unistan sellest, et see on väga tore töö tegemise viisiks on kohutavalt raske, palju kurnavam kui see, kui sul on näitemäng ees ja sa hakkad seda tegema, sest et ma nüüd isegi kuuba pärast, mis seal tegelikult, kes keskepäike ja need mõlemad niuksed lood, mis on sündinud trupi koostöös lavastajaga ja ja see on ikka kordades raskem kui tavalise näitemängu tegemine, sest et sa oled samal ajal nii autor kui, kui, kui näitleja ja sa pead suutma ratsutada mingisuguse idee väljendada ja see on küll väga hariv ja põnev, aga ma arvan, et mul on mingisuguseid mõtteid atmosfäärikatkeid ja, ja ideid ja kuidagi selliseid. Tahaks nagu sellist kuidagi muusikaga seda asja siduda ja laulmisega ja, ja, ja nii, aga konkreetsed asjad. Arusaadav on sul neid lavastajaid, kelle, kellega koos kas juba olles teinud midagi või olles näinud, olles kuulnud, teades käekirja, sa sooviksid koostööd teha või kedagi, kellega kokkusaamine oleks, oleks selline meeldiv. No pole nüüd pärast kooli saanud oma kursuse juhendaja Priit Pedajas aga midagi teha, et see oleks, ma arvan, väga põnev, sest et Priiduga mulle koolial meeldis teha ja, ja tema lavastada, mulle meeldinud ja ja see ongi teisigi eesti lavastajaid, kellest valt, kelle lavastused meeldivad ja, ja kellega pole koostööd, kasvõi näiteks Merle karusoo või igavest Tiit Oja soogagi pole teinud, aga Nüganeni, kui ma olen paariasse teinud ilmaga ja temaga tahaks veel teha. Tema on selline, kellega Vistall teekski Mõnus teha. Me oleme rääkinud üldse fotograafiast ja ega siin suuremat aega selle jaoks ei jää ka. Kas sa maalid ka vahest, kas sa oled püüdnud tekkinud meeleolusid paberile panna värvide abil? Ja ma olen püüdnud küll, aga sellest on tulnud kokku üks ilge käkk, et just siin ükspäev olin sõbral külas ja üritasin ta lapsele joonistada erinevaid asjata arvaks ära, mis need on. Ja ütleme nii, et hobuse joonistamisega oligi raskusi. Loer natuke ei saanud aru, mis asi see on. Et see auto auto Öelge hobuse kohta, nii et ma olen üritanud ja mõeldud, et äkki mul on niisugune varjatud. Kui see oli äkki näitleja lapsis, temas oli olemas see nii-öelda see teatrivõime teistmoodi näha ja onu nagu väikese sellise küünilise ninanipsu abil paika panna. Võib-olla tõesti näide lapitali aga kõigil on üsna hobuse moodi ris hobune, aga no ma sain ka aru, miks ma ei läinud kunstikooli. Ehk siis oli võimalus, siis mingil hetkel ei olnud. Või selles mõttes, et ma ei ole seda mõtet mõelnud, kunagi ei ole joonistamine tulnud hästi välja. Et sellepärast võib-olla ma tegelengi fotograafiaga, et, et see on nagu lihtsam viis asju joonistada. Kui sageli sa me täna siia kohtumisele tulles ma vaatasin, et sul ei olnud fotoaparaati kaasas, kui, kui, kui tihti selliseid olukorrad juhtuvad, et sa ei võta kaasa. Ehk siis teisipidi, kui tihti fotoaparaat sind sinu tegemiste juures saadab? Mul on umbes iga teine päev on fotoaparaat kaasas. Et oleneb aastast ajast ja oleneb ilmast, näiteks täna täna ma mõtlesin, et ei hakka võtma, et lihtsalt polnud tuju, aga aga üldjuhul üldjuhul ta mul ikkagi iga teine päev kaasas ja ja, aga jah, oleneb tõesti nagu rohkem ilmast, kuna ütleme, kui ma selle fotograafiaga alustasin siin niimoodi kuus-seitse aastat tagasi, et siis oli mul veneaegne niitja seal sees film ja, ja esimesed nagu kursuse tegemised said sinna peale klopsitud. Kuna mul isa tegeles väga palju fotograafiaga, siis sealt nagu inspiratsioon ja tõuge on sealt saadud ja ja siis, kui ma mul esimese digiaparaadi sain, siis oli mul ikka iga päev fotoaparaat kaasas ja sai väga kõvasti pildistatud, aga nüüd ma lähen kuidagi seda digiaparaadi nurka visanud ja muretsenud omale, et head filmikaamerad jälle ja kuidagi sinna analoogidele asi tagasi öelnud, et see on see, selles on nagu see võlu sees, et sa teed pildi ära ja siis filmi täisevid ilmutusse ja saad mingi aja pärast tagasi ja tekib juurde aeg, lihtsalt see aeg ja atmosfäär on teistsugune ja sa ei tea täpselt, kas kunagi midagi välja tulija. Ja ikkagi praegu kuidagi mulle meeldivad need vanakooli meetodil tehtud fotod rohkem kui kui, kui mõni. See on natuke fotograafe, lörtsime, kui sa oled ikkagi kohe vaadata, kas tuli või ei tulnud ja proovida nagu uuesti ja siis veel natukene uuesti. Nojah, oleneb, vahel on nagu, mingites situatsioonides on vaja, et kui sa tahad tõesti nagu tegeleda dokumentaalse jäädvustamisega ja, ja sul ei ole veel nii palju oskusi, et ma suudaks filmi peale teha nii häid pilte kui digipeale digipeal on tõesti see võimaluse, saad ära kustutada ja proovida kohe kiiresti ümber teha ja aga, aga nagu maagia kaob ära sellest, kui kui, kui sa näed selle pildi kohe ära, et mõnes mõttes mulle meeldib see, see ilmut ilmutamisel, tekib maagiat lapsepõlvest ma mäletan ka, sinna pole ma veel jõudnud, seesama mul vaja veel tagasi jah, et ma hakkaks ise kodus pilte ilmutama. Et lapsena mäletan, kuidas köögile pandi must kardin ette ja punane tuli põlema põlema ja kuidas pildid ilmusid. Ja kuidas kõik ei tohtinud, ülejäänud trumpi ta siin nii kaua ringi, sellepärast et. See oli väga-väga maagiline protsess, selleni tahaks kunagi ise jõuda ka tagasi, et et hakkaks ise ise ilmuks pilt paberile sinu ees vedeliku vannis. Mis olukorrad need on, mis, mis sind tingimusteta või, või, või jäägituna haaravad, mis, mis panevad unustama ja, ja, ja ja emotsionaalselt, kui ütleme nautima või toimuvat ümberringi nägema. No põhiolukord on teater ja kino, kes parasjagu ennustanud ennastunustavalt vaatama asju. See asi, mis nüüd nagu ennastunustavalt vaatama asju paneb, on, on lihtsalt ilus. Loodust ma siin sõitsin, hüppab rattaga ringi ja mõtlesin, et noh, kui see hetk on käes, kus kõik need lõhnavad ja ööbikud laksutavad, et sa kuidagi nii nagu selline tahaks lihtsalt hingata seda kõike korraga sisse ja, ja, ja häbeneda sellest mõnustasid. See talv oli meil siin nii pikk, et praegu nüüd. Sirelid ja need asjad, need on nagunii nii mõnusad, aga aga kui ma tahan tõesti nagu ütleme muredest või mõtetest välja hüpata, siis lähen kinno, sest need filmid on see võime küll, et on sellele suurele ekraanile, ta haarab sind täielikult enda sisse ja, ja, ja mängib sulle ette isegi teatrisse. Võib-olla sa mõtled rohkem aega, Tomi mõte, et kui, kui, kui kinost. Aga kui ikka teatris head lavastust vaatad, siis ma olen käinud mingitesse kümneid kordi vaatamise ikka mõjub samamoodi. Suur aitäh sulle selle tänase vestluse eest ja rohkelt neid samasid hetki, kus tundub, et hinge ei mahu nende nende kopsude sisse ära ja ja, ja, ja, ja miskit see, mis maailmas ümbritseb, on paganama suur ja, ja ilus. Et selle pikliku saaks ilusasti lõppenuks lugeda, siis. Meil on veel vaja viimast muusikapala, viimane muusikapala parimat numbri ära see number 18. Ja see on nüüd siis sama Jeer, mille kontserdil ma käisin ja muun safari plaadi pealt. See on, kui keegi ütleks, et nimetab üks oma maailma kõige lemmikum lugu, siis see on see Ja siit tulebki tänase ärgaks pikniku külaline oli Veiko Tubin, Tallinna linnateatritrupijuht, näitleja, aga ka helilooja ja muusik. Sul, aitäh, Veiko, veel kord saate eest uus pikniku jutt. Juba nädala aja pärast raadio kahes.