Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Me oleme veetnud juba mitu nädalat intriigide keskel vaadanud, mis toimub võimu tipus ja mõtlesin, et võiks ju midagi vahelduseks teha, muud vaadata, kuidas elavad tavalised inimesed. Moskva variandis on seda muidugi väga raske tehasest miljonite inimestega linn, aga vähemalt võib arutleda, mõtiskleda, millised olid need teemad, mis inimesi puudutasid. Millest räägiti kontorites köögilaua taga. Millised olid tavainimeste mured, millest kirjutasid ajalehed. Ja üldse, mis linnas toimus. Me oleme ka varem midagi taolist teinud, kontrollisin oma märkmeid kuskil 24. aasta paiku me olime nii, et võib-olla võiks alustada 1924. aasta sügisest, seega Lenini-järgsest ajast. Ja mis puudutab inimeste elu-olu, siis yks olulisemaid näitajaid on ju need korterid, elamistingimused, toad, kus inimesed veedavad suure osa oma päevast. Ja seda valdkonda puudutas määrus, mis võetigi vastu 1924. aastal ja see puudutas elamispinda ning õigus seda pinda vahetada. Võiks korterit või tuba vahetada mõne teise vastu. See korteritemaatika on vähemalt minu põlvkonna inimestele kõigile tuttav. Paljud mäletavad, millised olid korterijärjekorrad ja milliseid kirgi need järjekorrad kütsid kuidas seal liiguti teosammul edasi ootamatult kukuti tagasi, nii et seal terve epopea omaette teema. Ja ega ju mingit korda alates seitsmeteistkümnendast aastast polnud. Bushoidelt võeti korterid ära, see oli niinimetatud tihendamisega paania, sinna pandi juurde elama teisi inimesi või need suured korterid jaotatigi erinevate perekondade vahel sündisid niinimetatud kommunaalkorterid, natuke oleme me sellest tekkinud. Ning mida see määrus veel fikseeris, ta fikseeris, et sanitaarnormid on olemas ja need näevad ette ühe inimese kohta 11 ruutmeetrit. Üldiselt 20.-te aastate alguses oli inimeste liikumine Nõukogude maal suhteliselt vaba, polnud ta eriti piiratud, vähemalt seadustega mitte. See aga ka elupaik oli vaba. Ja see süsteem, mida ka väga paljud meie kuulajad ilmselt mäletab Vat see süsteem, mida kutsuti propiskaks, see tekib suhteliselt hiljem. Ja miks see on nii ilmselt sellepärast, et ooria ei näinud ju midagi taolist üldse. Ja Lenin on ju kirjutanud juba 20. sajandi alguses, et kui nemad, sotsiaaldemokraadid kunagi pääsevad võimule siis passid ja kogu passisüsteem likvideeritakse, midagi taolist pole vaja. Lenin seletab ka päris pikalt, miks üldse on kodanlikus maailmas need bassid vajalikud, miks nad olid vajalikud tsaari impeeriumis? Loomulikult ainuüksi sellepärast, et jälgida inimeste iga sammu. Ja ta ütlebki, see oli vist 1903. aasta artikkel, et pass pole mitte midagi muud kui pärisorjus pass ja pärisorjuse vahel võib tõmmata võrdlusmärgi. Ja ta küsibki selles artiklis, et kas pole irvitamine rahva üle. Nii et teoorias ei mingeid basse, ei mingeid sissekirjutusi, nüüd on vaba maa vabad inimesed elavad ja käivad kus tahavad. Nagu me teame ka muude valdkondade näitel teooria ning praktika lähevad juba paar kuud peale seitsmeteistkümnenda aasta pööret lahku. Kuivõrd muidugi tekitab see palju segadust? Väga paljud inimesed ei saa aru, mis nõukogude võim siis tegelikult on, arvavad, et kõik need ideed tulebki ellu realiseerida ja neid näiteid on meil olnud piisavalt. Ning mis puudutab seda valdkonda, siis 1009 19. aasta dekreediga. See küll puudutab ainult Moskvat ja prograadi seatakse sisse niinimetatud tööraamatut mis sisuliselt vähemalt nende linnaelanikele ongi passid võrdselt passidena. Ja põhjendus, kuidas siis nii mingit taolist dokumenti ei peaks ju olema, aga põhjenduseks on rasked ajad ja et kontrollida, et keegi ei hiiliks kohustuseks kõrvale sest teatavasti, kes ei tööta, see ei söö. Ja selleks ongi näid dokumente vaja. Aga pärast võitu kodusõja rinnetel kui tekki tinglikult võiks ju seda nii nimetada, teine eufooria, laine, paistab, et vaenlased on kõik võidetud. Et tuleme nende algtõdede juurde tagasi, miks me vahepeal ei saanud neid ellu rakendada, sellepärast et me pidime valgetega võitlema, nüüd oleks jälle nagu võimalik. Ja 1922. aasta seadusega jällegi fikseeritakse, teatatakse, et köik Vene Föderatsiooni kodanikud võivad vabalt liikuda kodumaa territooriumil. Ja kui 23. aastal ilmub seadus, mis kehtestab isikutunnistused, siis pigem pole see mitte inimestele kohustuslik, vaid see on võimalus, kes tahab, võib nad endale võtta Ta. Nii et see suhtumine passi, sissekirjutus, kus inimene täpselt elab, kus ta viibib, see on suhte lihtsalt vaba kuni 20.-te aastate lõpuni. Ja näiteks veel 30. aastal ilmunud teatmeteostes teatatakse uhkusega. Passisüsteem on omanevaid kodanlikele riikidele mäel midagi taolist ei ole seal nende omapära neil sellist varianti ei tunta, nii et kolmekümnendatel aastatel või 30. aastal. Verstapost on siin ilmuvates teostas uhkusega teatatakse meil midagi taolist nagu pass, sissekirjutus vaja ei ole. Kuid mõõdu palju aega, kui seatakse sisse ja see on 32. aasta seadusega üldine passisüsteem. Nii et eelnev unustatakse. Ja koos sellega ka sageli Öeldakse, et inimesed pidid ennast sisse kirjutama, kuid see seadus, kui seda sõnasõnaliselt vaadata, siis tähendab, et bassid tuleb sisse kirjutada akonna passidel võime iseseisvalt passi jaoskonda miilitsajaoskonda minna puudub, siis pidi seda tegema inimene. Ja mis sellega kõik kaasneb, seda jällegi paljud tollest ajast mäletavad või vähemalt teavad, kui on sissekirjutust poolt tööd, enne ei saanud jälle sissekirjutus, kui oli töö. Nii et see oli niisugune saba lahti. Kinnisüsteem ja sellest läbimurdmine nõudis palju energiat. Aga see mõiste propiska on ühes seaduses 25.-st aastast veel kord siis seda eriti rakendatud, aga mõistena on ta seal. Jällegi ei hakka praegu nendest passidest pikemalt rääkima, vist kunagi midagi selleteemalist ka tegime natuke põhjalikumalt, aga meeldetuletuseks jällegi paljud seda teavad, mäletavad, bassid polnud pikalt kaugeltki mitte kõikidel Nõukogude inimeste kodanikel maapiirkondades neid ju kätte ei jagatud. Ja enam-vähem kõik nõukogude inimesed said passid kätte 74. aastal. Mida see tähendab, kui olnud passi, siis inimene oli sisuliselt sunnismaine ja nõukogude maal laias laastus kuni 74. aastani, aga kohati ka hiljem igasugustele ette käänetel hoiti neid külanõukogus kas või ka põhjendusena, red kaotas, vaata ära, siin on nad kindlas kohas. Aga kätte saada neid selleks, et maalt lahkuda oli suhteliselt keeruline. Nii et pärisorjus ei kadunud kuskile. 1861. aastal aga kehtis veel nõukogude ajal sisuliselt edas. Ja kuidas oli võimalik jänesele jällegi seda sisse kirjutas saada, see puudutas kas eriti suurlinnu Moskvat, Leningradi Kiievit, aga ka liiduvabariikide pealinnu tolleaegsete liiduvabariikide pealinnu. Seal olid ju limiidid ja peamine tee oli saabuda võid tulla tööle mõnda ehitusorganisatsiooni trusti ja taoliselt siis, kui olid paar aastat seal töötatud, avanes ka võimalus sissekirjutamiseks sellesse linna, nii et seda teed reeglina kasutatud. Aga tulema neid meie 1924.-sse aastasse tagasi. Ega see elu polnud list inimestel kaugeltki mitte meelakkumine. Korteri probleemid korteri probleemideks pidevalt ju oli puudust, ei suudetud linnu varustada leivaga suhkruga tangudega, see loetelu on hästi pikk. Ka elektrivarustusega pidevad katkestused. Ja muuseas, seda peaks ka noorematele meie kuulajatele täpsustama et need mainitud 11 meetrit ei tähendanud kaugeltki seda, et võimud muretseksid, et igal inimesel oleks 11 meetrit, kuidas siis teisiti? Muidu ei mahu ära. Aga selle seaduse mõte oli pigem selles, et kogu see pind, mis on üle 11 meetri, see võetakse ära võetakse variandis, nagu tol ajal nimetati cuplatnyats tihendama. Nii et kui keegi elas kord päris, kus see metraaž ületas 11 meetrit perekonnaliikmete peale siis rahumeeli oli õigus sealt üks tuba ära võtta Ta, ja paigutada sinna elama keegi teine. Ning mis oli ainsaks seaduslikuks viisiks sellest pääseda. Abielu teist võimalust ju polnud. Ning Mihhail Bulgakov näiteks oma tolle aja mälestustes räägib juhus, kuidas keegi tema tut tav jutustas talle kuidas ta kohtas jälle omakorda tuttavat kuskil poes. Ja see olevat tema poole pöördunud palvega ei küsimusega, ega ta juhuslikult ei tea suvalist naist jumala ükstaskõik kesta, on blondiin brünett, kõrgharidusega. Peamine, et ta oleks nõus temaga koheselt abielluma, sest tal on just nimelt selle pinnaga probleeme. Ja pakub ka välja omapoolse sihukese prääniku, mis siis tema veel lisaks võib anda, ta olevat vähemalt Bulgakovi tuginedes lubanud sellele naisele ka iga õhtu õhtusöök kiirtoiduga kitsas käes, nii et selles nüüd ainult käpp. Ja kohe saksi minna, kohe registreerida abielu ja sisse kolida. Miks siis on oluline osa sissekolimine, meie ju teame päris palju ja ajalehed kirjutavad alalõpmata fiktiivsetest abieludes siin ja seal, kuidas neid on vaja selleks, et kasvõi Euroopa liidus saab õiguselamiseks. Kuid tol ajal on olemas kojamehed, on olemas naabrid ja need informeerivad instance, keda vaja, kas inimene ikkagi elab seal, ei ela seal, kas see abielu on tõesti abielu või on ta ainult fiktiivne, millele järgnevad teatud pahandused, nii et et lihtsalt ei otsita enesele paberit, vaid see inimene pidigi sinna korterisse kolima. Nii et son tol ajal teema, mis inimesi erutab, millest räägitakse, mida püütakse siis kuidagi lahendada või seda pinna äravõtmist ka vältida. Kuid ega 24. aastal, kui me vaatame, millest tol ajal kirjutavad ajalehed, siis on ju tunne, et pole veel kohale jõudnud, milline see riik tegelikult on, mida sa, nõukogude võim, ikkagi enesest kujud? Neid näiteid on päris palju, noppisin mõned välja. Näiteks 11. septembril ikka sellel samal 24. aastal kirjutab ajaleht Vetšernemaskva et linna erinevates paikades on märgatud mõlemast soost täiesti alasti inimesi kelle keha katab ainult üks lint, nagu missidel on tavaliselt, kuhu on kirjutatud tekst maha, häbi. Vähe sellest kirjutab ajaleht, et need inimesed kogunevad siin ja seal valdavalt siis nooremat näoliselt aganad olevat üritanud isegi Prammidesse siseneda ning ainult tänu kodanikele, reaktsioonile ja valvsusele on seda ära hoitud. Ning Moskva võimud reageerivad sellele antakse välja korraldus, et alasti inimesi tuleb kinni pidada ja neid vastutusele võtta. Ta ei ole ju ka siin põhimõtteliselt midagi uut, sellepärast et nudis, kui ideoloogia oli Venemaal tuntud ka enne revolutsiooni. Väga huvitav nimi on sellega seotud vene literaat, tuntud nimi Maximilian Vavoshil. Ta oli üks peaminenudismi propageerija, tema initsiatiivil asutati kannu distlike randu naiteks Krimmi. Ja miks nõukogude võim olin natukene kimbatuses nende nudistide püüdmisega, milles probleem. Aga probleem on jällegi teoorias, sellepärast et Vladimir Iljitš Lenin oli kunagi väitma, et nudistide liikumises on terve prolertaarne alge. No kuidas sa siis need need kindi võtad, kui inimesed esindavad tervet praataarset alget. Aga meie jaoks on see näide lihtsalt oluline demonstreerimaks, kuivõrd veel tol ajal inimeste peades valitseb täielik virvarr mingis osas virvarr, mis siis on lubatud, mis on keelatud, mida tohib, mida ei tohi teha? See kõik on võrreldes mitte tänase päevaga, kus ei ole ju siin mingit küsimust, vaid võrreldes kasvõi järgneva Stalini valitsemisajaga, kus 30.-te aastate lõpupoole ei tule vist kellelgi enam pähe mõtet taoliselt tänavatele ilmuda. Tõsisemate asjade juurde tulles näiteks 1924. aasta septembris kinnitatakse Moskva uus vapp. See on nii kirev, et seda kirjeldada väga raske, seal on kõikvõimalikud tekstid Bronataallaste kohta muidugi kõik atribuudid seebid ja vasarat ja muud traktorid, nii et andis need sinna mahutada. Ja kuigi vist võib-olla isegi tänase päevani pole keegi seda moskva vapi ära muutnud. Seadusandlikult Ta on isegi teada, et juba alates 30.-te aastate alguses seda praktiliselt kuskil ei kasutata. Aga igatahes taoline papp kinnitatakse. Need on köik sammud ideoloogiarindel, neist kubisevad ajale teadetest, mida, mida seal ette võetakse. Näiteid võib tuua hästi palju suurema ja väiksema tähendusega, aga üks las ta olla ka. Antakse korraldus, järsku avastatakse kogu aeg ja leitakse, et igal pool on igasugused veel vanast ajast säilinud puudused tuleb kiiruga likvideerida. Ja sellel samal 24. aastal sügisel keegi taipas hapet pole ju kontrollitud üldsegi tehaste vabrikute raamatukogude seisu, mis kirjandus seal sisaldub ja antakse, vali korraldus, puhastada, vaenulikud teosed kõrvaldada ja nende seas ka religioosse sisuga teosed, kusjuures selles loetelus mainitakse ka Lev Tolstoi kirjutisi. Nii et kõik, mis sisaldab religiooni, kodanliku propaganda, tse loendon, tüüpiline tollele ajale, need kõik raamatud ja muud kirjutised tuleb sealt kõrvaldada. Kurdetakse ka, et kui pimeneb keegi kirjutaja, see oli Ženja Moskvas. Et õhtu anud tal mure. Ta ei näe Kremlis lehvivat Nõukogude liidu lippu. Ja ei tea millest see segadus, kas võib-olla kui lippu ei näe, võib tekkida kahtlus, kas ikka on õige lippega seal üldse on siis on pikk artikkel, kus räägitakse, kuidas nüüd hakatakse valgustama ja kõikidel inimestel on 24 tunni jooksul päevas võimalik näha. Ikka lehvib Nõukogude Liidu lepp seal Kremlis. Sama aasta novembris väga pikalt kirjeldatakse ja see on ka tollele ajale tüüpiline, seda tehakse kuni lõpuni oktoobri revolutsiooni aastapäeva tähistamist. Kuidas tol ajal 24. aastal välja nägi? Ei hakka sellele pikalt peatuma, meie jaoks on need persoonid võib-olla isegi olulisemad, keda pidutsevad, seal näevad kõigepealt nägise pidustustest stsenaarium. Et noorte punaarmeelaste truudusevande andmist ja kui lugeda, kes on need persoonid Nõukogude võimuesindajad, kelle ees truudust vannutud siis need on Kalinin. Seal on veel täpsustatud ühes artiklis, et käes on tal tüüpiline jalutuskepp kaliininikasele kepikesega, nii öeldakse nagu alati. Ja teine 24. aasta sügisel, kellele usaldatakse tähtis ülesanne võtta vannet vastu, see on meile tuttav seltsimees Trotski. Tema puhul jällegi paistab ajalehele silma, et rinnus on tal niisugune suur punasest kangast oskad õelda kaunistus, pant, midagi sellist. Ja kohal on ka diplomaatiline korpus. See on rivistunud Kremli müüri äärde, aitäh, ja ajalehes teatatakse, et seal torkavad silma kodanlike riikide esindajad ja mille poolest torkavad silma, neil on peas silindrid. Ja siis seltsimehed, lähevad tribüünile, toimub paraad, jällegi mainitakse ainult kolme nime. Kes seal tribüünil seda paraadi vastu võtavad, need Kalinin, Trotski ja Frunce näiteks Stalinit kogu selle kirjelduse juures ei, tema nime ei leia kordagi. Ning 24. aasta paraadi peamine vaatamisväärsus on äsja tehasest välja tulnud esimesed nõukogude Veeaa. Need on värvitud punaseks, Jon, ehk muidugi tekitavat rahva seas suurt huvi. Maga meelelahutusena tol ajal pakutakse ka spordivõistlusi, nagu ikka ka tänasel päeval. Väga paljud inimesed räägivad spordist, nendest sündmustest erutavad tol ajal täpselt samuti neid, eriti palju ei ole rahvusvahelisi, seda enam suhteliselt vähe, aga üheksandal novembril ilm Moskvas tol ajal on juba üsna vilets, toimub sõprusmatš jalgpallis. Ühelt poolt on Moskva meeskond ja vastaseks Türgi koondis. Tolleaegne Türgi jalgpallikoondis muidugi ei kujutanud kaugeltki seda ohtu, mida tänapäeva Türgi jalgpall ja moskvalased saavutavad hiilgava võidu kaks. Null. Veel üks oluline sündmus, millest kindlasti Moskvas tol ajal räägiti ja mitte ainult räägiti divaid saadiga osa. 23. novembril alustab Moskva raadio oma esimesi saateid. On päris palju fotosi tollest ajast, kus oluliste asutuste seinal on, on nihukesed, ruupori, taolised suured kastid ja sealt kostuvad raadiosaateid. Ning kogunenud on peaaegu et võib-olla mitmesajalised rahvamassid neid otseülekandeid kuulama. Et see on suur ja oluline sündmus. Kuid need võisid inimesi rõõmustada, aga oli üks asi, mis ilmselt laiu rahvamasse muidugi mitte kõike, aga eriti huvilisi rõõmustas üle kõikide nende raadiosaadete muude lehvivate lipp pude. Ja nimelt 24. aasta sügisel lõpetatakse ametlikult kuiva seaduse kehtimine. Nii et sellele tõmmatakse kriips peale sellele poliitikale, mis on kestnud juba 10 aastat. Esimese maailmasõja algusega ju ta kehtestatakse. Ning äkki ilmub 30 kraadiline vill, mis rahva seas saab enesele mõned autorid, kes kirjutavad, et peamiselt järgmisel aastal müügile tulnud juba seoses 40 kraadilise viinaga. Detailid pole nii väga olulised. Ja nimi sellele viinalasele heateoks nagu Eka nimed kasutatakse ikkagi ära nende nimed, kes selle heateo rahvale on teinud. Selleks oli tolleaegne riigijuht, seltsimees Rikov, Hiinal Ricovka kunagi olema ka sellest rääkivat. Jällegi tuleb meelde, et mõned autorid pole nõus, et tegemist oli kolmekümnekraadilise viinaga. Ta oli hoopis 27 kus 30 sellepärast, et ilmunud seadust tõmbabki piiri, et neid võib müüa alkoholi kuni 30 kraadise kangusega, võib-olla siis sealse kolm kümmend pole oluline. Ja jällegi ei tea aga ajalehed tol ajal sellest kirjutada. Suursündmus vähemalt osade inimeste jaoks oluline sündmus. Ja veel kord ei tea, kas tänutäheks röökovilasele viina eest või mitte, aga ligikaudu kuu aega hiljem on mitmes ajalehes juttu sellest, et kunstnik džaukil on lõpetanud suure rõkovi portree. Ja kinkinud selle Tretjakovi galeriile. Püüdsin meelde tuletada, paar korda on ikka elus seal käidud ja pilte vaadatud. Kas psourkini maal röökafist tuleb meelde? Ei ja väga pikalt selle peale aega raisanud, püüdsin ka otsida, sellenimelist kunstniku kuskile ei leidnud, aga võib-olla on see lihtsalt minu küündimatus. Ei tea ju köike kunstnikke järsku taoline kunstnik on kunstiajalukku läinud, kuid vähemalt suuremat teadmatust teosed, midagi seltsimees Chankinist ei tea. Aga tol ajal ajalehed kirjutavad, et taolise suure portreega on ta hakkama saama. Sellest viina ilmumisest, kes on kirjutanud ka Bulgakov veel kord oma meenutustes. Ja ta mainib, et see viin erines tsaariaegsest, no kõigepealt oli ta 10 kraadi nõrgem. Teiseks, Bulgakov väidab, maitseomadused polnud kaugeltki need, mis varem. Ja väga oluline detail, et see viin maksis neli korda rohkem kui tsaariaegne, kastasin, mõtles mingisuguseid täpsemaid võrdlusi või on see niisugune emotsionaalne reaktsioon. Aga olgu ka selle viina hind, maksis ta üks rubla 75, kop ikat. Lisaks viinale kirjutanud Bulgakov tuli müüki ka Armeenia konjak. Pudelil oli küll mainitud 31 kraadi ja kas ta ilmus siis natukene hiljem, võib-olla juba 25. aastal, pole oluline. Ja selle hind oli kolm, 50 ning Bulgakov täpsustada maitseomadused olid ka viletsamad tunduvalt kui varem. Bulgakovi on veel üks huvitav tähelepanek sellest ajast, mis haakub jutuga, mida me rääkisime siin mõned nädalad tagasi ja nimelt, et Trotski asub rünnakule kolmiku vastu, peamiselt oma raamatu kogutud teoste kolmanda köite sissejuhatava artikliga oktoobri õppetunnid. Ja seda kirjutab, Bulgakov levitati tol ajal Moskvas tänavatel sellega tegelase poisikesed nagu ikka teisest ajalehe raamatumüügi poisikesed. Ja ta mainib, et raamat läks väga hästi edukalt ning täpsustab, et samal ajal ajalehtedes toimus ju Trotski kriitika tarissegi nimetab seda veelgi konkreetsema, täpsema sõnaga, et see oli nagu tema kirikuvande alla panek. Nii et situatsioon 24. aastal, mis ei oleks ju kümmekond aastat hiljem enam kõne allagi tulnud, et keegi, keda Pravdas hävitatakse, tehakse maatasa kuuluta, võetakse riigi ja parteivaenlaseks, et selle inimese raamatut tänavatel edukalt müüakse. Ja Bulgakov veel täpsustab, et kogu tiraaž ilmselt müüdigi edukalt maha. Nii et riiklikud lehed tegid maatasa ja riiklik kirjastus teenis müües sama Trotski raamatut. Tüüpiline tollele ajale. Ja Bulgakovi mõtet võib siit veel edasi arendada ta kirjutabki, et see ongi nüüd see aeg, see aeg, kus üheaegselt eksisteerivad korraga nagu mingisugused märgid korrastada, sest et elu hakkab jõudma kuskile raamidesse, mingisugused rasked ajad hakkavad jääma selja taha. Ja samas märgid Kangreenist mingisugusest surmast, et nagu tärkaks ja sureks üheaegselt. Toob mõned konkreetsed näited. Et Moskvas toimuvad mingisugused puurimised, katsed tused, bet rajada, metroo. Ja Bulgakov ütleb, see ongi elu, saaks nagu uus elu. Kuid samas on selge, et mitte mingisugust raha tol ajal veel metroo ehitamiseks ei ole. See on gangreen siis järgmine näide, ta ütleb, et käivad intensiivsed tööd tänavaliikluses skeemide loomiseks, kuskil luuakse skeeme, kuidas siis transport hakkab toimima, jällegi Bulgakov mainib seal elu. Kuid samas ei ole mitte mingisugust tänava liiklust, sest tramme ei ole. Ja ta lisab, et kogu Moskva linnapeale kokku on kaheksa bussi pankree. Ja mis siis selle põhjustab, köik ta võtab kokku, see on nõukogude bürokraatia tema arvates, mis sööb kõik need kasvud, mis tekivad ära. Ta vist isegi ütles seal põgi pärav, midagi taolist, et üheaegselt. Ja seda me näeme, kui lehitseda 24. aasta ajalehti või vaadata mälestusi mitmes erinevas ilmingust tehes, kes nagunii test kulla mis siis iseloomustab seda, seda ühte külg, no näiteks 24. aasta lõpus pus 31. detsembril, kuus aasta hakkab saabuma, vana lõppema, millised on need mured, probleemid, millega inimesed tegelevad. Näiteks on olemas selline institutsioon, jaga klubi, need on vanade bolševike seltskond, nad on organiseerunud neid 31. detsembril koguneb ligikaudu 200. Võtavad kuidas siis elu muuta paremaks, need on oma nägemus. Ja nad koostavad ettepaneku, kirjutavad resolutsiooni ja soovivad, et selline segadus, ebanormaalne olukord, et homme saabub uus aasta, peaks sellepärast et see esimene jaanuar pole mitte mingisugune daatum, see seostub niinimetatud Kristuse sünniga. Ja sellepärast tuleb alustada pesemist päeva kuuel aastal esimesest oktoobrist, mis seostub reaalse sündmusega oktoobrirevolutsiooniga näed, taolised ettepanekut pole veel kuskile 24. aastal kadunud. Ja üldse kombatakse nagu piir, mida tohib ja mida ei tohi mitte nüüd otseselt. Aga siin ongi ikka seesama mainitud teooria ja praktika, no näiteks 25. aasta lehtedes tõstatatakse küsimus, et ja see seostub sellega, et järsku linna nagu seda vahel juhtub ka tänasel päeval koguneb päris palju mustlasi, kes tol ajal pakuvad Moskva lastele meelelahutust, resseeritud karudega. No kuidas see kõik toimus, jätame selle praegu kõrvale. Ja arutletakse, kas on üldse sobiv Nõukogude Liidu punasele pealinnale, kas on vastavuses uue maailmaga nisukesed, meelelahutused ja leid nähakse, et ikkagi ei ole ja selle tulemus on näiteks veebruaris ilmub määrus, millega keelatakse igasugune tuleviku ennustamine tänavatel ja muud taolised toimingud. Et see ei mahu mitte kuidagi uue maailma raamidesse. Sama puudutab ka mingisuguseid poksi võistlusi, mida siin ja seal korraldatakse kuskil linna Varres jällegi ilmselt seal on mingid panused ära keelata, saadetakse miilits. Mis veel, kuuendal märtsil hakkab ilmuma pianioska Pravda. See on lastele oluline sündmus kaheksandal märtsil seoses naistepäevaga rahvusvahelise naistepäevaga näiteks Tretjakovi galeriis, mis on nüüd riiklikaleri, toimub suur näit tus, naine vene maalikunstis. Märtsis On kaks kuupäeva, kui poodides lõpetatakse alkohoolsete jookide müük. Nii et ka see tava on tänapäeval tuttav, et teatud päevadel keelatakse müük ära. Ja need kuupäevad on 15. märts. Ning 18. märts, 18. võib-olla meie kuulajatel seostub ühe päevaga, see on Pariisi kommuuni päev, mida tähistatakse pidupäevad 15. märts vist vähem. Aga see tol ajal on väga tähtis püha ja see on isevalitsemise kukutamiseks päev. Aga võetakse vastu ka igasuguseid muid otsuseid. Näiteks üleriigilise seadusega fikseeritakse, et ei ole enam nõukogude maal mitte halastusõed, vaid on meditsiiniõed. Kuid 25. aasta kevade kõige kurvem sündmus paljude inimeste jaoks seostub seitsmenda aprilliga. Nii et paljude inimeste jaoks on see märgilise tähendusega sündmus olema täna päris palju tsiteerinud ja kasutanud tolle aja ajalehti. Moskvas ilmub väga kummalise pealkirjaga ajaleht, tahtsin lihtsalt selle pealkirja veel lõpetuseks nimetada. Ja selleks on maskoskajandiereernja taoline ajaleht, tol ajal Moskvas ilmub moskvaküla. Ning et meil säiliks ka side meie peamise huvi objektiga viimasel ajal Staliniga. Võib-olla lõpetuseks veel üks kuupäev ja selleks on 1925. aasta 10. aprill kui NSV Liidu kesktäitevkomitee presiidiumi määrusega nimetatakse Sariitsin Stalingradiks Sariitsini kubermang, Stalingradi kubermanguks. Ja see loetelu on selles määruses päris pikk kuni raudteejaamani välja, nii et varem oli Fidsin neid olnud Stalingrad. Ja selle teadmisega võikski täna lõpetada.