Tere ilusat varasuvist hommikut, jutusaade alustab ja järgnevad 50 minutit loodan ma hoida teid heas meeleolus, sest minu tänaseks külaliseks on hea tuju saadik Mart Juur, tere hommikust. Tere hommikust. Mina olen Margit Kilumets ja saadet aitab kokku panna Viivika Ludwig. Ausalt öeldes Mart. Me oleme käinud sinuga koos ülikoolis ja pärast elus ka palju kokku puutunud, ma pole mitte iialgi näinud sind pahas tujus. Kas seda vahel üldse ette tuleb? No kindlasti tuleb seda ette, aga iseasi on muidugi see, et kas, kas seda, kas seda maksab teistele näidata, et sellistel, võib-olla rasketel hetkedel on mõistlik olla omaette. Mis sind enamasti pahasse meeleolu viib, halba tuju? Noh, näiteks on see, kui sa mind on väga lihtne, endast välja näiteks, et kui paned mingisuguse päevaga ava või mingisuguse plaani siis kui ütleme, et kui sellesse kuidagi sisse sõidetakse, kuidagi kuidagi segamini aetakse. Aga muidu noh, mis ikka inimesi häirib inimesi? Inimesi häirib võib-olla selline sageli selline olme pudi, nii on. Aga sa oled ka selle poolest minu meelest heas mõttes tuntuks saanud või kas see väga lihtsalt ei lase endale sisse sõita oma plaanidesse. Sa ei tee neid ümber, kui keegi sulle helistab ja ütleb, et ole hea mees. No ma olen tuntud põikleja, jah, muidugi. See on tõsi küll, jah. Kas sa oled selle enda eest seismise saavutanud elu käigus või sa oled lapsest peale olnud selline, kes ennast armastab ja hoiab? Seda kindlasti selles mõttes, et ma arvan, et kes siis ennast ei armastaks, hoiaks? Ei, tunnen selliseid, tunnen, kindlasti on inimesi. Et see oskus ei öelda, ma ise kusjuures ei pea ennast eriti heaks ei ütleks, sest kui keegi tuleb mingi väga laheda plaaniga räägivad, võiks midagi väga lahedat teha, siis ma eriti kui see puudutab mulle väga armsaid teemasid, näiteks muusikat või midagi säärast, siis ma kaldun järele andma ja jah ütlema. Aga tegelikult on ka muidugi see, et eks aeg elu on õpetanud selekteerima asju ja kuna ajakava on piiratud inimese ööpäevas on 24 tundi, siis noh, tahes-tahtmata saad aru, et sa ei jõua igale poole, sa ei saa teha kõike. Ja kõige toredam on teha neid asju, mis sulle kõige tähtsamad on. Et selles mõttes on see nagu loomulik valik, et kui sa ei õpi aega planeerima ja asju valima, mida sa teed või teed, siis, siis on keeruline jääda. Ja ta endale kindlaks. Kas töö on tähtis asi elus? Muidugi on töö on väga tähtis asi, et väga hea, et sa seda küsisid, sellepärast et toretsevad jutuks tuli. Ma ütleks niimoodi, sest et ma olen täheldanud suhtumises töösse hästi iseäralikku muutust ühiskondlikus või avalikus teadvuses. Et mis on ka mingis mõttes mõistetav selles, sellepärast et tänapäeva inimesed teevad sellist tööd enamasti, mida Karl Marx iseloomustas terminiga võõrandunud töö ehk siis töö, mille produkti riisub omanik. Inimesele jääb ainult ellujäämisrõõm, aga olemas ka teistsugune töö. On see töö, mida võis nimetada eneseteostuseks või selliseks tööks, mida inimene teeb. Hoolimata sellest paljudele makstakse, et selliseid erialasid on ka tänapäeval tohutult palju, selliseid inimesi on tohutult palju, aga nende hääl ei kosta. Kostab just selliste selliste inimeste hääl, kes räägivad hukkamõist seal toolil, näiteks töönarkomaanist sisendis. Üks üks tuntud saatejuht ütles, et tema meelest ta defineeris inimesed nii, et tema meelest on inimene kõik see, mida ta teeb väljaspool tööaega. Minu arust absoluutselt nõnda ei ole selles mõttes just inimese spetsiifiline talent või see, mida ta annab, ühiskonna tuleb just nimelt sellest, mida ta teeb ühiskonna heas eraelus. Me oleme ju kõik tegelema iseendaga ja me ei anna mingit mitte midagi. Kasulik, või mingeid signaale väljaspool ei edasta. Et minu arust on just täpselt vastupidist see, mida inimene teeb oma töös. Ja kui ta suudab sellest rõõmu tunda, suudab leida sellise töö, mis talle lusti pakub siis ta on kindlasti väga õnnelik inimene. Ja muidugi möönan selle jutu kokkuvõttes ka seda, et paraku on nii, et tõsiasi on see, et kõik elu, kõik elukutsed A priori võimalda sellest rõõmu tunda. Võib-olla selle tõttu, et inimene on sattunud vale töö peale lihtsalt. Kas sul oli algusest peale selge, et ajakirjandus on asi, mida sa tahad õppida? Ei, ajakirjandust ma üldse õppida ei tahtnud, mulle lihtsalt see probleem, et ma hakkasin keskkooli lõpetama ja siis tollal tundus nii loomulik loomulik minna ülikooli, mitte jääda Otepääle mölutama selliseks otepää meheks. Ja kuhu, kuhu siis kuhu siis minna, millisele erialale paberid viia, oli mulle oma peas nagu selliseid valikuid, et võib-olla minna kas õppima ajalugu või minna õppima õigusteadust, mille sisust mul tegelikult oli väga udune ettekujutus. Ja mille üle ma olen väga rõõmus, et me sinna ei üritanudki või siis minna ajakirjandusse, mida mulle soovitas. Mida mulle soovitas kaljukass, kes oli tollal Pikri ajakirja vikertoimetaja ja kellega ma olin kirjavahetuses, kellele ma olin saatnud mingeid lugusid. Ja Kalju oli õieti see, kes ütles, et kui tekib nagu mõte ülikooli minna, et miks mitte proovida ajakirjandust, tema põhjendus oli ka väga ja ütles, et noh, et ajakirjandus on kõige rohkem vabadust ja sa saad seal tegeleda asjadega, mis sulle meelde täpselt nii oligi. Taastusin ajakirjandusosakonda, mind võtsid selle vastu väga meeldivad inimesed ja kõik need minu kursusekaaslased, kellega me seal kokku sain, siis minu arust neid inimesi, kes oleks tahtnud kirglikult ajakirjanikuks saada, oli mõni üksik, kes tegi bändi, kes tegi teadust, kes tegi diskot kes inimesed tegelesid millega iganes, tundsid huvi teatri, muusika, kunsti, kirjanduse vastu, aga ses mõttes ajakirjandusosakond oli, oli nõukogude aegses ülikoolist selline vabameelne oaas, kus toimetati Juhan Peegli kaitsva selja varjus tiibadelt kaitse, siis siis Marju Lauristini ja Sulev Uus ja Peeter Vihalemm ja tudengid seda, mis neile meeldis. Et ma küll ei mäleta sellist asja, et oleks nüüd käinud, noh, et ütleme, tudengid, oled käinud ärevalt ringi mõelnud, et et õpin kirjutama uudist, õpin kirjutama, kolumni hakkan eraldama. Fakt ja kommentaar. Mul oli väga naljakas kogemus, kui ma nägin saadet tööotsi Eesti televisioonis, kus näidati kolm aktiivset noort inimest, kes soovisid saada tööle ajakirja kroonika toimetusse reporterit, eks. Ja ma polnud nii motiveeritud inimesi näinud. Muidugi tänapäeval tulebki öelda seda, et noh, siis kui mina noor olin, siis inimesed noh, inimesed võib-olla ei olnud nii nagu võib-olla orienteeritud pakult, eks ole, enese tööle saamisel ja karjääritegemisele ja nõnda edasi. Kuule, siis ei olnud ka karjäärinõustajaid ega sellist asja nagu karjääriperspektiiv, mis ajab minul ihukarvad püsti, kui keegi küsib, milline on sinu karjääriperspektiiv. Ma võin ausalt öelda eesti rahva kuuldes, et mul mul puudub selline asi. Jah, aga seal selles saates ma nägin, nägin jah, tõesti kolmi jube aktiivset noort tütarlast, kes õudselt tahtsid tööle saada ja kellel oli tõesti karjääriperspektiiv olemas ja kes olid just nimelt õppinud sellist ajakirjandust nagu tänapäeval seda viljeletakse ilmselt oma alal tublid lapsed, et ma mul oli väga üllatav, minu jaoks oli see tõesti tundmatu seltskond. Aga mis kõige tähtsam asi on Mart, milles ajakirjandusosakonnast kaasa said? Ma arvan, et kõige tähtsam asi on see, et ma sain seal tohutu hulga häid tuttavaid. Veetsin lõbusasti aega loengutes, käisin küllaltki harva ja väga ei kahetse ka, sellepärast et ega ükski vägi oleks, mind ajendas laupäeva hommikul kell kaheksa kuhugi tähe mitte tähe, vaid kuskil Peterburi maanteel, muidugi kui sa kusagil kusagil kaugel-kaugel toimus masinakirjaõpetuse loeng, et noh, ma ei jõudnud sinna, Madylal trikiva arvestuse saamine oli väga raske, aga kuidagi siiski õnnestus saada ühtedelt neid nagu mõtet nüüd loengutel ülikoolis kohutavalt palju ja noh, muidugi puudumise sai puududega mingites sellistes loengutes, kus oleks võinud rohkem käia, aga tegelikult on ju nii, et tähtis on saaksid mingisuguse nagu Touchi käte või suuna kätte, et sa ei ole nagu vaimselt lodev, vaid sa oskad edasi minna ja endaga endaga asju ajada, endaga toimetada. Ses mõttes ülikool oli väga meeldiv aeg. Ja, ja ma arvan, et et palju sellest, mis ma praegu olen, võlgnen ma just nimelt ülikoolis oldud aastatel, nendele inimestele, kellega suhtlesin Teeme seda muutumise mängu, et kui sa praegu aastal 2010 teeksid lõpueksameid ja peaksid sügisest minema kõrgkooli, mida sa hakkaksid õppima. See on nii raske valik, et ses mõttes. Tänapäev Ma ütlen, nüüd andis, kes vanainimese jutt ütlen, et et tänapäeva noortel on ikka väga raske, mõtlen Juhan Smuuli sõnadega, et üldiselt võim, aga noore on raskemad kui õppija õpi ja lisaks on veel see, et peale õppimise peassegi veel tööle minema, leidma töökoha just nimelt pead oma karjääri plandid, sa pead jube pikalt ette mõtlema, sa pead suutma prognoosida olukorras, kus maailm praegu muutub, eriti kiiresti. Et Sa ei tea, mis sinu bakalaureusediplomi näiteks viie aasta pärast väärt on, kas eriala üldse evib mingit mõtet, et see on, see valik on nii jube raske, see on nii keeruline, minu arust inimesed teevad õieti või noored teevad õieti kui nad seda valikut tehes hea on, kui inimesel on nagu selline sisemine kompass, mis talle umbes ütleb sellise õige koha, kuhu ta võiks minna kõige kurvema, kuulata selliste inimeste lugusid, sageli loed mingeid päevikuid või, või, või raamatuid, mis ilmunud lihtsalt kuulekas nendesse inimeste jutte siis väga kurb motiiv on see, kus inimesed ütleme, lihtsalt tahtsid minna. Noh, oletame näiteks tahtsin minna õppima noh, agronoomiks, aga vanemad ei, et meil peres on olnud kõik kirurgid, mina sinna, mine sina kirurgiks küll, ütleme selline see olukord, kus vanemad võtavad lapse eest otseselt enda vastutusele ja siis tagajärjeks on sageli see, et inimene on sisimas õnnest Nii, aga sa ei vastanud küsimusele et kui sa tahaksid midagi õppima minna, kõike seda karjääri ja tuleviku, mitte arvestades, mida sinu sisemine vaist praegu ütleks, mida sa tahaksid õppida, mis sind huvitaks? No praegu oma praeguse nagu mina otsivad mind huvitaks väga ajalugu, aga ma ei ole kindel, kas ma tahaksin ajalugu õppides akadeemilisel viisil, et kas ma tahaksin ennast teostanud sellise noh, ametliku ajaloos on, kas ma jaksasin istuda arhiivides? Sest et ajaloo aja ütleme ajal ajalugu, professionaalne teadus on ju tohutu hulk sellist Vajalikku, ent üpris kurnavat rutiinset tööd, mida ma võib-olla teha jaksaks. Ajalugu pakuks mulle väga huvi, Marwan. Aga kas tänane ajakirjandus ütleme selline, nagu ta praegu ülikoolist tuleb? Noh, ütleme ajakirjandust siis, kui mitte noh, ütleme, et ilma igasuguse pahatahtliku toonist ütlen, et noh, et ajakirjanik, ajakirjandus täna palju on tegelikult infotöötleja, et sa oled lihtsalt nagu pangas teller, kes võtab info vastu, siis väljastab selle. Et ma ei ole kindel, et ma ei ole kindel, et selline aega siis mind väga huvitaks. Kui me korraks läheme uuesti 80.-tesse sellesse aega, kui sa lõpetasid ülikooli, siis sinust ei saanudki ju selles mõttes päris ajakirjaniku, et ega selliseid intervjuud ja portreelood ja sellest ei ole mitte kunagi saanud sinu töö ja sa ei ole vist selle järele suurt igatsust tundnud või. Praegu kusjuures mul on selline väike muusikauudiste rubriik ajakirjas mood kus on, kus mul on tegelikult meeldiv võimalus suhelda lauljatega artistidega, kellele ma siis saadan meili teel, küsimused jäävad mulle meili teel vastavalt, et ma ei tea, kas on intervjuu, võib-olla on. Et, aga niimoodi noh, ütleme laua taga istuda ja inimest inimese juttu kuulata, üles lindistada ja pärast sealt lindi pealt maha kirjutab, mulle tundub see ilmvõimatu olevat, ma ise ilmselt valgun laiali ja ma arvan, et see vestlus kannul Valkale lõpuks on kõik väga laialivalgunud, need pole ka nagu põhjust olnud. Sellist ütleme väga aeglaselt, kui ajakirjanikutööd teha, tõsi küll, kui ma läksin Pikrisse tööle pärast ülikooli lõpetamist siis mõnda aega tegutsesin ma sellises osakonnas nagu kirjade osakond, mis oli pikil osa pikali, toimetusest selline noh, nagu kuidas ütelda, selline kommunaalteemade analüüsimise koht, kuhu inimesed kaebasid oma muredega noh tegelikult selle äärmiselt silmakirjalik mäng, mida mängiti, kõik said väga hästi aru kõikides probleemides majanduslikes ja olme ja muudes probleemides on süüdi nõukogude võim. Aga noh, inimene, saamat abi koratuurist või kuskilt tont teab kohast, kuhu ta kaebas, lõpuks siis kirjutas pikris ja siis meie seal pikali toimetuses mina eriti kes ma ei teadnud mitte millestki mitte midagi, pidin siis lahendama inimeste noh, olme või siis mingeid juriidilisi probleeme, see selline mõttetu mäng, et me kirjutasin mingisuguse artikli valmis, küsisin mingite ülemuste käest ülemusele vastused võtta. Ja siis lõpuks ilmus mingi lugu, kus siis nenditi, et jah, selles, et kommunari kingi pole müügil, on süüdi. Ma ei tea, mingi konkreetne varustaja midagi sellist, et noh, selline mäng oli ja see oli mingisuguses elukool selles mõttes, et mul oli rõõm töötada selles kirjade osakonnas. Kahe väga laheda ülemuse all, üks oli kadunud Arkadi Oscorp, kes oli, kes oli Esseslane vana eesti leegioni mees, kes tuli hommikul tööle varasemad klaasi veini, testis prillid nimede otsmiku peale. Mart teeb seda prae läitis sigareti, võttis sellise mugava asendi, hakkas rääkima vanu leegioni lugusid, kusjuures noh, eriti naljakas on see, et kogu see leegioni trangel toimus EKP keskkomitee kirjastuse ruumides. Arkadi ei olnud partei liige ega midagi, et selles mõttes, et see näitab seda, kui, kui hämmastavaid võimalusi pakkus see nõukogude aega pärast. Kui Arkadi seal ära ära läinud, põhimõtteliselt siis tuli jälle väga tore inimene, Ivo Pilve, kes oli jälle selline hästi abivalmis ja kes tegi minu töö tegelikult suures osas ära. Et ta sai aru, et ma olen täielike. Ma olen täielik nagu imbetsill sellistes nõukogude elu küsimustes ja ta jättis mu rahule asemel tegeleda oma asjadega, kuigi me sõitsime hästi palju mööda Eestit ringi ja nägime hämmastavaid kohti, käisime võigastes võigaste nõukogude ühismajandites, käisime mingitest kummalistest tehastes mingisuguseid süüdi olevaid taridele kuulamas. Külastasime täiesti kohutavas seisundis, vanadekodusid ma näiteks mäletan paari sellist juhtumit, et sa ei nähtud nagu sellist elu, mida, mida võib-olla minusugune noor muidu poleks näinud, et ega kahetseda, nagu pole midagi, need need lood olid, minul olid õpetlikud kasu neist muidugi mingisuguses ühiskondlikus mõttes mingit ei olnud. Aga nii ta läks. Kui me sinu ajakirjandusliku või üldse sellise eneseteostuse ajasime, kolme pakkuma, mõtlesin kodus hommikukohvi juues selle peale, et siis need võiksid olla nagu nali, ühelt poolt siis muusika ja kirjandus, kas arvad, et see, see annab sellise vajaliku pildisele, millega sa tegeled? Kui me püüaksime nüüd kirjeldada kuulajatele neid kolme vagu, et, et mismoodi sa näiteks ennast nende kolme asja vahel jagad. Kas, kas see on ainult aeg, mis paneb paika, et nüüd täna ma tegelen raamatutega, loen, kirjutan arvustuse, homme on see naljapäev, kui ma lähen ojaga sinna sinna telestuudiosse või mis, mis, mismoodi sa ennast jagad nende kolme asja vahel? Noh, väga suur osa minu tööst kulgeb laua taga kirjutades ja, ja, ja tegelikult pole suurt vahet, kas sa kirjutad mingit sellist humoristliku sketši ajalehe jaoks või kirjutab plaadiarvustust või raamatuarvustust mingit muud lugu. Et need on võib-olla kõige raskemad tunnid, sest ütleme, et kirjutame on alati kõige vaesem protsess, sült üldse, aga samas kui sa nagu välja tuleb, õiguse selle käigud käigus avastad enda jaoks midagi uut, mida mõnikord juhtub või kui see sinu lugusid kuidagi üllatab iseennast autorina, siis on ju kõik väga korda nõuded, et käia nüüd televisioonis Peetriga nalja tegemas. Noh, see on minu jaoks selles mõttes nagu puhkus, et seal on ainult tähtis see saale, ärkad mõnusasti üles, oled heas tujus, puhanud, lähed stuudiosse, kohtad oma kallist sõpra, meetrit ja siis jaurate natuke aega, siis lähed jälle sõbralikult laiali. Ja aeg-ajalt kohtad raadios oma teist kallist sõpra. Jah, just nimelt, et need, need mõlemad minu arust tegelikult liigituvad rohkem sellise sellise nagu sõbrustamise alla või et on, on, selles mõttes on tore jah, et ma olen oma sõpradega saanud kuidagi ennast nii sisse saada, meile veel pealekauba veel makstakse ka sellest, et me koos oleme, see on kurat teab ainult jah, tõesti. Ja siis kolmas asi on jah, tõesti muusika, et millega ma tegelen ühest küljest ühest küljest, siis muusikas kirjutades püüdes oma emotsioone või mingisuguseid muljeid jagada kirja sõnadel ja teine on siis tõesti naljakas ja tore muutus, mis on minu elus aset leidnud viimastel aastatel, minust on selline Disgori taoline tegelane, et enamus jah, et inimesed enamasti disko, disko teevad ju noores põlves. Et see on nii naljakas, et mina oma sellises vanas eas olen, olen minust saanud diskor, tegelikult ongi väga mõnusast vanem inimene, tegelikult vajab vähem und ja nagu kergem on nagu kodunt välja minna, et selles mõttes on täitsa tore tegevus. See kirjutamine tegelikult oli üks põhjus, miks me sind täna siia saatesse kutsusin, sellepärast et üsna hiljuti ilmus sul lausa kaks raamatut. Ühte neist ma tunnen vähe paremini, teist, natuke halvemini. Aga kas raamatu tegemine oli sinu jaoks midagi uut, mingi mingi selline kogemus, millest sa midagi õppisid? Eks ma olen ju ka ennem raamatuid teinud ja selles mõttes, et mis. Ma mõtlesin, et seda muusikaraamatut konkreetselt, Oli küll, selles mõttes oli kogemus, sest et üks asi on kirjutatud lihtsalt ajalehe jaoks ajakirja jaoks mingeid plaadiarvustusi. Aga teine asi on võtta siis kirjastuse tellimusel, et selline töö kirjutada raamat 101-st noh, autori või siis minu meelest olulisemast Eesti popmuusikaalbumist detseeldas eeldas seda, et sai läbi kuulatud väga palju asju, sai meelde tuletatud mingeid asju, mis olid ununenud. Sa kuulad neid asju, mida ma väga hästi tean, armastan ja see avastus võib-olla mingeid uusi uusi nimesid, uusi plaate, see, see protsess oli selles mõttes väga tore, et ma tegin seda muude tööde kõrvalt. Mul oli selleks üsna palju aega, sai aasta aega niimoodi nokitseda. Ja tõsi ongi see, et et kuna ma lihtsalt. Mulle tundus nagu mõtet olevat kirjutada lihtsalt sadat ühte ütleme plaadiarvustust. Et ma tahtsin, et sa ütleks inimestele midagigi nende aegade kohta, kus neid neid plaate tehti nende inimeste kohta, kes nendes bändides mänginud või kes, kes seda muusikat leid. Ja annaks võib-olla mingi ülevaate ka Eesti popmuusika mingitest ajalooperioodist, kõigi Eesti popmuusika ajalugu, noh ütleme sellistele spetsiifilistele põhjustel ei saa kirjutada levi plaatida lihtsalt sel põhjusel, et plaate väga kaua aega üldse antud välja, siis nõukogude perioodil. Pealegi ilmusid veel noh, meist mitteolenevatel põhjustel liiga vähe. Aga mingisuguse pildi saab, et mingisuguseid, võib-olla mu meelest kõige olulisemad hetkede kõige olulisemad artistid mul õnnestus, õnnestus sinna raamatusse kokku koguda ja tõsi on see, et lugedes omaaegseid nagu intervjuusid ja reportaaže, kontseritesse kontserdiarvustusi ja muud staffi, mis nende bändide nende inimeste kohta oli kirjutatud meenusid mingid asjad, mis ma olin ise unustanud, sain palju uut uut ja huvitavat teada, et nüüdseks kus see raamat on valmis ilmunud, ma olen kõik selle jälle muidugi unustanud, see on noh ikka nii et suur talent on mingi asi selgeks õppida ja seal kiiresti tunnustada. Aga ma arvan, et seal raamatus mingisugused minu jaoks olulised nüansid kirja said ja võib-olla said ka kuulata või, või lugejate jaoks. Kui oluline on sulle see, mismoodi see raamat vastu võeti? Väga üllatav oli see selles mõttes, et ja väga südantsoojendav muide, et selles mõttes, et hästi palju, kas, kas siis hästi palju, aga tuli piisaval hulgal inimesed kirjutasid või võtsid minuga kuidagi Facebookis ühendust, kes tuli tänaval vastu, rääkis, et kõige lahedam ja kõige normaalsem viis sellele raamatule reageerinud, mida jumala abiga väga paljud ilmselt ka tegid, oli sellele vastu vaielda. Et, et noh, see 101 oli minu valik ja noh, inimesed kohe tulid ja hakkasid ütlema, et aga miks sul see puud oli ja miks tooli ja miks seda oli liiga palju ja nõnda, et see ongi lahe viis tegelikult ju, kus inimene hakkab raamatuga suhtlema, ta lihtsalt ei loe seda tuimalt, paneb kinni. Ahah, nüüd on nii, vaid hakkab aga pisiasju meelde tuletama ja kaeva mingites kihtides ja ta saab ise ka kuidagi ergastatud see läbi. Kui oluline sul on müügiedu? Minule isiklik müügiedu oluline ei ole, aga see on oluline kirjas. Ei, no ikkagi minu meelest on ju noh, inimese jaoks ka tähtis see, et kas su raamat vedeleb virnade kaupa raamatupoes hea küll, et sina oled sealt oma väikese kasu lõiganud, eks ju. Aga enesetundele see ju mõjub, et inimesed, kes ostavad vestlust. Absoluutselt seda kindlasti jah, aga selle peale ei saa mõelda, et kui sa nüüd raamatut teed, et nüüd istun kodus ja mõtlen, et teen sellise bestselleri, et selles mõttes see vii kuhugi. Et edu on niivõrd ennustamatu asi, et me keegi ei tea, kus ta meid tabab, kastaneid üldse kunagi tabab ja mis ajal see meiega juhtub, et selles mõttes kui edu on, siis on ju väga tore, et selles mõttes mina ei saa kurta. Mõlemal sellel mõlemal raamatul, milles, mis eelmisel aastal sel aastal tehtud sai, on läinud presidendi. Mihkel raudtee on öelnud, et raamatu kirjutamine on niivõrd mõnus tegevus et pärast seda, kui ta selle poriraamatuga tuli, tema küll enam ära lõpetada ei taha, et see tegevus kui selline teda on köitnud selle kahe raamatu tegemise ajal, kas sulle ka see kirjutamise protsess nii hirmsasti meeldib, et sa tahad jälle? Täpselt seda ma pidasingi silmas, kui ma ütlesin, et et oleks hea, kui inimene teeks sellist tööd, mis talle meeldib ja kirjutamine. Kui see sul veel natuke välja ka tuleb ja mitte ainult enda, vaid ka teiste meelest, siis on ju väga. Ma ütlen veel kord, et ta ei ole kerge tegevus, et see nõuab keskendumist, aga samas see keskendumine, selline positiivne, sa saad kuidagi, selle käigus jõuad eneses rohkem selgusele, sa annad endast midagi välja, aga sa saad ka hästi palju tagasi. Et, et kes pole, kes pole selle tööga kokku puutunud, sellel on raske seletada, mis protsess õieti on. Aga see tõesti on üsna. Ütleme nii, et on raske, raske, aga tänuväärne töö. Kas parandada oma tekste? Mitte eriti mitte eriti, aga, aga seal on ka jälle see reegel, et ma ei kipu ennem nagu tööl hakkama, kui mul on vähemalt nagu peas umbes teada, mis suunas ma lähen, kõiki detaile ja nüansse, pöörded ei olegi võimalik planeerida ka mõttetu teha. Sellepärast, et kui sa nagu kõik oled enda jaoks selgeks mõelnud. Vahel juhtub nii, et oled endale eriti hull on veel, kui teed märkmeid, noh, siis on see lugu on surnud, kui sa teed märkmeid selles mõttes, et kui sa oled märkmeid teinud, siis sa võid öelda nägemist sellele asjale, sealt ei tule midagi. Et just teatud piirides nagu läksid seda teemat, mingid kontuurid sul tekivad. Aga mis suunas sa lähed, see selgub töö käigus. Mis ajal sa näeksid seda teemat, mis sa sellel ajal teed? Liikumine kõigi inspireeriva massiliikumisega kaasneb mingi rütm, näiteks jalgrattasõit või kepikõndi ujumine mingi tund või poolteist või kaks siis esimesed 20 minutit kuulub ju selleks, et sa läheksid sellesse rütmi sisse ja siis ülejäänud aeg on puhas nagu sinu enda selline kus keha teeb oma tööd, ta elab oma rütmis ja siis see inspireerib kuidagi inspireerima vale sõnaga, sa paneb kuidagi. See paneb vere liikuma, parandab aju verevarustust nagu suurepäraselt teame ja rikastab hapnikuga ja nõnda edasi, et, et noh, et see aitab nagu sellisel viisil sa teed mingit kindlat asja, sa oled ametis, aga mõtted on samal ajal vabad ja siis mõtted teevad oma tööd. Oled sa oma kirjatükkide suhtes autoritaar, et sa ei anna neid kellelegi, testimiseks sai, sai proovi neid kellelegi peale, et kui sa oled ise ta teinud enda meelest kõige paremas vormis valmis, siis sa vajutad seda sendi nuppu ja läheb. Ei, niimoodi ettelugemine või, või selline, see on nii minu arust nii, nii mõttetu, et vahel mõned tuttavad. Küsivad või saadavad mingisuguse, mingisuguse, mingisuguse katkendi asja ka kuidagi nii keeruline võtta seisukohta võõra töö suhtes, mis mis, mis võib inimese käes veel muutuda, et ma nagu ma ei armasta lugeda mustanditegavega mingit toorikuid ja ei anna agenda mingisuguseid käsikirju välja. Kes on kõige parem kriitik? Eks ma üldiselt ikka ise tead, mis ma teinud olen, selles mõttes, et et võib-olla see oskus on tulnud sellest, et, et peale selle, et ma olen ajakirjanik ja ütleme, kirjutaja olema töötanud toimetajana. Et sealt siis saad võib-olla aru ütleme, et noh, kohevuse teksti lõpetad, kui see tekst on veel nii-öelda nagu soe, siis sa tegelikult päris täielikku ülevaadet sellest jamad, kasulik on seisma panna, mida pikemaks ajaks, seda parem on noh, ütleme, ajakirjanik, töö sihuke iganädalane töö, noh, väga pikka laagerdusperiood ei luba, aga noh, kui ta seisab päev kaks juba jõuab ka piisavalt jahtuda, et sa omad. Kui on väike distants, oskad ise vaadata, näed, sealt neid nagu selliseid nõrku kohti oskad parandada ja teha, teha vajalikke nagu selliseid produktsiooninippe. Mis suhe on sul tähtaegadega? Tähtajad on, tähtajad on sellised noh, need kuuluvad sellise ajakirjaniku töö juurde ja suhe tähtaegadega on selles suhtes väga sõbralik, et ma tean, millal tähtajad on ja ma kaldun alati asjad varem valmis tegema. Seda seda ma ootasin, sest sinu sõber Andrus Kivirähk, kes käis selles saates umbes kaks aastat tagasi, tõesti ma pidin laua alla kukkuma, kui ma talle otsa vaadates kuulsin, et, et ta tõesti teebki asjad varem valmis ja rääkis mulle pidulikult sellest, kuidas selliseid asju võib ette tulla, võib tulla nohu. Aga see ongi õige point selles mõttes sa võid teha plaane või, või mis iganes, aga näiteks jääd haigeks või, või noh, mis iganes juhtub, aga samas sinu taga seisab mingisugune mingisugune tootmisüksus kujundaja, näiteks ajakirja või ajalehe kujundaja ja siis ütleme teised toimetajad, kes juhul kui sama tööd tegemata peavad sinu sinu sinu tegemata tööd hakkama sätivad, mulle meeldib ka, et kui asjad on 18 tehtud malati, küsin, millal on tähtaeg, toimetaja toimetab, et näiteks, et vot niisugune päev, kuidas saad endale nädal või kaks varem asja ära, et siis on rahu majas, mul on hea olla temaga jaol. Nii et te jätate endast mulje Andrusega nagu sellist noh, natuke nagu sellistest Veiderdajatest ja pisut pealiskaudsetest inimestest, aga seestpoolt olete täiesti tõsised ja pigem isegi sellised korralikud. Lähen, ma olen ajalehe toimetuses töötades näinud küll neid geeniusi, kes ütlevad, et ma vajan tugevat impulssi, et luua noh, ütleme sihuke korralik reisilugu lennureisist Guatemaalasse ja siis ta jätab oma töö tegemata toimetada, näost hallid, käivad, küsivad, kas sa saad oma loo valmis, millal me peale trüki, katavarstimine, kujundaja istub laua taga, tal aeg möödub, tahaks minna koju kell öösel. Kas juba näiteks, oletame, ma ei ole ise küll liilia toimetuses kuidagi ühinud, aga ma tean, et umbes nii see värk käib. Autor istub, suitsetab, eks ole, mõtlikult loob läbi südameverega seda artiklit. Mis mõte sellel kõigel on, et lõpuks on tohutu hulk häiritud inimesi kõigele magama, töölehes on mingi lugu, me ei tea, kas see sai tänu sellele, et see tehti viimased, kui poleks olnud parem siis kui kaks nädalat varem valmis saadud hiljem veel toimetada, et seal nagu teiste inimeste närvidele mängima, siis on ka väga isekas. Minu meelest mina ei kannataks, kui sa küsisid, mille peale ma närvi lähen. Väga hea, et nüüd mul tuli meelde närv, kui on see kui põhjused, kui mind sunnitakse põhjuseta mingisuguse noh, kui on põhjus asjal taga, kui on haiguse surm, siis ei ole ju midagi rääkida, see on selge. Aga kui inimene lihtsalt laiskusest ostetud mingi asja tegemata ja siis ootad teda või sinu töö seisab selle taga, nii õudne tunne selle peale, ma lähen jubedalt närvi. Nii ma läksingi praegu sellest rääkides punetama. Mul lihtsalt tundub nii ebaõiglane, jube olevat. Aga inspiratsioon, selline asi eksisteerib, kui nüüd see asjale mõtlemine ja näksimine. Mulle meeldib see sõna, selle ma võtan üle, et kui see nüüd välja välja arvata, siis selline plahvatuslik inspiratsioon, kust see tuleb? Ma ei tea, kas seal plahvatuslik inspiratsioon on selles mõttes, et see, see on natuke kahtlane, et võib-olla väga noored inimesed kogevad seda, kui nad alustavad oma tööd. Ükskõik mis, mis saanud rikas, luule, proosa või mis iganes. Aga tegelikult on ikkagi tekst, on ju. Mida pikem tekst, seda olulisem on selle arhitektuur või sinna teostesse peavad olema mingid impulsid, millest saab lähtud. Sul peab olema mingi sisu, mida sa sinna tahad panna, peab olema midagi veel, mida sa kirjutama hakata asudes ei tea. Ja väga tähtis on vorm. Äärmiselt tähtis on vorm, vormitunnetus, et kui sul on selline paljas inspiratsioon, mis asi see on. Et selles mõttes, et tähtis on, et sa oskad sellega selle plaaniga, mis sul on, oskab midagi peale hakata, seda kuidagi käsitleda, pöörata, töödelda nõnda edasi. Aga kust ideed võetakse või tulevad, et see on? See on elu. Sest ma mäletan kunagi, kui ma sind tänaval nägin, sa ütlesid, et sa lähed koju ja kavatsete järgmise tund aega pühendada naisteajakirjade lugemisele, sest see hetk elus, kus ta sealt kõvasti inspiratsiooni ammutasid, kas see on endiselt sul niisugune komme? Ta on küll kuigi mitte enam nii säärasel määral kui see naistekirjanduse laine, võib-olla praeguseks on nüüd naiste käest ka pisut väsinud, et see teemade ringile lõputud läbi käidud, aga naljakad nad ikka kõige enam võib-olla mitte nii lustlikud, kui nad mõned aastad tagasi olid, eriti kui kosmo tuli turule. Mis sa oskad öelda, et et noh kui sa oled, midagi sellist, mul tuleb alati kosmot lugedes tuleb alati meelde see tegelane raamatus 12 tooli, kelle nimi oli ellaski Žukina, kelle sõnavara koosnes 128-st sõnast või väljendist ja kes kes tellis Ameerika mingit pildilehti, kuigi sellest raamatust, mis oli, kirjutas Stalinile pisut aru, kuidas Elloskašuuki, nendes Moskvas Nõukogude võimu, kuidas ta sai kätte Ameerika pildilehti, aga okei juurde siis sai ja miljonär mander pildi tütre pildid, kellega siis selles suukina konkureerisid, kui ilmus fotomaterjali tütrest boa kasukesi selloska Žukina lasi kassist teha omale mingisuguse krae, laostas sellega oma abikaasa inseneri lõplikult. Et noh, selline primitiivne tüüp tegelikult ütleb meile seda, see näide, mis ma praegu ütlesin, seda ütleb seda, et see primitiivne tüüp, niuke tarbijalik volask on alati olemas olnud, seal ainult naisteajakirja stereotüüp, need on, nüüd on noh, ütleme seal ka meesteajakirjanduse tavaline teemas on selline sihuke kõige nõmedam kõigel olevam, kõige vaimuvaesem tarbija, kes on tegelikult päriselt ka olemas. Päriselus on ta ka olemas, sest ega kellelegi neid ajakirju küsimus pole ajakirjast, küsimus on terves tööstuses tervis, elustiilis mingid inimesed vajavad selliseid Elloski Žukina tüüpi, selliseid asju, noh las nad siis vaja. Sa ju kirjutad sageli, kui me nüüd nalja juurde tuleme, Seegolmas vagu? Sa ju kirjutad sageli sellistest inimesest, inimestest, kes ennast sinu kirjatükkides väga hästi ära tunnevad. Kas nad pahandavad sinu peale, kas sa tajud seda näiteks, et kohtudes tänaval mõnega oma nii-öelda jutumärkides kangelastest või kangelannadest et nad vaatavad sind vihkama pilguga või tulevad sulle lausa midagi ütlema? Ei, et võin öelda seda, et et see minu arust on väga kõnekas, huvitav on see, et sa küsid seda, sa ei ole esimene, kes seda küsib. Et see näitab seda, et inimestes eksisteerib, mis on hirm või arusaamine, et Eestis on võimalik sellised ühest küljest võib-olla võimalik, sageli küsitakse, et natuke selleks poliitikud ei, pahandused, kas pole midagi tehtud näiteks no ütleme, ärapanija või ka ütleme, Rahva omakaitse puhul sageli küsitakse, et noh, mis on veel eriti nagu võimas kanalisatsiooni visuaalne või siis ka nagu audio kabilt, eks ole, et ajalehetekste sihuke vaikne saanud on ajalehes Sa võid teda lugeda, võib mitte lugeda, aga noh, ütleme mingi pildiga asi või mingi heliga asi selles mõttes eriti võimest küsida, kuidas te julgete kas pahandisele ja siis see küsimus kirjutab hästi palju inimeste kohta. See ütleb seda, et inimestel need hirmud pole kadunud. Et kuigi nõukogude ajast on 20 aastat möödas, kus oli reaalne tsensuuri silmud ikkagi inimestes elab teadmine, et, et, et on mingid asjad, mille tegemise eest tulla, pahandas. Siis mina rohkem mõtlesin sellist isiklikku solvumist, et me isegi mitte mingite noh, poliitikud, kes pahandab selle pärast, mis sa ütled, aga et kui tõesti näiteks mõni mõni naisterahvas, kes enda meelest on kena, tark ja vaimukas ja sinu kirjatükis omandab ta mingisugused teistsugused mõõtmed. Et kas sa ei karda sellist isiklikku solvumist? Ei ole, tähendab ütlengi seda, et tööd tehes ei saa olla, ei saa istuda laua taha, hakata mingit asja tegema mõttega, et nüüd istun maha ja solva kedagi ses mõttes, et see paistab lugejale väga hästi välja. Ja see annab juba apriori tekstile mingisuguse võika sellise sellise inise vala tooni, mida inimesed ei soovi lugeda, soovi kuulata, ma ise ka ei taha lugeda mingit, ta kirjutas, kus on ilmselt noh, et nüüd keegi kirjutab, millises mürgisoo sellest, et Ansip on siga ei taha seda lugedes ei huvita mind ja see ei ole ka vaimukas. Et kui sa hakkad oma tööd tegema, siis sa lähtlike mingi ütleme, avaliku inimese noh, mingitest joontest noh, ütleme noh, meil, igaühel igal ajakirjanikul, igal poliitikul, igal muusikul, näitleja kirjanikul on mingisugune nagu selline noh, taga mingi langevari, eks ole, mille abil me teda ära näiteks Jaak Aaviksoo tunneme ära kõik Vabadussamba abil, eks ole. Ega, ega selles mõttes, et noh, et see lihtsalt on nii ja noh, Tügades vabadust oleme ka, Jaak Aaviksoo. Aga ega see ei tähenda, et ta oleks nüüd selline inimene. Et teda peaks nüüd selles kuidagi temast peaks kuidagi nüüd temasse kui persooniviisikusse peaks kuidagi negatiivselt suhtuma, et okei, et see on ikkagi, ütleme lihtsalt see on selline professionaalne asi kui professionaalselt teemat. Muidugi ma tean, et tegelikult on noh, inimesed on enamasti liiga nutikad tulla mu või noh, nagu nutikad ja viisakad ja ja ja mis iganes, tule nüüd ütlema iga asja peale, et nii või naa või diskol pigem tehakse hästi sellist ja sageli teise siiralt ütles, et noh, et väga lahe, tore ja nõnda edasi. Ja väga paljud inimest, keda ma isiklikult tunnen mulle tere ütlema, näiteks see käib asja juurde. Muidugi on ka mingeid tõesti inimesi, kellel on kellelt ma saan vahel mõne sellise kurva pilgu või ohke sageli ajakirjanikud, enamasti on ajakirjad muide kummalisel kombel ja see on nii naljakas selles mõttes, et nad ise ajakirjanikena harjunud toimetustes istuma, inimesi paika panema ja ja kirjutama sageli üsna selliseid küllalt põikeid lugusid. Aga satud ise kuhugi naljanurka või kuidagi neid nagu meelde see sinine korraga lihtsalt oletaks, et noh, et see on nagu tsunfti solidaarsusest, kuidas noh, minu kohta võidakse nii-öelda, aga paraku on, need ajakirjanikud on täpselt samasugune eriala nagu iga teinegi. Et siin on ka andekaid inimesi ja vähemandekaid, inimesi on, on tublisid inimesi, mitte tublisid inimesi, need et, mis teha, et mis te selles mõttes, et kui keegi tunneb, et tema noh, tegelikult see probleem tuleb ju sellest, et inimese jaoks on kõige tähtsam kaup minust. Tänapäeva ühiskonnas on selline tõsiseltvõetavuse ilmselt tahavad olla tõsiseltvõetavad, sest sellest, kas sa oled tõsiseltvõetav, järgneb sinu karjäär määr, mida, mida sa valetad, Plareerinud, sellest sõltub omakorda sinu sissetulek, sinu ühiskondlik koht hierarhias nõnda edasi. Et kui sa lähed kellelegi tõsiseltvõetavuse kallale ole vaid sealt selle kohale sellise väikse kerge küsimärgi juba sellest piisab, et keegi hüsteeria hüsteeriasse võiks minna, aga nii see on, pole midagi parata. Vanema küsimärki ütleme, trollijuhi või kaevuri või tubli õpetaja või politseiniku ametipädevuse kohale, keda ma ei tunne, aga ma tean mõnda ajakirjanikku, näen tema tööd. Kuule, mida ta räägib, või kirjutab mingi poliitik või, või muusik või kire kuskilt, kes pankur kes kelle, kelle tegevus on meie nagu silmade all. Iga tegevus on ju kõigile näha ja aruta täpselt samuti me peame leppima sellega, et on mingisugune kiht inimesi, kes 11 jälgida selle kohta kommentaaravalt. Me oleme tänase saate jooksul rääkinud päris palju sinu tööst, aga kuna see, nagu me jõudsime koos järeldusele, on selline positiivne pool sinust. Et siis nüüd ma arvan, viimased veerand tundi oleks õiglane pühenduda sellele, mis ei ole. Mida sa pead meelelahutuseks, kui sa ise ennast silmas pead? Aga mul ikka kõige rohkem meeldib, meeldivad ikka needsamad lihtsad asjad, et liikumine vabas õhus loodus, aastaajad näiteks ilm siis mulle meeldib lugeda, muusikat kuulata. Ja pikutada, meeldib, ja nõnda edasi. Et noh, väga lihtsad rõõmud, ma arvan, et jah, et et ma arvan täitsa tavaline ei midagi iseäralikku ega midagi sellist. Meeletult eksklusiivselt. Reisisellise väga ei ole. Ei ole jah, selles mõttes, et kui vaja on siis näiteks, kes töö tõttu või mingil mingil tungival põhjusel, siis ma võin ju seda teha, aga ma parema meelega olen tegelikult maal ehk siis Otepääle. Ja nüüd tuleb suvi ja sa kavatsesin olla pikalt. Jah, soovitada kavatsen küll, jah. Millesse suvitamine seisneb, tõused hommikul üles ja edasi. Siis käin, loen lehed läbi, käin poes siis käin rattaga sõitmas või käin järve ääres päevitamas, käin jalutamas või teen kepikõndi, siis ma teen lõunauinaku, siis ma käin jälle korra väljas, siis ma loen raamatuid ja nii see niit päevaks lähevad. Kas mobiiltelefoni lülitab Mart Juur puhkuse ajaks või no ma ei tea, kas just välja, aga vähemalt hääletu peale. Ei, ma ei tea, ma ei saa aru, mis probleem inimestel selle mobiiltelefoniga, minul pole ta kunagi mingit vaevusi tekitanud, selles mõttes, et et mäletan, kunagi lugesin, et Mikk Saar kaebas, et talle öösel helistavad inimesed. Jumal, kullake, kui sa nii küsid, siis pane telefon kinni. Küsimisel, et ei, pole eelist, mul ei helista tegelikult võõrad inimesed ei tülita võõrad inimesed keelt, et mul on telefon, kui ma olen ärkvel, siis mingil kellal ma panin ta muidugi kinni, lihtsalt kinni, et noh, siis on uneaega kõike käega. Aga kui sõbrad helistasid, see oli nii tore, kui sõber sa kuuled, mida ütleme. Mida sõber teeb, kus tema on, kuidas seal ilm on, kuidas tervis on siuke noh, see käib asja juurde või helistad ise kellelegi küsinud, kus sina oled. Tšau, mis teed? Et minust suhtlemist ei maksa karta, on seal palju sõpru? Palju sõpru ei saa mitte kellelegi, on ikka kaks, kolm sõpra, ma arvan, kohes jumal, liigiloa öeldakse, et ilmselt võib-olla kaks, kolm, kolm sõpra mitte rohkem. Ja nii ongi, ma arvan küll, jah. Kas kõik on mehed? Ma arvan küll, jah, ma arvan, mehedal ei noh, ses mõttes, et ise esitatud huvitav küsimus, sest et et ütleme, et, et siin on nagu tobe hakata selekteerima, kas ta on tegelikult ju niimoodi ei tee vahet, et kaks, kolm või on neid neli, viis tarbija võib ka erinev olla, et seal on nii mehi kui ka naisi. Jah, loomulikult ma niimoodi nüüd hakata nüüd jah, et nüüd nüüd on mingi nagu Evelyn Sepale blogijate Evelyn Sepa siseringi, et on mingi, ma ei hakka niimoodi tegelikult võib-olla ka rohkemaid sõpru muidugi 410 või 40 ei saa olla, mõned saavad olla. Ja sa käid külas, näiteks kutsud neid sõpru enda juurde külla, siis teenelise süüa? Ei, ei, ei, ei siukest asja ei ole selles mõttes, et ikka tähendab, üks sünnipäevadel käiakse üksteisel külas ja, ja siis linna peal saadakse kokku, et sellist kuigi ütleme, kui vahel tekib, vahel tekib selline sobiv hetk kodus viina võtta, siis niisugune viina võtta. Aga toimetad siis köögis ka või tegelikult ma sihtisin sinna kulinaaria. Ei, ma olen ju naine, teeb süüa. Mina olen nii. Ma võin teha küll, aga ega keegi ei taha seda, ma tean. Jah. Aga kodused toimetused, kõik see, mis puudutab tolmuimejaid ja prügi väljaviimist ja selles oled kibe käsi vä? Prügi väljaviimise eest ma olen kindlasti kindlasti oma trepikoja vari, jah, muidugi. Et noh, see tegelikult ei ole see nagu kõneväärt selles mõttes, et kuidas nagu tööd kodus. See on vägagi kõneväärt selles mõttes, et kõik meie naiskuulajad kikitavad praegu kõrvu ja mõtlevad, et kas sa noh, et kuidas on, et kas sa tõesti Lõsutad jalad diivanil ja ja, või sellel diivanilaual pigem eks ole, ja. Draakoni komme panna jalgu diivanil on minategelase Ma ei lihtsalt üldiselt magan voodis. Diivanil lehvitamine, kõige jubedam asi üldse jalgade lauale panek veel eriti. Või see või see või sa proovid olla naisele abiks? Tuleb ikka abiks olla, siis on selge see, et aga, aga noh, selles mõttes, et, et noh, see on nii nagu loomulik asi, et ma nüüd hakkan praegu mõtlema, et, et noh, et mismoodi või kudamoodi võtted, seda ei saa nagu lugeda, et teeb neid asju, mida vaja teha on, tehakse tehakse võimaluse korral koos ja see, kellel mahti aeg on, see teebki nii, on minu arust, et nüüd ajada näpuga rida õudselt, et see ja too, et ma ei oska öelda No praegu vaatavad kõik tublid eesti mehed peaaegu jalgpalli. Mul vaatab naine, jalgpall ja mina ei vaata, nüüd ma kuulen aeg ajalt teises toas ma kuule seda hobu Zeelade suminat ja aeg-ajalt küsin, et ilmutada huvi, elada kaasa ja noh ütleme avaldada vaheajalt küsinud kuidas on või mis seis on või mis iganes. Et siin lihtsalt ei huvitagi ja pole kunagi huvitanudki Paraku küll jah, ma saan tegelikult sellest aru, mis, mis stiisias on. Aga pole sattunud, pole sattunud noreemial istuma, mistõttu ongi jäänud kaugele kaugeks ja võõraks. Aga kaks viimast väga head raamatut, mida sa oled lugenud ja kaks väga head plaati, mis, mis tasuvad mainimist Oi, nüüd sa esitad sellise generaalse küsimus, eks ole, et see. Võta võta, lase ainult viimane aeg silma eest läbi. Ütlen niimoodi, et, et ma ütleks nõndaviisi, et ütleks, nõndaviisi, mulle tohutult meeldis ja ma olen väga rõõmus, et Mats traat lõpetas oma balanumäe sarja ära, millest nüüd ilmus siis viimane köide, õelate lamp. Ja kes juhuslikult ei tea, mis asi siis valan oma sari algas 75. või kuuendal, seitsmendal aastal raamatuga. Puud olid hellad velled ja see on, see on lugu või ütleme siis läbi sajandite või läbi mitme sugupõlve kestev lugu, mille tegevus toimub Otepää lähedal. Ühel mille prototüüp, kuutsemegi, seminar praegu teame Kuutsemäe noh sulle väga lähedal ja kus on traadi suguvõsa suguvõsa pärit ja see on, seal on väga palju Otepää murret, Otepää maastik, Otepää inimesi, õelate lamp tuleb välja, nelja tuleb välja sõjajärgsesse aega. Ei räägiväärset huvitavas periood Eesti ajaloos. Vabariigi aastate lõpp, 40. aasta juunipööre, Saksa okupatsiooniaega siis venelaste teine tulek, et rasked rängad aastad ja väga võimas, väga võimas romaan, et kes pole sattunud lugema või kellele pole nagu sattunud kätte soovitan soojalt lugeda ja muidugi päevikute lugejale ütlema. Soovitan kõigil lugeda sellise väga omapärase väliseesti ajakirjaniku nagu Voldemar Kurese päevaraamatuid, mis ilmusid viies köites ilma välja. Andrese maht võib olla hirmu peale 2000 lehekülge, aga ma luban teile, et Välis-Eestist pole olemas naljakamad ja noh, huvitavat ja põnevamat ja mida iganes. Lektüüri, kontse, Kurese päevaraamat. Selle autori enda meelest ka naljakas vä? Kures oli üks ajakirjanik, kes töötas ajalehes Stockholm tüdinenud eestlastele ja ta suri seitsmenda aastate lõpus päevikuid alates oma rootsiminekust. Kuni surmani avaldati see osa, mis, mis tuleb helis kuuendast ja teisele poole, teised aegajalt, kes pani kirja kõik, mis toimetuses juhtus ja mis tema elu suhtes, mis juhtus väliseesti kogukonnas, mis intriigid olid, mille möllud käisid, mis hirmud, mis lootsid, neil olid, nad käisid üksteise sageli külas sõpradega ja võtsid viina ja siis ta pani kirja, mida ta sõbra Datsun ja Under ja, ja kadunud Aavik, mida, need, kelle ülesanne on kohutavalt palju koomilisi karaktereid, millel on väliseesti, on niisugune niuksed sinimustvalgete lintidega kohalikud pühalikud vanamehed, Kurese raamatu Ta on selline reaalajas kirja pandud kroonika ja seal ta astus kõike kõike, et selles mõttes, et loed seda mõtet küll, on hea raamat omal ajal sattunud käsikirja saatnud ajalehe kodumaa toimetusse, kes tegeles ütleme, lihtsalt öeldes rahve hääledamis, kes tegeles emigrantide paljastamisega nende moraalse palge mädanemise põhjuseid, et seal on tohutu hulga täiesti jaburaid lugusid, mida oleks võinud suure rõõmuga trükkida. Jah, et ma ütlen, et lugege, mats traati, lugege Voldemar Kures tegelikult raamat ilmub üpris palju ja kes viitsib nagu tuuseldada otsida, leiab ju omale omal ajal ma arvan, omale meelepärase leks tüüripojast kindlasti raamatuga, aga mõni muusikasoovitus ka hästi, palju on hästi, palju on, elame, elame sellisel ajal, kus Eesti muusikat, Ilmar tohutult palju, et noh, me teame ju. Soome muusika soovitš jumal, see on jälle selline asi, sajab ju inimese hulluks. Soovita kahte plaati, et kuidas ma nüüd hakkama. Aga mulle meeldib natukese keerulisse olukorda panna, sa tunned ennast muidu lihtsalt liiga hästi. Näed. Et noh sel aastal on juba selline olukordadeks eesti popmu eesti muusikas, kui me räägime, siis päriselt iga nädal juba mitu olulist plaati, kõneväärset asja, rääkimata veel nagu välismaa asjadest, mis tulevad, et. Muidu nagu maasikas, noh see oi jess, et noh, see on tõesti hea, las nad kuulavad seda. Väga tuntud üldtuntud asi, mida ma arvan, võiksid kõik kuulata, Lenna plaat. Aga võib-olla asi, mida väga paljud ei teagi, et selline asi on olemas, soovitaksin kuulata, on selline niuke eesti eestikeelne ja väga huvitav tuum metal ansambel, nagu hukkunud hinged. Et Neil tuli plaat alles hiljuti välja vist eelmisel nädalal ja soovitan kuulata seda, nüüd kuulake lennata siis kuule tingi. Aga selle saate lõpetuseks, me kuuleme hoopis ühte teist plaati ja hoopis ühte sellist tähendusrikast muusikapala nüüd sul on ause sisse juhatada. Jah, see on kogumik kila-kola, mille andis välja umbluurekord, siis Raul Saaremets koostab või sisaldab eesti noort elektroonikat. Et seal on võib-olla selliseid nimesid palju, mis tavalisele sellisele. Kuule, ütle, et vähem. Vaiko Eplik on kindlasti väga tuntud nimi, aga jah, täna mängime sellist artisti nagu Ankandi, tema lugu on lauku mune see laul väga kallis, sellepärast et see on minu oma lapsuke, kes seda, kes seda bändi teeb ja tema lugu arremiksinud. Leslie Laasner. Head kuulamist, suur aitäh sulle, Mart, et sa lubasid mul oma päeva sekkuda, et sa viitsisid tulla, aitäh kõigile kuulajatele ja siinkohal soovib jutusaade ka ilusat suve algust, sest järgmise kuu aja jooksul kuulete jutusaateid kordusena.