Kes õieti ütles, et kõik teed viivad Rooma tuhanded tohivad inimesi igavesti rooma, niimoodi kirjutame prantsuse loogia, poeet, universaalseks kutsutud Lill, tuntud ka nime all alanus Abin soolis aastal 1170 viisama ladinakeelses kogumikus. Leeber parab alarm. Inglise keeles käsutanud kõige varem enam-vähem sama fraasi rahvusliku kirjanduse rajajaks kutsutud luuletaja Fligioosser keskurutanud aastal 1391 ligikaudu nii mitmesugused rajad juhivad inimesi otseteed rooma. Katseväljend kõik teed viivad Rooma arvatakse tegelikult pärinevat Rooma impeeriumi ajast sest selles riigis olnud üpris tähelepanu väärne teedevõrk rajatud impeeriumi võimalikult sirged ja hästi korras hoitud tööd tulid kaugelt loodega, Varres alistatud britanniast tiigrist ja Eufrati jõgede kallastelt idas tänava äärest, Kesk-Euroopas ja lõunakaarest Põhja-Aafrikas. Arvatakse, et roomlaste rajatud tugeva sillutisega maanteid võis noil ammustel aegadel oma 80000 kilomeetrit olla ja neist on jälgi isegi tänapäeval pärast nii paljusid sajandeid. Muidugi algasid kõik need tööd impeeriumi pealinnast Roomast, mis tähendab, et millist teed mööda sa kogu hiigelriigis ka liikuma poleks hakanud. Iga tee viis siin ilmtingimata tagasi Rooma sõna otseses mõttes, nii lihtne see tõenäoliselt siis oligi. Rooma seal umbes 2000 aastat tagasi caput mandi maailma keskpunkt. Ja tänapäeval vähemalt rööpas pole kindlasti ühtki teist sellist linn nagu siinne ajalugu ainult nii rikkalikult linna kudedesse oleks põiminud. Ja salapäraselt sa ei tea iial, mis siin nurga taga ootab. Täna on seda väärt, et su tee sind kas või üks kord elus sinna viiks. Minul on õnne olnud tänavuse kevade reis. Ma polnud esimene Eke Kristjani jaoks ka seda oli. Niisiis on temal seekord jutustada värsked muljed igavesest linnast. Minu hooleks jääb rohkem ajalugu. Ilusat pühapäeva siis taaskord vikerraadio Helgi Erilaid. Aja jälg kivis. Minu tänane jutt võiks kanda alapealkirja mõne roomad turistilõksu, tutvustas algajatele, kes iidses linnas korduvalt käinud. Vaevalt siit midagi õudsat avastab. Aga ega me kõik ju maailmarändurit pole. Hakates oma esimest eredat mälestust meelde tuletama, saan aru, et selleks oli kiirteel väikebussis lennujaamast linna kihutamine 135 kilomeetrit tunnis läbi tiheneva paduvihma pidevalt telefoni otsas rippuva energilise bussijuhiga oli meil ammu planeeritud reis, aga kodune eeltöö jäi täiesti tegemata. Kui pärast hotellis väidetu tunnikest seal samas nurga taga asuval peatsanavoonal tänaval kohvikusse istusime oli endiselt veidi raske aru saada, kuhu oleme sattunud. Kuna väljak ehk peatsana voona asub Vana-Rooma aegse staadioni kohal Ideaalse kujuga väljak, mille äärde kergesti kujutad omaaegse jooksuraja ja keskele näiteks maadlusareeni. Nüüd on ta ümbritsetud väga erinevate kõrgete hoonetega elumajadest, kirikuteni, kuid Bideni kuju on säilinud ja kujutan ette, et jooksuvõistlus ümber purskkaevude poleks siin midagi väga kummalist. Need Navona kolm kuulsat purskkaevu meelitavad igal hetkel turiste pildistama. Kõige kuulsam neist kolmest ühtlasi väljaku rahvarohkeim oht on neist kolmest keskmine. Jean Lorenzo Bernini suursugune nelja jõe purskkaev. Purskkaevude vahele mahutab ennast iga päev väike kunstiturg ning ümberväljak on loendamatu hulk tänavakohvikuid. Kohvikutesse on tööle võetud lauda meelitajad. Need on joviaalset tüübid, kelle jaoks pole mingi probleem möödajalutavaid turiste magusa jutuga kõrvale meelitada. Väga suurt kasu neist meestest ei paista olevat, kuid mõne inimese menüüd vaatama ikka saab. Ja kui juba laialt naeratava ja mesijuttu ajava aafriklasega koos menüüd vaatama hakkad, on peaaegu võimatu tähistamata jätta. See esimene on ehk roomapäevade kõige lõbusam lõunasöök, mis sellest, et ise olen pikast reisist uskumatult uimane ikkagi nii palju uusi elamusi ootamas. Kuna vihma endiselt tibutab Ramon laualt kaasa kellegi poolt unustatud väikese musta vihmavarju. Need on sellistel päevadel samas suur äri. Kiirelt purunevad varje pakuvad väikesed aafriklased, tänavamüüjad vihmaga väsimatult, pärast leiab neid peaaegu igast teisest linna prügikastist. Andres aastal 85 laskis keiser tihetus flavjustamiks Jaanus Rooma selleks suure staadioni ehitada, et siin vanade traditsioonide kohaselt Jupiteri auk, spordivõistlusi saaks korraldada. Campus agoonias nime all tuntud staadion olnud ilmatu pikk, 275 meetrit ja 106 meetrit lai. Siia mahtus. Tõrjum kadunud oli ning ristiusu emalin nukralt lagunes. Lõhuti uhke campusa koonis põhjalikult maha, sest seal leidus piisavalt kive ja marmorit uute hoonete ehitamiseks. Seitsmeteistkümnenda sajandi alguseks polnud kunagisest staadionist enam midagi järel peale ühe välisseina Kaare, mille raamis kaks Joonia poolsammast. Samale kohale hakati samal siis seitsmeteistkümnendal sajandil kaunist barokset väljakut rajama. Salle ümber kerkisid Palazzade read, nende keskele Püha Agnese kirik kahe uhkelt kaunistatud torni ja vägeva kupliga kirik, mille fassaad raadio jahivad pidulikke Korintose kapiteeridega, sambad, poolsambad, skulptuur toovad viilud ja kaarjad, palustraadid. Kuulsa Lorenzo Bernini õpilase Francisco Boramiini toodud kirik otse kirikuöös. Väljaku keskel seisab aga õpetaja enese Jumi andekas skulptori, maalija ja arhitekt Lorenzo Bernini töö peatsena peona uhkeim mehe juba nimetatud nelja jõe pursk laev valminud 1651 meister Permeeni jõudis õige mitmeid Rooma väljakuid purskkaevudega kaunistada, kuid see siin on asjatundjate meelest kõige kuulsam ja kaunim. Umbes nii vuliseb vesi, purskas keliste kaljude vahelt ohutusse ümarasse basseini. Hiigelkompositsiooni keskelt tõuseb taeva poole iidne obelisk, mis seisneb kunagi viie appi ääres tsirkus Maktsentsusel, aga risk tõuseb riiklikult, Travertiin mäelt. Seda lõhestavad kopad ja krutid, millest kahiseb vett. Kaljudele on aset võtnud neli dramaatilist valgest marmorist titaani jõgede sümbolid, aasia kanges, aafrika neelus, euroopadonov ja Ameerika Riiade lablaata. Viie meetri kõrgused hiiglased, see on barokk rahuldus liikumises, tardunud roosid, valguse ja varjude efektne mäng ja veevulin. Navona väljak on rahvarohke, varahommikust hilisõhtuni käime siit iga päev vähemalt kaks korda, läbiõhtute tegutsevad usinasti Põhja-Aafrikast pärit mehed. Hetke mina sain, müügiartikkel paistis olevat mingi mitmevärviliselt helendav mänguasi, mis müüjate osavate näppude vahelt lennutati kümnekonna meetri kõrgusele õhku. Omamoodi vahva vaatepilt, kui väljaku poole kõnnid ja näed eri kohtades vähemalt nelja-viit värvilist roolikest taeva poole tõusmas. Aga muidugi on, et müügimehed uskumatult tüütud. Ühel õhtul tänavakohvikus veini juues sattusime peale politseinike äkilisele saabumisele Naboonale. Aafrikasest kaubitsejad olid mõne sekundiga kõrval tänavatesse kadunud ja ühel teisel õhtul jällegi peatsanovonal jällegi ühes tänavakohvikus proovisime moekad Itaalia kuiva vahuveini Prosecco ja tundsime elust rõõmu. Peatsana voona tasub külvama reisil kavva võtta ja miks mitte teda korduvalt külastada. Meie foorumisse jõudmisel on oma eellugu. Otsisime nimelt parajasti Rooma sünagoogi ja ühtlasi kohta, kus veidi jalgu puhata ja siis äkki kõrguvad ees iidse amfiteatri varemed. Kõrguvad on vale sõna, tegelikult asuvad nad praegusest tänavatasemest jupi jagu madalamal. Aga sambad ei anna. Eksimisvõimalust. Oleme jõudmas ajalukku. Leidnud lõpuks tänavakohvik, oleme sunnitud kõrvallaua ameeriklaste jutuvada kuulama, kuidas sa ikka võimalik on, et paavstide pikk rida katkematult jätkuda on saanud. Miks küll turismibussides nii palju kirikutest räägitaks, soni, usu propaganda ja muud taolist. Tüüpiliselt elegantse häälega jänki ja veidi andeks paluma tooniga kohalik daam. Lüpsin oma vaimustava sidruni ja lõpuni ja liigume kiiresti edasi. Vahepeal on päike välja tulnud. Ja siis mõni samm eemal, asub Veneetsia väljaku ääres valge särav Kapitooliumi nime treppidest marmorist mälestusmärgi ülemisse otsa istuda, siin ei tohi kõvasti. Äkki ta vist ka mitt kurnis põleb, igavene tuli, lehvib tohutuid trikoloor. Valvsa ilmelised valvurid jälgivad su iga liigutust. Rooma foorum asubki Kapitooliumi künka ja palatiinumi künka vahel. Siin Sayid Ma alguse ja siin asusid pikka aega linna kõige tähtsamad hooned. No kui nüüd päris ausalt vastata, vaatepilt sulle seal täna avaneb, siis on see umbes selline. Maapinnast madalamal olevat sambad ja varemed, nende vahel looklevad ebaühtlased kivideed, mõnes kohas veidi lilli, Rahtu foorumi ala hakkab lihtsalt Veneetsia väljaku nurga tagant äkki paistma. Tohutud varemed igati Päevase laia tänava mõlemal pool. Ja varsti jääb silmaga pikk looklev saba, piletikassani kodustame seista ja see on hea otsus. Saba liigub kiiresti ja varsti on meil piletid käes. Trepp viib alla foorumi alale, kus eksleb ringi sadu turiste. Tegelikult on paljudel neist eriti aimu, millise olulise tähtsusega vareme või samba või mälestusmärgi juures nad parajasti asuvad. Aga huvitav jalutuskäik on ta sellegipoolest viibidi tuhandete aastatetaguses ajaloos, millest on alles lisaks vormi varemetele kivile ja Marmarile ka nii mõnigi dokument. Igavese linna rajamise ajaks loetakse aprillikuu 20 esimest päeva aastal 753 enne Kristust siis vannud rõõmulus, adraga, küngas, linnanelinurgakujulised piirid paika. Siin on päris ebatervislik soine ala, kuni kuningas tärqueenius, Priscuse ajal osatud maa-alune torustik ehitada tuntud nime all Klaakamaksima. Kuivatatud ja puhastatud piirkonda hakkaski Rooma kuulus foorum tekkima. Esmalt suur lahtiste sammaskäikudega ümbritsetud turuplats, kus käinud PÄEV kauplemine, kaupade vahetamine, osa väljakust hoitud rahvakogunemiste jaoks, siin valitud riigiametnikke ja kohtunikke, mõistetud kurjategijate ülekohut ning viidud traditsioonilisi usutseremooniaid. Teisel sajandil enne Kristust ehitatud foorumile esimesed templid ning rajatud ühenduste ekslinna kaugemate osadega. Aastal 60 enne Kristust valitud konsul Gaius Julius tseesar moodusema kalja jutluse sõjaretkedelt tagasi Rooma kangelase ja eluaegse diktaatorina. Noor kuninganna Kleopatra kõrval, tollal samas päike tõuseb seetõttu, et seeder seda tahab. Tseesar laskis foorumile tohutu kuuria hoone ehitada, lisaks templid ja võidukaared. Ta teadis tema vastu sepitseti vandenõust ja salaliidust. Ameti läks 144. aasta 15. märtsi hommikul senatisse üksi. Kuuria trepisammaste vahel. Astmetel, kus senaatorid tavaliselt istusid, ümbritsesid seenerit tema tänuvõlglased, sõbradia, sõjakaaslased, kes polnud enam ei üht, teist ega kolmandat. Oma valgete toogade voltide vahelt tõmbasid nad välja naadi. Tseesar sai 23 hoopi. Järgnes pikk kodusõda, kuni Rooma impeeriumi valitsejaks. Sõitseezeri pojapojapoeg Augustus kena ajal kasvas Rooma foorum kogu linna ja riigivõimu usu- ja ärikeskuseks. Tänaseks ostetud maketil torkavad kõigepealt silma lugematud pikkade sammaskäikude read. Sambad seisavad pea kõikide hoonete fassaadid, paraadidel ja ümberteooria, Joonia ning Korintose sammaskäikudega ehitud hoonete vahel laiuvad sillutatud väljakud. Seal seisavad kuulsate roomlaste väepealikud, jumalate monumendid ja võidukaared ja lugematult templeid, jumalikule Tseeserile pühendatud templi ning Kaksikute tähekoguna meremehi kaitsvate Kastori ja Polluxi templite voodiumidelt kõnelesid tihti oraatorid, kui rahvakoosolekuid peeti. Vesta tempel, Vesta neitsi, tema ja nemad olid rooma preestrite rid, igavese tulehoidjad. Foorumile ei tulnud väärikad roomlased iial argipäevastest mõnikates. Siia tuldi toogas raskes valges ja peenvillasest, mis kraatsilistes voltides kattis kogu keha jalgade, nii välja. Siin foorumil WC-Rooma kodanikud, suurema osa oma ajast. Siin olid etendused, rahvapeod, Koosolekud, usulised, rongkäigud, ohverdamistseremooniat. Siin valiti juhte, tehti äri ja peeti nõu. Siin elas rooma. Siin tehti ajalugu. 40 meetrit kõrgemal kohe foorumijala kõrval asub palatiinumi küngas. Iidse legendi kohaselt asus kusagil siin koobas, kus kasvasid emahundi hoole all rooma rajajad loomunusse rõõmus, tõepoolest vanimad Rooma elanikud, arvatavasti edasidki palatiinumi künkad. Flavia palee kohe foorumi kohal. Oma imeilusa roosiaiaga on üksnes väike osa siinsetest imedest. Arvatavasti võiks palatiinumil pool päeva ringi luusida, kui oleks terveid jalgu ja lõputult aega. Siit leiab vana omaaegsete elamute varemeid, aga ka vana hipodroomi õige lihtsalt kujutled mehi hobuseid treenima. Üleval künka peal kõndides igas suunas mälestisi nähes kujutad end kergesti Vana-Rooma aega üleval oli tõenäoliselt midagi tolleaegse pargi sarnast, kuhu ronides said alumisest linnakärast pageda. Panatiinumi mäel toimetatakse kuna pidevalt väljakaevamisi ning uus rekordeid on tulnud päevavalgele just viimastel aastatel. Näiteks on arvatud, et künkalt on avastatud esimesena Rooma keisri augustuse sünnimaja. Mõned arheoloogid on koguni väitnud, et Vana-Rooma elamu Liivia mujal ongi peidust mütoloogiline Roomuluse rõõmuse koobas. Minul on palatiinum ringi jalutamiseks vahva paik ja varsti silmad künka otsast midagi grandioossed kalosse oma siinsamas kõrval, aga temast veidi edaspidi. Püha Peetruse katedraal koos selle esise väljakuga on endiselt tema kuulsaim maamärk. Vähemalt mina olen seda telerist lugematul arvul kordadel näinud. Meie käisime seal kaks korda ja mõlemal juhul kallas vihmapühapäeval ulatus kirikusse pääsemise saba ümber terve väljaku. Teisipäeval oli pisut lühem. Päris selge, et siin ei jäta ükski turist käimata kõrgete müüride vahele peituvasse. Vatikani linn ongi tavainimesel vaid kaks sissepääsu. Kiriku kõrval Vatikani muuseum oma kroonjuveeli Sixtuse kabeliga. Aga sealne saba pole kirik omast lühem ning tõenäoliselt võtab seal seismine kaunikesti kauem aega, sest erinevalt muuseumist pole hiigelkirikusse tarvis piletit osta. Seisma peab õigupoolest vaid turvakontrolli pärast. Püha Peetruse väljakust saab tõelise pildi vaid kõrgelt õhust või siis mõne hoone ülemiselt korruselt. Väike inimene väljaku peal seistes neid suursuguseid mõõtmeid tajuda ei suuda. Keset platsi heidab pilgu paavsti töö ja elule ruumide poole, mis kõrguvad kohe kiriku kõrval, kus katoliiklaste püha isa igal pühapäeval end usklikele näitab ja kus toimub kah uue paavsti valimine. Ja meelde poeb avalõik Dan Simmonsi oodatust ulm raamatust Enn tüümiani tõus. Paavst on surnud, elagu paavst. See hüüa kaikus Vatikanis sanda Maasa õues ja selle lähikonnas kohe pärast sõda. Paavst Julius 14. leiti surnult oma ametiruumidest. Püha isa oli surnud une pealt. Mõne minutiga levis uudis läbi vahel halvasti sobivate hoonete kobara. Endiselt kandis Vatikani palee nime kandus Sis puhtas hapniku keskkonnas puhkenud ahel tulekahju kiirusel edasi üle kogu Vatikani riigi. Kuuldus paavsti surmast lendas läbi Vatikani büroode kompleksi ristis läbi kitsukese Püha Anna värava apostlite paleesse ja sellega külgnevate valitsus paleesse jõudis Püha Peetruse katedraali käärkambrites usklike valdadesse kõrvadesse. Nii et jumala eestlast pidav peapiiskop koguduse tavatu kahina tulistamise peale lausa üle õla vaatas. Tundus siis koos katedraalist väljuvate kirikulistega Püha Peetruse väljakule, kus 80 kuni 100000 turisti ja ametisõidul viibivat Baxifunktsionäri reageerisid kuuldusele nõnda nagu oleks plutooniumi kriitiline mass täiskäigul nõustuma. San Pietro ajalugu on taas nii pikk ja keeruline, et sellest võiks tundide kaupa pajatada. Aga kõigepealt, miks rajati Rooma Püha Peetri kirik just sellele kohale, kus ta praegu seisab? See lugu algas vahetult pärast ajaarvamise algust ja selle peategelane on üks kaapernoomikaal võlur Siimon kellest pärast süstimist said Peetrus, apostel Jeesus Kristuse esimene jünger. Koos apostel Paulusega tulid loomaaed seal ristiusku levitada. Tollase Rooma riigi ulikutel polnud hoopiski aja kristlaste jutlustatud kõigi inimeste võrdsust jumala ees. Kristlasi jälitati, kiusati taga ja hukati. Roomas olid omad jumalad, kelleks ka keiser Nero, ent kuulutanud oli. Kristlasi süüdistati kõiges 64. aastal puhkenud tulekahjus, millest suur osa Roomast maha põles. Süüdlasi tuli karistada, heita nad näiteks rahva lõbuks tsirkuseareenil näljaste lõvide ette 60 taastalleelis Vatikani künka ja tiiberi jõe vahel. Meero tsirkuses taas üks selline vaatemäng aset ja üldlevinud arvamus on, et just siis ja seal laudis tagurpidi pööratud ristil oma maise lõpuga apostel Peetrus, keda katoliiklik maailm peab esimeseks Rooma piiskopiks katoliku kiriku rajajaks ja Kristuse asemikuks maa peal. Peetruse surnukeha maetud tsirkuse kreeni müüride taha. Vatikani künkale. Kristlased seda paika ei unustanud ja sadakond aastat hiljem püstitati märkrile sinnasamasse väike lihtne pühamu. Esimene Püha Peetri kirik saanud aga valmis aastal 349. Oma riigi languseni polnud siis enam palju aega jäänud. Kaheteistkümnenda sajandi alguses oli paavstiriigi süda religioosse kunsti meistriteos Püha Peetri basiilika peaaegu varemetes. Arhitekt Pramante oli see, kellele kunstihuviline paavst Julius teine uue San Pietro rajamise ülesandeks tegi. Tohutut kirikut, ehitati kokku 150 aastat. 1547 tuli seda vundamendist alustada ja paavst Paulus nimetas San Pietro arhitektiks. Tollal juba 70 kaheaastase Michelangelo Roti. Michelangelo püüdnud protesteerida, väitis, et ta on liiga vana. Kust võtab ta jõudu, et üles ehitada ristikoguduse kõige võimsam kirik? Arst lausunud seepeale mu poeg, sina oled alles nooruk. Alles siis, kui jõuad minu auväärsesse ikka 78 aastat tohid sa oma vanusest kõnelda ja Michelangelo säige oma imepärase hiigelkiriku peaaegu valmis. Ainult vapustavalt suur, võrratult kaunis, otsekui haprast härmavõrgust ehitatud kuppel jäi suure meistri järgijatele lõpetada. Kiriku ees laiuv tohutu väljak, peatse San Pietro Andžanlarencebermeeni kätetöö. Temalt oli soovitud Loogude San Pietro etteväljak, millele astujad end tühistaja alandlikena tunneksid selle soovi. Kunstnik täitis ja kiriku sisse paavsti altari kaitseks mööda ligi 30 meetri kõrgustele jämedatele, spiraalsetele, pronksist sammastele toetuva laineliste väärtega Pronks balda Hiimi, mis on nii võimas, suur ja pilkupüüdev et kipub varju jätma. Teised kunstiteosed, mida San Pietro sõna otseses mõttes täis on. Rooli kunas? Info. R. Seene. Püha Peetruse katedraal on tohutu, aga väga suur on kaseturistide hulk, kes sinna mahutada suudab. Sinust trügib näiteks mööda Mehhiko lipuga giid, kellele järgneb vist vähemalt 100 valjuhäälset kaaskondlaste otakate välgud muutkui sähvivad. Ei suuda kujutleda end sellesse ruumi üksi. Kindlasti oleks hoopis teistsugune. Märkaksid paremini, kui kõrgel on säravad mosaiikaknad. Kui uhked lõputuna tunduvad külg löövid kui suursugune peaaltari ümbrus. Aga täna oled sa vaid üks paljudest mehhiklastest. Lähed vooluga kaasa ja püüad endast salvesta Ta väikestki mälestust sellest suursugusest. Hiljem ronime sadu trepiastmeid mööda kiriku kupli alla. Imetlen uskumatult detailseid seinamaalinguid ja siis heidan pilgu alla. Võre paistavad inimesed kiriku põrandal väikesed nagu sipelgad ja pisikene sipelgas, sa oledki astunud hetkeks hiiglaslikku ajaloo keskele. Ossa malati kauni varemetes hiiglasena, mille kõrvalt autod mööda kihutavad ehitise tegelikult mõõtmed saavad selgeks alles siis, kui sa ise selle kõrvale jõuad ja mõistad, et nii lähedalt sa autode temast ei möödubki. Eemalt palatiinumi künkalt vaadates tundub hoopis, nagu oleks tegemist jalgpallistaadioniga, kuhu fännid mängu alguseks kogunevad käimasolevale vuti MM-ile mõeldes miks see nii ka olla ei võiks. Tegelikult muidugi kalosse, mis kunagi jalgpalli mängitud ei ole. Roomas olid märksa verisemad julmemad, vaatemängud. Ja rooli, kunas? Info. R. Sile. Anno Domini 64 valitses keiser Nero tollase maailma suurim Nemad riiki mis ulatus britanniast Jeruusalemma ning piiluti hõlma ühaga. Noora kõrvaldas oma teelt kõik, kes tema meelest tema keiserliku seisundit ohustada oleksid võinud lastes tappa isegi oma ja 22 aastase naise. Ta laskis endale kulutuse palee ehitada ning kuidas priiskavaid pidusid kuni roomal tema hirmuvalitsusest küll sai. Pärast mõrvamist algas verine võitlus. Omapärast kaosest tõusis lõpuks esile üks tõeline juht. Tiitus Flavius, Vespas Jaanus. Et rahva poolehoidu saavutada ja säilitada, alustas do köiser tohutu amfiteatri rajamist. Rooma impeerium oli sõdades julmuse verises vägivallas sündinud riik. See kõik oli osa elust ja argipäevast ning sedasama julmust ja jõudu tahtis oma rahvas ka uue amfiteatri hiigelareenil näha. Gladiaatorite surmaheitlust. Veriseid vaatemänge, tsirkust ja leiba lööva eest maksis riik. Tsirkus oligi kingitus rahvale. Kuid ükski Rooma keiser polnud seni rahvale nii vägevat kingitust teinud nagu kolosson, kuhu mahtus 50 kuni 70000 inimest. Võrumaa teater tollases maailmas selle kõige võimsama riigi pealinnas. Selle kohta, kuidas Colosseumi ehitati, on paljude teooriaid. Üks levinumaid on järgmine. Kõigepealt taati välja mõõdetud ehituspaiga pinnasesse, seitse ovaalsed ringi, tugevaid kivisambaid, igas ringis 80 sammast. Sellele alusele ehitati Colosseumi vägevad tribüünid Volvod ja kaared ühendasid, kivisambad moodustasid tribüüniastmete, treppide ja koridoride tohutu võrgumaterjaliks said tugevast lubjakivist Travertiinist murtud kiviplokid. Need oli üle poole miljoni tonni. 50000 tonni parimat marmorit toodi oma härjavankritega ja eriti vastupidav betoon On, mille roomlased ise leiutasid, lisades sellele Vesuuvi purskest maapinnale jäänud peent puhast liiva. Arvatakse, et see on kõige tugevam ehitusmaterjal, mida inimene luua on suutnud. Tõepoolest, Colosseumi võlvid saared on ligi 2000 aastat vastu pidanud kogu ellipsikujuline ehitisse, 488 meetrit pikk ja 156 meetrit lai neli hiigelkorrust, sammaskäigud, kaared ja võlvid ulatuvad ligi 50 meetri kõrgusele. Avamisel viibinud luuletaja Martin tavalise meelest oli kolosse on kaheksas maailmaime ja suurem kui kõik eelmised seitse kokku. Oli juba õhtupoolik, kui hunt leidis kaugsiirduri tuhmi tumesinise ristküliku, mis undas otse keset murenevad kalosse. Sellel puudus diski või lahvistik. Portaal rippus seal nagu läbipaistmatu, kuid avatud uks. Nõnda vaatab meid taastanz Simons Vana-Roomas suuremale ehitusimele gladiaatorite võitlusareenile. Linna südames. Pääsuks tuleks taas seista lõputu piletisaba. Tuleks aga õnneks oma foorumi piletitega siiagi sisse. Kõrgeid ja järske astmeid pidi tõuseme ehitise ülemisele tasandile, sealt avaneb uskumatu vaade areenile. AUC siirdurit Colosseumi ei paista, küll aga välja kaevatud gladiaatorite kongid, mis veidi nukralt meenutavad ammu kadunud veriseid päevi. Kuigi väliselt paistab kalosse suursugusena, on seest vaadates ikkagi tegemist vaid varemetega vanematega, kuhu on turistidele ehitatud ringikujuliselt läbikäiguteed ümber areeni. Tegelikult hakkab päris kurb, kui mõtled hävitatud tsivilisatsioonile, mis nüüd poolikult konserveerituna igaühele imetleda välja pandud. Grandioossed võlvid on murenemas ning alustes keldrites vohab umbrohi. Vaevu suudad kujutleda roomlasi siin istumas ja häälekalt võistlusi jälgimas. Kusagil Areeni sisemuses silmad suurt risti. Nähtavasti siin tapetud lugematute kristlaste mälestuseks. Püha Franciscus, TyPaola oligalabriast, päriteremiit, kelle paavst Pariisi saatis, et ta seal surm haigele kuningas Louis 11.-le lohutust jagaks. Tänutäheks ostis luu 11 10. poeg, troonipärija Shal kaheksas paavsti saadikule suure viina Roomas, kuhu pühamees aastal 1493 kerjusmunkade kloostri asutas. 1502 laskis kuningas lõi 12-st selle kloostri läheduses seisvale künkale uhke kahe kellatorniga Trinity Monti kiriku ehitada. See oli Roomas elavate prantslastest katoliiklaste jaoks. Künka jalamilt algas sõõria erilise kujuga väljak, mille äärde Hispaania saatkond 16. sajandi lõpul enda jaoks uhke palee laskis ehitada. Selle hajune järgi saanud väljaka nime peatselt Hispaania Hispaania väljak, mis moodustab otsekui kahest teravast oma tippudes kohtuvast kolmnurgast. 1588 oli Roomas üks siin üpris harva aset leidvaid suuri üleujutusi. Tiiber tõusis kõvasti üle kallaste ja tänavail sai vaid paatidega liikuda, kui vesi alanes, leidunud mudast väike, sileda põhjaga paat. Üks selliseid, millega uputuse Real inimesi ja nende asju sõidutatud oli ellujäämise sümbol. Ja arvatavasti kirjutati anna 1627. Kui Hispaania väljakut pisut ehtida, otsustati nimelt ühe omamoodi purskkaevuga fantana della Barcadzia seal ka madal tänavakividest, vaid pisut kõrgemale tõusev purskkaev. Meil on antud suure paadi kuju ning suure paadi sees seisaks nagu veel hoopis väiksem paat. Selle keskel vuliseb madal purskkaev. Vesi vuliseb basseini veel aukudest, paadiotstes ja toredate kivipeade sugudest. Purskkaevu loojateks arvatakse olevat skulptuuridest isa ja poeg Pietro Jean Lorentz sõberniinid kuid kindlaid tõendeid selle kohta ei ole. Mõlemad toad peatsades panni ääres seisva maja teisele Ruslan, väikesed kitsad, kõrgete lagedega ja täiesti pimedad, välja arvatud üksainus hämaralt põlev lamp kummaski toas mis jätavad mulje, nagu oleksid need laidetud kummituste poolt, kes ootavad külla teisi kummitusi. Voodi on väiksemas toas selles, mille aknad on väljaku poole. Ehk täna öösel on nendest kõrgetest akendest näha vaid pimedus, mida korrutavad veel mustemad varjud, toonitab Berniinina nähtamatu purskkaevu lakkamatu vulin. Igal täistunnil helisevad ühes Santa treniitad emonti kaksiktornis kellad. Kirik lösutab trepi ülemise otsa juures pimeduses nagu kirekas ruuge. Kas iga kord, kui ma kuulen, kuidas nad kellad lühidalt varajasi hommikutunde kuulutavad? Näen oma kujutluses tontlike käsi, mis tõmbavad Tõdunevaid kellanöör. Jälle Dan Simmons, seekord lõiguke tema raamatust hüpeeriani langus, sureva poeedid Jon kiitsik hübriidi mälestuste killud hispaania väljaku treppide kõrvalt seisva maja pisikesest toast. Selles toas ja seda ümbritsevas korteris asub praegu kiitsi Shelli majamuuseum. Väikesed toad täis raamatuid ja mälestusesemeid, pühendatud peamiselt siinsamas 23. veebruaril 1821 tuberkuloos Roose surnud noorele inglise poeedile John kiitsile. Selles Hispaania väljaku treppide poole avaneva aknaga toakeses kiitsama viimased elukuud veetiski sõber Pöschelli, kes tegelikult selles majas kunagi ei viibinud. Uppustus Ghana rannikul vaevalt aastakese hiljem. Muuseum on väike ja kitsas, ilmselt mõeldud peamiselt noorte poeetide loomingu huvilistele inglisekeelsetest riikidest. Kuigi kiitsime aina popim ka mujal ja muidugi oma ajase lahkumise tõttu igavesti romantiline ning noortepärane. Igal juhul tasub see väike paigake roomareisid külastamist. Hispaania väljak oma kõrgete pida ja taas ühe meisterliku Berliini purskkaevuga on alati rahvarohke. Ainult padrun rihmaga põgenetakse treppidel ummisjalu ümberkaudsete äride räästa all. Väljaku keskel on hobukaarikut ta peatuspaik. Järjekordne suurepärane pildistamisobjekt treppidel väike lõunaoode võetud Leida üles vanalinna kohal kõrguva Santa Triniitadeymonti kiriku ette või kui ronida ei jaksa, saab, kuna tagant ka liftiga üles sõita. Ülevalt avaneb lillane suurepärane vaade. Panteon on kõigil oma jumalate tempel ehitatud Rooma konsuli Marcus Agrippa poolt adub tänagi keset Rooma hullumeelset vanalinna üsna treeri vapustavate purskkaevude lähedal. Võib arvata, et turistid võtavad need kaks kaunist kahta järjepanu, et nõnda meiegi oma Pariisi nooremast vennast paistab oma panteon märgatavalt väiksem ja väliselt ka tagasihoidlikum. Eriti kuna ehitise esikülg on hetkel osaliselt tellingutes sisse istudes avaneb märksa uhkem vaatepilt. Ohutu ringikujuline saal särab värvidesse isegi vihmasel päeval. Panteoni kuplis asub ringikujuline auk, kust vihmavett sisse sajab või siis päikeselaik seinale langeb. Pantoni keskosa põrand parajasti läbimärg, sest järjekordne vihmahoog on igavest linna kastmas. Erinevalt Pariisi ilmalikust matmispaigast oma panteon ohtralt ristiusu sümbolitega varustatud vanade roomlaste jumalatest pole siin enam vähimatki märki, aga vähemalt vanaisa säilinud ilmselt seetõttu, et ta seitsmendal sajandil katoliku kirikus muudeti. Püha Maria ja märtrite Ringkirikuna toimib hoone tänagi. Aga Pantani särav marmor kõneleb märksa hammuse mast rikkusest, mis vanade roomlaste, liigse ahnuse ja vallutuste janu tõttu igaveseks kaduma läks. Rooma linna laskis kõigepealt panteoni püstitada, nagu kuulsime Marcus Agrippa keiser augustuse kasupoeg ja nõuandja ja see oli aastal 27 enne Kristust esimene Pantani hoone põles aga aastal 110 välgunoolest süttides maha ja keiser harjanus laskis selle aastatel 118 kuni 128 uuesti üles ehitada, kuid jättis friisile siiski Marcus Agric. Panime kure klassikalise viiluga, lahtise sammas ei oskaja fassaadi ehib kaheksa hallist graniidist Korintose kapiteeliga sammast ja sammaste vahelt juhib lai kesklööv panteoni hiigelsuurde ümarasse ruumi ukse raba kaunistanud impeeriumi aegadel pronksist kotkas ning katust. Pronkstalad, kuid barberiini paavst Võrvanus kaheksa lasknud need ära võtta, et skulptor Bernini saaks seda pronksi Püha Peetri kirikus paavsti altari kohale paigutatud vägeva ballachini loomisel kasutada. Paavsti tegevuse kohta öelnud soomlased siis nii vis barbaritele tegemata jäi sele tegi barberiini paavst ära, kuid äge panteon seisab uhkelt oma kohal varsti juba 2000 aastat. Ruumi läbimõõt on 43 meetrit 30 sentimeetrit ja sama kõrgele ulatub Caroomi kattev kuppel. Nii et tegemist on täiusliku poolkeraga, mis on ka insenerikunsti meistritöö sest seda ei hoia üleval ükski sammas või tala. Ta on esisele väljakule, satume ühel õhtul, veel on siingi oma pursk, kaev ümber platsi, arvukalt tänavakohvikuid. Miks siis mitte siin istuda, nii teemegi. Purskkaevu äärel toetudes tunnistab keegi härra vaikset kitarri, aga kui oleme oma toidu tellinud, saabub tema kõrvale suurt kasvu keskealine mees. Seljakotiga? Jah, kontsert võib alata. Kõlavad mitmed kaunid Itaalia meloodiad paraku vaid mitte üleliia kvaliteetses ehituses. Selle kotiga härra laulab kõvasti ja mööda mitte õhtustajaid ülemäära häiriks. Laua Ameerika noorik seletab kaaslasele pikalt ja põhjalikult oma armumuredest. Muusikud aeg-ajalt kaugenevad, vahetevahel tulevad jälle lähemale. Kontsert tundub lõputu, pantonivoorivad samal ajal turistid pidevalt sisse ja välja. Veel üks tavapärane õhtu rooma südames. Roomas käigu viimasel päeval jalutame Villa Burgeeset ümbritsevast pargist Pinchio künkale, mis kõrgub otsa peatsadel. Popula kohal. Avaneb ringikujuline väljak kogu oma ilus platsi keskel asuv egiptuse obelisk väljaku lõunaservas kõrguvad Santa Maria Teimiraakoli ja Santa Maria in Montasano kaksikkirikud ning nende kõrvalt vahelt kolm paralleelset lõunasse Rooma vanalinna suubuvad tänavat. Panime väljakule viiv viijadel vabu inno vasakul viiendal korsa keskel ning Tiberi jõe poole suunduv Wiederi Beta paremal, taamal paistmas Vatikan ning Püha Peetruse katedraal. Ma arvan, et nii suurejoonelise vaatepildiga ehk tasukski roomaväljakute ja templite ringkäik seekord lõpetada. Esmakordne külastaja peaks küll jalad selga võtma ja kõik täna kõneldud paigad oma silmaga üle vaatama.