Ärgaks piknikul. Tere kaunist päeva raadiokuulajad. Raadio kahes on alanud saade ärgaks piknikul saatejuht Urmas Vaino, tänase saate külaline. Järgaks piknikukülaline on näitleja ja lavastaja Uku Uusberg. Terjeri stucco. Tere, rõõm näha. Ja laupäeva hommikul ma juba tunnen väikest, sellist südametunnistuse piinu, ma pean seda kohe selle jutu ära rääkima. Laupäeva hommikul ma usun, tavaliselt sellel kellaajal veel üleval ei ole. Oled, ei, viimastel nädalatel ei ole olnud ja oleks võinud teha nünteeriv jooja ammu juba kos lindude kajakatega üleval koos ei, mõnikord küll jah, aga üldiselt olen ikkagi veel maganud kusagil 11 12-ni. Järelikult on vaata hea see asi, et kui 12-ni, siis tõenäoliselt kella üheksa oled sa juba selles saates üleval ja, ja võib loota küll, et siis siis saame kuulda kontsentreeritud mõttekäike kusagil enne ühte kogu väga suur osa inimestest, kui, kui võib-olla mitte kõik elab oma elu suures osas tulevikus, mõeldes tuleviku asjadele, oodates midagi ilusat, suurt ja põnevat, mis on need suured, ilusad ja põnevad asjad, mida sina praegu ootad? Ma arvan, et kõige rohkem ootan ma oma pulma mis toimub järgmisel nädalal. Nii et ka sellepärast olema jälle väike ajaröövel, sellepärast tõenäoliselt oleks olnud. Meil on asju, mida mida korraldada või ajada. Ei, ma arvan, et endiselt ma läksin ka, noh, ühesõnaga ma oleksin ikkagi maganud ka siis. Mis asjad need on, mida sa praegu pulma ettevalmistamisega seoses tegema pead, kus maal sul järg on? Järg on sealmaal, et, et teeme oma armsa kaasaga plaani, mis seal pulmas täpselt toimub ja kes kes kus istub ja, ja kes mis ametit Peab, ja ühtlasi ma helistan läbi oma oma sõpradele, kes ei ole veel teada andnud, mis nad teevad ja, ja see on üldse üks eraldi ettevõtmine on selleks ma soovitan küll kõigil pulma korraldada, kellel on vähegi tunned, et on leitud selline kaaslane, sest see hetk mina olen vähemalt teinud niimoodi, et ma püüan iga kutse toimetada igale inimesele personaalselt ja seetõttu on mul näiteks oma sugulastega tekkinud väga armas kontakt, mis seal siin kiirete aegade tõttu ununenud ja, ja ka sõpradega ja seal, noh, see moment, kui sa annad selle kutse ja siis natukene räägid juttu, et see on kuidagi väga igavikuline ja saad vaadata tagasi Need jutud ei lähe kunagi meelest ära, ei lähe. Oled sa suur asjade poe nii-öelda planeerija ja asjade ootaja oodates planeerinud, valmistanud kõik põhjalikult ette või, või jätad sa alati mingi väikese sellise paarikümneprotsendilise võimaluse asjadel lihtsalt juhtuda? Noh, see on nüüd, on nüüd selline noh, kuna minu Ma loodan, et abikaasa tulevane ei kuule seda vastust praegu sellepärast et muidu ta saab teada, kui palju pulmades asju lihtsalt juhtuma. Ei, eks ta, eks ta seda aimab ja teab, sest ta teab mind juba väga hästi, sest me oleme ikka juba päris palju ja päris kaua koos olnud seal väga, väga selge on kõik. Ma arvan, et kui on vaja distsiplineeritult organiseerida, siis ma saan sellega väga hästi hakkama, et aga kui on vähegi võimalik, mitte siis ma, siis ma hea meelega lasen asjadel vabalt minna, aga nüüd, mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma usun, et ma suudan igapäevaselt näha otsuste nagu et perspektiivi mõttes tehtavaid otsuseid ja ka lihtsalt sellised ajahetkel mõttes tehtavaid otsuseid. Pulmad toimuvad järgmisel nädalal ja ma saan täiesti aru, kui sul rohkem plaane pikemalt selle sündmusega ja selle sündmuse valguses ees ei ole. Aga kui sa mõtled kaugemale aastate mitme aasta ja võib-olla aastakümne taha aastal 2020, kes on ja, ja mida teeb Uku Uusberg. Ei kujuta ette, ma arvan või isegi ei arva, vaid ma loodan, et, et ma olen endiselt reipalt oma asja ajab ja, ja, ja endiselt idealistlik, mis tundub mulle võib-olla isegi utoopiline kõne, aga aga pelgad, et vahepeal hakkab käest libisema, ma ei tea, ma ei tea, eks see hirm, kui, kui me vaatame endast vanemaid, et kuidas, kus see idealism on siis kadunud inimestel tihtipeale, et äkki see andis vanusega miski loomulik nähe ja samas vaatan otseseid teisi vanemaid inimesi, siis ma näen, et see ei ole asjade loomulik nähe. Et, et jah, ma ei, ma ei oska ega tahagi iseenesest ette kujutada, mis ma siis teen. Ma loodan, et kõik on paigas ja võib-olla kusagil õpetan ja, ja võib-olla kusagil tehnika oma asja ja võib-olla on, on inimesi, kes tahaksid, et ma teeksin oma asja võib-olla veel rohkem kui praegu ja noh ja eks ikka õnnelik tahaks olla. Väga ilus, väga ilus, igal juhul praegu idealistlik aastal 2009, Uku Uusberg on täna R2 piknikul saatekülaline ja mul on erakordselt meel hea meel raporteerida kõigele raadiokuulajatele, et taas kord on meil võimalik kuulata ka saatekülalise muusikat ja seda teha nii-öelda kommenteeritud kujul teada saada, mis muusika teda rääkijat siis puudutab ja liigutab ja kuidas me, kuidas me tänase kodukorra siin piknikuteki peal kehtestame, kas me räägime lugudest ette või räägime peale? Ma arvan, et et äkki see siis sünnib koha peal, et räägime siis praegu, et esimese looga võib rääkida ette, et esimene lugu on siis minu, minu ema, kes teeb Raplas koori ja on seda teinud juba päris kaua sellest hetkest saadikud ei, minu vanem vend Andero jõudis sellisesse ikka, et ta võiks nüüd laulma hakata siis ema, moodustades sander klassikaaslastest, koori, millele pandi nimeks Riinim anda ja ja siis see koor ja need minu vend ja tema klassikaaslased kõik kasvasid natuke vanemaks ja siis üks hetk tuli kätte puberteet, kus kohas laste korresse segakoor ja siis oli tungiv nõudmine sealpoolne, et treenimata ei oleks enam treenimata, mistõttu sündis sega Kormitteri inimanda. Ja, ja, ja siis see nüüd ongi minu ema, sega koorimitterynyman ta üks ilus laul, mis, mida alati kui kirikutes kontserdid lauldakse ja mis on oma olemuselt hästi lihtne, aga aga, aga minu meelest väga ilus ja, ja iseenesest väga-väga ilusa lihtsa sõnumiga, et see ongi mitte erinevad. Sega koormitteriini manda. Täiesti siiralt loodan praegu, et keegi ehk kuulas seda laulu raadio vahendusel kuskil rannas, kus oli natukene kajakaid, natukene loksuvad merd. Vähemalt mulle tundus, et see meeleolu ka oleks võinud suurepäraselt sobida. Kui palju sinul muusikat kaasas on, kui palju sa kannad? Erinevad laulu, erinevat pillimängu endaga kogu aeg ise kaasas, et, et kujundada nii-öelda seda silma ette, satuvad pilt pilti, millegi millegi, millegi muusikalisega. Sa mõtled, et kas ma lähen, pleier? Ma ei küsi seda, eks ju, et ma tean, et sul on sul ikkagi võileivajämedune, valge karp oli seal kaasas ja kus on gigabaiti rohkem kui mõnel keskmisel läptopi. Aga, aga kui palju sellest muusikaga täidetud? Kuule küsimuse sügavam mõte on see, kui tähtis muusika sul on minule. Ma arvan, muusika ilmselt kõige kõige tähtsam selline paralleelelu, mis, mis on, ma pean muusikat kindlasti kõrgemaks ja, ja võimsamaks, kui, kui teatrit või, või, või mida, mida iganes muud sellepärast et ta on, ta on avatud sinu enda kujutluspildile ja täpselt see seis, kus sa oled, paned ühe loo peale, mis, mis sind kuidagi puudutab, siis sa siis sa jood väga ilusasse kontakti iseendaga. Nii et sina usud ka sellisesse muusika ehitavasse jõudu või võimesse? Usun küll, jah, ma usun ka igasugustesse teistesse jõududesse, aga, aga, aga jah, isegi muusika on, mõjutas mind kirjutama ühte. Iseenesest kõik minu lavastused nii kooliteatrist saadik on, on sündinud läbi muusikate, et ma olen kuulnud mingisuguseid muusikapalasid, olen olnud pimedas toas üksi ja silmad kinni ja plaks on pilte ja siis on pilt ees ja sellest ma hakkan lugu ehitama ja lugu kirjutama, et mul kunagi ei ole niipidi, et mul tuleb. Mõnikord on need tuleb mõni loo mõttevõist seenikaga mul ennekõike sünnib muusikast ja siis sa ei pea ilmtingimata olema muusikasse seatud pilt, vaid sisse juba hakkab ise oma elu elama. Tahaks küll teada, mis lugu sa kuulasid siis, kui sul tekkisid need pildid, mis Käsmu rannas, hiljem seal Käsmu rahvamajas tükiks said, need tegelasi ette kujutades neid tegelasi praegu meelde tuletades tahaksin seda muusikalugu. Mida sa siis kuulasid? No Käsmuga oli ilmselt kõige rohkem erinev see lavastuse sünnilugu, sest seal oli mulle ette antud nii-öelda tingimuseks see, et ma vaatan ära ära noorte tehtud tüüdid ja selle pinnalt hakkan liikuma, aga, aga et seal seal ma arvan, et see muusika nüüd nii oluline ei olnud, aga seal hakkas see asi muidugi elama. Kui, kui. Kui seal hakkasid inimesed laulma ja, ja, ja ja seal Ma ei oskagi seda seletada, et see on iseenesest, kohe võtsid välja ainsa lavastuse, kus kohas võib-olla nii ei ole olnud iseenesest, et nüüd ma nagu räägin endale vastu, aga, aga et see selle lavastuse etteantud tingimus oligi teistsugune väga erinev kõikidest teistest, et see oli nii, et ma teeksin, teeksin ennekõike ühe ilusa tüki noortele, et kus kohas noored saaksid võimalikult hästi ennast noh, võimalikult hästi ennast tunda, sealjuures mõjuda hästi, ja kus kohas? Et näidata, kui andekad nad on vaid lihtsalt näidata, kuivõrd tugev kursus nad on ja kuivõrd toredad nad on ja ühtlasi, et neid kuidagi rohkem kokku liimida, sest lavakoolis ikka juhtub, et kursused hakkavad natukene teineteisest noh, inimesed hakkavad teineteisest eralduma ja tükiti. Jah, ja siis see oli selline nii-öelda noh, kuigi ma olin siis väga noor, ma olin siis aasta noorem kui praegu ei ole praegu väga noor, aga, aga et see oli selline, ma ütleksin, et niuke pedagoogitöö natukene. Vähemalt tundsid ennast hästi selles rollis pedagoogiks. Kujutasid sa ennast hetk tagasi 10 aasta taguses ajas ka ette või 10.-ga aastal ees, perspektiivis ajas? Ei, sest pedagoog Uku Uusberg kõlab ilusasti. Ei oska öelda, aga nooremana ma muidugi mõtlesin veel vähem perspektiivile kui praegu, et praegu ma juba natukene oskan mõelda, aga noorele ma kindlasti seda ei mõelnud, aga aga et siis, kui ma seda hakkasin tegema, siis ma hakkasin seda küll ette kujutama ja nii ta kuidagi kujunes, et et ma tundsin ennast rohkem õpetaja kontseptuaalse lavastajana. Meid ümbritsev ajastuse ajastu, milles me elame, nõuab inimestelt sageli sellist mitmel rindel rabamist kui mitmel rindel sina rabad praegu? No ma arvan, et põhiline on ikka minu enda inimeseks olemise rinne, et ma lihtsalt olen ja teen seda, mida ma hetkel tarvilikuks vajalikuks pean ja aga nii-öelda kui pragmaatilisemalt läheneda, siis ma jah, ma olen Draamateatris näitleja. Ma olen olnud näitleja filmides, seriaalides ja ühtlasi ma olen olnud lavastaja, olen siiani lavastaja, loodetavasti edaspidi olen juba oma oma noore ea jooksul lavastanud kuus lavastust nii-öelda professionaal, otstes kutselisest teatrist ja, ja siis nendest kuuest ka. Ka põhimõtteliselt kõikide puhul olen ma kuidagi võtnud nahaalsus olla ka kirjanik ja dramaturg. Aga ennekõike, ma pean põhiliseks rolliks viimased kaks pool aastat olla lihtsalt inimene ühele armsale inimesele kõige paremaks kaaslaseks ja parimaks sõbraks. Et vastata vääriliselt tema sellele, mida tema mulle on andnud selle aja jooksul ja loodetavasti annab edaspidi, et noh, ei oskagi öelda, elu on elu ongi selline. Kui te kuulete täna stuudios erakordselt heldinud inimene, aga see on ka arusaadav, kui nädala aja pärast toimub selline sündmus, siis mõte jõuab alati siin ükskord välja. Ei mõtle isegi, jõudis ka enne seda sündmust juba sellest esimesest hetkest, kui ma temaga kohtusin, jõuab sinnani välja, et, et see et see lihtsalt, kui, kui kui see asi on olemas, siis, siis on Ongimate seal. Kas ma tohin küsida, kas ta on? No tema on, on üks armas tüdruk. Sandra on tema nimi ja, ja noh, nii ta ongi. Olgu näitleja, lavastaja kummastest mõeldes su süda rohkem süttib. Süda süttib väga erineva tahu tahu alt mõlemi puhul, et näitleja, et ta ikkagi mõlemad nii-öelda erialad mulle väga meeldivad ja ilmselt maailmale midagi öelda, midagi väga vajalik, mis on minu hinnangul vajalik ja siis seda ma kindlasti on mul rohkem võimalik teha lavastajana, kuna näitlejana ma näitlejana on tihtipeale loodus oma oma piirid paika pannud. Ja minu puhul on, on lihtsalt tegu sellise natukene äärmusliku kujuga, nii füüsiliselt, ennekõike siis et lavastajana neid piire justkui ei ole ja seetõttu ilmselt lavastajana süttib ikkagi rohkem, aga, aga näitlejana kui ma ei töötaks näitlejana, siis ma kindlasti ei oskaks lavastada. Et sul, see lause paneb mind küsima, kas sa tunned vahetevahel ka ennast kuidagi häirituna sellest, et sinu sinu instrument ehk sinu keha nii öelda selle, selle lavastaja poolt lavastaja tekst lavastajale teksti ette kirjutab, ehk ehk ehk sa ei saa teha kõike? Ma ise arvan, et ma saan teha kõike, ma arvan, et paljud näitlejad arvavad, aga ma arvan ise ka, et, et kindlasti, et, et kindlasti ei, ei teagi väga paljud, milleks ma võimeline olen, samamoodi nagu ei tea väga enamuste näitlejate kohta, milleks inimesed, milleks nemad võimelised. Aga sa oled selle ära tundnud, et ikkagi nii-öelda siin sätitakse teatud tüüpidesse teatud olukordades teatud kujudesse. Jah, aga ma ikka veel loodan, et see muutub, et kõik maja jah, et selles mõttes, et see, et see aga praegu muidugi on see kuidagi niimoodi läinud, et ma olen selline lihtsalt selline suur, suur ja pigem pigem justkui rumal kuju, aga aga ma. Kui on vaja kuskil kassi või lolli mängida Uku ja ei, mul on isegi kui keegi pakkus kunagist reklaami ja siis tal oli, pakub mind välja siis öelda, et ma olen liiga koomiline kuju, mis oli mulle väga suureks üllatuseks, sest ma iseennast nii koomiliseks põhjustab ka ei pea. Aga, aga ma iseenesest ka ei võitle selle vastu, et see on kõik tore ja ma usun, et aeg teeb oma töö, et et, et see sellepärast ma oma mõni aasta tagasi või aasta tagasi ma veel nagu muretsesin, põdesin, sellepärast sa praegu mulle kuidagi tundub, et kõik läheb sirgjooneliselt, nii nagu ta minema peab ja ennekõike on see noh, ikkagi selline lavastajate vastutus lavastajatel on väga mitmesuguseid vastutuse, aga üks vastutus ongi see, et nad ei. Et nad julgeksid leida näitlejas need tahud, mis neil tegelikult olemas on. Vähemalt see on see, mida mina olen püüdnud küll mitte ilmselt kõikide näitlejate puhul, aga ikkagi väga paljude puhul otsida, et et, et mitte panna neid mitte panna näitlejaid mängima neid osasid, mida nad juba mängib, mida nad juba mänginud on. Minna pimedasse ruumi ikkagi otsida seal, mis seal, mis seal peidus on, kui sageli sul lähevad need rollid segi, näitleja lavastaja, olles ise lava peal näitleja, avastad ennast mõtlemas nagu lavastaja. Selles mõttes on sul ka ju huvitav, et kõik need olukorrad, kus sa ühe või teise lavastaja käe all töötanud on sulle teatud mõttes õpingute jätk. Ja sellepärast ma ka praegu läksin näitlejana tööle. Et, et see on selles mõttes justkui nagu strateegiline valik, et näha üldse ennekõike, et näha, kuidas kolleegid töötavad ja mida nad parasjagu saavad ja mida nad ei vaja ja, ja siis näha ja mõtlen kolleegid, näitlejad ja siis näha, kuidas kolleegid, lavastajad töötavad, et selles mõttes see kogu aeg selline teine plaan, analüüsi töö toimub küll ja, ja see aga, aga iseenesest see on nüüd vähenenud, mida rahulikumaks ja kuidagi kindlamaks ma saan, seda rohkem ma suudan ikkagi olla näitleja siis kui ma pean olema näitleja puhtalt olla, olla näitleja, mitte mitte tegeleda lavastamisega, sest üldiselt see lavastajaid väga segab või noh, mind ka. Kuigi ta on väga vajalik ja seda ma olen ka õppinud, aga et, et see on kõige vahvam, kui mõni mõni näide ja tuleb nagu ka annab oma oma nõu ka juurde, aga, aga aga ühesõnaga, et praegu enam nii hästi ei lähe, et, et kui ma olen näitleja, näitleja kui ma lavastan, siis ma olen, olen. 23. kursuse nii-öelda valiku tegid sa ju ise eksinud, sa tahtsid ise minna lavastajaks õppima, seal olid onni. Nojah, aga ei, ei, ei pannud täitsa õigesti, aga et see valik oli, oli ilma igasuguse, see on muidugi keegi seda, seda küll, aga et ta oli tehtud sellepärast, et ma julenud lihtsalt näitleja katsetele minna, tõsi, tõsi jah, et ma ise ka naeran selle peale, mitte sellepärast, et ma arvan, et ma oleksin kindlasti näitan sisse saamisega, arvan, et ilmselt ei oleks, siis ma oleksin kinni jooksnud nagu väga paljud andekad inimesed jooksevad, on, võib-olla oleks, mine tea. Aga et jah, ma julenud, mistõttu ma arvasin, seal lavastaja katsetel on pool aastat ette, sa pead kirjutama. Siis ma mõtlesin, et sellega ma kuidagi avan ennast rohkem, et äkki siis noh, et tegelikult ära rääkida ma kuni selle esimese juulini või teise juulini, millal me sisse saime, kuni selleni ma kogu aeg lootsin, et ma saan tulla näitlejana sisse kuni mulle, et sellel ei ole tähtsust, mis uksest siseneda. Kui sa siiapoole nüüd vastu võetud, saad kõiki õppida, nii ka läks, et selles mõttes ma, ma lõpetangi nii-öelda näitleja ja lavastajana selle kooli ja, aga et miks ma läksin lavastaja erialale, oli tõesti puhtalt see, et mul oli tunne, et ma pean ennast natukene rohkem avama, kuna minu elus on, jääb olema saateks kuidagi see saatma mind see, et mind tõlgendatakse tihtipeale väga valesti, et ja see, kui näitleja katsetel sind eelvoorus tõlgendatakse valesti ja nähakse sinus mingisugused noh, kuna ma olen nii suur, siis ma ilmselt mõjub pisut enesekindlamalt, kui ma tegelikult olen, aga, aga et noh, tol ajal ma kohe üldse ja nüüd ma olen ka Pelgasid, et vastav komisjon oleks näinud sinus lavadekoratsiooni pigem mingit kappi kui eksju noort näitlejahakatis. Ei seda ma ei usu. Aga nad, aga lihtsalt nad oleks, ma mõtlen just mind inimesena, et ma nad oleksid näinud mind noh, jäänud vaatama mingeid teisi asju. Jah, sest ma võib-olla oleksin seal hakanud, kui nad oleks saanud ülesande, oleksin hakanud rääkima ja võib-olla küsima, miks see ülesanne mitte üldse selleks, et kuidagi olla suur küsija vaid lihtsalt, et ma kuidagi vajan sellist väga suurt läbirääkimist, enne kui ma hakkan tegema, aga see seal katsetel ei sobi kohe mitte. No selge, ma ei tea, kas sel aastal vist katseid ei ole, ei ole, eks ju, need, kes järgmiseks aastaks planeerivad, pange endale kõrva taha. See valik tegelikult lavastada sai sul tehtud varem enne seda, kui sa läksid lavakoolis, olid ju lavastanud juba omaenda kooliteatris, millel oli erapooletu ega vist kumas kumas, sina lavastasid mõlemas mõlemas. See oli ka jälle niimoodi täiesti mitte mitte ambitsiooniga, valiks seda, ma tõesti ütlen siiralt, et mul ei ole olnud kunagi kuidagi ambitsioon lavastada, vaid lihtsalt elu sundis, elu on sundinud, et seal oli nii, et üks kooliteatri juhendaja jäi raskesti haigeks ja teine kooliteatri juhendaja jäi rasedaks mistõttu olid mõlemad trupid ilma juhendajad väga-väga palju hakkajaid ja andekaid noori, kes tahtsid teha ja siis me hakkasime isaga koos tegema kooliteatrit, et et kuna mina olin juba seitsmendast klassist saadik teinud ja see oli kusagil kümnendas klassis, vist juhtus kõik. Ja siis me hakkasime isaga isaga koos seda koolidega. Nii et see oli puhas juhus, ei olnud mingi selline sisemine sund hakata ehitama mängu või looma mänginud. Ei, ei, aga samas ekstreemselt intuitiivselt kuidagi justkui justkui midagi sellist oli, aga, aga see oli kõige pikem, tundsid vastutus väiksemate ees lihtsalt? No ei tea. Aga mingit vastutust, ma tundsin küll, sest ma olin, olin kõige agaramad nii-öelda kooliteatritegelane seal Raplas küll ja ma olin seitsmendast kuni üheksanda klassini, ma olin gümnaasiumiealiste trupis juba ja ma olin seal kuidagi passinga silma oma, ma ei teagi millena, milline ma siis noorena olin, väga hästi, ma ise ei mäleta, aga ilmselt ma olin suhteliselt selline tülikas kuju, aga samas ilmselt natukene natukene teistsugune kui lihtsalt üks selline väga-väga noor puberteet. Aga ühesõnaga, et ma jah, selles mõttes tundsin mingit teatavat vastutus küll, aga et see ei tulnud sellest sõidunud ambitsioonist hakata oma lugu ajama, aga, aga siis, kui ma juba selle otsesele vastu võtnud, siis ma ilmselgelt hakkasin seda lugu ajama. Ärgaks piknikul. Kõik on saatekülaline, on Uku Uusberg. Uku, mis lugu see oli? See lugu oli, ma leidsin kunagi, kui ma Raplas kodus käisin, siis minu suurim õpetaja koos minu emaga on minu isa kindlasti tema vahepeal soetab endale väga kummalisi plaate ja siis seal oli üks kahe duubelplaadikogumik. Ja siis seal oli, see on siis esimese plaadi neljas lugu, ma väga vabandan, ma ei tea siiamaani distia esitaja, aga seda lugu ma kasutasin oma siis esimese esimese lavastuse kutselisest teatrist loomaaialugu selle, selle lõpumuusikana, mis tegelikult vastandub väga jõuliselt selle lõpupildiga, kus kohas üks inimene inimene hüppab teise inimese käesoleva noaotsa. Ja ta kuidagi tundus selline, et kas ta on väga vale lugu või siis ta on selline üliõige lugu ja ta kuidagi meeleolult minu jaoks on üliõige ja väga paljud inimesed on seda ka kuidagi väitnud ja see loomaaialugu on üldse mulle mulle üks väga-väga armas lavastus, kus mängisid siis Alo Kõrve ja Margus plangele, kes on nüüdseks nüüdseks minu väga lähedased, armsad sõbrad ja ja ja noh, ühesõnaga, see on lihtsalt nii-öelda noh, mul tuleb veel mõned lood minu lavastustest, et see ei ole mitte sellepärast, et, et meenutada nii väga neid lavastusse, kuivõrd, et ma pean neid muusikapalu lihtsalt väga, aga headeks Aga see, kui sa kuuled lugu, siis keerab see kohe silmad pahempidi ja tead sa, et sa saad seda kasutada või, või tuleb neid asju hiljem nagu otsida, siis kui tükk on valmis hakata hakata juurde kleepima nendele nendele kohtadele, mis vajavad natukene tuge. Vot see on üks asi, mida ma ei ole veel siiamaani teinud, et ma ei ole kunagi muusikaga toetanud võib-olla selles samas Käsmu hoidis seal ma toetasin muusikaga elava muusikaga aga põhimõtteliselt on mul alati muusikad, on, see on iseenesest kummaline, mõnes mõttes aga lapselik, aga ma kuidagi selles mõttes kummardan seda muusika, jumalat, nii palju, et ma alati muusikat on mul tükkides juskui eraldi piltidena. Ja, ja üldiselt ma ei ole kunagi pidanud ka otsima, vaid, vaid ma olen leidnud, aga näiteks seda lugu selle loo ma leidsin siis, kui ma lendasin Ameerikasse ja kuulasin sedasama isa albumit isa poolt ostetud, siis mitte, mitte isa poolt mängitud ja, ja siis samal ajal lavastasin seda loomaajalugu ja siis ma järsku kuidagi tundsin ära, vot sellist asja mul ei ole olnud. Üldiselt mul on see, et mul on lood enne, aga see oli kuidagi nii, et ma mõtlesin kogu aeg, et kas seal lõpus peaks midagi olema või ei peaks. Ja siis järsku ma kuulsin seda lugu ja siis siis ma tundsin, et aga mis oleks, kui paneks selle Kui sa ütled selliseid ilusaid samas suuri sõnu, ma pean kohe kindlasti küsima sa ütled, et isa ja ema on olnud sinu kõige suuremad õpetajad, mõtled seda selles mõttes siiralt selles kontekstis, kuidas tavaliselt oma õpetajatest räägitakse? Räägitakse, noh, ütleme, lavaka inimeste puhul veel eriti sagedasti, et kes on olnud minu õpetajad, mõtled sa siiralt seda, et sinu isa ja ema on olnud sinu kõige suuremad õpetajad. Ja väga siiralt, sest see ei ole mitte lihtsalt see, et nad on mu ema ja isa, vaid, vaid nad mõlemad on äärmiselt targad, äärmiselt palju rääkivad ja nad mõlemad on, on iseenesestmõistetavalt, võtavad mind algusest peale väga tõsiselt ja nad on, on minuga alati rääkinud ja mind väga-väga palju. Vaat, sa ei mõtle ka seda, et nad on õpetanud sind kõndima ja lusikaga sööma. Ma mõtlen, et nad on õpetanud mind vaatama elus elama ja nad on õpetanud mind, ma arvan, minu loomingule sel teel ka väga palju isaga ma alati oma käsikirjad ma saadan isale ja isaga me alati arutama, enne kui ma proovidesse lähene proovide ajale ta käib vaatamas ema samamoodi ja et selles mõttes on see nagu selline selline juba nagu lapse east väljapoole. Noh, et see ei ole enam lihtsalt, et vanemad on lapsele ikka õpetad vaid, et nad ongi kuidagi ka hoiavad seda loomepulsil oma oma kätt minu loomepulsil siis ja, ja ja annavad nõu ja, ja, ja just just isa puhul on, see on see erakordne, kui, kuivõrd kuivõrd hea hea nõuandja, kuidas ta vaatab, kuidas tahab, vaatab minu tüki ja mida ta seal kõik ära sõnastab, mida ja minu, mina see ei ole, nii et mul neid asju seal sees ei ole olnud, aga see on kooliteatrist saadik, et mina intuitiivselt nüüd juba mida aeg edasi, seda vähem intuitiivselt ja juba teadlikult konstrueerinud mingisuguseid teist plaani, kolmandat plaani, neljandat plaan oma lavastustes, aga et, et aeg-ajalt ma ei oska seda ära sõnastada ka, et isa seda väga hästi oskab ja see ei ole selline eriline jutt, vaid see ongi see ongi nii, et, et need asjad on seal olemas, aga lihtsalt. Et ma olen siinkohal nõus üks lavakooli üks minu jaoks suuremaid õpetajaid, Tõnu Tepandi, kes on, on alati öelnud seda, et et inimene saab juba sündides kõigest aru, et ainus asi, mida ta elades peab tegema, vara sõnastama ja noh, kui sa oled noor, sest sa ei suuda seda ise sõnastada ja sealjuures on alati oma isa abi kasutanud, nüüd nüüd juba sõnastame koos. Aga. Sa seda olukorda või vahetevahel tunned sa seda ka, et, et sa tahaksid öelda üksinda sõuda ja vaadata, kas üksinda hakkama saada. Peima sõuangi üksinda sügavalt üksinda, et et isa ikkagi tuleb, vaatab valmis asju ja siis me räägime sellest, et, et nii-öelda, kui ma olen siin kutselisest teatrist tegutsenud, siis, siis see ei ole olnud nii, et ta tuleb juba enne. Seda mitte, ja see on lihtsalt sellepärast, et ma nii väga kardan, et kui ta hakkab ka oma südant valutama lisaks sellele, et ma ise seda südant valutab ja nüüd juba ka minu kaasa teda südant valutab, et kui ma veel mõtlen, et mu vanemad ka peaksid südamed valutama, siis mu süda valutab juba rohkem nende pärast kui selle lavastuse pärast, et selles mõttes ma ikkagi jõuan üksinda. Aga siis, kui vee peale lähen, siis ma kutsun ta sinna kaldale plaksutama ja ütlema, et mis nende sõnade tähendus Kuulan sind ja ma saan aru, et, et sa oled selles mõttes hea poeg, tunnet teatud sellist sellist võlga, memme vaeva tasumise aeg on sul nii-öelda maha märgitud. Toimub protsess juba. Nojah, aga see on küll väga orgaaniline, et see, ma usun, et see ilmselt siis nii peabki olema. Säetud politsei vanematele mingis vanuses ikkagi selline peavalu ka natukene käsi ausalt südamele. Kindlasti oli, kindlasti olin, sest see ongi see, kui ma siin kooliteatrist rääkisin, et mailiselt noorena olin parajas paras tüütus, sest ega ma Kambas kaasa jõlkusin suurematega kogu aeg. Ja, ja see tähendab, et ma see on muidugi Pole kunagi kambainimene olnud, ma ilmselt olen olnud selline selline sooloinimene, mistõttu ma nüüd õpin väga-väga iga aastaga üha enam olemaks nagu kamba inimene. Aga, aga et ma olin selline noh, koolis ma ikkagi ütlesin alati, mis sa mõtlesin juba seitsmendas klassis, aga kui seitsmenda klassi poiss ütleb õpetajale, mis ta mõtleb, siis sellega tahes-tahtmata kassad pahanduse. Ja pean sinu pärast koolis käima, on, on nagu see oli? Ei, neid lugusid on mitmeid. Et noh, ema, mul käis nii koolis. Aga vektor oli hea, lihtne temaga vestelda. Aga ema selles mõttes, et see ei ole kunagi olnud selline, see on pigem selline, et, et ma arvan, et on nagu arutatud, et huvitav, mis seal mitte et on kutsutud tema kooli, ei saa kool, et need noomima, et lihtsalt pigem arutada, et mis see, mis see siis nüüd olla. Mis asjad need olid, mille pärast nad pidid tulema? Noh, kui ma ikkagi väga lubamatult käitusin praegu tagantjärgi mõeldes ma Väga mõistan oma head sõpra, tavandit, kes kellega me tol ajal, kui mina olin, põhikoolis, tema keskkoolis absoluutselt läbi ei saanud, sest tema ei saanud aru, kuidas ühele jõmpsikatele nii palju lubatakse, et kuidas, kuidas üks jõmpsikas endale nii palju lubab, aga aga seda armsam on meie sõprust praegu, kui me selle üle naerame ja kuidagi oleme nüüd nagu jõudnud jõudnud samasse kohta ja ja aga, aga et eks ma, ma käsi südamele panna, siis ma ei mäleta, milline ma olin, aga mida rohkem ma teiste suust kuulen, justkui ma tegin peavahetuse proov NO teatris Märdi ja Priiduga ja siis, kui Priit rääkis Priiduga Priit Võigemasti ka siis kui me olime temaga, me olime ühes kooliteatris aasta aega ja siis, kui tema rääkis, milline noorena olin, siis siis ta ütles väga armsasti ütles, et ma rääkisin sama palju ja umbes samamoodi, aga lihtsalt sisse tundus väga imelik, sest ma käisin seitsmendas klassis. Et, et ma ei kujuta ette, milline valin, aga ma arvan, et ma olin üks väga tülikas ja väga-väga keeruline kuju, aga, aga õnneks mind hoidis nii nii rapla raadium kui need õpetajad, needsamad, kelle suhtes ma lubamatult käitusin ja see, see linn ja üldse see keskkond, kus ma pärit on, et see, see mind väga-väga hoidis ja ja ma usun, et nüüd ma nüüd ma olen ikkagi nagu oma käitumist ja mõtlemist ja kõike parandanud ja olen kuidagi vähemalt küpsemise tunnusmärkidega. Oskad sa seda kuidagi seletada ka, kui kui seda peavahetuse tükkisisel noos lavastasid, siis vist Andrus Kivirähu suu läbi tekkis, tekkis kõnepruuki väljend rapla maffia, eks ju. Oskate kuidagi seletada ka, miks see nii on, sellepärast et tõesti väga mitmed jagada siin kuidagi kategooriatesse, siis igal juhul kõige kõrgematesse kuuluvad näitlejad, sina lavastajana kohe tuleb, eks ju. Mikk Jürjens varsti veel ikkagi sama kambas oma piirkonna inimene ja küllap ma teen kellelegi liiga teatris, küllap neid helmeid Rapla inimesi. Ja sa oskad kindlasti neid nimetada. Millest, kuidas, kes need inimesed olid, kes selle, kes selle vankri veerema panid. Oskad sa öelda, ma arvan, et ennekõike nende laste vanemad sest lihtsalt sündisid järsku sellised andekad sellid, aga seda ma usun ka, et neid andekaid, selle on kindlasti kõikjal sündinud ja aga et seal ikkagi noh, minu Miku Pärdi kindlasti üks kõige suurem kasvukeskkond ongi seesama mitteriinimata koor, kellega me tegime, kellega oli iga suvi, olid Saaremaa koorilaagrid ja see kõlab justkui nagu kuidagi tavaliselt, aga see uskuge mind, see ei olnud tavaline, mis seal oli igaõhtune, et kui me tegime tüüde iga õhtu viie päevased laagrid, siis need olid ikkagi ma ütleks teatrikunsti mõttes väga kõrges kvaliteedis ja sealt tekkis selline mingisugune vaba suhe mängu vaba suhe iseendasse. Ja, ja muidugi on seal ikkagi noh ja ikkagi on sinna sattunud ka kuidagi ilmselt siis noh, kõik need inimesed, kes seal on vedanud, seda kooliteatrit vedasid ja Thea paluoja, kes veab seal ka seda laulustuudiot. Ja minu ema, kes saab koorikooliteatrit edasi siis Lea Purga, kes nüüd on kahjuks kadunuke ja siis Krista Olesk, kes nad kõik olid kuidagi? Ilmselt nad olid siis noh, ma ei oska seda analüüsi lätlased aega, aga nad on kuidagi ilmselt väga õigesti ma ise kõige rohkem usun, et nad on kuidagi vabalt lasknud kasvada noortel ja ja ja et ma ei usu, et see, nüüd miski nagu Rapla otseselt, et see rapla õhk on kuidagi teistsugune, et lihtsalt sinna kasvasid. Noore sellel hetkel need inimesed sellel ajahetkel, nendes tingimustes ja mul on praegu kahju, et inimesed ei näe seda pilti. Mismoodi sa sellest kõigest rääkisid, sellepärast et niivõrd sellist Ei oska öelda mõnusat või, või sulle meeldib sellest rääkida saateaeg-ajalt, Raplas kokku ka käituda vaatamas nii-öelda vanu radasid üle ja, ja, ja, ja kukukate nii-öelda tuttavate nende õigete inimeste ees. Noh, tüüde tegema, nagu sa ütlesid. Seal Saaremaa koorilaagris me ikkagi aeg-ajalt käime, Nimik Märt kui mina siis toimub siiamaani sesse mitteriinimata koor, siiamaani tegutseb küll nüüd juba uute noortega. Repertuaari teile saadetakse ikka teate, mida nad laulavad ja vaja siis saate kaasa lüüa. Jah, ja noh, aga nad muidugi juba on nii kaugele arenenud, et nad laulavad ikka väga raskeid laule, mistõttu seda ikka ei saa niimoodi lavale minna ja laulda, et sa ikkagi pead olema teinud proove. Et, aga ei, ikkagi jälle ma ei tea, kus mul see väljend tuli käsi pulsil hoidma ei ole seda kunagi enne kasutanud, aga tika hoiame jah kätt nii-öelda selle rapla rapla pulsil ka, aga ega iseenesest nüüd liiga tihti sinna ka ei satu. Et, et ta on ikkagi rohkem selline, kuskohast meil on tiivad antud, aga et me nüüd praegu natuke lendama ja mine tea, mis. Kui nostalgiline tüüp sa oled, kui palju sa mõtled nende asjade peale, mis on olnud pildialbumit Ma ei tea, kas lehitsed vaatad, räägid kellelegi nendest nendest aegadest, nendest sündmustest, nendest piludest nendest filmidest, mida on võetud, mis on kindlasti olnud ka erakordselt lõbusad ja põnevad ajad, eks ju meeldis sulle nende peale mõelda. Niimoodi, et ma ise alustaksin vestlust nendel teemadel, seda ma ei ole, sest ma selles mõttes vaatan ikka ette ja mõtlen ette ja pigem valutanud südant ette ja, ja, või siis selles samas ajahetkes, kus ma elan. Aga, aga kui tuleb jutuks, siis ma tajun, et ma olen juba mõnes mõttes küll päris vanamees, et ma on, millest rääkida, et mul on, millest rääkida ja ma, ja ma tõesti tunnen mõnu rääkida mingisugustest vägevatest, hetkedest, oma elust. Jutustamise kunst ja vestluse kunst, see on tegelikult üks selliseid hääbuvad kunsta inimesed tänapäeval väga ei oska teineteise vahel või omavahel niimoodi lugusid rääkida ja kui keegi selline kampa satub, on see suur mõnu. Nojah, aga see on jälle, see on jälle selline. Et kui see, kui see kambas parkimine on nüüd ainult sellest mõnutundest, et tunda mõnu sellest, kui hästi ma räägin, et siis ma pigem räägi, et, et ma ikkagi räägin nendega, kes mulle vastu ka räägivad ja see esile tükki. Eks ma ikka tükid, ma arvan, et see on lihtsalt looduse poolt samamoodi nõnda moonde säetud, et ma aga, aga et kuidagi noh, väga tahan, et kogu elu ja kõik võiks olla hästi, noh, ma kasutan sõna orgaaniline noh, loomulik, et ta ei. Et ta ei, ei tohiks ennast ikkagi nautida. Aga selle rapla maffiaga sul kuidagi resoneerib ka teistmoodi, tunned sa seda, et sul on nendega töötades parem sellepärast et koos on tehtud neid neid ja neid asju. Ega see on jällegi selline ekslik järeldus, kui, kui näiteks seesama peavahetus kus mul siis mängisid Märt ja Priit ja. Lasu vend oli kooriga Ja, ja siis mingisugust klassivend mängis väikest osa, et ega tegelikult see on, ma arvan, palju keerulisem kui see, et me oleme täiesti võõrad, sest siis on meil kuidagi kuhugi kokkupuutepunkt, kuhu me jõuame ja tunneme sellest suurt elamust, et midagi on sündinud, aga et seal oli see, et meil inimestena Priidu Märdi ja kõikide nende teiste sellidega on meil kokkupuutepunkt niivõrd tugev, et kui me meie vahel niukseid materjalile tekst, siis on see väga raske, noh, ühesõnaga et see oli tegelikult palju raskem protsess. Sest teatri noh, tegemine on, sa ei tea kunagi ka, noh sest me ei teadnud, tegelikult me teadsime teineteist inimestena ka, ega me ei tundnud, noh, mina. Ma ei saa öelda, et ma tundsin Priitu, Märtin üdini Märti, võib-olla rohkem, aga priituma täielikult peale seda põhikooli, kui ma olin seitsmendas tema 12.-st peale seda tükk tühja maad, aga et siis me siis me ikkagi kompasime väga palju, teine testija, see proov, proovid olid ikkagi selles mõttes väga, kuidas ma ütlen, emotsionaalset intelligentsust nõudvad, aga ma muidugi lõpuks jõudsime sinna tõesti, et see klanni tunne tekkis ja, ja oli, oli hästi vägev, aga see tuli ikkagi suure sisemise tööga meie kõigi poolt, et et see, see ei ole lihtsalt ma pigem arvan, et seal raskem Tunned sa kihu seda kunagi veel kord ära kasutada seda klanni tunne tekkinud klanni tunnet mõnes mõnes projektis kasutada. Loomulikult, aga, et mul on me isegi rapla sõpradega poistega, siis räägimegi selles keeles, mis iseenesest on natuke isekas, võib-olla, et et kui palju on neid inimesi, kes ei ole kuidas pärit, kes justkui on nagu Rapla mehed. Et, et neid on ka juba väga palju tekkinud siin, nii teatris kui elus, et kellega sa klanni tunne on ka tekkinud, et ega see nüüd see kodukoht ei ole, ei ole kõige määravam ikkagi tegelikult on inimene, kui sa talle silma vaatad, siis, siis, siis, Kuulame järgmist muusikapala enne mul tuleb lihtsalt meelde, kasvõi sellesama tükiga. Pea vahetus, Raplas olete käinud? Ei, ei, selle, aga päris palju. Rapla inimesed on seda vist vaatamas käinud, Tallinna ei ole väga kaugel. Nii, aga järgmine lugu meil on kolmas ja nii palju kummaliselt veerida, näe, Angela Me võiksime. Angelo parlamendis on üks filmi helilooja ja tema lugu läks Kuustion, mida ma kasutasin oma diplomitüki seadud vend, mis on lihtsalt selline traagiline klouni lugu, mis sobib sellesse laupäeva hommikusse, ma arvan, üpris kummalisel moel. Kaks piknikul ja tänase pikniku saatekülaline on. Traagiliseks jääb see muusika seal kõlama küsima kuidagi mingi väga tõsise küsimuse ka siis, mis on sinu lasteaiaelukutse sellises suures võtmekimbus, need kõige tähtsamad võtmed, millele sa ise arvad, et sa tugineb kõige enam tehes tehes lavastajatööd, mis, mis, mis sinu jaoks nii-öelda avab selle, selle maailma, mida sa, millal, mida sa ehitama hakkad? Mäng, ma arvan, et mängija. Tahe midagi midagi öelda, aga see kõik kõlab niivõrd palju öeldud, et, et see No kõik, ma kujutan ette, et ütleme selles mõttes iga lavastaja, kui ta hommikul üles ärkab ja ja, ja, ja, ja sammub proovi, sest ta tegelikult tunneb, ma väga loodan käsi südamele, et, et nad tõesti tahavad, eks ju. Ja ma usun ka, et nii on. Aga mida sa selle mängu all mõtled, mis, mis see siis on, sinu, mis seal sinu kaubamärk võiks siis olla, kui sa seda mänguks nimetad? Kuidas sa seda ise tajud? Ma tajun seda, ma ei tea, kas toimub, et mäng mäng on ikkagi meisse kõigisse sisse kodeeritud, sest me õpime, mängides me ju õpime rääkima imiteerides mistõttu mängul on sügavam olemus kui see, et ta lihtsalt mäng ja, ja ma arvan, et minu tükid ei ole kunagi lihtsalt mängaga, et ta on mäng kõigega, mäng, teemaga näitlejate mäng, mäng sõnadega mäng. Et noh, ennekõike just noh ja siis lavastaja näitlejate omavaheline mäng, mis ei tohi tegelikult olla teeseldud, vaid peab olema selline selline kuidagi sellest kõigest on raske rääkida, aga et et noh, ma arvan, et et peab, ta peab olema kaks asja peab olema see, et sa tõesti tahad midagi öelda, et sa justkui tahad midagi öelda. Ja siis teine asi peab olema see, et, et inimesed, kes seda vaatavad, et neil ei, et neile see jõuaks kohale ja mul on tunne, et see läbi mängu ta jõuab kohale, sest selleks ometigi käiaksegi teatris, et et kindlasti on arusaam mängust, mis jõuab kohale inimestele erinev, aga, aga siin ongi lihtsalt nii-öelda õnne asi, kas minu mäng inimestele meeldib või mitte, et, et ma arvan, et, et noh, ma tegelikult peangi, arvan, et et ei ole olemas näitlejat ja lavastajat, vaid ongi mängija ja lihtsalt mõned mängijad on valmis võtma nahaalsust ja vastutust, et luua ise oma mäng. Aga et kõik on mängijad. Et jah, ma ei tea Et me oleme selles tunnis rääkinud lapsepõlvest valjult, küll sa oled öelnud seda, et see on väga paljusid asju ei mäleta. On sul meeles mingeid sinu lapsepõlvemängud, mida sulle meeldis mängida või kus sulle meeldis mängida? Mis sul kuidagi mingite piltidele meeles on? No esimesena, mul tuleb meelde, et mulle väga meeldis legodega mängida. Minu noorem vend Pärt. Vali muidugi täitsa hull, sest tema joonistas oma kirjutuslauale jalgpalli väljaku ja mängis päevade viisi, mängis legomeestega jalgpallivaat, see oli koht, kus kohas ma, ma sain aru, et vot see, see on juba mäng, mis minuni ei küündi. Et aga minule meeldis ikkagi ehitada ja mängida, aga mitte kunagi sõdasid vaid kuidagi mängisin mingisuguseid, kus inimesed toovad ja sellist, et ma tegin. Kuna meil oli keski soome tuttav, kes meile alati legosid, saatsin, kellele kastid täis legosid, et sellest sai ehitada ja ma mäletan jah, et legodega väga palju mänginud. Kes sa ehitad, mitte skeemi järgi, nii nagu juhend ette nägi, vaid omavahel Oma oma oma oma oma majad ja tegelastel, vahetasin vestid ja mütsid ja kiivrid ära ja ja jah, et see tuleb meelde, aga küllap ikka kuidagi midagi muud, kui mängisin. Aga jah, see legodega mängima mäletan seda küll, et ma ärkasin tihtipeale tuhinaga üles, hommikul läksin oma tult armsa rohelise vaiba peale, võtsin kasti, valasin välja ja ehitasin kõikidest klotsidest midagi, mida sai, ja siis hakkasin nii-öelda nendega nagu mingit filmi või mingid noh, mitte noh, välja välja mingit lugu, mingit lugu mängima. Rääkisin nendega. Kuuldemänge, me tegime väikse poisina Pärdiga ja ja kuna vend Andero oli, on pool aastat vanem, siis tema vaatas seda kõike distantsilt ja oli lihtsalt kõige vanem vanem vend, kes saab olla ja on siiani. Aga Pärdiga ikkagi mängisime ka koos, et aga Andero sõpradega ma tahtsin alate koos liikuda ja Dawandon kandero klassivend, mistõttu Märt seda üldse sallinud jah. Andero aktsepteeris seda, et see kaasas kuidagi niimoodi, paar sammu tagapool või või päris kambas sees, niimoodi käid. Andero aktsepteeris kõike, mis ma tegin, ja see on see nüüd, noh see on jälle asi, mille suhtes ma olen nii paganama tänulik ja ma olen ka tänulik selles suhtes, et mulle endale on kuidagi vähe jõudnud see, et ma oskan selle eest tänulik olla. Et et ma olin ikkagi väga-väga nii-öelda stereotüüpne näide keskmisest vennast, kes kes siis, kui noh, ühesõnaga nõudis endale kogu aeg tähelepanu ja käituda järgmiselt halvasti ma isegi ei räägi, kui halvasti Andero Mudeli kogu käitusin, et et see on, oled sa vabandust palunud? Tead, ma ei tea. Ma arvan, et ma olen küll selles mõttes, et ei ole isenesest, vabandust, palun. Ma olen küll öelnud, et täiesti uskumatu, et ma selline olin, et aga sõna, et palun vabandust, ma nagu yhes. Huvitav, võib-olla siis ma palun vabandust. Ma isegi julgen su käest küsida, mis sa sellega tegidki? Ei, no tegin need neid mudeleid, kuid Ander oli aastaid lubanud enam lihtsalt ei olnud peale. Tegid mingi suurema crashi korraldused? Oh selline elu on meil, aga õnneks on seda elu veel Raadio kahe eetrisse tunni aja jagu ette planeeritud. Meil on mõne hetke pärast uudised ja, ja meil on üks erakordselt hull asi kohapeal teile ette mängida. Selle juurde julgen mina öelda, lihtsalt kuulake uudised ära ja tulge hetke pärast tagasi. Jah, ja mina ütlen selle loo kohta seda, et, et see oli minu viimase lavastuse Morošeki peo ainus muusikaline kujundus ja selle loo nimeks on hull trompet ja ma palun kõigil kuulajatel kuulata, millal trumpetist hingab. Targem, kergemal on kõvemaks ja tulge autost välja. SUVI raadio kahes. Härdaks piknikul. Tänase piklikku saatekülaline on Uku Uusberg. Ja mul on natukene Nendest kuulajatest kahju, kes esimese tunni algust või esimese tunni jutt ei kuulanud, aga, aga mis siis? Me püüame siis rõõmustada teid järgmise järgmiste juttudega, seda enam, et erakordselt mõlemad teemad seisavad veel ees, julgema rõivaid, reklaamiks lugu, kuidas sinu lavastused sünnivad, mis tehnika on, millest sa pihta hakkad? Kuidas tellimuse saad, kui, kui need tulevad tellimuse peale või, või mis, milline mehaanika on ühe etenduse sündimise mehhaanik, sul on kaheksa tükki olnud kokkuvõttes kuus vabandust, kuus. Tihtipeale Ma mõtlen, et on, on olnud vist nii-öelda algus on ikka olnud nii, et, et keegi ütleb, et kas sa tahaksid teha. Välja arvatud siis, kui ma kooli ajal tegin selle noori teha loomaaialoo, mis oli algselt lihtsalt koolieksamiks tehtud, kuna arvata Võiks seda näidata, siis näidati ja, ja siis on diplomilavastus head ööd, vend mis siis ka nii-öelda tuli teha, aga, aga noh, loomulikult oli oli see mul mõttes haudunud juba kaks aastat. Aga edasi on kõik olnud niimoodi, et mul muutunud, et kas ma tahaksin midagi lavastada ja välja arvatud see ahoi, mis Käsmus oli, oli kõigiga see, mida ma lavastan, oli väga vaba. Ja, ja siis ta ikkagi tuleb mul mingisugusest sisemisest sunnist rääkida mingitel teemadel. Ja, ja, ja muidugi üks asi, mis mind alati motiveerib, on see, et et teha koostööd näitlejatega, kellega ma olen koostööd teinud, ehk siis neid on väga palju, sest ma alles Kas see töö siis, kui pakutakse, küsitakse, et kas sa tahad midagi teha, siis ju enamasti vist ette ei räägita või räägitakse ka, öeldakse, et kuule, et meil oleks vaja natukene selline see. 76 protsendilise meelelahutusstseeniga lugu. Ei ole, ma arvan, et seda, seda tegelikult ei ole, teatrites lihtsalt tihtipeale see kuidagi justkui juhtub, nii et jääb mulje, et on, aga et minul on küll alati öeldud, et kas sa tahaksid midagi teha. Ja siis ma olen öelnud, noh, olen nüüd juba ka öelnud, osadel asjadel ei, aga, aga et, et kui mul ikkagi on, on miski tunne iga lavastuse saamisega on või sünniga on mingisugune oma lugu, et, et noh, et aga, et põhimõtteliselt pakutakse lihtsalt võimalust lavastada ja siis ma võtan selle vastu. Aga edasi sealt siis selle juba brigaadi näitlejaid, valid sa ise või, või see on juba enam-vähem ka siis, kui teada, et kui pakutakse, et siis tuleb arvestada juba selle või selle seltskonnaga. Siiamaani olen saanud ikka ise valida, et et jah, ikka ise. Nii, aga jõuame nüüd selle materjali juurde, see kuus tükki, mis sa oled teinud neist ma vist ei pane ju arvutustes mööda, kui julgen öelda, et üle poole on kindlasti need, millele sa ise oled nagu tekstiga kirjutanud. Peaaegu kõik on olnud need, eks ju. Aga see, mis ma viimasena tegin Võru linnateatris müroosaki pidu, see oli sõrm roosakas, roosaka pidu, aga ma tahan ikkagi kirjutasin ümber roosakat, näitame pidu, mina tegin tast Morošeki peo ja headud Wen, mis seal diplomilavastus seal ma tegin viie Seksperi näidendi põhjal ühe loo, mis iseenesest jäi päris paljudele ette, sest neile tundus, et see on lihtsalt lihtsalt miskisugune, püüa olla hästi ambitsioonikas ja tehaseeksperdi põhjal mingisugune oma lugu, vaid noh, tegelikult oli lihtsalt Shakespeare'i näidendite tegelased oli ikkagi mänguvahend. Et rääkida mingitest olulistest asjadest, ta ei olnud eesmärk, aga ta, kuna ta nii ambitsioonikas vist tagantjärgi olen aru saanud, et siis ta mõjus inimestele osadele eesmärgina ja siis ta muidugi tundus, tundus nagu, võib-olla vale natukene aga minule ta vale ei tundu siis siiamaani väga armas tükk siis ajalugu oli, oli see esimene loomaaialugu, siis mis on ka valmis näidend, mille ma lihtsalt eestindasin. Kuna see oli suhteliselt Yorgi keskne, siis ma tegin seal stentral pargis, tegin lihtsalt pargi ja mingitest viiendast avaline, ühtegi noa, tänava ja ja nii edasi, et ja siis tuli see ahoi, mille ma jah kirjutasin kokk Kuku noorte tüüdide põhjal, siis tuli vahepeatus, mille ma täiesti ise kirjutasin ja siis koos näitlejate näitlejate nii-öelda näitlejatega koos veel arendasin edasi proove proovide käigus ja siis tuli see pea vahetus, mille ma ka ise kirjutasin ja näitlejatega koos arendus ja nii edasi, et et noh, ei ole ühtegi tükki, kus ma ei oleks ise ise midagi nii-öelda juurde lisanud või teinud. Miks sa nii teed? Annab see sulle mingi võimaluse nii-öelda prooviperioodi jaoks taganeda, mingitest asjadest kirjutada, käigu pealt ümber, jagada uued tekstid laiali ja öeldi, et nüüd me teeme hoopis nii mis, mis ju ette kirjutatud teksti puhul päris päris noh, ei ole ka keelatud, aga, aga lõppude lõpuks noh, sageli ei tehta, eks. Ei tehta, aga minu meelest see on küll kummaline, et iseenesest mina usun lihtsalt sellesse, et lavastaja peab olema oma teksti teksti ise ka loonud, vähemalt täiesti läbi tunnetanud, nii et üks hetk. Et iga teksti ta ikkagi võtab nii, justkui ta ise räägiks, mitte mitte ainult autorit, ta kasutab autori abi, et mina sellesse usun ja see ei ole jällegi see, nagu kõrvaldades tundub, ambitsioonid on, aga tegelikult on lihtsalt mingisuguse sellise ülima mängu mängu loomine, et, et see ei ole see, et vaadake, kui, kui ägedalt seda kõike teen, vaid vaid see on niimoodi, et minu jaoks tundub kuidagi kõige kõige tugevam ja selgem öelda midagi ja anda midagi inimestele, kui ma sinna panen oma oma käe täielikult täielikult ka siis see, et et ta on, ta on mingisuguse mängu mängujuhtimise vorm, vorm jah, et ta ei ole, ta ei ole ambitsioon, et on noh. Kui oluline see tekst sinu jaoks teatri kontekstis üldse on? Teater ei alga ju ainult tekstist, eks ju, et kui tähtis tekst on. Minu jaoks on tegelikult väga tähtis, et see on, et kui mind liigitatakse, algab siis teater tekstist ikkagi seal algab ikka inimesest, kes on sattunud lavale minu jaoks, et teater algab näitlejast, aga, aga, aga näitleja tihtipeale või tegelane algab tihtipeale tekstist või siis ka mitte tekstid selle noh, minu kõige kõige rohkem lummab mind teatrisse, mis on teksti vahel või teksti taga või noh, mis vahepeal väljendub pausis või vahepeal väljendub lihtsalt näitleja silmis ja aga, aga minu jaoks on tekst väga-väga-väga oluline, et, et selles mõttes ma ei ole mõnes mõttes selline nii-öelda noor revolutsionäär väär, kes. Sest noh, minu näiteks visuaalne teater noh, seda ma ise ei valda, et mulle meeldib, kui see on veenev. Aga ma ise ei valda, minu lavakujundused on olnud esimeses lavastuses üks pink, teises lavastuses voodi ja laud, kolmandas lavastuses 16 taburet, neljandas lavastuses kolm lauda, kolm tabureti viiendas lavastuses raudteejaama pingid lihtsalt kuuendas lavastuses, siis üks laud ja tooli. Ühesõnaga selles suhtes ma olen väga-väga säästuaja lavastaja. Et et minu jaoks on ikkagi see inimene seal, aga kui inimene räägib, siis ta ei tohi mitte ühte lauset ka öelda lihtsalt selleks, et et ta nüüd ütleb teksti, et, et see on see, mida ma noh, kõige suurem töö, mida ma seal on, teine, on ikkagi näitejuhi töö, et et ega näitlejal on kahjuks teatrisse justkui aeg-ajalt harjumusteta, ütleb ühe tekstiga, kus on, ütleme 15 lauset, ta ütleb ühte mõtet ja siis ta ütleb seda kõike justkui ühe tooniga kuidagi, aga tegelikult. Ja see tuleb mul puhtalt sellest, et ma ise näitlejana väärtustan iga sõna, mis ma laval saan öelda, et iga sõna on justkui see üks legomehike mul lapsepõlves oli, et, et et iga sõna peab, peab olema sulle endale selline mänguasi. Pusle, muidu see kokku ei saa, lihtsalt kui palju sa loed, mis, mis materjal see on, kas sa loed sellepärast, et leida oma töö jaoks või, või suudad sa rahulikult nautida nii ka, et lugemist ja seda teksti. Nii et sa ei paiguta seda kohe lavale või paiguta seda mingitesse tegelastesse, situatsioonidesse, teatri fiilingusse? Ja, ja noh, kui ma loen näidendeid, siis ma muidugi tahes-tahtmata mõtlen selle peale, et kuidas seda lavastada ka, et kui ma loen ikkagi midagi muud, siis ma siis ma siis ma loen ainult sellepärast, et, et inimesena edasi liikuda või või lihtsalt oma mõtteid mõtteid arendada, sest noh, äärmiselt tänuväärne, et on inimesi, kes on pannud kirja tihendatud vormis oma mingisugused mõtted, et et, et ega ma hoian neid väga lahus, et mul, kui ma loen, siis ma olen täielikult selle inimese maailmas ja ma olen sellest üldiselt väga lummatud ja et mistõttu ma ei jaksa. Sest kui ma loen, siis ma loengi ainult siis noh, midagi muud ei teegi, et et kui ma lavastan, siis samal ajal ma tavaliselt ei loe, siis ma siis ma teen ainult seda lavastust ja mõtlen ja kirjutan Mis need sinu ehitise vaiad on kõige tähtsamad kõige tähtsamad kirjalikud tekstiga teosed, mis, mis mille peale mille peale sa ehitanud oled. Ma ei oska niimoodi öelda. Mul ei ole vist seda, et ma loen ja siis kuidagi hakkan selle pealt ehitama, et ma. Sul ei ole märkmiku välja, ei kirjuta raamatute sisse, kriipse ei vea, vean küll. Järjehoidjad on vahel niimoodi värvilised, et sa suudaksid leida kohe, kui vaja. Aga ei, ma vean küll ja kirjutan, aga mitte mõtteid ei kirjuta välja hoidma. Tähendab siis kui ma kui ma pean nendest kooli ajal ma ikka pidi ette kandritega mingitest raamatutest, siis ma kirjutan, aga et sealt on jäänud nagu sisse harjumus. Aga nüüd, kui noh, see, see on selles mõttes kummaline, et, et nüüd kui ma midagi loen, mis tundub väga huvitav ja ma tahaks sealt midagi edasi arendada, inimestele rääkida, siis, siis ma enam küll ei kirjuta, sest ma saan aru, et, et see oleks, mis perversne, kui noh, või, või ma ei oska öelda, et, et ma olen hetkes selles raamatus sees, mida ma loen ja, ja siis ta tuleb muga kuidagi kaasa ja, ja tegelikult ma ei kirjuta välja, et ma kirjutan ainult siis, kui ma tõesti pean kusagil Aga alla endiselt joonid, kui ma tuleksin, laenasin sinu käest raamatut, siis ma saaksin aru, kas sa oled seda lugenud või mitte. Ma ei tegelikult vist jooni, lihtsalt mul ma kooli ajal joonisin. Ma tean, et inimestel on olemas ja ka ka neil, kes enam koolis ei käi, see stiil jääb kuidagi sisse ja siis nad siis nad kirjutavad juurde. Ma olen just olnud selle selle kuidagi iga kord, kui ma nüüd loen peale kooli, siis ma see on ka tore, et iga kord, kui ma loen Ja selleks, et lipp on jälle vette, aga et siis tekib küll vaja. Et pagan, aga muidu läheb ju kaotsi kõik, aga et ma ikkagi nüüd olen leppinud, et ta ei lähe kuhugi kaotsi, ta tuleb sinu täpselt nii palju, kui on, tuleb minuga kaasa. Lugemisest veel rääkides kõik see moodne maailm erinevad Twitterid, blogid, Facebookid, skännid, hoiad kursis ennast, moodsaid virilad, nägu. Ma ei oska, ma noh, ma ei ei valda, no ma ei ole nüüd, see on, mul on üks väga-väga vahva sõber, eks kursavend Mart, kes hoiab jällegi kasutusel kolmandat korda väljendit kätt pulsil sellise internetimaailmaga ja tema ongi seal noh, nii palju kui ma aru saan, sellel veendumusel, et tänane kunstnik peab läbi hammustama sellest, mis toimub internetis. Et, et ma natuke tunnen hirmu selle ees, et ega ma selles mõttes olen väga vanamoeline, sest minuni jõudis internet tõesti alles alles, kui ma ülikooli läksin ja ja mis, mis internet arvuti jõudis siis minu need, et, et ma ei valda, seda ma lihtsalt ei, ei ole, ei oska veel seal nii-öelda liikuda ei, ei arvutis kui, kui internetis nii väga ka internetis ikka vahepeal Mingeid asju loen aga kõik sellised moodsad, nagu öeldakse, kassetid või kulinaid, igasugused Aipa jõud, Aifoun, Mc, on sul olemas kuskil või ei ole vä? Ei no mul on see oma MP3 mängija, see, mis on, ma saan aru nüüd, et on nagu see Aipod on ikka vinge, mul on kratiivses n ja siis mul ei ole. Kuid on et millega ma ei oskagi muud teha kui kirjutada ja internetis liikuda, et selles mõttes ma olen hästi-hästi selline tehnikakauge iseenesest, aga, aga eks ma ka õpin, et, et iseenesest ma topin külma jumala. Aga päevikut sellist ma saan aru, et kui sa ei pea blogi, siis siis äkki kusagil kas kunagi nii-öelda oma praegustest tegemistest jälge kirjaliku jätad, et kunagi oleks võimalik kõigil huvilistel raamatupoest seista ja Uku Uusbergi esimeste lavastuste kohta käivad memuaarid. Ei, kahjuks mitte ja ma olen ise ka mõelda, et äkki kahjuks mitte, aga siiamaani mõtlen, et noh, ja miks mitte, on see, et et ma olen praegu täiesti aasta, noh, ühe tõesti põhimõtteliselt siis noh koolist kuni tänaseni on, mul on aasta aega koolist mööda, siis ma olen juba tõesti selle aja jooksul kuus lavastust lavastada. Ja sellel hetkel, kui ma lavastan, siis ma tegelen ainult sellega, et neid asju lavastada. Ja, ja see, miks ma teen, olen nii lühikese aja jooksul nii palju teinud, ei, ei tähenda kindlasti seda, mida ka võib-olla kusagil ekslikult arvatakse, see polnud, kes ei ole mu lavastusi tegelikult näinud, et pühendumust on vaja ja et, et see on lihtsalt käega visatud, et ma tegelikult pühendun igasse lavastusse väga räägitud, lihtsalt ma teengi seda, seda niimoodi intensiivsemalt kiiremas korras ja ma usun väga sellesse, et lihtsalt meie, meie põlvkond ka nagu toimibki natuke teistmoodi, et et see, et lihtsalt see andumus ja see pühendumus, kuidas ma teen, et see ei võimalda mul näiteks päevikut pidada, et ja, ja siis, kui mul oleks aeg nagu vaadata tagasi, siis ma juba teen uut asja, et praegu ma olen Nemad ei liikunud, et võib-olla kunagi natuke vanemana ma hakkan päevikut pidama. Sest ma loodan, et siis, kui on juba, ütleme selline kodune laupäevahommikute kohvi joomise aeg, siis lihtsalt sobivas ulatusele, märkmiku, ruudulise vihiku ja annab sulle aega 30 minutit asjad üles. Nädalas toimisid see võib-olla ei olegi nii halb mõte. Nii, aga meil on õnneks veel sinu muusikat. Järgi. Kas sa oskad öelda, on toimunud sinu peas mingid järjestuse muudatused, sa saad rääkida, ma olen numbrite keeli. Ma arvan, et võiks panna nüüd, kuna ma siin lähen oma tüki muusikaid pidi, siis on nüüd üks, üks muusika, mis sai viimasel hetkel välja kärbitud minu tükist vahepeatus, mida praegu nüüd uuesti mängitakse, mis eelmine suvi tuli. Ja see on ka samamoodi ühest filmist pärit seal filmis 28 päeva hiljem, kus kohas ta isenesest muusikana nii palju esile ei pääse selle filmirežissöör Danny Boyle, kes mulle tundub üldse üks kuidagi samamoodi orgaanilisemalt loomulikumaid tegelasi maailma filmimaastikul ja see ongi lihtsalt sealt filmist üks üks selline kruvi muusikapala, mis minu meelest on oma lihtsuses äärmiselt sümpaatne, see elektroonik. Ei, ei, see on see, mis nimetas seal kunstniku algus kunstnikuga. Saadame te kuulate, on ärgaks piknikul ja tänane piknikukülaline on Uku Uusberg. Räägime natuke tsunfti juttu ka, mis seisus Sulle tundub, Eesti teater on, milles ta hetkel kõige rohkem puudust tunneb? Ma ei tea, mul ei ole võrdlus, võrdlusmomenti ei ole. Minu meelest võiks olla. Aga seda on ka, ega ma noh, solidaarsus on üks märksõna, millest see üldse minu meelest täiesti ühiskond puudust tunneb. Aga seda on ka, tuleb lihtsalt selles noh lihtsalt seda võiks rohkem olla kõikjal. See on võib-olla selline uutmoodi solidaarsus või tuleb hakata harjuma, et me elame natukene teistsuguses maailmas kui see, mille nii-öelda viimasel ajal noh, otsa peale viimase ree peale me 90.-te alguses hüppasime vabaks saades, et see 21 sajand ikkagi tähendab midagi teistsugust. See tähendab midagi väga teistsugust ja, ja noh, minu jaoks on võtmesõna, et meie ilma poteetikata, et meie meie kultuur üldse püsiks on, on see, et, et et vanem põlvkond ja vanem põlvkond omavahel kontakti leiaks, et sellesse ma väga usun ja ja kellele see jutt tundub tundub naiivne või, või idealistlik või, või lihtsalt selline lapselik ja elementaarne, siis, siis see võib ka nii tunduda, aga et minu jaoks on see kuidagi Sulle tundub, et see lõhe on sügav ja suur, olemas, väga, väga suur ja väga olemas. Kummaline, ma kirjutasin mingi tohutu nagu sellise erakordselt pikka. See pidi olema küsimus, aga ma vaatasin kogu aeg, et ma ei leia nagu siit küsimust, mõtlesin sinu tegemiste peale olles neid läbi vaadanud, siis ühel hetkel tundus mulle, et äkki see, mis praegu meil siin toimub, ongi selline teatud noh, nende keskealiste inimeste kriis, kes, kes õppisid, said inimeseks ühes süsteemis ja nüüd lihtsalt võitlevad kuidagi sellel tormisel merel, mille peal nagu liiklemise reegleid nad tegelikult ei tea, aga kuidagi peab hakkama saama. Jah, mida, milles me elame praegu. Jah, aga et see, see ei ole, seda ei saa kellelegi ette, ei aga, aga see nad on pidanud, selles mõttes on, on see teatri ja elu kõrvutamine väga tore, et ka näitleja peab tegema kaasa väga paljudes tükkides, milles millest absoluutselt lugu ei pea, aga, aga selleks, et laval ellu jääda, et laval midagi nautida, peab selle enesele õigustama, ta peab leidma selle positiivse tahu, et iga õhtu minna seda mängima. Samamoodi on pidanud mul tunne tegema meie vanemad, et nad on pidanud sellel äärmiselt räige ja vastiku süsteemi enesel ära õigustama, aga nüüd, kui tulevad uued noored, kes ongi puhtas vabaduses elanud, kasvanud ja kes ei pea, ei ole pidanud kunagi seda õigustus protsessi läbi tegema, et siis siis lihtsalt nad ei leia, kui justkui omavahel akti noh, et minu jaoks on suurim märksõna, mida tollal ei olnud, mis nüüd iseenesest võiks ju olla vähemalt kui me räägime omavahel. Võib-olla noh, minu arust võiks ka avalikult see olla, et on usaldus. Et tõesti usaldada oma oma liigikaaslast oma. Et ja seda ei ole ja siis, kui no mis ei ole, on ikka, on ikka, aga et seda võiks äärmiselt palju rohkem olla ja on sellist nii-öelda koorikusse kapseldumist, et et minu meelest nüüd võib nagu koorikud julgelt ära heita, sest enam ei ole seda, et, et kui sa midagi liiga kõva häälega ütled, et siis midagi halba. Et noh, et lihtsalt võiks nii paganama lihtne asi, et võiks lihtsalt usaldada teineteist rohkem. Sest nüüd võib. Aga ega ma väga palju sõnu suhu ei võta selles suhtes, sest minu austus selle põlvkonna suhtes, kes pidi selles süsteemis elama, on äärmiselt suur ja ma ei saa seda kunagi reaalselt tajuda, mis, mis see oli, aga nii palju, kui ma praegu enda elu tajun ja kui ma sealt mõned elemendid ära võtaks, mis mul on tunne, et siis olid puudu, siis, siis see oleks ikka väga jube. Mina lihtsalt oleks kas põgenenud või, või ma ei tea, mida teinud või alla käinud. Millistes asjadesse kõige rohkem näed seda konflikti, kus, kus, kus sulle tundub, milliste, milliste asjade kaudu see sulle igapäevaselt selgeks saab see, millest me kahekesi praegu räägime ja mis, mis meile tundub mõlemale, et on olemas. Noh, see saab ikkagi kõikjal selgeks ja ennekõike on see, et noh nüüd jälle sellised sõnad, mida kasutades justkui kes, kui ei noh ei usu, et see jõuab kohale, mida ma tahan öelda noh, aga et kui kui olla tõesti lihtsalt aus ilma strateegiat teha, et siis selle taga näha, strateegiat on, see on absoluutselt kõike. Et kui, kui inimesed noh, kui keegi noh, tõesti on, on laussiis siis kehtida ise selle teisest süsteemist ja seal elanud, kasvanud inimene näeb seal aususe taga alati mingisugust tonti, aga seda tonti ei olegi, seda lihtsalt ei olegi. Ei ole skeemi, ei ole kurja järgmis plaani, eks ju. Neljakäigulist ette kombineerimise ideed ja mõtted. No minu äranägemist mööda küll ei ole jah, et aga, aga, aga et siis tihtipeale jah, et see, see ongi see no ikkagi seesama usalduse küsimus ja see minu meelest avaldub avaldub kõikjal, nii poliitikas kui, kui kultuuris ja, ja ja noh, et noh, eks ma sellest kõigest ma räägin selles samas tükis pea vahetus ka, mis on on saanud sellise väga äärmuslikku tagasiside osaliseks, et ta on tal kas nagu inimestel tundunud äärmiselt õige või siis äärmiselt räige vale ei vahetata. Et, et noh aga ma tõesti, ma, ega ma tegelikult ei tea, ma ka praegu kõva häälega mõtlen, et ja ka seal ja iga tükiga ma tegelikult kõva häälega mõtlen, mitte kõva häälega ei väida iseenesest, aga aga, aga just see, et, et kuna ei, ei usaldata või kuidagi, siis seda võib tõlgendada Justumi Ja ehkki ma ei hakka seda teemat praegu rohule selles mõttes, et, et, et üks üks hädasid võiks probleem, võiks küsimusi mulle vähemalt aeg-ajalt tundub, on see, et kui, kui meid ümbritseb nii aktiivne, ühest küljest avalik, aga teisest küljest erakordselt anonüümne maailm, siis see kehtestab väga palju oma reegleid ja inimesed, kes kirjutavad, mingit hetkel, tunnevad, et nad peavad kirjutama täpselt samamoodi, nagu kirjutab anonüümne maailm, sellepärast et seda klikitakse, seda, seda vaadatakse uuesti, seda pressitakse, seda kommenteeritakse loetakse lõppude lõpuks saab niimoodi ja ainult niimoodi peatoimetaja käest kiita. Ja ma lugesin ka ausalt öeldes ühte ühte arvustust, mida sa võib-olla ka silmas pidasid sellesama peavahetuse tüki juures. Ja, ja ma küsingi, et mismoodi on need olukorrad, kus kohas sa loed, mida on kriitik kirjutanud. Ja no ta, ta ei jäta nagu kivi peale kivi või sellest sellest, mis, mis võiks olla, ta lammutab kõike puruks, ütlevad see on jama, nii ei saa ja, ja, ja ei põhjenda sugugi, mismoodi sa sellise sellises olukorras pärast selle läbi lugemist tunnevad. No kehvasti tunnen selles mõttes, et, et ja sealjuures Ma ei, ei anna hinnangutega sest ma esimene impulsse on, sest ma püüan mõista, et miks, et kuidas see, kuidas minu lavastus on niivõrd nagu odavalt üles ärgitanud mingid inimesed, et et, et noh, minu jaoks nagu justkui noh iga arvustaja peaks ikkagi tajuma seda vastutust, et noh, teatritegijal on ju 140 inimest saalis, aga temal on kümned tuhanded lugejad, et et, aga, aga noh, teisest küljest mul ei ole kindlasti ja, ja tõesti ei ole kindlasti see, et, et et misasja, mis asja, vaid ma pigem mõtlen, et et kas ma siis ikka nüüd et äkki siis tõesti äkki ongi nii, aga et see lööb mu nagu segadus ja ja ikkagi verest välja ja ja nagu Trigoorin ütleb, kajakas on halb olla. Et et aga see noh, see ongi see, mida ma olen ka kuidagi kodus kaasa saanud, et see ei ole mitte viha, vaid see on, et ma püüan, püüan teda mõista ja alati, kui on, kusagilt tuleb ja ja ega, ega ma ei saa salata, et iseenesest olen ma ka mõnes mõttes tänulik igale sellisele või noh, et see avardab minu nagu nägemust sellest, et missugused on inimesed kuidas nad võivad mind näha, mitte see, et kui halvad nad on vastu, vastupidi, et mind on võimalik ka niimoodi tõlgendada ja mind on võimalik niimoodi näha ja siis ma noh, ma ei tea, kui palju me sellega suudan arvestada, sest lavastades ma mitte kunagi ei tegele sellega, et see on mul üks kummaline asi, et ma enne ja pärast võin põdeda, aga lavastades konkreetselt ma teen ainult seda tükki ja püüan, püüan luua ennekõike lihtsalt näitlejatar sellise keskkonna, et neil oleks motivatsiooni seda õhtust õhtusse mängida, neid etendusi. Aga aga, et siis kui see, kui tulevad arvustused ja kui ma seal tähendab, et minu meelest ei ole tegelikult ju noh kuidagi on vaadatud mingisuguse sellise rakursi alt enne etendust juba inimese peas olemas, et aga no ma ütlen, ma ei tea ja ja, ja noh, et mul on tunne, et mulle natukene on ikkagi nagu liiga tehtud, aga, aga ma arvan, et see kõik on mingis mõttes vajalik ja ma ja ma kindlasti ei ütle, et, et ma arvan, et neil ei ole õigus, et võib-olla neil mingi külje pealt on tõesti õigus ja see jällegi võib kõlada sellise sellise ma ei tea millena, aga täpselt nii ma tõesti mõtlen ja sõnad on meie ainsad vahendid, kuidas neid mõtteid väljend. Ma loodan, et sa ei usu sellesse, et inimene peab kasvatama endale paksu naha, see on üks kõige jõledamaid käibefraase, mida aeg-ajalt kasutatakse õigustamaks kellelegi alatuid, rünnakuid. Jah, ei sellesse ma ei usu jah, selles mõttes, et et see noh, seda ei saa öelda inimesele, et kasvata paks nahk selles mõttes, et kui inimene ikkagi noh minu arust on see loomulik, et see läheb korda ja noh ja see on, tegelikult on see kõik hea ei ole koledamat asja, kui teada, et me elame ühiskonnas, kus pooltel inimestel on paks nahk ja aga noh, ma ütlen, see oli aeg, kus kohas ilma selleta ei saanud ilmselt, et sa pididki nagu kõige suhtes ka nagu oma aadeta ja kõige suhtes pididki noh seda aega enam ei tohiks ju olla ei tohiks. Sellest ma räägingi, et see paks nahk oli pigem seestpoolt väljapoole, et ma ei tohi enda seest ja anda nii palju, kui ma mõtlen, kui ma tunnen ja selleks ma tegin nii-öelda paksu nahaga. Aga ega ma ausalt öeldes kunagi teada sellest aru, et kui mulle töödeldud kasvata paks nahk, et siis mul mingil põhjusel jääb alati visuaalselt tuleb ette lihtsalt üks nahk, mis on hästi paks, aga noh, selles mõttes, et nahk ei ole paks, rasv on seal, aga, aga see ei ole nahk, et kuidas saab nahk paks olla või noh, lööb niuke, täitsa lapselik mõtlemine, et see on ju võimatu. Niimoodi siis see maailm küll sa peaks seest läbi käima, jah, kuidagi vastu võtta. Eesti on väike, distantsid ei ole suured. Liigume sageli need inimesed, kes me ühte või teist asja teeme, samas ringkonnas laasikuga oled sa isiklikult rääkinud? Andres Laasik aga ei ole isiklikult rääkinud, ei tundnud vajadust ka pärast seda, kui sa temal seda arvustust lugesid. Ei no selles mõttes, et iseenesest tahaks, tahaks rääkida küll, aga aga, aga ma tahaks siis tõesti rääkida, mitte et, et seal on kas minupoolne rünnakuid emapoolne kaitseväe alati tahan inimestega rääkida, kes räägivad minust. Aga mul on tunne, et nad lihtsalt tegelikult ei tunne mind, et nad on saanud kusagilt mingisuguse oma tõlgenduse, sellest aga aga, et, et ega ma nüüd ei tähtsusta kuidagi kuidagi neid inimesi, kes kirjutavad minu asjadest noh. Nii väga, et, et ma tõesti sellega hästi palju tegelen, aga tegelen küll, et selles mõttes, et see on nagu nii-öelda iga alustage natuke julgemalt minu suhtes sõna võtab, see on ju ikkagi temapoolne justkui nagu mõnes mõttes käe ulatamine. Et kas seal nüüd rusikaga või lahtise käega armas selline kutse, et see on noh, seda aga, et võib-olla ja tema puhul ma ikkagi loodan, et see tegelikult on soov, noh, ta tahab, tahab ja ka teiste puhul, et ta tahab öelda midagi, midagi, mida ta tõesti, mis talle korda läheb, mitte ta tahab mind välja lükata, vaid vastupidi ta. Ja, ja tema puhul, kes konkreetselt praegu rääkisime, et ma usun, et ta ta lihtsalt ikkagi, et ta võiks korraks tulla uuesti seda tükki vaatama, et, et ma arvan, et ta seal ärritab, et see ei ole tegelikult selle tükiga seotud, sest ärritab sellega olen mina ka nõus vägagi, sest minu jaoks ka tehakse väga palju. Väga palju ka tehakse teatrit, mis seal lihtne selles mõttes, et, et unustatakse ära. Sest sest see, et ma ise kirjutan, ei tähenda, et ma ise kirjutan vaid vaid see on see, et ma loon ühe, mõtlen ühe Ühe süsteemi, kus koos me hakkame siis liikuma koos näitlejatega koos selle kooriga, kes selles konkreetses tükid olid ja et, et see on ikkagi paljude inimeste poolt ja me loeme kõrvale, me vaatame kõrvale, mõtleme kõrvale, et noh, väga palju, et et see ei ole lihtsalt selline isekas püüdja ja kõik, kõik teised teised minema, et noh et see on see minu jaoks, tundub, et see on ongi õige. See on üks aspekt, kus kohast on võimalik saada noorele lavastajale tagasisidet vana lavastajaga, kogenud lavastajale. Kuskohast Uku saab veel saar, kelle jutuse kuulad, kelle käest sa käid küsimas, kelle silmadesse sa vaatad, et, et saada aru kas sa sõudsid õiges suunas või läks seekord valesti? No nagu ma olen öelnud emast-isast enda kaaslasest armsas kaaslast enda vendade käest ja oma lähedaste sõprade käest ja, ja siis ka inimeste käest, kes lihtsalt, kellega ma kokku puutun, et see, see ei ole nii-öelda suletud ring, vaid vastupidi, see on väga avatud ring, lihtsalt päris võõras inimene ei tule mulle silma vaatama ja ütlema, aga on juhtunud ka seda ja, ja noh Need on erakordselt liigutavad hetked, kui südamest näed südamest tulevaid sõnu jää. Ja sama liigutavad on, kui keegi tuleb ja siiralt ütleb, mis tema jaoks jäi puudu ja see, see kõik viibki edasi, et ma sellega ka ei ole nõus, mida mul on tunne ka, ehk arvatakse, et et ma olen ennast kuhugi sulgenud oma ringi. Et oma ringi olen sulgunud, et ei, vastupidi väga-väga huviga. Väga mõtlen kaasa, kui, kui räägitakse kuidagi konstruktiivselt kriitiliselt. Lava peal seistes, millist tüüpi aplause on võimalik saada? Väga mitmeid väga erinevaid aplause. Mon eraldab lauset, kui ma olen näitlejana kummardama läinud. Sa oled näitleja laval, räägime praegu sellest. See noh, kui on tore tükk, siis on aplaus ka. Kas selle tunneb kohe ära, peale etenduse lõppu tunneb hinnangu aplaus ist kohe ära. Mida me oleme viimased kuud teinud? Ma ise ei kasutaks sõna hinnaga, ma kasutaks tänu, et kas see tänu on lihtsalt mitme palliline, ta on, et et kui see tänu on vähem palle, siis ei, muidugi tunneb ära selle ja see on jah, loomulikult tunneb ära. Saab lause on erinev Tallinnas Võrus, kus sa veel avastanud oled. Ei, kui kui ikkagi on, on, on hästi, siis see tänu on suur ja kui, kui nii hästi ei ole, seda on väiksem. Et, et selles mõttes ei ole, ei ole küll. Kas näitajad omavahel sellest räägivad ka peale etenduse lõppu või, või natukene aeg vahele mismoodi hinnati, mismoodi reageeritakse, toimub mingi selline käikude vahetus mingite asjade huvides? Ei räägi vist, aga mul on tunne, vähemasti. Aga sõnadeta selge või see ei olegi üldse teema? See ei ole teema, jah, selles mõttes, ei ei, see ei ole üldse see, noh ma ütlen, näitleja ja lavastaja jaoks, ma arvan, põhiväärtus selle nimel, selle, selles teatritöös on proovid raviprotsesse, mis on järgi, see on, see on justkui andmaks nii-öelda inimestele seda, mille eest meile antakse võimalus seda teha ja et me näitame seda, mis me teeme, aga see nüüd ei ole ka nii isekas, et mängimine on tüütu, mina alati püüangi tüki luues sellega kogu aeg arvestada, et näitleja ollakse igaõhtused huvitav mängida, aga aga põhimõtteliselt näitlejale ma arvan, kõige sellisem, kirgastavam ja kõige rohkem ennast arendavam ja ennast muutvam protsess on ikka prooviprotsess ja, ja see on see, millest räägitakse laua taga ja mitte nüüd ei räägita proovidest. Aga noh, nendest tunnetest nendest emotsioonidest muljetest, aga põhiliselt põhiliselt muidugi ei räägita üldse teatrist. Et võitükis konkreetselt, et räägitakse lihtsalt juttu, et. Kui sageli või kui palju on olnud sul selliseid tükke ja ma saan aru, et see küsimus on natukene alatu selles mõttes, et sul meid roll ei olegi ju palju olnud ja, ja iga usinam teatri tead ja saab hakata kohe näpuga rida ajama, aga kui sa tõesti ei ole tundnud lava peale minemise kirge, siis kui proovid on tehtud? Lava peale minemise kirg on, on alati kirg minna laval aga on olnud tükke, kus ma olen pidanud sedasama eneseõigustamist natukene rohkem tegema ja kus ma olen pidanud seda vähem tegema. Seda, et ja selles mingisugust väärtust või sisemist vajadust, et see ongi see, ongi näitleja argipäev, et selles mõttes ma olen väga tänulik, et ma näitlejana töötanud seda kõike kogenud, seda enam ma just noh, minu jaoks teatri jätkusuutlikkus sõltub ainult lavastajatest. Mitte ainult noh, näitlejad on need, kes selle masinavärgi käima panevad, aga et lavastajad peavad tundma vastust. Nad peavad tundma vastutus selles, et näitleja peab seda tükki mängima ja et näitleja tahaks seda tükki mängida ja et, et see asi elaks, et see jääks ellu. Aga peale proove proovid on alati üldiselt sellised kas mõnusad või mitte mõnusad, aga, aga et, et et see vastutustunne, et see, seda ma tahaksin küll lavastajatelt hulka. Ütleme, siin asjad korraga ühes paadis ja teises paadis, mitte korraga, aga, aga mõlemad paadid on sul käsutada. Sa saad näitlejate sellest jutust hästi aru, kui nad räägivad, et Eestis on häid lavastajaid vähe. Ma ei, selles mõttes jah, saan aru küll, aga, aga ma mina mõtlen, et võiks palju rohkemad näitlejad võiksid ise ise proovida, lavastada või siis mingid grupid võiksid rohkem tegutseda, et et see, et ainult lavastajaid oodatakse ja räägitakse, et neid on vähe. Sellest ma tegelikult aru ei saa, kuidas ma saan küll aru, et need, kes lavastavad, et nende seas on, on, sest kõik inimesed on ikkagi vägevad ja andekad, kes ikkagi lavastavad, aga tihtipeale nagu ei rakenda seda ja teevad seda mingisugusest harjumusest või mingisugusest muust, aga siin ma jälle ei taha olla ülekohtune, sest ma tean, et ükskõik mis lavastusega iga lavastajana rajab oma lavastusega väga palju vaeva, et et lihtsalt aeg-ajalt minu mulle tundub, et ei olda enese vastu väga ausad, et mis see impulss, miks ma lavastan, et, et see võiks igal lavastel olla kogu aeg ja siis ta ilmselt saab ise aru, millal ta nüüd võib-olla peaks ja ütlema mingist lavastusest, millal ta tõesti tahab teha, et, et see oleks, see ongi lavastaja vastutus, millest ma räägin, mis mulle tundub, et on teatris ülioluline. Mida sa soovitad kõigile neile, kes ütleme, kas suuremate või väiksemate teatri sõpradena, tunnevad, et viimasel ajal ei ole võib-olla leidnud ja nende jaoks võib-olla teie teatris on, on mitte täiesti, aga mõnevõrra rohtunud. Mis kohad, kust võiks otsida? Ei taha niimoodi soovitada, ma ma ei mõtlegi, et sa peaksid ühte või teist konkreetset teatrimaja, et minge nüüd sinna või teise kohta. Eemalt vaadates tundub, et, et kusagil, kui elu käib ja kusagil justkui mingid asjad toimuvad, kus, mis kohad need on. No. Võivad muutuda, need kohad on kus iganes, need ongi need samad kohad, kus lavastaja tunneb sedasama vastutust ja kus kohas kus kohas tehakse ikkagi noh, kus kohas tehakse selle nimel, et tõesti Publikul on selles mõttes tehtud elu õnneks või kahjuks meil lihtsalt ei ole võib-olla ära õppinud publikuna otsima üles neid tükke sellepärast et nad ei pruugi pruugi enam ja enamasti vist ei toimugi nad kõige kõige ootamatumaid, kõige hõrgumad asjad jälle ei saa niimoodi öelda, toimubki need kindlasti suurtes teatrimajades ka, aga, aga neid on just nendes väikestes gruppides ootamatult kokku saanud seltskondades. Ja neid võib kõik kõikjal olla, et, et selles mõttes sellele küsimusele kõige õigem vastus on see, et seda jah, et see on täiesti stiihia, selles mõttes seda ei saa, seda ei saa kuskile planeerida ja kuskil lubada, saab ainult loota. Ja noh, igal juhul võiks ju teatris käia, et mitte mitte käega lüüa, sest selles vahetuses, mis teatri ja publiku vahel on, et selles on midagi sellist, mida kusagil mujal justkui ei ole. Ja lõpuks see hetk, kus tuled lähevad surnuks, nagu öeldakse, ja eesriie hakkab eest ära vajuma, seda ei suuda mitte millegiga maailmas kompenseerida. Tulgu pärast seda, mis siis tuleb, aga see hetk on see hetk. Ja sina muidugi näed seda teiselt poolt. Mis seal lava taga sellel hetkel toimubki, saalis tuled maha lastakse. Lavale minek, eks ärevus ikkagi väike ja sul jalg väriseb ka veel vahetevahel. Nii ja naa esietendustel ikka väriseb, aga, aga siis siis enam nii väga ei värise, aga et see tahe on ikka. Aga aga jah, nagu ma olen, et seda, see võiks kõik olla veel veel kuidagi suurem ja ainulaadsed, et see teatriõhtu kui sündmus, et see võiks ikkagi olla, et mina teatrisse ta ise ei saa sa juba sellel põhjusel, et ma lihtsalt ise nii läbi imbunud teatrist, mistõttu ma juba käin spordimänge vaatamas ja filme vaatan väga suure huviga ja olen avastanud enda jaoks lihtsalt kinos filmide vaatamisest see, see pauk sealt saadet. Aga et teatris seda ikkagi ka eksisteerib ja aga et seda võiks see teatriõhtu sündmused, seda ma usun, see ongi raske saavutada, kui sa pead, kui näitleja peab mängima nii palju etendusi, aga seda on võimalik saavutada ka niimoodi, et näitleja mängib 100 korda ühte etendust, nii et see on talle sündmus ja, ja see minu jaoks sõltub ikkagi sellest samast prooviprotsess, sest et kas seal on sündinud, kas seal on lastud sündida, millel kuuel minu jaoks, noh, see ongi see sündimiseks märksõna seal sealt tuleb sõnast sündmus ka. Et kui prooviprotsessis on sündinud midagi uut, kas näitlejale, lavastajale, kellele iganes, mida rohkem neid sünnimomente on, seda suurem sündmus see etendus on ja seda kindlam on, et see etendus on ka 50. 60. korral sündmus. Et, et seda, seda igatseks igatseks rohkem, aga, aga see noh, see on stiihia. Nüüd ma valin küll ise selle loo, aga sinu valitud lugude hulgast, mida sellele heale jutule lõpu mängida, siia. Loodan veel, osaliselt tuleb head kuulajad nõrgaks spekkeligolmile. Tänane külaline on Uku Uusberg. Uku oleks kujutanud ette, et seda lugu oleks mänginud sinuga kohtudes kusagil 15 aasta pärast või 20 aasta pärast, siis oleksid sa saanud. Laulda me nagu Frank Sinatra, et, et see on olnud sinu tee. Mis on kontakt sul, selle lood on. Selle looga on esialgu puhtalt selle meloodia kontakt, kuna ja siis, kui ma olen esitanud seda lugu kuskil ei, mitte laul lauljana lauljana, küll ka ühes pulmas, aga siis ma ei teadnud sõnu ja siis ma lihtsalt laulsin seda. Aga, aga, aga see, seda lugu mängis üks hea sõber trompeti ka ühel sellisel ajahetkel täpselt, kus kohas ma leidsin enda südamesse selle inimese, kellega on nüüd järgmine nädal pulmad peal ja siis ta mängis trompetit, mina istusin basseinis ja palusin tal mängida seda seitse korda järjest ja siis sealt ma sain impulsi õppida trompetit, hakata trompetit ja siis ma õppisin trompetit nii kaua, kuni ma selle loo suutsin ära esitada ja siis sinna see mäng jäi. Sest sest täpselt sel hetkel ma siis ma muidugi sellel tüdrukul aeg-ajalt mängisin trompetit, seda lugu ja ja sellega püüdsin teda ikka võluda ja, ja siis kusagil siis ma selle loo sain selgeks, kui see tüdruk ka minuni niimoodi jõudis ja ja kahjuks sinnale trompet õpingut jäid, aga et see oli kuidagi just selle loo õppimine ja et anda see meloodia, aga siis kui ma selle siis muidugi uurisin selle sõnad ja siis ma seda ei ole, nüüd on mul endal ka peas ja vaikselt ka kodusel on laulnud, et ta on noh, ja ma ütlen, et ma olen 24, aga et juba praegu ma võin natuke alla kirjutada sellisele laulule, aga et, et noh, et elu läheb ikka edasi ja siis siis kirjutan veel rohkem. Kuule, emotsionaalselt sinu silmad on nii-öelda veesoone peal või, või põhimõtteliselt nii välja sind endast võimalik viia ei ole. Et, et pisar silmanurk märjaks läheb. On ikka muusika viib mind küll. Ja oma oma näiteks oma noorema venna kirjutatud kooriteosed on, on mul alati. Viimati laulupeol, kus me kohtusime seal selliseid hetki oli. Seal on ikkagi kujul Mesipuud laulda siis etkondades mesipuuga on, on see meie, mu ema koor on mesipood juba laulnud väga-väga ammu, enne kui see mesipuu nii-öelda rahva südamesse jõudis, kuna ema oli, oli lähedane sõber selle Mesipuu kadunud autoriga ja, ja see laul lihtsalt on, on väga võimas, seal on samamoodi tabatud ära minu jaoks miski, miski seletamatu miski, mis on tekstis ja kui sinna veel viis taha panna, siis siis ei ole lihtsalt siis tekib mingi uus uus asi, see, see luuletus ja see viis kuud ja seda sama asja natukene küll teises, teistsuguse helikeele kajab minu meelest minu noorem vend ja see on see, mida selles samas tükis pea vahetus saab kuulda tema loodud lugusid Juhan Liivi, Ernst Enno tekstidele ja see on minu jaoks kuidagi üks äärmiselt võluv komplekt, kui on sellised raske elusaatusega. Luuletajad, kes ei ole, ei ole, ei ole suutnud maailma kontakti leida, mistõttu nende tekstidena tekstid on aeg-ajalt kunstiliselt juskui isekad, et nendest ei pure läbi, aga et kui sinna panna taha, kui panna, tahan, nii vale, vale ja kole väljend, et kui sinna leida see selline harmoonia, selline selline muusika, mis selle teksti kuidagi ellu äratab, siis sa järsku saad aru ja sa loed selle selle luuletaja südant ja ühtlasi ka seal helilooja südamete neetidega hakkavad kokku kõlama ja ja, ja, aga laulupeol oli, oli jah, oli see hetk oli küll, kui ma seda laulsin, aga, aga muidu oli seal oli ka vastakamaid hetki. Et, et laulupidu. Liigutab siin see laulupeo asi või saad sa sellest aru, kui millest inimesed peale seda laulupidu räägivad oma mingitest sellistest väga eufoorilistest emotsioonidest? No ma saan sellest väga hästi aru või on selline massi massi mingi psühhoos, millel võib-olla selle pinna ja paigaga, mille kaart meil siinsamas kõrval. See on inimeste, minu, minu meelest on see inimeste miskisugune vajadus ja laulupidu on just isaga sellest rääkisin siis nad on justkui eesti rahva selline liturgia, selline teenistus, mis seal iga kolme või viie aasta tagant toimub, kuskohas on noh, mis ongi nagu üks jumalateenistus juskui kuna eestlaseks olemise teenistus jah, aga et mis mind ärritab, mida aeg edasi laulupeole on see, et, et aga miks seda eestlaseks olemist siis muidu ei ole. Et, et see on ka seesama solidaarsuse, selle usalduse, selle koosolemise igatsus, aga, aga siis, kui juba laulupeolt ära minnakse, tegelikult seda kõike on võimalik ju inimeste vahel ka mitte see, et oh, sa oled eestlane, ma olen eestlane küll meil on mõnusaid lihtsalt, et olla selle inimese suhtes olla, olla, olla koos, aga see, ma tean, et see kõlab eriti kui seda ise rääkida, kõva häälega rääkida, siis see kõlab niimoodi kentsakate, et mis sellest rääkida, aga et jah, et ma kuidagi seal laulupeol oligi. Noh, ühest küljest on see ilus, aga teisest küljest õudselt nagu ärritab ka, et et see Sest selle jaoks ei ole vaja kokku tulla, ei ole vaja laulda? Ei jaa, sealse utreerub, aga sealt võiksime minna Edamiselgitatakse muidugi, muidugi mis on need asjad, mida sa Uku lähemate aastate jooksul tahaksid ära teha. On sul kaasas sinu, sinu seljakotis mingid sellised marssalikepid, millest vaikselt, mida? Sa tead, et, et, et sa tegutsed nende ja nende asjade nimel praegu. Noh, niimoodi programmiliselt on seda raske ja mitte raskeid imelik öelda, just materjali. Ei, ma just tahan öelda, et minu põhiline siht ikkagi on saada isaks. Aga, aga, aga siis sealt sealt edasi tahaks muidugi muidugi ilmselt ka lavastada ja, ja veel rohkem inimesi kaasata sellesse nii-öelda punti, kellega, kellega muudkui teha tükke ja lõpuks noh, ideaalis võiks lõbus kogu Eesti teater, näitlejate pere olla olla, olla niimoodi ühtne, ühtne grupp, sest tegelikult on noh, Eestis põhimõtteliselt üks selles ongi Eesti teater, siis meil siin on 300 või ma ei tea, mitu näitlejat neid on nii paganama vähe, et et see teatrite teatri ja teise teatri vahel on mingisuguseid. Et see on minu meelest väga vale, et minu meelest võiksid teatrit väga-väga rohkem koostööd teha ja, ja kuidagi saada. Uku nii selle esimese asja osas hoian sulle pöialt. Aga veel kindlasti ka selle teise asja osas selle saavutamiseks. Need kõik on erakordselt kauneid eesmärgid tänase L2 piklikku saatekülaline Uku Uusberg. Uku viimane lugu jääb kohe mängima tänast kohtumist lõpetama siin ja see on ka lugu, mille, mille, mille osas ei ole sul päris ükskõik. Ei, selle osas ei ole kaugeltki kõik see, see on, on siis seesama. Alustasime koorilauluga ja minu jaoks on see koor, koor kui selline ja see, mis ma sealt olen kaasa saanud, on, on midagi palju enamat kui lihtsalt koorilaul vaid inimeseks olemise mingisugune asi ja, ja minu ema tegi Rapla skoori ja tema kooriga alustasime ja nüüd teeb juba minu noorem vend koori paljude Raplale, vilistlaste ja uute sõpradega ning vend on kirjutanud koorimuusikat ja ja sellest muusikast tõugatuna. Ma kirjutasin selle näitemängu peavahetus ja sealsamas näitab, on, kus mina pean selle näitemängu nii-öelda üheks hümniks või, või hümniks võibki öelda seda järgnevat lugu, mis on siis minu venna poolt kirjutatud ja ja laulab seda koor, head ööd, vend, kes võttis selle nimetuse peale minu diplomietendust, kus nad ka osalesid ja ja lugu on Juhan Liivi tekstile Juhan Liivi luuletusele. Muusika autoriks siis lend, armas Rent, Pärt.