Ärgaks piknikul. Tere kaunist laupäeva raadiokuulajad. Alanud on saade pealkirjaga ärgaks piknikul piknikutekil täna saatejuhi Urmas Vainoga koos Ardo Ran Varres. Tervist, tere. Ardo. Ma peaksin seda, kas me kuulajatega varastame järgmise kahe tunni jooksul head või väga head aega. Siis milline aeg töö tegemiseks kõige ideaalsem on, kas see, kus me praegu elame või, või talvel siis kui on pime ja väliseid segajaid ära meelitajaid, et on vähem, sa räägid minu tööst, jah, jaa, ikka ikka talvel on mõnusam. Et suvel tahaks nagu pigem midagi muud teha, absoluutselt. Siis me varastame seda aega selle järgmise kahe tunni jooksul, mis kuuluks muul, aga mitte tööle. Just see hoiab südametunnistuse natukene puhtamana. Vähemalt mee kuulajatel ja minul ka siis. Kuidas sa ise oma plaane teed? Kui sa mõtled pika aja peale ette Teedsa oma plaane läbi töö või läbi elu, mis vajab elamist? Noh, see on jube keeruline küsimus selles mõttes, et selles saates ongi ainult keeruline asi, mis ma saan aru, keerulised, meeldivad ja väga head küsimus, ma saan aru, et katsume kuskilt otsast pihta hakata. Noh lühidalt, ma tahaks natukene rääkida. Tema oma c5 ehk siis ma ei tea, kes mind teab näitlejana, kes mind teab heliloojana, kes mind muusikuna ja nii edasi. Et, et ma ikkagi ei ole nii professionaalne näitleja, kes enam ei tegutse näitlejana ja kes hobi korras hakkas tegelema muusiku muusikaga ja nüüd on see saanud nagu minu tööks. Nii et noh, kui sul on hobi ja töö koos, siis see on natuke teistsugune, teistsugune asi kui selline üheksast viieni kuskil tehases tööl käinud. Aga ma arvan, et plaanid käivad ikka niimoodi, et noh, ma töötan ka Eesti Draamateatris muusikajuhina ja seal on ikkagi väga konkreetsed plaanid, mis me teeme järgmine kuu või poole aasta pärast. No need on need hetked, mida tööleping käsib meil ette mõelda ja, ja, ja, ja personalijuht rahul oleks siis ta siis ta nii-öelda näeb ette, et, Ja nagu ma viimati lepingust vaatasin, et 36 tundi nädalas on siis see ametlik aeg ja siis ma harutasin sõrmedel kokku, et umbes 100 tundi nädalas ma olen ärkvel. Nii et sealt siis järeldada, et umbes 70 või 64 tundi on siis nagu see nii-öelda see ülejäänud aeg mida saab siis ise planeerida ja, ja noh nii-öelda toimetada oma äranägemise järgi. Aga plaanid muidugi töö perereisi. Plaanid aga kui pikapeale ette sul see tööleping ette nähtud on, ehk kui palju sa tead seda, et, et sinu töönädalad jaotuvad 36 64. Ma ei mäleta, viimane leping sai sõlmitud vist kolmeks aastaks, kehtib vist veel aasta otsa, nii et praegu on kuni järgmise aasta suveni. Aga sinu enda plaanid ulatuvad sellest pikemalt ettepoole ajas? Ei, mitte oluliselt. Nüüd, kui ma küsiksin sinu käest, mis juhtub või mis toimub Ardo Ran Varrese elus aastal 2019 ehk 10 aasta pärast, siis. Kui sul täiesti võlgu täiesti võlgu selles mõttes, et ma elan ikkagi päev korraga või mingisugune periood korraga vaatan minevikku, siis mulle mulle jääb selline mulje, et ühe elu sisse võib mahtuda vähemalt kolm, neli elu. Nii et ma ei kujuta ette, mis tulevik toob või noh, ma olen alati avatud ja alati nagu valmis kaasa mängima. Selles mõttes ma ei ole sedasorti planeerija tüüp, et ma tean täpselt kuhu ma lähenemised täpselt saata. Nagu te kuulete, on täna piknikul külaline erakordselt erinevate. Aga kui erinevate ikkagi saame tänase saate jooksul teada ametite harrastustest hobidega inimene. Ja mul on väga hea meel selle üle, et Ardo ei ole tulnud täna siia piknikule mitte tühjade kätega, vaid on võtnud kaasa. Võtsid riiulist või sul on hunnikus riiulis valdavalt kas ja hunnikus ka ma saan aru, pisutan hunnikus, kas hunnikus on need, mis enam nagu kuulamiseks ei kuulu? Ta pidi need, mis tuleb kõik need suve jooksul läbi kuulata. Need on hunnikus. Sinul on plaadihunnik suurem kui öökapi peal olev raamatute hunnik, mis lugemist tahavad. Ei ole, raamatute hunnik on väga suur, mis ootab, ja raamatuid ma viimasel ajal olen hakanud just rohkem lugema, nii et need plaate vähem raamatuid rohkem. Nii aga esimese loo, millise sa valisid ja milleks? See on Shan, mis sellel three nii loonime EK kui nõks kolm. Ja see on selline väga nostalgiahõnguline muusika minu jaoks. Mulle meenub see, kui ma kaheksakümnendatel laenasin ühe klassiõe käest diktofoni selle pleieri, millega sai ka lindistada, aga pleieri ja siis panin sinna šarre muusika kasseti. Ja mul on üks selline kaader selles, kuidas mul lausa pisarad tilkusid sellest sellest liigutusest, mida see muusika minus tekitas. Kujuta ette, selline 12 aastane poisike läheb hommikul talvel kella seitsme-kaheksa ajal kooli, lihtsalt nutab. Sest ta kuuleb midagi nii vägevat. Shon, Michel sor sind nutma täiesti. Tänase R2 piklikku saatekülaline on Ardo Ran Varres jalutama palun väga vabandust paluma, et ma katkestan sul selle muusika kuulamisega aga kuna ütleme nutmas naisterahvast veel keerulisem objekt, nuttev meesterahvas, siis siinkohal lihtsalt tuleb hakata täis rääkima. Ja ma tahtsin rääkida, kui sina said seda muusikat esimest korda klassiõe käes, siis mina sõin seda muideks esimest korda klassivenna käest. Ja Ma mäletan, me sõitsime ühe sõbraga või majas elava poisiga koos Otepääle, ta sõitis krossi. Mina küsisin oma klassivenna käest laenuks makki, et võta krossile kaasa, ainukene kassett, mis seal sees oli, oli, oli, oli seesama, mis seal sorr siis me kõndisime kuidagi mäe peal ja ma valetasin, ma mäletan väga hästi, mõtlesin, kuidas ma olen näinud ka selle lugude videosid. Muidugi ma ei olnud näinud, aga pilt lihtsalt sellest olin sedavõrd elav, et ma pidin ära rääkima, et ma olen näinud selliseid selliseid videosid siin oleks kuidagi oleks olnud labane hakata rääkima, et näed, ma mõtlesin välja ei tundnud, ei tundnud nii äge, just ma mõtlen, et et minu kogemus, eks ole, oli kuskil 80.-te keskel. Ja noh, selles mõttes elektroonilist muusikat praktiliselt üldse ei kuulnud üldse, kogu lääne muusikakultuur oli meie jaoks suht tundmatu, eks ja see kuidagi lõi nii haamriga pähe. Kuidagi avas mingeid selliseid uksed, nüüd hiljem muidugi aru, et elektroonilise muusika maailmas on toimunud palju huvitavamaid asju. Aga šarreli võib-olla see, kes need piirid ületas ja jõudis meieni kuidagi palju jõulisem. Kuidagi prantsuse ja Nõukogude Liidu rahvaste sõpruslasi ta lihtsalt üle piir, täpselt oli see ka kuidagi oluline just kõige selle kontekstis. Kuule, kui sa hakkasid juba ennem omassiivist rääkima, see on erakordselt huvitav, sellepärast et planeeritud sinuga sellest vestelda. Sulle endale nii-öelda failina oma CV on olemas. On jah, sest seda on mul haavahest projektide vahest küsiti projektiga kaasa, küsiti, millest see koosneb, sul sündis 74. aastal. Käis Tallinna muusikakeskkoolis 11 aastat, siis lavakunstikooli seitsmeteistkümnes lend siis viis aastat Rakvere teatri näitleja siis draamateatrisse kaks aastat näitlejana ja aastast üheksa ei vabandust, 2003 siis muusika. No sa läksid ka täpselt sedasama orgi otsa, kui ma me nii-öelda kohtumist ette valmistasime, mõtlesin just sedasama nende CW asjade peale, mõtlesin, et mille pagana pärast küll või millisel hetkel meie elulookirjeldus muutus meie töökirjelduseks ametikirjelduseks geniaalne tööandja, nii-öelda nipp inimene omale. Sealt teha aga no samas teisest küljest see räägib ikkagi inimese valikutest ja noh, vaevalt et keegi nüüd inimest sunnib vägisi mingisse kooli astuma või noh, see ikkagi räägib sellest, kuhu inimene tol hetkel oli jõudnud. Ja, ja selles mõttes need pöördepunktid on seal kirjas. Milliste aspektide või milliste hetkede üle saamas viis kõige kõige suuremat uhkust tunned? No eks mul on ikkagi väga hea meel, et ma suutsin muusikakeskkooli lõpetada ja mitte üldse kehvade tulemustega. Teiseks ma olen väga uhke selle üle, et mul õnnestus lavakooli sisse saada, see oli ikkagi ju väga suur asi. Kolmandaks, väga rõõmus, et ma olen saanud viis aastat töötada professionaalse näitlejana. Et ma olen selle unistuse, Ma olen täide viinud või ellu viinud, et ma ei saa vanas eas enam kahetseda, et oleks proovinud, küll ma oleksin teinud, on ju? Aga kui sa vaatad kõigele sellele ajale tagasi ja mõtled endast kui mitte siis ainult praeguse hetke olendist, vaid, vaid vaid olevusest, kes, kes on kõik see, mis seal kirjas on siis helilooja, näitleja, muusik, kes on näiteks kõige rohkem, oled hetkel kokku kuidagi summa summaarum, ma ei tea, kas niimoodi niimoodi saab, aga, aga proovi. Mul tuleb meelde üks intervjuu Jan kausiga, kes on ju ka muusik ja kirjanik ja luuletaja ja publitsist ja tont teab kes veel kõik, ja tema vastas sellele küsimusele väga kuidagi nutikalt. Et, et mina olen mina, mul on lihtsalt erinevad huvid. Aga ma vastaks samamoodi, aga, aga noh, ma näiteks mul tuli meelde selline asi, et ma, kui ma lasteaeda lõpetasin, siis lasteaias ja küsitakse, kelleks sa tahad saada. Ja ma avastasin, leidsin selle postkaardi üles, kuhu see siis kirjutan, nii nagu seitsme aastane, mis sa arvad? No ma loodan, et see ei olnud kosmonaut, see ei olnud kuidagi teerulli. Et muusikuks saada ja ju ma siis ikkagi sain muusikuks, et samas tajun seda, et mul on, minus on väga palju teab teatraali verd. Et ma mulle noh, ütleme siis niimoodi, et tetraali hingega muusik Konkreetsed need asjad siis helilooja, näitleja, muusik, sinu jaoks on need rollid, kui, kui teineteisest lahus elavad. Noh, see on nii ja naa, sest et, et noh, ütleme minu igapäevaelus, eks mul on ikkagi suhteliselt keeruline Ennast kuidagi suhtestada, sest ühiskond kipub ju väga ruttu inimeste raamid raamistama ja sa oled ju inimese segadusse, kui ta, kui ta ei suuda sind nagu raami panna riiulisele, kuule, kuhu riiulisse sa oled kuulnud, tegelikult sa üritad ju täpselt sama praegu minu kohta teada saada, eks. Aga, aga ma ütleks siis niimoodi, et ega ma ei tea isegi, et et võib-olla kunagi minust näiteks fotograaf, sest ma tean, et teismelisena tegime väga palju pilte ja, ja nüüd ma, kus mõned pildid uuesti üle vaatasime, avastasin, et ei ole üldse halvad pildid. Ja näiteks minu vend Tarvo Hanno Varres hakkas minu pealt fotograafiaga tegelema. Et ja Tarvo jällegi tegeles näitlemisega ja Tarmo on tegelenud ka muusikaga ja samas kui ma mõtlen oma isa peale, kes tegeles umbes umbes seitsme või 10 erineva asjaga, kes oli 30.-te lõpus, noh, ma olen muide väga vanade vanemate laps, kolmandate lõpus jõudis olla maakoolis õpetaja, siis džässbändis, saksofonist, hiljem insener ja nii edasi ja nii edasi, edasi, et, et, et kui ma hakkan niimoodi mõtlema, siis ma saan aru, et et ei olegi sellist ühest vastust pikas koridoris ridamisi uksi, veel täpselt kinniseid, mis ootavad lahtede täpselt, aga ütlevad praegu ma tunnen küll, et, et, et kompositsioon huvitab mind kõige rohkem ja ma kasvasin nüüd uuesti kooli, et ennast täiendada ja ma tunnen küll, et see on praegu minu valdab kõiki momendil. Noh, helilooja, ma panin ka selles nimekirjas siis enda jaoks esimeseks väga lihtsal põhjusel. Muusika otseselt teatrit ei vaja mitte üks raas teater ilma muusikata. Noh, ilmselt ei, ei, ei saa olla. Kuna teater on ikkagi ikkagi sümbioos kunst, siis muusika on seal tihtipeale väga oluline. Ja. Oled sa selle ärasaru saanud, et sa oledki jõudnud välja selle kõige suuremani noh, selleni, mis, millest, millest teised asjad hakkavad koosnema. Sa mõtled, pead silmas, et muusika, kui võimsam? Tead, ma olen mõelnud, et luule on vist kõige kõige võimsamalt. Ma imetlen luuletajaid ja ma ja ma austan väga luulet ja ma loen väga palju luulet ja mulle tundub, et see on ikkagi ülim. Ja kui ma mõtlen muusikaajaloo peale, siis väga paljud heliteosed on ikkagi saanud inspiratsiooni kirjandusest. Et mulle tundub, et ikkagi noh, luuletajad ja kirjanikud on ikkagi mingis mõttes kõige alus, nende pealt tehakse muusikateoseid, kunstiteoseid, Tre teoseid, filme nad mõjutavad põlvkondi ja nii edasi ja nii edasi, edasi nad sõnastavad midagi väga olulist, mida võib-olla järgmine põlvkond alles hakkab realiseerima. Et selles mõttes õppida korra kuus, seitse tuuri kuus seitse Minoori hakata laulukesi kirjutama ei ole nüüd küll väga keeruline ja, ja väga nagu noh, mingis mõttes ülim tegevus. Et loomulikult komponeerimine iseenesest on väga huvitav ja seal on väga palju neid labürindis neid uksi, mida võiks avada ja kuhu võiks sisse astuda. Ja loomulikult seal on väga põnevaid maailmu. Aga Ma ei, ma ei, ma ei teeks sellest mingit puusliku või sellist, see on, see on nagu üks keel, nagu see on nagu võõrkeeleoskus. Muusikalised võnked, mis on loodud sõnadega, et see on nii-öelda No minu jaoks küll, jah, ma usun küll, et, et seal seal ikkagi see on ikkagi noh, ta on ikkagi kõige kõige võimsama mõjujõuga muusika on lihtsalt sellepärast ta jätab tihtipeale sellise sellise tabamatu mõju, kuna ta mõjutab meid mitte nagu mitte nagu lingvistiliselt, vaid kuidagi teist kaudu, siis inimene, kes pole muusikat õppinud, tajub kuidagi seda nagu väga müstiliselt võib-olla aga inimene, kes seda on õppinud. Ahaa, näiteks noh, näiteks mina olen kretiin, ma ei saa näiteks rahulikult filmi vaadata. Ma juba kuulen aha. Nii, metsasarved mängivad niiviisi helistikust. Ahah, nüüd kalduti subdominant. Noh et see pidi olema niimoodi, et kes on muusikat õppinud tajuma muusikat vasaku ajupoolkeraga, kes ei ole õppinud see paremaga ja see, kes vasaku ajupoolkeraga seda teeb, see loebki seda nagu mingisugust matemaatilist tehet, eks. Ja seda õpetatakse koolis, muusikakoolis, akadeemias solfedžo harmoonia, et sa oled võimeline kuulmiseni järgige muusikat maha kirjutama analüüsima harmooniat, meloodiaid, et selles mõttes kui see ei ole sellega tegelenud, siis jätab see tõesti siukse müstilise mulje. Noh, ma kujutan ette, et ka kunstnikud räägivad täpselt samasugust juttu, et tegelikult on iga inimene võimeline joonistama kõige kõige inimene. Ma ei oska joonistada, ei, me teeme sulle aabitsa selgeks, küll sa oskad. Lihtsalt on vaja omandada teatud hulk käsitööndusliku võtteid, just muidugi, sealt on need samm edasi, eks ole, et noh kõik me võiksime kirjutada romaani pik Me võiksime kirjutada luuletuse. Aga lihtsalt on, on jah, teatud inimesed, kellel see tuleb kuidagi paremini välja. Miks see nii on, keegi ei tea täpselt, aga järsku kellelegi nii öelda. Mis hetkel sa aru said, et, et mitte ainult need instrumendid mida sa oled muusikakoolis õppinud ei ole, ei ole pillid, mida mängida, vaid sa ise oled mingis mõttes pill ühe või teise lavastaja ühe või teise teksti või materjali käes. Sa mõtled nüüd, et, et kust see näitleja see on, see jääb ka sinna kaheksakümnendates tegelikult minu teismeiga. Et see oli üks väga-väga huvitav aeg, kus nagu me teame, raha kellelegi ei olnud ja tartlased olid noh, meie jaoks nagunii-öelda tundmatud ja siis oli väga oluline muusika, kirjandus, teater, luule, vastupanu liikumine, mis iganes, see on ikkagi kooli ajal punk, eks ju, ja nii edasi, nii edasi, nii edasi. Ja, ja see oli ikkagi see aeg, kus teater kandis endas midagi niivõrd sõnulseletamatult võimsat ja midagi, a'la nagu praegu inimene läheb laulupeole, saab sealt väga tugeva laengu, tajub, et oo, see väike rahvas on võimeline midagi väga millestki väga võimsaks. Et tegelikult kaheksakümnendatel oli sõnateater sama, sama võimas, kui raske oli pileteid saada. Kuidas hiirvaikselt kuulati, väga tõsiseid mitmetunniseid draamasid, püüdes sealt kätte saada seda tõde ja seda niisugust sihukest tajumist, et, et me veel kunagi saame vabaks, et me kunagi veel teeme midagi. Ja loomulikult see mõjutas, mõjutas ka mind väga tugevalt ja kuskil juba 12 aastaselt ma sattusin laste ja noorte muusikateatrisse ja siis ma mäletan, et mul on väga hull mõte, oli veel 12 aastasele, mõtlesin, et ah, et et ma saan kaheksa, teistel ma seal lavakas lõdval siis noh, ma olen nii kõva mees. Esimesed rollid olid kukk, näärivanaks, hiir, mingit kassid mäletas, ööbik. Ja pisike oli, oli üks näidend ja, ja siis oli pärit, on sama, mis maitses. Võlupulbri lugu, muide Urmas latikas ja Urmas Sisaski väga toredad muusikalavastused. Muusikateosed, mis, mis olid siis nagu lavavormis. Aga siis kaheksateistaastane vanus kätte tuli siis ma sain aru, et, et muusikuna ma saaksin, ütleme, mõtlesin klarnetit, klarnetimängijana mul ei ole mingit probleemi akadeemiasse sisse saada. Et kas ma näitlejana saan, see oli muutunud nagu, väga kaheldav, küsitavaks aga ma otsustasin riskida ja, ja see õnnestus, klannet oli sisseastumiskatsetel kaasas peaaegu ette, et tegelikult see oligi niimoodi, et ma muusikakeskkooli lõpuaktusel mängisin, ERSO ka, ma tea, Tõnu Kaljuste dirigeeris, mängisin klarnetikontsert ja siis paar nädalat hiljem juba. Elasin juba täiesti täiesti teises maailmas. Ja olin väga õnnelik kalli Komissarovi lennuliige. 27 17 17 ja 730 veel sinna, teater on selline selline tsunfti asi, eks ju, selline asi, mis sünnib suures kollektiivis ja väga harva on, on. No ja enamasti siis ka mitte tegelikult üksinda ei saa teatris midagi ära teha, need kõige lihtsamad mõeldakse jah, mingi monoetendusega tegelikult seal ka on ju alati mingi kamp kaasas. Samas helilooming on erakordselt selline individualistlik ja ma usun, et ma ei eksi, kui ma ütlen selline üksiolemise kunstivili kuumas keskkonnas sa ennast, noh nüüd kuna sa näitlejatööd aktiivselt ei tee, aga ikkagi kuumas keskkonnas sa ennast kodusemalt tunnet tundsid. Ma töötan Eesti Draamateatris praegu ja ma tajun, et see keskkonnana mulle ideaalne, see on niisugune riik riigis ja ma tunnen selle riigi reegleid ja mul on seal hea olla, seal on head inimesed ja ja reeglina ikkagi noh, ütleme, näitlejad kui sa oled juba selle tsunfti liige, sind sind ikkagi hoitakse ja armastatakse ja sina hoiad ja armastad teisi ja näitlejatel on üks väga suur voorus, et nendel on kaitsekihid üsna maas nendega suhteliselt lihtne suhelda, rääkida maailma asjadest ja, ja ja see on üks täitsa oma omaette selline nagu universum. Et selles mõttes keskkonnale on see ideaalne. Aga, aga aga teisest küljest ma avastasin seda, et ega see riigiteatri repertuaariteatri näitleja amet mulle ikkagi ei sobi, see ei ole minu hingele. Selle ma sain üsna ruttu selgeks ja, ja tasapisi oleme hakanud rohkem tegelema muusikaga ja aru saanud, et, et see vabadus, mida see mulle annab, on mulle oluline, sellepärast et, et kui sa oled näitleja, sul on hommikuti proovid, õhtutusele etendused, väljasõidud, suve, etendused, seriaalid, mis iganes ja näitleja ei saa öelda, ei ütle mulle üks näitleja, kes ütleb ei, noh, see on mingi suur staar, kellel on valida võib-olla seal 10 asja vahel, aga reeglina näit ütleb jah, jah, jah, ma olen nõus kõigega sellepärast et et näitleja keha hääldama valimisongi, tema instrument ja saga suled praegu või sind ei ole olemas. Ehk siis sa pead kogu aeg olema Barnassil, tõestama ennast. Sa pead olema orbiidil, sa pead tulema lavastajatele meelde. Aga, aga olla muusika looja on tunduvalt mugavam ja lihtsam vaikselt nokitseda omaette. Kui sa teed muusika valmis, siis ta hakkab oma elu elama, sa võid minna näiteks kaheks nädalaks koduriigist ära. Muusika teeb seal etenduses oma tööd edasi, eksju, et selles mõttes ta ja noh, ma hindan seda vabadust, mis ta mulle annab. Selle vabaduse, vabandust, ma segan vahele, kas selle vabaduse võtsid sa endale ise või ühel hetkel avastasid, et lavastajad sinuga uutest projektidest enam väga ei räägi. Pigem oli see, aga see oli ka nagu niimoodi, et ma olin viis aastat Rakvere teatri näitleja ja ma olin väga selline ambitsioonika näitleja. Ja siis ühel päeval ma sain aru, et see ambitsioon, Me hakkame nüüd kuhugi kaduma ja et mul nagu edevus hakkab nagu taanduma ja nagu öeldakse, et ma olen oma aplausi kätte saanud, et see ei olnud enam mootor. Ja siis ma sain aru, et ma tahan kodulinna Tallinna tagasi. Aga see päris nii lihtne ei ole, et sa lihtsalt tuled ja ütled Hola ja rakveres kõrini, olge head ja siin on mu tööraamat. Jah, et nüüd ma olen siis Tallinnas. Et igal pool on omad tsunftid, omad ringkonnad, omad eelistused. Ja, ja noh, ma ei tea ju siis noh nagu ka meie õppejõud Kalju Komissarov ütles, et ikkagi õnne peab metsikult olema. See õnn ikkagi tähendab seda, et sul peab olema oma lavastaja, seal peab olema oma tiimis olema oma mõttekaaslaste ring. Minul seda sel hetkel ei olnud, ma mäletan, mõtlesin, et ma lähen Tallinnas kasvõi taksojuhiks, peaasi, et ma saaks oma kodulinna tagasi, et mul lihtsalt nii kohutavalt igatsesin siia tagasi. Mis oli, mis siin nii-öelda, mis sai Rakveres täis või ümber? Tead, kui sa oled kogu aeg laval, ei, annad, annad, annad, siis sa tahad ka tagasi saada, aga vabandust väga, aga see väike koht ei suuda sulle seda tagasi anda, sellepärast et seal ei ole kontserdielu, seal ei ole muusikaelu teatrielu kirjanduselu see puudub seal. Sisuliselt elavad seal näitlejad tegelikult selles samas majas 24 h kogemata tehes küll nii-öelda vahepeal kõrvalepõike. Koju koikule magama täpselt, et ma absoluutselt ma ei halvusta seda, aga lihtsalt ma tajun seda, et ma olen niivõrd kultuurinäljas olev inimene, ma vajan akude laadimist nii metsikult, et näiteks praegu, kus ma Tallinnas olen, siis ma käin Berliinis akusid laadimas, sest ma tajun, et ka siin nüüd jääb mulle väheks. Ja viimati elasime perega kolm kuud Berliinis ja see oli superaeg, mis aitab, aitab nagu väga palju edasi ja on aidanud ka viimastel teostel õõnestada. Aga ometi tegelikult ka sellel hetkel ju päris nii sujuvalt lavalt äratulek ei läinud, eksju, sa ju töötasid Draamateatris ka mõned mõned aastat, kaks või kolm aastat ikkagi ikkagi näitlejana. Jah, ja siis ühel päeval teatati mulle, et, et lavastaja, teine siin on niisugune levinud väljend, et viisakalt nagu tööleping lõpetada. Muide, täpselt samal päeval lõpetati tööleping ka sellise näitlejaga nagu Andres Puustusmaa. Ja praegu mõtlen, et minu meelest maailm peaks olema õnnelikum, et Andres Puustusmaa tol päeval. Et tal see tööleping lõpetati, sellepärast et tema näol on maailm saanud endale ühe väga-väga kihvti filmi režissööri juurde. Ja ma loodan, et ka minu näol ühe väga toreda teatri ja filmimuusika helilooja. Nii et see, see on ilmselt selline vastastikune. Et see, et kuhu ma oma energia rakendamine, kus potentsiaal kõige võimsam. Ja seda on ju näha, kui sa noh, nagu kidud või seal seal nagu ei lähe nagu mootor käima, said sa sellest, mida sa praegu ütlesid aru juba sellel hetkel, või oli see sellel hetkel ikkagi hoopis see oli noh, kuidas ma ütlen. Tegelikult oli nii, et juba lavakunstikooli lõppedes pakuti mulle draamateatri muusikajuhi kohta. Ma ütlesin, eiei siis, kui ma tulin Tallinna 2001, pakuti mulle uuesti seda kohta ja kui need 2003 kolmandat korda seda pakuti, siis ma mõtlesin, et arvata neljandat korda ei tule ja et kui saatus juba niimoodi koputab ja mängib sulle selle võimaluse ette, siis noh, miks mitte proovida. Et selles mõttes ma usun küll mingit võimalust tuleb vastu võtta ja ei ole mõtet, hambad ristis sundi tõenäoliselt minust peab saama see ja kui ei saa, siis on kõik läbilase saatusel ennast juhtida, mängi mängi saatusega kaasa ja võib-olla läheb palju paremini. Laseme ennast saatusel juhtida nüüd järgmise muusikapala juurde ja see on eriti kurva muusika ansambel, täpselt mis nüüd muidugi kõlab siia lõppu eriti kurvalt kuidagi selle loo peale praegu. Jah ma tahaks Sven Guntus pikemalt rääkida, et ma mõtlesingi, et tänases saates võiks teha kummarduse mõningatele inimestele, kes on minu jaoks olulised olnud. Aga räägime nendest inimestest peale seda ja Sven Kumptus siis, kui me oleme selle loo ära kuulanud. Olen suure lik. See on nii inimlik. Nii asja allik on minu tuuleriik. On viinud tuulepeegel. On nuut, tuule, Peek. Loojaalnek oodani. Normaalne rahulik plaan ritta on minul loogika, on minul loogika, on minul, Oki ka. Mitu vaktsiin ritud kontrollitud? Soorolli too. Oli. Soo oi too sünnitunne. Nii tuus. See on kirja alli sotsi ja. Ärgaks piknikul on Saabe ja tänase Saatekülaline Ardo Ran Varres. Sa tahtsid rääkida inimestest, kui palju on neid inimesi, kelle peale sa mõtled sagedamini kui, kui, kui teistele. Minu meelest üldse sõbrad on kõige olulisem siin maailmas, et. Mõni ütleb, et sugulased, aga samas sugulased kõik ei pruugi nagu sõbrad olla. Ja sama selle mõned lähedased võivad olla rohkem sõbrad kui, kui lähedased, nii et nimetataksegi ikkagi kõige olulisemaks sõprust, sõpru ja ma mõtlen nende peale palju ja. Sven Guntu, laulnud siia tulijate, ma ennem rääkisin 80.-te keskpaigast 20.-te lõpust, et noh, sisuliselt ma olin selline selline väga tüüpiline Tallinna muusikakeskkooli õpilane, kes käis üheksast viieni ja harjutas oma pilli. Ja siis kuidagi tulid malevasuved ja kuidagi selle kaudu tutvusin ma Sven Guntu ka ja paljudele tuleb see üllatusena, et ma olin kurva muusika ansambli asutajaliige ja ka mitmed lood on minu organiseeritud. Et ütleme, esimesed kaks-kolm aastat me tegime Sven Guntuga ikkagi väga tihedat koostööd. Istusime ööde kaupa ja tema pakkus välja ja mina pakkusin välja, see oli üks midagi, kui nüüd hiljem tagantjärgi mõtlen. Ja mitte üldse sellepärast, et Sven on siit ilmast lahkunud vaid ka ennem seda ma juba järsku sain aru, et, et see on täiesti kordumatu, see lihtsalt seda ei tule mitte kunagi enam. Ma nii kohutavalt igatseksid sedasorti sümbioosi järgi loomingus, aga seda ei saa osta-müüa-vahetada. Selle, mis oli, mis tekitas selle selle tunde Ma katsun seda sõnastada, see kuidagi mind kutsuti, et kuule, tuled, Svend mingit mingit naljakat bändi, et vananen päevadel vaja neli lugu mängida ja mina mängin saksofoni ja Tiit Kikas, muidu oli ka seal ja siis oli veel paar inimest ja, ja siis kuidagi meie see veregrupp nii klappis. Kusjuures vennastus veel muusikaakadeemias toonase konservatooriumisse, ooperilaulu ettevalmistusse ja ta laulis ju tegelikult päris hästi nagu selles mõttes oli jube kihvt vaadata, kuidas, kuidas ta siis oma valiku tegi, tegelikult oleks võinud temast saada, ma usun, täiesti korraliku ooperiartist oleks ennast korralikult koolitanud. Ja kuidas ta nagu selle piirangu tegi, sest et see vägi, mis temast sees, oli see selline maailma valu ja selline noh, nagu öeldakse, selline närvid, pintsaku peal olemine, mida ka Viidingu kohta on korduvalt öeldud ja, ja, ja minu meelest Viiding Guntu on mingis mõttes väga sarnased isiksused. Et et see, kuidas ta selle kõik järsku oma sellesse bändi nagu nagu välja välja elas ja kuidas need lood sündisid ja kuidas samal ajal tuli ju Eesti vabariik, siis sündis teater, Taali teater ja Sven Guntu sai sinna nii-öelda nagu katust, niimoodi, et me hakkasime seal proove tegema ja saime seal kontserte teha. Ja ma mäletan, et lavakas veel vaadati seal sellele veel suhteliselt nagu kirtsutati nina, et oot-oot, et et kuule, et sinu nimi on kuskil seal Von Krahli teatri mingi etenduse plakatil, noh, selles mõttes, et see oli ikkagi noh, need olid sellised ajad, kus ei olnud veel telereklaame, inimesed polnud näinud ja kus oli selline akadeemiline kultuur, oli ikkagi väga prevaleeriv, eks ole, et sellist nagu alternatiivkultuuri sisuliselt polnud. Ja kuskil kõik sellised teistmoodi tegemised, Need tundusid kohe nagu kahtlaselt väheväärtuslikud. Ja. Ja seda enam oli selles kõiges midagi nii kohutavalt erutavat, et okei, ma võin ju päeval olla tubli tubli lavaka õpilane, õppida seal neid ABC-s, aga samal ajal öösel salaja veini juua ja kirjutada, lahedaid laule valmistada, ütleme niisugust väga hämara sellist kava ja siis sõita, üürida mingi buss, sõita sellega Euroopasse, millega juhtus meil nii kohutavalt palju halenaljakaid lugusid, ma mõtlen, et peaks kunagi sellest raamatu kirjutama, et see on täiesti uskumatu. Ja, ja, ja just see tohutu nagu, nagu sundimatu teineteise mõistmine. See on niivõrd võimas tunne nagu tagantjärgi ja loomulikult nagu paljudes bändides juhtub, et mingi hetk, sümbioos läheb pauguga laiali. Ja noh, isiksused on ikkagi nii suured, et, et hakatakse nii-öelda sooloprojekte tegema. Et siis siis ma tulin sealt ka ära ja, ja nüüd siiamaani olengi rohkem nagu nagu ise isetegija on veel paar bändi olnud, näiteks. Maria oli üks, üks rokkbänd, selles mängisid klaverit klahvpille ja tegin, tegin lugusid. Aga see, see mulle ka ei sobinud. Et ma olen, pigem olengi selline. Olen otsinud, kombanud, proovinud. Kas see mõnes mõttes õrnal ajal Guntu ja teistega koos tehtud kurva muusika ansambel on võtnud ka ära võimaluse sul minna ja astuda rahulikult teistesse projektidesse sisse või olla nii-öelda teiste ansamblite koosseisus just sellepärast, et seda tunnet enam tagasi kasvõi sellesama vanuse elukogemuse peale kasvanud kihtide tõttu enam tagasi kuidagi ei saa. Vot seda ma ei oska öelda, aga ma tajun küll seda, et et, et ütleme, see närvikava või see, see huvi, mis minule Svenil oli, või Svenil, oli see veel väga pikalt hiljem ka selline teatri ja muusika piirimaal mängimine, et ta ei ole ei teatrimuusikaga, ta on nagu mingisugune sümbioos ja ma tunnen, et minu närvikavale minu hingele sobib ka väga. Ja see sellepärast, kuna neid inimesi on suhteliselt vähe ja noh, sedasorti teatrit ju Eestis ei ole tegelikult et siis või siukest bändi rohkem teist nagu ma ei teagi. Et sellepärast võib-olla ei ole mul nagu sihukest klappi tekkinud või ei ole nagu kuidagi. Kes on sul veel elus need inimesed, kelle, kelle osasse julged arvata või julgeb mõelda, et nad on olnud väga selgelt suunaviidad. Teine varalahkunu on Rauno Remme. Ma ei tea, palju, palju raadio kahe kuulaja seda nime teab. Aga, ja tema oli selline. Tema oli selline väga omanäoline noor helilooja, kes ei allunud täpselt samamoodi ühtegi nagu žanri, ühtegi piiri, et kuidagi ma olen tundnud väga suurt hingesugulust just sedasorti inimestega, võib-olla ma olen ise samasugune, et pigem selline heatahtlik mässaja, kes kompab mingeid piire ja, ja ei nõustu väga lihtsalt selliste lihtsalt mudelitega. Ja raha Remme teosed ajavad mind siiamaani muhelema naerma. Ja mul tuleb meelde üks kammerooper, kus mina mängisin mobiiltelefoni. See oli täiesti jabur teos, kus osalesid, kus tähendab, mis oli üles ehitatud roome Julia loona, kapulleti Montekki, ainult ühel pool oli windows, teisel pool oli mäkkima. Ja kogu ooperi libreto oli võetud siis Nendest arvuti terminitest ja pannud nad nagu otsetõlkes ala Windows Help oli tõlgitud akende appi. Ja nii edasi. Kogu see libreto niuke täiesti jabur tekst ja mina mängisin mobiiltelefoni ja mu mobiiltelefoni aaria oli selline, et oli mingi Raul ja siis järsku tuli lindi pealt niisugune see see nokia, vaata, kui ta hakkab nagu tühjaks saama, siis ta teeb mingi spetsiifilise sellise. Tipib siis selle piibi peale pidime ütlema Juua. Tegi pipsi juua, juua või süüa või midagi taolist ja selle kõik libreto ja partituuris kirja täiesti uskumatud kreisid ideed. Ta võiks kuulata ühe ühe tema lookese siia vahele, et siis oleks natuke nagu raames. Montrollingule igaks juhuks üle viies lugu, viies lugu, just täpselt, mees. Kui kurt vahel oleks seda saadet praegu kuulanud, oleks ta tõenäoliselt palunud korrata, mis asi seekord faili tuleb ka veel täna loomulikult. Aga vabandust, ma tahtsin veel Rauno Remmest nii palju, et et et tema oli, kui muusikaakadeemiasse lood elektronmuusikaosakond, siis Lepo Sumera oli seal pealikega, Remme oli nii-öelda see täideviiv jõud ja sel ajal, kui ma lavakat lõpetasin, siis juhuslikult see stuudio asus samal korrusel Kaarli puiesteel, nii et ma käisin seal õhtuti salaja nokitsemas kindlasti sinna ligi. Ja ma arvan, et see on ka üks väga suur põhjus, miks ma hiljem arvuti muusikaga väga põhjalikult tegelema ka siin ja, ja noh, see on olnud üks hästi nagu oluline hetk minu elus. Ja, ja Rauno Raunost veel nii palju, et tema muusika sündis ka paljuski impravisatoorselt, ma tean, et nad salaja olid siinsamas raadio stuudios tulid kokku ja öösel lihtsalt panid lindid käima ja tegid igasugust pulli. Ja täpselt sama tegime ka kontuga kurva muusika ansambliga, sest tol ajal oli lindistus võimeline niivõrd haruldane niivõrd. Kallis mitte raha poolest, vaid lihtsalt aja poolt igas mõttes. Nad on täiesti kättesaamatu asi ja see tähendas seda, et, et laske ainult lindistama ja meil tuleb nagu täie. Need olid sellised ajad, eks. Praegu on nii, et lindistada võib iga mees, aga ideid pole. Noh, see vahe ongi. Need on kaks siit ilmast ära läinud, mees, kellest sa praegu rääkisid, kui palju on neid õpetajaid, kelle juurde sa aeg-ajalt hea meelega lähed? Ma tea, kook kaenlas ja teepakk teises käes, et natukene juttu puhuda. Ega neid ei olegi sellepärast et. Sellepärast, et eriala õpetaja klarnetiõpetaja Hans survele ja on ka lahkunud. Ja ega mul ei ole olnud selliseid otseseid suuri kulusid ja, ja ei ole mul tõesti ühtegi sellist inimest, kelle juurde ma niimoodi kokkarlas läheks. Mingis mõttes kahju. Ja sul ei ole praegu võimalik oma ametiühingu koosolekuid pidada, sellepärast et ka neid ameti sama ametit pidavaid inimesi ju ei ole väga palju. Noh, teatrite juures muidugi muusikalised juhid kindlasti on ühe või teise Me muide, meil on teatriliidus täiesti olemas selline asi nagu sõnateatrite, muusikajuhtide ja helikujundajate ühendus, mille esimees maalt ja seal on hetkel veel neli liiget, võiks olla rohkem juba ja infoika liigub ja üht-teist ikka teeme. Kui oluline sinule on nende inimeste tagasiside, kellega sa või ütleme niimoodi, et kes, sinu, kes sinu tööd lõpuni mõistavad, kriitikud, teatrikriitikud hea on, kui oma tekstis ära märgivad, et etendust saatis väga hea muusika või et muusikalise kujunduse oli teinud, eks ju. Ardo Ran Varres ja kõik, eks tavaliselt rohkem ei kirjutata. No selles mõttes, et ma nagu sõnateatri puhul mul ei ole neid ambitsioone või sellist nagu, nagu noh, ma võtan väga rahulikult, sa tead, et seda tehes ma usun küll, ma usun küll. Ja noh, ma olen häppi siis, kui näen, et näitleja võtab sellest muusikast kinni ja ta kasutab selle ära nagu, nagu partneri. Siis ma olen väga rõõmus. Ja, ja kui ma pärast näen trupi või lavastaja silmis sellist kelmikad sädet, kuule, see oli küll lahe või tore, et sa tõid selle idee sisse, et see võib mõjutada üllatavalt palju, aga läbipaistva saali nagu otseselt ja see ei peagi olema kriitikule loetab nagu otseselt, et see oleks liiga pealetükkiv. Aga ta mõjutab kaude ja ta on osa sellest tervikust ära ja tervik laguneb. Aga ütleme, kui ma teen kontsertmuusikat või kui ma teen noh, näiteks Vanemuises oli balletilavastus kevadel originaal originaalmuusika non-stop, eks ole, jookseb siis muidugi olen väga-väga tänulik, kui kriitik loeb, seda. Kritiseerib, analüüsib. See on kavalehes nii üleval otsas, siis mainitud, siis ta muidugi ei, pigem on vahe. Pigem vaheliselt selles, et seal on tõuseb muusika suurde plaani ütleme, sõnalavastuses või teles või filmis ta on ikkagi taustaks, ta on ikkagi kuidagi peidus ja inimene, kes muusikat ei ole õppinud võib-olla ei kuulegi teda, ei taju kui teda ja on olemas isegi mingisugune teooria, et parim muusikaline kujundus on see, mida sa ei kuulegi. Räägime sellest, kuidas muusikalised kujundused sünnivad, kuidas sünnib originaalmuusika veel järgmises tunnis räägime nüüd räägitud teatriloost, tunned sa mingitki kihu, tunned sa mingitki kuskil sügavas sopis vajadust teha kunagi veel laval näitlejana midagi? Kas on neid rolle või on neid lavastajaid, kellega, kellega noh, aeg-ajalt tekib mingi selline sisemine ühine võnge, distantsid, platoonilist muidugi, aga, aga soov, et tahaks teha. Ega ma ei ole, ma ei ole öelnud, et ma enam ei näitleja või et never never. Tõesti never say never. Küsimus on ju selles, kas uks on lahti või kinni ja seda tunnevad need, kes otsustavad väga hästi ära. Jah aga näiteks kui Elmo Nüganen mulle kolm aastat tagasi rolli pakkus, ma võtsin selle väga suure rõõmuga vastu ja ma olen väga õnnelik, et see koostöö sündis ja ma loodan, et sealt sünnib veel kunagi midagi. Ja, ja ma olen viimasel, muide üllatavalt palju filmides mänginud ja ma olen avastanud, et see sobib väga minu loomusega, ma kõik filmirežissöörid. Kuulge ma, ma teen väga hea meelega filmis nii näitlejatööd kui ka heliloomingutööd, ma, see lihtsalt, see on niisugune närvikava küsimus, et lihtsalt mulle mulle ei sobi repertuaariteatri näitlejad. Süsteem see nii-öelda rütm teatri mängukava. Ma olen liiga kärsitu inimene, ma tahan minna juba järgmise projekti juurde, aga ma mõtlen, kurat, ma pean täna jälle täpselt, ma ei jaksa korrata üht ja sedasama, sest et kui ma teen filmi, siis ma võtan ennast kokku just selleks kaadriks ja rohkem elus ma ei pea seda enam tegema. Kui ma teen muusika, siis ma annan muusika sest ära ja ma ei pea enam kunagi tema juurde tagasi tulema, noh võib-olla kunagi mitele miksi tegema või teda ümber kirjutama, aga selles mõttes ma ei pea teda enam nii-öelda taaselustama. Aga näitleja, ütleme üldse interpreteerima, kunst on see, et sa pead pidevalt nagu elustama ehk siis kordama, ehk siis seal on, see on hoopis teine, teine mõttemaailm hoopis teine rutiin ja, ja ma ei halvusta seda, vaid konstanteerida, et see ei sobi mulle. Aga ikkagi materjali osas tõmmet tunned kindlasti ja, ja ma olen siin ka oma mõnele kolleegile vahest vihjanud, et kuule, et äkki prooviks või teeks. Rootsi kolleegidega seda küll kunagi. Kas nüüd just nii, aga, aga ikka vahest ja kui sa näed ikka head asja, siis ikka ikka ikka tekib kihu küll ja, ja noh, mis seal salata, et on olnud ka mõtted, et peaks kunagi oma teatri tegema. Ja noh, ma ei ole küll lavastaja ambitsioonidega inimene, aga küll, aga ma tajun seda, et et selline mõtte mõttekaaslaste kooslus võiks kunagi sündida, kus muusika ja teater saavad väga võimsalt omavahel kokku ja kus sünnivad teosed, mis on täiesti läbipõimitud muusikast. Tead sa maailmast Euroopast analooge sellistele asjadele peas liiguvad. Anna mõni vihje, muide, aadressi. Moskvas on näiteks teater nagu Soun draama kirjutatakse üks sõna saun, draama. Näiteks ja ka Berliinis on neid ja, ja kindlasti mujalgi veel. Ja, ja noh, näiteks näiteks Okei, see võib-olla ei ole nii tähtis, praegu aga, aga, aga. Ei, no see on tähtis, kuulavad praegu need, kes hakkavad sulle tulevikus raha eraldama, nad peavad ära käima ja nägema, mida sa mõtled, sellepärast et ega ametnik ei jaksa ju lugeda seda tihedat teksti, kirjeldaks ühe loo looma inimese ideid. Jah, no ma praegu rohkem ei räägiks, sellepärast et see on kõik utoopia tasandil ja, ja ma ei tahaks nagu väga ära sõnada, et et las ta praegu jääb küll, aga ma soovitan väga soojalt inimestele ära käia Berliinis, kui on vähegi kultuurinälg, siis palun käige Berliinis on lihtsalt vapustav. Meil võiks sellest tund aega rääkida. Sest ta on niivõrd erakordne linn, see, mis seal praegu toimub ja kui lihtne on sinna saada ja kui odav seal elu on. Ja kuivõrd tolerantne linn on jumala eest. Me võiks sellest tund aega rääkida ka sellest, midagi ei muutu, sellepärast et kõige selle nägemiseks tuleb sinna minna kohale. Need sõnad Berliini kohal jäävad tühiseks, meil on mõne hetke pärast uudised, peale seda oleme me siin piknikutekil ristseliti jälle, aga me saame enne mängida ära veel selle tunni viimase loo. Monty Pythonit pakkusid mulle kuulajatele ka. Noh, see on nüüd puhas, sinu ampluaa aegse muusika, mis on, mis on sünnitanud ja siis siis tegevus, mis sünnitab muusika, seal on see väga raske mõista, kust see piir jookseb. No selles mõttes, et, et nüüd eraldi Monty Pythoni plaati kuulates või soundtrack'i kuulates jah, aga tegelikult mida ma rõhutaksin, on ikkagi Monty Python kui fenomen ütleme, kogu see intelligentne huumor, mida nad tegid, ja kogu see, kogu see maailm, mille nad ehitasid, muusika on lihtsalt üks pisike osadel. See on lihtsalt vapustav. Härdaks piknikul on saate pealkiri ja tänase piknikukülaline on Ardo Ran Varres. Helilooja, teatri muusikakirjutaja. Kuidas oleks õige öelda? Kui sa aitad mind nagu ühesõnaga ütlema täpselt? Näitleja ja helilooja, näitleja, helilooja, maga ilusasti, kõlabs, näitleja, helilooja ja kõik need kuulajad, kes on piknik külalisi hoolega kõrvas pidanud, panid kindlasti tähele, mismoodi teatud tüüpi muusika ilmselt on õhus, sellepärast et nädala, aga tagasi selles saates Gerly Tinn absoluutselt sama lugu valis. Sa usud sellistesse asjadesse kindlasti mingid ideed on õhus, keerlevad meie ümber absoluutselt, ja nii nagu vist nii nagu vist. Mulle rääkis keegi ulmekirjanduse fänn, mismoodi? Ajaga siinsamas saates, kuidas kettamaailma kettamaailmaraamatutes on, on, on selline asi, et seal lendavad nagu papli, tolm lendavad ringi, ideed, inspiratsioon ja siis nad tabavad inimesi vastu pead ja siis see sünnibki, meil ei mäleta täpselt, kuidas. See teooria, õli, aga see on nagu tõestatud fenomen ma ei mäleta, kutsuti vist mingi 150 offi teooriaks või et, et kui 150 lahti mingisuguse. Võte ära õpivad, siis see levib üle maailma. Neil ei ole mobiiltelefone internetti. Mitte midagi või või näiteks sipelgate täpselt samad mingi nende kollektiivses teadvuses, kui nad oskavad teha uutmoodi oma oma seda nii-öelda pesa siis oskavad ka teisel pool maakera sipelgat sedasama moodi teha, kuidas see võimalik on? Ideed on õhus. Loodetavasti see jääb meile inimestele veel mõneks ajaks saladuseks, kuni me natukene nii-öelda paremini õppima hakkama saama iseendaga. Ja ma arvan, et inimesed on ammu seda juba tajunud ja sellest aru saanud, et võib-olla lihtsalt tänapäeva väga pragmaatiline maailm võib-olla ei taha neid asju tunnistada. Samas nüüd levivad ideed interneti teel ja wifi teel ja mobiililainete teel, et võib-olla meie aju kuidagi võtabki neid laineid vastu. See oleks päris tore mõelda. Et internet oleks peas olemas, et ei peaks istuma mingi kasti taha toksida sisse www punkt. Näiteks. Kuule, ma saadan sulle selle entsüklopeedia teise köite praegu läbi õhu. Kui suur abimees, elektrooniline maailm sinu jaoks on, kui palju sa ammutad sealt seda informatsiooni, mida sul reaalselt töö jaoks vaja läheb? Seda ma tunnistan ausalt, et ma olen arvutisõltlane ja seda kõike on liiga palju, ma peaks hakkama piirama ennast ka selle koha pealt üldse, ma olen nagu aru saanud, et täna tavainimese kõige nagu kõige nagu põhilisem võimalust kuidagi nagu terve nahaga välja tulla kogu sellest meie meid ümbritsevast mürast on lihtsalt piirata, piirata, piirata, süüa vähem juua, vähem suitseta, vähem tarbida vähem televisiooni, mida iganes. Ja ma olen lahendanud selle asja niimoodi, et, et näiteks mul ei ole televiisorit kodus. Jah, vahest läptopiga saab vaadatud mingeid saated, aga, aga ei ole televiisorit niimoodi, et kogu aeg käiks ja elu natuke muutub. Noh küll on internet ja ja töö juures ma tegelen arvutiga üldse. Kui ma 90.-te alguses arvutiga kokku puutusin, siis sellest sai ikkagi mingisugune väga oluline selline side ja arvutiga ma olen muusikat teinud väga pikka aega just sellepärast, et kuna mul puudus käsitööoskus, ma ei ole ju kompositsiooni õppinud, olen iseõppija siis arvuti abil oli võimalik kõike nagu, nagu teostada, selles mõttes, et sa ei pea olema selleks väga vinge klaverimäng ja selleks, et et ägedaid lugusid mängida, sest et arvutiga on võimalik need asjad aeglaselt sisse mängida üks käsi korraga, eksju, ja siis panna kaks korda kiiremini ja tulemus on nagu lahe. Ja noh, see asi vähemalt täiesti hullumeelseks, sest ma olen nüüdseks võimeline ka arvuti abil orkestreerima mängima, siis praktiliselt kõiki pillirühmi. Seal olnud aastatepikkune huvi käia, mine foorumites, pidev sämplingute ostmine, nendega tutvumine. Noh, see on, see on, see on täiesti selline, noh, see on sihuke hull hobi. Kas see tähendab, et keegi või siis no näed, keegi, miski kontrollib nii-öelda sinu võimalusi oma annet realiseerida siis seesama arvuti, kui seda ei oleks, kui kui juhe tuleks seinast välja jääks sinu jaoks rong seisma. Ma arvan, et nüüd enam ei jääks, aga ütleme veel seitse aastat tagasi oleks ma üsna üsna nagu käpuli. Ja muide, üllatav oli näiteks kuulata intervjuud Erkki-Sven Tüüriga, kes nimetab ennast naljaga pooleks ima heliloojaks, ehk siis täpselt samamoodi, et arvuti on talle olnud ülimalt oluline tööriist. Et ta, ta võimaldab teatud asju, mida, mida mida muidu peaks õppima ja rakendama. Oled sa tuled sa aeg-ajalt, et sa oledki võlgu sellel arvutimaailmale teatud asju, võib-olla isegi rohkem kui mingitele inimestele oma oma oma praegusest seisundist, oma oskusi. No kindlasti kindlasti, et ma olen ikkagi arvuti najal ennast ju pidevalt arendanud ja täiendanud, jaa. Jaa, ja noh, teisest küljest kui me mõtleme näiteks, noh, paljud on erinevaid seisukohti, Ühed ütlevad, elektrooniline muusika ei olegi üldse muusika ja noh, need vaidlused on käinud juba pikka aega, eks. Aga kui me võtame näiteks keskaegse kiriku veel siis seal oli ka nupp, mis ütles, et viiul, teine nupp ütles tšello, kolmas ütles tromboonid. Et see oli niisugune algne süntesaator, ma ütleks selle kohta ka soov ühe mehe sõrmedele mängida tervet orkestrit. Ja Bach ja muud härrad on võtnud sellest viimaste kirjutanud väga vägevaid teoseid ja et need, need noh, tegelikult see mudel on sama, lihtsalt asi on tunduvalt täienenud ja täiustunud. Ja muidugi ma tean, et see mõjub veidralt, et et noh, vaadata kõrvalt, kuidas üks mees mängib sisse nii viiuliviiulite partiid kui ka lööbilide partiid, et see kõik on võimalik tänapäeval juba nii uhkelt kokku monteerida, petab juba profikõrva ära. Sina saad aru, kui on mängitud arvutiga või? Mängib elus orkestri kohati juba petab ära küll kõrva ja et, et noh, muidugi seal on vahe sees ja ega ma, ma ei, ma ei, Ma ei ütle nüüd, et, et see on väga kihvt, aga ma ütlen seda, et, et näiteks minusugune näitleja, kellel oli lihtsalt muusika tegemise huvi, mitte ükski inimene poleks mulle andnud orkestrit nagu, nagu nii-öelda mängimiseks või nagu legoklotsi täna on siin nagu 100 proffidelt, kirjutan neile midagi ja proovi, kas tuleb välja. Aga arvutisse võite seda teha, Sul on ööpäevaringselt, on sul 100 muusikut kohelevad, Kulpitled tuli niisugune mõte. No proovime, keegi ei vaidle vastu ja kõik kohe täidavad su ülesandeks. Sa ei karda, et mõni 20 30 aastat harjutanud vaeva näinud viiuldaja maja sind ootab ja, ja viimase poognaga sulle piki kulpi. Küsimus tekib paljudel ma ise sellest küsimusest aru, sellepärast et et ega neid kahte asja ei saa ikkagi võrrelda. No saab selles mõttes, et ühe suure filmi näiteks võtame hüpoteetilise filmimuusika loomiseks, kas palgatakse orkester, kes saab igavese orkestrandi kaudu lõpuks perekondadesse raha või palgatakse foorumitest ja netipoodides kokku ostetud arvuti. Jaa, aga täpsustagem, see arvuti iseenesest ei tee muusikat, selleks on vaja sämplinguid, sämplingud, mängida sisse Brow pillimängijate poolt ja nende nad saavad selle eest väga head raha. Nii et mul ei ole vahet, kas ma vajutan klahvi alla ja kuskil Los Angeles on mees mänginud trompeti, katud võime, palkan mehe, kes tuleb ja mängib mul stuudios, sellesama tegelikult ei ole vahet, tegelikult ei ole vahet. Et selles mõttes on fair play, et, et jah, okei. Ma võin seda sama pasunavajutust kasutada nüüd ka juba 10 korda maks olles ühe korra maksnud nii-öelda, eks. Aga jällegi võtame näiteks digifotograafia. Kas see on halb, et fotograafia on kõigile kättesaadav, kas sellega on photography kuidagi kaotanud oma nii-öelda väärsust ja professionaalsust, et igal mehel on taskus ja fotokas iga mees fotograaf? No need, kes lina alla pugesid ja ütlesid, et noh, nüüd naeratame ja katsume mitte liigutada, on lihtsalt oma palgast ilma või nad teevad nüüd mingit teist tööd. Aga kogu ühiskond ju liigub selles suunas ja areng kui selline ei saa ju olla. Halb areng. Mulle meeldib kihvt väljend on olemas. Universumi konstant on muutumine. Et inimesel on soov, et kik seisaks paigal, kõik tarduks oleks turvaline, turvaline seisaks paigal, aga kui meie konstant on muutumine, siis tuleks sellega kaasa minna. Kas sa tunned vahetevahel tõmmet astuda arvuti tagant päris orkestri ette? Ja loomulikult ja, ja see tõmme üha suureneb ja esimene sellel teel on astutud, et ma astusin see suvi Muusikaakadeemia kompositsiooniosakonna magistrantuuri ja ma nüüd katsun väga ruttu tasa teha selle, mis on kõik nagu jäänud õppimata ja ja ma kujutan ette, et lähitulevikus ma hakkan ikkagi juba päris koosseisu teda kirjutama, teoseid. Nüüd see viiuldaja, kes ukse ees ootab oma viimast poognat, kavatses katsetada, ma arvan, läks rahulikult. Ma arvan, et tal on on põhjust rahuneda ja ja tunda rõõmu, et arvuti on aidanud ühe mehe sinna, kus ta on jõudnud. Väga tore, et see kõlab väga ilusasti, täpselt nii ilusasti, et andkem hetkeks kuulajal aega selle üle mõelda ja mängime ühe selludoni, esimese loo. Nii et see plaat oli minu käes ja mis plats on bootished. Litsalt vaatasin riiulist, et kui võtta erinevatest kümnenditest legilisi bände ja lugusid, siis spordis on kindlasti 90.-te keskpaigas mulle ülimalt oluline ja mitte ainult mulle. Praegu ma saan rääkida ainult enda eest. Kui palju seda sellist muusikat on, mida sa pead oluliseks aeg-ajalt teatud süsteemi alusel üle kuulata või mis sind tõmbab, mis sind, mis sind lohutab, mis sind kiidab, mis sind rõõmsaks teeb? No kuna muusika on ikkagi väga otseselt seotud mu tööga, siis pigem ma tegelen sellega, et ma ei kuula niivõrd üle vana, kuivõrd arendan oma teadmisi nagu laiem laienemise suunas, ehk siis noh, viimati Berliinis massimist 20 nüüdismuusikaplaate ja ma kavatsen selle suvega nad kõik läbi töötada, et et väga tore on näiteks vahest õhtul peale panna mõni mõni selline tore plaat või, või kasvõi siin saates kuulata neid vanu häid lugusid ja tunda rõõmu, et kunagi on see muusika olnud äärmiselt oluline ja see muusika ei ole kaotanud oma võlu. Nii et sinu jaoks on samasugused olukorrad olemas kui kui, kui, kui meie istuge maha ja, ja heldima siis kui me kuuleme või näeme telekast mängitavat Modon dokingu kõige paremaid palasid siis see tunne Jah, see on mulle tuttav ja ma olen väga palju mõtisklenud selle üle, et mis fenomen siis nüüd ikkagi on, mis muusika fenomen on, kuidas seda seletada, miks see nii oluline, miks, miks nii paljud sellest räägivad, miks, miks, miks punkrite puhul valdavalt räägitakse ju muusikast võttaselt muusika ära, mis järgi jääb, ega väga palju, vist ei jäägi järgi, vähemalt Eestis. On mõned needid ja need klambrid ribasid koos, hoiavad. Siuke teooriat, eks et, et, et mis see nüüd siis on. Ja viimati, kui ma käisin Morris i kontserdil, siis ma jäin huviga vaatama publikut, kes sealt lahkus, kes oli ikkagi mitte väga noor publik. Ja ma nägin nende inimeste silmis sellist rahulolu, sellist rõõmu sellest niisugune see on selline tunne, et sa oled midagi saanud, midagi täiega oma raha eest saanud, et sa oleksid nõus. Ärme seda raha lauale panema, sest see on niivõrd hea tunne. Vot see ongi see hea muusika, kui ta läheb su hingega kokku, see ongi see, miks muusikastiile nii palju, sest ka hingeseisundeid on nii erinevaid, on raskerokiaustajaid, on disko, austajaid, on nüüdismuusika, austajaid on mis iganes teatri, muusika austajaid. Aga igaüks leiab oma hingekeelele selle vastava vibratsiooni siis tuttavad, stringid, nagu öeldakse just just ja, ja, ja naudib seda. Ja noh, suurim viga oleks öelda teise mehe valik on vale või suruda oma valikut peale. See ei ole viga, selle nimel selle nimel elataksegi vaidlusi üha juhe uuesti läbi elada. Ärkaks piknikul tänase piknikuga. Külaline on näitleja ja helilooja Ardo Ran Varres Ardo sinu muusikalist valikut praegu tähele pannes ja, ja mõeldes sinu sinu nii-öelda loomingulisele kirele, kuhu on jäänud tänapäeva muusikamaailma kõige nähtavam osa ja kõige laiematele massidele mõeldud osa ehk igasugune selline tantsupopp sinna laadi kuuluv muusika, noh, tegelenud oled ikkagi mänginud aeg-ajalt kuskil mingid failid, sul on mis, mis sinna klassik. Kvalifitseeruks ei ole või ei julge tunnistada, ei ole vist jah, et ma küll kodus vaatasin, et et mis plaati kaasa võtta ja kindlasti ma tegin teatud sellise eelarvamusliku valiku, eks ole, et ma ei hakanud tooma vägagi persel plaadid saatsid koju, mitte Britney Spearsi, aga ütleme, ütleme sellise nüüdisklassika ja suhteliselt keerulise muusika metsandusest. Koju ei, aga ma mõtlen ikkagi sinu enda loodud selline tantsumuusika on olemas minu enda loodud tantsu ja see, mis nii-öelda popmuusikakirjade alla võiks kuuluda. Issand, ma ei oska sellele vastata, ma tean, et ma olen kunagi proovinud eurolaule kirjutanud aga pole kunagi Eesti eelvoorust läbi saanud, ilmselt sellepärast, et osutusid liiga keerulisteks. Ja noh Aga sa ei tunne ka kirge selles mõttes, see on ju selline, vaata, see on ju selline, et sära Jupiterid, läikivad, praktiliselt olematus suuruses kleitidega tüdrukud ja nii edasi ja nii edasi, noh, mingi selline mingi selline noh, kasvõi niimoodi lihtsalt katsetamiseks oma näppu sinna korraks sisse surumiseks. Noh, võiks olla huvitav. No ma olen, ma olen rokkmuusikat proovinud, et seesama raadio Maria, see projekt on ikkagi noh, minu jaoks on nad ikkagi väga lihtsad laulukesed praegu, et sellised poplaulukesed, eks ju, kuigi kuigi ta ei ole päris, see, see on nagu natuke teine maailm, aga ütleme minu jaoks. Aga samas mind hämmastas see, et publik ei võtnud seda vastu, sest. See oli keeru, noh see oli, jah, see oli nii, mitmekihile jääd sa upud ära seal. See ongi nii hämmastav, et see, mis minu jaoks tundus nagu sisuliselt nagu alt lati minek mingis mõttes ütleme sellega teatud lihtsustamine, eks võib kellegi jaoks osutuda liiga keeruliseks, et see noh, see ongi, see on niivõrd komplitseeritud maailm ja ja ma tunnistan endale, et mind huvitab see keerulisus palju rohkem ja noh, kuidas ma ütlen seesama lugu, mis enne kuulasime selle spordis, seal on väga selgelt tajuda, et see ei ole nii-öelda konstrueeritud muusika kuigi noh, nagunii me konstrueerime, kui me teeme mingeid lugusid või mis iganes, kui luuletaja kirjutab luulet või teatris tehakse etendust loomulikult konstrueeritakse, aga seal on väga suur vahe, kas seda tehakse nagu kuidagi tükitööna papi pärast ja kiirelt rikkaks või on seal nagu mingi iva taga ja sa tehakse südamega või siis avastatakse, leitakse midagi, mis, mis on siiamaani avastamata ja minu jaoks sedasorti noh, kuidas ma ütlen, see on selline aususe küsimus. Ja ma väga hindan kunstis ausust. Ja ausus ei tähenda kindlasti mitte naiivsust. Kuigi ta võib paljude jaoks tunduda, et et kui sa oled nagu aus ja siiras, et siis sa oled justkui nagu kuidagi naiivne. Aga aga need ei ole minu jaoks sünonüümid ja minu jaoks on väga suur vahe, kas, kas kunst on irooniline, selline üleolev, teisi maha tegema või on ta siiras ja südamest tulnud ja, ja selle noh ja ka selles mõttes relvitukstegev Aga kuuled sa aeg-ajalt või satud sa peale või hoiad sa ennast eemale ikkagi sellistest paikadest või sellistest tähendab punktidest, kus sa võiksid teada saada, milline või mismoodi kõlab. Ma tean, ma ise ei julge öelda, äkki. Piinlik, eks ju. Aga tõesti sama räägitud Britney Spears või mingi leidikaga pokker seis, mis on praegu erakordselt populaarsed asjad maailmas, võib-olla võib-olla ei ole ma. Siis ma olen sellest oled eemal, ei, ma olen, jah, tähendab autos raadiot mängima ei pane, klassikaraadio mängib kogu aeg hommikust õhtuni, kui ma autoga sõidan, et sul on hea lihtne valida, kas klassikaraadio või CD-mängija või muud valikut ei ole, vahest on ka vikervahestan kukku. Aga üldiselt on klassikaraadio ei tõesti, ja kui ma loen lehest, et on näiteks mingi mingi popartisti kontsert, madonnat ma muidugi tean, Jacksoni kontril ka omal ajal käisid aga Donnale ei lähe? Ei, ei. Ja kui ma praegu Ma arvan, et kuskil õllesummeril 30000 inimest, siis tekib juba huvi. Oot, et äkki peaks nagu peaks kuulama, et kui see nagu noh, nagu Priimägi ütles kunagi väga ilusasti. Et kommertsei saa halb olla, sest et muidu inimesed ei tarbiks seda, et seal on oma loogika, see on väga optimistlik loogika. Jah. Aga lihtsalt ma tahan öelda seda, et et jällegi Ma ei unustab Maslow püramiidi ära, et inimesel on ikka sellised vajadused ka all, eks ju, algab ikka väga madalalt pihta. No, ma ei oleks nii nii, nii. Nii, kuidas ma ütlen nii? Klassifitseerida selles mõttes, et noh, ma ei tea, ma olen tolerantne. Jumala eest, tehke mis tahate, kuulake mis tahate, igal inimesel oma maitse, oma tee, oma saatus oma karma ja selle võlg mida iganes. Aga seda Mobi, mida seesama 30000 inimest kuulamas käis, ei tea, tõesti, teeb täitsa peaks kuulama. Ma ei kujuta ette isegi viisakusest seda praegu mõtled tõsiselt, et ta tahaks kuulata, mida. Huvi huvi, huvi tekkis ka, ma ei kujutagi ette, kas ta on pigem selline nagu disko endale nagu pigem Rockilik, et äkki aitab mind, ma ei oska öelda, käinud kontserdijumal ma tean mul isegi riiulis tõesti on. Aga noh, see peab ju olema hea, kui inimesed on nõus sinna minema ja raha välja andma, noh ma absoluutselt ei kahtle selles lihtsalt kõike jõua tarbida ja seda nagunii on kõike liiga palju. Viimati Berliinis ma sattusin Nick Keiv kontserdile, me olime ikkagi ka õnnelik selle üle, viimati Morris see kontsert, väga lahe, laulupeo, teine kontsert, kuhu ma sattusin, super. Ma käin kontserditel ja, ja, aga noh, reeglina ikkagi teadlik valik. Noh, muidugi ma arvan, et seda müra on ikkagi liiga palju. Et hommikust õhtuni müra juurde toota, noh, ma ei tea, selles mõttes, see väsitab. Kui palju sa oled teinud muusikat tõesti sellepärast et on lihtsalt tellitud selle tellimuse juures on rahanumber. Ja tegelikult see sind sütitab või peab olema sealjuures ikkagi miski selline, mis, mis sind ennast käivitab. Ei, ma olen palju teinud tellimustööd, aga. Nimetad sa ise, kuidas seda enda jaoks, et mul on mingi haltuuraots. Või ei, mis seal tuura, samu töö, see on mu töö ja ja loomulikult igat tööd ma käsitlen eraldi ja iga töö puhul ma püüan anda maksimumi ja ma arvan, et noh, ütleme see, see näitlejakogemus või, või näitleja haridus aitab mul mõista lavastaja soove. Ma arvan, et see on üks oluline oluline moment, miks minul ka päris palju tellitakse või miks ma nagu noh, ütleme teatri ja filmimuusikamaailmas ikkagi, olen üsna tegus. Et seal on väga oluline nii-öelda kuulata hoolikalt tellija soove. Nii et see on sinu jaoks võõras, et, et on olemas asjad, millele sa noh, noh, ei, ei, ei pea kirjutama, et mina seda tegin, et lasteaia lasteaia läheb, et noh, saite selle tüki ja sa oled, oled nii-öelda valmis kõikidele oma asjadele alla kirjutama ja, ja seisma nende eest absoluutselt, absoluutselt. Kes sind muusikakooli viis? See ei ole, see ei ole vaba valik tavaliselt minna muusikakooli ja öelda jah, lasteaia lõpus tõsta käsi püsti, mina olen see, kes hakkab kohe õppima klarnetit ja teeb seda kogu kogu pika keskkooli. Ka nii üllatav kui see ka ei ole, siis see umbes nii läks, et et noh, muusikakeskkool tollela ajal oli ikkagi selline üsna vabameelne või selline, noh ta oli selline heas mõttes eliitkool, kuhu ikkagi taheti oma lapsi panna. Ja mina mäletan seda, et mind pandi sinna eelklassi või noh, sinna etenduses klassi ja siis olid seal veel sisseastumiseksamid ja igal juhul kuna mu käest küsis jumala kuva aastal, kas sa tahad minna muusikakeskkooli? Olla vastanud jah. Ja praegu ma vaatan oma poja pealt, kes on viieaastane ja kui ma vahest ütlen talle, et kuule, et peaks hakkama vist klaveritundides käima, siis ta vahest ütleb mulle, et ma tahan klaverit õppinud, et noh, ma ei tea, see ei ole sunnitud kunagi ei, ei, ei ole puhta rõõmuga absoluutselt. Ja kuidagi mulle takkajärgi mõtlen, see oli ikkagi superlahe kool ja ma olen väga tänulik, et ma selle kooli ajal on läbi käinud, et. Kelle muusika kodust põhiliselt kaaslaseid kodus valis muusika, kes. Kodus tegelikult noh, see oli suht komplitseeritud, aga lihtsalt see fakt, et isa oli eelmise vabariigi ajal saksofoni mänginud tuli alles hiljem välja, kui ma klarnetit õppisin ja siis hakkas mulle salaja saksofoni õpetama, sellepärast et saksofon oli ju nõukogude ajal teadupoolest üsna nagu põlu all. Ja, ja ühesõnaga, isa port olid siis nagu kergelt mõjud, mitte otseselt, aga kaudselt mõjutab. Ema oli lapsena viiulit õppinud, aga ta ei ole elukutseline muusik. Tädi, kes kellega me elasime, ühiskorter tarvis, oli muusika konservatooriumis klaveridotsent. Nii et seda muusikat ümber ikkagi oli. Aga otseselt noh, ma ei mäleta või ma ei tea, raadio mängis ja rohkem ei olnudki. Eile ma hakkasin juba ise plaate ostma ja kuidagi vot need on sellised asjad, mida ei oska nagu kuidagi loogiliselt seletada, et vot kuidas, kuidas seletada, et kellelgil tekkis nagu keegi hakkas luuletajaks? Millised territooriumilt Tallinnast sinu omad olid? Sellel samal ajal kui, kui muusikakeskkooli hakkasid valima sa mõtled nüüd? Ma mõtlen, need mänguplatsid, hoobid? Oo, see on väga hea küsimus, on superhea küsimus, sest et ma elasin ema poolt, ma elasin siinsamas Kreutzwaldi tänaval raadiomaja vastas isa poolt Koplis Kopli poolsaare tipus ja ja koolis käisin kivimäel. Ja niimoodi, et siin kesklinnas sõpradega. Me vallutasime kogu vanalinna, meil oli vanalinna kaardistatud, mängisime luurekat niimoodi, et me teadsime kõiki kangialuseid ja pööningul. Ja siis oli veel Nad, käisid seal kodulinnaringis ja noh, ühesõnaga vanalinn oli meie oma täiesti. Kopli poolsaar oli täiesti minu oma, see oli nagu maal käik. Siis siinsamas raadiomaja ümbrus, Kadriorg, täiesti oma oma koht ja siinsamas 21. keskkooli õues olid väga lahedad seltskonnad koos ja ühesõnaga, ma olen ikkagi üsna läbi ja lõhki selline Tallinna Tallinna Patriot. Tuppa oli õhtuti raske saada, tuli kuidagi eriti ägeda alarmiga rõdu või akna pealt märku anda, et kui aega. Jah, kui ikka sain, jah, aga, aga ei, ma arvan, et üldiselt ma olin ikka sihuke suhteliselt korralik, võrreldes näiteks vennaga, kes läks, läks punkarid ja tollel ajal, ega see ei ole mingi nali. See oli ka karm teema ja seal oli ikka miilitsatega ja laste. Kuidas te kutsute mingi lasteaedu? Miilitsa lastealaealiste asjade komisjoni, miilitsa lastetuba. Vot need teemad sind pandi ikka lehte ja häbimärgistati ja ega see, see, see ei olnud nali. Ma mäletan, koolis kutsuti ükskord aktus või mitte, noh, aktus kutsuti aulasse kogu maja kokku, selleks et näidata ühe poisi soengu peale lihtsalt vat, mis süütab tänapäeval enamus sellistes põlvini argipükstega poisse käib sama soeng. Ma kujutan ette, et nooremale põlvkonnale mõjumika tõsist, See ajab vahe selle ajaga on uskumatult väike, mis. Absoluutselt, muide väga huvitav fakt, et ma olin täis näos harrastusfotograaf, nagu ma enne mainisin ja ja ma avastasin nüüd hiljuti need negatiivid ja ma lasin need ära digitaliseerida ja seal tuli välja 6000 mustvalget fotot. Ja selgub. Ma olin väga tõsine arhiveerida, ma tegin igal koolisündmusel malevas punk kontserditel mul on noh, sisuliselt ma võiks anda samal ajal kui see raamatu välja nagu just hiljuti tuli see pungi ajalugu. Ilmselt ma teengi seda. Sest see on uskumatu materjal, tuli välja. Et kõigele lisaks pluss siis sai veel käidud protees sisse, veel leidub, laulukooris on praegu mõtlen, et kuidas see kõik võimalik. Mäletavad fotokad ka Kiiev, Zeniit võis meena kaheksa. Meena siis Ljubitel võis olla äkki äkki oli ja see oli vist lainurk siis sorki nii, ja edasi, üllatus-üllatus praktika, see oli veel niimoodi, et 89. aastal käisin muusikakeskkooli sümfooniaorkestriga Lääne-Saksas, aga siis oli veel olemas Ida-Saksa ja olemas teeninud väga suure summa raha, 400 rubla, mis oli tol ajal väga suur summa. Sa tahad öelda, et sa oled mees, kel oli 80. lõpus taskus Temme just nimelt ja me saime emme vahetada ja siis ma küsisin venna käest, et mida ma nüüd võiks osta, vend ütles, fotokas muidugi kahepeale äge. Ja oligi praktika, mis oli tol ajal väga kõva sõna, seal oli juba objektiivi sees, oli valgusmõõdik, eks ole, ja noh, peegelkaamera ja mis iganes, eks. Ja kõige huumorit oli see, et kui me nende bussidega Ida-Saksas taks läänes hakkas minema, siis Idadakse tollitädi tuli peale vaatas ahnii kingad, kohvimasinad, fotokas. See maksis umbes neli korda rohkem kui kõik need muud objektid seal kõrval. Küsisid nii, kelle oma, see on minu oma. Kus selle peale rahasid vahetasin ahhaa, järelikult teil kõigil on veel idasaksa emme taskus mida te ei ole deklareerinud ja saadeti kolm bussitäit orkestrit piirilt tagasi kuskile lähimasse asustatud punkti, et te peate oma raha ära deklareerima, panka panema, et me ei lase täid Lääne-Saksamaale muidu. Nii et minu fotokas on väga kuulus muusikute seas. Kolm bussitäit ei saanud üle. Kui palju neid põhimõtteid, mis sinul kodus kehtisid või mille järgi sind joondati on, on need, mida sa, mida sa tänapäeval ise kasutad, mida sa, mida sa ise nii-öelda õigeks ja, ja, ja ajale väga hästi vastu pidanuks, pidades oma lastele? No mina mäletan ikkagi seda, et, et see kasvatus oli, oli selline vabakasvatus. Ja. Noh, kuidas ma ütlen, et, et see, see oli kindlasti kindlasti õige ja kindlasti kindlasti hea valik. Et ma olen selles mõttes oma vanematele väga tänulik, et nad nad ei pannud kätt ette, nad ei piiranud, nad ei, ei kasutanud oma positsiooni kurjalt. Ma tahaks olla küll sama, sama hea lapsevanem, noh tänapäeval ma tajun seda, et see hakkab väga ruttu nagu hellitamiseks või jah, kuidas öeldakse, et lapsed ära hellitatud, eks. Et tuleb ikkagi piirata ja tänapäeval on nii palju võimalusi rohkem ja on ju poed on kaupa täis ja maiustusi ja mida iganes ja ja noh, nagu ma enne ka tõdesime, et see ka enesepiiramine on ülimalt oluline. Minu jaoks on see väga paljude probleemide lahendus olnud, et kui ma tajun, et nii psühholoogiliselt kui ka füüsiliselt tekivad probleemid siis lahendus on see, et tuleb ennast piirata, tuleb hakata otsima neid põhjuseid, kus sa oled nagu üle piiri läinud. Nii et noh, paraku ma arvan, et lapse vanavanemana sa pead ikkagi piirama. Sa pead suutma need piirid paika pannud. Oled sa hasartne lapsevanem selles mõttes, et tegeleda selliste kasvatusnäitamis suunamisjuhtimisdirigeeris, mis küsimustega hea meelega Ja näiteks mina olen see, kes ostab poest neid, kuidas kasvatada kolme kuni kuue aastaseid poisse, ala selliseid raamatuid töötad läbi tallatud töötajale ja tahan noh, üldse mulle nagu ka psühholoogia vastu olnud niisugune päris suur huvi ja, ja väga kihvt on vaadata lapsepsühholoogiat ja lugeda selle kohta, et mis, mis selle taga võib olla või järgmine level, kuhu me läheme, mis meid ees ootab ja, ja tihtipeale noh jumal, on ju olemas ka väga lihtsaid nõuandeid, mis aitavad tegelikult elus edasi. Et aga ise selle peale ei tule, selleks peab lugema mingi raamatu läbi. No sa ise nagu püüdsid praegu kustutada tuld bensiiniga, millised on need nõuanded, on, mida sa oled just konkreetselt sellisest raamatust lugenud, mis sinu jaoks oli uudis, mida sa, mida sa ära tundes? Sellest kinni pead? No näiteks ma saan üha rohkem aru sellest, et, et meie praegune koolisüsteem on ikkagi kuidagi väga-väga karm laste suhtes. Et see, et on sisseastumiseksamid juba nii väikestel lastel jäetud, pannakse nii karmilt pingeritta just nendes niinimetatud eliitkoolides kus kõik on nagu tulemusele orienteeritud, et see on ikkagi äärmiselt ohtlik. Me peame, kui me ei saa maailmamuutus, vähemalt me saame saame oma perest seda muuta, me saame midagi teha, me saame minna üritada minna sellisesse kooli, kus on vähem selliseid pingeid. Näiteks selline tõsiasi, et väidetavalt on tehtud Ameerikas väga põhjalikke uuringuid, et et lapsed, kest teismeeas ütleme, poisid, kelle, kellega tekivad tõsiseid probleeme muutuvad väga kinniseks, kes hakkavad tarbima narkootikume, ei ole üldse nii-öelda, lähevad ülekäte. Et need probleemid hakkavad esimesest, teisest klassist kus nad pannakse tüdrukutega ühte klassi, tüdrukud on arengus kaks aastat ees. Ja õpetajad, naised reeglina ja seal tekib kohe tohutu konflikt ja seesama noh, ma tean, et tuhanded pedagoogid praegu ei ole minuga nõus ja ütlevad, et oled asjast valesti aru saanud. Aga mulle tundub, et tõde on ikkagi selles, et noh, näiteks ka eelmise vabariigi ajal oli ju väga palju selliseid koole, kus poisid ja tüdrukud olid eraldi ja, ja siis, kui mindi tüdrukute klassile külla, see oli omaette rituaal, õhtul tantsuõhtu õhtul sa pidid tüdruku koju saatma ja kui, kui noh, kui ma mõtlen selle ajastu peale, siis kui palju viisakam ja kuidagi soliidsem ajastu mulle tundub. Ja need hakkad sellistest väikestest asjadest peale, et et noh, neid nüansse on hästi palju tuleks nagu hästi läbi mõeldud. Kas minu laps peab olema järjekordne selle süsteemi ohver, kes juba juba seitsmeaastaselt ja kõik viitele tegema või laseme tal seda lapsepõlve ka elada ja hakkame talt nõudma tulemusi, eriti poistel ikka hiljem kõvasti hiljem mingid teooriad ütlevad, et poisid lähevad nii-öelda lahti alles võib-olla kuskil 18 aastaselt võib-olla mõni läheb alles 30 aastased alles avaneb tal mingisugune uks kustetab ohoo. Mitte kuue seitsme aastased. Halvim, mis me saame teha, on treenida oma lastest juba ette paadi päramootoreid. Täpselt, ja see on väga-väga kurb, kurb ja, ja mul on ausalt öeldes natuke hea meel ka, et see majanduslangus praegu natukene käsipidurit tõmbab, sest et no ei saa ju lõpmatuseni amokki joosta lõpmatuseni kõike sellisele edule, edu, edu tagaajamisele rajada. Hea tulemus on ainult siis, kui sa oled kõigist parem. Ja kus kõik on hästi mõõdetav, kõik on hästi nagu selline konkurentsile ja võistlusele pühendatud, noh täpselt samamoodi ka muusikas, et ei ole mõtet muusikat reastada, edetabelites panna, ma saan aru, et seda seda maja kommertseesmärkidel teha, aga, aga see ei ole õige. Sest et see näitab mitte midagi, mis on, see on nii absurdne tegevus. Kuulame muusikat selle peale. Norrakeelset norra intonatsiooni tabada oli see naine, kes laulis jah. Tema oma avastasin niimoodi, et me olime naisega Berliinis taas kord. Ja nagu sa aru saad, Berliin. Kordub ja kordub ja see ei ole, ma saan aru, ei olnud mitte väga ammu seal siis jah, aga. Vist kolme aasta jooksul oleme neli korda käinud, nendest kõige pikem periood oli kolm kuud ja see oli niimoodi, ma räägin lühidalt selle hello ära. Et et mul oli väga stressirohke kevad. Ja kuidagi järsku tekkis idee, et läheks lihtsalt ära, lihtsalt tõstaks ennast, lõikaks nagu pusle tükina välja, tõstaks selle tüki kuskile mujale. Ja, ja õnnestus niimoodi, et me saime minna Berliini kolmeks kuuks natuke seal tegin töökest ka üürisime korteri, naine õppis ja käisime hästi palju teatris, kontserdil ja nii edasi ja, ja ja ma ei jõua seda ära kiita, sellepärast et Berliin on praegu täiesti fenomenaalne koht. Kes ei ole seal käinud, ei kujuta. Et need, kes teevad praegu silmad suured ja, ja silmad kuklasse, see tegelikult kokkuvõttes on odavam kui elada siin Eestis. Sealt ongi see kõige, mis on kõige-kõige kummalisem ja kui praegu vaadata näiteks, et majanduslangusega kinnisvarahinnad on languses siis sa võid võtta Tallinna kesklinna kahetoalise korteri seal ikka poole kallim kui Berliini kesklinnas. Seal uskumatu. Ja poes on loomulikult odavam ja nii edasi. Aga noh, Tallinnas on ka omad omad hädad, et seal on väga palju töötuid. Tööpuudus on kõrge, üle Saksamaa tuleb sealt rahvast kokku, eriti noort ja sellist loomingulist ta on, noh, selline Euroopal, New York praegu hästi loominguline, hästi selline. Ja ja inimesed näevad välja kuidagi nagu viimaselt, viimane kord sõnastasin seda öelda, et nagu Viljandi folk käiks kogu aeg, kui te teete. Terve linn on üks suur Viljandi, aga mitte selles mõttes, et, et siuke baila baila vaid nagu inimeste välimus on selline boheemlaslik ja selline kuidagi teistmoodi, selline on näha. Kooja home sihuksed märksõnad on nagu tuttavad neile ja et ei ole üldse näiteks ja seal tänaval ei näe kõik sõidavad jalgratastega ja siis hakkad uurima, selgub, et raha on täitsa tabuteema seal linnas ja rääkida tööst või öelda, et kuule, sorri, et mul on mingi tööasjad seal, seal nagu täiesti tabu. Inimestel ei ole tööd, vaid on, projektid, on ideed nüüd tekib, mul on küll väga lihtne küsimus, et aga kuidas nad siis ära elavad? Paljud saavad vanemate käest toetust ja loomulikult on ka töötu abiraha ja, ja noh, ühesõnaga jõukas riik, eks ole, et nad elavad, elavad selles mõttes nagu ära. Aga see on muidugi täiesti super järsku tajuda seda, et et selline asi võib üldse olemas olla selline nagu heas mõttes nõukaaeg või pseudovaatama minna, siis on seal võimalik just nimelt ja, ja kui sa lähed sinna esimest korda, siis ega sa ei saa sellest aru, sellepärast et see linn noh, ta ju hävis teises maailmasõjas 70 protsendi ulatuses. Ja minu teooria ongi see, et ta on nagu vaata, kui sa, kui kulu ära põleb, siis muru hakkab ja palju võimsamalt kasvama hein. Et see linn on täpselt sama fenomenaalne, kerkinud järsku niivõrd meeletu, et uued linnaosad ja, ja, ja see rahvas, kes on kokku tulnud. Ja, ja see, see möll, mis seal käib, on täiesti uskumatu. Erinevate poolte üheks saamine ja see, see kõik väärib vaatama, sest meil on nii vähe aega, ma pean sind katkestama, Toomasinud Berliini juurest ära, sest me ei ole jõudnud rääkida sellest, mismoodi sünnib üks originaallooming muusikas. Kui sa võtad ette ja saad teada, et keegi tahaks teha kevadet teda kuidagi sinuga sellest rääkinud, mismoodi see tehnilises mõttes välja näeb? No ka minul on selline valge paberihirm ja, ja minu jaoks on hästi oluline see maakas Mis programmi tühi leht sa siis Q GSM, minu põhi põhitarkvara, mida ma olen juba ühesõnaga sul on seal kiuubelisi hirm nii ja aga, aga noh, minu taktika on väga lihtne, et ma üritan neid maa-alasid katma hakata, ehk siis kõigepealt räägin lavastajaga nii palju kui võimalik, siis räägid lavastajaga või räägid materjaliga, räägime lavastajaga, siis ma loen materjali loomulikult loen selle materjali kohta raamatukogus või ostan raamatuid. Katsun võimalikult palju nagu või noh, ütleme kevade puhul loomulikult ma lähen sõidan Palamusele, kuulan seal ja võib-olla lindistan seal midagi. Ühesõnaga, ma, ma teen nagu, nagu katsunud neid maa-alasid kuidagi katta. Siis on teine väga oluline punkt, et ma katsun lavastaja käest saada midagigi stsenaariumilaadset. Ja kui temal on juba mingi nägemus, et ahah, vot see stseen kestab seitse minutit, seal juhtub vot see siis on minul oluliselt lihtsam hakata nagu seda seda lünka nagu täitma muusikas. Ja kui ma, kui ma nüüd ütleme, kui ma kevadest räägin, siis tegimegi selleks kaks sellist lehekülge teksti, kus olid stseenid stsenaariumile kokku pandud. Ja siis ma hakkasin talle välja pakkuma ideesid ja siis vastastikune kompasime teadega hoopis siuke idee, et proovime nii ja kohati ta täitsa nagu, nagu suunas mind nagu sõna otseses mõttes. Et siis hakkas tekkima nagu selline vastastikune pingpong. Ja noh, äärmiselt oluline on sellise projekti puhul ära kuulata teine pool ja katsuda arusel katsuda tema nagu maatriksit, nagu enda pähe panna, sest noh, kui sa hakkad tuimalt nagu oma asja ajama ja pimesi laod, ütled, et minu käes on tõde ja teised mingu metsa, siis, siis on see selline. See on sooloprojekt, aga teater või, või, või tantsukunst või filmikunst eeldab ikkagi tohutut tiimitööd, eeldab meeletut võimet. Sümbioos sümbioosis. Kas need on erinevad asjad ka teha ühele etendusele, kas originaal? Enamasti tegelikult sageli, eksju, korjati kokku ainult sa ju ei tee mitte alati originaalloomingut. No tähendab, see sõltub vajadusest, aga ütleme, et kui ma saan, siis ma alati teen originaal, sest et see, see on mulle väljakutse, mulle mul ei ole huvitav võtta, riiulisse panna, aga, aga vastavalt vajadusele mõnikord on vaja nii teha. Aga noh, näiteks eriti mulle meeldib ja filmimuusikat, sest et pilt pilt on nii tugev informatsiooniallikas, et kui ma juba pilti näed, et mul on juba selge ja noh, vahest lavastaja ütleb, et kuule, et sa panid natukene nagu liiga, noh, ta on, ma olen seda võrrelnud natuke sellise kahuriga täppislaskmisega, et, et noh et sa käivet lased, siis läheb natuke vasakule, siis sa sihid, Sased läheb natuke ja lõpuks paned siis täpselt nii-öelda naelapea pihta, reeglina minu töö niimoodi välja näebki. Ja ütleme, kõige vingemate hetkedel ma panen kohe keskele, et ma taipan juba ära, mis õhus on, mida vaja, on kohe Laksti noh, näiteks režissöör Ain Prosa ka me töötame ikkagi väga tande minna niimoodi, et päeva enne eetrit monteerib asja kokku ehk siis neli päeva ennem ta saadab mulle musta materjali, mul on jäänud kaks ööpäeva, et komponeerida muusika. Ja kaks päeva enne eetrit naudid sa seda hetke, kus sa pead puusalt tulistama ja naudin sellepärast, et seal ei ole aega teoretiseerida, mõtelda, kuidagi vaielda, kuidagi filosofeerida, siis tuleb nagu kõik eelnev kogemus tuleb nii-öelda ühte kahuri tahtmatult asetada ja, ja, ja, ja on küll nauding, sest et intuitsiooni tuleb õudselt usaldada ja reeglina ikkagi see esimene tunne ei peta. Et ka väga, väga lihtne tõdemus, aga see tuleb aastatega. Kui palju tuleb sul teha oma tööd ümber peale seda kui lavastaja, kui kui režissöör on kuulnud, näinud? Tihti tuleb ka ümber teha või tuleb teha mingeid täpsustusi. Oled sa oled, sa oled sa lihtne või lähed sa nii-öelda kergesti kaasa? Vägagi, ja ma arvan, et seepärast kinni sellepärast ma arvan, et Ma olen hea partner selle koha pealt, et et noh, kollektiivne kunst, eeldabki seda, et me vastastikku mõjutame teineteist ja koos sünnib see tõde, et minu käes ei ole tõemonopoli ja, ja ja noh, ma kavatsen oma tõemonopoli välja elada kontsertmuusikas ja see on väga kihvt tunne, et, et sa tõesti sul on idee täiega ellu ja mitte keegi ei saa sekkuda. Aga noh, see on tulevikumuusika nagu öeldud. Aga seda sa ootad täiega ja selleks valmistud täiesti. Nii-öelda projektid vaikselt tüki haaval kusagil on olemas. Mõtteid on ja nüüd on, on vaja teostada on vaja see, mis, mis pakitseb hingel või mis on selline möödapääsmatu vajadus, see tuleb ikkagi ellu viia. Ja ma soovitan seda kõigile inimestele, et mitte teha seda, mida, mida kästakse niivõrd-kuivõrd otsida, seda, mida süda ütleb, mida ma tegelikult tahaksin teha. Ja võib-olla alguses ei too isegi noh, sisse ja peab peale maksma ja nii edasi. Aga kui sa ikka nagu piisavalt kaua seda teed ja usud sellesse, siis hakkavad teised ka järsku märkama tutatud ta teeb seda ja ja ta usub sellesse. Kas see on sinu jaoks ka see järgmine ring, millele minna ja nii-öelda uus samm edasi saame sügavamasse vette see, mis, mis nii-öelda praegu, kui asjad on ära tehtud, võiks olla järgmine etapp. Absoluutselt, et elu läheb edasi ja nooremaks ei lähe, eks. Ja, ja samas minu häda on selles, et ma ma ei suuda olla, vaadake õppimata ma, ma pean kogu aeg midagi õppima, midagi lugema, kuskilt ennast täiendama mida iganes, ühesõnaga ma väga kardan seda päeva, kus ma, kus ma nagu istun maha ja nüüd on nagu kõik, et nüüd hakkame siis puhkama. Lavastajad töötavad nii, et nad leiavad materjali aeg-ajalt küsivad kellegi käest, loevad neist, süttib mingi säde, lihtsustatud tõenäoliselt see käib nii. Kas sinu jaoks on olemas ka selliseid materjale, mida sa tahaksid helindada? Mille, millist sa tead, et need need tekstid võib-olla ise teatris tehtuna kunagi on siin on siin muusikalises mõttes peas käivitanud? Päris nii ei ole, et, et et ma tahaks muusikaliselt kujundada, ma tea roomete Juulia Hamletit, aga küll, aga ma otsin näiteks ainest võib-olla võimalikuks tulevaseks ooperiks või mingiks muuks selliseks lavateoseks, mida, millele mis, mis inspireeriks muusikat kirjutama. Et noh, reeglina see kujundamine on ikkagi suhteliselt selline, kuidas ma ütlen, selline ta ikkagi väga sõltub sellest konkreetsest projektist, vajadusest ja ühte tükki või ühte materjali on võimalik väga erinevalt teha. Kas ta on ta väliteater, on tal siseteater, on ta, on ta lastele anda täiskasvanutele ja nii edasi et vastavalt olukorrale tuleb reageerida Nii nagu me eelmises tunnis andsime, signaali filmirežissöör ei tule, et, et sa oled valmis vastu võtma, siis ma usun, et siit läks Eesti muusikaliteatrit või muusikateatritele ka signaal, et nad võivad. Käest julgelt ooperit tellida, jah, no praegu ma lähen veel autod ei takti ja ja, ja selline. Ühesõnaga, võib-olla mitte kohe. Pangu plaanides võiks Ardo Ran Varres sellel 2012 2013 sealt alates. Ardo, ma loodan, et nii see lähebki, lapse, ma loodan ja suur aitäh sulle selle vestluse eest, meie saate lõppu jääb mängima Tõnismäe Vestlus Hermaniga plaadil. Et jah, et Tõnisega, me oleme viimasel ajal kuidagi väga klappima hakanud ja temaga on väga hea rääkida ja ja kuidagi minu meelest Tõnis on siin riigis küll üks, üks haruldane nähe et minu meelest inimesed võiksid temalt õppust võtta ja kuulata, rohkem ta räägib, sellepärast ta temas on nagu mingid väga olulised asjad niivõrd paigas. Ja, ja, ja minu meelest noh, ta on ikkagi väga kihvt inimene ja, ja, ja kui ma mõtlen näiteks noh, Tom peitsi peale, kelle plaadsin näeb veel lauale ja haigele Lillise peale või või siis kurt faili peale või kõikide nende nende inimeste peale, kes on teatrimuusikat teinud, siis noh, Tõnis Mägi on selles selle koha peal fantastiline. Et ta suudab anda lauldes mõtet mitte lihtsalt imetleda oma häält või olla nii-öelda mina muusikas. Ja see on minu meelest laulu puhul erakordselt tähtis, see on erakordne võimalus elada nende inimestega samal ajal absoluutselt täiesti. Me peaks rohkem hindama inimesi enda ümber. Kui elu meile neid äratundmisi üha üha aitäh, aitäh. Tänase pikniku külaline oli Ardo Ran Varres. Me kuuleme nädala pärast Istuvad oli. Avatud. Ja töö.