See on raadioga Ärgaks piknikul tere päevast, head sõbrad, suur hea meel tervitada teid taas, minu nimi on Urmas Vaino ja alanud on raadio kahe suvine nädalavahetusele vestluse saade pealkirjaga R2 piknikul. Ja seda suurem on mul rõõm tänase saate üle, et täna paluselegaks piknikutekile Oksana toova baleriini koreograafi, tantsija ja tantsuõpetaja Oksana, kas mul midagi jäi nendest tiitlitest välja ka, mida ma peaksin sinu puhul kindlasti nimetama? Minu arust ei jäänud tere kõik neli ongi need, mida ma peaksin iga kord kasutama ei tea, võib lihtsalt enda tantsija, tantsija ja koreograaf ja tegelikult selge tantsija ja koreograaf vennad on ikka kokku panema need põhilisemad. Kas on see tantsija ja koreograaf ongi siis see, mis on sinu elukutse? Elukutse on see, millega sa noh, millega sa ennast lahti mõtestatud siis kui on vaja kellelegi läbi ameti seletada iseenda kohta. Nojah, jah, ma arvan, et see on ja see on selline väga harmooniline seletus. Et see ei ole niivõrd nagu kutse, aga rohkem võib-olla nagu elu. Aga see ongi, vaata see elukutse eesti keeles üks kena sõna. Et see tähendab midagi sellist, mis on justkui higi rassimine natukene palka vahel, aga tegelikult on see elukutse, mille, mille kontekstist on hoopis hoopis ilusam. Mis hetkel sa aru said, et, et sinu elukutse on tantsija ja koreograaf. No kui niimoodi päris tagasi minna Oli kooliajal või, või tuli selleks ikkagi natukene juba tööd teha? Ei, see oli väga vara, et see oli varases lapsepõlves, et mulle meeldis, et osad lapsed, enamus lapsi tegelikult laulavad, aga mina tantsisin kogu aeg igal pool kodus külas väljas ja oli täitsa selline. Maniakaalne. Tõsi, maniakaalne lausa ilmselt enam ei jaksanud maas. Inimesed juba ei jaksanud vaadata, tegid omavahel nagu mingit muud juttu, niimoodi moka otsast, siis Oksana ikka veel tantsisin, tantsisin, tantsisin, nõudis endale, tähendab. Aga ma arvan, et see osutuski väga selliseks otsustab tuttavaks, et inimesed väga julgustasid noh eriti vanemad ja kõik, et siis jõulude ajal tegin juba suuremaid etteasteid, sellised väiksed etendused ja kõik see kuidagi tundus, et see leidis heakskiitu, ma arvan, see kuidagi mind julgustas ja siis ma mõtlesin, et võiks ju jätkata ja siis algklassides läksin balleti või tantsuringi. Panin kohe omale tantsudele nimed ka, kas oskasid neid esitada ka teisel korral uuesti või need olid kõik sellised. Ajas purunevad ja jäägitult kaduvad tantsudega. Ja ma arvan, need olid jah, need ajast purunevad ja lahustuvad. Sellised improvisatsiooni ja. Vanematel mingi videokaamera või, või mingi salvestamisvõimalus on kasvõi pilt? Ei olnud vist. Ma arvan, et ainult mälestused naabrite ja vanemate mälestused Sa pead kindlasti kokku korjama, et kunagi oleks võimalik nii-öelda talletada siis vanuigihea lugeda ja teistele lugeda. Ja võiks küll mõelda, et sõbrannadega nagu kokku võtta neid, et ma alati noh, siis kui ma juba natuke vanemaks sain, siis ma nagu võtsin kaasa kindlasti. Mul oleksid ikka tantsupartnerid ka. Ja, ja et see oli selline järgmine etapp, ma arvan, et siit tuli see väike lavastaja pisik võib-olla, või noh selline õpetaja või et millegipärast Mul ei piisanud enam oma jalgadest või ma tahtsin, et keegi teine ikka Lööks kaasa. Aga kõigest sellest me jõuame tänase saate jooksul rääkida, ole hea Oksanale, kallis, palun nende kuulajate jaoks, kes sinu tegemistega ei ole võib-olla nii põhjalikult kursis nimega kindlasti ja teavad, aga millised on need tunnustused, olulisemad auhinnad, autasud, mida sa oled oma tegemise tegemiste ka välja teeninud, nende eest saanud. Oi, see on selline naljakas moment, tantsus ei ole neid nagunii palju ja need ei olegi nii tähtsad kui spordis, näiteks et kas sa saad medali, et me ei tee asju medali pärast või mingi auhinna pärast. Aga iseenesest on väga tore neid saada mitte sellepärast, et saada, vaid sellepärast, et see on nagu noh, tähelepanu. Kuna me elame auhinnapõhises maailmas esimene, teine ja kolmas, peab olema vähemalt selge, võib-olla tõesti neljas, viies ja kuues ja rääkimata viimasest ei ole enam meie jaoks tähtis, eks ju. Aga kes oli esimene, kes teine, kes oli kolmas, väga tähtis, kes oli nominente, oli väga tähtis ja nii edasi ja nii edasi, sellised asjad võib-olla väga olulised sellest moodustab lõpuks kokku CV, mida me kaasas tassime. Küll paberipakkidena seljas ja flopidiskidena pintsaku, taskud taskutes. No proovime siis, et neid ei ole õnneks või kahjuks veel liiga palju, et need on mul meeles, et 2005. Aastal tuli välja koostöös Taavet Janseni, Juhan Ulfsaki Päär. Parensoniga tuli meil välja etendus nimega laast häiri ehk viimane karvane. See oli selline ilud teemaline tantsulavastus. Mis osutus väga selliseks üllatavaks võib-olla meile endalegi, et lihtsalt. Nagu moodustus mingisugustest mõtetest ja sellistest kummitavatest probleemidest, aga iseenesest niimoodi neid nagu sai kuhjaga korjatud ja siis suure Juhan Ulfsaki abiga saime kuidagi väga kummalises vormi. Neid pandud, et lõpuks oli selline väga sürrealistlik, ebamäärase žanriga tantsulavastus, kus kõlas väga palju helisevast muusikast hitte ja mis reisis isegi Londonisse tantsufestivalil, mis oli ka iseenesest, vot see oli võib-olla minu jaoks ikkagi üks suurimaid saavutusi. On olemas selline tantsuvõrgustikku aero veits mis valib umbes 300 kandidaati noorte lavastajate vahel 10 paremat. Ja mee etendas sattus nende hulka. Et see oli väga meeldiv ja üllatav ja ootamatu ja selline kergelt shokeeriv, positiivselt šokeeriv sündmus ja siis me läksime Londonisse, et need 10 siis konkursant nii-öelda need tulid kokku jaanuarikuus Londonis oli väga mõnus, oli väga soe ja vastuvõtt oli ka väga soe, et. Enne seda, kui me läksime, me oleme seda mänginud mingi kuus, seitse korda Eestis ja pole kunagi nii soe, vastuvõtt on kuigi väga paljudele inimestele oli see meeldinud, aga ilmselt see on nagu Eesti inimese selline mentaalsus, et meie hüppaja ei karjuv braavo, et noh, et siis Londonis oli see väga positiivne, et see etendus on väga pikalt räägin, aga see oli tõepoolest väga tähtis etendus, sest juba lavastusprotsess oli niivõrd põnev. See oli sinu jaoks mõnes mõttes selline läbimurdeetenduse ka, oleme ausad. Jah, aga noh, vot ma toonitan, et ma ei teinud seda üksinda ja ja selles etenduses ma olin väga tugevasti ka esitaja rollis, et vot see oli võib-olla nagu tantsijana ka selline esimene suur töö tantsija esindajana ja seespoolt koreograafina, et see on selline huvitav väljend, et noh, sa võid olla koreograaf vaadata kõrvalt ja teised teevad või siis võid olla ise nagu Proovide teostada omi jaa, meeskonna ideid nagu seestpoolt ja meil oli selline luksus, meil oli neid mitu, Taavet Jansen vaatas väljaspoolt suunas asja ja mina siis andsin tagasisidet seestpoolt ja siis Juhanuliseks võttis selle kõige kuidagi meisterlikult kokku ja andis paar sellist nagu nüanssiliku märkust, mis osutus nagu väga määravaks. Et nimelt ka muusikavalik, et paljud asjad, mis ei toiminud enne, millegipärast hakkasid väga toimima siis kui me panime Heliseva muusika sinna taustaks, et see nagu omas kohe mingisugust teravamat konteksti ja tõi välja selle idee, mida me oleme mõelnud ja nämmutatud juba võib-olla terve aasta, et see kuidagi hakkas tööle. Vot see on nagu selline teatrimaagia, et seda on. See ongi see, mida enamus lavastajaid otsivad taga või noh, et iga kord, kui sa töötad etendusega, siis piisab mingisugust testi väiksest nihest tassi näeks kuidagi hoopis teistmoodi ja palju teravam. Meie pisikene Finess Imre Kose ütleb selle puhul, kui ta valmistab mingit rooga, et ta paneb mingit asja juurde, et see annab natukene Touchi. Jah, täpselt see tantsukunst ei ole üldse teatrikunst, ongi sarnane kokandus, aga minu arust, et väga kerge on ära rikkuda ja väga kerge on noh, nagu maitseelamusi saavutada mingi hästi väikse vürtsi lisandumisega, et see on nagu selline hästi peen. Ma küll palusin rääkida sulle auhindadest, aga mulle tegelikult olid väga sümpaatne, mismoodi sa kukkusid rääkima kohe sellest etendusest, mis mis tegelikult on olnud teatud etenduste ju reas, mille eest sa oled auhindu saanud, üks üks olulisem. Ja lõpuks pälvisime sellega. Eesti teatri aastaauhind 2005. Nii hilisemad Hamleti eest anti, mida. Samat asja nagu, et aasta pärast või nagu kahe aasta pärast. Et jah, see on küll au olnud kaks korda olla nomineeritud ja kaks korda ka saada seda auhinda. Järgmine auhind tuleb milise etendusest. Kui ei tea, ma arvan, et äkki mõneks ajaks on saadud. Arvad, et on lihtsalt rohkem ei anta, sellepärast et aitab küll oleks, need auhinnad on juba kodus kapi peal olemas. Olgu peale, nagu te aru saate, on täna erakordselt huvitav ja mõnus vestlus, eriti kõigi nende jaoks, kellele meeldib mõelda teatrikunsti sellest osast, mis puudutab tantsu tänase saate külaline on Oksanodi, too ja nii nagu ikka ergaks pikniku puhul. Et teil oleks seda meie omavahelist jutuajamist vürtsika kuulata, siis annaks ana kaasa võtnud ka mõned tükid seda muusikat, mida ta on oluliseks teiega pidanud jagada. Ja loomulikult, kui me rääkisime siin pikalt, et sellest esimesest etendusest, mille muusikaline osa koosnes suures osas siis sellest heliseva muusika repertuaarist siis kõlakoda siinkohal nüüd. Tänase R2 piknikukülaline on Oksanandi tooma ja kui oleks olemas selline asi nagu tantsumaailma autahvel, siis vähemalt Tallinna filiaalis. Tõenäoliselt oleks Oksana pilt seal üleval, ma ei kahtle hetkekski. Ja see on hea mõte, tegelikult Tallinna linnavalitsus, olge head. Tehke palun kodanikuna, meil on õigus seda paluda. Heade tantsijate autahvel Tallinna kesklinna. Ja kusjuures ma olen seda isegi nüüd kuu aega tagasi näinud Valgevenesse, et on olemas selline asi siiamaani autahvel, et rajooni au, tahtmine, vot see oli nagu väga midagi. Ei ole midagi toredamat ikkagi näidata inimese pilti, eks ju, selle eest, et ta on olnud milleski väga tubli ja mitte jääda lootma ainult ajakirjanike peale, siis nad lihtsalt magavad vahetevahel selliseid olukord maha Valgevenes me jõuame rääkida. Ma olen plaaninud need küsimused lahendada hiljem. Teeme järjekorras kõike seda 10 aastat tagasi, kui sa lõpetasid balletikooli oskasid sa uskuda, et läheb nii hästi, et tuleb nii põnev ja loomingulises mõttes mitmekülgne. Karjääri algus. No ütleme nii, et ma lootsin võib-olla kuskil sisemas, aga ma ei osanud küll kujutades, sest ausalt öeldes, kui ma läksin peale balletikooli lõpu Tallinna Ülikoolis, siis ma isegi ei teadnud, miks ma sinna lähen, et ilmselt läksin ainult sellepärast, et suvel oli natuke lahtine selline edasine saatuse käik, et teatrisse kohe kevadel ei võetud, sest ei olnud kohti. Ja öeldi, et tulge sügisel tagasi, et siis ja siis, et mitte aega kaotada ja mitte jääda sügisel niimoodi õhku rippuma, et siis läksin ma Tallinna Ülikooli koreograafia osakonda, siis oli veel Mait Agu elus ja võttis mind vastu. Jah, see oli väga selline pöördeline hetk, sest siis kohe kui nagu sisseastumiskatsed lõppesid, ma kohe teadsin, et ma väga tahan seal koolis olla ja veel täpselt ma ei kujutanud ette, et mis või kes minust saab või ei saa, aga et väga põnev tundus hoopis teisest küljest tantsu näha, et balletikoolis oli selline väga kontsentreeritud balletimaailmavaade nii-öelda, aga nagu me kõik kujutame ette, tants ei ole end balletis, on üks žanr või üks stiil seal selles suures mõistes eksisteerib. Et siis. See veel kuidagi sinu jaoks nagu mingid luugid lahti andis nii-öelda mõista, et maailm võib olla oluliselt värvilisem kui see kui see nii-öelda see valge puhas valge, klassikaline keskkond, millest seal balletikooli ajal olnud. Ja eelkõige tantsumaailm, et see oli väga rõõmustav avastus. Kuule, ma olen üldse mõelnud, et see balletikooli minemine on üks erakordselt hull ettevõtmine või ma mõtles sind konkreetselt, ma mõtlen laiemalt. Sest teatrikoolist võib veel tulla väga hea kultuurimaja juhataja või, või või, või mõne teise ameti peale inimene ja ta saab kõike seda, mida ta on teatrikoolis õppinud, seal edukalt ära kasutada. Aga balletikoolis, mulle tundub No balletikooli puhul on muidugi väga suured riskid, et see on natuke nagu spordikooliminek, et. Ja no sa läheb turvameheks, kui maa teat või kiiresti jooksed, sa oled alati väga hea turvamees, peale sõda. Väga palju endiseid balletitantsijaid, mehi on praegu hetkel ma tean, et osad pensionärid on turvafirmades ka väga edukad. Nii et see väga palju sa mööda ei pannud. Aga ei, no tegelikult muidugi see on väga suur risk ja seda ei olegi võimalik ette ennustada, aga. See jumalanna, mida me kutsume ande jumalannaks, eks ju, ja kes kes näpuotsaga annab, aga, aga kelle tegevuse tõttu või kelle kohaloleku tõttu väga palju sulab, kaob, eks ju, lahtub. Me ei tea kunagi ette, mis tegelikult toob ja selles mõttes see on väga suur risk. Muidugi on ja seda enam, et noh, see anne on neil üldse selline väga suhteline mõiste, et kuidas ta käitub ja mis sellega peale hakata, juhul kui see on lihtsalt puhas anne. Et noh, vot see teebki balleti inimesi väga erilisteks, sest nad nagu asuvad selles keskkonnas ja ise omavahel ka alates 10-st eluaastast võib olla kuni 40-ni. Et näiteks praegu teatris on meil inimesed, keda ma tunnen juba siis 20 aastat või ehk siis ma arvan, see on ka selline, et väga vähesed võivad seda endale lubada, et see on nii selline eelis kui ka sellega kaasneb väga palju võib olla raskusi. See on oma kinnine ja üsna suletud universum, kuhu tegelikult ühel hetkel enam sisse ei pääse. Võib küll Nillida serva taga ja vaadata, mis seal sees toimub, aga tegelikult lõpuni sinna sisse minna ei ole võimalik. Kui sa ikkagi algusest peale ei ole teistega koos käinud, siis oled sa võõras. Jah, ja samamoodi ka välja pääsemisega nagu päris raske on ka sellest välja pääseda ja ma arvan, et see ülikooli minek oligi geniaalne. Just selles mõttes see avardas nii palju nagu suhtlusringkonda ja see nagu mõistes tantsima natuke liigusin mõistele teater või kunst üleüldse, et ma arvan, see oli, ma olen väga tänulik sellele juhusele ja oma vanematele. Nad andsid nõu, et võiks nagu minna ülikooli õppima ikkagi kuigi peale balletikoolis ei ole üldse levinud, et sa võib-olla hakkad solistiks või siis lihtsalt rühma tantsijaks ilma eriliste ambitsioonideta. Ma saan aru, et sinu jaoks tegi see väga paljud uksed lahti, avas uued teed, kas ta paniga mingeid uksi sinu jaoks kinni, et sa otsustasid peale seda minna vaatama maailma natukene avaramat silmadega? Vot raske öelda, et võib-olla minust oleks saanud parem baleriin, kui ma ei oleks läinud, sest aeg ja selline noh, emotsionaalsed ressurssid ja füüsilist reaalsust, et ma ikkagi tormasin esimene aasta, nii et ma jooksin, ma õppisin päevaõppes ja töötasin täiskohaga rahvusooperis balletitrupis, siis mis alguses nägi nii välja, et ma jooksin pooleks tunniks loengusse, siis jooksin proovi tagasi niimoodi, et mul olid praktiliselt juba treeningriided seljas ja see oli midagi väga hullumeelset, ma arvan, et seda saigi teha ainult üheksa. Kui keegi oleks fikseerinud, oleks Eesti keskmaajooksu Recerdid, naiste omad vähemalt kergejõustikus sinusse. Ja, ja et ma ei jõudnud isegi ära jahtuda, sest ma kogu aeg jooksin ja noh, vahest muidugi juhtus see, et ma jään lihtsalt loengus magama, sest peale rasket füüsilist koormust, kui sa jääd istuma ja kuulama, siis tekib selline reaktsioon, aga noh Ma arvan, et võib-olla, kui ma oleks rohkem pühendunud, võib olla puhtalt balletikunstile siis kui ma oleksin rohkem saavutanud, selles, aga ei tea Oli sedavõrd andekas, et kui ma, kui ma panen praegu siia sellise meelevaldse, aga erakordselt ilusa rea, eks ju noh, alates kõige suurematest staaridest selles maailmas Anna pavlova Kaie Kõrb Ta isegi ära ürita. Ei, ei, ei. Ma arvan, et. Mis sul, millest sul ei jätkunud? No ma arvan, et ikkagi ma selles mõttes hindan oma füüsilisi eeldusi väga realistlikult ja. Sinu kvindid praksusid nende oma tõenäoliselt samade harjutuste juures, susisesid lihtsalt. Ja no vot balletis on väga kerge, kes on nagu looduse poolt väga ideaalne baleriin ja väga andekas. Ja kes ei ole nii, aga võib-olla on rohkem töökas ja et ma arvan, et mina rohkem olin sinna töökate valdkonda. Aga ikkagi ma arvan, et võib-olla ma oleks rohkem tants, võib-olla mingid nelikuid, kolmikuid ja kaksikuid, et see oleks ka piir, kui oleks kogu oma ülikooli aja pühendanud sinna ja korralikult kirjutanud ja siis võib-olla. Kuule, mis hetkel see balletikoolis selgeks tehakse, nii nagu sa hetk tagasi ütlesid, et et see, mis on kõrgem sort, see, mis on esimene sort ja teine sort, need on ju enam mitut klassi, on umbes enam-vähem, nii. Kolm on, ma arvan. Klass on yks üks ei no ma saan aru, nii-öelda sort, saad aru, see see materjali kvaliteedisort. Ma arvan, et seda tehakse suht sisseastumiskatsetel selgeks ja esimese klassi esimesest semestri eksamil, et kuidas, kes, aga vaata see kaheksa aastat, mis sa õpid ja su organism kasvab ja muutub ja lihased ja õppejõud vahetuvad, et see on kõik väga selline, et isegi kõige esimees sort võib lõpuks osutuda praakiks. Et seda ei tea kunagi ja see sõltub väga paljudest asjadest, kuidas laps kasvab, kuidas teda õpetatakse, kuidas teise õpib, kui paljud on haige? Täpselt nagu spordikool, ma arvan, erakordselt julmalt jah, väga jah. Aga ikkagi need aastad lendasid nagu väga kiiresti ja küll nagu pidevas hirmus koolist välja langeda, et see on ka nagu vähemalt meie ajal oli see selline oht veel aktuaalne. Koolist välja langeda. Tead, mis, ma olen alati mõelnud enne järgmist lugu, muusikat kuulame, ma olen alati mõelnud seda, see on võib-olla natukene niimoodi. Ma loodan, et sa ei solvu ja kõik need ka, kes praegu balletikoolis käivad ja meie vestlust kuulavad. Ma olen alati mõelnud, milline näeb välja balletikooli oma koolipeod, eks ju toimuma. Ja milline näeb välja see diskoõhtu, kui sa tuled lastakse maha, kas kõik tantsivad täpselt samamoodi nagu proovis niimoodi päkad ilusasti välja sirutatud või, või pidev ööklubile? Vot, ma ei tea, viimane nagu balletikooli disko mul meenub. Seitsmendast klassist, ma arvan, et see oli ka esimene VII. Nonii siis ikkagi niimoodi, et küll ma ei tea, kuidas seda liigutust nimetataksegi. Abordi Bordebraa käib disco ajaga läbi või ei käi. Ei käi, vot see ei meeldi mulle, aga see tuleb maha lasti, see, mul küll tuleb. Et väga emotsionaalselt tantsivad balletitantsijad ja ma arvan, liiguvad kõik kehaosad kuni kõrvadeni välja, et. Andku taevas ükskord seda võimalust salaja, ilma et nad teaksid, pealtnäha seda. Ma väga loodan, et kunagi annan sulle teada. Jah, aitäh, eks ju. Aga järgmine muusikapala teeme hetkeks vestlusesse pausi ja täidame seda. Tõnismäepalaga Püha Elmo, tuled, oskad sa mulle seletada ja kuulajale ka? Miks selline valik, see on jälle sinu etendusest ühest pärit. See päris ei ole etenduses olnud kasutuses, aga see inspireeris ja nagu aitas mingitele mõtetele tulla seoses selle etendusega küll, et etendus, nimi oli ruuts juured või rootsud ja see kõneles või noh see ma arvan, puudutas jällegi nagu kõik need teised etendused nagu isiklikult, et tekkis selline kerge identiteedi rahvusidentiteedikriis, et kuna balletikool, millest me just rääkisime, oli praktiliselt eesti kool. Vanemad mul on siis ukrainlased ja valgevenelased ja igasuguste teiste juurde selliste kimbuga, et mul tekkis selline tunne, aga kes ma siis olen, et iseenesest ma kasvan alates 10-st eluaastast eesti kultuurist, suhtlen siis eestlastega, aga mul tekkis selline nagu väike kadedus, et vot tahaks ka oma rahvatantsu tantsida, aga milline see on, ma ei tea. Ja siis seoses sellega Ma küsin härra selle küsimuse, mida ma mõtlesin küsida hiljem kui sa täidad mingeid ankeeti ja seal on lahter rahvus, mida sa sinna kirjutad? See tegelikult see tuleb äärmiselt harva, isegi mulle ei meenu, aga vot see on selline huvitav asi, sellest sõltub, kus ma seda täidan, kus maal, et tavaliselt see on juhtunud kuskil välismaal ja siis jah, panen küll eestlane, aga Eestis ongi jälle noh, see vastandamine, et ma ei olegi päris eestlane nagu nagu sina, sest mul ei ole eesti juuri, aga samas mingi teise rahvusega mind ei Seo justkui midagi peale juuri, et ma ei tea mitte midagi väga kultuurist ja keelest, mis puudutab näiteks Ukrainat, ukraina vanaisa. See on väga huvitav ja see muutus aktuaalseks ka korraks, see suvi, aga sellest ilmselt me räägime hiljem. Jõuame rääkida kindlasti sellest aga Tõnis Mäega, kes on ju hästi liikunud ka muusikast või sellisest puhtast muusikast teatri muusika võib väga teatraalne muusikamaailma. On sul kunagi olnud kokkupuudet tööalast? Kahjuks mitte, aga nagu minu arust on selline noh küll banaalne ja klišee väljendav elav legend või noh, ma nagu seda muusikat kuulates küll ei teki absoluutselt sellist võõristust või et see on midagi võõrast See on see, mis meid ühendab, tegelikult inimesi, mis on selline rahvusülene armastuse ja selline emotsionaalse Jah, väga puudutab kuulamist. Ärgaks piknikul tänase piknikukülaline on Oksana Titova koreograafia tantsija Oksana, anna mulle, palun nüüd andeks, see väheneb ja Teet, mida ma kohe ilmutan. Aga ma pean seda küsima, millised on tantsijad parimad aastad vanuse mõttes? No kohe tahaks öelda, et loomulikult kõige nooremad tagasi, samas vot mingi. Seda sa arvasid siis, kui sa olid väga noor, ma arvan, et nüüd ongi kõige paremad need käes ja tuleb teha. Aga tegelikult noh, nagu iga eriala spetsialist on ikka selline küpsuse aeg on vist kõige parem. Tantsijad on küll natuke keerulisem, sest see on seotud füüsisega ja ma arvan, et 25 võib olla kuni 35, ma ütleks niimoodi praegu nagu natuke robustselt jaotades, aga kuidagi mul tuli selline number. Sina oled selle aja keskel. Ja täpselt keskel, aga noh, mina pidasin silmas ikkagi selliseid suuri balletisoliste, et siis tuleb juba see kogemus ja oskus kuidagi jaotada oma jõudu ja ka kogemus ja küpsus panna rollidesse mingisugust sisu. Mis on need märgid mis räägivad, noh, sa saad vaadata nüüd koreograafia seisukoha pealt, eks, mis räägivad sulle tantsija väga hea olemisest, et see tantsija on väga hea, tema kvaliteedist on seda näha rohkem laval või mõistad sa seda kuidagi ka väljaspool lava lava taga? See on kindlasti sümbioos, aga vot millal ongi olnud see väga suur eelis, et ma saan vaadata tantsijaid igalt pool, noh, need on minu kolleegide valida oma etendustes. Kui ma tahan kasutada teisi tantsijaid peale iseenda ja väärparem on ja kes on väga pikalt olnud minu lavapartner või assistent, et siis on mul see eelis, et ma tunnen neid inimesi väga hästi ja siis on see selline bukett, mida ma panen kokku, sellest midagi näen kuidas see inimene laval väljendab ennast ja sellest, mida ma tean, milline isiksus ta on. Et seda on väga raske võõra trupiga näiteks sellist võtet kasutada. Ma ei tea üldse, kas sellist konkurentsi saab tekkida või kas olete need saab kumb sinu meeskonda paremini kiiremini pääseb, kas see, kes võib-olla hetkel ei ole füüsiliselt nii heas vormis, aga on vaimselt erakordselt motiveeritud? On, on nii-öelda põleb, on, on asjadest kirega kinni põnevil või see, kes on füüsiliselt väga hea, aga vaimselt loid. Ei no kindlasti vaimsus kaalub üle ja see teotahe, et inimene viitsiks, sest tavaliselt need asjad, mida ma tegin näiteks mo kolleegidega, rahvusooperi balletitrupist siis need vajasid ka sellist viitsimist sellega üldse vaeva näha, sest need on suhteliselt arusaamatud eksperimentaalsed, nagu näiteks meie Hamlet kujunes, et ikkagi töömetoodika või see lähenemine on hoopis midagi muud kui tavaliste balletietenduste puhul. Aga vot valisingi niimoodi vabatahtlike pool vabatahtlike ja muidugi neid inimesi, kellega ma ise juba kaua ootasin koostööd teha. Ja siis nende hulgas ka kujunesid välja sellised lemmikud, kellega ma plaanin juba järgmise järgmisi töid teha. No kui me räägime nagu sellisest spordikategooriatest või sporditerminitest, püüame selles nendes mõelda. Tantsi jaa, jaa, ja baleriini jaoks on ikkagi mingid need hetked, kus, kus nii-öelda On olemas vormikõver, eks ju, ja kus, kus ei ole veel tipp käes kus on nii-öelda noh, küpsemise või valmimise aeg ja nii edasi. Milles see väljendub, kukkus kohas, nagu näed seda, et ahah, et siit saab veel natukene juurde. Et potentsiaali on? Vot ma arvan Valla spordi, ma annan sulle võimaluse veel mõelda, spordis on ju väga lihtne, spordis otsustab lõppude lõpuks sentimeeter või, või sekundeks. Vaatame, kui kaugele ta maailma parimast sellel hetkel on. Aga nii nagu sa saate alguses ütlesid väga teraselt muidugi, et, et ei ole ju kultuuris kunstis loomingus sellist sellist mõõdupuu, mille, millest sa aru saad, et, et siit on veel midagi. No vot, no ma juba ennem ütlesid ja see praegu kordasid, et Ma täiendan, et kunstis on kõik väga subjektiivne, see, mis mulle tundub hea, ei pruugi üldse olla teiste koreograafide ja pedagoogide ja publikule ka nagu just see, mida mina näen, aga vot ma saangi rääkida ainult endast ja et mina näen seda potentsiaali või just eriti minu etenduste puhul seda avanemist ja kasvamise võimalust just mentaalses, et kuidas inimene mõtleb ja kuidas ta kuulab. Ja kuidas ta siis liigub selle poole, mida ma nõuan, võib-olla või pakun või soovin, et kuidas ta Aga see on kõik väga ilus jutt, aga põhimõtteliselt, kui sa tead seda hüpet on võimalik sooritada nii, et teatud ma ei tea, mis kehaosas siis sa nagu selles kujutluses mõtled, et see on lava kohal täpselt meeter 35, aga ta ei hüppa nii kõrgele, hüppab ainult meeter 10 ja ütleb, et ma praegust ei suuda. Oksana kannataja natukene aega läheb. Ma mõtlen seda poolt just. Aga siis ma jätan selle hüppe ära. Vot see ongi võib-olla balleti ja kaasaegse tantsu põhierinevused nüüdistantsus väga palju asju baseeruvad isiksusel, et just konkreetsele inimesele, kui ma tahan seda, et ma võtan ka sellise tantsija, kes, kelle jaoks ei ole probleem ja me ei hakka tegelema hüppega ikka kolm nädalat või kaks kuud, et me tegeleme hoopis teiste asjadega võib-olla vaimsete ja et see orgaanika on väga tähtis minu jaoks, et ma ei ole selline vägistab koreograaf võib-olla, kui niimoodi, aga on olemas ka kindlasti hea, et see nagu sõltub sellest, mis, mida keegi tähtsaks peab. Vot, ja see ka, et ma tunnen oma tantsijaid niivõrd hästi, et ma tean, et selle jaoks, et hüpata, ma võtan Artjom maksakovinud näiteks kellel on unikaalne hüppevõime Kes lendab, jääbki lendama. Tuleb oodata, millal ta maandub. Kes hüppas ka väga meeldejäävalt Hamletist aga vot kui sa lähed võõra trupi etest, siis see on kõik väga, vot siis võib tekkida ja mul on ka tekkinud selliseid probleeme, et kus lihtsalt natukene. Võib-olla kaotad aega sellega, et sa nõuad inimeselt, aga sa ei tea, et võib-olla tema kõrval seisab, seisab see õigem inimene, kes juba ammu oleks seda erateinud. Vot see teadmatus On seal mingi pääseda ja oled sa enda jaoks avastanud, selle panebki alguses hüppama, kõike läbi tegema. Jah, seda nimetatakse audisseniks, et aga ma arvan, et see sõltub koreograafi kogemusest, et lihtsalt kuna mina nagu algselt puutusin kokku just sellise turvalise variandiga, et ma ise ei ole tihtipeale valmis olnud sellisteks tundmatuse hetk, et eks, et see on ka noh ma arvan, minu poolt, et kogemuse asi Millises vormingus Oksana ise oled praegu sellel suvel 2009 augustikuu südames? Ma arvan, et olles selle, olles selle nii-öelda selle tantsijakarjääri nii-öelda parimate parimates aastates No vot väga raske ja naljakas on iseennast hinnata, aga ma ise tunnen ennast väga hästi praegu see suvi ja kui meil praegu hakkas hooaeg nädal aega kestab, siis täitsa naudin balletitunde ja tunnen kuidagi väga puhanud ja et palve jõud on Kui palju sinu enese jaoks selle selle hea enesetunde juures on just seda füüsilist võimekuse võimekuse poolt ja, ja kui palju seda noh, teisest küljest siis seda mentaalse poolt, et millises vahekorras need peavad olema, nii et sa saaksid praegu rääkida sellisest No eks nad ikka peavad olema tasakaalus, aga lihtsalt vahest ma mõtlen, et kui ma oskaks ka tehniliselt mingeid asju kui ma teaks mingisuguseid neid asju, mida ma praeguseks hetkeks tean näiteks 10 aastat tagasi, vot siis jällegi me tuleme sinna jutu juurde tagasi, et ma arvan, et minust oleks saanud palju parem baleriin, just et lihtsalt tants on selline väga keeruline asi ja väga palju erinevaid kehasid. Tuled tantsu juurde ja see, mis kehale sa, kuidas sa mingeid asju õpetad või seleta, et see on ka väga-väga raske ja ma puutun sellega kokku ka praegu ise, olles siis proovides õpetajaametit, ütleme nii, et see, mis ühele on hea ja õige, võib olla teisele, ei ole üldse, aga tavaliselt inimesed väga palju lähtuvad ka oma kogemusest. Aga kui ma vaatan oma mõnda õpilast, siis ta võib olla väga-väga minult erineva füüsilisega kehaga ja lihastega ja see on nagu nii palju detaile, et siin on väga kerge erauppuda ja ka mis puudutab vormi, siis noh, iga asja jaoks on õige aeg, et muidugi hakata nagu ülespoole ronima. Minu arust on kõige õigem ikka alguses. No kuidas sa ise nagu mõõdad enda puhul seda sa ütled, et sa tunned ennast väga hästi, aga on sul mingeid füüsilise parameetri kohta ka mingid asjad, et et nii-öelda see ideaal ideaalkaal või mingi mingi mingeid massiindekseid ja mingid sellised asjad sul on kuskil märkmikus kirjas ja aeg-ajalt kontrollida, vaatad. No ei, see oleks väga tüütu või noh, väga ei, aga no see on väga kompleksne ja kindlasti kaal kuulub sinna juurde ka, et mida rohkem ülekaalu, seda raskem on element Nende sooritada ja siis oma vormi või seda, mida ma ütlen, et ma tunnen ennast testi ehk ikka see, et mida vähem valutab, ma ei tea, puusad, põlved hüppeliigesed elementide järgi, et mida rohkem ma nagu tunnetan, mingisugust Developeed või mingit teist statiiv spetsiifilist, sellist balletti elementi, et mul on nagu hea seda teha, kui mul on väga raske seda teha või ma kohe tunnen end. DVB praegu on täitsa mõnu, on mõnus jah. Ma loodan, ma suutsin kuulata muljeid, nagu ma saan aru, millest ma võin reedesse kirjeldada. DVD mulle põlemisest, EVP-d, nii, ta võitis, lauast kinnist, tõstab ühesõnaga varbad on kõrgemal kui tema pea tip. Kui palju sa ütleme siis mingi treeningu käigus sa teed mingit spets, see ei ole ju ainult eks tantsid, tantsid, tantsid, sa tõid veel mingit trendi, lisaks. Sealne treening ja balleti nagu klass nimetatakse seda, et ta on väga konkreetse üles ehitatud. Seal on mingi balanss kindlasti aeroobne ja anaeroobne treening ka või ei ole või ei, vaid vastupidavus, mingid lihased spordiga tegelenud. Helistasin ott kiivikasele, konsulteerisin, mida siin nõudma? Aa, ja ei, meil on kõik palju loomingulisem pealkirjad, et kogu nagu leksikon pärineb prantsuse keelest, et meil on sellised ekspertiis ja ma hääldan ilmselt väga valesti, kuna ma ei ole prantsuse keelt kunagi õppinud. Kuigi peaks näiteks endises Nõukogude liidus, nendes suurtes siis Peterburi ja Moskva koolides oli prantsuse keel kohustuslik, aga meil oli inglise keel ja selle tõttu võib olla väga palju. Kadus tõlkest nii-öelda, mis on sisuliselt väga tähtis. Šamparter ehk siis ringjalaga põrandal lihtsam, jah, oleks lihtsam, võib-olla lastel. Ma loodan, et kas praegu õpetatakse prantsuse keelt või jätkatakse jonnakalt ikkagi inglise keele õpetamist. Vot ma ei teagi, vist inglise keel, sest ikka balletivälises maailmas ingliskeel olulisem. Me loomulikult ei saa sarnaneda Venemaa balletikoolkonnaga selles mõttes, et me oleme ikkagi oma koolkond juba. Jah, no see on muidugi selline, kui, mis puudutab reaalsust, siis inimesed, keda mina tean, kes tulevad Moskvast ja Peterburist, need ei räägi ei prantsuse inglise keeles, noh. Jah, meil on vähemalt inglise keel selline. Võib-olla. Kui palju sa oled pidanud selle, kuidas see oli, mis sa tegid? Develop p pärast, tegelikult loobum, kui palju sa pead nii-öelda vaatama? Kui ma võtaksin praegusi tekkijalt piknikuteki alt välja verivorsti ja pakuksin sulle seda, siis võtaksid vastu või mitte? Talle ei võtaks, suvi on, kuidagi ei ole verivorsti isu, aga vot see on selline noh, valuline küsimus, paljude jaoks, ma arvan ja ta on väga individuaalne ja see, et väga palju on levinud selline ütlus, et balletiinimesele on vaja loobumiseks eesmärki. Et näiteks ma tean, minu kolleegid ja sõbrad räägivad selliseid asju, et kui mul on ikkagi peaosa tulemas, siis ma ikka ei söö. Aga kui ei tule, siis vot see nagu kaalub üle midagi. Et. Aga sinu enda jaoks, kui palju sul on pidanud olema või palju on olnud neid hetki, kus. Kus peaks loobuma? No ikka on, et kuid samamoodi tuleb välja etendus, kasvõi seesama näiteks balletiväli nägidel aatheri, kus on sooloetendus, siis olen ikka küll söögikordi vahele jätnud, aga kõige kummalisem on tegelikult see ei ole õige ja see võiks ikkagi koolis juba ka nagu toitumisse selline metoodika või no et tegelikult saladus peitub mitte toidu peitmises või noh, toidukordade ärajätmisest, vaid õigest toitumisest. Mis ala oled söönud, see on sinu jaoks tuttav, et keegi valvab, kontrollib ja siis Oksana kuskil salaja niimoodi keeles. Mul on niisugune periood, et noh, kuna nagu põed, et peab alla võtma, niisiis häbenenud süüa niimoodi, kui teised näevad, kas klassikaaslased või õpetajad. Et siis oli küll siukest, meil sõbrannaga tuli küll niimoodi Praha linnas tale ja präänikuid ja šokolaadi oli selline väga naljakas moment, kus me sõime neid nii palju, kui me saime niimoodi vabalt linna nii-öelda olime lastud. Kuule, aga elukaaslane elab sinuga nii-öelda sinu etenduste saabumise tsükleid ka seda sööb sedasama, mida sina või, või, või kuidagi on majapidamises nagu eraldi, et see on Oksana külmutuskapp, see on tema külmutuskapp. Oi, mis puudutab elukaaslastest, ma arvan, et tema toitumisselline mall on isegi mulle tulnud eeskujuks, et see nii tervislik. Et ma arvan, et ei, ma pigem ikkagi söönud ja panga ühest külmkapist. Inglid ja saate saatus saadab meile alati õigeid, teenisid. Jah, täpselt, et see on väga hea menüü ja mulle sobib suurepäraselt, et ei mingit leiba, vähe, vähe magusat ja palju salatite liha. Kuule, kriitikud räägivad sinu puhul veel seda, et sellisele väljenduslikule tantsu, kellele lisaks on sinu tants väga ilus, kas iluosas on ka olemas mingi selline vormi vormikõver, kas saab olla nii, et läheb veel ilusamaks? Ma arvan, see ilu mõiste kasutas nende kriitikute puhul, see ongi tulnud sellest võrdlusest, et kaasaegne tants ja ballett ja see ilu, mis muga kaasa tuli, ma arvan just balletist sinna kaasaegse tantsu. Kaasaegne tants enamasti ütled inimesele kaasaegne tants, siis ta kukub kõigepealt pikali, lööb oma pea ära ja siis, kui ta toibub, siis ta ütleb, et ah, see on selline vassimine, kargamine vehkima. Võtame või noh, see iluelement ei ole üldse seal põhiline, aga lihtsalt vot see iluasi see on, et noh, spetsiaalselt ma olen seda mõelnud laast heeri puhul, aga ülejäänud asjadesse on lihtsalt võib-olla mingi selline kehakool või graatsia või selleni balleti tekitatud balletipoolt, et seda kätt hoiab. Ma arvan, et see veel on pärit omakorda lapsepõlvest nendel hetkedel, kui sa kõigele esinesid ja siis oli ilu Ja võib-olla jah, tõepoolest, aga ma arvan, et ma liigun võib-olla ilust natuke just vastassuunas. Nii et selles mõttes, kui mõni kriitik ütleb, et oi, Oksana tants on ilus, siis sulle tähendab selline natukene. Tegelikult ma arvan, et ma sain nendest Kriitikutest päris õigesti aru, et see, mida nemad mõtlesid selle all, see läks mulle korda. Ei olnud, ma arvan ja see oli noh, pigem nagu selline midagi erilist või erakordselt. Mul on kahju nentida, aga tõepoolest nii-öelda pessimist minus näeb seda, mismoodi terve tund aega on juba saanud otsa optimism. Optimist õhkab juba järgmise tunni järele. Mõne hetke pärast on uudis, et meil on jäänud kuulata veel selle tunni viimane lugu. Kui sa mäletad, siin krutisime välja. Ja see on nüüd erinevalt teistest selline just vaba ehk eraelulugu mis mulle väga meeldib ja mis on seotud just viimase aastaga. Sa oled inimene, kellel on kogu aeg voolikut kõrvas, ehk sellised kõrvaklapid ja kuulad. Ma vajan puhkust ja tihtipeale on mulle meeldib mõelda vaikuses rohkem või noh, nii et mul ei ole väga sellist vägivaldset kõrvaklappide heli koga kõrvas. See on pigem peo lugu, mis tuleb või üksinda. Mis sul kodus üksinda olemise lugu või mitte, päris üksinda võib-olla ka, aga see on, ma arvan, minu lemmik rohkem. Mõne hetke pärast on uudised, peale seda kohtume taas Oksana toova tänase ärgaks piknikul saatekülaline. Härdaks piknikul. Head inimesed, sõnade kahes jätkub saade järgaks piknikul ja tänase piknikukülaline on koreograafia, tantsija Oksana Titoova. Tunneks ennast hästi, Oksana. Väga tore. Väga tore, väga tore. Johannese evangeelium algab sõnadega, et alguses oli sõna, mis tantsulavastuses kõigepealt on, millest sinu tegemised ja tööd algavad, on see sõna või on see mingi tunne ja emotsioon mille pealt sa hakkad looma seda, mille eest pärast läheb, et auhinna galal auhinda vastu võtma. Ma arvan, et kindlasti on mõte või probleem on esmane ja võib öelda ka mingi imidž või selline kujund, võib-olla ka esmaseks, mille juurde kõik teised asjad niimoodi kleepuvad külge. Ja see algab ikkagi kuskilt maalt mingist ära tunnetatud mingitest ikkagi tunnetest, mingitest emotsioonidest, mingist rõõmust õnnest, aga vihast kurbusest ja, ja ängist. Muide, kumb pool sind rohkem inspireerib, kas selline pime või helge pool? Problemaatiline pool ikkagi, vot ma mõtlesingi selle peale, et kui ma olen väga õnnelik, siis ma isegi ei tahagi midagi teha, sest no mida sa ikka teed õnnetundest. No võib-olla küll. Siis vaatad vana head luikede järvele mida sätivad uuesti. Ja või lauset andsid, aga kui on noh tahes nagu mingit tähelepanek või noh, et paned midagi kuskilt, kas endas või ümbritsevast tähele ja mõtled, et kuidas see ikkagi on, et see just see, et sa mõtled ja mõtled ja viitsid sellest mõelda ja analüüsida arvud toda, vot see ongi see, et kuidas need etenduse teemad tekivad. No mis sealt edasi saab, mis sealt siis, mis hetkel sa saad aru, et jah, Oksana, mingi sisemine monoloog, sinul jahuks, Haanad, sellest asjast ma nüüd teen etenduse või, või siit siit ma peaksin helistama ja küsima ja, ja, ja, ja, ja hakkab nagu mingi muna muna nagu tiksuma. Miks on see on nagu täpselt nagu? Millegi küpsetamine, et kuidas sa valid, et mida sa täna teed lõunaks või hommikusöögiks mõtled, okei, teen nüüd pajarooga, et mis mul selleks vaja on, siis hakkad mõtlema, siis lähed poodi ja ostad ja tuled koju, pesed käed ära ja hakkad tegema või kaasat kedagi veel. Ole sa rohkem üksinda tegija või ikkagi sulle meeldib nii-öelda peegeldada, kontrollida, resoneerida, tagasisidet saada. Kindlasti see teine variant, ma ei ole kindlasti veel selline üksik tegija võib-olla kunagi kunagi kunagi õnneks koreograafi amet on selline, et aina küpsemaks saad. Et võib-olla kunagi siis ma ei vaja või ma ei tahagi teisi arvamusi, aga tagasiside on väga õigesti öeldud, et mitte see, et ma tahaks, et keegi minu eest seda ära lahendab või välja mõtles, et vaid see, et mulle pakub huvi just teiste inimestega arutlemine ja need inimesed, kellega ma tahan koostööd teha, need juba tavaliselt pakub mulle suurt huvi isiksustena ja just see resoneerimine, jah, ma arvan, on väga. Et üks kriitik on mind nimetanud meeskonnamängijaks. See ei ole halvasti ja üldse valesti öeldud. Ei ole, see on nagu isegi heaks meeskonnamängijaks, et see on ka ju väga raske leida õigeid inimesi, kes on selline psühholoogia ja et kuidas inimesed omavahel klapivad ja väga palju ma olen kokku puutunud sellega, et keegi ei taha kellegi teisega koostööd teha ja see mulle need erinevad inimesed meeldivad üldse ei pruugi olla hea sellele lõpptulemusele, et siis see nagu kuidas see inimesi valid ja just selle konkreetse idee jaoks, et kes võiks olla see, et see on väga suuresti nagu sihuke inspiratsiooni küsimus, et kes võiks inspireerida ja see on nii nagu kunstniku, helilooja, kaaslavastaja kui ka esitajate valikus on täpselt samad põhimõtted, et kes on need ja miks on need tihtipeale tantsijate puhul ma isegi tüüta ennast mõttega, et miks just see, miks just Eve, Andre või miks just Maarika muiste, aga millegipärast nad ise kuidagi kukuvad sinna selle lüngakesse sisse ja jäävad sinna ja sobivad ka järgmisteks mõteteks. Millist hetke sa selle töö juures kõige rohkem naudid, kas seda, kui sa tunned, et käärib ja vaikselt hakkab kerkima või siis seda kohta, kus sa juba planeerid, paned kokku koostajad käed ära pesnud, nagu sa ütlesid, eks ju, ja proovida hakata nagu midagi kokku panema või siis juba kus kus proovisaali seinad on higised. Väljas on ammu kõik poed kinni pandud ja viisakad, hoia ordnungi, kodanikud kodudes magavad ja, ja tantsijad rassivad, rassivad sellest, Oksana nõuab uuesti ja uuesti ja uuesti. Millist või siis hoopis seda hetke, kus on esietendus olnud, on aplaus. Ja inimesed lähevad klaasi konjaki taha arutama, millise, millise nii-öelda geeniuse järjekordset, et peatüki nad tagasi nautisid just. Ei, ma arvan, et väga raske on siit midagi esile tõsta, sest kõik nad on täpselt nii, nagu sa mahlakalt kirjeldasite, täpselt nii erinevate, nii nauditavad nad ongi, aga selle rassimisega seoses mul tuli meelde hoopis see, kuidas ma ise rassisin Juhan Ulfsaki niimoodi pilgu all Rootsi puhul, et meil kuidagi ajad ei klappinud. Vaata see jälle see meeskonna jutt, et ühel on mingid filmivõtted, minul on proovid, päeval päeval on kontsert ja mingid teise etenduse proovid ja lõpuks me saime kokku. Kuue päeva järel sul räägime inimestele sellega ära, nad tegelikult ei pane neid tegelasi kokku. Vääre Berenson on teie jaoks head raadiokuulajad, rohkem tuntud defrääde defräädunud ja tema on see mees, kes lava peal kargab ja seal erakordselt meeldiva ja meeldejääva tämbriga sõnu pikib. Jah, no vot, tantsumaailmas on ta samamoodi väga populaarne ja just see, et tal on mingi selline erakordne šarm. Et temaga on väga noh, minule vähemalt väga meeldib temaga koostööd teha ja kuidagi vot see on üks asi, mis on väga oluline idee sellise algetapi puhul, et ma pean julgema sellele inimesele sellele inimesele jagama seda oma algset, et võib-olla natuke hämariku ja poolikut ideed, et vot vääru puhul ma ei ole kunagi kartnud, et kuidagi niimoodi, et räägid ära ja vaikselt hakkame peale. Jah. Aga ikkagi, mis olukord on see sulle, kust sa tunned ennast kõige kodusemalt, olgu peale, võib-olla sa naudid tõesti neid kõiki, aga, aga millise situatsiooni inimene sa tegelikult sisemuses oled? Ma millegipärast usun, et need asjad meis noh, need need etapid on mõnevõrra universaalsed loojate jaoks, et et need on need kohad, kus, kus kohas nii-öelda nende asjade kaudu looming sünnibki. No kui niimoodi tagasi tulla nendele etappidele, mida sa kirjeldasid siis kõige rohkem mul jäi meelde see higiste seinte etapp, et ma arvan, et see on kõige nauditavam, et siis kui sa tuledki kolm koju ja sa absoluutselt ei pane tähele, et sa oled päev läbi söömata, Ta ja nii väsinud, et sa ei saa und ja sa ei saa enam aru, mis on muidugi jah, jaja öösel just sama, mis meil pooleli jäi, see rootsi ütled siis lõpuks meil proovid käisid 12-st kolmeni ja siis kell 10 30, ma pidin olema teatrisse selline väga kummaline loominguline staadium, nagu sa noh, võib-olla see nagu isegi mängis kaasa etendusse väljatoomisele. Aga see on selline väga nauditav pette alguses, vot just see moment, kus sa nagu pesed käed puhtaks ja hakka tegema, et see on selline võib-olla kõige raskem, sest see ei tea veel, millest kinni võtta, kuidas seda idee tasandil üle viie, siis füüsiliseks ja reaalseks, et tavaliselt need on siis tüüdid või mingid asjad, mida me hakkame proovima. Et kuidas me visualiseerimine, mõtted, et tihtipeale läheb tõlkes väga palju kaduma ja tekib mingeid uusi mõtteid ja uusi plaane. Et just see etapp on mul praegu käsil, et ma pean üle minema sellest ideetasandist uue, etenduse puhul saali tasandile ja see on tavaliselt selline, et seal lükkad seda võimalikult edasi. Sest see on väga raske, selline nagu puhkuse lõpp täpselt, et alguses ei saa vedama, siis ei saa pidamas, seisab puhkusel tükk aega nagu. Ja praegu on see just nüüd, nendel hetkedel on sul edu. Jah, täpselt, et pea tunnus tuleb, tuleb koostöös Johannes Tralla väe ja Kalle tikasse jäila noore Campega selline kummaline, et lavastus ma ütleks nii, et see ei ole isegi tantsuetendus, see on selline muusika, tantsu ja. Selline sümbioos nagu ikka enamus tantsuetendus ikka on, aga etenduse toimumispaigaks on Estonia talveaed, mis on ka väga kummalise auraga ja sellise No väga kujunenud mainega koht, mis asjad seal tavaliselt toimuvad, süütud, sellised kohvi etendused võib olla, mis on rohkem meelelahutuslaadset ja kergemate selliste ikka inimesed mitte üle koormata, siis meie lähme väga tõsise teemaga sinna talveaeda nimel. Etenduse pealkiri on vabandust, olen eksinud ja see on väga mitmetasandiline, et ma olen eksinud sinna talveaeda ja üleüldist sellist eksimist, inimlikku eksimist ja eesti inimese eksimist siis linna ja maale. Et väga huvitav teema, aga väga raske on seda hakata liigutama oma või noh, nagu liigutustes valada, et see on nimelt see, et miks me elame linnas ja meid ümbritsevat. Meeletud tehnoloogiade keerulised masinad, aga ikkagi igal vabal hetkel me pürgime linn linnast välja olekas Hiiumaale või kuskile, et mis asi on see? Selle juures on veel väga huvitav see, mis ma olen mõelnud, et, et tänapäeva kaasaegne moodne inimene, võta talt kogu see tehnoloogia ära ja palu tal siis seletada või ise oma kätega teha. Tegelikult ei suuda ta siis ühtegi ise üksinda seda taasluua. Olgu kus kohas sa ahmid enesesse, seda, mille põhjal sa looma hakkad, kui palju sa vaatad ringi tegelikult neid asju, mis maailmas toimub erinevates erinevates noh, nii-öelda tantsu loomise paikades. No ikka proovin küll vaadete otseselt live is nii-öelda, et nii kui ma mehe jaoks on selline ikka eesmärk, kui ma kuskile satun teise riiki, siis kindlasti uurin, mis samal hetkel toimub, kui see ei ole just sotsiaalne või tööreis oma etendusega, et siis väga proovinud vaadata. Kus kohta minnes võib olla 100 protsenti kindel, et saab maailma kvaliteeti, kus kus tantsu on sama palju kui kauplustes müügil õunu. Kindlasti viin on üks nendest kohtadest, tõsi, moodsa tantsu ja väga palju. Viin viimasena Berliin, Berliin, Kaaga. Berliini Mul on häbi öelda. Endaga ma ei ole veel sattunud, aga ja Berliin on muidugi aga minu jaoks olnud viin, kuna ma seal käisin päris palju täiendkoolituses ja teatrites väga moodsalt, väga klassikalistest teatris väga moodsat tantsu vaatamas, et see, ma arvan, inspireeris väga teha ka meie klassikalisest teatrist natuke teistsuguseid projekte. Ma panin mängima ühe loo, mille sa järgmiseks valisid. Mis lugu see on? See on Villu Veski ja Tiit kalluste tango ja see on jällegi minevikust ja minu ühest lavastusest, mis olid tango, lavastust, tango, balletilavastus, aga see lugu on valitud ka sellepärast, et see aasta me puutume taas kokku Villu Veskiga ja balleti tantsijatega ja teeme uut muusika tantsulavastust. Raimond Valgre laulude põhjal. Kas sa nende inimestega, kellega on õnnestunud, kellega on nool tabanud kümmet uuesti hea meelega, võtad ühendust ja alustad või, või on sealjuures mingi selline hirm ka, et näed, nii hästi on läinud ja teist korda ometi enam nii hästi tulla ei saa. Kindlasti ma olen selline, kokku kasvab olend, et ma ikka alati tahan teha, kui on midagi hästi läinud, et ma tahan teha veel vähemalt kolm korda sama inimesega koostööd, et see on ikka üldse väga selline õnnelik tabamine, kui sul kellelegiga klapib. Aga ma arvan, et õppida on absoluutselt kõigist, kellega ma olen koos töötanud. Ja Villu Veskiga oli väga edukas, projekt oli väga edukas, kuigi seda esitati kahjuks ainult kaks korda ja seda oli tellitud ka Leigo järvele, aga tehnilistel põhjustel see ei läinud läbi, siis ses liigas sumbuurselt võib-olla oli otsustatud ja tantsijaid oli raske saada sellel ajal seal, aga see oli väga selline. Teistmoodi ja positiivne ja selline jõuline projekt. Et võib-olla nüüd mine tea, äkki Me elustame seda taas, kui meil nüüd uuesti kohtume. Oksana, sellist tangot kuulates kuhu mõtted viivad? No Buenos Airesesse ikka ei ole käinud, aga selle programmi ja selle plaadi nimi oli nii tangu õnn kui ennessairos. Aga sellised, täpselt nii sellised, noh, see on klassikaline tants, eks ju, sellised asjad on küll selgelt, kui, kui on vaja tangot tantsida või, või pasa tooblid, siis saad hakkama. Kui ei ole absoluutselt, need on täiesti eri maailma, et see on võistlustants, on sport ja neid asju balletikoolis ega ülikoolis ei õpetata. Kirge selle järgi huvitab siis siin see loogika, see, see, see maagia, mis seal sees on. Väga huvitab ja on huvitanud isegi balletikooli ajal, kuna ma käisin pool aastat iseseisvalt vabal ajal võistlustantsukursustel ja see on andnud mulle väga palju. Ja mul ei mind isegi kiideti, öeldi, et ma olin väga tubli seal, aga kõige sinna taga, et partnerit oli väga raske leida. See oli nii hea lihtsalt, et ma lihtsalt olin juba ilmselt natuke vana. 18 oli selles maailmas olid juba kõik välja kujunenud ja. Kaheksateistkümneaastased alustajad tegid samal ajal võimalikult potentsiaalsed partneri kandidaadid kuskil nurga taga suitsu remontisid oma bemmi. Jah, et sellest ma läksin nii põlema, sest see oli sihuke mõnus avantüür, et ma läksin lihtsalt õppima ja osutus nagu selliseks isegi korraks tekkis lootus, et oi, aga äkki. Jah, muidugi sellest, et need, kes oleksid andekad ja kes oleksid need, on ju partnerid, on kinni lihtsalt, eks kindlasti nad on, nad on aheldatud teise, teise sellesse riietamis kappimine, millel on metalluks ja ja mõtisel ees võti on kellegi teise käes. Kuulge, oled Oksana tundnud vahetevahel sellist armukadedust ka. Teil on siis sinul sinu kolleegidel ju tantsud teatri osas noh, nii-öelda oma mingi grupp siis on teisel tiival sõnateater ja sõnateater on ju see, kes annab meie keelde aeg-ajalt mingeid fraase, inimesed jäävad teatud asju kordama. See imbub kuidagi kõnesse, imbub kuidagi kultuuri, see imbub kuidagi meisse kõige laiemas mõttes. Tantsus noh, ma ei tea, võib-olla sa ütled mulle, Urmas, ära soga, eks, sellised liigutused on olemas. Mina isiklikult ei tea, et kas minu üks selline või teine liigutus oleks pärit mõnest tantsust. Oled sa tundnud sellist armukadedus? Gene olen küll, eriti viimasel ajal, et käisin no-teatris saanud Tommi onnikest vaatamas ja. Muide, soovitad? Ta on ja väga soovitan ja kuigi ma ei ütle, et ma läksin kerge südamega sealt ära, aga pani mõtlema ja oli väga füüsiline ka, nagu enamus nende etendusi. Täpselt nii nagu trügivad sellele pinnale, kus, kus nii-öelda kasvab sinu rammus rohi, eks. Aga nende suur eelis ongi see sõna, et inimesele ei jää see arusaamatuks. Ja isegi kui ei saa aru, eks ju, mida nad seal niisama 45 minutit vehivad, lõbuks hakkavad ikka rääkima. Aga tantsu puhul on asjad keerulisemad. 45 minutit vehite, siis on vaheaeg. Jah, ja täpselt, et selline selgus on selline kaasaegse tantsuprobleem ja kindlasti ka minu isiklik probleem, et kuidas ikkagi sa nagu nagu ma ütlesin, see on väga pikk protsess, et sa hakkad mõttekest niimoodi veeretama enda sees, siis kasvatad sinna peale ja siis arutati, jagad ja see asi muutub tundmatuseni, aga sa ise kaotad sellist kõrvalt tilgu, et sinu enda jaoks, see on ikkagi sama selge ja samas see asi. Ja vot kuidas nüüd see publik, kes ei tea kogu seda tausta, mida tema seal näeb, et see on hoopis midagi kolmandat ja. Seda küsimust, Oksana, mida sa sellega nüüd öelda tahtsid, sa pigem kardad või ootad? Nii ja naa. Aga mis puudutab Hamletit näiteks siis olen küll väga palju kuulnud seda, et kas see on siis Hamlet et noh, vot see on selline küsimus, mis võib tantsulavastuse puhul tekkidaid, kindlasti ta on, sest ta on ju sellest sündinud, et ma avastasin raamatud ja raamatu hakkasin lugema ja siis me kõik lugesime ja arutlesime Lugesid eestikeelset? Venekeelset, sest ma proovisin eestikeelset versiooni lugeda ja osutus äärmiselt arusaamatuks, väga kummaline avastus oli muide noh, vot minu jaoks Sekspiri algtekst on iseenesest juba äärmiselt keeruline ja meie ajasime seda ilmselt veel keerulisemaks, sest see tuli nagu selle originaali ainetel. Väga selline abstraktne tunnetuslik etenduse, need, kes otsisid seal lugu, et ahah, vot nüüd on see aastast ja kus on poloonias ja kõik, ma arvan, need kindlasti pettusid, sest seal oli rohkem seda atmosfääri või seda Hamleti haigust õhus, kullist, suhete paratamatust. Mis sa arvad, Oksana, kas kunagi Eestis tekib veel olukord, kus me ei ela nii-öelda sellise tarbekunsti domineerimise maailmas, kus, kus me peame arvestama sellega, et iga tükk, mille looja valmis saab, peab mõjuma kuidagi kas kõhtu, täitvalt, naerma või nutmaajavalt igal juhul kohe nüüd ja praegu peab ta täitma jõuame kunagi sinna, kus, kus see võib lihtsalt jääda kõhtu, õhku küsimusena, kus võib tekitada lihtsalt mõtteid ja tundeid, kus me lihtsalt õpime tarbima seda, mida, mida pakutakse vähem nõudvalt tarbimise sfääri, osaseks. Et, et see tarbekunstimentaliteet ei oleks nii tugev. See on väga raske küsimus, ma ei tea, kohe tahaks, öeldi, et jah, loomulikult jõuame, aga samas ei pruugi, ei pruugi ja võib-olla see minek võib-olla selline nagu spiraalne või no et me korraks liigume sinna, siis tuleme tagasi ja arutame kõik, aga minule meeldib see ikkagi. Eesti selline seesmine kalduvus või selline arutlemised. Tegijatel ei ole ükskõik, kuidas publik seda vastu võtab ja ka teatud publikukihil ei ole ka ükskõik, et tekib selline nagu dialoog või selline arutelu, eriti nagu nüüdistantsu valdkonnas. Kuule, Oksana, Eesti on enam-vähem sama väike nagu Estonia lava. Mastaabid, ma arvan, enam-vähem samasugused õiget ara veskid ja, ja siis on see amplituud, on, selliseid asju ei mahu selle pinna peal lihtsalt tegema. Kui sageli sa tunned seda, et see, kui sul oleks publikut natukenegi rohkem, kui ei oleks need miljon inimest, kes elavad siin vaid 10 20 30 miljonit annaks sulle võib-olla rohkem võimalust areneda, edasi liikuda? Suuremaks. Ta pidi isegi mingil etapil kindlasti vastupidises. Nii et sa arvad, et see 60 inimest publikuna saalis ühel, teisel, kolmandal ja neljandal etendusel annab sulle mingi võimaluse See annab julguse kindlasti, et see ei ole nii hirmuäratav, et noh, ma arvan, et vot Eesti prioriteet või noh, see eelis ongi see, et noored tegijad saavad areneda rahulikumalt, palju rahulikum, kui mingis suures Cosmopolitani kuskil, kas või olgu see New York või Moskva või mis iganes, et et meil saab palju rajama, hakata katsetama ja hakata ennast kasvatama. Konkurentsi teravpurikas ei peksa lihtsalt seda elurõõmu nii kiiresti välja. Korjandus, võib-olla seda on kas siin piisavalt ja aga just selline, et ei ole nii palju publikut korraga võib-olla saalis, et noh ma ei tea, lihtsalt kuidagi ei tahaks näiteks Moskvas olla. Tõsi, ma just plaanisin küsida, oled sa pingpongitanud kunagi mõttega, et võiks olla Moskva võiks olla Peterburi, kus, mis on ikkagi metropolis, eks ju. Unustame selle vaesuse ja, ja mis on seal kusagil teisel pool, see, see metropol ise on rikas, säravi, õitsev, naudib elu enda ümber erinevates vormides või siis hoopis või siis hoopis Pariis, Berliin ei ole kunagi tõmmanud. Võid olla ingliga on mind tõmmanud just sellega, et eks iga koht on. Ja noh, isegi mitu korda ja vot vot see on nagu selline asi, et ikkagi igas riigis on mingi oma mentaalses oma selline esteetika esteetiline eelistus, et mida, kuidas inimesed ja kuidagi kummalisel moel just Inglismaal on see Meil klappinud. Et see, kuidas inimesed vaatavad, mida nad vaatavad, mida nad hindavad ja kuidas nad asja näevad ja arutlevad ässi üle, et see on läinud korda, et ma arvan, et see on väga individuaalne, kellelegi kindlasti läheb Moskvas paremini. Just see kõnepruuk on sarnane. Aga. Minus elav Ivan Orav ütleb, et Inglismaaga on meil sellepärast asjad head, et me kunagi vabariigi ajal siis kui päts veel elas seeme, ühist peekonit. Vot võimalik, aga ausalt öeldes mind on alati kuidagi koduseinad toetanud ja ma ei ole selline julge võib-olla kes läheks suurde maailma ja? Ei tea, ei ole kunagi tõsiselt seda kaalunud, et niimoodi oma etendusega minna ja väga see on. Ega mingeid trupid, mingid tegijad, keda saab pildiliselt või pildis või, või kohapeal või, või videos naudid, kellega tahaks koostööd teha. On sul olemas? No see asi, et keda ma naudin nendega, ma võib-olla veel ei julge ükski koostööd teha, et Meeks Joardjassaarsevalts on ikka väga suured nimed, keda ma lihtsalt, et noh, kellest ma olen vaimustuses, aga noh, kindlasti koos mõttes jah, võib-olla tantsijana küll ma tahaks nende projektides osaleda, aga ma arvan, see vajaks väga sellist. Väga palju õnne ja väga palju vaeva. Mis on need rasked hetked sinu töös või sinu elus mis aeg-ajalt tulevad ette, mida tuleb murda ja millest tuleb üle olla? Ma arvan, et kõik seesama etapilise Songi, et, Et näiteks kui sa oled 20 või 22, siis sa ei pruugi isegi niipalju veel teada asjadest, aga kas sul on mingit sellist, sellest teadmatusest tulenevat julgust väga palju, et sa lihtsalt proovid ja teed ja vahest läheb täppi ja siis sa saad sellest veel omakorda julgust ja lähed edasi ja selline. Aga mida rohkem sa teede proovid, seda nagu justkui kogenem maksa, saad või targemaks. Et siis tekib juba see taha, aga kuidas ma siis teen, et sa nagu mõtled rohkem, kuidas sa teed? Tekib see mõtlemine ainult enda sisemise kriitika pärast või selle pärast, mis tuleb väljast, et keegi vaatab viltu, annab sõnaga Klohmi. Rohkem sisemine jah, see väline kriitika see läheb, taandub aga just sisemine kriitika, nagu enesetsensuur kasvab kõvasti. Kuidas sa nendest hetkedest välja tuled, mille abil sa ennast laed? Ja ei ole veel välja tulnud siiamaani ja see on selline uus, ma arvan minu jaoks, et lihtsalt selline intuitiivne lähenemine võib olla asendub mingisuguse sellise Mõtliku lähenemisega ikka üritad rohkem vormide asjust sellisteks, nagu sa tahad, mitte nii, et vormide siis vaated, mille moodi see on ja lähed edasi, et rohkem teadlikult võtad asju? Ma ei tea, ma praegu proovin, alles siis, eks pärast räägin viie aasta. Pärast järgmise aasta pärast aastal 2900 ja väga mõnus. Huvitav, millist muusikat me siis kuulame aastal 2019. Ilmselt on seda sama raske välja mõelda ja ette kujutada, aga aastal 2009 ma tean küll, millist. Enne kui ma küsin järgmist, juba see on lihtsalt mul lemmikuid bände veel Vaag, nende viimane hitt Kas sa oled muide oma igapäevases sellisest muusika kuulamisest leidnud ka mingit ainest? Tööde jaoks kindlasti, aga mida rohkem edasi, seda rohkem mulle ikka meeldib originaalmuusikaga töötada, et ikka spetsiaalselt selle idee selle etenduse jaoks luuakse muusikat, väga palju. Oleme teinud, Taavi Kerikmäe on ka või väga palju, oleme arutanud isegi rohkem kui teinud ja isegi on plaane ka tulevikuks. Kuulge mulle ennem ennist küsimata. See roll, kus sa ennast mugavamalt või paremini või kumb sinu jaoks põnevam on, kas see hetk, kui sa Estonias balletitantsijana asud mingi uue töö kallale või kui sa koreograafina võtad midagi uutete? No mis puudutab Estonian siis kindlasti Sa saad aru, et sa oled praegu ütlema niimoodi, et tööd ikkagi Estonias ka jätkuks. Tõi koondudeks kohe sellel aastal. Lihtsalt see väga sõltub koreograafist. Ja väga tihti on väga põnevaid isiksusi, satub sinna näiteks üks viimaseid, mis mul tuleb meelde on ooperilavastus mari vihmandi liis kolle, armastuse valem, kus ma sattusin juhuslikult seal, see on selline väike ooper ja seal on kaks tantsijat, tantsusolisti, mina olin siis tantsusolist ja ma olin Helen Lokuta teisik Temassis alter ego. Ja selle töö puhul puutusin kokku geniaalse sellise ka tantsija koreograafi ka Berliinist ana montiini ja see koostöö absoluutselt ei erinenud näiteks Kanuti Gildi saali, projektidest või Estoniast väljaspoole see oli väga mõnus. Väga palju andis, tundsin ennast väga, väga hästi ja temaga samamoodi nagu kõik need muud inimesed, kellega ma tunnen ennast väga-väga hästi, ma ikka kohe hakkan plaane pidama tulevikuks ja me suhtleme ja nii kohe kui tekib see klapp, selline aeg, ruum ja idees, siis kohe võtame uuesti ühendust. Anna mulle andeks minu meelevaldsus, aga see, et sa hakkasid rääkima. Tei. Balleti on ikka ka väga tore teha. Räägi mulle ainult sellest keelest, et tegelikult istub minu vastas rohkem koreograaf. No võib-olla ei, koreograaf. Magistrikraad on ju ka sellest? Ja kihtidega ei, aga balletilavastuse puhul ka näiteks oli ma, et balleti mitte solvata ja et näit eks sel Lassil Tiid ehk metshaldjas, seal oli ka äärmiselt põnev Taani koreograaf. Ja kus mul oli ka hästi pisikene armas roll. Ja see oli ka väga mõnus, kuidas inimene teeb tööd just klassikalise materjaliga, et ta nagu üritab seda nagu võimalikult elutervelt lahendada, nii et kõik stseenid, mis on stseenid, oleksid hästi loogiliselt ja arusaadavad, et nii, et mõlemis maailmas mõlemis rollis on väga palju õpetlikku ja ma just mõtlesin, et noh, nad on minu jaoks nii kokku kasvanud, et ma ei ei suudagi loobuda ühest või teisest, et ma arvan, et need täiendavad, et. Aga oma õpetajaametit naudid? See on raske, see on, ma arvan, kõige raskem ja mul on selle jaoks praegu kõige vähem aega. See on selline tulevikuperspektiiv, aga ma arvan, et ma kogun praegu. Just lähipäevil lähen Helsingisse tantsuakadeemiasse balletitunde vaatama. Et ma ikkagi Markus need täpselt ja liigutan ise kaasa ja proovin ja mõtlen. Siin on paljud lavastajad kaasanud oma etendustes koreograafiat tegema, see on veel omaette ooper. See on omaette ooper ja see on rohkem minevikus, et see on nagu algusaastatel, kui ma nagu katsusin seda maailma, et siis esimene suur töö oli Vanemuise teatris, viiuldaja katusel. Sellest oled sa ise hoidunud nüüd hiljem, miks neid praegu ei ole tulnud pakkumise? Ei, ma ei ole isegi. Kui nad aga kuidagi ilmselt see, mida ma teen, ei ole neid lavastajaid väga kutsunud, et see natuke No ajab asjad nii keeruliseks ära, et meil oleks vaja lihtsalt sellist kolm meremeest hoiavad oma õlgade ümbert kinni ja, ja, ja kuidagi liiguvad ühest otsast. Ma arvan, selles maailmas on lihtsalt liiga häid inimesi, on näiteks Jüri Nael on absoluutne monopolist teha, see on nagu väga raske võidelda ja noh, lõpuks see, mida inimene kõige rohkem teeb, ta hakkab ka seda hästi tegema, et. See on tõsi, meil on kahjuks aeg on niivõrd vähe ja me peame selle teatri Jutanud katkestama, sest me oleme lubanud inimestele rääkida natukene Ukrainast ja Valgevenest ka. Kumma poole sinu süda rohkem tõmbab? Kumba verd, ehkki jagatud on pooleks, eks ju, aga. Mitte pooleks, vaid mitmeteks osadeks ka poola verd ja oletatavasti saksa verd. Aga ikkagi Ukraina domineerib, ma arvan, mis puudutab vere sellist suhet. Mille põhjal sa saad, arvad, tunned ise Ukrainas käies süda lõi teistmoodi. No kuidagi selline keri äratundmine on küll, jah. Ja kui ma kuulan ukraina muusikat näiteks nüüd viimati Viru folgil, Svjata Vatra ikka küll tekitas sellist pisarad silma ja mõtted läksid kuskile vanavanaisa juurde sinna Hersoone poole ja mõtlesin, kuidas see kõik oli kuidagi väga kaugeks. Ei, ma arvan, mul oli isegi väliseestlase tunne, et kui tulevad, siis ikka vaatavad, üritavad rääkida, et maga ikka ukraina keelest saan aru. Ise ei julge rääkida, võib-olla, aga noh, selle jaoks oleks võib-olla natuke kauem vaja olla seal. Kui sagedasti sinu jaoks rahvuse küsimus siin Eestis elades meie nagu ütlesid määratledes mind õigesti, eks ju kõrval poos meiega kui sagedasti see sinu jaoks päevakajaliseks või teemaks tõuseb. Praktiliselt mitte kunagi. Võib-olla laulupeol tekib ka selline kadedus, et vot mulle väga meeldib ja ma ikka mingi minu suur mõtteline osa see, mis peas toimub, ongi see ja kuulubki siia, aga vot ma ilmselt päris seda tunnet tunda ei saa, mida teie tunnete? Ma tunnen sellist nagu, et ma nii tahaks, et mis asi see on, et et vot selles mõttes ma ise mõtlen palju küsimuse valupunktidele, et ega ma ei saa ühegi rahvusega nii sügavale minna. Võis samastada. Puudust vahest jah, tunnen puudust. Mis on selle plussid, selle olukorra, milles oled, oled sa selle peale mõelnud? Noh, plussid on võib-olla need, et ma Sellevõrra olen rohkem avatud, võib-olla et ma tean rohkem nagu rohkem teadmisi, kuidas toimub mis on slaavi temperament, mentaliteet, mis on Eesti ja Põhjamaade selle võrra, et mul ei ole seda endal väga noh, mul on ruumi nagu teisteks. Ei ole mingit teatud kohustusi kaasas. Ei ole võib-olla Stampeni palju. Eestlaste toidukultuuri jõulude tähistamise juurde kuuluva ja kõige sellega oled ära harjunud. Ja kõige viimased jõulud olid väga rasked, ikka mitu päeva. Kõik sugulased ja praed oli vaja kuidagi organiseerida, et aga ei Saik isegi vahepeal jõusaalis käidud, nii et kõik on kontrolli all. Kas nüüd Ukrainas ja Valgevenes käies, kuidas tundsid ennast seal? Kas nad räägivad need kohad, need paigad räägivad veel sinuga räägivad sinuga mingis mingis teistmoodi keeles ka, kui, kui, kui vahemik Järvakandi, kuni Põltsamaa Tore tunne, mida ma võib-olla siin ei saagi kunagi kogeda, et ma olen kuidagi sellega seotud ja rohkem kui ainult mina, vaid minu esivanemad. See oli selline mõnus, et ma saan öelda ka, et ma olen siin nagu oma või selline noh nagu maa maa mõttes tekkis selline, et mingi osa kuulus kunagi minu esivanematele. See on nagu selline kummaline, meeldiv tunne, aga mis puudutab sellist kultuuriruumi ja mentaalsust, siis ma ikkagi mul oli väga hea meel ja suurim tagasi tulla. Ja ma arvan, et ma tundsin ikka kõvasti palju patriotismi siukest tungi ET kahjuks need asjad küll ei ole sellised, mille üle uhkust tunda, sealpool. Et väga palju on veel arenguruumi-Eestilise indiviidi tasandil, et miks ma teen midagi isegi siis, kui keegi ei sunni ja pealt ei vaata, et ma viskan jäätisepaberi prügikasti, mitte lihtsalt põõsastesse, et vot see on selline kummaline asi, millest ma aru ei saa, et kuidas see toimib, aga see on väga ühiskondlikes selline massiline. Seal ei ole raske kuidagi ära harjuda. Jah, et siis ma mõtlesin, et vot just eesti rahval on selline unikaalne, mingi hoolivustunne, mis on hästi selline tuli esile just seal olles. Et hoolitakse asjadest ja. Sa oled ise mingites intervjuudes öelnud, et, et sa oled integratsiooni üks kõige õnnestunum näiteid Eestis. Kui sa püüad kuidagi sõltumatult või kuidagi nagu pool distantsilt, ma saan aru, et seda on võimatu teha. Aga, aga siiski vaadata, kas integreerumine nii, nagu me püüame seda kuidagi teha, on see, on see lõpuks hea. No, ma arvan, selline mis minuga toimus või toimis, ma arvan, et see on täiesti hea ja loomulik ja paratamatu aga üleüldise integratsioonipoliitika suhtes üks. Ma ei ole kindel, et see toimib, nii et ikkagi inimesele ta integreerib siis, kui tal tekib selleks otsene vajadus ja nagu väljund, et kui inimene käib koolis lasteaias või töötab kollektiivis, kus kus on rohkem rahvusi kui üks, siis see toimub ja toimib. Nii kaua, kuni on veel erinevad lasteaiad, kus ühes kasvatatakse või õpivad rääkima kirjutama eesti lapsed, teises vene keelt rääkivad lapsed, siis nii kaua tegelikult kasvavad need õunapuud ikkagi üks ühes suunas, teine teises suunas. Sest noh, mina alustasin 10 aastaselt, aga oleks võinud palju paremini keeltki rääkida, kui oleks alustanud seitsme aastaselt või veelgi nooremana. Oksana, kes on sinu inimesed, kes sind ümbritsevad, kui, kui, kui palju sul neid selliseid erinevaid gruppe on või, või ei ole neid erinevaid, on nad kõik üks ja see sama seltskond. No ikka on küll, ma arvan, need on sellised erinevat ja mis eristub. Võib-olla nad ei ole kõik tantsuinimesed, isegi et rohkem sellised kunstiinimesed mõttekaaslased ja nad võib-olla mitte niivõrd erinevad, vaid täiendavad 11 noh, minu jaoks just noh, ma ei tea kindlasti kui me juba siin nimepidi hakkasime Pääru mainima ja Päär Berenson ja Taavi Kerikmäe, et need on need inimesed, keda mina julgen nimetada oma inimesteks või noh, loota, et nad on mingil etapil on olnud minu inimesed ja võib-olla on ka edaspidi Andres, tänu saare Elosoode ja ja kindlasti tantsijate hulgas on neid palju rohkem. Aga see on väga hea teadmine, et kui sa, kui sul tekib peas uus idee, siis sa tead, et nende inimestega on, sul on positiivne kogemus juba minevikus. On omamine on suur luksus ja suur luksus ja ülbus. Oksa erakordselt meeldivale sinuga vestelda 10 aastat, et siin saates lihtsalt käivad need inimesed, kelle osas me usume, et L2 usub, et nende sellised kõige põnevamad säravamad elavamad aastad on veel ees. Mis sa arvad 10 aasta pärast, mis sa teed? Kuhu sa jõudnud 10 aastaga oled? Fantaseerin natukene. Lisaks laste kasvatamisele või? No ma arvan, et ma ikka tegelen selle sama asjaga, millega ma juba olen viimased 10 aastat tegelenud. Ja ma võib-olla küpsen koreograafina ja arenen tantsuõpetajana ja ja kindlasti loodan, et osalen ka tantsuprojektides tantsijana. Et ma arvan, et jah, ma küll ei tahaks mingit koordinaalseid muutusi, lihtsalt mulle praegu meeldib see järjepidevus ja ma arvan, et mul on siin veel nii palju asju nii palju kasvamis ruumi, et seal lady ei ole veel ees, et kindlasti ei ole see praegu absoluutne tipp. Oksana oli väga meeldiv sinuga tuttavaks saada siin raadioeetri vahendusel ja ma tõesti soovin, et sa niipea veel ei peaks tegema seda valikut või seda otsust hakata tegelema 11 kolmandaga, vaid saad nautida oma tegutsemist kogu selles erivärvilises skaalas, kus sa praegu kaasa lööd. Aitäh sulle selle vestluse eest ja meil on mängida viimane lugu, mis on seotud ühe sinu etendusega. Hamletiga Hamletiga. Taavi Kerikmäe teos son katkenud etenduses ja Ophelia ja printsi dialoog. Kas see Hamlet? On sinu jaoks nii-öelda tehtud asi või oli see materjal midagi sellist, mille juurde sa tegelikult Kunagi tahaksin. Ma arvan tegelikult, et see, et iga lavastaja tegelikult lavastab üht etendust eluaeg, see on tõsi ja ma arvan, et see Hamleti teema tuleb ka väiksest printsist tagasi kuidagi ringiga. Aga see etendus iseenesest ei olnud kunagi kordusetendust, sest kõik asjad toimusid live'is, et muusika oli iga kord natukene erineva tempo ja nüanssidega. Videokujundus oli samamoodi täpselt koos tantsijate käeliigutusega ja tantsijad ka, et me muutsime tohutult palju. Absoluutselt iga etendus on erinev ja ma tavaliselt küsin, kui keegi ütleb midagi, et vot mulle meeldis, seitsme küsin mitmendat etendust nägid, et mis kuupäeval, et muusikas on, see on proovide prooviperioodi muusika väga algetapp. Võtame sellest või saame sellest osa veel kord, Oksana, suur aitäh sulle. Uus R2 piknikul on eetris juba järgmisel nädalavahetusel kuulmiseni. See on raadio kaks.