Tere päevast, siin toimetaja maris Johannes, juba rootslased, Rohalia vana venelane ei teagi. Üks on kindel, meie jutt ei tule täna lai ja lühike nagu lätlase söögipalve. Kas saite must aru sellest ehk kindlasti, et oma naabreid oleme mihklid, mehed aasima, aga nendele, kes aru ei saanud, siis saate lõpus kuulete peatüki aasta hõimu koostatud kujund kele aabitsast. Sealt saate täpselt teada, mida need väljendid tähendavad. Alguseks räägime keelest ja identiteedist. Kas on võimalik üles ehitada näiteks rahvuse identiteeti ilma keele? Meie jaoks on see peaaegu võimatu, aga mõtleme iirlaste näite peale. Tänane stuudiokülaline on folklorist Madis Arukask. Mis ajast keel positsioneerib ennast nii et temast saab selline identiteedi üks olulisemaid mõõdupuid ja märke meie kultuuriruumis? Kaasaegses modernse skulptuuri ruumis kindlasti kusagit Herdarlikust rahva vaimu otsimise ajast, ehk siis 18. sajand eesti kultuuris Üheksateistkümnes sajand pidanud, kus siis keele ja rahvuse ja riigi kolmik omamoodi sõnastub. Aga pole mingit kahtlust, et keel on rahvaste enesemääratluses ühel või teisel moel kindlasti kogu aeg oma rolli mänginud aga iseasi, kas teda on niimoodi teadvustatud, nagu nagu seda on siis rahvusriikides tehtud viimastel aasta saada. Aga kui me oma pika kultuurilugu just tähendab folklooriarhiive pidi hakkame kompama, siis mis need rahva lauludki muud on, kui keel? Jah, kahtlemata kõik on keel ja kõik on tekst. Kui me juba räägime rahvalauludest või rahvaluulest, siis ilmselt see keskkond, kus seda keelt või, või neid keeli on räägitud, siis on Meie seisukohalt kindlasti teistsugune olnud. Peaksime kindlasti rääkima suulisest kultuurist, see on midagi sellist, mida kaasaegne inimene vist ei oskagi ette kujutada, mis on. Me oleme kõik lugema ja kirjutama õpetatud juba, juba päris varasest east ja see ei ole niisama asi, see on, see on muutunud meie meie asjadest arusaamist, meie mõtlemist, meie meeldajat, mis võimet või tehnikaid. Ja ka neid tekste, mida me tänapäeval loena või, või mida me kohtame. Ja kui me nüüd loeme näiteks arhiivitekste, mis on üles kirjutatud inimeste suust kes elasid hoopis suulise kultuurimaailmas, kas võisid osata kindlasti lugeda juba võib-olla vähem või rohkem kirjutada, siis siis ikkagi nende rahvaluuletükkide laulude juttuda. Elav maailm oli teine. Mul on endal viimastele aastatel olnud võimalik välitöödel kohtuda ja töötada mõne sellise inimesega, kes, kes on siis tuleb kirjaoskamatu, mitte siin Eestis, aga Venemaal. Ja see kogemus on olnud täiesti iselaadne, omalaadne, et me räägime ühistest asjadest, aga. Aga mingil hetkel me räägime teistmoodi, et pidevalt sa pead tõlkima endale seda informatsiooni, mis sa saad. Pani mõtlema ka, kuidas sa küsid asju. Ehk siis need mehhanismid, kuidas suulises kultuuris elav inimene oma teavet korrastab või kuidas see üleüldse tema teadvuses on ladestunud seal midagi teisti, midagi huvitavat. Te olete ju vahetult kokku puutunud. Milliste rahvastega, kelle juures te olete käinud nende pisikeste soomeugrilaste juures? Viimastel aastatel, iseäranis vepslaste juures arendasin Ingerimaa rahvaste juures. Võib-olla püüaks aru saada, et kuidas nemad seda maailma kogevad, seletavad ümber jutustavad teistmoodi kui meil, räägime folkloor eesti keeles. Folkloristika me teadus ja palju keeruliste segast juttu, rääkisin selle kohta, aga aga kui võtta mingi võrdluspunkt, siis võib-olla jah, meie jaoks kõige lihtsam on jälle see kaasaegne moderne rahvusriiklik Eesti mis on siis 20. sajandiga jõudnud kujuneda valmis saada. Päris selge on, et neil rahvastel selline etapp puudub. Varsti võib-olla võiks öelda, et on vahele jäänud sest eks nemadki sisenevad sellesse moodsasse, maailma vaatavad satelliitkanaleid käivad internetis. Meie jutt käibki identiteedist, räägime siis kollektiivses võtmes identiteedist, enese määratlemisest, mingi grupi liikmena enese osaluse äratundmisest sele väljendamisest. Siis tõepoolest kui siin, Eesti, meie kultuuriruumis sellel keelel on iseäranis tähtis osa just sellises Herderlikus vaimus. See on omamoodi rahvusriikluse sünonüümi või kui mitte päris igal juhul rahvusskulptuuris kindlasti minu hinnangutel, see on 20. sajandil tõrjunud nii-öelda Eesti ette kujutatavast identiteedist igasuguseid muid komponente, mitte just kõrvale, aga, aga natuke varjutanud. Ei, ma arvan. Nojah, et kõik tunded kõrvale visatud muud Mitte päris nii, aga noh, kui tõesti küsida, ma olen ise küsinud tudengite käest päris palju, et kui te kuidagi Eestit peaksite sõnastama või nimetama, mis nimetama Eestit või mille kaudu seda teeksite, siis kindlasti see keel on üks esimesi asju. Ja see on ka tõsi, et keele kaudu on üpris lihtne või suhteliselt lihtne seda eripära välja tuua, seda nimetada keeled on suhteliselt piiritletavad püks teisest maailmas, eks ole, ja vähemalt jällegi sellises õhtumaises rahvusriiklikus traditsioonis. Tõesti, keel on olnud üks rahvusriikluse sümboleid. Niisiis meil meil teistel rahvastel ütleme, et kultuuriliselt see võimalus on olemas, seda ka tehakse, tehakse täitsa intuitiivselt Ki aga minu huvi on siis traditsioonilise kultuuri uurimine ennekõike ütleme kaasajal elavate tavaliste inimeste eluolust just nimelt selle traditsioonilisem, mitte Moodsa vaatlemine. Tõepoolest, selles traditsioonilises skulptuuris on silmnähtavalt ka muid komponente, mis siis siis seda kogukondliku kokkukuuluvus tunnet hoiavad ja need on siis väga palju seotud rahvausuga paikkonnaga sellesama suulise kultuuriga. Ja need on kõik minu arvates sellised asjad, mis, mis sellest moodsast maailmast nagu mitte päris välja, aga tahaplaanile uhutud küll. Tihtilugu Herderi rahvusriiklus on tõesti omamoodi olnud nagu selline sentimentaalne jõud, mis on sõnastanud valitud hulga keskseid väärtusi võib-olla ja siis nende ümber ka selle tiheduse loonud ja inimesi sellisest traditsioonilisest ampluaa st välja tõmmanud. Sellega ka see probleemi koht, kui nüüd eesti kultuurist rääkida, on selles, et tegelikult see Herderlik mudel tegelikult hakkas juba lagunema sedasi maailmas üsna hästi 20. sajandi esimesel poolelgi. See on tegelikult see aeg, kui Eesti rahvuslik alles tekkis, tänapäeval elame üleilmastunud maailmas või üleilmastuvas maailmas. Võib-olla see, mis läbi aastasadade eesti keelt eesti kultuuri rahvusriigist rohkem on hoidnud, on just need mitmed eluoluga seotud tõsiasjad, misoleeritus. Räägime sellisest ette, kujutad mõjuri minevikust, põlismetsade keskel või suhteline eemalolek ikkagi sellistest suurtest administratiivkeskustest või suhteline igno oranž kõrgkultuurile. Need on läbi sajandite olnud eesti traditsioonilist kultuuri paratamatult iseloomustavad asjad, need on kõik kadunud, et 20. sajandiga hiljemalt seetõttu me ei ela isolatsioonis meelaga mingist diktatuuri saaks üks d selliseid kohustuslikke kollektiivsed väärtused kehtestada on ka mingi diktaat, aga noh, elame demokraatlikus ühiskonnas kaasaegses postmodernses kultuurisituatsioonis, mis tähendab seda, et tegelikult kui tahta sellist sellist väikest, oma piiritletud hoida, selleks tuleb kõvasti tööd teha. Aga see töö tegemine ei ole võib-olla igalühel sobiv. Ja näiteks, kui võtame brüsseli selle katla, kus kõik käivad koos, siis tegelikult seal tuleb välja see iga eestlane ei ole selline, kes tormab igale poole sele samas sõna võtma. Tass on ikkagi säilinud mingil määral metsa eraldatus või et suuline pidev enese tõestamine oma maailma ülesehitamine teiste ninal enesekehtestamine. Seda peab ta veel õppima. Aga võib-olla on tähtsam küsimus, siin on see, et millised on väärtused, milles on kokku lepitud või vähemalt mis on ideaalideks seatud või mille suunas oma teada liigutakse, nii et võib-olla inertsitongi kultuuriliselt meid elus hoidvad asjad, mina tea? Jällegi tõesti, kui me tuleme tagasi selle 18. või 19. sajandi rahvusriikluste natsioonide täkke juurde, siis see pinnas oli tegelikult, mis oli kapitalistlik ühiskond, kapitalistlik ühiskond, paratamatult on suhteliselt lühiajaliste väärtuste ühiskond. Tee, mis tahad. Meie elame tänapäeval oma rahvusriigi usus, kõikide märkide järgi väga lühiajaliste eesmärkide ühiskonnas. Kuulame meie poliitikuid, siis paratamatult suudetakse opereerida. Võib olla ühe valimisperioodi pikkuse ühikuga, see on selle kaasaegse eestlase perspektiiv, mida ta võib olla tulevikku, mõtleb. Aga kui pikk on see ajaarvamine sellises traditsioonilises skulptuuris, toome võrdluse kõrvale. See on ilmselt paratamatult pikem või mida algab ka kaugemalt. Traditsioonilises ühiskonnas inimene ei vastuta ainult iseenda eest. Ma ei taha öelda, et sellises kaasaegses individualistlikud ühiskonnas inimene ainult iseendast vastutab. Aga see see enese minale orienteeritus on palju suurem ja traditsioonilisi ühiskonnas. Inimene ei vastuta mitte ainult Või pere eest või või elava kollektiivi ees ta paratamatult tegeleb ka. Ma eelastega ma olen viimastel aastatel just nimelt uurinud näiteks ka siis surmakultuuri ennekõike sellist Fortoorset žanri, nagu seda Niitkud just nende samade vepsa vanema põlve keelejuhtidega olnud situatsioonides, kus toimub kommunikatsioon juba surnud hõimlastega ja see on jällegi omaette keel, võiks öelda ja omaette väljendusviis omaette esitus. Aga Ta on jah, väga mõtlemapanev ja üleüldse neist samadest perspektiividest väärtustestki mõeldes. Ehk siis selles traditsioonilises skulptuuris lisaks lisaks keelele kui ühele kesksele inimtegevust ise loomustavale nähtusele, mis seal salata, hakkab kaduma. Venemaa väikerahvastel võikski välja tuua, et on väga palju teisi Viljandit dieeti toetavaid jooni. Sama paikkondlikus siis esivanemad, elamine kooskõlas loodusega ümbritseva keskkonnaga. Ja sellel on jällegi selline rahvuseline dimensioon, mitte mitte kaasaegne ökoloogiline dimensioon. Traditsioonilises kultuuris see side on veel säilinud, meil on see side selle ürgse eel olemisega juba veidi hajusam. Mis juhtub meie kultuuris siis, kui me üritame luua neid kõiksugu oma müüte, võib-olla tuginedes sellele, mis on sealt minevikust nii-öelda piiskaval tulnud, no ma toon näiteks selle Lennart Mere Hõbevalge no kuidas ta mõjus omal ajal, kuidas ta mõjub nüüd see on nii-öelda retseptsiooni küsimus ka sedalaadi mudelid, kui neid nii-öelda traditsioonidest tuge saades Daile sinna sisse kuhjata desjakogudes ehitatakse selline oma maailm, kas eakaks tööle, kas sellel oleks perspektiivi või see on lihtsalt selline üks fantaasiakirjanduse pärusmaa, et kuidas teie sedalaadi asju loeta moodsa kultuuri, moodsa keele ja kõige selle nii-öelda modernismi vaimus konstrueeritud maailm. Jah, ilmselt see müüdiloome on midagi, mis ületab seda traditsioonilise kaasaegse piiri kindlasti ja kui müüte luuakse, kui nendega vähemalt spekuleeritakse, ju see siis näitab, et need teemad on olulised, eriti kui neil on ka mingit vastukaja ja kui siin oli juttu Lennart Merist, siis küllap tema raamatutele või raamatule On ju olnud vastukaja kogu aeg. Kuigi tegemist ei ole kitsalt teadusteemaga, siis mõningaid tema mõtteid on tsiteeritud ka teaduse pool olevas kirjanduses vähemalt kui intrigeerivaid, ju see näitab nende elulisust või tõestab seda, et need küsimused on siis ühes kultuuris olulised. Nad leiavad vastukaja, tekitavad intriigi. Aga loomulikult kaasaegne analüütiline meel, mõtlemine, näiteks teadlased või muud elitaarid. Muidugi kipuvad palju tõsisemalt ründama ka selliseid selliseid müüte. Näärmete müüdid müntidel on selline kahetine kõlakaasaegses ühiskonnas ta juba natuke mõjub nagu algusest peale, nagu mingi faasifikatsioonina. Ütleme, siukseid suuri lugusid, mida, mida välja käiakse, seesama juhtus ju Kalevipoega, mis vaieldamatult oli 19. sajandil üks väga suur lugu, mis asus maarahvast seda modernset eestlast tegema. Aga jah, Kreutzwald Kalevipoega sattus ka kohe sellise teadliku analüütilise mõtte ründe alla. Seda siiamaani. Aga millest see siis on tingitud, kas lihtsalt need kaks nii-öelda mõtlemislaad ei sobi omavahel või tegelikult need mõlemad, nii Kalevipoeg kui ka hõbevalge on tehtud ju nii-öelda kõiki neid kaasaegse kirjanduse võtteid kasutades, aga ometi tekitab ta sellist ärevust, rahutust, rünnet on siis lihtsalt suurte lugude pelgus. Ma ei usu. Ise ei ole pelgus v kaasaegse skulptuuri tekstist see Eton intriig. Vastakad arvamused, see näitab pigem seda, et tõesti asi läheb korda. Mida aeg edasi, seda kaleidoskoopiliselt meie ühiskond on, meie kultuur on ja siit tulenevalt on täitsa selge. Need vastakad arvamused on juba sellistesse tekstidesse sisse kirjutatud algusest peale nende nende üle diskuteerimine. Selles ei olegi midagi midagi, ebaloomulikku kultuuris on vaja plahvatusi. Seda uut kvaliteeti sünniks, elusus kestaks ja kultuur edasi läheks kõik need asjad, eks ole. Ilmselt see, et kõiges on juba kokku lepitud, miski muu muutuda ei saa, see on nagu selle kultuuri surm. Kui keel enam ei muutu sisse ele surm, eks ole, sellised elususe mõõdupuud. Eks need väiksed rahvad, sealgi tulevad aeg-ajalt oma oma suured lood, müüdid üles. Kui ikka vepslaste huvitab, kas Putin on vepslane, siis on, sest see on omamoodi hõbevalge dimensiooni ka küsimus võib olla ka nende jaoks, eks see, kuidas sellele küsimusele vastatakse, see võib-olla polegi enam nii tähtis, et peaasi on küsimus ja see on see küsimuse püstitus. Selline küsimus läheb korda, loeb. Me oleme kahtlemata mõlemad seda ühte usku, et keel muutub käskkeel, mis nii-öelda poliitiliselt kehtestab omale normid ja tahab ennast säilitada. Kas selline soov ei tule teine kui folkalistele tuttav ette, et kas see folkloor oli ju see, mis nagu konserveeris seda maailma, seletas teda kümneid kordi oma kordustega ümber, et et inimene tunneks ennast turvalisena? Võib-olla see, kui me keelepoliitiliselt tahame mingit status quod säilitada, on ka midagi sarnast. Jah, eks see vajadus mingisuguse normi järgi mingisuguse raamistuse järgi Nimetame seda traditsiooniks või ei saa nimetada. Jah, mingis mõttes kindlasti saame, aga noh, kui me tuleme tagasi nüüd sellesse traditsioonilisse suulisse kultuuri, siis seadmena pigem pigem sellist varieeruvust teatud raami sees mitte seda, et mingisugune norm on paika pandud, et pidevalt pidevalt elavas traditsioonilises skulptuuris käib siis varjatud diskussioon selle ümber, et kuidas ja kui palju selle raamises liigume. Liikumine on kogu aeg, improvisatsioon on kogu aeg, aga millal see meile tundmatuks hakkab muutuma, seda tuntakse seal väga teravalt ära ja samal ajal see korrigeerimine sellise elavas traditsioonilises skulptuuris käib nagu päevast päeva kogu aeg. Ilmselt jah, tõesti, mitte nii jäigalt nagu seda siis kaasaegne keele või mine tea, äkki ka riiklik kultuurikorraldus. Mulle miskipärast tundub, et need inimesed, kes traditsioonilises skulptuuris sel teemal nii-öelda arvamust kujundavad või sõna saavad, et neil on see vastutus sisse kirjutatud kuidagi loomulikult, et ma tulen tagasi, vastutuse sõna on selles traditsioonilises skulptuuris ilmselt üks selline varjatud keskne märksõna, see ei ole lihtsalt siis mingi sõna, kuid sõnakunsti pärast või teeme pulli, vaatame, mis saab. See on selline vastutus, mida võiks võrrelda siis tõesti kaasaja demokraatlikus ühiskonnas tõeliselt teadliku riigimehe või tõeliselt teadlik kunstniku või teadlase vastutusega või tõeliselt teadliku inimese vastutusega selles, mis ta teeb. Ja võib-olla on see häda, et meie 21. sajandi olukorras juba seda vastutust ei jagu, kõigile seda ei tunnetata, seda võidakse tajuda kui mingisuguse vabaduse piirena või teab millena. Jalutate seal minevikus, hetkes minevikus jalutavad nendega, seda oleks huvitav teada, kuidas te prognoosite, milline saab olema siis keelejärgne maailm või see, kus inimene ei määratle oma identiteeti, vaid keele kaudu. Jah, see on väga keeruline küsimus. Ma arvan, et senikaua, kuni vähegi säilib selline mõiste nagu emakeel ka mitmekeelses ühiskonnas siis keel kahtlemata säilitab oma kohaidentiteedi naeratlemises ehkki teadupärast jah, maailmas igal pool on palju teisigi näiteid, kus keeli tarvitseb olla nii-öelda identiteedi teadumus või üleüldse tunnused. Mõninga eelmisel suvel Iirimaal ja Põhja-Iirimaal sain seal ringi vaadata, lihtsate inimeste seltskonnas viibida ja see oli väga kohalikke ühiskonda ausalt öeldes lausa lausa koduselt omamoodi. Samas inglisekeelne ühiskond suuresti, aga sarnaseid näiteid võib kindlasti mujalgi veel tuua, aga noh, võib-olla Iiri näide on meile suhteliselt tuntum iseloomulikum mitmedki väiksed või suhteliselt väiksed soome-ugri rahvad Venemaal nende keelesituatsioon on muutumas kõvasti. Räägime veetlustest, siis seal igapäevase suhtluskeelena kasutab vepsa keelt tõesti vanem põlvkond või vanem keskealine põlvkond veel. Aga kohati tundub, et, et ka selles nooremas põlvkonnas on mingi omalaadne huvi selle pepsuse vastu ja see ei väljendu keele kaudu. Kaitse väljendub võib-olla paikkondlikkuse kaudu. Et ollakse tuttav kõigele vaatamata ilmselt läbi käitumiste mingisuguste muude hinnangute selle muu väärtussüsteemiga, mis siis traditsiooniliselt on pärandanud. Et kui Eesti identiteedi on ülal hoidnud just nimelt keelekorralduslik parandamine kaasaega, siis paljud sellised asjad, mis traditsioonilisest kultuurist võinuks jõuda ka kaasaega, on nagu sellise 20. sajandi Se reaktsioonid tööga kõrvale jäänud tihtilugu, nii et selles mõttes biit on erinev, aga me oleme nüüd jõudnud sellisesse ajastusse. Noh, mine tea, kas me oleme jõudnud, aga mudeldanu siis niimoodi, et näeme, et inglise keel üleilmse ühiskeelena murrab peale ja sisse ja raputab meie siledat ühiskeelt või tungib sinna. Teadagi, noored noored rikutud inimesed kasutavad oma keeles väga palju selliseid inglisekeelsest maailmast pärit fraase, mis ilmselt on siis prestiižsed, mis sellepärast vastu võetud, ühtpidi ju see on siis paratamatult nii teistpidi see näitab ilmselt seda, et kui me tahame mingeid rahvuslikke väärtusi edasi hoida, ülal hoida, siis, siis kipub keelest selleks tööks ainult väheks jääma. Saame küll eesti keelt väga-väga lihtsalt määratleda ja öelda, et et see on meie rahvuse puuloo. Aga kui me peaks ühel hetkel leidma ennast sellest olukorrast, kus selle keele prestiiž globaalses plaanis ei ole võib-olla see, mis ta võiks olla ja paratamatult see nii vähemalt teatud elualadel kipub olema siis see tähendab seda, et sellele keelele me peaks jälle kuidagi leidma või tagasi tooma jõulisemalt mingeid muid väärtusi keele kõrvale, keele kõrvale, miks mitte need traditsioonilised kultuurid ei võiks olla siin nagu õpetuseks, seda räägitakse tänapäeval väga palju, et me peame õppima, kui me tahame seda meie maakera elus hoida põlisrahvastelt või oma sellist kultuurilist olemist pikemalt säilitada suutnud rahvastelt, see on ilmne tõsiasi. Me oleme kaasaegse skulptuuri situatsioonis, kus inimesed on juba lääneilmas individualistlikud suhteliselt lühiajaliselt mõtlemas. Teeme mis tahame, et me saame neid vanu väärtusi teada ilmselt kõige enne, nüüd juba siiski hariduse läbi läbi selliste formaalsete kanalit. Kuigi mitte ainult rääkisime enne sellest inertsist, mis, mis väidetavalt ka Brüsselis välja ilmselt siin on ka varjatud ressursse sealmaal olemas, aga selline teadlikustamine moodsa inimese jaoks peaks käima läbi hariduse. Kas see meie ajaarvamine peaks olema, sel juhul praegu vihkas, ütlesin kalambuure, et viis aastat ilmine piir tuleviku mõttes, et kui me vaatame traditsioonilise kultuuri poole, siis mis on? Ilmselt võiks ta ikka inim inimeluiga ületada, aitab, kui me selle selle mõõdu paika panema. Et üks sajand See on huvitav õigustatud küsimus, võib-olla, kui me tahame, tahaks nii-öelda teada, et kui palju võiks või peaks, siis me võiks vaadata kasvõi ida poole endast pean siin silmas siis minu pärast Indiat või Hiinat põhi, neid kultuur, et kus siis ajamõõde selgelt on pikemaajalisem. Sealgi on ühiskondlikud väärtused mõnevõrra teistsugused, lisaks sellele ajaorientatsioonile inimesed ilmselt ei ole nii. Enesekesksed ja ühiseid eesmärke on seetõttu lihtsam saavutada. Ma ei tea, mulle meenub üks jutuajamine ühe India noorem pangandustöötajaga, kes mõned aastad tagasi mul ei ole saasta Armeenias, aga inglise on välja arvutatud, et kui, kui sealne majanduskasv ja kõik muud asjad peaks omal moel jätkuma, siis kuskil paarikümne laste pärast peaks Indiale mu maailma esimesi riike. Vähemalt nii see noormees mulle rääkis. Ja ta silmad särasid, kui ta sellest rääkis. See, see juhtu homme, eks ole, aga see juhtub ka mitte pärast tema surma juba, aga juhtub mõne aasta pärast, ütleme siis nii. Edukas ülikonnas noor inimene rääkis mulle särasilmi sellisest asjast mis selgelt ületab ühe valimisperioodi meie kultuuris ühe liisinguperioodi lõppemiseni kultuuris võib-olla seda oli väga huvitav ulataja. Meie ühiskonnas inimesed oleksid suutelised kuidagi selliste ühisasjade nimel pingutama selleks kasvõi niimoodi rääkima, siis, siis oleks ju päris tore. Aga jah, meil meil ei seda teha, eks. Igaks juhuks lubati seda kõige edukamate riikide sekka jõudmist ka viieaastane. Huvitavad mõõdetud neil või iseloomulikult mõõdud on meil püstisest rohkem, aga ei ulata tegeleda. Te olete uurinud ka setu folkloori, kas setu on eesti? Noh, kas see on nüüd minu asi? Ilmselt jah, ikka nende inimeste asi, kes ennast sõitudeks peavad, võiks olla nagu esmaõigus. Võib-olla minu seisukohalt ka setu ei ole Eesti vähemalt neid teemasid pidi, mida mina olen uurinud, rahvaluule loomulikult, eriti kaasajal võib sellele küsimusele vastata nii ja naa ja see võib olla ka situatsiooniküsimuse vaatepunkti küsimus. Sel hetkel. Sest noh, minu vaatepunkt ongi see, et ma tegelikult ootan, et te ütlete, et ta ei ole sellepärast, et ta oleks selle Eesti kõrval, et ma saaksin sealt nii-öelda Eestisse täiendust, väärtusi lisa, temal oleks omaette Kindlasti rahvuslikult natsiooni põhiselt mõtlev inimene, eestlane näeb hea meelega, setu oleks ennekõike Eesti seal väga ootuspärane, see on väga iseloomulik selline ootus, selline suhtumine, see on jälle, millest enne oli jutt, et rahvusriiklus omab mingisugust kesktõmbejõudu. Me soovib näha läbi mingite tunnuste siis võimalikult palju sarnaseid või erinevaid gruppe enda sugustena, samasid väärtusi hindavate samba Venemaal, eks ole, nendesamade väikeste soome-ugri rahvastega tegelikult, kus räägiti. Ta ammu enam Priibad ei räägi venelastest, vaid räägivad venemaalastest. Vaikimisi see stsenaarium ilmselt näeb kuidagi välja, et need kümned ja sajad erinevad rahvad, kes Venemaal elavad, nad soovitavalt väga soovitavalt peavad ennast vene maalasteks lõbus ühel hetkel venelasteks. Nende rahvuskultuur, see traditsioonilise põhine oma kultuur seal on midagi sellist, mida siis võivad võivad nad ka hobi korras teha või või nii-öelda pärast tööd teha. Nii et see küsimus läheb jälle tagasi selle juurde, et kust maalt me siis traditsioonilised väärtused selle Isamaa nimel maha peaksime jätma, sest neid on eri gruppidel tõesti erinevat moodi olemas ja see tekitab eristust. Mina kui pärimuse uurija muidugi tunnen huvi nende erisuste vastu, see on päris selge. Muidu muidu ma ei uuriks, muidu ma ei käiks, muidu mul poleks midagi uurida. Sellest tulenevalt mulle meeldib, kui inimesed siiski teadvustavad ja tunnevad oma kultuurilise juuri mitte siis nii-öelda rahvuskultuurilise juurivaidlust, paikkondlike juuri tunnevad sidet oma väikse kodumaaga igal juhul Sealse keelega kas või tavadega, ei erista ennast, sellest oskavad seda hoida, säilitada. Nii et kui see nüüd päriselt ära kaob, siis sest tõesti minu jaoks Eesti on üks väike igav koht, ütleme nii. Kuigi kuigi stabiilne ja loodetavasti. Kui folklorist läheb sellisesse tugeva pärimusega paika, siis kas tema sinna tulek võib ka nii-öelda selle paiga prestiiži kuidagi tõsta ja seda eneseväärikust juurde tuua? Jah, loomulikult see nii käibki, inimesi huvitab see? No neid näiteid on mitmeid, kus, kus tõesti uurijate uurijate huvi on tekitanud kohalikus elan elanikes selle teadmise teadvustamise enda paikkondliku oma kultuuriväärtuste vastu, sest selline tsentraliseeritud rahvuspoliitika seda huvi reeglina kunagi väga ei sõnasta. Või ei ole agar seda tegema. Ja see on võib-olla ka üks põhjus, miks seda on unustatud, et sellel ei ole areeni olnud selleri keelt tulnud nii-öelda sellel teemal, et seal on elanud Vaikest viisi omaette, kui ta sel moel suutnud ellu jääda, nii et nii et jah, see uurija on tõesti vähemalt selle teema uurija, araabia rahvakultuuri uurija, on omamoodi anomaalne tegelane selles mõttes, et tuleb, huvitub sellistest asjadest, millest ei ole tavapärane huvituda. Ütleme siis sedamoodi, tõesti, olen kogenud selliseid vahvaid purskeid ärkamisi sel teemal inimeste seas vanade inimeste seas, kes, kes võib-olla on tundnud, et see asi kaobki nendega või või nad ei saa või pea või, või pole põhjust midagi sellist kunagi enam väljendada oma elus, et nendele kahtlemata võimelised kogemused olnud ja neid. Nonii selle mõtterännakuga siin kohal lõpetama ja aitäh selle teistmoodi vaatamise eest teile. Madis Arukask kuulas, küsis maris Johannes. Keelekõrv. Jätkame saadet kujunudki Aabitsaga, mis valmib tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumi toele. Sõna järk keeleteadlasele aasta võimule. Füsioloogias on hästi ekspluateeritud kujund, kas teine inimene, olgu selleks siis üle aia naaber või riigipiiri suhtes naaber? Üks suur rühm Grazioloogiat on seotud sõnaga saks, aga siin tuleb kohe öelda saksa all ei mõelda mitte ainult sakslast, vaid saksa all on mõeldud seda, mida me tänapäeval mõtleme siis, kui ütleme kahmulsaks, seega siis mitmes tähenduses. Esiteks päris sakslane kui rahvuse esindaja seejärelsaks kui mõisnik ning kolmandaks kindlasti ennast rikkamaks ja peenemaks ja koolitatumaks arvab inimene. Väljendeid on mitmesuguseid, nende seas üsna tavalisi ja nende seas ka üsna huvitavaid, mis tänapäeva keele seisukohalt on kuhugi ära kadunud või pole neid mingil põhjusel tahetud kasutada. Näiteks vaevalt et tänapäeva noor inimene, tead mis asi on saksa sool ja isegi seda, kui ma ütlen, kukkus saksa soola, siis võiks juba hakata arvama, et midagi juhtus saksa soola võib kukkuda teil pliiats laua pealt, tänapäeval võileib kandiku pealt ja nii edasi paremaga täiendas saksa sool tuhka ja kui miski kukkus saksa soola sisse, reeglina kukkus tuha sisse ehk siis koldesse. Nii palju on selles väljendi tähendus muutunud. Sakslane, lapsed ehk mõisniku lapsed olid teadagi ma matsi silmis ilusad puhtad kasitud, sestap ka ütlemine ilus nagu saksa laps, ei ole kadunud ka tänapäeval või ka nagu haigesaks ka praegu seal hästi kasutatav, seda öeldakse inimese kohta, kes on kas hellitatud või hoiab iseennast igast asjast tagasi, ei pane näpu külge või vähem vist sellise inimese kohta, kes elab ilma igasuguse mureta Öeldakse ka puhas nagu Saksja, söönud nagu saaks, arusaadavatel põhjustel tänapäeval neid enam kuigivõrd ei kasutata. Küll aga vääriks meelde tuletamist selline väljend, nagu kellelgi on saksa õhk sees. Ta vist selgitus. Ja kui keegi on nõnda julge, et ei pelga ei saksa ega santi, siis on see õige julge mees ja seletuseks on kirja saatja kirjutanud, et selline mees on täitsamees väärikas, tema on nüüd mõjus mees, tema võitleb õiguse eest, tema ei pelga kedagi Satsega santi. Samas on ilmselt ma inimene, maarahvas nagu me oleme kogenud milline on saksaviha ja väljend on tänaseni säilinud hirmus nagu saksa viha, aga samas ka imetletakse mitte ainult sakste kui mõisnike välimust, vaid ka muud näiteks leib, kui saksa sai seal siis selline rukkileib, millele ei ole muid lisandeid, eeskätt aga neid, vaid on puhas, rukkileib aga nagu saksa pesu tähendab, et kõik on nagu ühe vitsaga löödud, sarnased ei tea, miks tundus, ma mõtlesin, et saksa pesu on nii ühesugune. Kartulid nagu saksa õunad, väga ilusad, puhas nagu saksa Taaler. Rõõmus nagu sant saksa nimepäeval, eks see oli põhjust rõõmustada, ju siis saks kostitas hea ja paremaga. Ja kui keegi läks Saksamaale, siis see tähendas, Lähed läks ahju peale sooja ja miski asi teeb kellestki saksa mehe ehk saksa ehk peremehe ehk rikka mehe. Siis see tähendab seda. Ma loen teile kasutus, näite te saate kohe aru, mäeõlut, pops, ennast peremeheks teinud ta täna rikas mees olnud. Tähendab, kui on õlut ülemäära pruugitud, siis mees läheb suureliseks ehk pops kujutab, et ta on peremees ja peremees, kujutad ette. Kas on päris hulk väljendeid ka rootslaste kohta ja Rootsiga, Noarootsi kardinaid tunneme me kõik, aga kes Rootsi vang, Rootsi vangan, heeringas, rootsi aeg on kindlasti tuntud, mis tähendab siis peaaegu et Aadama-aegne. Ja kui rootslane on härja kallal käinud, kui öeldakse, nüüd on rootslased härja kallal käinud, siis tähendab, et keegi on kimpus. Üldiselt aga peab ütlema, et erinevalt näiteks saksa sõnasaks kasutusest on sõna rootsi sisaldavad väljendid enamjaolt sellise positiivse alatooniga kuigi mõned väljendid on sellised, mille kohta õieti on raske öelda, mida nad täpselt tähendavad. Ja kasutusnäited on väga vastandlikud, aga paistab ikkagi neist kuidagi kumab läbi, et nad ei ole väga negatiivsed näiteks mida täpselt tähendab rootsi tund ühest küljest, see tähendab pikka aega. Ma tahan veel ühe tubli Rootsi tunni, see tähendab seda, et elab teel pikale väga või ära muretse, see asi seisab ühe rootsi tunni ikka veel tubli tunni. Teisest küljest. Tähendab, see rootsi tund lühikest aega võimul seda haigust ei oleks, elaksin ehk veel ühe Rootsi tunnigi. Tähendab natukese aega. Kui ma enne küsisin, mida tähendab Rootsi vang, et see tähendab heeringat, aga mida tähendab rootsi veri, siis seda me võime paremini aimata. Kui me vaatame talvel põhjakaare suunas, siis me võime seal näha helklevat valgust. See ongi rootsi veri ehk virmalised. Andrus Saareste sõnaraamatus on isegi selline väljend, et ta on päris rootslane. See tähendab siis ainukene väljend, mille ma olen leidnud, millel on negatiivsem tähendus, on siis kangekaelne ja jonni täis põhjasõjas vahest on ilmselt alguse saanud ja tuntud siiani Ki väljend juba rootslased, raadia Vano venelane ei teagi, see tähendab seda, kui suur hulk inimesi on midagi tegemas ja keegi on algusaja maha maganud, hiljaks jäänud, siis ta kommentaariks, ütleb Adam Taavis. Rootslased, rool ja vana venelane ei teagi. Nii nagu ikka, nii ka eestlased on oma naabritesse ja eriti lähinaabritesse suhtunud teatud üleolekuga omistanud neile kõik võimalik negatiivseid omadusi ja nõnda on juhtunud ka lätlasega. Ma nimetan mõned väljendid läbi nagu läti raha, see on hästi tuntud väljend. Jumal on lätlane või jumal ei ole lätlane vastavalt siis sellele, kas miski asi läks korda või ei lähe korda. Algselt on see väljend olnud seotud üksnes ilmaga, kui oodati head ilma, siis loodeti, et ehk meie jumal ei ole lätlaseks läinud, et ta ikka hoiab ilma sai tehtud või vastupidi, oodati vihma siis samamoodi parasjagu sellest vaatevinklist, mis ütlejal kasulik oli. Päris hea ütlemine on selle kohta, kui aetakse juttu ja keegi ei tea, milles on asi, siis öeldakse, kas sa siis ei tea, lätlased juba Riias? Või kui keegi käitub Juhvilt või taunimisväärselt, siis öeldakse ära nüüd ole lätlane. Huvitav on, see teisenil on õige palju selliseid võrdlused, milles on sõna lätlane, nad on küll üsna üksikult esindatud ja ma ei ole kohanud, et nad oleksid kuigivõrd eesti keeles levinud. Laisk lätlane, Kergats ebausklik, varastab, aga need on ilmselt raamatusse jäänudki. Küll aga on üsna laia levikuga väljend lai ja lühike nagu lätlase söögipalve. Aga siin sõna lätlane ka varieerub, kas siis nagu kilplase söögipalve või nagu mustlase söögipalve on mõeldud ajalise kestvuse kohta. Jutt on näiteks lühike ja lai nagu lätlase söögipalve. Ja millegipärast on Valga lätlast peetud siis eestlasega võrreldes väga vaeseks, sestap väljend vaene kui palga lätlane. Ehk on veel vanematel inimestel meeles lorilaul, kus räägiti lätlase lakast, on fikseeritud ka selline väljend nagu läp. Lane oli lakaga, aga mulgid pika mokaga. Nii et ühtemoodi pilkavalt suhtuti mõlemasse samas ja öelda, et eestlased oleks selliseid pilke väljendid ja negatiivseid võrdlusi kasutanud ainult naabrite kohta ei ole armu antud ei mulkidele ega setudele ega ka eestlastelegi. Kindlasti enam keegi ei mäleta, mida tähendab väljend eesti sakslastele püüli tegema eesti sakslast, eks kutsuti nimelt täis söödetud siga püüli tegema, tähendas siin siis aga naid sarjama või sõeluma, neid tähendab õieti siis sigade tarvis neid toiduks varuma. See oli peatükk aasta hõimukujund Kela aabitsast, mis valmib tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumi toele.