Hea kuulaja, klassikaraadiokaja masina saade peatub popmuusikaloos täna kaheteistkümnendat korda ja vähemalt ühes mõttes on tänane tund ka märkimisväärselt erandlik. Nimelt esmakordselt kohtume saatekirjal muusikaga väljastpoolt angloameerika popkultuuritelge. Läheme mandri-Euroopasse konkreetselt Saksamaale ja vaatame, kuidas kunagi peidetakse kurioosseks peetud kõladest. Sai teed näitav kultuuriline kooli. Ehk siis saated. Tänane temaatiline kese on ansambel Kraftwerk. Võib öelda, et üks mõjukamaid kooslusi popmuusika ajaloos. Ansambli Kraftwerk mõjukusest kõneldes võime alustada järgmisest krestomaatilised sissevaatest popmuusika ajalukku. Kujutame ette aastat 1982, Kraftwerk on tegelikult siirdumas varjusurma, nende loominguliselt olulisemad saavutused on tehtud. Samal ajal New Yorgis võtavatiivse räppar Aafrika Bambathaning, produtsent Artur päike. Just äsja kõlanud laulu trantsigropiks press ning liidavad sellele tehnitsistlikud hiphoprütmid. See Euroopa ja Aafrika kultuuride kokkujuhtumine tundub veider ja ootamatu ja eriti hämmastav on muidugi see, kui viljakaks kujunes Kraftwerki jäljed tehnoshaus muusikas hiphopi see, see, et ansambli ideede edasikandjaks oli just nimelt must kultuur andis grafelgi täiesti uued tähenduslikud mõõtmed ja uue elu. Algselt oli pilt täiesti isesugune Ralf Hitleri Florian Schneider. Ansambli kaks juhtfiguuri kohtusid Düsseldorfis klassikalist muusikat õppides. Nende ühist bändi oli kontekst kas või selliselt baasilt lähtudes juba ootamas saksa proge-rocki. Teisedki näited, nagu känd või riim olid klassikalise taustaga. Tõsi oli, et kummalgi äsja mainitud bändil oli oma selge angloameerika rokkmuusikafoon. Känn seostus improvisatsioonilised rockiga skaalal, mille ühes otsas oli Velvet Underground, teises Frank Zappa ning teisel intriin teeni sellele selle kultuurilist kapitali kui saksa vaste ansamblile. Pink Floyd Kraftwerk lähtus ehk küll psühhedeelsed taustast ja oli esialgu selles mõttes üsna Epigondlik kuid kristalliseerus hiljem veidraks ja muude pop muusikaliste suundumuste seisukohalt raskesti seletatavad. Kraftwerk tundus olevat kurioosum humoorikas kõrvalharu popkultuuris ning kõik olid sisimas veendunud, et selle ansambli puhul on tegemist nii-öelda epi fenomeniga surnud punktiga, millest mingeid mõjutusi iial välja kiirgama ei hakka. Täpselt sama arvati muide fenomeni kohta millel oli graafjärgiga kõlalisi paralleele ja mille taustasus samuti psühhedeelia Jutan prääniino ambient-muusikast ja veider, et ajalugu andis mõlemale anakronismile lõpuks kaaluka ja vastuvaidlematu positsiooni. Kraftwerki muusika kohta tuleks öelda samas ikkagi seda, et selle tohutu mõjuala ei ole ta ometi kuidagi eemaldanud spetsiifilisi unikaalseid erakordseid jooni. Kraftwerk kõlab endiselt kummaliselt ja kannab oma ajastu märke. Tõsi, tänu neile näeme nende aega nüüd ka teistmoodi muusikat seal ansambel Kraftwerk seisuga 1975 Reidywaktiviti. Peaasjalikult aastatel 1973 ja 1974 ilmusid Suurbritannia olulisemates rokklehtedes Melody Meikari inimesed, kelle ekspress üle maanteelood Mandri-Euroopa popmuusikast Saksamaa, Prantsusmaa, Hollandi ja Itaalia omast. Saksa popmuusika tundus neist kõige potentsiaali küllasem. Kriitikud tundsid ära samad väärtussüsteemid, mis olid olulised Britannias eneses. Keerulisem oli seletada saksa rokkmuusika spetsiifikat. Paratamatu oli see, et paljud sealsed rokkansamblid aimasid järele angloameerika mudeleid kuid teiste puhul tuli tunnistada, et nad ei meenutanud tingimata paljud sellest, millega harjunud oldi. Nõndanimetatud progressiivroki pretensioonid kunstipärasusele olid tarvilikke selgituseks viljakas taustsüsteem. Sellest sai juba räägitud. Samas küsiti saksapärase spetsiifilisust järgija graafialgi. Vastus sellele küsimusele oli väga intrigeeriv. Graferk nimelt liialdas saksapärasuse teatava karikatuursuseni. Veidra kummastuseni kasutas seda stardiplatvormi mitmete üldisemate filosoofiliste küsimuste kallal urgitsemisega. Alustada võib juba graafialgi muusika täpsusest, eks aktsusest, isegi pedantsusest nende tasakaalukast funktsioneerivas sujuvusest. Teine aspekt on igasuguste mustale kultuurile viitavate seoste puudumine nende muusikas. Nende kompositsioonid on toonitatud, mitte Fankid, nende hääl üdini valge, nende kiretus tundub võtvat liialdatud tuimus mõõtmed. Olgu öeldud, et just taoline jäikus oligi see, mis hiljem Ameerika mustanahalisi Kraftwerki juures köitis. Kultuurid ei hakka vastastikku kõnelema mitte tingimata ainult seetõttu, kui lähedased nad teineteisele on, vaid teatud eeldustel ka täpselt vastupidi, kui võõrad nad on. Eelduste all pean siin silmas mingeid Hormaalsed kokkupuuteid, mis peavad nende vahel siiski muidugi olemas olema. Saksa spetsiifika, erijooned Kraftwerki muusikas annavad aga ka üldistusteks muidugi alust. Tegelikult on nende plaadid mõnes mõttes kapitalismi veatu funktsioneerimise illusiooni loomine. Seda muidugi mitte ilma irooniata ja muidugi ka mitte ilma kriitiliste toonideta. Kraftwerk on utoopiline muusika, nende utoopia tehnoutoopia. Nende maailm on hästi korrastatud, tasakaalustatud maailm, kus kõik protsessid toimivad just seetõttu, et alluvad masinlikele tehnoloogilistele, jälgitavatele printsiipidele. Muidugi selles maailmas võib midagi paigast ära minna. Eelmine saates kõlanud lugudest Radio aktility osutaski just sellele aga üldiselt on see funktsionaalsus, midagi imetlusväärset. Kraftwerki muusika, õnnelik muusika, kuid see on õnnetunne ilma kirglikkus ja ihadeta. Pigem vist ongi nii, et kirgede ja ihade tasalülitamine on õnnetunde garantiiks. Ja nii võib nende suhtumist tõrjudes osutada muuhulgas ka sellele, et Kraftwerki looming on mõneti totalitaarne inimvaenulik, see tähendab meie inimeste sügavamat loomust alla suruv. Aga seda temaatikat seletame ehk lähemalt siis, kui oleme jälle natuke muusikat kuulanud. Shourum Tammis on kõlama hakkava kompositsiooni nimi aastast 1977. Kraftwerki laulud on niisiis suures osas samamoodi väikesed esseed inimlikkusest, masinlikkusest ja nende vastastikusest võimalustest ning muidugi asetuse tühjale kohale kultuurilises mõttes. Kraftwerki mõtteviiside kaugemaks aluseks on nõndanimetatud küberneetika ideed eriti need, mida 40.-te lõpuks 50.-te alguseks sõnastas teadlane Norbert võimer. Kui lihtsalt öelda, siis tegeles küberneetika enesereguleerimisprotsesside uurimisega. Ehk siis vaadeldi, kuidas masinad ennast informatsiooni töödeldes nii-öelda käigus hoiavad kuidas nad rakendavad tagasisidet ja hoiduvad kaosest ning hävingust. Viineriskeemid kõnelesid rangelt võttes ehk masinatest, kuid samas tunnistab ta sedagi, et samamoodi funktsioneerib ideaalis inimene, samuti ühiskond. Järeldus, mis kõlab ehk romantilisele vaimulaadile pisut õõvastavat, ongi see, et inimene võiks masinatelt ratsionaalset toimimist õppida. Et inimene peaks suutma elimineerida tarbetuid ärritajaid ja valuallikaid ning toimima eesmärgipäraselt justkui kellavärk. Sellest hoiakust kujunes ka uutmoodi kiindumus masinasse just nii nagu Kraftwerk seda näeb. Uutmoodi selles mõttes. See vahetas välja turistide kunagise masina kadeduse. Kui turistid mõistsid masinat inimese inimvõimete jaga inimkirgede võimendajana siis grafelgi masinad, teistsugune, mitte lärmakas futuristlik kindlus, triaalne agregaat, vaid tasakaalukas olmemehhanism, kodumasin nagu külmkapp või konditsioneer. Ja moraal, sellest tulenebki grafergi A2. Niisiis järgmine inimene võiks masinatelt õppida, kuidas toimida, õnnelik olla. Masinate maailm on kõige lähem asi paradiisile, mida me enese ümber saame märgata. Onuks Kraftwerki laul, mis selles mõttes on eriti kõnekas, lausa programmiline. See kannab nime robot ja selle sõnad kõnelevad muuhulgas teenimisvalmidusest allumisest. See ei ole teada, aga mitte kõige enesestmõistetavam sõnum rokkmuusika kontekstis, mis tavapäraselt on tulvil olnud vabanemisiha ja piiride purustamise utoopiaid. Aga ega Kraftwerk samas räägi ka muust kui teatavast vabanemisest. Lugu roboti kõnele ju orjameelsusest, vaid ikka just sellest, et mõistes põhjuse-tagajärje seoseid ja neile alludes vabaneme neist inimlikkuse aspektist, mis meile koormaks pääseme kannatustest, valuste hirmudest, lugu robot, siis alljärgnevalt aasta on 1978. Kirgedest loobumise ja tasakaaluka masinlikku funktsioneerimise ideaal oli muidugi teatav kommentaar kogu saksa ühiskonna aadressil. Tegelikult oli see ei olnud kogu Euroopa muret laastava sõja järel saaks Saksamaast tolle sõja peasüüdlasest midagi nii-öelda head korrapärast ja kiretut. Saksamaa loomuses oli olnud kirg, ekspansioonitung, soov väljuda oma piiridest ja täpselt see oli viinud Saksamaaga hävinguni 1945. aastal. Uus Saksamaa modelleeriti kultuurilises mõttes täpselt ideaalsete küberneetiliste süsteemide eeskujul ning Kravthercalisele ideaali omamoodi mikroskeem. Silmatorkav oli kogu see masinlikku korrapära teema ja selle kultuuripoliitilised aktsendid, eriti just siis, kui me vaatame seda seoses ühe graafelgi lemmikteemaga liikumise teemaga. Isegi teema oli välja arendatud saksapäraselt. Meenutame ajalugu. Hitler oli paljuski olnud näiteks saksa autotööstuse innukas koordineerija autoteede rajaja ning see oli kolmekümnendatel aastatel toiminud kui strateegiline element Saksamaa üldisemast ekspansioonitungist. Kraftwerki liikumine ei sisaldanud vähimatki ekstaasi, ka piiriületustungi liikumine oli neile pigem korrapära eriti kontsentreeritud vorm. Enese piiride sees hoidmise viis. Just nagu küberneetilised skeemid kinnine, seda viineriraamatute kaudu selgitasid. Sellesama liikumismotoorika võtsid hiljem mitmed teisedki. Juba seitsmekümnendatel aastatel vahepeal Saksamaal elanud David povi otsustasid oma plaadi pealkirjast teistkümnest Station grafergile ja Kraftwerk on omakorda nimeliselt Cabovile viidanud. Kärin Juumani jälle lugu Kaars otsesõnu samu teemasid käsitlev, kuigi ehk õige pisut teises tonaalsuses. Ja kui vaadelda kasvõi näiteks selliseid bände nagu Depašmõõd, kes muide kujunes samuti üheks musta kultuuri enim mõjutanud ansamblis säilitas nende muusika rütmiline mehhanism. Grafergi mõjusid ka siis, kui arranžeeringuid ja produktsioon aja jooksul muutusid ja edenesid. Järgnevalt kaks lugu, esiteks Kraftwerki suurim hitt Ta model nende viide naise keha maailma taas aga pigem selle keha nii-öelda tehnilist kontrolli, analüüsiku ihasid järgiv laul. Ja teiseks Kraftwerki ehk viimaselt päris lõpuni õnnestunud plaadilt Computer World nimilugu, aastast 1981 grafelgi sissevaadet tollal veel uude arvutite maailma kalkuleeritult naiivsel moel. Hea kuulaja, tänane saade kajama sind klassikaraadio eetrisse saksa ansambli Kraftwerk, nende muusika ja nende kultuurifenomeni probleemistiku mõningad olulised küljed. Me alustasime saadet liikumise tasakaalukat, motoorikat edasi andva lauluga transjuuropiks press liikumisest kõneleb, kas saadet lõpetas kompositsioon? Kuigi Kraftwerk on oma loomult muidugi stuudiobänd, kuuleme lugu automaan, nii nagu graafiale Cecitlasedama Berliini kontserdil viis aastat tagasi. Mina olin Tõnis kahu aitäh kuulamast. Ajamasina ajama jama, jama jama ja klassikaraadio uus saade kaja masinat vaata peredamatele, sündmustele ja nimedele populaarse muusika ajaloost koos teiega laupäeval kell 21, null. Kajamasin klassikaraadiosse klassika raadikal. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.