Tere, mina olen toimetaja, maris Johannes ja täna eetris koodivahetus. See on keelekõrvasari, mis räägib inimestega, kelle emakeel ei ole eesti keel. Tänane külaline, Liina toovugan on ukrainlanna. Ja meie kohtumispaigaks on Ukraina kultuurikeskus laboratooriumi tänaval Tallinna vanalinnas. Liina juhatanud mind majja, mis on omamoodi koduks kooliks kirikuks eesti ukraina kogukonnale. Tunnen, et ma olen ukrainlane, sest ma olen seal sündinud ja vanema teada vaid Ukrainast, ma ikka olen ukrainlane, aga siia ma tulin näppima ülikooli, tegelikult side on väga tugev, siis need juured minu jaoks on väga tugevalt, ma käin kodus mitte eriti tihti kaks korda aastas aga suhtlema ja kirjutame ja, aga kuidas? Mina olen Andrei, tulime Ukrainast õppima Tartusse, nüüd õpin eesti keelt, aga pärast pidanud Tallinnasse õppima magistri hüppas Tehnikaülikoolis ja kaua sa oled eesti keelt õppinud, ma nagu kodus natuke on. Ta Venemaa eestlane ja mul on ka niimoodi, et ma pean ema, eestlane ja isa ukrainlane, tal on samasugune olukord. Et juba kodus õppisime eesti keelt natuke kaugusest, aga mis su erialaks tulevikus saab või oled selle peale mõelnud? Tühjaks olematu kommunikatsioon. Ja sinul, ungari keel ja kultuur praegu ma olen magistrantuuris esimene aasta Tartu Ülikoolis. Olin aasta Ungaris, õppisin seal ungari keelt ka juurde ja plaanis on veel minna Ungarisse praktikale. Räägin küll, aga tahaks veel rohkem praktiseerida ja meie saatetraditsioon on selline, et kõlaks ka need teised keeled. Ole hea, tutvusta ennast ukraina keeles. Jälgima Jastrungi Josca Saasi mõjukraienempriega lahelisude. Võistlevad Tartus kommuni juurde tädi. Varas Stalini probli popim. See viimane lause käib paberi tegemise kohta. Tõesti tõesti, Elina ja Andrei olid ametis paberitegemisega. Ja nüüd teeme meiegi mikrofoniga väikese ringkäigu mööda laboratooriumi tänava Ukraina keskust ja vaatame, kuidas nad seda paberit seal õige valmistavad. Nii me teeme, Pavel, selline mass seinal, ära väheme sisse, võtame peale, raputame natuke saia, siis võtame ära ja praegu näitan seal üleval, kus on valmis ja kuivab avaldanud seal ja niimoodi seisad, läheb brändi all ja miks sa selle paberiga peale hakkate? Meil on plaanis praegu teha seda punast raamatut, nii et läheb sinna see powergraafilised lehed tulevad jah, mis graafiliselt graafika tehakse selle peale või, või joonistatakse pilte või graafikat ja ma näitan teile, äkki te nägite punast raamatut, ma tegelikult tean, see on mul kotis, sellest ma tahtsingi sellest rääkida, mis juba ilmunud on mu oma vene toimetuse inimesed kinkisid mulle. Aga see läheb ja, ja seal on mingisugune masin vita. Kust see traditsioon pärit on, kuidas te selle juurde sattusite? Meile teisele sellisel leidis traditsiooni uuesti üles üks ameeriklane, kes töötas mingis saatkonnas ja siis ta tegi siin esimesena paberit pärast õpetas meile siis meie praegu teeme ka. No kõik on tehtud käsitega ise tehtud ja ma näen, et siin on ka igasuguseid huvitavaid purke, lihtsalt need on, Tiina, siin on igasugused asjad, näiteks roosid ja küüslauk ja sibul ja safran ma ei hakanud. Ja mida me paneme siia massi sisse, siis peavad, väiksed mustrid on, kui peale pärast saab näha. Ja tegelikult oma Ale kaudu aha tema. Nii läheme siis ühest Kattagombist keldrist välja. Nii koer haugub ukraina keeles või mingi eesti granti. See, mida seal all siis tehti? Need on, ootavad siin, kaua ta kuivama peabki kaua? Ja kas igast lehest ja, või mõni leht läheb vussi ka? Muidugi läheb. Halvasti ka, aga tegelikult saab teist korda jälle panna ja teha veel kord sellist massi teha. Esimene koht, et me mitte ainult Ukraina kultuuri me hoolime, noh seda ka Ukraina kultuuri ja traditsioone. Aga läheme sellist traditsioonilist, vana kultuuri uurida ja hoida näiteks paberi tegemine, käsitsi kinkide tegemine ka leiba, küpsetame ja proovime leida looduslähedast eluviisi ja niimoodi see ei käi ainult Ukraina kohta Ukrainas. Sellised paberid näiteks, siin on selline võimalus ja, ja väga hea tunne, et kui ise teed ära, siis pärast saab kirjutada mingi kirja, saata koju, ei ole rahustav ja, ja sa mõelda sel ajal kui tempo, aga ma näiteks. Te olete praegu kahekesi siin majas veel rohkemgi rahvast on meiega. Nii huhh, puukirik on pühitsetud kolme käelise jumalaema jumalaemale. Ja ta on süütult kiusatute kaitsja, kas eesti keeles jah, jah, kaitseb süütut kiusatuid ja sellepärast ikoonil seal on kolmas käes jalga need ikoonid, kust need pärit on, üks kunstnik Lvivis Ukrainas tegi ja siin on sellised ikoonid, need on juba päris vanad või ei ole, ei ka tema venna poolt tehtud, need on pühakud looduses. Selline pühak, kes pani käe niimoodi ja siis tulilind pühak ei ajanud ära, lind tegi endale pesa seal üleval, selline naine, kes toidab tuvisid, et see ei ole mingi kindel pühaga ka, palju on selliseid naisi, kes on head ja lihtsalt annavad siis. Iga pühapäev on jumalateenistus ja käivad inimesed, näiteks kus ma olen pärit, see on Lääne-Ukraina, seal on meil ja kreekakatoliku kirik. Tegelikult siin ei käi ainult ukrainlased ei käi ainult kreeka katoliiklased, aga seal väljastpoolt on ka selline kastike, kuhu saab panna kirja. Kirjelda oma mure või midagi sellist, siis preester loeb ja palvetab selle eest, mis keeles te jumalateenistust peate? Ukraina keeles? Nüüd lähme siis muuseumi poole aga punane raamat, ta tavaliselt juht, kes kes siis tegi selle koha siis tema mõtlesid, süütult kiusatud võivad olla, mitte ainult inimesed, aga kõik elusloodus tuli mõttes sellise raamatu teha, siin raamatus on alati nägite, ja ma tean, Dima varani tekstid ja ohustatud liigid looduses ja et nagu iga lind või taim räägib inimestega. Ja siin on ka Kaesongi lihavõtte munad, toodang, maalitud ukraina. Muidugi kodus me teeme ka, aga sellist ei saa kodus teha ja see on keeruline poode. Nüüd on välja pandud selline väikerahvariiete kollektsioon on, see on Lääne-Ukrainast, kust mina olen pärit, on ja see on Ida-Ukrainas suured suur erinevus ja küll see on mänguasjad. Õlest ja luu ei vahast, millest me ei, see on juustust võib kohupiimast, ma ei tea, kuidas ana räägitakse, et kui teha ja 100 aasta pärast võib panna kuuma õli sisse ja saab süüa. Me ootame Kuulge, Ukrainast, kes tegid selliseid mänguasju meie tornis laboratooriumi tänava torn, kus on ka mänguasjad ja välja pannud. Meil on niimoodi, et peaaegu et igaüks midagi oskab siin teha, näiteks tooli oma poegadega tegi selle kiriku valmistamise kunstnik nii, ja mis siin on siis sina midagi? Ahah, need lihavõtted, jahu, mehed pile ja siis sümbolid liha vutimunadel tähendavad, igaüks, tähendab nagu meil kindakirjad, sõnum vees vööd vä? Huvitav matk on mul siin teiega, Läheme veel ühe korra see, selle kirikukorrusel meil on kood ka kool, käivad ahi ja ahah, jajajajajajaja muidugi ma arvan, Eestis või, aga eks muidugi, sest põllupidajad, rahvad ju mõlemad. Siin on siis hea puu lõhn sees. Selle nimega nimetame koolilapsed, istuvad ja õpivad ukraina keelt ja räägivad. Palju neid lapsi on? 10 kindlasti oleneb. Vanus on erinev, poisid meisterdavad tooliga mingeid asju, mänguasju ja igasuguseid tüdrukuid, siis teevad õpetajaga käsitööd. Jah, aga kes neile ukraina keelt õpetab või kuidas see käib? Meil on õpetaja ukrainlane, kes räägib endaga ukraina keeles, ma lähen tulnud Ukrainas spetsiaalsed neid õpetama või ta lihtsalt elamu tähendab, siin on erinevaid lapsi, kes räägivad eesti keelt kodus või omavahel mõnikord. Aga sinna saavad ukraina keeles rääkida. Tütar käib. Ta on kõige väiksem neli aastat, mis keeles siis nelja aastane väike laps räägib? Kodus räägitakse temaga ukraina keeles, aga lasteaias käib eestikeelses praegu väga põnevaid. Aadi tuleb koju, räägib eesti keeles, mingeid uusi asju ma vaatan juba oskab, ta alguses üldse ei osanud, ütlesime, mõtlesime, et huvitav, kuidas läheb, ikka mängus läheb normaatide, panitasid ukrainakeelse lapse, panid eesti lasteaeda ja vaatasite siis kuidas ta hakkama saab. Jah, sest Ukraina lasteaedades ei ole nagu loomulik. Teie õde ja õemees on mõlemad Ukrainas ja, ja neil on imelik kuidagi rääkida eesti keeles. Loomulikult kavad, aga ma arvan, ta õpib väga hästi eesti keele ära ja ei unusta ukraina keele ära kodustada, ikkagi toetatakse siia. Ja me käime temaga minu vanemate juures kodus. Ukrainas ta teab ja siin on seest käsikivi. No kuidas teeb ukraina käsikivitööd? Ükskord me leidsime retsepti mingi vana munkade retsept ja ühesõnaga, et küpsetasime leiba tammetorudest käisime korjamas, pärast tegime jahu, siis küpsetasime, et selline huvitav süüa ka sündis ja tammetõru tehti ikka siis leiba, kui väga raske aeg oli, kui enam leivavilja ei olnud, et see on ikkagi igatahes ta Johannese õilsam või ma ei tea, kust retsept tuli üldse. No ühesõnaga jahu rukist ei pannud üldse siis ega, ega nisu ei minu arust ja et väga palju neid torusid igal pool siniproovisime teha. No need on ikka päris autentsed leivalabidas ja saag ja need ei ole vist kohapeal tehtud, kas Ukrainast toodud või kuskilt eestist leitud, ma tahtsin neid ja, ja ma arvan, sest meil on tõesti autentselt siin või noh, me proovime niimoodi just hoida sellist sellist, otsida üles neid asju ja et oleks õiged asjad, eks ole, ja selle ahju tegi valmis Ukraina meister, seal ta leiba küpsetasid, tegi siis jah, ja pisike ahi Eestis olid suuremad ahjud tavaliselt ei oska. Igal pool on kirjas, et sain magada ja noh, siin eriti aega ka ikka toit on teine, maitsen kahe kui ahjus tehtud. Ma ei tea, mis ma veel näiteks tehti, häll, ega noorpaar, ema teeb tekkides vaatusele ja isa peab tegema hälli. Istuda võiksime küll, tõeline nii-öelda muinasjutumaailm, kuhu te mu kutsunud olete, varianti õnnelik, selle asja. Tegelikult ja ei käi ainult ukrainlased, siin käivad siin koht, kus käivad eestlased ka ja inimesed, keda huvitavad erinevad kultuurid ja võib-olla on ka see Ukraina ja ja Ungari kogemus jäi siis seal, Eesti on ka veel kusagil vahepeal, et päris õige inimene seda teemat edasi mõtlema, et et mis on teie jaoks selline identiteedi tugipunkt, mis see on, mis teeb teist ukrainlanna minu jaoks kindlasti kee, ukraina keel juured ja ma väga tugevad, et tõmbavad ka mingise hõng, edu Viisna Ukrainas elasin 17 aastat nagu läbi imbunud. Ma keel on kõige tähtsam, ma arvan, 17 aastat elasite Ukrainas, siis tulite Eestisse, mäletate seda aega, milline oli see kontrast või see, mis teis Eesti kontekstis tekitas, kõige rohkem küsimus, et kuidas nii või väikest võõrast. Mul oli veel erinevusi siinsest. Ma olen külast pärit Ukrainast päris väike küla, et seal on üht-teistmoodi, et seal ja naabrid jäävad 11, seal midagi räägivad, sugulased tulevad alati külla eest võrreldes linn, aga lihtsalt maa ja linna vahet, see on ka, see on ka Eestis täpselt samuti moel ja et minu jaoks oli see esimene ost. Läksin kodust ära niimoodi, aga kui te mõtlete eesti inimeste peale ukraina inimeste peale? Rahulikumal tugevnes on palju, räägivad ja siis emotsionaalsed ma arvan, et minus on ja seda ja teist ja mõnikord tuleb välja üks poolsin teine kartell, kuid tulite Tartusse õppima. Siis te alustasite, mis alaga eesti ja soome-ugri keeleteadust, et alguses ma tulin Saaremaale, ema on pärit, valmistasin eksamiks, siis astusin sisse ja sain sisse ja siis sõitsin Tartusse. Ja just seal oli meil eesti keel Ungari-Soome, seal sai valida, et miski end õppida mainin ungari keele, sest tegelikult kokkupuudet polnud üldse mitte mingisugust ta enne seda. Aga siis väga meeldis üldse olnud lugeda seda, et mingid tähed natuke teistmoodi loetakse, et müüja. Lihtsalt niimoodi tuli kuidagi loomulikult palju keeli ka, et just udmurdi mari keelt õppisin. Koomingeeld muidugi ma ei oska rääkida, aga ma saan teha vahet natuke seal hoida ja kui ma kodus olin, siis ise aeti, rääkis, kui telekas aineti mingit murd. Vei Maris helistaja ütles, et oo, ema, sinu sugulased, mõtlesin väike, et mismoodi sugulased ei ole, et ma tean oma sugulasi. Sest ma sain aru, et miks on sugulased ja väga meeldib. Ja ülikoolis on huvitav, kes teie sõbrad ülikoolis on, eestlased ja mari, lased, jäävad mõtlased. No seal oli valida, et kas minna nagu muukeelne eesti keel võõrkeelena ja aga siis ma mõtlesin, et ma juba teadsin, muidugi oskasin eesti keelt, siis ma mõtlesin, et ma ikka proovin õie natuke kõrgemale. Ma õpin eestlastega, allkirjasid, välis välismaalane, aga ma olen eestlastega ei olnud, ei ole nii-öelda nende teiste välismaalastega koos, kes eesti keelt õpivad, vaid, vaid ikkagi selle eesti rühma, et äkki sellepärast mainisin ungari keeles ma arvasin, et eesti keelt. Ma ei õpi vist niimoodi ära nagu üks eestlane oma emakeel. Muidugi eestlasel raskem, aga mitte nii hästi. Aga praegu tuligi see sõna nagu oma emakeelt, mis on teie emakeel, ukraina ja huvitav, et minu emakeel on eesti keel, aga minu, minu see emakeel on Ukraina maja, et kuigi ema on eestlane, on teie emakeel ikkagi ukraina keel. Aga kas ema ei rääkinud teiega eesti keeles või olid seal vanaema roll või kuidas see nii kujunes? Rääkis, et just tana jaamale ma oskan. Jätan grammatika, selline tunnetus, et kõik küsivad veel mingite grammatika asju, mingid sõbrad Ukrainas mõtlen, et no öelda kuidas on, aga noh, et see on jah. Et praegu ma oskan juba, sest ma lugeda ja eriala, ma ei kujuta ette, et miks niimoodi juhtus, et ja Ukraina käisin ukraina koolis, äkki jalasin sündisin siis selle vana ikkagi, see keskkonnamõju on niivõrd tugev, et kodune keel oli ikkagi sama ukraina keel, mitte vene keel, ei, mitte midagi ja meil on ukraina keelt Lääne-Ukrainas ning milline on üldse ukraina ja vene keele suhe. Nii, kuidas teie seda tajute omal ma, no ma arvan, samasugune nagu Eesti ja Soome saab aru väga hästi. Et muidugi on erinevust, aga no kõla on natuke teistsugune. Aga mulle näiteks käisid eesti tüdrukud külas Ukrainas. Siis nad said aru ja pärast rääkisid kaovadki mingeid mõned sõnad, et aitäh kui on mingid sellised ukraina keeles. No minu jaoks on kaks erinevat keelt. Kui ma tulin siia, siis ma ainult küsisid noaga, kas vene keel ja ukraina, kes on Venemaa õmblesime? Tegelikult ei ole siis huvid ma ka ja igast riigist, kus ma pole käinud, ma ei tea, kuidas seal on ja see on normaalne nimelt küsima. Kui te nüüd Ungarit võrdlete Eestiga, siis mis Ungaris on teistmoodi tee jaoks, kui te meenutate, kui te olite seal aasta Ungaris on teistsugune ilm. Ja inimesed on avatumad, suhtlevad eestimaine muidugi natuke joonestan moodi, aga ikka natuke mõniga. Äkki itaallaste moonia asemega veel temperamentsemad, jah. Aga Mul on palju sõpru, eestlasi, kes on väga temperamentsed, mina olen nende karvasin. Vaikne, nii et ma arvan, et see on ilmastik ja Eestis on vähem päikest kui Ungaris, siis peab hoidma, elas Mölder koos ja. Kuidas te olete mõelnud selle rikkusega, mis teil on, et teil on Eestit ja teil on Ukrainat, et kuidas see elu tulevikus võiks minna? Ma ei tea. Praegu mul on plaanis õppida ja ungari keele selle jaoks ma tahan veel Ungarisse. Ja siin ma ei tea, ma ütlen tõesti kus see kodu võiks olla? Ideaalis eks ole, kujuneb, see on teine teema tegelikult ma tahaks Ukrainasse tagasi. Praegu on mul esimene aasta magistris, et siis veel teine siis eks vaatab mis minust saab. Kuidagi eriti ka ei taha mõelda, ei tea, kuidas kujuneb, et äkki ma teen veel mingi sellise keelemine, tahan ära õppida, minna kuskile läheb. Lähitulevikus ja Ungari on selline siht. Käisime mööda seda imeilusat laboratooriumi tänava Ukraina keskust. Kuidas te siin ennast tunnete, kas see on selline kodune paik? Kas ta meenutab natuke ka seda elu, mis elati tee juures seal kodumaa seal Lääne-Ukrainas või, või on see selline tsiviliseeritud Lääne-Euroopa nurgake? On minu jaoks tõesti nagu väga kodune tunne siin nüüd ma sain tulla siia igal ajal ja siis. Ja siis ma olen nagu koju tulen ja mul on päris palju selliseid kohti, ka. Väed Ukrainas on mul kodu, vanemad elavad ja siis ta elab Tallinnas kus ma nagu kodus siinkohal on selline hõng omapärane, et kui te olete natuke kauem siin, esimene rahulik, et tegelikult seal kesklinnas võib öelda, et no et ikka autod sõidavad, aga siin pole kõike seda kuulda ja siin selline rahulik, et kui ma tulen Tallinnast kuskil tänaval siia sisse, siis ma kohe kuidagi hea tunne. Praegusel hetkel on see ikkagi see Tallinna vanalinna hõng, minu jaks tunne ja, ja noh, siis Ukraina kirik jätab ikka väga sügava mulje ja noh, see see hool ja armastus, millega seda asja on üles ehitatud, seda tunneb igaüks, ka see, kes esimest korda siit uksest sisse tulla ja ma arvan, et Need, vanad asjad, no poos, tehtud looduslikud asjad ka annavad, annab hea tunde ja tõesti oleme just Ukrainaga. Ukraina. Mis keeles te mõtlete ukraina keelest praegu ka minuga rääkides mõttetav Klaine ja küsitakse minu käest väga tihti, et kuidas ma aga tundub, et jah, et kuidas ma jõuan tõlkida, ma ei tea. Kui te oma eesti keele õpingute peale mõtete, siis mis valdkond oli Siimisse selles eesti keele õppes oli kõige keerulisem segadust tekita, mõtlesin, alguses oli, oli vist keskenduge Keer no aja sisseelamise aeg, raske grammatika, mingi noh näiteks minu jaoks on raskelt eesti keeles välted. Praegu ma juba muidugi rohkem tunnen ka neid vältida ka ikkagi on raske neid määrata sellised asjad, et omapäraselt just eesti keelele õppida eesti keelt. Kui paljud eesti kirjandusega näiteks kursis olete kaasaegse kirjandusega? No see on küll natuke kirjandus huvitab ja Ukraina kirjandus. Aga lugeda ei ole aega, jah, viimasel ajal kui ma olin Saaremaal, siis ma olin ühes gümnaasiumis vabakuulajaga, et seal ma käisin kirjanduse tundides ja mingi seisvalt loen. Kui te võrdlete näiteks Ukraina ja Eesti neid uuemaid tekste, siis on seal sarnases, mis seal teistmoodi on? Raske on küll raske, aga ise käisin seal ülikoolis olime Ukraima logo tõlkida eesti keelde ja siis tuli raskusi ette, et ma ei osanud mingeid asju, et Ukrainas teavad sellist, noh, et see on normaalne, saavad aru sellest. Aga siini ei saada vist armaja kontekst, lihtsalt kontexon võõras, eks ole, et sa pead tihelaga konteksti või olema väga osav selles ja, ja eesti testide puhul. Kirikus me vaatasime seda kolme käelist, jumalaema, kuidas see kolm kätt sinna tekkinud lugu teate. Et proovin rääkida, et oli üks tähtis mees vürstimängija, kes ta oli. Ta oli tähtsam kui teener. Siinkohal tahan ma kliina juttu täiendada, sest lugu ise on üksjagu intrigeeriv, nii nagu ma selle leidsin. Ukraina kultuurikeskuse kodulehelt. Kuidas jumalaema sai kolm kätt, et see on lugu sellest, kuidas üks Bütsantsi vägev keiser Leo kolmas oli 10 käsu tõlgendamisel ülipüüdlik ja soovis keelata ta ära ikoonide kummardamise. See on tausta tagama. Damaskuses sealsamas naabruses elas aga moslemiga liis, kellel oli kristlasest nõunik Johannes kes ei näinud pühapiltide austamises mitte ebausku, vaid pühategevust. Johannes asus pühapiltide kaitsele ja see ajas Leo raevu. Ta otsustas oma vastase hävitada ja Seppides intriigi. Ehk võltsis kirja, kus oli must selgelt näha, et kristlane Johannes soovib oma moslemist valitsejale Halba soovitada reeta. Calif jäi Bütsantsi keisri hullu juttu uskuma lasi Johannesel käe maha raiuda ja heitis seda oma õukonnast välja. Koduseinte vahel pelgupaiga leidnud Johannes Aga palvetas oma õnnistatud Neitsi Maarja ikooni ees, paludes tal käsi taas terveks teha. Olles nõrkemiseni palvetanud, vajus Johannes raskesse unne, surudes magades raiutud kõndi käsivarre vastu. Ärgates kuulis Johannes naises rosinat. Sinu haav on paranenud. Sa võid oma kätt kasutada, kui uudis sellest imeteost Damaskuses Lewis hakkaska kaliis Johannese süütust uskuma ja pakkus talle uuesti nõuniku kohta. Kuid neitsi poolt terveks ravitud Johannes otsustas pühendada ülejäänud elu jumala teenimisele. Kui teine Damaskusest lahkumist vahetada kogu oma maise vara hõbemüntide vastu, lasin ühel meistrimehel üles sulatada ja tänutäheks hõbedaseks käeks vormida. Johannes kinnitas selle mäe oma õnnistatud Neitsi Maarja ikooni külge. Niisugune on siis lugu sellest, kuidas neitsi endale kolmanda käe sai, sellest, miks Johannese nimelist meest damaskuse Püha Johannese nähtuntakse. Aga siit jätkame juba juttu Liinat ookeaniga. Aga ta oli süütu, see see meie seda kirjuta õieti midagi selliseid halbasid asju siis ta palvetas väga kaua, jumalaema juurde, siis käsi kasvas tagasi. Jumalaema kaitseb selliseid süütult kiusatud ja huvitav, et kui siin ehitati seda kirikud, leiti sellise käe kuju, see on isegi kiriku seinal ja see käsi. Ma tahaksin ikkagi selles saates veel pisut seda ukraina keelt kõlaks. Jutustage seesama lugu mulle ukraina keeles. Vooden. Mis seisus praegu ukraina keel on, et rääkige meile tegelikult, kui ma elasin kodu, siis ma arvasin, kogu Ukrainas on ukraina keel, aga muidugi Ida-Ukrainas on ka vene keelt palju väga, nad on äkki niimoodi pooleks keele keelevärgiga. Ei tea, kas on ohus, noh mina räägin ukraina keeles, minu räägi minu pere. Muidugi on küsimused, aga see on sellised ajaloolised. No muidugi on oma oma omad probleemid ja keel on ka niux selline probleemne, kas te olite õega kahekesi, olid rohkem lapsi kahekesi ja ka tõde on teist kauem juba Eestis olnud või kuidas tema lugu on, tema taga on selline, et ta lõpetas ülikooli ukrainas ukraina keele ja kirjanduse eriala ja siis ta otsustas minna Eestisse õppima, õppis magistris veel Eesti keelt, ta on eesti keel parem kui mul, ma arvan, sest ta sundinud siin Eestis ja tema esimene keel oli eesti või vanemad läksid Ukrainasse, siis ta õppis juba seal ukraina keele ja praegu töötab eesti ukraina sõnaraamatus. Kuidas üldse eesti ukrainlased toimetavad, ka see keel on nendel ikkagi ukraina keel või, või on juba see vene keel, on ta oma rolli mänginud, sest kuu sa lapsed kooli paned, seegi ju juba määrab selle. Mis sellest keelest saab siin Eestis? Siin muidugi ma näen, palju ukrainlasi siin just keskuses, et maantee ka noh, näed majandun peret, sellised kes tulid just Nõgenesid, räägivad ukraina keeles, kui Ida-Ukrainast, siis võivad olla ka venekeelsed. Oleneb muidugi sellest, mis koolilast antakse. Teie õde, kes pani oma lapse eesti lasteaeda, on ta erandlik. No ma ei tea, see on lihtsalt kuidagi imelik, et ta annaks vene lasteaeda, noh see ei ole meie keel, et miks siis niisama tohiks anda. Ja noh, umbes niimoodi, et see on loomulik kuidagi, et Eestis ukraina kolida käib siin Angeelika tuleb ukraina keel, et see on normaalne. Mis tuleb teile meelde, esimene asi, kui te mõtlete, Eesti, mis asi see on? No kohe kuidagi Saaremaa Meli rukkililled ja. Tartu ülikool noh, sellised asjad. Aga kui te mõtlete ukraina peale, mis siis tulevad meelde kohe mäed noh, minu kodukülalaulud, mis kodus tauni. Raizzigeeredi taanlanna voodedjeesti evanaatski, populjusperaad, Sunkova mõika, tsiviilsamasugune ja erinevad sõnad ja see, et mulle Minu laudukesed, kuhu ma teid panen? Mis tegevusi on, kui ma vilja panin külmalt ja külvan teid põlva peale, kui minu armas see käib sealt põllu pealt tegema, siis ta hakkab neid korjama. Vabadele. Selline oli lugu Ukrainlannast Liina tooganist, kes õpib Tartu Ülikoolis. Te kuulsite saadet sarjast koodivahetus. Aitäh kuulamast. Toimetaja maris Johannes.