Tere päevast, siin toimetaja maris Johannes. Milline on sõnaraamatu Tase seis Eestis? Mis tüüpi sõnaraamatuid on olemas? Milline on ideaalne sõnaraamat? Millised on veidramat sõnaraamatut? Ja seda teemat aitab meile avada leksikograaf. Eesti keele Instituudi sõnaraamatuosakonna juhataja Margit Langemets. See on üks tõeline pidupäev ühele ühele keelele et ta saab valmis oma oma keele suure põhjaliku seletava sõnaraamatu. Tuur keeled inglise, prantsuse keel, nemad said sellega juba mõni sajand tagasi hakkama ja väiksemad nüüd riburada järele. Kas sedalaadi sõnaraamatut tehaksegi üks koor teisele ringile, sellega ei minna, noh nagu entsüklopeediaga näiteks, et ühe seeria lõpp tähendab praktiliselt teise seeria algust. Mõnel maal on nii tehtud näiteks meie naabrid, soomlased on teinud, ütleme meie mõistes siis esimese seletussõnaraamatu, millele on järgnenud teine suhteliselt samalaadne seletavat tüüpi sõnaraamat. Aga meie plaanitud praegu on võtta natuke teine joon, iseasi, mis sellest välja tuleb, aga meie üritame etapi vahele jätta, et teise sama suure teha vaid vaid üritame. Nüüd hakati ehitama sellist muudele keeltele tuntud üheköitelist seletavat sõnaraamatut, millega me tahaksime siis võib-olla kunagi jõuda ka kõikide eestlaste riiulite peale õigekeelsussõnaraamatu kõrval. Inglise kirjastused on siin tuntud suured kirjastused, kellel on igalühel oma ükskeelne seletussõnaraamat ja see on nagu selline keele sõnaraamatute põhitüüp. Et eesti keeles see igal juhul praegu puudub. Ja see on siis meie siinsete tööde edasine kulg. Kui te planeerite seda üheköitelist seletussõnaraamatut kas see on siis mingisugune sümbioosis sellest seletavast ja kõigile juba tuttavaks saanud ÕSist? Kuidas see sümbioos välja tuleb, eks see paistab sellepärast et vaatenurgad on siiski hästi erinevad, et seletav sõnaraamat üritab kirjeldada keelt, nagu me teda kuuleme, nagu me teda näeme, nagu inimesed räägivad ja kirjutavad, aga ÕS-i mõte on teise suunaga, et tema nagu üritab kasutajaskonnale ettekirjutusi teha ja suunavaid soovitusi anda käske ja keelde mingil määral. Ja kuidas need kaks kokku lähevad, muidugi peaks üritama seal leida mingit kuldset keskteed, aga kuidas ta täpselt üles leida, eks see paistab, praegu on siin küll näiteks kuju, uus uss annab soovitusi mitte kasutada tähenduses teatavatele sõnadele on sellised märkused lisatud siis, kui võtame nendesamade sõnade koha pealt lahtiseletussõnaraamatu, siis seal on need tähendused rahulikult kirjas. Niiviisi võib juba sellise vastuolu välja tuua. Mul on mingit eriplokkidena erimärkidega siis öelda, et keelenõu soovitab nii või naa või eks see paistab, aga külapoiss ilmub ka omasoodu edasi, nii et siis miks mitte. Kaks kor võttis sõnaraamatut alla. Nojaa, aga sa tegid kohutava segaduse tarbija asjad, mida ma usun ja kus siis see tõde on, sest inimene tahab saada seda lõplikku tõde. Tähendab, see on mingis mõttes paratamatu, et seda võib lõputult inimestele rääkida, et sõnaraamat ei ole mingisugune karistusvahend või, või jah või kohtulaud. Kuigi, kui meil vaadata igasuguseid kohtulahendeid, üritatakse just seletada ja lõpetada ja lahendada sõnaraamatute toel sõnaraamatu mõte, nagu pole päris see aga inimeste tarve sellise korrastatuse ja et keegi ütleb, kuidas miski õige on. See on lihtsalt nii suur, et ja kuna sõnaraamat saab lahti võtta ja teisele inimesele öelda, et näe, siin on niiviisi kirjas, siis paratamatult tekitab sellist 1000, nii et tegelikult ei peaks sõnaraamatusse päris nii suhtuda. Oma keele tunned ka usaldada, aga, aga noh, see on mõnevõrra lihtsalt paratamatu, kuigi kohtuekspertiisi asjad need lähevad põhiliselt sinna õigekeelsussõnaraamatu seltskonnale. Aga ka siia jõuavad mõned anumised, et palun, palun aidata lahendada mingit küsimust mulle isiklikult näiteks kunagi tuli kiri. Keegi oli kellelegi öelnud seltsimees ja siis taheti tõestada, et ta solvas teda ja sõnaraamat ei andnud absoluutselt tuge selle hinnangu kinnitamiseks. Seltsimehel on eriti läbi ajaloo olnud igasuguseid sõbralikke tähendusi ja mis on solvumisest väga kaugel, nii et ei saa päris toetada raamatus kirja pandule selliste asjade puhul. Mul on ka väga tuttav, sest keegi kirjutab sulle mingi lause ja nüüd sina ütle viimase instantsi tõena, kas tema solvas ikka hoopis hoopis peenem kunst alates näoilmest ja žestidest ja situatsioonist ja ja intonatsioonist just nimelt, et seal nagu sõnaraamatust vaadata, jääb ikka õige pähe. Kõnelesime sõnaraamatutüüpidest ja erivõimalustest, mida nad meile pakuvad. Nüüd Margit Langemets, paluks tuua mõne näite, kuidas siis töötab, mida meile ütleb näiteks õigekeelsussõnaraamat ja mida selle kohta öelda seletavale sõnaraamatule, et kuulajale siis puust ette ja punaseks teha, mis on nende vahe. No võtame siis ühe sellise näite, mis nüüd viimase aja õige keelereeglite muutustena näeb kahest sõnaraamatust pisut erinev välja. Näiteks selline sõna nagu Rootsi varem on ilmunud seletussõnaraamat ja kui me vaatame seletus sõnale raamatusse, siis näeme me seal sõna rootsi ühte sõna rootsi väikese tähega ja mille tähenduseks öeldakse, et sellise väikese tähelise käendumatu omadussõnana on tulnud siis riigi või maanimest suure tähega maainimeste Rootsi ja kõik. Mitte et siin all nagu Rootsi rahvas, rootsi helilooja ja Rootsi murded, Rootsi kannel, Rootsi kärbes on on väikese tähega seletava sõnaraamatu järgi ja artiklis on ka siis nendele üksikutele näidetele või mitmesõnalistele näidetele, nagu rootsi kannel on ka tähendusi lisatud, et rootsi kannel on siis teatavat tüüpi hiiu kannel kaasRootsi, kärbes kirjeldab väikest läikivmusta viljakahjurid. Rootsi laua tähendus on siis teatav serveerimise viis kust iga sööja valib laua pealt endale ise toite ja sööke, siis on omaette tähendusega selline ühend nagu rootsi redel, mis on teatavat tüüpi võimlemise redel või siis rootsi värv, mis on siis punane värv, siis on ka toodud sinna ära kaks liitsõna, üks rannarootsi ja riigirootsi siis on, mis on mõlemad siis keelenimed Rootsist ja Fraser loogia, rootsi kardinad ka samamoodi väikse tähega kirjutatud. Ja nüüd, kui me vaatame selle kõrval siis õigekeelsussõnaraamatusse siis meil avaneb hoopis teistsugune pilt, et seesama sõna rootsi nagu moodustage ühte ühte terviklikku sõnaartiklit, vaid on sõnaraamatus viia Erineva märksõnana, kui nii võib öelda, väline pilt on ka hoopis teistsugune, et nüüd on Rootsi nagu, soovitatavalt nagu kõik teised kohanimedes tulnud omadussõnad kirjutatud suure tähega, märksõna täna siin on välja toodud siis suure tähega Rootsi aeg suure tähega rootsi kardinad suure tähega rootsi laud ja suure tähega rootsipunane. Nii et nende kahe sõnaraamatu võrdlusena siin siis ühtegi neist ei ole eriliselt nende tähendus seletatud, aga me näeme lihtsalt siin seda välist õigekirjapilti ja siit saame me siis korrektse kirjakeeles võitlused, sellised sõnad tuleb kirjutada nüüd suure tähega, ainsana on Väike-Rootsi esindatud siis rootsi keele näite puhul eristub siis muudest juhtumitest, et siin on siis võimalik edasi selle väikese tähega. Noh, siin on probleeme vaidlemist, keele teadlastelgi kuidas siis nüüd see inimene, kes tahab lihtsalt kirjutada seda rootsi keelt või rootsikaardina käituma, peab? Nõnda kui tema kirjutab eksami teksti mingi mingisugust eksami teksti, kus hinnatakse tema keele õigekirja siis peab tema vaatama ikkagi õigekeelsussõnaraamatust, kuidas praegused normid on kehtestatud ja siis tema igal juhul kirjutama suure tähega. Samas kui kui tema on näiteks ajakirjanik või kirjanik, kellel on oma oma kindlad nagu soovid oma keele ja stiili väljendamiseks siis tema võib endale kindlaks jääda ja kasutada põhimõtteliselt ikkagi, nagu ta ise keelt soovib, kasutada, aga eeldusele, et ta, et ta teab, et ta teeb seda teadlikult, et siis tal on nagu oma põhjendus. Ja kolmandana võib muidugi ka öelda seda, et see ongi nagu lihtsalt teatavate inimeste teataval ajal tehtud kokkulepe kord me kirjutame suure tähega, kordme, kirjutame väikse tähega. Läbi ajaloo on selliseid muutusi olnud kogu aeg. Kui inimesel on sellised teadmised olemas, samas siis võib ta nendega manipuleerib keerida teatava maaniaga. Muidugi ta peab arvestama, et ikkagi, mis teksti ta teeb, kuhu ta teeb ja kus see siis ilmub ja teksti eesmärki peab ta ikkagi, noh, ta peab kõigest teadlik olema, mingis mõttes võib nii öelda. Aga meie vaatame ikkagi sõnaraamatuid edasi, oleme siis arutlenud kahe sõnaraamatut tüübi üle võib neid tüüpideks nimetada siis seletav ja õige. Jah, jah, võib küll. Ja Tiiu Erelt on kirjutanud oma raamatu eessõnas. Ussi lätteil on nagu välja toonud, et eri keeltel on eri tüübid oma keelepõhisena raamatuteks ja eesti keele jaoks on ta nimetanud, et eesti keele põhitüüp on õigekeelsussõnaraamatut, aga Euroopa keelte põhisõnaraamatud on seletavad, millele mina tahaksin ja olen juba natuke vastu vastu ütelnud, et noh, minu meelest nii ei peaks olema, et minu meelest on üsna üldine, võiks olla üsna üldine, põhisõnaraamat on ikkagi sõnad koos nende seletuste kirjeldustega, õõs õis on teistsugune. Nii et lihtsalt tõsi, traditsioon on meil hästi uhke ja pikk. Lugejana mulle tundub, et mida rohkem mul neid on tegelikult, seda uhkem, sest iga sõnaraamat, see on mingil määral selline süstematiseeritud nähtus ja mida rohkem on ühes maailmas korrastatud süsteemi, seda kergem on ju ka endal orienteeruda. Aga kui nüüd veel kuule randa, paar märki kergelt sinna ajaloo poole peale, enne kui ma siis selle tänapäevani jõuame, siis missuguseid sõnaraamatuid teeb? Vot selliseks eesti keele kultuuri mammer. Kõikideks suur himu oleks alustada maamärkidest kohe päris varajasest ajast eesti keele seisukohalt näiteks on hästi uhkeks esimeseks eesti keelt kirja pannud sõnaraamatuks nimetatud vestringi sõnaraamatut, mis on iseenesest kakskeelne Eesti Saksa, aga et eesti keele osa on seal nagu hinnad väga kõrgelt ja see on umbumbkaudu ilmunud 1720, ei olegi Wiedemanni esimene. Ei, ei, ei ole, ei ole viidemon, esimene, aga, aga, aga ühesõnaga Wiedemanni on muidugi ülimalt tähtsaks peetud oma oma eesti-saksa sõnaraamatuga ja siis vahepeal hakkas 1918 ükskeelsete õigekeelsussõnaraamatute voor peale. Aga uhkeid kakskeelseid sõnaraamatuid on veel Silveti inglise-eesti sõnaraamat ja mägiste soome-eesti sõnaraamat, mis on seal siis Eesti ajal ilmunud ja, ja siis veidi hilisemast ajast. Paku sõnaraamat, eesti-inglise sõnaraamat ja siis see suur uhke Saareste, mis on teist tüüpi sõnaraamat, see mõisteline sõnaraamat. Nii et ja noh, siis tuleb juba õigekeelsussõnaraamatute rida jätkub ja, ja siis juba hakkab tasapisi seletav sõnaraamat ilmuma, nii et noh, kas need on kõige suuremad ja olulisemad, mida, mida üles lugeda nii käigu pealt? Kui palju ühest sõnaraamatust oskab teadja inimene ta keelelugu nagu välja lugeda, kas see sõnaraamat fikseerib siis selle mingisuguse ajastu keele või? Eks ta ikka fikseerib ja, aga kui palju inimene sealt seda infot välja oskab lugeda, tuleb ikka inimese enda teadmistest, kas ta oskab näha, et mõni sõna on tänaseks juba vananenud? Mõni sõna kõlab kuidagi imelikult või ei oska seda näha, võtabki, võtabki üheselt, et sõnaraamatus on kirjas ja ei oskagi mingit vahet teha ühe teise sõna vahel. Vahel räägitakse ka nii-öelda kummitussõnadest, et mingid sõnad on sõnaraamatus, keegi ei tea, kes neid kasutab, kus neid kasutatakse ja lihtsalt käivad sõnaraamatust sõnaraamatusse. Ja tegelikult eile õhtul ma omast arust ühe sellise leidsin juhuslikult. Et sõna Tammne nimelt tamme, mille tähendus tammine tammest tehtud või tammepuust tehtud. Ja see on viimases õigekeelsussõnaraamatus olemas, see on seletava sõnaraamatus olemas. Kasutust absoluutselt sellele ma ei leia, viskasin internetiga täna ja ühtegi selle sõna kasutusest välja ei tule. Siis ma avastasin, et see on Saareste sõnaraamatus, mis on hulka maad varasem, täiesti olemas. Ja täna hommikul siin töö juures avastasin, et see on selles samas vestringi sõnaraamatus kah olemas. Need on kogu, aga algusest peale on meie sõnaraamatutes olnud teda varasemal ajal veidi rohkem kasutatud, aga võib olla ka mitte. Igal juhul on tema algusest peale kuni nüüd nii-öelda eile ilmunud Essini kõikidesse naerame, et on see sees ilma ühegi kasutas näitata. Ta on lihtsalt ebamugav hääldada raadiotoimetajana, ma kohe vaatan tammine, ma saan öelda, aga Tammne, seal jääb juba niukene nahaalsus. Aga mingil põhjusel noh, võib olla ka lihtsalt, et on jäänud kahe silma vahele, ega tema pole temast ka loobutud. Tema praegu uhkeldab uhkelt meie meie sõnaraamatutes teda nagu keeleelus, tegelikult ei ole küsimus sellest Valikust, millal see sõnaraamatusse sõna tuleb ja millal sa pead ta sealt välja võtma, et kas see dilemma on teil nagunii-öelda? Ta on küll tuttav, esialgu on ta tuttav sedapidi, et mida sisse võtta, mida veel mitte sisse võtta, seda on ikka päris raske otsustada, et siin on selline tunne, et tahaks kuidagi mõõta ja mõõta, põhimõtteliselt saab, aga mõõta saab siis, kui on just see paraja suurusega, ütleme, tekstikorpus ja siis teatavate vale, mitte toel. Ütleme, et sellise suurusega tekstikorpuses korpus peaks ise olema hästi tasakaaluline igas mõttes, et esindama igat sorti tekste. Ja kui on selline nii üldaktsepteeritud tasakaalustatud korpus, siis saab seal teatava valemi abil öelda jah, siin ta esineb näiteks viis korda võtame sõnaraamatusse sisse. Kes läks rahvakongressidele, on selliseid ettekandeid tehtud ja näidatud, et kuidas sõnu valida. Aga meil ei ole veel sellist, korpus ei ole nii suurt, sest see korpus peaks ikka olema päris suur. Et siis noh, seletussõnaraamatu mõõtu sõnad selle najal nagu sisse tõmmata. Nii et noh, tegelikult ei ole nii, et tegelikult jääb ikkagi inimese otsustada, et mida ta sisse võtab või, või mida te siis ei võta. Näiteks kui meil praegu uusi sõnu kogume nüüd seletava sõnaraamatu tarbeks siis me siin märgime seda sagedust, mida me võrgust otsides sellele sõnale näeme, nii et põhimõtteliselt seda vaatame võrgusse, tähendab, lähete Google'isse Google'isse sisse lisanud tekstikorpus, see võib ka vaadata, aga tekstikorpus on lihtsalt nii palju väike, et see nagu meid ei aita. Lähme lihtsalt Google'isse sisse ja vaatame, kuidas, kui palju seda sõna kasutatakse. Ja noh, seal ikka numbrid erinevad küll, kuigi seal on väga palju müra, ühed ja samad tekstid korduvad erilehekülgedel, nii et noh, ega sealt mingit adekvaatset numbrit või infot küll ei saa. Aga noh, natuke nagu püüame ja noh, samas õigekeelsussõnaraamat noh, nemad noh, natuke vaatavad ka seda kasutust või vähemalt ütlevad, et nad vaatavad. Aga nende, see on jälle nagu soovitada üht-teist, nii et nemad on kõiges ei pea sellest kasutusest kinni pidama. Aga seletava puhul justkui me üritame vaadata nii, et kui sõnal on on ainult üks, üks kasutus, siis noh, see tõenäoliselt ikkagi küll välja. Et me kuigivõrd seda üritame teha, aga, aga noh, tahaks mõõta, aga, aga hästi mõõta praegu veel ei õnnestu. Milline on sõnaraamatutegija suhev keeleuuendaja, aga no kui teie oleksite sattunud elama Aaviku aega, kuidas sellises olukorras käituda? Ei, no siis ilmselt peaks ka mõtlema, et mõtlema sellele sihile, et mille pärast või millist sõnaraamatut tehakse. Kui ma teeksingi sellist sõnaraamatut tahaksingi tutvustada igasuguseid uusi ja huvitavaid sõnu, siis ma muidugi korjaksingi just selliseid, siis võib-olla võiksid kaaluda tehagi spetsiaalselt uute sõnade sõnastik, mida on mitmeid ilmunud. Tegelikult tuleks ikka alati kasutust vaadata seletussõnaraamatu puhul, nii et kui ikkagi kasutust veel ei ole, no siis nagu ei ole alust sisse panna, mis ei tähenda, et see kasutusse viia ja aasta pärast või 10 aasta pärast kas ootamatult või mõne juhuse või ei tea mille najal äkki äkki tulla. Nii et noh, siis pannakse siis sisse mõne sõnaga võib ka juhtuda, et nagu näiteks meil tekkinud uus sõna nagu pronksiöö, mida sõnaraamatutegija praegu peaks tegema, kas juba kirjutama selle raamatusse või, või veel mitte, kui kasutajatelt küsitakse, et mida nad tahavad sõnaraamatus näha, et nemad just ütlevad, et nad tahavad sedalaadi kultuurilisi Antsüklopeedilisi asju näha, kuidas justkui selle surveldajaks pronksi igal juhul sisse panema. Aga noh, mõnes mõttes peaks nüüd natuke ootama vaatama, et kas see veel inimeste peades nagu eraldi mõistena figureerib, kas sellel oma tähendus või kui ta jääb püsima, siis loomulikult tuleb panna sõnaraamatusse. Ja nüüd selle pronksiga seoses on igasuguseid uusi uusi sõnu tekkinud siin pronksisündmused ja pronksmees ja mida kõike nendega teha. Ma ei oska niiviisi ette ennustada, et eks see tõesti lihtsalt ühel hetkel tuleb vaadata. Nii et kui seletavale ilmub uute sõnade täiendvihiku ise uute sõnade loend ilmub, siis noh, esialgse esialgse valikuna on ta seal juba sees. Ideaalne sõnaraamat sõltub kasutajast, sõltub tegija. Milline on teie jaoks ideaalne sääramat, siis valige nüüd positsioon, kas kasutaja või tegija poolt, selle ma jätan. Teile vabaks, Ma ilmselt kipun ikkagi istuma kahe vahel, sest töö mõttes olen ma nii-öelda tegija poole peal, aga kuna ma olen juba lugenud ja uurinud ja üritanud teada saada ka nendest uurimustest midagi, mis vaatavad, mida kasutaja ütleb, kui tal seda küsitakse, no siis ma lihtsalt juba oskan natuke selle peale mõelda. Kõige üldisema vastusena ma ütleksin, et ideaalne sõnaraamat oleks see, mis rahuldaks mõlemat, et kõik asjad, mida leksikograaf on nagu tahtnud keele kohta selles sõnaraamatus öelda nendest kõikidest asjadest saaks kasutaja aru. Aga kuidas need kaks poolt niiviisi kokku panna, sest tihti juhtub see kasutaja ütleb, et ta ei leia sõnaraamatust seda ja teist asja. Aga noh, see on täiesti sõna- raamatus olemas, leksikograaf on selle sinna pannud aga oma mingite korralduste reeglite noh, selle sõnaraamatu ülesehituse järgi ja, või on äkki kirjutanud eessõnasse midagi, mingi tähtsa märkuse, aga kasutajad teatavasti mitte iialgi ei loe eessõna. Nii et kasutaja tahaks kõik teada saada kohe, nagu ta sõnaraamatu avab. Noh, see oleks ideaalne, kui kõik kõik, mis oleks sõnaraamatus sees, rahuldaks siis ühte poolt tegija poolt ja siis olekski täiesti nähtav ja mõistetav siis kasutajale see oleks ideaalne kuum Lätis ja ikka päriselt seda vist õieti kuskile saavutadest kasutaja jaoks algavad raskused pabersõnaraamatu puhul juba selle sõna ülesleidmiseks. No naljakas on öelda, aga tegelikult näiteks võõrkeele puhul me ise ka küsime sageli kuidas tähestik on, kus on vene keeles näiteks see täht, kas ta on algupoole või lõpupoole, alates sellest on juba sõnaraamatu kasutamine väga keeruline. Rääkimata, et kui on seletussõnaraamatutega tegemist, seal on mitu seletust, et siis see õige õige gaasini õige kasutuseni õige tähenduseni jõuda. Nii et sellest sellest ei hakka tähtsalt rääkimagi ja siis samas kõrvale võib, võib öelda, et tehke siis lihtsamaid sõnaraamatuid, aga no lihtsam sõnaraamat kujutab endast sõnaloendid, mis võib-olla mingil moel mingi ülesande lahendamise asja ajab ära. Aga, aga seal jälle mingit muud infot ei ole. Hea lihtne lugeda küll sõna ühes keeles sõna teises keeles, aga noh, rohkem elased jälle infot ei saa. Nii et, et see on selline turnimine jah, infohunniku otsas ja siis selle noh, selline parasjagu Porceniteks tegemini ja söödavaks tegemine siis kasutaja jaoks. No kuni selleni välja, eks ole, sõna saan, no ma teada, aga tavaliselt on mul probleem, mida selle sõnaga vaid selle sõna muutuva vormiga, kui palju sõnaraamat üldse sisaldama peaks näiteks minusugusele, juhtmele, grammatikaga. Kõige esimesena sõltub see juba, et kas on omakeelse inimesega tegemist, kellele sõnaraamatut tehakse või võõrkeelsena võõrkeelsena inimesel peab ikka veel tunduvalt rohkem asju nii-öelda puust ette tegema, kui oma keele inimesele oma keele inimese puhul tuleb, et millisel hetkel ta grammatikat täpselt ei tea. Natuke meil jagunebki, see selliste funktsioonide täitmine võib-olla et grammatikat on lihtsam vaadata, ehkki õigekeelsussõnaraamatust kuigi seletava sõnaraamatus on ka grammatika osa sees, aga no ma usun, et sealt eriti grammatikat keegi ei otsi. Et siis peab nagu kasutaja olema niipalju tark, et nende kahe sõnaraamatu vahel vahet tegema. Ja teisipidi, kui ta tahab ikkagi teada või väga täpselt ei taipamist sõna tähendab siis seda ei tasu tal minna jälle õigekeelsussõnaraamatusse otsima, pigem seletavasse. Kuna keelenormid muutuvad ka, et aga et noh, selle jaoks siis on ikkagi see uss, nii et seda lihtsam vaadata ka seal ei ole nii pikki artikleid, grammatikatarve tuleks siis seal seal ära lahendada. Millised oleksid siis need sõnaraamatuid, mis iseenesestmõistetavalt võiksid kuuluda meie raamaturiiulisse või mis oleks sellise keelehuvilise jaoks olulised, mis ei kataks, võib olla 11, mis täiendaksid 11. Sentimeetri lauaga mõtet siit siiani katab üks sõnaraamat ja sealt edasi teine sõnaraamat ega see ka hästi välja ei tule, halvasti tahaks konkreetselt. Ei, see ei tule hästi välja. Õigekeelsussõnaraamat võiks, peabki olema iga inimese kodus, sellepärast et kui nüüd siin on see punane punane pael nüüd peale pandud, et see on Eesti riigikeelenorm, siis ta on lihtsalt vältimatu vältimatu, eriti neile, kes siis aeg-ajalt pead siis vastavaid eksameid või katseid või asja tegema, et need nagu ei saagi teisiti, et see on nagu vältimatu. Tähendab, on olemas, see oleks lihtsalt nagu eesti keele varamu, et noh, see oleks nagu uhkuse asi ja auasi eesti inimese kodus. Aga noh, meil on hästi levinud ka võõrsõnade leksikon, et kui siin on küsitletud lapsi, mis sõnaraamatuid nad teavad, et nende kodus on siis võõrsõnastik, on ka küllaltki küllaltki palju teada inimestele, et on nii, et noh, nagu võõrastest sõnadest aru saamiseks näiteks seletava sani võõrsõnad ka iseenesest olemas ja suur hulk võõrsõnu on ka õigekeelsussõnaraamatus olemas. Aga noh, natuke on lihtsam, kui sõnaraamatud on alati väiksemad, kui nad on mingil moel kitsendatud, et et see hõlbustab otsimist ja, ja eesti kooliõpilaste järgi tuli välja, et tegelikult on kõige rohkem inimeste kodus ikkagi kakskeelseid ja, ja just inglise-eesti sõnaraamatuid, nii et see oli, ma ei mäleta täpselt 100 protsenti võib-olla 90 protsenti lastest teadsid, et meie kodus on, on inglise-eesti sõnaraamat. Nii et kakskeelset sõnaraamatut on nii nagu ajaloos, enne hakati tegema kakskeelseid sõnaraamatuid, nii annad praegu Eesti inimese kodus on ka kakskeelset sõnaraamatud palju sagedamad kui, kui ükskeelsed või oma keele sõnaraamatut. Üks variant, et nad on sul kodus, raamaturiiulis, no tuleb järgmine põlvkond, temal on kergem seda juba arvutisse kliksida. Muidugi, need, see on arvanud, et mis on üles pandud internetis, seal on pooled vaevad kasutaja jaoks juba läinud neid alates seesama näiteks sõna otsimine, see, see on väga lihtne arvutis või CD peal. Aga millist sõnaraamatut arvutis kasutada, see on omaette ooper. Loomulikult, aga praegu on nüüd juba tekkinud neid usaldusväärseid sõnastike lehekülgi ka näiteks keelevara lehekülg, kus kõiki sõnaraamatuid põhimõtteliselt võib usaldada. Mis ei tähenda, et mujal olevaid sõnaraamatut samamoodi või kasutada, eks, eks peab ise siis jälle oskama vaadata või, või lapsevanem peab üle lapse õla vaatama, kui ta näeb teda sellist tegevust arvuti taga tegemas, et mis sõnaraamatut ta ometigi kasutab? Igasugust kraami on sõnaraamatus, ma olen kunagi neid asju ise vaadanud, nii et et noh, kriitilist meelt peab ikka tõesti palju olema. Milliseid võimalusi annab peale otsimise veel, mida hõlbustab selline internetiversioon? Tegelikult võiks, võiks juba anda ka palju rohkem, näiteks ilmselt on need sünonüümiloendid juba ka tulevad seal arvuti abiks, mõtle mõnda sõna ei taha kasutada ühte ja sama sõna mitmendat korda, et siis sooviksin sünonüümi ja noh, selliseid võimalusi ka juba on, aga noh, see nõuab ka muidugi tekstiga töötamisel teatavat osavust, et päris lihtsalt nii ei saa, et istun taha ja oskan kohe kõike teha, et omad oskused on igal asjal, see ongi võib-olla põhiline jah, et seda väljendas kuidagi leida, otsida rääkimata tõlkimise tõlkimise abi on ka tegelikult ikka lihtsalt sõna või väljend fraasi järele vaatamine või arvuti abil kogu seda internetimaailma üritatakse ikka kõigest jõust ka nagu igas vallas ära kasutada. Näiteks on välja pakutud ideid, et kasutadagi tervet, et interneti nagu sõnaraamatut, sellised programmid tehakse. Et kui ma teen sinna oma otsingupäringu, et siis ta nagu korpusena kasutabki tervet internetti ja toob mulle siis vajalikke fraasi etet tolles keeles, milles parasjagu oma tööd teen. Ma olen muide ka täiesti ise ilma toona seda ideed üldse ideena läbimõtlemata niiviisi kasutanud näiteks soome keele mingeid tekste tehes. Suhteliselt hõlpsalt, kui oled poolel maal soome keele oskuses suhteliselt hõlpsalt, võin ma siis soome keelelehekülgedel ringi käia, viskan oma mingeid, mis minul fraas pähe tuleb, kuidas ma tahaksin öelda, vihkan kontrolliks võrku ja vaatan, kas soometekstides noh, samamoodi ta ette tuleb ja samal põhimõttel üritatakse ka siis seda tõlki abivahendit näiteks teha, mis toetub võrgule võtab võrgust kõikvõimalikud kasulikud asjad välja. Nii et see võrgu peal elamine on ikka täiesti tänapäevane asi, aga noh, sellega muidugi kõvasti tööd, et see saaks normaalseks, et sealt ei hakkas tulema siis valesid, tõlkeid, müra, prahti ja valesid tõlkeid. Põhimõtteliselt jah. Et sellega on omakorda palju tööd. Ja, ja siis noh, tavaliselt on nii, et kui sa teed mingi näpuka, lööd selle sõna sinna sisse ja lõpuks sa saad ka selle näpuka, sest see on tüüpiline näpukas ja seda on teinud ka teised Just just nii, et noh, mingis mõttes saab internetist vastust kõige kõige ära jah, et isasi nähtsakatele isegi näpukatele, jah, nii et ja siis ongi, et kui ma saan vastuse kõigele, siis ikkagi, kes siis otsustab, mis on, mis sobib paremini, mis sobib halvemini, mis on viga, mis on mis ei ole viga, mis võib-olla uuendus ja nii edasi, nii et see paneb jälle inimese ette kõik need probleemid, mis inimene lahendama Et tuleb väljasisest sõnaraamat ei olegi, nagu me alustasime, et ei ole kohtupidamise koht ja et neid üheseid vastuseid on väga-väga vähe. Ja, ja noh, kui isegi öeldakse, et keeles pole täissünonüüm, et ei ole kahte sellist sõna, mis tähendavad täpselt üht ja sedasama asja. Võib-olla kõige paremini on nõustatud sellega, et näiteks lingvistika ja keeleteadlased need on sünonüümid, et üks ütleb sedasama asja võõramaa võõrama tüvega ja teine oma tüvega, aga ka sellisel kohal tuleb, et erisusi, nii et tegelikult ei ole täpseid asjakeeles piirist piirini asju ei ole mitte üheski vallas. Teadlase kohtuniku roll, mida keelele kogu aeg üritatakse delegeerida või pähe määrida, rahvakeeles öelduna see keel ei ole mingi lihtne algoritm, mis toimib, et isegi isegi korritmides on omad kiiksud, et miks siis miks siis mitte keeles neid ei ole, aga kuidas te prognoosite seda sõnaraamatut tegu tulevikus, kuhu teed ta minemas, on? Päris uued ideed, seda peab ilmselt ootama vaata mis noh, täiesti noh, täiesti enneolematut ideed, aga seni seni praegu suur maa veel liikuda selles suunas, et olemasolevat laias laastus välja kujunenud sõnaraamatut tegu lihtsalt igas mõttes nagu korrastada või igas mõttes täpsustada ja panna sinna juurde selliseid kihtide kaupa, näiteks on nüüd viimasel ajal meie sõnaraamatutes ÕSis on need pandud näiteks pärisnimesid sisse aga seletusena raamatutes nii-öelda suure tähega märksõnu siiamaani üldse ei ole nii-öelda täiendada seda võimalikku keele kogu selliste eraldi kihtidega. Või muuseas, sõnad esinevad, et millised konstruktsioonid, seda konstruktsiooni infot võiks sinna panna, siis temaatilisemalt seda ei ole, üksikuid asju on, aga süstemaatiliselt ei ole. Sõnaraamat on ju tegelikult koht, mis sellise keele struktuuri nagu nähtavale toob sõnaraamatu kohta öeldakse sageli, et näidetena on seal asjad olemas, aga nad ei ole nagu välja toodud välja välja kirjutatud, et, et võib-olla sellises süsteemsus sinna rohkem välja tuua, et näiteks suhtub millessegi, keegi suhtub millessegi. Et see SSC vorm, sisseütleva käändega, kasutused, see sellised asjad oleksid nagu välja toodud ja mõned sellised konstruktsioonid hakkavad olema ühesugused erisõnade puhul. Nii et siis hakkavad teistsugused ise osad nagu omavahel kokku mängima, see muidugi kasutajale noh, kasutajal on tõenäoliselt suhteliselt ükskõik, aga see hakkab huvi pakkuma jällegi noh, keeleteadlastele kui tekivad sellised andmebaasid, kus on sedalaadi infot ka süsteemsemalt sisse pandud. Nii et siin Eesti keele instituudis igal juhul põhimõtteliselt Me seletussõnaraamatu taha üritame ehitada sellise suure eesti keele andmebaasi, kus siis noh, kõikvõimalikku infot on juures ja seal on palju rohkem infot, kui siis kasutajale sõnaraamatusse välja pakutakse. Ja see on siis ka noh, omakorda lihtsalt tänuväärne materjal keeleuurijale. Nii et ja teisipidi, et keeleuurijad ongi just need, kes sellised asjad nagu välja toovad, et keeleuurija uurib mingit valku kanda või mingit ehitust või nähtust ja siis info jälle tagasi panna sinna leksikograafilisse baasi, et et see on nagu pidev vastastikune tegevus. Kui nii-öelda rahvasuus mingi konstruktsioon on jõuliselt muutumas, siis, siis millal keeleteadlane võtab selle kasutuse? Ma toon näiteks, anna nägemus ei ole nüüd seda ei too nagu konstruktsiooni näiteks võib-olla, aga sõna tähenduse näiteks õigekeelsussõnaraamatut juba pikka aega ütlevad, et nägemus ei tähenda aru saama, et sellist kujutlust või arusaama mingist asjast, et nägemus on ikka nagu viirastus pilt ja selline unenäoline unenäoline asi on nägema, aga me kuigi meil kõigil on omad näge just, just ja õigekeelsussõnaraamat omal moel selle vastu on kogu aeg sõdinud ja noh, natuke nagu naeruvääristanud sellist kasutust, aga rahvas kogu aeg kasutab mis mehhanism. On ja seletavad, ei ole selles mõttes probleeme, kui seletav näeb sellist suurt kasutust, siis seletav registreerib selle ära, ütleb, et on jah selline tähendus. Aga samas õigekeelsussõnaraamat on juba üle 10 aasta protestinud selle tähenduse vastu. Ja samas tõesti kasutus on hästi laialdane. Nüüd on just toetuda nagu ütleme keeleteadusele või mida keeleteadlased on välja uurinud, et keeleteadlased ütlevad, et inimeste mõtlemises ja keeles on sellised mehhanismid, mis suruvad sellised sõnad, mis räägivad nagu meie meeleelundite meeleseisundite kaudu, et nägemine, nägemisel on tendents hakata tähendama arusaamiste taipamist, kui see on niivõrd universaalne, et sellele ei saa ja noh, see on võimatu vastu vaielda, et see on igas keeles, nii, neid nimetatakse peaaegu et sellisteks universum reaalseteks tähenduse muutusteks. Ja nüüd võtta ette see näge tüvi, ühesõnaga näge tüvi nagu kirjutab selle sinna ette ja sama sõnadega näiteks märkama märkama, et ma märkan lihtsalt silmaga mingit asja ja tegelikult kohe nii kui ma midagi juba märkan, natuke rohkem natuke tähelepanelikult vaatland, ma kohe hakkan mingitest asjadest arusaama, sellised on see mehhanism seal sees ja, ja selle vastu võidelda, see on täiesti tulutu võitlus. Aga õigekeelsussõnaraamat veel siiamaani võitleb selle sõnaga ja nüüd viimases, 2000 kuuendas väljaandes ka nad veel võitlevad selle sõnaga, eks nendel võib olla oma mingi hoida seda, ega ma tegelikult päris täpselt aru ei saa, sõnal ei oleks nii suurt koormust. Kaks tähendust on suur koormus ja, ja noh, sellised piltliku liikumised on harilikud ja üleüldse tähendus liigub, see on ka väga harilik, aga kuidagi selle mõne teise sõnaga mingis mõttes tehakse sellist tuuleveskitega võitlust, alusmallid vaatavad selle sõna sees vastu ja need on juba inimeste sees olemas. Ja teiste samalaadsete sõnadega, et siis on suhteliselt tulutu selle vastu võidelda. Selle tõdemuse juures ja meie tänane sõnaraamatu vestlus pooleli. Stuudios oli keeleteadlane leksikograaf Margit Langemets. Ja kuulas, küsis toimetaja maris Johannes kuulmiseni ja kena suvepäeva jätku teile.