Tere minu nimi on Peeter Helme ja räägin teile uutest raamatutest. Täna võtan ette ühe teose, mis on mahukas raske lugeda, sisaldab tohutus koguses ajaloolisi nimesid, isikunimesid sündmusi, selles on palju erinevaid tegevusliine. Selle keel on ka kohati rabe ja kuiv. Nii et küsida, miks me üldse sellisest raamatust rääkima hakkan. Aga põhjuseid on palju. Alustuseks see raamat, mida ma nii kehvasti või millest ma justkuinii kehvasti rääkides sisse juhatasin, on Alfonso seid, Intase otsi Moskvas finksi. Alfonso seid Intas on siis Leedu diplomaat, ajaloolane ja kirjanik, kelle sulest on ilmunud palju teoseid. Ja kelle raamatu ajaloolise romaani otsi Moskvas finksi tõlkis eesti keelde mingis mõttes tema kolleeg, samuti diplomaat Mart Tarmak. Seid Intlase Kromaania mitmes mõttes väga oluline. Oluline esiteks selle poolest, et kui palju meile ikka leedu kirjandust tõlgitakse, aga oluline ka sisu poolest. Nimelt kirjeldab potsi Moskvas sfinksi Leedu ja samamoodi ka Läti-Eesti või laiemalt kogu maailma saatus aastaid 1938 kuni 1940. Loomulikult on raamatu keskmes leedu saatus, just. Aga see kõik toimub laiemal rahvusvahelisel foonil ning läbi vilksatavad ka mõned eestlastest tegelased, nagu näiteks orkestrid, andmann või August Rei. Nii et tegu on rahvusvahelise haardega väga mahuka, ligemale 460 leheküljelise teosega. Kui ma ütlesin, et, et seda on raske lugeda, seal on palju tegelasi, palju tegevusliine ja selle keel on ka kuiv, isegi rabedavõitu. Sest tegelikult ei mõelnud ma seda kriitikana, vaid sellise sissejuhatuse nähtud teosesse, mille puhul on õigupoolest raske öelda, kas see nüüd on romaan või mitteraamatuga, millele on kirjutatud ajalooline romaan. Seda sõnapaari tuleks kindlasti võtta nii, et rõhk on esimesel sõnal ajalooline. Alfonso seid Intas on ajaloolane ja mida ta oma otsi Moskvas finksist teeb, on ajalugu. Raamat jutustab siis läbi väga palju inimeste silmade, seda, mis nendel aastatel 30.-te lõpus leedus toimus. Teos koosneb paljudest lühikestest peatükkidest. Need on kirjanduslikult tegelikult üsna erinevas stiilis kui ütlesin, et raamat on kuiv või rabedavõitu sest see on selline üldine hinnang, aga iga peatükk on tegelikult väga erinev. Nii näiteks juba jutustatakse tegevust väga erinevatest perspektiividest lähtuvalt. Mõni peatükk on minajutustus, mõni aga kirjutatud kolmandas isikus. Ja ka kõik need kolmandas isikus kirjutatud peatükid on omavahel väheke erinevad. On tunda, kuidas autoril on mõne tegelase suhtes suurem distants ja mõni tegelane jääb meele käskemaatilisemaks. Need on eelkõige siis sellised suured ajaloolised kujud kelle kohta ilmselt autor eeldab, et lugeja midagi teab või kelle puhul ta võib olla, on ta lihtsalt liiga palju psühholoogiseerima hakata. Aga siis mõned just sellised väljamõeldud tegelased, need mõjuvad tõesti lihast ja luust inimestena. Romaani algab siis sellest, kuidas üks Leedu piirivalvur, luuraja seisab Leedu-Poola kontrolljoonel nimelt kuulus siis ju sõdade vahelisele Vilnius ja osa tänapäeva Leedust, Poolale ja leedukad ei nimetanud seda nende maade vahelist piiri kunagi mitte piiriks, vaid kontrolljooneks. Kuidas see piirivõrul seisab? Kontrolljoonel ootab ühte agenti teiselt poolt ja mõtiskleb selle üle, mis parasjagu maailmas toimub. See on selline päris hea algus, sest et sealt hakkavad hargnema kõik üha suuremad ja suuremad poliitilised teemad ja probleemid. Otsi Moskvas finksi eeldab lugejalt teatavat ajaloo huvi ja ka ajalooalaseid baasteadmisi. Aga põhimõtteliselt piisab sellest, kui lugeja teab, et 1939. aastal algas teine maailmasõda, mille tulemusena Eesti, Läti ja Leedu kaotasid iseseisvuse. Kes seda juba teab, sellel on tegelikult kõik eeldused olemas, et hakata raamatut lugema. Sest et autor ei ole faktide pildumisega kitsi. Ta lausa armastab neid nimetada ja nende üle arutleda pannes oma tegelaste suhu, siis erinevaid tõlgendusi ja Tõid suurtele ajaloosündmustele. Ning seetõttu ei pea lugeja just kuigivõrd ise kuskilt ajaloo raamatust paralleelselt näpuga järge ajama. Raamatus esineb massiliselt nimesid, nagu öeldud, aga eesti lugejale tänuga ilmselt on raamatu lõppu lisatud isikunimede register kus saab kuigi vaadata kõikide nende Leedu sõjaväelastel diplomaatide ja poliitikute nimesid, keda igal leheküljel kohtame. See aitab väga palju teksti lugemisele kaasa, sest et oleme ausad kust ikka ammutada teadmisi Leedu sisepoliitika kohta 1900 kolmekümnendatel? Võib-olla see ei kõla kõik väga põnevalt, aga tegelikult on autor suutnud teha need asjad vähemaks ja ja nagu öeldud, eesti lugejale on see põnev just selle tõttu, et räägitakse ju asjadest, mis meiegi maa ajalugu väga palju mõjutanud on. Aga seda puhkusid leedu perspektiivist vaadatuna. See oleks ka võib-olla põhiline kriitika antud teose aadressil. Nimelt pidevalt leidsin end lugedes küsimast, kas nüüd see, mida Alfonso seid Intas meile jutustab on tänapäevase ajaloo uurimise seisukoha pealt verifitseeritav tõestatav või on need vaid autori enda arvamused? Loomulikult võib iga romaanikirjanik esitada oma teostes ükskõik milliseid arvamusi ja ja eks ta kipub üldiselt nii olema, et kes kirjutab ajaloolist romaani, siis tihtipeale romaani headuse nimel ei anta faktidele, Tarmo. Aga mulle tundub, et teid Intas, seda teed ei ole läinud, vaid ta katsub just nimelt kõigele sellele, mis juhtus, anda sisu nii-öelda liha luudele. Ja sellepärast ongi ajaloolise romaani vormi valinud, et jutustada ajaloo sündmusi ümber. Vale oleks öelda soojemas, aga elavamas keskkonnas. Isame siit raamatust üsna palju teada tolleaegse Leedu elu-olu inimeste mõtete igavest päeva, samuti tol ajal levinud kuulujuttude kohta. Ja see kõik kerkib palju värvikamana meie silme ette, kui kerkiks lihtsalt kuiva ajalooteaduslikku jutustust lugedes. Kuid ajalooteaduslik jutustus on see otsi Moskvasse mingis mõttes siiski. Sest nimelt siin ei ole juttu mingisugusest alternatiivajaloost või ei arutleda selle üle, mis oleks võinud juhtuda, kui vaid ikkagi räägitakse ajalugu, nii nagu see tegelikult läks. Küsimus on tõesti nüüd selles, et kas üksikud vestlused leidsid aset täpselt nii, nagu nad aset leidsid? Olulised tegelased mõtlesid just neid mõtteid just nende sõnadega, nagu Intas seda kirjutab, seda me ei tea. Kuid tundub, et ta püüdleb usutavusele ja kahju on tõesti vaid sellest, et, et ega ei ole võimalik intose hinnanguid ja fakte kuskilt väga järgi kontrollida. Sest ega eesti keeles ei ole ju Leedu ajaloo kohta suurt midagi ilmunud. Liiati ei ole tõesti võimalik eesti keeles kuskilt järgi vaadata, mida nüüd üks konkreetne Leedu kindral 1938. aasta talvel Leedu sisepoliitilistes üksikküsimustes arvas, ei arvanud. Siin peame kahjuks ikkagi usaldama Heidyntast kuid üks pisike võimalus siiski on. Nimelt toimub mai alguses Tallinnas kirjandusfestival head Read ja seitsmendal mail esineb sellel Alfonso Seidiltas. Nii et igaüks, kes loeb selleks ajaks läbi otsi Moskvas finksi ja tunneb, et mõni asi jäi arusaamatuks või mõni küsimus lahti seletamata võib tulla kirjandusfestivalile esitada intosele juba ise küsimusi. Seniks aga head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.