Tere, minu nimi on Peeter Helme, räägin talle täna Igor kut, juhi värskest luuleraamatust. Igurgut juh on Võrus sündinud venekeelne eesti luuletaja kui vene ja kui eestikeelne ta nüüd on, sellest natukene allpool, sest see on mõnevõrra keerulisem teema. Aga luuletusi kirjutate üldiselt küll vene keeles. Hiljuti ilmus Igor kut juhilt järjekorras teine eestikeelne luulekogu pealkirjaga Usaldusliin. Juhildun kolm aastat tagasi ilmunud esimene eestikeelne kogumik, see kandis pealkirja teises keeles ning see sisaldas üsna omapäraseid tekste, mida autor ise nimetanud Esseemideks. Basseinid on siis kuskile luule ja proosa vahele liigituvad kirjutised üldjuhul suhteliselt pikad, üldjuhul vabavärsis ja üldjuhul filosoofilise sisuga. Miks ma ütlen üldjuhul sellepärast, et ega koti Juhnud oma leiutises või oma lähenemisnurgas ise ka nii karmilt kinni ei oleks. Talle meeldib natukene mängeldaja, nagu usaldusliinis on näha, et tal on viimase kolme aasta jooksul hakanud isegi rohkem meeldima mäng, kirjanduse mäng erinevate luulevormidega kui esimeses kogus. Või noh, võib-olla isegi see mäng on kauem kestnud, sest et usaldusliin sisaldab ka tekste, mis on kirjutatud varem kui teises keeles, siis kolm aastat tagasi ilmus. Aga enamik on siiski kirjutatud pärast 2000 seitsmendat aastat. Seda, et usaldusliin võiks sisaldada häid tekste, sain teada juba mõned kuud tagasi, kui sattusin kas vikerkaarest või loomingust või mõlemast lugema kut, juhi luuletusi ja nagu teada sain, siis oli tal parasjagu uus kogu koostamisel. Aga need üksikud nopped siis, mida ma kultuuriajakirjadest lugesin, olid ikkagi ainult nopped. Tervikut lugedes on näha, et kui Juhan tõesti vahepealsete aastate jooksul arenenud, jätan julgenud muutuda natuke napisõnalise maks ja natukene enese iroonilisemaks. Ja ka võib öelda, et võrreldes koguga teises keeles on nüüd see uus usaldusliin komponeeritud ka palju terviklikumalt. See teos on jaotatud kolmeks, sisuliselt ja teatud mõttes ka vormiliselt eri osaks. Ja luuletused on neisse paigutatud sellises heas lugeja sõbralikus rütmis. Võib öelda, et moodustub vägagi meeldiv tervik, mida samal ajal ei ole kohustust kohe algusest lõpuni läbi lugeda, et raamatule saab läheneda ka nii, et seda siit-sealt lehitsedes. Aga see meeldib tervikuna mitmes mõttes tervik, esiteks teemade ring terviklik. Üldistavalt võiks öelda, et need teemad, mida liigorgut juh usaldusliinis käsitleb on siis üksikisiku sisemaailma ja ümbritseva keskkonna vahelise pingekirjeldused. See kõlab natuke dramaatiliselt ja raskepäraselt. Aga ei ole nii, sest kott juh ei muuda kogu seda pinget, mis meie ühiskonnas ja selle kaudu ka meie enda sisemaailmas eksisteerib, mitte mingisuguseks, stressiks ja masenduseks, vaid see muutub hoopis irooniliseks kõrval pilguks. Samuti otsib autor lahendusi nendele olukordadele. Ja seejuures lahenduste otsimine ei käi mitte kuidagi mingisuguse revolutsioonilise tõrvikuga käes või kuidagi muud moodi sõjakalt, vaid kott, juht lihtsalt lihvib mõnda mõtet või mõne olukorra kirjeldust või või mingisugust tunnet nii kaua ja nii põhjalikult, kui nii saab selgeks, et sa kirjeldatav nähtus, mis esmapilgul tundub ohtlik ja traagiline on üsna absurdne, tühine ja tema pärast polegi vaja nii väga südant valutada või pahandada. Paar näidet. Näiteks ühes luuletuses on juttu, sest tänapäeva meedia loodavad, et ühepäevastaaride tüütust, fenomenist või teises näiteks viidatakse kultuuripealinna ümber käivale kisale. See esimene teema meediavõime inimesi luua ja hävitada lõpekut juhilises tõdemusega, et tuleb lihtsalt minna uuele ringile. Kui meedia on sind loonud, meedia on sind läbi hekseldatud ja sa oled muutunud igavaks, siis elan natuke aega rahulikult. Kui tahad alustada uuesti, midagi hullu ei olegi. Ja teine näide, kus ta räägib siis linnast, millele pole antud saada 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnaks, ma ei tea, ma arvan, et jutt käib Narvast, aga ta ei nimeta selle linna nime kuskil. Siis sellest linnast rääkides lõpetab Koit juh kuidagi nukra, siiski vaimukalt absurdse sedastusega, et selle linnapea atraktsiooniks on rändtsirkus. Nende näidetega. Ma ei taha muidugi öelda, et kutt, juht pööraks kõik asjad naljaks või oleks kuidagi kergemeelne. Aga tundub, et selles usaldusliinis soovib autor senisest rohkem vaadelda mingite nähtuste sisse või isegi nende taha senisest rohkem, võrreldes siis kolme aasta taguse kogumikuga teises keeles. Selles eelmises kogumikus. Kott Juhjust, kuid defineeris VÕIB piiritlasenda võitlus välja kui kasutada sellist mõistet arutles võrdlemisi paljude teemade üle. Need arutlused olid filosoofilised, põhjalikud üsna kaines keeles. Ja võib öelda, et need arutlused otseselt ei viinud kuskile. Kõlab nüüd võib-olla negatiivselt, aga nende eesmärk ei olnudki mitte mingisugust teemat ammendada. Pigem jäigi selline mulje, et kott juh laob lugeja silme ette need teemad, mis teda kui luuletajat, teda kui mõtlejad huvitavad. Nüüd on ta sellest edasi liikunud ja katsub probleemidele lahendusi leida. Aga märgatav areng ja küpsemine ei paista mitte ainult sellest silma, kuidas Scott juhtmeid lahendusi otsib ja kuidas ta oma luuletusi ja nendes sisalduvaid keelelisi mõtteprobleeme lahendab. Võib öelda, et muutunud on ka luuletaja stiil kui selline. Mitte küll ei ole seda teinud mingisugust kannapööret, aga võrreldes varasemaga on see muutunud täpsemaks, ühtlasemaks. Ühelt poolt on kindlasti asi selles, et tõlkija tandem Aare pilv ja autor ise on end paremini sisse töötanud ja nad suudavad luua ühtlasemaid tõlkeid. Aga kindlasti ei saa asi ainult selles olla. Ja siit me jõuame tagasi enne öeldud mõte, nii et et ega sekkut juhi venekeelsus nüüd nii üheselt defineeritav ka ei ole. Nimelt sisaldab Usaldusliin kokku 23 luuletust ja neist kolm on autor kirjutanud algselt eesti keeles ja veel mitu tükki on ta tõlkinud ise ja siis ainult osa on tõlkinud Aare pilv. Võimalik muidugi, et pilv kohendas ka neid luuletusi, mida kott juh ise tõlkis või mis ta eesti keeles kirjutas, aga võib olla ka ei kohelda, sest et Igor Kotjuhhi eesti keel on tõesti väga hea ja vähemalt kõnes praktiliselt veatu. Muidugi ei ole koti juh keeleliselt mingi Karl Martin Sinijärve moodi autor, kelle iga luuletus oleks tohutu sõnade tulevärk aga seest oskab ta olla väga mõtte, täpne, kasutada õiges kohas just õiget sõna ja väljendada ennast nii, et mingisuguseks hämamiseks e ruumi. Jällegi see ei tähenda seda, et kutt juhhei oleks autor, kelle luules ei oleks õhku ise edasi mõtlemiseks, ise tundmiseks. Küll aga on ta autor, kes teab täpselt, mida ta öelda tahab ja kes teab ka täpselt, millist meeleolude luua tahab. See teeb tema luuletused just sellisteks kaasa mõtlema sundivateks elamusteks. Üks neist teose pikim tekst pealkirjaga kõnelevad sõnad ja alapealkirja või siis žanri liigitusega. Poeem ongi tegelikult essee seep, mis arutleb luule hetkeseisu üle lähtudes eesti luulest ja esseed, mida küll nimetatakse siis poimiks oleks sama põnev lugeda ka siis, kui see niikuinii proosalisel konstruktsiooniga tekst ei oleks asetatud mitte murtud ridadena siis luuleraamatu külgedele, vaid, kui see ilmuks lihtsalt ühe artiklina kuskil ajalehes, ajakirjas või raamatus. Miks otsustas kott Juhjust nii teha? Sellele küsimusele on raske vastata ja võib-olla see küsimus ei vajagi niivõrd palju vastust või võib-olla see küsimus ongi just nimelt mõeldud vastuseta jääma. Aga kes tahab seda vastust otsida politseile vastusel, mingitele muudele küsimustele, siis see saab juba igaüks teha seda ise, lugedes Siigorgut juhi värsket luulekogu Usaldusliin. Head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.