Tere, mina olen Peeter Helme. Ma räägin teile ühest isevärki luuleraamatust. Nimelt on sellised luuletajad nagu Asko Künnap, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv, selline omaette hästi toimiv ja suhteliselt viljakas kooslus. Nende sulest on ühiselt ilmunud tänaseks kolm raamatut. Lisaks on nad koos Triin Soometsa ja Elo Viidinguga mängukaartidest koosnevate luulekogude kaardipakk ja kaardi pakaks tulid. Nüüd on see trio, Künnap, Rooste, Sinijärv, andnud välja ühe uue teose. See kannab nime eesti haiku. Ja see raamat ei ole palju suurem ühest mobiiltelefonist või, või ütleme, suuremast rahakotist. Ja ta sisaldab 69, neli kuus, neli värsimõõdus eesti haikuks tituleeritud luuletust. Lisaks on raamatu lõpus veel Asko Künnapi sulest viiest samasugusest neli kuus neli värsimõõdust kirjutatud luuletusest koosnev Rooma tsükkel. Ja veel sellel peatun veidi pikemalt. Raamatul põhjalik sissejuhatus. Sissejuhatuses selgitavad autorid, mida kujutab endast nende meelest eesti haiku ja mille poolest on see erinev klassikalisest või jaapani haikust. Nagu autorid siis räägivad. Värsimõõt viis, seitse, viis niikuinii Euroopa keelte jaoks lõpuni põhjendatud. Asi on selles, et pani häälikurütmiisik ei ole tegelikult päris üks ühele meie silbile ülekantav. Ja selles mõttes on see viis, seitse, viis omamoodi meelevaldne tõlge või, või isegi tõlgendus sellest, mida kujutab endast üks haiku. Ja need kolm kõnealust luuletajat on siis natuke edasi mõelnud ja otsustanud, et lubavad endale veidi vabadust ning nad on pöördunud sellise vana soome-ugri liku või nagu nad ise ütlevad kalevipoeglik kale palaliku täisarvudest koosneva värsiskeemi juurde. Ja nii on siis sündinud neli, kuus, neli haiku. Oma otsuse just sellist teed minna võtavad nad kokku sissejuhatuse lõpus, viimases lõigus ja seda üsna programmiliselt. Autorid ütlevad, eesti haiku koosneb kolmest värsis silt pida arvuga neli, kuus neli, kokku seega 14-st silbist. Ja selles kujutatakse põhiliselt eestlastele, Eesti elule-olule ja loodusele olemuslikku eksistentsiaalselt oluliku rahvas, lakoonilised sõnastuses. Eesti haikude kirjutamist harrastatakse 21. sajandi teisel kümnendil ja edaspidi Kunime kirjutatud keeleruumi lõpuni. Nii et väga suured sõnad väga põhimõttelised sõnad. Ja ta lausa nii põhimõtteliselt, et panevad mõtlema sellele, mida see pisike pruunikas oranžide kõvade kaantega raamatuke endast ikka kujutab. Kas tegu on mingi naljakas ka või on need kolm poeeti võtnud tõesti nõuks raputada kirjanduse alustalasid? 69, neli kuus, neli värsimõõdus eesti haikut ja Asko Künnapi viies samasugusest luuletusest koosnev tsükkel, mis asi see siis on? Äkki on see hoopis midagi kolmandat, äkki see ei ole ei nali ega kirjanduse alustalade raputamine, vaid näiteks vihje millelegi? Tundes ise nii künnapit, roostet kui Sinijärve arvama, et natuke on see kõiki kolme. Natuke on selles eesti haikus nalja natukene sellest soovi näidata, et eesti kirjandus aga laiemalt üleüldse kirjandus kui selline tabel lõpetatud ja valmis ehitatud, vaid selles on veel kasutamata võimalusi. Ja me ei ela sugugi sellises maailmas, kus tuleb kurvalt ohata ja öelda, et kõik on juba olnud, kõik on juba ära tehtud. Ei kes otsib, see leiab. Ja natuke muidugi ikkagi selles ka seda midagit kolmandat, mida ma enne ei sõnastanudki ja ma arvan, et see miski kolmas on vahest mingi katse taaselustada 1990.-te algupoole etnoff turismi etnoforturism oli siis selline luulevool või selline lähenemine luulele ja kirjandusele mis katsus ühendada endas futurismi ja rahvuslikust katsus leida mingisuguse oma nurga, eesti laienemas ja Euroopale omanemas kirjandusmaailmas. Üksele leiutajaid oli Karl Martin Sinirvise ja võib ka öelda, et etnoturismimõjud on märgatavad ka Lõuna-Eesti maagilisele realismile läheneva Asko Künnapi luules. Ja kui pöörata tähelepanu eesti haiku sissejuhatuses sõnastatud mõttele, et eesti haiku peab kujutama Eesti elu ja olu, siis viib see kohe jällegi automaatselt mõtet kogumikku kolmanda auku Jürgen Rooste loomingu, nii kes on ju kirjutanud sellist sotsiaalkriitilist või sotsiaalselt tähelepanelikku luulet, milles on olustikul kindlatel aegadel kindlatel kohtadel, täpsemalt siis nüüd praegu Taani linnas alati suur roll olnud. Seega see eesti haiku on siis raamat, kus kolm omajagu eripalgelist ja üksteise loomingut siiski tähelepanelikult jälgivad autorit on leidnud võimaluse veel intensiivsemaks energiaks. Nende kolme autori eelnevad raamatud, eelnevad ühiselt raamatud, nimelt siis 10 aasta eest ilmunud neid vigu me ei korda. Ülemöödunudaastane Künnap, Rooste, Sinijärv ja siis ka mõlemad kaardipakid. Need olid ju kogumikud, kus iga autor esines oma stiilis ja oma võtmes. Nüüd aga on nii, et kõik kolm panevad siis neli, kuus, neli haikusid, joon veel teemade ringis ka kokku leppinud. Ometi kriitiline küsimus on, kas sellise väga ühise asja ajamine saabki üldse õnnestuda või on äkki tegu sellise kollektiivse läbikukkumisega? Mulle endale tundub, et pigem on tegu õnnestumisega, tegu on väga vaimuka ja lõbusa raamatuga, mille läbilugemine annab kohe sellise toreda helge tunde, mitte kõik luuletused, helged oleksid. Aga just see mängulisus, rõõm keelest endast, see vaatab igalt leheküljelt vastu ja tekitab kohe väga hea tunda seda raamatukest lugedes. Ka võib öelda, et Eesti haiku on selleks lihtsalt liiga lühike kammerlik raamat et selles oleks kuigivõrd ruumi igaveseks või näiteks enesekordamiseks. Samuti on iga autori keel, meel, stiil ja meeleolu täiesti äratuntavad. Ja lisaks muidugi on veel iga leheküljenurgas olemas ka autori stiliseeritud initsiaalid, et kui mõni haiku huvi haigutus ise ära ei ütle, millise luuletaja tekstiga on tegu siis saab ikkagi teada, kes tegelik autor. Ja veel on positiivne, et selles raamat sukeses dema väiksusele vaatamata piisavalt sügavust ja samas ometi ka piisavalt õhku Need asjad meeldivas tasakaalus ning aitavad seda raamatut selles mõttes tõsiselt võtad, kutsuvad ikka uuesti lugema. Ka on tekstide keel üldjuhul piisavalt kujundlik ja ei puudu nendele eesti haikudel Buent, nii et põhjustan neid uuesti lugeda küll, et kui kellelegi tundub, et see on natuke liiga väike raamatuke selleks, et see endale hankida, siis pakub ta ikkagi rõõmu päris mitmeks korraks. Ta on ikkagi täitsa tore ja õnnestunud luuleraamat, mida veel pealegi saab väga mõnusalt kaasas kanda, sest ta mahub üldiselt mitte nüüd just võib-olla kõige väiksemasse. Aga mahub näiteks särgitaskusse väga hästi ära, nagu juba olen ise järele proovinud, nii et head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.