Tere, minu nimi on Peeter Helme. Ja täna räägin ma ulmekirjandusest. Karta võib, et nii mõnegi raadiokuulaja kõrvadele kõlab see kas hirmutavalt või siis lihtsalt igavalt. Ja eks ole arusaadav ka, on ju ulmekirjanduse kuvandit kõige rohkem mõjutanud igasugused kosmoselahinguid ja moodsa tehnika detaile kirjeldavad teosed. Ja samuti ei saa ka alahinnata filmide mõju, eelkõige muidugi tähtede sõda, ilmselt on see film, mis tuleb mõistega ulme paljudele kohe meelde. Kuid raamat, millest mina täna räägin, ei kuulu sedalaadi niinimetatud karmi ulme valdkonda. See on üks hoopis teistsugune, hoopis teise nurga alt kirjutatud teos. Raamatu autor on Robert Tansson, Hainlain ja raamat on võõrana igal maal. Hainlaine ei tohiks olla eesti lugejale täiesti tundmatu, tema sulest on eesti keeles ilmunud 1970.-test aastatest alates juba üht-teist. Kõigepealt muidugi. Ma ei mäleta, kas nüüd üks või või paar lühijutukogumikus Lilled äigernonile ja hiljem on temalt ilmunud päris mitu paksemat või õhemat romaani, nagu näiteks tähesõdalased ja Kuu on karm armuke on kohe kaks sellist paremat, mis mulle pähe tulevad. Ja nüüd on siis kätte jõudnud võõrana võõral maal, kord võõrana, võõral maal on ulmekirjanduse klassika. Iseenesest ei ütle selline väide muidugi mitte midagi. Klassika on ju kaanoni nimetus ning peaks lihtsalt viitama millelegi üldjuhul siis millelegi igavesele jäävale püsivale ja ka eeskuju andvale. Millist eeskuju sa õigupoolest üks ulmeteos anda? Tegelikult ma arvan, et vahet ei ole, kas raamat on kirjutatud ulme või mingis muus žanris. Põhjused, mis teevad ühe teose klassikaliseks, peituvad kuskil hoopis mujal. Hainlaini puhul on nendeks põhjusteks see, et oskas tähelepanu juhtida ühiskonna väga tõsistele keerulistele teemadele esitades need samal ajal haaravalt ja kaasa elama kutsuvalt. Ilmselt on see ka üheks põhjuseks, miks Ameerika suurimaks ulmekirjanikuks peetavat autorit peetakse samal ajal kaheksa Ameerika kõige vastuolulisemaks ja kõige keerulisemaks ulme autoriks. Keerulisemaks mitte raamatute, loetavuse või nauditavuse mõttes vaid keerulisemaks selles mõttes, et kohati on raske aru saada, millisel seisukohal kirjeldatava suhtes on autor ise. Hanlan kirjeldab oma algselt siis 1961. aastal ilmunud teoses võõrana võõral maal seda kuidas Marsil marslaste keskel üles kasvanud noormees tuuakse maa peale ja kuidas tal on suuri raskusi kohanemisega. Liiati satub ta kohe tema enda elu ohustavate poliitiliste intriigide keskele ja ei saa seejuures veel alguses aru ka, kui oluline ta on ja kui ohtlikud need intriigid on. Teose teises pooles asjad muutuvad. Aga mis seal täpselt juhtub, seda ma ära ütlema ei hakka. Selle asemel ma nimetan hoopis mõned selle raamatu põhiteemad. Neid on iseenesest palju. Nendeks on näiteks ammendavat loetelu praegu näiteks abieludes religioon, poliitika ja võim ja nende suhe avalikkusega. Küsimused selle kohta, mida kujutab endast õigus ja kuidas seadused võivad õigusest õigusetuse teha. Samuti meie arusaam rahast ja lõpuks ka üks suurimaid küsimusi, nimelt surma tähendus inimestele. Ja veel võib öelda, et nagu pea igas heas raamatus ning Hainlynil kõikide nende nimetatud probleemide ja küsimuste kohal hõljumas kõige kõige suurem küsimus üldse nimelt kes või mis on inimene, mis teeb inimesest ikkagi inimese ja kuidas need inimesed omavahel hakkama saavad või siis ei saa? See kõik on muidugi üsna arusaadav, jälgitav aga keeruliseks ja lugemise mõttes tõeliselt huvitavaks muudab koguteose hoopis see, et kuigi ühelt poolt on täitsa selge ja jälgitav ja mõistetav, see Kainlain tahab enda romaaniga provotseerida 1960.-te alguses valitsenud suhteliselt konservatiivset moraali ja mingis mõttes või vähemalt kirjaniku meelest jäiku ühiskondlikke tavasid siis ei ole siiski päris selge, kuhu ta välja tahab jõuda. Kriitika jah, aga mis oleks siis see mudel, millele kirjanik toetada tahab või mida ta propageerida tahab? Need asjad on tegelikult vaevanud kriitikuid ka paljude teiste Hainlaini teoste puhul. Nii on näiteks tema tähesõdalasi. Kujutan ette, et see raamat on ilmselt eelkõige tuntud paljudele samanimelise filmi järgi, kus inimesed lähevad alistama planeeti, mida valitsevad putukad. Nimelt on siis tema tähesõdalasi peetud Militaristlikuks ja teinekord isegi paremini äärmuslikuks romaaniks, mis justkui jutlustaks sõjaväelist diktatuuri kuigi kirjanikel oli tegelikult mõttes hoopis midagi muud. Ta tahtis juhtida tähelepanu kodaniku vastutusele ja tõi moodsasse aega ühe sellise juba Rooma riigis tuntud põhimõtet, et sõjaväes teeninud on see, kes jagab täit vastutust ühiskonna eest ja kellel on sõidujate poliitilised õigused. Ja näiteks siis Hainlaini Kuu on karm armuke, mis ilmus mõni aasta tagasi eesti keeles mis on ka nagu see võõrana võõral maal üsna paks raamat, mõlemad ligi 500 leheküljelised Kuu on karm armuke oli siis raamat, milles Hainlailne jutlustas meie ühiskonnast väga erinevaid, abielutavasid erinevaid polügoon homse ja igasuguseid keerukate abielude vorme. Ja see ajas ka paljud kriitikud hämmingusse, et mida need kirjanik ikka täpselt öelda tahab. Ja natuke sama saatus on tabanud siis täna käsitletavad teostuda võõrana võõral maal. Nimelt räägitud sellest, et Hainlain jutlustas selles seksrevolutsiooni juba enne seksrevolutsiooni tegelikku algust propageeris kaapolidaamset abielu. Palju on räägitud sellestki, et ta tahtis raputada Ameerika ühiskonna alustalasid ja näidata, et sellisele Ameerika unelm male ja, ja vabameelsele kapitalismile on olemas alternatiive. Võib-olla tõesti, võib-olla ta tahtis, võib-olla ka kapitalismile on alternatiivi. Seda ma ei tea. Mis on, aga päris selge on see, et Hainline tahtis kõikvõimalike provotseerimist ja raputamist taustal võis sees või kohal panna lugejad järjest rohkem mõtlema selle üle kes nad ise on ja kas kõik see, mida meie peame ühiskonnas iseenesestmõistetavaks, ikka on, seda. Tihti tundub meile ju, et valitsevad olud või käibivad, kombed ja tavad on midagi loomulikul loogilist, igavest. Ei mõtle ju igapäevaelus ei selle peale, et on ühiskondi, kus peetaks seda, mida meie igapäevaselt teeme, kuidas me omavahel suhtleme, kuidas mu oma asju ajame veidraks. Ja me ei mõtle ka sellele, et, et on olnud ajastuid, kus meie praegust ühiskonda ja meie arusaami elust peetaks veidraks. Kipume võtma kõike väga enesestmõistetavalt Põlvamaa, et meid ümbritsev maailm on igavene, seda vaatamata tõsiasjale, et me igapäevastest uudistest ja ometigi näeme, et kogu maailma olemus on hoopis muutumises. Ja täpselt seda piltliku stab onlain siis oma romaanis võõrana võõral maal kus siis Marsilt Maale saabunud peategelane satub algul täiesti soovimatult, hiljem juba ka mõista samat tegevust ja selle tagajärgi planeedi maa kultuuri mõjutama. Romaani lõpuks siis jällegi detailselt lõpu ära rääkimata ja kellelegi lugemiselamusi rikkumata ütlen vaid niipalju, et romaani lõpuks siis selgubki, et see, mis algul näis igavene ja muutumatu, on muutunud. Miski ei ole enam endine. Aga jah, kuidas see kõik juhtub, seda lugege juba ise. Head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.