Tere minu nimi on Peeter Helme ja täna räägin ühest tõelisest multitalendist. Tema nimi on Tuuli Taul ja ta andis just välja luulekogu pealkirjaga täiuslik ja turvaline. Miks multitalent? Asi on selles, et Tuuli Taul teeb veel päris palju muid asju luuletamise kõrval. Nimelt tegeleb see 1986. aastal sündinud neiu juba pikemat aega popdžässlauluga ja muusikaharidusega on ta iseenesest algust teinud juba maast madalast, alates lisaks sellele popdžässlaulule kirjutatud iseenda laulusõnu. Ja esineb ka lauljana. Ta on siis üles astunud ja astub üles sellises koosseisus nagu Tuuli Taul ja trio. Ja arusaadavalt on siis tuuli taolise vokalist. Kuid nagu öeldud, on ta ikkagi mitmekülgne loojaisiksus ja nii ongi laulmise ja laulusõnade kirjutamise ning luuletuste kirjutamise kõrval tegelenud tahulga pillimängu- ja lühiproosa, aga tema lühiproosat on mitu korda avaldanud noorte kirjandusajakirja värske rõhk. Ja tema lühiproosa kohta on öeldud, et see on selline naiseliku jutustamislaadi naasmine meie muidu üsna meheliku ja omamoodi rabedasse nooremasse proosasse. Kuid nagu öeldud, täna on siis jutuks Tuuli Tauli luulelooming. Selle luuleloomingu kohta oleks asjatu otsida selliseid väljendeid nagu, et kas tegu on naiseliku või meheliku loominguga, kas tegu on küpse või ebaküpse luulega. Pigem tuleks vaadelda seda natuke teise nurga alt. Et nimelt Tuuli Tauli jaoks tundub olevat väga oluline selline aja ja kohakesksus. Muidugi mängib selles oma rolli nii see, et tegu on autoriga kui sellega, et ta naine aga ei maksa nendesse mõistetesse ilmselt liiga ära eksida. Jah, kohati on tõesti tegu nooruslikku stereotüüpi, lisuse või näivismiga aga see ei ole öeldud, liiga kriitilised, sest mingis vanuses on nooruslik, selline sinisilmsus ja vältimatu ja ei ole keegi meist sellest päriselt vaba ja olekski õudne, kui oleksime. Mingis mõttes võib jällegi ka öelda, et osa teemasid on sellised, mida peetakse noortele tütarlastele omaseks, aga aga jällegi, mida sellised väited meile ikka annavad. Ja ega ei ole Tuuli Tauli luulega liiga naiivne. Ning tehnilises mõttes ei ole tegu ka Tuuli Tauli luuledebüütkoguga. Nimelt ilmus 2004. aastal tol ajal veel kaheksateistaastase autori sulest oma kirjastuslik kogu nimega Essyyennoudia. Aga see selleks, vaatamata sellele, et autor on ühe kogumiku varem avaldanud ei ole värskuse maitse Tuuli Tauli luuleloomingust kadunud ka praegu mitte kuskile. Võib öelda, et tema looming on selline omapärane segu iseenda otsingutest ja eeskujude teadlikkust, kohati kindlasti ebateadlikust matkimisest ning ilmselt ka katsest vabaneda laulutekstidele ja muusikale omasest sellisest triinist ja rütmilisusest. Nõnda mõjubki Tauli vabavärss teinekord kuidagi tehtult rütmist välja paisatuna. Kui mingeid paralleele on võimalik tuua, siis kohe meenub Maarja Kangro luule, mis on rõhutatult riimiste rütmist välja lükatud, välja tõugatud või väljarebitud. Ja, ja mille eesmärk on mulle tundub, et seesama eesmärk kannustab ka Tuuli Tauli eesmärk on tuua luule mõtte paremini esile, paremini kohale, teha lähedasemaks lugejale kui see oleks võimalik sellise lobedalt voolava vuliseva riimilise rütmiliste luule puhul. Kas need paralleelid, mis ma nüüd tõin, Maarja Kangro ka on teadlikud või alateadlikud või täiesti teadmatult, ei oska öelda, aga mingi sarnasus on siiski olemas. Ja eks need sarnasus ei ole teisigi. Mõne luuletuse puhul tuleb meelde näiteks Paavo Piik. Üks luuletus on pühendatud effessile. Ühes näiteks esineb Agaseni Jürgen Rooste firmamärgiks olnud sõnast Taani linn. Aga jällegi, see ei ole kriitika, vaid ma lihtsalt katsun kuidagi asetada üht noort ja minule senitundmatut luuletajat tänapäeva eesti luulekaardile, kui nii võib öelda. Sest kahtlemata on tema täiuslike turvaline piisavalt tugev kogu, et ta sellele luulekaardile asetub. Tuuli Taul on keeletundlik, suudab vahetada erinevaid keeleregistreid, vaadelda võrdse teravusega nii iseennast kui ümbritsevat keskkonda, ühiskonda. Lisaks oskab ta olla teinekord õrn, teinekord groteskne, vahel teha isegi rämedavõitu huumorit. Siit kohe üks näide, ka. Näiteks luuletuses poeet esitab Taul nägemuse sellest, milline peaks olema üks selline äraspidiselt romantiline poid tänapäeval. Tsiteerin. Poeet võiks olla kole nagu nälkjas ja täis kui tinavile. Huvitav oleks muidugi küsida, kas ta pidas silmas kedagi konkreetset, aga ilmselt siiski mitte. Selleks mõjub Taul sotsiaalselt liiga tundlikuna. Ta mõjub sellise autorina, kes oskab õhust haarata ideid, käsitlusi arusaami või, või miks mitte ka väärarusaami või või klišeesid ja stereotüüpe. Ta suudab neid haarata ja need panna väga hästi luulevõtmesse. Samal ajal oskab ta olla ka väga tähelepanelik iseenda suhtes, võib-olla isegi liiga tähelepanelik, sest teinekord tundub, et selline teravus ja valu, mida ta enda hinges kannab, tuleb välja kohe teatavat toorusega, isegi näiteks kui ta vaatab iseenda hinge, iseenda minevikku ja küsib, tsiteerin jälle. Millal sai armastajast ahistaja, kas teisel, kolmandal või neljandal aastal selliseid hästi valusad teemad, mida ta oskab teinekord puudutada. Ja nii võibki kokkuvõtvalt öelda, et tegu on mitmekülgse põneva autoriga ja mitmekülgse põneva teosega. Täiuslikkust ja turvalisest leiab nii isiklikke kui üldiseid tekste. Sellised kaemuslikumaid, aga kohumoorikamaid ja näiteks ka selliseid, mis tõesti midagi väga üldist suurt ütlema, et autor Enda põlvkonna kohta. Et lõpetuseks veel üks väike tsitaat olla ilma jäetud Balti ketist ja mäletades vaid hägusalt talonge söögilaual, ruudulisel linal. See pole lihtne. Nii et autor oskab teha üldistusi iseenda põlvkonna isenda põlvkonna arusaamade kohta ja olla väga mitmekülgset, põnev, nii et ta on kahtlemata luuletaja, kellest me veel kuuleme. Ja kahtlemata luuletaja, kellel tasuks tähelepanu pöörata juba praegu head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.